Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Kaire Pikamäe ja Tanel Saar 25. september 2025, Tartu 3-25-138
Haldusasi
X.X.-i kaebus Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/501 ja 16. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 17. aprilli 2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. aprilli 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. oktoober 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 5. detsembri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/501 (dtl 16-18) X.X.-i (kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks. Käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et 5. novembril 2024 toidujagamisel, kui kaebajalt nõuti keefiri karbi kohest tagastamist, kaebaja viskas keefiri täis karbi toiduluugist välja. Karp tabas põrandat, keefiriga sai tabamuse toidujagaja, samuti toidukäru. Sellega rikkus kaebaja tahtlikult Tartu Vangla kodukorra punktist 1.6.3 tulenevat viisaka käitumise nõuet.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/501 ja 16. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rikkumist toime pannud. Väide, et ta viskas tahtlikult keefiri maha, on tõendamata. Kaebajal on vaimse tervise probleemid, mistõttu tajub ta olukordi erinevalt ning ei saa ootamatute olukordadega hakkama. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Inspektor-kontaktisikul on suhtlemisprobleemid ja ta terroriseerib ning provotseerib kaebajat. Kartserikaristusega tekitatakse kaebajale kannatusi, sest ta peab viibima kolm ööpäeva ebainimlikes tingimustes. VangS ning vangla sisekorraeeskiri (VSkE) tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab distsiplinaarmenetluse algatamist ja karistamist. Kartserikaristusega kaasnevad seadusevastased lisapiirangud, mida kuskil sätestatud ei ole ja mis kehtivad 12 kuud. Kaebaja ei saa selle aja jooksul osaleda huvialaringides ja treeningutel, teda ei lubata paremale ametikohale ning teda pannakse tegema majandustöid.
3.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et rikkumine toimus, seda kinnitavad valvuri ettekanne ja kohtule esitatud videosalvestised. Kuna kaebaja viskas keefiri kambrist välja, saab selline tegevus olla ainult tahtlik. Kaebuse väide, et karistuse mõju kestab veel 12 kuud pärast karistuse kandmist, ei muuda karistust ebaproportsionaalseks. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus tõesti alles aasta möödumisel selle määramisest arvates, kuid selline kehtivusaeg kohaldub kõigile distsiplinaarkaristustele sõltumata nende liigist. Ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks regulatsiooni, mis võimaldab vangistuses viibiva isiku suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viia ja teda ka distsiplinaarkorras karistada, kui isiku käitumine seda tingib.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 17. aprilli 2025. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et kaebaja nõuab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja vaideotsuse tühistamist. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka erinevatele kinnipidamistingimustele, mis kartserikaristuse kandmisega kaasnevad, ei ole selles osas eraldiseisvalt nõudeid esitanud. Seega ei ole väited kinnipidamistingimuste õigusvastasuse kohta asjakohased.
6.Toidujagamise ajal kaebaja kambri juures viibinud valvuri ettekandest (dtl 49) nähtub, et lõunase toidujagamise ajal väljastas toidujagaja kinnipeetavale karbiga keefiri. Kaebaja ütles, et annab karbi tagasi õhtul. Valvur selgitas, et selline asi ei ole võimalik ja et kaebaja peab karbi kohe tagastama. Selle peale kaebaja vihastas ja viskas keefiri täis karbi toiduluugist välja. Sündmuste käiku kinnitavad ka kohtule edastatud videosalvestised. Videosalvestistelt on selgelt näha, et kaebaja võtab keefiri täis topsi korraks toiduluugilt ning viskab selle seejärel hooga kambri toiduluugi kaudu kambrist välja.
7.Kaebaja selgitused juhtunu kohta on seejuures ka vastuolulised, sest kaebaja märgib esmalt, et ta pillas keefiri kogemata maha, kuid teisalt selgitab, et ta tajub vaimse tervise probleemide tõttu olukordi erinevalt ja ei saa ootamatute olukordadega hakkama. Sellest võib järeldada, et kaebaja tunnistab keefiri viskamist ning soovib oma käitumist 2
põhjendada vaimse tervise probleemide ja isiksusehäiretega. Arvestades kaebaja vastuolulisi selgitusi, ei ole usutav, et kaebaja võimalikud terviseprobleemid mängisid juhtunus mingit rolli.
8.Vangla on põhjendanud, miks kaebajat karistati ning just kolme ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Otsusest nähtuvalt on vangla kaebaja rikkumist käsitanud raske rikkumisena, sest kaebaja ei olnud lihtsalt ebaviisakas, vaid tema käitumises olid füüsilised elemendid, mis võisid teistele isikutele tekitada kahju või alandust, edasisi pingeid kinnipeetavate vahel ja seega üldist ohtu vangla julgeolekule. Kaebajat on korduvalt karistatud vanglas teiste isikutega ebaviisaka suhtlemise eest. Viimati määrati talle 10. oktoobri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/436 ebaviisaka käitumise eest karistuseks kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks 3-kuulise katseajaga. Leebemad karistused ei ole kaebajale mõju avaldanud. Kaebajale määratud kolme ööpäeva pikkust kartserikaristust ei saa pidada asjaolusid arvestades ülemääraseks.
9.Vanglas distsiplinaarmenetluse läbiviimist puudutavaid norme (sh kartserikaristust ette nägev VangS § 63 lg 1 p 4) pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebajal on kohustus järgida vanglas kehtestatud korda ning vanglal peab olema võimalus korrarikkumistele reageerida distsiplinaarse mõjutamise teel, viies eelnevalt läbi vastav menetlus. Distsipliinirikkumise eest kartserikaristuse kohaldamine ei ole põhimõtteliselt vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning tegemist ei ole ka väärikust alandava kohtlemisega VangS § 41 lg 1 mõttes.
10.VangS § 65 lg 5 näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et kaevatava käskkirjaga määratud karistus on ebaproportsionaalne. Karistusele liideti varasemad kandmata karterikaristused. Sellega põhjustati kaebajale kannatusi, mis ei tohiks vangistusega kaasneda. Kaebaja rikkumine ei ole tõendatud. Keegi ei saanud näha, et karbi tagasiandmisel kaebaja tegi viske. Käskkirjas on arvestamata jäänud asjaolud, mis võisid kaebaja süü välistada. Kaebaja ongi koba ja ta pillab asju tihti maha, kuna tal esineb teatud terviseprobleem. Kaebaja käitumist ei saa pidada ebaviisakaks, sest ta suhtles toidujagajaga ja temal ei olnud kaebajale pretensioone. Distsiplinaarkaristuse kandmisega karistus ei kustu ja see kahjustab kaebaja võimalusi veel 12 kuud. Kartserikaristusel endal on kaebajale ülemäärane kahjulik mõju, kuna sellega piiratakse oluliselt kaebaja õigusi. Inspektor-kontaktisik menetleb kõiki kaebaja kohta koostatud ettekandeid süüliste rikkumistena ja määrab karistuse. VangS ja VSkE tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab distsiplinaarmenetluse algatamist ja karistamist.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei saa kaebaja vaimse tervise probleemile viidates nõuda, et vangistuses aset leidvad tegevused või olukorrad peavad olema temale meelepärased. Vangistuse üheks eesmärgiks 3
on isiku suunamine õiguskuulekale käitumisele. Seega on paratamatu, et korra eiramise korral võib esineda vajadus ka negatiivseid mõjusid omavate meetmete rakendamiseks. Kehtiv õigus ei muuda vaimse tervise probleemide korral teatud karistusliike lubamatuteks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on ammendavalt selgitanud distsiplinaarmenetluse reegleid, tuvastanud tõendite pinnal, et kaebaja tahtliku tegevusega rikkus Tartu Vangla kodukorra punktis 1.6.3 sätestatud viisaka käitumise kohustust ning kontrollis kaebajale määratud karistuse proportsionaalsust. Samuti põhjendas halduskohus kooskõlas kohtupraktikaga, miks distsiplinaarmenetlust reguleerivad üldnormid ei piira kaebaja õigusi vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
14.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tema rikkumine ei ole tõendatud ning tegelikkuses kukkus karp keefiriga kaebaja kambri toiduluugilt maha kaebaja kohmakuse tõttu. Karbi kukkumise põhjustanud kaebaja kohmakus on selgitatav kaebaja tervisliku seisundiga. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Intsidenti kajastavatelt videosalvestistelt (dtl 59, 60) ilmneb üheselt, et karp ei kukkunud kaebaja kambri toiduluugist juhuslikult, seda hoidnud isiku kohmakuse tõttu, vaid visati luugist välja. Karp lendas koridori märkimisväärse kiirusega, mida tal ei saanuks olla juhusliku kukkumise korral. Karbi viskamine kaebaja reaktsioonina tema poolt ebasobivaks peetud korraldusele ilmneb selgelt ka valvuri ettekandest (dtl 49). Need tõendid koostoimes on piisavad tuvastamaks, et kaebaja käitus vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud viisil ja rikkus sellega vangla kodukorrast tulevat kohustust käituda kooskõlas üldiste viisakusreeglitega. Samuti on väljaspool kahtlust, et kaebaja käitumine sai olla üksnes tahtlik. Kaebaja väited, nagu oleks karp kukkunud juhuslikult ja et toiduluugi väikeste mõõtmete tõttu ei saanud keegi viskamist näha, on selges vastuolus asjas kogutud tõenditega. Seetõttu tuleb kaebaja selgitusi pidada ennast õigustavaks. Vastavalt ei sea need kahtluse alla distsiplinaarmenetluse järeldust, et kaebaja pani rikkumise toime ja tegi seda tahtlikult.
15.Kaebaja väidab veel, et rikkumise õigusvastasus on välistatud, kuna kaebaja käitumine on seotud tema vaimse tervise probleemidega. Ka selle väitega ei saa nõustuda. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja terviseseisund takistaks tal oma käitumist juhtimast määral, mis on vajalik viisaka käitumise piiridesse jäämiseks. Kaebaja ei väida ka, et arst oleks ette näinud erisuse tema käitumise hindamisel distsiplinaarmenetluse raames ja/või talle distsiplinaarse mõjutusvahendi kohaldamisel. Seega puudub kaebajal tema tervislikust seisundist tingitud õigustus käituda vastuolus viisaka suhtlemise reeglitega. Vastavalt ei olnud vastustajal alust kohelda kaebajat distsiplinaarmenetluses erinevalt ja jätta kaebaja rikkumisele registreerimata.
16.Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu oleks talle määratud distsiplinaarkaristus ebaproportsionaalne. Kaebaja isegi ei sea tegelikult kahtluse alla vaidlustatud käskkirjas väljatoodut, et kaebajat on sarnaste rikkumiste eest karistatud korduvalt varemgi. Seejuures määrati vähem kui üks kuu enne vaidlusalust intsidenti kaebajale ebaviisaka käitumise eest karistuseks kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga. Seega on ilmne, et kaebajale määratud kergem karistus ei mõjutanud kaebajat oma käitumist kontrollima ja hoiduma uue samalaadse rikkumise toimepanemisest. Selles olukorras ei saa pidada distsiplinaarkaristuste kohaldamise eesmärgiga (VangS § 63 lg-d 1 ja 3, § 6 lg 1) vastuolus oleks ja kaebaja õigusi ülemäära piiravaks kõige raskemaliigilise distsiplinaarkaristuse määramist. Vastustaja toob asjakohaselt esile, et näiliselt suhtelist 4
kerge rikkumine oma korduvuse tõttu näitab kaebaja üldisemat suhtumist teistesse isikutesse ja kehtivasse korda üldisemalt. Kartserikaristuse tähtaeg jääb lubatud sanktsiooni miinimumi lähedale. Seega ei saa ka kartserikaristuse kestuse põhjal väita, et karistus ilmselt ei oleks vastavuses rikkumise raskusega.
17.Põhjendamatu on kaebaja arusaam, et kartserikaristuse määramine üleüldse ei ole lubatav ja sellist menetlust ning karistusliiki ettenägevad normid on vastuolus põhiseadusega. Vaidlust ei ole selles, et kehtiv õigus sätestab õigusliku aluse distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks kinnipeetava suhtes ning vajadusel ka kartserikaristuse kohaldamiseks. Sellist õigust on läbivalt tunnustatud Eesti siseriiklikus kohtupraktikas. Erinevalt kaebaja väidetust ei ole ka Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud kartserikaristuste kohaldamist iseenesest lubamatuks. Seetõttu olukorras, kus kaebajale konkreetse rikkumise eest määratud karistus ei ole ülemäärane, puudub alus pidada põhiõigusi ülemääraselt piiravaks ka distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristusi ettenägevaid üldnorme.
18.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praeguse asja lahendamisel ei ole asjakohased kaebaja väited ja etteheited kartserikaristuse täitmise tingimuste ja distsiplinaarkaristuse kustumise 12-kuulisest tähtajast tingitud hilisema mõju kohta. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus aga ei ole sõltuvuses distsiplinaarkaristuse täideviimise õiguspärasusest ega sellestki kuidas hilisemates otsustustes arvestatakse kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust. Kui distsiplinaarkaristuse täideviimine riivab ülemääraselt kaebaja õigusi, on kaebajal võimalus selles küsimuses eraldiseisvalt oma õigusi kaitsta.
19.Asja lahendamisel ei ole tähtsust ka kaebaja väitel, et karistuse määranud inspektorkontaktisik menetleb kaebaja kohta tehtud ettekandeid alati rikkumismenetluse raames ja määrab ka distsiplinaarkaristuse. Praeguses asjas esitatud kaebuse lahendamisel on halduskohus kontrollinud, kas distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes viidi läbi õiguspäraselt ja kas määratud distsiplinaarkaristus on rikkumise asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne. Vastates neile küsimustele jaatavalt, andis halduskohus muu hulgas hinnangu sellelegi, kas menetluse läbi viinud vastustaja ametnik on käitunud kaebaja suhtes eelarvamuslikult või teinud distsiplinaarkaristuse määramisel ilmse kaalutlusvea. Selliseid rikkumisi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ilmnenud. Kaebaja isegi ei ole osanud täpsemalt esile tuua, miks praegusel juhul tuleks asuda vastupidisele seisukohale. Kaebaja üldisest etteheitest ei saa aga järeldada, et praegusel juhul ei oleks menetlus olnud õiguspärane.
20.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
22.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.