Gazettoor OÜ, Coinplanet OÜ, Gazetteer OÜ, Brightcoin OÜ, Gazettaar OÜ ja First Quantum OÜ kaebus Rahapesu Andmebüroo (RAB) 13.06.2022 otsuste nr 6-1/111-1, 6-3/352-2 ja 6-3/352-3 ning 10.06.2022 e-kirjas toodud otsuste tühistamiseks ning Rahapesu Andmebüroo kohustamiseks riigilõivude tagastamiseks või alternatiivselt riigilõivude tagastamise taotluste uueks läbivaatamiseks.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – Gazettoor OÜ Kaebaja II – Coinplanet OÜ Kaebaja III – Gazetteer OÜ Kaebaja IV – Brightcoin OÜ Kaebaja V – Gazettaar OÜ Kaebaja VI – First Quantum OÜ Kaebajate esindaja v.adv Tõnis Loorits Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo Vastustaja esindaja Karin Kook
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Gazettoor OÜ, Coinplanet OÜ, Gazetteer OÜ, Brightcoin OÜ, Gazettaar OÜ ja First Quantum OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Gazettoor OÜ, Coinplanet OÜ, Gazetteer OÜ, Brightcoin OÜ, Gazettaar OÜ ja First Quantum OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-1491 tehtud Tallinna Halduskohtu 06.10.2023 kohtuotsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Riigikohtule
hiljemalt
06.10.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebajad esitasid 30.04.2021 Rahapesu Andmebüroole (RAB) taotlused virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusloa saamiseks. Iga kaebaja tasus taotluse esitamisel 3 300 euro suuruse riigilõivu. RAB asus taotlusi läbi vaatama ning teatas kaebajatele sama aasta septembris kavatsusest keelduda tegevusloa väljastamisest seoses asjaoluga, et ühel kõigi kaebajatega seotud isikul puudub korrektne ärialane maine. Seepeale võtsid kaebajad vastavalt 10.09.2021 või 17.09.2021 oma tegevusloa taotlused tagasi.
2.Kaebajad I, II, III ja IV esitasid RAB-ile 25.03.2022 taotlused eespool punktis 1 nimetatud taotluste esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.
3.RAB tegi 18.04.2022 otsused nr 6-3/246-2, 6-3/244-2 ja 6-3/247-2 ning 25.04.2022 otsuse nr 6-3/242-2, millega jättis need riigilõivu tagastamise taotlused rahuldamata, tuginedes riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lõikele 4 ja asjaolule, et tegevusloa taotluste tagasivõtmise ajaks oli RAB alustanud taotluste sisulise menetlemise ja asjaolude kontrollimisega ning jõudnud ka otsuseni, millest oli teavitanud ka taotlejaid.
4.Kaebajad I, II, III ja IV esitasid 18.05.2022 RAB-ile vaided eespool punktis 3 nimetatud otsuste peale.
5.Kaebajad V ja VI esitasid 18.05.2022 RAB-ile taotlused eespool punktis 1 nimetatud taotluste esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.
6.RAB saatis kaebajate esindajale 10.06.2022 e-kirja, milles selgitas, et RAB-i haldusaktide peale ei saa esitada vaiet, ent RAB vaatas riigilõivu tagastamise taotlused uuesti läbi ning leidis, et kaebajatele II, III ja IV riigilõivu tagastamata jätmine oli õiguspärane, ent kaebajale I tuleb riigilõiv 75% ulatuses tagastada, mille kohta edastatakse eraldi otsus.
7.RAB tegi 13.06.2022 otsused nr 6-1/111-1, 6-3/352-3 ja 6-3/352-2 (edaspidi koos „RAB-i 13.06.2022 otsused“), millega otsustas tagastada 75% eespool punktis 1 osutatud riigilõivust vastavalt kaebajatele I, V ja VI.
8.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes RAB-i 13.06.2022 otsuste ning RAB-i 10.06.2022 e-kirjas sisalduvate otsuste tühistamist ning RAB-i kohustamist kõigile kaebajatele eespool punktis 1 osutatud riigilõivude tagastamiseks täies ulatuses või alternatiivselt 2(8)
3-22-1491 RAB-i kohustamist riigilõivu tagastamise taotluste kohta uute otsuste tegemiseks. Kaebajate põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
8.1.RABi halduskoormus kaebajate taotluse läbi vaatamisel oli tavapärasest palju väiksem, võttes arvesse, et kõigi kaebajate juhatuse liige, osanik ja tegelik kasusaaja oli sama isik. Väär on väita, et RAB oli jõudnud lõpliku otsuseni, sest kui see nii olnuks, oleks RAB vormistanud tegevusloa andmisest keeldumise otsused.
8.2.Riigilõivu tagastamata jätmine on ebaõiglane olukorras, kus RAB suunas kaebajaid oma taotlusi tagasi võtma, teades et uue taotluse esitamise korral peavad kaebajad vastavalt 15.02.2022 jõustunud seadusemuudatustele tasuma ligi kolm korda suurema riigilõivu ja vastama varasemast oluliselt rangematele nõuetele.
8.3.Kaebajate II, III ja IV tegevuslubade menetlused olid sarnased ja kattusid suuresti menetlusega, mida käsitleti haldusasjas nr 3-22-222 tehtud kohtuotsuses, kus halduskohus selgitas, et RLS § 15 lg 2 kohaldamiseks peab haldusmenetlus olema jõudnud lõpufaasi ning riigilõivu osaliseks tagastamata jätmiseks tuleb haldusorganil põhistada ja tõendada teostatud toimingutega kaasnenud suuri kulutusi. Siinsel juhul ei olnud haldusmenetlused jõudnud lõpufaasi, RAB oli teostanud vaid üksikuid toiminguid, millega ei saanud kaasneda suuri kulusid.
8.4.RAB-i otsused on puudulikult põhjendatud, ebaproportsionaalsed ja vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Jääb arusaamatuks, miks otsustati kolme taotleja riigilõiv osaliselt tagastada, ülejäänud kolmele aga mitte, kuigi kõigi menetluste asjaolud olid sarnased. Kaebajatele riigilõivu osalise või täieliku tagastamata jätmisega on RAB kõrvale kaldunud oma senisest halduspraktikast, ilma et ta oleks seda millegagi põhjendanud.
8.5.Kaebajate I, V ja VI puhul lahendas RAB riigilõivu tagastamise taotlused põhjendamatult RLS § 15 lg 1 p 4 alusel, kuigi kaebajad taotlesid riigilõivu tagastamist RLS § 15 lg 1 p 1 alusel.
9.RAB esitas seisukoha, milles vaidles kaebusele vastu ja esitas kokkuvõttes järgmised põhjendused.
9.1.RAB-i 10.06.2022 e-kiri ei ole haldusakt ega vaideotsus, mistõttu on selle tühistamise nõue lubamatu. Sisuliselt soovivad kaebajad seda e-kirja vaidlustades vaidlustada RAB-i 18.04.2022 otsuseid, ent nende otsuste tühistamise nõude esitamise tähtaeg oli käesoleva kaebuse esitamise ajaks möödunud.
9.2.Kaebajatele I, V ja VI riigilõivu tagastamine 75% ulatuses oli põhjendatud. Väär on kaebajate seisukoht, et menetlused olid erinevad üksnes formaalselt. Iga kaebaja taotlust tuli käsitleda eraldi, olgugi et tegelikuks kasusaajaks oli sama isik. See, et RAB viib erinevate taotluste esitajatega seotud füüsilise isikuga läbi ühe vestluse, ei tähenda, et tegemist oleks ühe menetlusega.
9.3.Kaebajate I, V ja VI tegevusloa taotlused oli RAB menetlusse võtnud ning viinud läbi kontrollieseme asjaolude hindamise vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-le 72, sh edastanud juhatuse liikmele korrektse ärialase maine küsimustikud ja saanud neile vastused. Ei ole oluline, et asjaomaseks juhatuse liikmeks oli sama isik, sest RAB pidi ikka kõik küsimustikud sisuliselt läbi vaatama ja esitatud vastuseid võrdlema ega saanud lähtuda eeldusest, et kui isik/isikud on samad, siis on tal ka samad vastused. Ajaks, mil kaebajad taotlused tagasi võtsid, oli RAB läbi viinud ka vestlused kaebajate juhatuse liikmete ja kontaktisikutega ning menetlusega peaaegu lõpule jõudnud.
9.4.RLS § 269 näeb ette riigilõivu tasumise menetluse läbiviimise, mitte üksnes positiivse või negatiivse otsuse tegemise eest. Riigilõivu tagastamise otsustamisel hindab RAB, kui kaugele konkreetse taotluse menetluse läbiviimisega jõuti – kui sisuliselt oli menetlus jõudnud lõpuni, 3(8)
3-22-1491 kõik seaduses sätestatud kontrollieseme asjaolud ja esitatud dokumendid ning andmed olid kontrollitud ja koostamisel oli ka keelduv haldusakt, siis on riigilõivustatud toimingud tehtud.
9.5.RLS § 15 lg 2 teine lause lubab maha arvestada menetluskulust 25%, millest RAB lähtus, kuna keerukas oli välja tuua, mitu tundi millisele toimingule kulus ning samuti ei ole riigiasutusel välja kujunenud keskmist tunnihinda.
10.Tallinna Halduskohus tegi 06.10.2023 otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas RAB-i 10.06.2022 e-kirjas toodud otsused, millega RAB jättis muutmata oma 18.04.2022 otsused nr 6-3/244-2, 6-3/246-2 ja 6-3/247-2 ja kohustas RABi uuesti läbi vaatamata kaebajate II, III ja IV taotlusi. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulu 516,50 eurot, jättes muus osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
10.1.RAB käsitles kaebajate I, II, III ja IV 18.05.2022 taotlusi menetluse uuendamise taotlusena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 tähenduses. Sisuliselt otsustas RAB nende kaebajate taotluse menetlused uuendada ning jättis 10.06.2022 e-kirjaga kaebajate II, III ja IV osas oma varasema otsuse muutmata, ent tegi kaebaja I osas 13.06.2022 uue otsuse, millega tagastas sellele kaebajale 75% riigilõivust. Seega tuleb RAB-i 10.06.2022 e-kirja pidada haldusaktiks osas, milles RAB leidis, et on õiguspäraselt jätnud riigilõivu tagastamata kaebajatele II, III ja IV.
10.2.Vastustaja lähtus kaebajate taotluste lahendamisel iseenesest õigesti RLS § 15 lg 1 punktist 4, seevastu RLS § 15 lg 1 p 1 ei kuulu kohaldamisele, sest kaebajad ei tasunud RAB-ile tegevusloa taotluse esitamisel enam kui RLS ette nägi.
10.3.Menetlustoimingute läbiviimist haldusmenetluse käigus ei saa võrdsustada taotluse sisulise läbivaatamisega. Väär on vastustaja seisukoht, et riigilõivu ei saa tagastada, kuna vastustaja oli juba alustanud taotluste menetlemisega. Vältimaks haldussüsteemi ülekoormamist läbimõtlematult esitatud taotlustega, võimaldab RLS § 15 lg 2 aga tagastatavast summast maha arvata taotluse läbivaatamisega kaasnenud menetluskulu ning kui selle täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, siis 25% toimingu eest ette nähtud riigilõivust. Sellist võimalust tagastamisele kuuluvat riigilõivu vähendada ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Siinsel juhul ei nähtu siiski, et vastustaja oleks käsitlenud kaebajate II, III ja IV taotluste läbivaatamisega kaasnenud kulude suurust või kaalunud neile kaebajatele riigilõivu osalist tagastamist RLS § 15 lg 2 alusel. See on oluline viga, mis võis mõjutada asja otsustamist ja seetõttu tuleb tühistada RAB-i 10.06.2022 e-kirjas sisalduvad otsused jätta 18.04.2021 tehtud otsused muutmata ning kohustada RAB-i kaebajate II, III ja IV taotluste uueks läbivaatamiseks.
10.4.13.06.2022 otsustes on RAB nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb kaebajatele I, V ja VI tagastamisele kuuluvat riigilõivu RLS § 15 lg 2 alusel 25% võrra vähendada. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebajate I, V ja VI taotluste menetluse käigus tegi RAB 13.06.2022 otsustes nimetatud menetlustoimingud. Neid toiminguid arvesse võttes ei ole kulude tekkimises kahtlust. Seetõttu ei ole RAB-i 1.06.2022 otsuste tühistamise nõue põhjendatud.
10.5.Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele ei viita see, et RAB on teatavatele teistele isikutele 08.02.2023 otsusega nr 6-3/36-3, 09.01.2023 otsusega nr 6-3/705-2 ja 03.03.2023 otsusega nr 6-1/105-2 sarnaste taotluste esitamisel tasutud riigilõivu täies ulatuses tagastanud, kuna eelviidatud otsuses osutatud menetlused piirdusid vaid puuduste kõrvaldamise teadete esitamisega, ent RAB ei jõudnud neis menetlustes dokumentide sisulise analüüsini või tegevusloa andmise osas seisukoha kujundamiseni.
10.6.Kuna kaebus kuulub rahuldamisele pooles ulatuses, tuleb vastustaja kanda jätta 50% kaebajate menetluskuludest. Kaebajate õigusabikulu suurus on iseenesest põhjendatud, ent pole alust mõista seda vastustajalt välja koos käibemaksuga, kuna kaebajad ei ole kinnitanud, et nad 4(8)
3-22-1491 ei ole käibemaksukohustuslased või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Ühtlasi on õigusabikulude arved esitatud Complium OÜ-le, kes on käibemaksukohustuslane. Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista pool tasutud riigilõivust ja õigusabikulust ilma käibemaksuta ehk (120+913):2= 516,50 eurot ning muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad esiteks tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kaebajate I, V ja VI kaebus rahuldamata ning teha uus otsus, millega tühistatakse RAB-i 13.06.2022 otsused ja kohustatakse RAB-i kaebajate I, V ja VI taotluste rahuldamiseks täies ulatuses ning teiseks tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti osa kaebajate menetluskuludest nende enda kanda ja teha selles osas uus otsus, millega mõistetakse vastustajalt kaebajate kasuks välja kõik menetluskulud koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
11.1.Halduskohus leidis vääralt, et RAB ei rikkunud 13.06.2022 otsuseid tehes võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebajate 01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud RAB-i otsustes nr 6-3/36-3, 6-3/705-2 ja 6-1/105-2 käsitletud olukorrad ei erinenud oluliselt kaebajate I, V ja VI omast. Halduskohus on ebavõrdse kohtlemise käsitlemisel põhjendamatult tähelepanuta jätnud selle, et 15.03.2022 jõustunud seadusemuudatustega muudeti virtuaalvääringu teenuse pakkujate tegevuslubade kontrolliesemetega seonduvaid nõudeid täielikult ning tegevusluba omavatel ettevõtjatel tuli viia ennast muudetud nõuetega kooskõlla ja esitada vastavad dokumendid ehk tegevusloa muutmise taotlus RAB-ile kolme kuu jooksul. Need tegevusloa muutmise taotlused – millega seoses tehti ka kaebaja 01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud otsused – olid sisuliselt samaväärsed tegevuslubade esmataotlustega.
11.2.Halduskohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata, et kaebajate I, V ja VI taotluste menetluses oli ainsaks aasta jooksul läbi viidud sisuliseks toiminguks juhatuse liikme korrektse ärialase maine kontroll, mis tähendas enne 15.03.2022 kehtinud RahaPTS redaktsiooni § 72 lg 1 p 11 kohaselt sisuliselt karistusregistri andmete kontrollimist või standardsete küsimustike esitamist. Seevastu menetluses, millega seoses tegi RAB otsuse nr 6-3/36-3, tegi RAB märksa koormavamaid toiminguid esitatud dokumentide ja taotleja esitatud vastuväidete läbi töötamisel, ent sellegipoolest tagastati viidatud juhul taotlejale taotluse esitamisel tasutud riigilõiv täies ulatuses.
11.3.Halduskohus leidis vääralt, et kaebajate osutatud varasemate otsustega nr 6-3/36-3, 63/705-2 ja 6-1/105-2 seotud menetlustes ei võtnud RAB lõplikku seisukohta. Näiteks otsuse 63/36-3 punkti 6 kohaselt edastas RAB selles menetluses taotlejale isegi taotluse läbi vaatamata jätmise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse projekti. Halduskohus leidis vääralt, et otsuse projekti edastamine ei ole käsitatav lõpliku seisukoha võtmisena, ent kaebajate esindajaga toimunud vestluse lõpus välja öeldu seda on.
11.4.Halduskohus on põhjendamatult mööda vaadanud RAB-i 13.06.2022 otsuste põhjendamispuudustest. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks pidas ta põhjendatuks kohaldata erandit vastavalt Riigikohtu otsusele kohtusjas 3-3-1-29-12. Samas eiras halduskohus haldusasjades 3-22-222 ja 3-18-2263 tehtud Tallinna Halduskohtu otsustes võetud seisukohti. Haldusorgan ei või kohtumenetluses haldusakti põhjendusi uutega asendada.
11.5.Halduskohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, märkides, et RAB on arusaadavalt teinud taotluste menetlusega seonduvalt toiminguid ja kandnud kulusid, ent jätnud samas põhjendamata, kuidas mõjutab seda arusaamist asjaolu, et RABi otsustes nr 6-
5(8)
3-22-1491 3/36-3, 6-3/705-2 ja 6-1/105-2 on vastustaja teinud veel rohkem, veel mahukamaid ja veel kulukamaid toiminguid, ent ikka tagastanud taotlejatele riigilõivu 100% ulatuses.
11.6.Riigilõivu täies mahus tagastamata jätmine on ebaproportsionaalne. Väär on halduskohtu järeldus, et RAB tegi menetluses kõik vajalikud toimingud. Eelkõige ei koostanud vastustaja lõpliku otsuse projekti ega edastanud seda taotlejale seisukoha ja vastuväidete esitamiseks vastavalt HMS §-le 40. Lisaks ei nähtu 13.06.2022 otsusest, et vastustaja oleks üldse kontrollinud menetluses midagi muud peale juhatuse liikme ärialase maine, ent see kontroll on standardne toiming. Lisaks toimetas RAB juhatuse liikmega seotud kontrollitoiminguid ühe korra, mitte iga kaebaja puhul eraldi, kuna kaebajate juhatuse liikmeks oli sama füüsiline isik.
11.7.Halduskohus leidis vääralt, et RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamise eeldused olid täidetud. Väär on järeldus, et RAB oli jõudnud tegevuslubade menetlustega lõpufaasi, kuna RAB ei kontrollinud menetluses kaebajate (taotluste) vastavust kõigile RahaPTS-st tulenevatele nõuetele. Lisaks ei nähtu, et RAB oleks isegi üritanud menetlustoimingutega seotud kulusid määratleda.
11.8.Halduskohus leidis vääralt, et menetluskulud tuleb välja mõista ilma käibemaksuta. Kaebajate taotlus hüvitada kulud koos käibemaksuga on kaudselt kinnitus sellest, et kaebajad ei ole käibemaksukohuslased, lisaks oleks saanud kohus selles veenduda käibemaksukohustuslaste registri kaudu. Isegi, kui kohtumenetlusega seonduvad kulud on kandnud Complium OÜ ja temal kui käibemaksukohuslasel tekib võimalus käibemaks tagasi arvestada, siis selge on see, et Complium OÜ-l tekib nõue kaebajate vastu, milleks ta esitab kaebajatele arve koos käibemaksuga, mille kaebajad peavad tasuma.
12.Vastustaja esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning kus esitab eelkõige järgmised vastuargumendid.
12.1.Halduskohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse põhjendava osa punktis 19 õigesti, et kaebajate 01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud RAB-i otsustega seotud menetluste asjaolud erinesid kaebajate I, V ja VI taotluste menetluste omadest. Lisaks ei puutu teiste isikute tegevusloamenetlustega seotud otsused siinsel juhul asjasse. Näiteks RAB-i otsuse nr 6-3/36-3 asjaoludest nähtub, et taotleja oli esitanud kohustuslikud dokumendid võõrkeeles ning mõistmaks, et dokumendid ei ole eesti keeles kulub üksnes hetk ja sisu ei kontrollita. RAB-i otsuste nr 6-3/705-2 ja nr 6-1/105-2 puhul esinesid taotluses samuti puudused, mis välistasid taotluse sisulise läbivaatamise. Viidatud juhtudel ei jõudnud RAB tegevusloa muutmistaotlustes lõpliku sisulise otsuseni, ega tuvastanud, kas taotlejad vastavad RahaPTS-is sätestatud sisulistele nõuetele. Seevastu kaebajate tegevusloa menetluses jõudis RAB sisulise menetluseni, st kontrollis kaebajate vastavust RahaPTS-is sätestatud kohustuslikele kontrollieseme asjaoludele, sisulise menetluse alustamiseks olid esitatud kõik dokumendid. Juhatuse liikme RahaPTS-is sätestatud nõuetele vastavuse hindamisel ei piirdu RAB küsimustiku esitamisega, vaid otsib isiku kohta teavet avalikest allikatest. Ajakulu kaasneb ka vestluse ettevalmistamise ja läbiviimisega. Siinsel juhul oli RAB menetluse peaaegu lõpule viinud, vormistamata oli üksnes lõplik keelduv haldusakt.
12.2.Halduskohus leidis õigesti, et põhjendamispuudused ei tingi RAB-i 13.06.2022 otsuste tühistamist. Halduskohus juhindus õigesti haldusasjas nr 3-3-1-29-12 tehtud Riigikohtu otsuse punktis 20 võetud seisukohast. RLS § 15 lg 2 lubab tasutud riigilõivust 25% maha arvestada juhtudel, kui menetlusega on kulud kaasnenud, ent haldusasutusel ei ole võimalik täpset kulu kindlaks määrata. Täiendav põhjendamiskohustus on haldusasutusel siis, kui ta arvab tasutud riigilõivust maha enam kui 25%.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6(8)
3-22-1491
13.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all esiteks küsimus, kas põhjendatud oli RAB-i 13.06.2022 otsustega kaebajatele I, V ja VI tagastatava riigilõivu vähendamine 25% võrra. Teiseks on vaidluse all küsimus, kas halduskohus võis mõista kaebajate kasuks õigusabikulud välja ilma käibemaksuta. Halduskohtu otsus on apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud.
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega, et ainuüksi RAB-i 13.06.2022 ostuste põhjendamispuudused peaksid tingima nende otsuste tühistamise. Ringkonnakohus tõdeb, et otsuste õiguslik põhjendus on puudulik, kuna otsustes ei ole viidatud RLS § 15 lõikele 2, mis ometi oli ilmselgelt riigilõivu osalise tagastamata jätmise õiguslikuks aluseks. See on aga ebaoluline põhjendamispuudus, mis ei too kaasa otsuste tühistamist. Vaidlustatud otsustest on üheselt mõistetav, et RAB otsustas kaebajatele RLS § 15 lg 1 p 4 alusel tagastamisele kuuluvat riigilõivu vähendada 25% võrra põhjusel, et taotluste menetlemisel oli juba tehtud rida toiminguid. Nagu halduskohus sedastas, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 13.06.2022 otsustes loetletud toimingud RAB neis menetlustes tegi, st eelkõike edastas kaebajate tegelikule kasusaajale ärialase maine küsimustikud ja viis viimasega läbi vestluse. Sellele eelnevalt pidi RAB igal juhul kontrollima vähemalt taotluste formaalset nõuetekohasust. On ilmne, et selliste toimingutega kaasnes menetluskulu RLS § 15 lg 2 tähenduses. Viidatud sättes kasutatud mõistet „menetluskulu“ tuleb sisustada laialt ehk nii, et see hõlmab põhimõtteliselt igasugust kulu, mille pädev asutus taotluse läbivaatamiseks teeb. Sinna hulka kuulub muu hulgas taotluse läbi vaatamisega seotud toimingute tegemisega kaasnevale ajakulule vastav ametnike või töötajate palgakulu.
15.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb RLS § 15 lõiget 2 mõista selliselt, et enne taotluse läbivaatamist, st enne taotluse kohta lõpliku otsuse või taotletud toimingu tegemist taotluse tagasivõtmise korral tagastamisele kuuluvat riigilõivu võib 25% võrra vähendada alati, kui taotluse menetlemiseks on tehtud mingisuguseidki selle sisuliseks läbivaatamiseks vajalikke toiminguid, millega olemuslikult pidid kaasnema haldusorganile kulud. Seejuures tagastatava riigilõivu vähendamiseks 25% võrra ei pea haldusorgan tõendama, kui suured need kulud olid. RAB leiab õigesti, et kulude tekkimise ja suuruse tõendamise vajadus tekib juhul, kui haldusorgan soovib tagastamisele kuuluvat riigilõivu vähendada enam kui 25% võrra. Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et RAB isegi ei ole püüdnud kulusid arvestada. RLS § 15 lg 2 teise lause mõte ongi selles, et haldusorgan ei pea taotluse läbivaatamisega kaasnenud menetluskulusid arvestama, kui ta ei pea seda otstarbekaks. Üldjuhul kaasneks sellise kulude arvestamisega täiendav halduskoormus ja kulud. Seetõttu piisab tagastamisele kuuluva riigilõivu vähendamiseks 25% ulatuses sellest, kui haldusorgan näitab ära, et menetluse käigus on tehtud toiminguid, millega pidi kaasnema kulu, sh ametniku või töötaja palgakulu. Teistsugune tõlgendus, mille kohaselt peaks haldusorgan ka RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamisel asuma menetluskulusid põhjendama või arvestama, oleks vastuolus selle sätte eesmärgiga ning muudaks selle sisutuks. Eeltoodut arvesse võttes ei ole RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamise lubatavuse hindamisel oluline, kas menetlus on jõudnud lõpufaasi või mitte ega hinnata seda, kuivõrd koormavad olid haldusorgani jaoks toimingud, mille ta enne taotluse tagasivõtmist juba tegi. Eelviidatud sätte kohaldamine oleks välistatud vaid juhul, kui haldusorgan ei ole enne taotluse tagasivõtmist ühtki sisulist toimingut teinud, nt on piirdunud üksnes taotluse registreerimisega oma dokumendihaldussüsteemis või pelgalt taotleja teavitamisega taotluse kättesaamisest. Tõsi, ka selliste toimingutega kaasneb iseenesest menetluskulu, ent sellist kulu saab pidada ilmselgelt ebaproportsionaalselt väikeseks. Olukorras aga, kus haldusorgan on taotluse juba n-ö avanud ja asunud selle sisuliselt läbi vaatamiseks toiminguid tegema – sh on jätnud taotluse käiguta, nõudnud puuduste kõrvaldamist, nõudnud tõendite või täiendava teabe esitamist, kuulanud isiku või tema esindaja ära vms – tuleb eeldada, et menetlusega on kaasnenud menetluskulud, mille kompenseerimiseks võib haldusorgan taotluse tagasivõtmise korral tagastamisele kuuluvat lõivu 7(8)
3-22-1491 vähendada 25% võrra ilma, et ta peaks kuidagi täiendavalt sellise vähendamise vajalikkust põhjendama.
16.RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamise põhjendatuse seisukohast ei ole tähtsust asjaolul, et siinsel juhul olid kaebajate tegevusloa taotlused sarnased ning kõigi kaebajate tegevust juhtis ja korraldas sama füüsiline isik, kellega RAB viis läbi ühe vestluse. Olenemata võimalikust sisulisest sarnasusest oli tegemist erinevate juriidiliste isikute esitatud taotlustega, millest igaüht tuleb nii riigilõivu tasumist kui tagastamist puudutavas osas vaadelda eraldi. RLS riigilõivu tasumisel ja tagastamisel kaubandusele omaseid grupi- või hulgisoodustusi ette ei näe.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Asjaolu, et RAB ei ole teistes menetlustes sarnaste taotluste tagasivõtmise korral tagastamisele kuuluvat riigilõivu vähendanud, ei tekita võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt kaebajatele subjektiivset õigust nõuda sarnase halduspraktika kohaldamist ka nende suhtes. Siinse vaidluse lahendamiseks ei ole seetõttu vajalik hinnata, kas või kuivõrd sarnanesid kaebajate 01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud RAB-i otsustes käsitletud menetlused, neis tehtud toimingud ja nendega kaasnevad võimalikud kulud siinses asjas vaidluse all olevates RAB-i 13.06.2022 ostustes käsitletutega. Siinsel juhul pidi halduskohus kontrollima ja kontrolliski seda, kas konkreetselt kaebajatele riigilõivu osaline tagastamata jätmine oli seaduse kohaselt lubatav. RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamine on pealegi eelkõige otstarbekuse küsimus. Lisaks sellele ei ole haldusorganil keelatud oma halduspraktikat muuta.
18.Halduskohus mõistis kaebajate kasuks menetluskulud õigesti välja ilma käibemaksuta. Haldusasjas nr 3-20-663 tehtud 11.05.2022 kohtuotsuses asus Riigikohus oma varasema praktikaga võrreldes teistsugusele seisukohale ning selgitas, et juhul kui menetlusosaline, kes taotleb vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmist, ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta. Eelviidatud kinnitusena saab ringkonnakohtu hinnangul kõne alla tulla sõnaselge avaldus kas kohtule esitatud menetlusdokumendis või kohtuistungi protokollis. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamine selliselt, et seal on näidatud õigusabikulu koos käibemaksuga, tähendab kaudset kinnitust, et menetlusosalisel ei ole õigust käibemaksu tagasi arvestada. Kaebajate tõlgendus muudaks Riigikohtu eelviidatud otsuses nimetatud kinnituse esitamise tarbetuks. Kuna kaebajad ei kinnitanud halduskohtule, et nad ei saa õigusabikuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mõistis halduskohus põhjendatult kaebajate kasuks need kulud välja ilma käibemaksuta.
19.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.