T.T , J.Y , Q.C , A.O , H.E, M.X, M.X, X.I , E.B, T.A, I.Z-i , R. N, Z.V, N.L-i, U.T , Q.G, P.U ja M.B kaebused Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud.“
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – T.T , J.Y , Q.C, A.O , H.E, M.X, M.X, X.I, E.B, T.A , I.Z , R. N, Z.V, N.L, U.T, Q.G, P.U ja M.B, esindaja v.adv Heldur Otti Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja v.adv Kairi Kilgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Vabariigi Valitsusele apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2.
2.Rahuldada Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-21-2168 tehtud Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 otsus. Teha uus otsus, millega jätta T.T , J.Y , Q.C , A.O , H.E, M.X, M.X, X.I , E.B, T.A, I.Z-i , R. N, Z.V , N.Li , U.T, Q.G , P.U ja M.B kaebused rahuldamata.
3.Jätta halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3-21-2168 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
06.10.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Vabariigi Valitsus (VV) andis 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (vaidlustatud korraldus), mida järgnevate VV korraldustega korduvalt muudeti. Vaidlustatud korraldusega kehtestati mitmesuguseid piiranguid, millest siinse vaidluse seisukohast on olulised järgmised. Esiteks võis täiskasvanud inimene vaidlustatud korralduse punktis 10 loetletud tegevustest (nt huviharidus, treeningud, spordivõistlused, teatrietendused, samuti toitlustusasutuste külastamine jpm) osa võtta tingimusel, et ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi (koroonatõend). Seejuures kuni 25.10.2021 võis täiskasvanud inimene neis tegevustes osaleda ka siis, kui esitas negatiivse tulemusega tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Teiseks pidi täiskasvanud inimene avalikes siseruumides viibimisel kandma kaitsemaski. Kuni 25.10.2021 oli kaitsemaski kandmise lubatud alternatiiviks suu ja nina katmine muul viisil.
2.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada vaidlustatud korralduse osas, milles nähti eelviidatud tegevustes osalemise eeldusena ette koroonatõendi esitamise kohustus ning milles kohustati kandma avalikes siseruumides kaitsemaski. Alternatiivselt taotlesid kaebajad vastavas osas vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotlesid kaebajad, et kohus keelaks VV-l edaspidi COVID-19 haiguse tõkestamiseks kaitsemaski kandmise või koroonatõendi esitamise kohustuse kehtestamise ilma, et riigis oleks välja kuulutatud eriolukord. Kaebajate põhiargumendid olid kokkuvõttes järgmised.
2.1.Koroonatõendi esitamise kohustus rikub nende õigust eraelu puutumatusele, kuna sellega kaasneb nende terviseandmete lubamatu töötlemine, samuti nende isikusamasuse lubamatu tuvastamine vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud tegevusi läbi viivate eraõiguslike isikute poolt. Andmekaitsega seotud küsimusi ei ole vaidlustatud korralduse põhjendustes üldse käsitletud. Ei nähtu, mismoodi on tagatud, et kaebajate terviseandmed ei saa teatavaks isikutele, kellel pole õigust ega vajadust neid andmeid saada.
2.2.Vaidlustatud piirangud rikuvad kaebajate õigust võrdsele kohtlemisele, kuna vaidlustatud korraldus jagab isikud kahte rühma – ühed, kes peavad avalikele üritustele jms sissepääsuks tõendama enda nakkusohutust ja teised, kes peavad tõendama enda 2(15)
3-21-2168 vaktsineeritust, kusjuures vaktsiinid on riigi poolt tasuta, kuid testid tasulised. Niisugune piirang põhjustab lubamatu vaktsineerimissunni.
2.3.Vaidlustatud korralduse andmisele eelnevalt oli olemasolevate teadusandmete põhjal üldteada, et vaktsineeritud inimesed võivad uuesti nakatuda ja nakkushaigust levitada, mistõttu ei saanud immuniseerimistõend kinnitada isiku nakkusohutust.
2.4.Kaitsemaski kandmise kohustuse kehtestamist ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, muu hulgas ei selgu, miks eirati teadusnõukoja soovitust maski kandmise kohustust mitte ette näha. Tervetele isikutele kehtestatud maskide kandmise või nina ja suu katmise nõue on ebamõistlikult koormav võrreldes sellest nõudest saadava kasuga nakkuse leviku tõkestamiseks. Põhjendamatult on eiratud nii Eesti kui teiste riikide kogemust, mille kohaselt kaitsemaskide kandmine või nina ja suu katmine ei peata SARS-CoV-2 viiruse levikut.
Vastustaja vaidles kaebusele vastu, tuginedes kokkuvõttes järgmistele argumentidele.
3.1.Vaidlustatud meetmed ja piirangud olid epidemioloogilist olukorda arvestades COVID-19 leviku tõkestamiseks avaliku huvi kaitseks vajalikud, sobivad ning proportsionaalsed. Vaidlustatud korralduse punktiga 17 oli tagatud isikuandmete ja eraelu võimalikult ulatuslik kaitse. Ürituste korraldajale vaidlustatud korralduse punktiga 16 pandud tõendite kontrollimise kohustuse õiguslikuks aluseks on isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 6 punkti 1 alapunkt c. Tegevuses osalemiseks toimus koroonatõendi ja selle esitaja nime kontrollimine vaid mõne sekundi jooksul, seega toimus võimalikult väheste andmete kogumine, mis oli kooskõlas IKÜM art 5 punkti 1 alapunktiga c.
3.2.COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena. Riigil lasus kohustus viia nakkusoht miinimumini, piirates sobival viisil isikute kokkupuutumise võimalusi.
3.3.Mõistagi ei saanud ainuüksi maskikandmise kohustus viiruse levikut peatada, ent see ei tähenda, et meede oleks sobimatu ja ebavajalik. Igasugune kaitsemask takistab näo katsumist ja aitab seeläbi vältida kätelt viiruste kandmist limaskestadele ning vastupidi – inimene ei katsu oma viirusega saastunud limaskesti ja ei kanna viirust kätega edasi ukselinkidele, poeriiulis olevatele kaupadele jne. Kaitsemaski kui füüsilise barjääri näo ees kandmine vähendab võimalust, et läheduses köhivalt inimeselt jõuab viirus pritsmetega terve inimeseni koguses, mis põhjustab nakatumise. Maskikandmise kohustus kehtestati tol hetkel teadaolevatele rahvusvaheliste pädevate organisatsioonide juhistele (WHO ja ECDC) tuginevalt, mis omakorda põhinesid olemasolevate teaduspõhiste uuringute tulemustel.
3.4.Vaktsineerimist sai pidada tõhusaks meetmeks nakkushaiguse leviku tõkestamisel. Olemasolevatest teadusandmetest nähtus, et võrreldes haiguse läbipõdenud vaktsineerimata isikutega on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem tõenäosus COVID-19 viirusesse nakatuda ja viirust edasi levitada. Professor Krista Fischer avaldas 23.08.2021 Eesti juuli- ja augustikuu andmete põhjal koostatud diagrammi, millest nähtus, et täielikult vaktsineeritud inimestel on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Lisaks on tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda vaktsineeritul üle 8 korra väiksem kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. Ka Tartu Ülikooli juhitava seireuuringu tulemustest nähtus, et vaktsineeritute nakatumistõenäosus on kolm korda väiksem kui neil, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud.
3.5.Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Negatiivse testi andnud inimene ei pruugi olla nakkusohutu.
3(15)
3-21-2168
3.6.Põhiõiguste riivet õigustab ülekaalukas avalik huvi. Haiglates oli katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust. Kõrget riskitaset arvestades tuli otsuste tegemisel lähtuda ettevaatuspõhimõttest, millest tulenevalt ei saanud anda laiemaid vabadusi isikutele, kellel teaduspõhistele andmetele tuginedes puudus kaitse COVID-19 vastu. Igaühel oli võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda. Kui kaebajad end vaktsineerida ei soovinud, pidid nad leppima avalikes huvides kehtestatud piirangutega.
4.Tallinna Halduskohus tegi 15.03.2023 otsuse, millega rahuldas kaebajate kaebuse osaliselt ning tuvastas kaebajate suhtes vaidlustatud korralduse õigusvastasuse esiteks osas, milles see nõudis punktis 10 nimetatud tegevustes osalemise eeldusena COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist ning kohustas esitama tõendi enda vaktsineerituse või haiguse läbipõdemise tõendamiseks ning teiseks osas, milles see kohustas kandma avalikes siseruumides viibimisel kaitsemaski või katma nina ja suu. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata, jättes menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
4.1.Tegevustes osalemise eeldusena koroonatõendi esitamise kohustuse eesmärk (eelkõige pärast 25.10.2021, mil tegevustes osaleda ei saanud enam negatiivse testitulemuse alusel) oli survestada inimesi end vaktsineerima. Kuivõrd n-ö läbipõdemistõendi kehtivusaeg oli lühike, sunniti ka haiguse läbi põdenud isikud end vaktsineerima. Vaktsineerimine ning vaktsineerimata isikute tegevustes osalemise piiramine ei saa olla põhiõiguste riivamise legitiimne eesmärk.
4.2.Vastustaja viidatud teadusallikad viitasid vaktsiinide teatavale tõhususele, ent vastustaja ei oleks tohtinud eirata seda, et kõik need seisukohad ja järeldused lähtuvad siiski samal ajal tõsiasjast, et ka vaktsineeritud isikud haigestuvad, levitavad haigust edasi ning ka vaktsineeritud isikud satuvad haiglasse, sh ka ajal, mil vaktsineerimise tõend kehtib, samuti tõsiasjast, et vaktsiinide tõhusus ajas langeb. Kuna uuringud kinnitasid, et ka vaktsineeritud võivad haigestuda ja viirust potentsiaalselt edasi kanda, siis nakkushaigete isikute tuvastamise ega ka haiguse leviku ärahoidmise eesmärkidel ei olnud vaktsineerimise nõuded sobivad. Kuna tõendatult puudus vajalik kaitse ka vaktsineeritud isikutel, polnud vaktsineerimiseks survestamine ja laiemate vabaduste võimaldamine vaktsineeritud isikutele millegagi põhjendatud. Vastustaja on vaktsineerimisnõude sobivusele hinnangu andnud vaid valitud järeldustele tuginedes, samas kui mistahes kriitilised ja meetme sobivuse kahtlusele viitavad andmed on jäetud täielikult arvestamata. Seejuures ei ole vastustaja arvestanud vaktsiinide tõhususe osas teiste riikide praktikat. Vastustaja on täielikult ignoreerinud mitmeid mahukaid teadusuuringuid, mis ometi olid vaidlustatud korralduse andmise ajaks avaldatud.
4.3.Vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks kaotati täiskasvanutele võimalus osaleda tegevustes testitulemuse alusel, samas kui alaealistele jäi see võimalus alles.
4.4.Vaktsineerimisnõude kehtestamisel ei ole arvestatud riskidega, eelkõige sellega, et vaktsiinide pikaajalise mõju kohta inimeste tervisele ei olnud piisavat teavet. Üksikisiku poolt terviseriski sunduslik võtmine ei saa olla põhjendatud üldise huviga. Vastustaja ei arvestanud ka meetmetega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme ja tagajärgi ühiskonnast tõrjutud isikutele.
4.5.Mis puudutab kuni 25.10.2021 kehtinud võimalust osaleda tegevustes negatiivse testitulemuse alusel, siis ei saanud eesmärgipärane ega proportsionaalne olla valikuline ja üksnes vaktsineerimata isikutele suunatud testimine, kuna ka vaktsineeritud isikud haigestusid ja levitasid haigust nagu vaktsineerimata isikudki. Kui testimise nõue oleks 4(15)
3-21-2168 kehtinud kõigile isikutele sõltumata vaktsineerimise staatusest, olnuks see eesmärgipärane ja sobiv meede nii nakkushaigete tuvastamiseks kui nakkushaiguse leviku ärahoidmiseks. Lisaks pidi VV testi tulemust nõudes ette nägema ka testi tegemise kulude katmise riigi vahenditest. Olukorras, kus vaktsineerimise kulude katmine oli riigi poolt tagatud, on arusaamatu, et testimise (mis ainsana kõigist meetmetest aitab ka tegelikult tuvastada nakkushaige isiku) kulu tuli isikul endal kanda.
4.6.Vaidlustatud korralduse andmise ajal oli teada, et maskide kandmine põhjustas pideva nahakontaktis olemise tõttu terviseprobleemidest minimaalselt nahaärritust ja muid nahaprobleeme, aga ka silmaprobleeme ja võis põhjustada muid terviseprobleeme, näiteks teatavate uuringute kohaselt peavalusid. Maski kandmise kohustuse eesmärki – takistada nakkushaiguse levikut – tuleb pidada legitiimseks, kuid niivõrd üldine ja laiaulatuslik näo katmise kohustus saab olla põhjendatud ja sobiv üksnes juhul, kui selle tõhusust ja sobivust nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kinnitavad piisavalt veenvalt teaduspõhised andmed. Vaidlustatud korralduse seletuskirjas esile toodud ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendused ei veena, et maskikandmise kohustus on viiruse leviku tõkestamiseks sobiv.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Vabariigi Valitsus esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu ostus ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kesksed väited on järgmised.
5.1.Halduskohus tuvastas vääralt kaebajate kaebeõiguse. Osad kaebajatest olid vaktsineeritud ning neil oli koroonatõend, millega nad said tegevustes osaleda. Koroonatõendita kaebajatel puudus korralduse nr 305 tuvastamisnõude esitamiseks kaebeõigus tulenevalt asjaolust, et korraldus nr 305 tunnistati alates 15.04.2022 kehtetuks. Preventiivset huvi kaebajatel tuvastuskaebuse esitamiseks olla ei saanud. Halduskohus ei selgitanud välja, milles seisnes kaebajate subjektiivsete õiguste riive.
5.2.Vastupidiselt halduskohtu seisukohale aitas vaktsineerimine vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu. Halduskohtu otsuses viidatud üksikuuringud ja paari spetsialisti seisukohad viitavad mh vaktsineeritute nakatumise võimalusele, kuid ei lükka ümber eelnevaid üldisi pikemaajalisi järeldusi vaktsineerimisest saadava kasu ja efektiivsuse osas. Pealegi ei takista teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani poolt see, et osa teadlasi oli korralduse kehtestamise ajal teistsugusel seisukohal. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.
5.3.Koroonatõendi esitamise nõue oli korralduse kehtestamise ajal olemasolevate teadmiste alusel sobiv meede, tagamaks piisava kindlusega, et kontrollitud tegevustes ja üritustel ei saaks osaleda piisava immuunsuskaitseta isikud ehk vaktsineerimata inimesed, COVID-19 läbipõdemata inimesed ega inimesed, kellel oli läbipõdemisest möödas üle 180 päeva. Nendel inimgruppidel oli teadusteadmise kohaselt suurem oht nakatuda, nakkust edasi kanda, haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi ning koroonatõendi nõue aitas vähendada selliste inimeste kontakte ja nakkushaiguse levikut. Kooskõlas teiste piirangutega, sh maskikandmise kohustusega aitas põhiõiguste riive kaasa korralduse legitiimsete eesmärkide saavutamisele. Koroonatõendi nõudele ei esinenud alternatiive, mis oleksid põhiõigusi vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed. Inimkontaktide keelamine ja vaktsineerimistõendi nõue oli ainus piisavalt efektiivne vahend tagamaks, et 5(15)
3-21-2168 lähikontaktsed, kes on suurema tõenäosusega ka ise nakkuse kandjad, ei levitaks viirust edasi. Muud ettevaatusabinõud, nagu maskid, distantsi hoidmine ja hügieeninõuded üksinda ei saanud olla sellises olukorras piisavalt efektiivsed.
5.4.Testimine ei taganud piisavalt, et omavahel puutuvad kokku ainult terved, viirust mitte kandvad inimesed ning negatiivne test ei oleks kaitsnud isikut nakatumise ega nakatumise korral raske haigestumise eest.
5.5.Liikumisvabaduse, vaba eneseteostuse ja võrdsuspõhiõiguse riive oli mõõdukas, arvestades kaitstavate õigushüvede olulisust. Sotsiaalsetes tegevustes osaleda soovivate isikute erinevaks kohtlemiseks oli põhjendatud alus ehk eesmärk vähendada haiguse edasikandumist. Samas liikumispiirang ei takistanud kellelgi oma esmavajaduste rahuldamist ega elutähtsate kaupade ja teenuste hankimist, sotsiaalsetes tegevustes osalemisele seatud liikumispiirang töötamist, arstiabi saamist, toidupoodide ja apteekide külastamist, vaid eelkõige hobija meelelahutustegevustega tegelemist. Vaktsineerimistõendita isikud ei olnud ühestki eluvaldkonnast täielikult ära lõigatud, vaid piirangute alla jäävatele tegevustele oli võimalik leida alternatiive, näiteks teha sporti vabas õhus, tellida restoranitoitu koju või vaadata kultuurisündmusi televiisori või Interneti vahendusel.
5.6.Halduskohus ei ole arvesse võtnud, et vaktsiinidega kaasnev oht elule ja tervisele oli minimaalne ning minimaalsetest riskidest hoolimata kaitsesid piirangud kõikide inimeste, sealhulgas kaebajate elu ja tervist. Vaktsiinide kasutamisest saadav kasu ehk päästetud elud, kergemini kulgevad haigusjuhtumid ja vähenenud nakatumine kaaluvad üles vaktsineerimisega kaasnevad riskid. Kõik koroonatõendi esitamise nõude ajal kasutuses olnud vaktsiinid olid efektiivsed, kvaliteetsed ja ohutud, need olid saanud müügiloa. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa taotlemisel oleks vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud.
5.7.Halduskohus ei ole oma seisukoha kujundamisel arvesse võtnud laiemat teadusteadmist, mis kinnitas, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda, nakatudes haigust raskelt põdeda ja haiglasse sattuda, kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Seega on väär halduskohtu järeldus, et vaktsineerimisele suunatud meetmed ei olnud sobivad seetõttu, et vaktsineerimine ei välistanud täielikult haiguse levikut ega haigestumist.
5.8.Halduskohus leidis vääralt, et vaktsineerimine muudeti sisuliselt vältimatuks. Igaühel oli võimalik valida kahe variandi vahel – kas end vaktsineerida, saada koroonatõend ja seeläbi piirangute kohaldamisalast väljuda või vaktsineerimise vältimiseks teha oma elukorralduses muudatused ning korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab.
5.9.Halduskohus on kaitsemaskide kandmise vähese tõhususe osas tuginenud sobimatutele ja vähese usaldusväärsusega allikatele. Samuti on halduskohtu poolt ebaõige asuda hindama, millised teadusandmed on teistest „õigemad“ ning millised andmed pidi vastustaja kohustuse kehtestamisel aluseks võtma. Vastustaja võis korralduste andmisel lähtuda Teadusnõukoja ning rahvusvaheliste pandeemia ohjamisega tegelevate keskuste (ECDC, CDC, WHO) teabest. Väär on halduskohtu jäik seisukoht, et maskikandmine põhjustab terviseprobleeme. Lisaks oli vaidlustatud korralduses ette nähtud, et kaitsemaski kandmise kohustus ei laiene isikule, kellel kaitsemaski kandmine ei ole tervislikel põhjustel võimalik.
5.10.Ka Teadusnõukoja liikmete vahel ei olnud alati üksmeelt kaitsemaskide kandmise osas, ent vaidlusaluse korralduse andmisel ja muutmisel lähtuti põhimõttest, et nakkuse
6(15)
3-21-2168 levikut kõrge haigestumise ja hospitaliseerimise olukorras aitab ohjata kõigi meetmete üheaegne kogumis rakendamine.
6.Kaebajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata, leides, et halduskohtu otsus on õige ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kaebajate põhiseisukohad on järgmised.
6.1.Vaidlustatud korralduse andmise ajaks oli üldteada, et ükski koroonatõend ei hoia ära ega peata viiruse levikut ja vaktsineerimine ei hoia ära koroonaviirusesse (uuesti) nakatumist. Seetõttu ei saanud koroonatõendi nõue olla õiguspärane. Vaidlustatud korraldust andes lõi VV avalikkusele väära ettekujutuse koroonatõendist kui koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tõhusast meetmest, mis andis põhjendamatu eelise koroonatõendi omajatele tegevustes osalemiseks ilma, et keegi oleks kontrollinud nende nakkusohutust. Seevastu ei täitnud vastustaja tal põhiseaduse §-ist 28 tulenevat kohustust kaitsta terveid inimesi nakkusohtlike eest, kuna koroonatõend võimaldas tegelikkuses ühes ruumis viibida nakkusohtlikel ja nakkusohututel inimestel. Seetõttu ohustasid koroonatõenditega nakkusohtlikud inimesed pidevalt kaebajate tervist.
6.2.Erinevalt vastustaja seisukohast ei olnud vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste eristamiseks mitte mingisugust teadusandmetel tuginevat adekvaatset põhjust. Vastustajale pidi olema teada, et vaktsineerimine ei tõkesta koroonaviiruse levikut, sest ka vaktsineeritud isikud nakatusid massiliselt uuesti koroonaviirusesse. Paremal juhul aitasid tingimusliku ravimiloa saanud koroonavaktsiinid nõrga või puuduliku immuunsusega inimestel raskelt haigestumist vältida.
6.3.Vastustajale pidi olema teada, et inimeste tegelik suutlikkus kaitsemaske õigesti kanda on madal, mistõttu pidi olema ka mõistlikult ettenähtav, et kaitsemaskide kandmiseks kohustamine ei pidurda koroonaviiruse levikut. Seejuures ei olnud nõutavatele kaitsemaskidele kehtestatud mingit ühtset standardit, millest oleks saanud eelduslikult loota kasvõi minimaalset teaduslikult põhjendatud kaitset. Halduskohus leidis õigesti, et maskide valesti kandmine suurendas nakkusohu tõenäosust ehk töötas piirangu eesmärgile vastu. Maskikohustuse kehtestamine ainuüksi ülaltoodud asjaolude tõttu ei olnud piirangu eesmärki arvestades proportsionaalne.
6.4.Vabariigi Valitsus ei arvestanud pikaajaliste koroonapiirangute mõjuga kaebajate vaimsele tervisele, vaid on korralduse nr 305 kehtestamisel tuginenud üksnes füüsilise rahvatervise kaitsmise vajadusele. Arvestades seda, et koroonapiirangud kestsid pikka aega juba enne korralduse nr 305 kehtestamist, tuleb pidada korraldusega nr 305 kehtestatud koroonapiirangute mõju kaalumata jätmist kaebajate vaimsele tervisele oluliseks kaalutlusveaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Vastustaja lisas apellatsioonkaebusele kaks tõendit – Ravimiameti andmed COVID-19 vaktsiinide annustamise ja kõrvaltoimete kohta (dtl 1287 jj) ning prof. T. Maimetsa slaidiesitlus 04.04.2023 seminaril. Need tõendid ei ole vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel asjakohased ja tuleb jätta toimikusse võtmata (HKMS § 62 lg 2 ja § 193 lg 3). Vaidlusaluse korralduse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga. Vastustaja pidi ohtude prognoosimisel ja nende tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestama nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-21-979/44, p 37; 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p-d 13 ja 16). Ei nähtu, et eelviidatud dokumentides kajastatud teavet oleks vastustaja vaidlustatud korralduste andmisel arvesse võtnud või saanud arvesse 7(15)
3-21-2168 võtta. Seda tõdemust ei väära ka see, et osaliselt kajastavad need dokumendid statistilisi või teadusandmeid, mis pärinevad vaidlustatud korralduse andmisele eelnenud ajast.
8.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebajate kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt olid vaidlustatud korraldusega kehtestatud piirangud ja meetmed COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja mõõdukad ning Vabariigi Valitsus võttis nende meetmete kehtestamisel nõuetekohaselt arvesse olemasolevaid teadusteadmisi ega teinud ilmseid vigu meetmete tõhususe ega nende meetmete võtmata jätmisega kaasnevate võimalike tagajärgede prognoosimisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna siinses asjas esitatud kaebajate argumendid alust asuda varasemas kohtupraktikas võetust erinevale seisukohale. Seetõttu juhindub kohus seisukohtadest ja põhjendustest, mis kajastuvad eelkõige haldusasjas nr 3-21-2163 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2024 kohtuotsuses ja seal viidatud kohtupraktikas ning haldusasjas nr 3-21-2091 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 kohtuotsuses ja seal viidatud kohtupraktikas. Eelviidatud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohad on kokkuvõttes järgmised.
8.1.Haldusasjas nr 3-21-2241 tehtud 25.11.2021 määruses leidis Riigikohus, et vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ning riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist. On näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest, samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. Praegune teadmine viitab piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Täiendavad andmed ei muuda aga prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Samas määruses tõdes Riigikohus, et vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest pole näha tõhusaid leebemaid meetmeid. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine ei tule leebema meetmena kõne alla. Leebema meetmena ei ole samaväärne massiline testimine. Riigikohus tõdes, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad, selleks on tungiv sotsiaalne vajadus. Kaitsesüsti nõudega kaasnev riive on mõõdukas. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised. Vaktsineerimisnõude intensiivsust vähendab täiendavalt tõsiasi, et just enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist ning mitte väiksemal, vaid suuremal määral tulenevalt suuremast ülekandumise tõenäosusest.
8.2.Haldusasjas nr 3-21-884 tehtud 12.09.2023 kohtuotsuses rõhutas Riigikohus, et koroonahaigus oli uuelaadne, mistõttu oli tõsikindlate järelduste tegemine selle ohtlikkuse, levikuviiside, nakkavuse, peiteaja, kulu, efektiivse ravi jne kohta võimalik ainult aeganõudvate teaduslike uuringute tulemusena. Selliseid haigusi iseloomustab raskesti ettenähtavate või ettenägematute tagajärgede oht. Ennetava abinõu kohaldamisel tuleb lähtuda kohaldamise otsustamise aja seisuga teadaolevatest asjaoludest.
8.3.Haldusasjas nr 3-21-2432 tehtud 02.12.2021 määruses võrdles Tallinna Ringkonnakohus karantiinikohustuse kontekstis isikuid, kes olid COVID-19 haiguse läbi põdenud, ent ei olnud vaktsineeritud, ning isikud, kes olid vaktsineeritud. Selles määruses sedastas kohus, et hoiduda tuleb üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest, sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on 8(15)
3-21-2168 tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Ringkonnakohus leidis, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus oleks vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu oleks meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas. Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate kohaselt näitasid olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama järeldati ka ECDC 24.11.2021 riskihinnangus, milles rõhutati siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. CDC 29.10.2021 ülevaates märgiti veel, et tõendid läbipõdenute immuunsuse kohta on piiratumad kui vaktsineeritute puhul osas, mis puudutab tõendite kvaliteeti ja uuringute liike; samuti ei ole piisavalt alust laiendada läbipõdenute immuunsuse kohta tehtud uuringute tulemusi asümptomaatilistele või väga kergelt läbipõdenutele ja lastele. CDC on jäänud oma seisukoha juurde, et läbipõdemisega saavutatud immuunsus pole piisavalt tõendatud, et võrdsustada seda vaktsineerimisel saaduga. Ringkonnakohus tõdes eelviidatud määruses, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, oli Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Muu hulgas ei olnud teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Lisaks tõdes ringkonnakohus, et kuivõrd uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega, hakatigi võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Samas jäi ringkonnakohus seisukohale, et kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestust vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Ringkonnakohus märkis, et võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva.
9(15)
3-21-2168
8.4.Haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud 02.12.2021 määruses käsitles Tallinna Ringkonnakohus konkreetselt vaidlusaluse korraldusega kehtestatud piiranguid. Ringkonnakohus leidis, et isikute puhul, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RTPCR testiga tuvastamata, ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada haigestumise aega. Senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu. Ringkonnakohus leidis, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Neil kaalutlustel näib ratsionaalne Eesti riigi tervishoiupoliitiline seisukoht, et eelistada tuleb inimeste vaktsineerimist, mitte õhutada nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist. Ringkonnakohus sedastas, et haigestumise järel tekkinud antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole seniste teadusandmete alusel võimalik piisava kindlusega sedastada, et isik ei ole nakkusohtlik. Esineb kaalukas avalik huvi sellisele inimesele piirangu kehtestamiseks, sest antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole võimalik teha järeldust, kui pikka aega on tema puhul vähetõenäoline raske haigestumine COVID-19 haigusesse. Isiku enda raskelt haigestumise ohust ehk olulisemgi on vajadus arvesse võtta ja tõrjuda temast võimaliku taashaigestumise järgselt lähtuvat ohtu nakatada teisi inimesi.
8.5.Haldusasjas nr 3-21-1079 tehtud 06.05.2022 otsuses selgitas ringkonnakohus, millistele tingimustele peavad vastama teadusandmed, et nendele saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete tarvitusele võtmisel ja halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt ECDC raportid. Ringkonnakohus tõdes selles kohtuotsuses, et Vabariigi Valitsus kogunes kogu koroonaviiruse leviku II laine perioodil vähemalt kaks korda nädalas ning hindas piirangute ja meetmete proportsionaalsust, arvestades mh Terviseameti epidemioloogilist hinnangut ning teadusnõukoja soovitusi. Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangud olid proportsionaalsed. Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saanud vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuli tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.
8.6.Haldusasjas nr 3-21-2210 tehtud 29.11.2022 otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et usaldusväärsed teadusandmed näitavad, et põhjendatud on vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada. Ühtlasi on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi. Seega tõi vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid. Üksikuuringud ja ühe riigiametniku seisukohad viitavad vaktsineeritute nakatumise võimalusele, kuid ei lükka ümber eelnevaid üldisi järeldusi. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud. Ringkonnakohus leidis selles kohtuotsuses, et vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud tegevustele kehtestatud piirangud olid iseenesest mõistlikud ning vajalikud COVID-19 10(15)
3-21-2168 haiguse leviku piiramiseks. Lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), on mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldas ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ning seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.
8.7.Haldusasjas 3-21-2458 tehtud 05.12.2022 otsuses käsitles Tallinna Ringkonnakohus küsimust, kas õiguspärane oli vaidlustatud korralduse muutmine VV 21.10.2021 korraldusega nr 362 selliselt, et kaotati ära võimalus esitada erinevates tegevustes osalemiseks negatiivne koroonaviiruse testitulemus. Selles otsuses leidis ringkonnakohus oma varasemale praktikale viidates, et testimine ei oleks saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist. Avalikes huvides on võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine. Ringkonnakohus selgitas, et korralduse nr 362 seletuskirjast nähtuvalt lähtuti korralduses ettenähtud muudatuste tegemisel hüppelisest nakkuse levikust ning suurest haiglaravi vajajate arvust – 2021. a 41. nädala (11.–17. oktoober) jooksul lisandus 7999 haigusjuhtu; sama aasta 18. oktoobri seisuga oli viimase 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta 1087,2. Terviseamet ennustas järgnevatel nädalatel kasvu jätkumist. Võrreldes 41. nädalaga suurenes uute juhtude arv 23,9% võrra. Alates septembrist 2021. a kasutusel olnud riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli koroonaviiruse leviku riskitase kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega, oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haigestunute kasvu foonil kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning hospitaliseeritutest 72% olid vaktsineerimata isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile 19.10.2021 seisuga suunis piirata plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis COVID-19 haiguse levikut vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise kaudu ning seda nii haiglates kui haiglaväliselt. Ka pärast testimisvõimaluse kaotamist oli ECDC 24.11.2021 avaldatud dokumendi kohaselt Eesti jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline olukord oli kõige murettekitavam ning teadusandmed, mis puudutasid vaktsineerimata ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid ka siis lünklikud ja ebakindlad. Niisiis ei saa asuda seisukohale, et valitsuse korraldus oleks testimisvõimaluse kaotamise küsimuses olnud meelevaldne. Ringkonnakohus tõdes samas, et ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) või ühiskonna täielik sulgemine oleks kaasa toonud hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna nende tegevustega oli töiselt hõlmatud väga suur hulk inimesi.
8.8.Haldusasjas nr 3-21-2723 tehtud 31.01.2023 otsuses tõdes Tallinna Ringkonnakohus, et tegevustes osalemiseks negatiivse testitulemuse kasutamise lõpetamise mõtteks ei olnud varjatult sundida inimesi vaktsineerima. Vaidlusalune meede võis küll praktikas omada positiivset mõju vaktsineerimisele, kuna täielikult vaktsineeritud inimene sai osaleda korralduse tegevustes ja see võis motiveerida inimesi ennast vaktsineerima, ent tegelikuks eesmärgiks oli hoida meditsiinisüsteem sellel ajahetkel toimimas. Samuti leidis ringkonnakohus selles kohtuotsuses, et VV piiras vaktsineerimata inimeste ligipääsu eeskätt sellistele tegevustele, mis ei olnud inimese õiguste realiseerimise seisukohalt esmatähtsad, kuid kus inimesed võisid kergesti haigusega nakatuda ja seeläbi mõjutada meditsiinisüsteemi jätkusuutlikku toimimist ja selle teenuse kättesaadavust. Riive intensiivsust vähendas ka asjaolu, et vaidlusalused piirangud ei kehtinud liiga kaua. Seejuures oli kaebajatel võimalik teha valik vaktsineerimise kasuks, kaaludes seejuures ühelt 11(15)
3-21-2168 poolt võimalikke riske ja teiselt poolt saadavat kasu, ning seeläbi mõjutada korraldusest nr 305 tulenevaid piiranguid.
8.9.Haldusasjas nr 3-21-2471 tehtud 17.02.2023 otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et 2021. a sügisel näitasid usaldusväärsed teadusandmed, et vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada ning ühtlasi on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi. Samas tõdes ringkonnakohus, et vaktsineerimistõend teenis ka ühiskonnas vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemise eesmärki, ent sellist eesmärki saab pidada lubatavaks. Ringkonnakohus leidis, et tegevustes osalemiseks koroonatõendi esitamise nõude eesmärk oli vähendada ühiskonnas nakatumist üleüldse, sest võis eeldada, et selle kaudu väheneb ka haiglaravi vajavate haigestunute osakaal ja haiglate koormus. Kuivõrd tollaste teadmiste kohaselt võis eeldada vaktsineerimata inimeste suuremat nakkusohtlikkust, ei saa kasutatud meedet pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Ringkonnakohus osutas, et teadusnõukoda leidis 30.11.2021 seisuga, et COVID-19-sse nakatumine on Eestis endiselt kõrge, kuid on langustrendis; teadusnõukoja hinnangul olid kõik kehtivad meetmed endiselt asjakohased ja vajalikud. Kuna COVID-19 puudutas kiire leviku ja uuelaadsuse tõttu lühikese aja jooksul sisuliselt kõiki Eestis viibivaid inimesi, ei olnud piirangute kehtestamisel võimalik võtta arvesse iga üksiku inimese või eluvaldkonna eripärasid. Füüsiliste isikute puhul kaalus kohaldatud meetme eesmärk – tagada nakkuse leviku ja haigestumise vähendamise kaudu meditsiinisüsteemi toimimine ning selle kaudu elu ja tervise kaitse – nende õigustele kaasneva riive üles.
8.10.Haldusasjas nr 3-21-2091 tehtud 31.01.2024 otsuses jäi ringkonnakohus oma varasema praktika juurde. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korralduse õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga ning vastustajal tuli ohtude prognoosimisel ja nende tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestada nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Ringkonnakohus märkis eelviidatud otsuses, et teadusnõukoda pakkus Vabariigi Valitsusele kaalumiseks erinevaid abinõusid, vähendamaks COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust. Millised meetmed tuli kohustuslikena kehtestada, seda otsustaski Vabariigi Valitsus, arvestades lisaks meditsiinilistele kaalutlustele ka muid olulisi kaalutlusi. Ka üksikute teadlaste teistsugustele arvamustele ei saa omistada märkimisväärset tähendust, kuna tegemist oli prognoosotsusega ning COVID19 haigust puudutavates olulistes küsimustes polnud ühest aktsepteeritavat teaduslikku konsensust välja kujunenud. Sellel ajal oli tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Arvesse tuligi võtta toonast parimat teadmist.
8.11.Seoses kaitsemaski kandmise kohustusega leidis Tallinna Ringkonnakohus 23.10.2024 haldusasjas nr 3-21-2162 tehtud kohtuotsuses varasemale kohtupraktikale viidates, et koroonapiiranguid käsitlevate korralduste põhjendamiskohustuse ulatuse puhul tuleb silmas pidada üldkorralduste iseloomu. Valitsusel oli vaidlustatud korralduste andmisel pidev ajasurve kaalukate eesmärkide saavutamiseks (inimeste elu ja tervise kaitsmiseks ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamiseks). Epidemioloogilist olukorda oli keeruline prognoosida ja see muutus pidevalt. Korralduste kohaldamisala hõlmas sisuliselt kõiki Eestis viibivaid isikuid ja mõne erandiga kogu Eesti territooriumi. Korraga ja tihedalt seostatult tuli reguleerida äärmiselt suurt hulka õigussuhteid ja mitmekesiseid olukordi. Seda arvestades ei olnud realistlik ega õiguslikult vajalik korralduste kõigi nüansside kohene, üksikasjalik ja ammendav põhjendamine, sh proportsionaalsuse testi kõigi astmete läbikirjutamine kõigi korraldustes kehtestatud piirangute kohta. Sedalaadi üldkorralduste puhul ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade 12(15)
3-21-2168 põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Ringkonnakohus leidis eelviidatud kohtuotsuses, et vaidlustatud korralduse punktis 8 sätestatud kohustus kanda kaitsemaski või katta nina ja suu oli õiguspärane ja proportsionaalne. Selle meetme legitiimne eesmärk oli tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist. Maskikandmise kohustus oli sobiv meede viiruse leviku tõkestamiseks. Seletuskirjadest nähtuvalt lähtus vastustaja COVID-19 nakatumist puudutavast teabest, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetest ning ECDC hinnangutest. Tegemist on autoriteetsete rahvusvaheliste organisatsioonidega, kelle antud hinnangutest sai põhjendatult lähtuda. Maski kandmise kohustuse kehtestamisel on tuginetud ka teadusnõukoja ja Terviseameti soovitustele. Arvestades maski võimet filtreerida sissehingatavat ja väljahingatavat õhku, ei saa maski kandmist pidada kuidagi ebasobivaks meetmeks koosmõjus teiste asjakohaste meetmetega. Esitatud tõenditest ei nähtu üheselt, et maskikohustus oleks eesmärgipäratu või inimeste tervisele ohtlik. Vastustaja on õigesti märkinud, et kõikide COVID-19 pandeemia lahendamise abinõude osas ei ole olemas sajaprotsendilist teaduslikku üksmeelt ja aja jooksul võidakse varasemaid arusaamu ümber lükata. Uudse koroonaviiruse teaduslik uurimine on kestev ja dünaamiline protsess. Seetõttu sõltub empiiriliselt kogutud teadmiste hulk väga palju konkreetsest ajahetkest. Pelgalt see, et kaebaja väiteid tõendavad (või võivad tõendada) ka mõned teadusuuringud, ei võimalda teha lõplikke järeldusi. Maskikandmise kohustuse kehtestamine oli vajalik meede. Arvestades piirangu olemust, ei olnud piirangu eesmärki võimalik saavutada sama tõhusalt mõne teise, ent isikut vähem koormava meetmega. Maskikandmisega võrreldes ei olnud olukordades, kus piisava vahemaa hoidmine polnud võimalik ja kus piisav õhuvahetus võis olla takistatud (s.o mitmed siseruumid, sh ühistransport), teisi vähemalt sama tõhusaid, kuid põhiõigusi vähemriivavaid meetmeid. Ringkonnakohus möönis küll, et ka maski korrektse kandmisega ei ole võimalik nakatumist täielikult ära hoida, kuid see ei anna alust pidada seda mittevajalikuks. Tegemist ongi vaid ühe viiruse levikut takistava meetmega, mis toimib koosmõjus teistega. Samuti leidis ringkonnakohus, et vastustaja kaalus maskikohustuse kehtestamisel nii sellega kaasnevaid piiranguid kui ka võimalikku hüve, mida selle rakendamine kaasa võib tuua. Vastustaja kaalutlused maskikohustuse kehtestamisel ei ole olnud ilmselgelt meelevaldsed. Piirangute kehtestamist ei muuda ebaproportsionaalseks ka see, kui mõned (hilisemad) teadusandmed jõuavad/peaksid jõudma teistsugusele järeldusele. Maskikandmine aitas vähemalt osaliselt nakkusi ära hoida ning sel viisil takistada viiruse levikut ja inimeste haigestumist. Ühtlasi aitas see kaasa nii meditsiinisüsteemi toimepidevusele kui ka ühiskonna kui terviku toimimisele. Kaebaja väited maskide ohtlikkuse kohta ei ole piisavalt põhistatud, kui maske nõuetekohaselt kanda. Kehtestatud piirangud ei kohusta isikuid pikka aega (sama) maski kandma. Pikaajalisel kandmisel väidetavalt paljunevate mikroobide tekitatud terviseriski vältimiseks on piisav maskide korrapärane vahetamine.
8.12.Haldusasjas nr 3-21-2091 tehtud 31.01.2023 otsuses märkis Tallinna Ringkonnakohus, et põhjendamatult suurt tähelepanu ei tule omistada sellele, et Teadusnõukoda on oma ettepaneku maski kandmise osas esitanud soovitusena. Teadusnõukoda pakkus Vabariigi Valitsusele kaalumiseks erinevaid abinõusid, vähendamaks COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust. Millised meetmed tuli kohustuslikena kehtestada, seda otsustaski Vabariigi Valitsus, arvestades lisaks meditsiinilistele kaalutlustele ka muid olulisi kaalutlusi. Ka üksikute teadlaste teistsugustele arvamustele ei saa omistada märkimisväärset tähendust, kuna 13(15)
3-21-2168 tegemist oli prognoosotsusega ning COVID-19 haigust puudutavates olulistes küsimustes polnud ühest aktsepteeritavat teaduslikku konsensust välja kujunenud. Samuti märkis ringkonnakohus viidatud kohtuotsuses, et vaidlustatud korralduse seletuskirjas toodud andmed ja nende alusel tehtud analüüs ei luba järeldada seda, et isikukaitsevahend üldse ei aidanud vähendada nakatumise tõenäosust ega kaitsta meditsiinisüsteemi toimimist ja selle kaudu isikute elu ja tervist. Vaidlusalune meede vähendas tõenäosust puutuda viirusega kokku ning seeläbi suurenes tõenäosus vältida haigestumist või põdeda haigust raskelt. Vaidlusalune meede oli sobiv taotletud eesmärgi saavutamiseks. Kinnitust pole leidnud asjaolu, et kaitsemask üldse ei aidanud vähendada COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust (vt Riigikohtu üldkogu 12. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-6-12, p 180).
9.Ringkonnakohus leiab, et ka siinses vaidluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis tingiksid väljakujunenud ja järjepidevast kohtupraktikast kõrvalekaldumise. Ringkonnakohus jääb seega juba eelviidatud põhjendustele tuginedes seisukohale, et vaidluse all olevad piirangud, st ühelt poolt kohustus esitada vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud tegevustes osalemiseks koroonatõend (ning sellise tõendi väljaandmise tingimused, mis hõlmasid muu hulgas seda, et sellist tõendit ei saanud isik, kes ei olnud tõendatult COVID-19 haigust läbi põdenud või vaktsineeritud, samuti seda, et n-ö läbipõdemistõendi kehtivusaeg oli märksa lühem kui immuniseerimistõendil) ning teiselt poolt kohustus kanda kaitsemaski, olid õiguspärased. Vabariigi Valitsus tugines nende piirangute kehtestamisel mõistlikult tol ajal olemas olnud autoriteetsele teabele ning sellise teabe koondamiseks ja analüüsimiseks moodustatud teadusnõukoja seisukohtadele ja soovitustele. Eelviidatud kohtupraktikas esitatud seisukohtadest tuleneb üheselt, miks oli lubatav, eesmärgipärane ning proportsionaalne lõpetada 2021. aasta oktoobris võimalus võtta tegevustest osa n-ö negatiivse testitulemuse alusel. Samuti ei lükka halduskohtu viidatud allikad ega kaebajate väited ja tõendid ümber järeldust, et vaidlustatud piirangute kehtestamise ja muutmise ajal võis Vabariigi Valitsus teadusandmete põhjal mõistlikult järeldada, et võimalikult suure elanikkonna osa vaktsineerimine on tõhus viis COVID-19 kui ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning avalike teenuste toimepidevuse tagamiseks.
10.Ringkonnakohus nõustub ka Vabariigi Valitsuse seisukohaga, et kuigi tegevustes osalemiseks koroonatõendi esitamise kohustuse eesmärk oli motiveerida inimesi end vaktsineerima, ei olnud tegemist sunniga. Vaidlustatud korraldus ei piiranud ka vaktsineerimata inimestele esmavajalike teenuste kättesaadavust ega lülitanud neid ühiskonnaelust täielikult välja. Niisiis oli igaühel võimalik valida, kas lasta end vaktsineerida või korraldada oma elu teataval määral ümber. Kõnealuste ümberkorralduste tegemine oli asjaomaste inimeste jaoks usutavasti tõsiselt häiriv, ent mitte sel määral, et see seaks kahtluse alla piirangute mõõdukuse. Selles, et vaktsineeritud isikud haigestusid ning taashaigestusid, ei ole vaidlust. See aga ei väära vaidlustatud korralduse andmisel aluseks võetud teadusandmeid, et suhtarvuna on vaktsineeritud inimeste hulgas haigestunuid vähem ning raskelt haigestunuid ehk potentsiaalselt tervishoiusüsteemile koormaks olevalt haigestunuid oluliselt vähem kui vaktsineerimata inimeste hulgas. Kehtestatud piirangute puhul pidi Vabariigi Valitsus arvesse võtma elanikkonda tervikuna. Sellist eelviidatud kohtupraktikas osundatud autoriteetsetest allikatest pärit teadusteavet, mis oleks COVID-19 leviku tõkestamiseks vaktsineerimise tõhususe selgelt ümber lükanud, vaidlustatud korralduse andmise ja selle muutmise ajal ei olnud.
11.Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et kuivõrd vaktsineerimine oli inimeste jaoks tasuta, pidanuks seda olema ka testimine. Nagu eespool märgitud, oli vaktsineerimise soodustamine ja inimeste selleks motiveerimine lubatav eesmärk. Kuivõrd eelviidatud kohtupraktikas osutatud põhjustel ei saanud testimist pidada samaväärseks meetmeks ning testitulemuste alusel tegevustes osalemise võimaldamine oleks elanikkonna 14(15)
3-21-2168 võimalikult ulatusliku vaktsineerimise eesmärgile vastu töötanud, ei olnud VV-l vajadust testimisega seotud kulusid samavõrd hüvitada.
12.Mis puudutab küsimust, kas põhjendatud oli vaidlustatud korralduse muutmine selliselt, et alates 25.10.2021 ei olnud kaitsemaski kandmise alternatiivina enam lubatud suu ja nina katmine muul viisil, siis saab ringkonnakohtu hinnangul VV 21.10.2021 korralduse nr 362 põhjendustest järeldada, et kaitsemaski peeti tõhusamaks, kuna see katab nina ja suu täielikult, takistades muude vahenditega (nt visiiriga) võrreldes paremini viiruseosakeste kandumist pindadele. Seetõttu näiteks jäi kaitsemaski alternatiiviks respiraator, ent välistati alternatiivina visiir, mis eelkõige altpoolt on avatud. Ringkonnakohus tõdeb samas, et maski kandmise kohustuse kõrval väga üldiselt sõnastatud alternatiiv (nina ja suu katmine) oleks võinud suurendada kaitsemaskidega võrreldes vähem tõhusate näo ja suu katmise meetodite kasutamist ning pärssida inimeste motivatsiooni kaitsemaske endaga kaasas kanda ja kasutada.
13.Halduskohtule esitatud kaebuses leidsid kaebajad muu hulgas, et koroonatõendi esitamise kohustus rikkus nende õigust eraelu puutumatusele seoses terviseandmete töötlemisega. Sellega seoses nõustub ringkonnakohus vastustaja argumendiga, et koroonatõendi väljastamisel ja kontrollimisel toimus isikuandmete töötlemine minimaalses mahus ning seaduse alusel pandud kohustuse täitmiseks. Tegemist ei olnud isikute eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse piiramisega, võttes muu hulgas arvesse, et igaühel oli võimalik otsustada konkreetsele tegevuse korraldajale enda koroonatõendit mitte esitada ning loobuda enda andmete varjamise huvides tegevuses osalemisest.
14.Kuna eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, ei ole vajalik ega otstarbekas üksikasjalikult käsitleda apellandi väiteid, mis puudutavad kaebajate kaebeõigust, sh tuvastamisnõude esitamise lubatavust. Ringkonnakohus tõdeb, et kuigi sõltuvalt sellest, kas konkreetsel kaebajal oli tegevustes osalemist võivaldav koroonatõend või mitte, sh sellest, kas ta oli vaktsineeritud või mitte, sõltus piirangute intensiivsus, ent kaebeõiguse ilmset puudumist ei saa ühegi kaebaja puhul jaatada. Kaebajad pöördusid kohtusse vaidlustatud korralduse kehtivuse ajal eelkõige tühistamisnõudega, mistõttu oli igal juhul alust pärast korralduse kehtetuks tunnistamist üle minna jätkutuvastusnõudele.
15.Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja kaebused rahuldamata jätta, ent vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad nii halduskohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.