Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 04.09.2025, Tartu 3-23-1213 OÜ Contrailer kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt veoauto erakorralisele ülevaatusele suunamisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 21.10.2024. a otsus OÜ Contrailer apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – OÜ Contrailer, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Contrailer apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.10.2024. a otsus muutmata.
2.OÜ Contrailer menetluskulud apellatsioonimenetluses jätta kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 04.09.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teostas 24.01.2023 Tallinn-Tartu maanteel OÜ-le Contrailer kuuluva veoauto Volvo FH registrimärgiga 230FJJ tehnilistele nõuetele vastavuse kontrolli, mille käigus tuvastas, et veoautole on paigaldatud nõuetele mittevastav arv eesmisi ääretulelaternaid, st veoautol on täiendavad viis eesmist ääretulelaternat. PPA pidas seda oluliseks puuduseks, koostas selle kohta kontrollkaardi nr th-2023-00818/1 ning suunas veoauto erakorralisele tehnoülevaatusele.
2.OÜ Contrailer esitas 26.01.2023 PPA-le vaide veoauto erakorralisele ülevaatusele suunamise tühistamiseks. PPA jättis 08.03.2023. a vaideotsusega vaide rahuldamata.
3.OÜ Contrailer esitas 02.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.01.2023. a kontrollkaardi nr th-2023-00818/1 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja nõudis talle tekitatud kahju hüvitamist summas 798,77 eurot. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Vaidlusalused laternad ei ole eesmised ääretulelaternad ning seetõttu ei saa PPA kontrollkaart olla õiguspärane. Vaidlusalused laternad on töötuled, mida on vaja sisse lülitada näiteks öösiti kitsastes hoovides tagurdades. Samuti selgitati politseiametnikele, et vaidlusalused laternad on teistest tuledest eraldi sisse- ja välja lülitatavad ning ei olnud veoauto kontrolliks peatamise ajal sisse lülitatud. Ainuüksi „A“ tähe olemasolust laternal ei saa järeldada, et tegemist on ääretulega. Olukorras, kus vastustaja liigitab vaidlusalused laternad eesmisteks ääretulelaternateks ainult nendelt nähtuva „A“ tähe järgi, kuid jättis arvestamata muude oluliste asjaoludega (elektriühendused ja laternate eesmärk), on vastustaja kontrollkaart ebaõige ja õigusvastane.
3.2.Kaebaja nendib, et üks töötulelaternale kehtestatud nõue on, et töötulelaterna klaasil ei tohi olla sõiduki valgustus- ja valgussignaalseadmena kasutatava laterna tähistust, kuid märgib, et selle nõude rikkumine vastab väheolulisele rikkele või puudusele majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.12.2011. a määruse nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord“ (Määrus nr 114) lisa 3 p 4.12 (Paigaldatud latern/helkur ei vasta nõuetele) järgi ning sellisel juhul ei ole alust veoautot erakorralisele ülevaatusele suunata.
3.3.Kaebaja ei nõustu vastustaja järeldusega, et PPA hinnangu õigsust ääretulede mittevastavuse kohta kinnitab ka asjaolu, et ülevaatuspunktis suunati kaebaja veoauto laternaid eemaldama. Tehnoülevaatusel antud suunis oli ekslik. Kaebaja nõustus suunisega ainult seetõttu, et see oli sel hetkel rahaliselt kõige säästlikum käitumisviis.
3.4.Vastustaja vastuse lisa 6 (Transpordiameti poolt 02.08.2023 OÜ-le Center Services esitatud leppetrahvi nõue) alusel ei saa jõuda järeldusele, et praegusel juhul oli erakorralisele ülevaatusele suunamine õiguspärane.
3.5.Kontrollkaardi koostamise ja erakorralisele ülevaatusele suunamise ning vaidlusaluste laternate eemaldamise ja tagasipaigaldamise vahel on põhjuslik seos. Vastustaja tegevuseta ei oleks olnud vajadust vaidlusaluseid laternaid eemaldada.
4.Tallinna Halduskohus edastas kaebuse kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule.
5.Tartu Halduskohus jättis 21.10.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
5.1.Määrus nr 114 koos lisadega ei anna vastustajale kaalutlusõigust osas, kas konkreetsed puudused lugeda üksnes väheoluliseks või kas jätta olulise rikke või puuduse korral sõiduk erakorralisele ülevaatusele suunamata. Määruse lisad 2 ja 3 määratlevad täpselt ära puuduse astme (väheoluline, oluline või ohtlik) ilma PPA-le kaalumisruumi jätmata. PPA-l tuleb üksnes tõendada puuduse olemasolu ja kontrollida selle kõrvaldatavust.
5.2.Määruse nr 114 § 5 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et politseiametnik võib anda mootorsõidukijuhile võimaluse kontrollimisel avastatud rikke või puuduse kõrvaldamiseks kohapeal, kui seda riket või puudust on võimalik kohapeal kõrvaldada. Kui rike või puudus kõrvaldatakse kohapeal, võib mootorsõiduki lugeda tehnonõuetele vastavaks. Sellisel juhul ei pea politseiametnik suunama liiklusregistrisse kantud mootorsõidukit erakorralisele ülevaatusele. Kaebaja ei väida, et puudused olid kohapeal kõrvaldatavad või et kaebaja kõrvaldas need kohapeal. Arvestades puuduste iseloomu (veoautole on paigaldatud nõuetele mittevastav arv eesmisi ääretulelaternaid) ning seda, et PPA pidas puudust oluliseks, ei ole need rikked ka eelduslikult kohapeal kõrvaldatavad.
5.3.Vaidlusalused laternad ei ole töötulelaternad järgmistel põhjustel: 1) vaidluse all olevad laternad ei valgusta juhi töökohta (mis asub sõiduki kabiinis) ega ka teed, nagu väidab kaebaja, vaid teevad sõidukit nähtavaks teistele liiklejatele, seejuures vastutulevaid liiklejaid 2
pimestades; 2) vaidlusaluste laternate klaasil oli tähistus A, R1, SM1, mis näitab, et need on tehases toodetud ääretuledeks (vastavalt valguse värvile kas eesmine, külgmine või tagumine), ning kuna sõidukile paigaldas lisatuled kaebaja väidete kohaselt margiesindus, siis ei ole ka eluliselt usutav, et tegemist oli töötulede paigaldamise tellimusega, mida margiesinduses töötavad spetsialistid täitsid valesti; 3) vaidlusaluste tulede lülitumine toimus salongis küll eraldi lülitiga, kuid kohapeal kontrollides ei süttinud armatuurlaual märgulampi. Seega vaidlusalused laternad ei ole töötulelaternad, sest need ei vasta majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruses nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ (Määrus nr 42) toodud töötulelaterna nõuetele ning need on tehases märgistatud tähisega „A“, mis vastab ääretulelaterna märgistusele ja näitab, et tootja on need valmistanud järgides ääretulelaternate nõudeid. Asjaolu, et kaebaja nimetab tehnonõudeid eirates paigaldatud ääretulelaternaid meelevaldselt töötulelaternateks, ei tee neist veel töötulelaternaid. Kaebaja sellised põhjendused on otsitud. Ka mittekohustuslikke laternaid võib sõidukile paigaldada vaid Määruses nr 42 toodud tingimustel. Töötulelaternale kehtestatud nõuded on sätestatud Määruse nr 42 lisa 1 koodis 219.
5.4.Halduskohus nõustub vastustajaga, et N-kategooria sõidukile peab paigaldama kaks alumist eesmist ääretulelaternat ning täiendavate alumiste ääretulede lisamine ei ole Määruse nr 42 kohaselt lubatud. N-kategooria sõidukil võib maksimaalselt olla kokku kuus ääretulelaternat. Igal juhul ei ole Määruse nr 42 kohaselt lubatud lisaääretulede paigaldamine mujale, kui teatud olukorras sõiduki katusele. Kaebaja veoautole paigaldatud eesmised alumised ääretuled ei vasta kehtestatud nõuetele ega ole seetõttu lubatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et politseiametnik oleks puuduste fikseerimisel eksinud. Tõendatud ei ole, et kontrollkaardil fikseeritud oluline puudus oleks kohapeal nõuetekohaselt kõrvaldatud, kuid sellest hoolimata saadeti veoauto erakorralisele ülevaatusele.
5.5.Kaebaja erakorralisele ülevaatusele suunamine oli õiguspärane, mistõttu on kaebaja kahju hüvitamise nõue alusetu. Ei ole tõendatud, et PPA oleks erakordselt piiranud kaebaja põhiõigusi õiguspärase menetlustoimingu ja õiguspärase haldusaktiga. Taoliseks järelduseks ei anna alust ka taotletava hüvitise suurus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg-s 1 nimetatud avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu eeldused (põhiõiguste erakordne riive) ei ole samuti täidetud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja palus Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtu 21.10.2024. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja hindas ebaõigesti tõendeid ning rikkus HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust.
6.1.Määrus nr 42 ei sätesta, et töötulelatern peab valgustama ainult veoauto kabiini. Veoauto töökoht on ka veoauto ümbrus ja ala, kus veoauto manööverdab ja laadib kaupa. Riigikohtu lahendis nr 2-17-18657/141 kirjeldatakse vedaja vastutust autojuhi tegevuse eest, kes ei lülitanud eraldi juhtmega külmutusseadet vooluvõrku ja ei kontrollinud temperatuurianduri probleemi – mõlemad tegevused saavad toimuda ainult veoauto ümbruses ja hämaral ajal eeldavad sellised tegevused valgustuse olemasolu. Seega on autojuhi töökohaks ka veoauto ümbrus. Halduskohus ei põhjendanud, miks on veoauto puhul töökoht ainult veoauto kabiin. Kui veoauto veab veost, on üldjuhul tegemist autorongiga (liiklusseaduse (LS) § 2 p 4). Vaidlusalusel juhul on autorong kokku 4 m kõrge, 16,5 m pikk ja 2,7 m lai ning kauba pealeja mahalaadimine toimub veoautoga ühendatud haagise tagumiste uste kaudu. Veoautojuht peab olema suuteline nägema veoauto ümber ka pimedates oludes, et manööverdada sõiduk laadimissildadesse ilma ennast ning teisi ohustamata.
6.2.Kaebaja viitas juba vaides, et veoauto vaidlusalused laternad ei põlenud, kui veoauto liikluses osales ning vastustaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Halduskohus järeldas 3
põhjendamatult, et laternad, mis ei põle, pimestavad vastutulevaid liiklejaid. Isegi, kui vaidlusalused laternad oleksid teel liigeldes põlenud, siis puuduvad tõendid, et need laternad vastutulevaid liiklejaid pimestaks. Vaidlusalused laternad on paigaldatud veoauto eesmise numbrimärgi alla, mistõttu ei ole usutav, et vaidlusalused laternad suudaksid põledes vastutulevaid juhte pimestada.
6.3.Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et vaidlusalused laternad ei ole töötulelaternad, sest nende klaasil oli tähistus „A“. Vaidlusalused laternad on töötulelaternad, mistõttu on vastavalt Määruse nr 114 lisa 3 p-le 4.12 tegemist väheolulise rikke või puudusega, mis ei tingi erakorralisele ülevaatusele suunamist.
6.4.Halduskohus ei arvestanud vaidlusaluste laternate kasutamise eesmärgiga, mis ei ole ääretulelaternatele omane. Vaidlusalused laternad ei ole mõeldud märgistamaks sõiduki asukohta ja laiust eest, nagu sätestab ääretulelaternate eesmärgina Määruse nr 42 § 3 p 27. Need laternad on mõeldud veoautojuhi jaoks, kes vajab teatud tingimustes täiendavat valgust, et ohutult manööverdada.
6.5.Kaebaja veoauto ja vaidlusaluste laternate vahelised elektriühendused ei ole omased eesmistele ääretuledele. Vaidlusalused laternad ei mõjuta seda, kas lähitulesid, kaugtulesid ja eesmisi udutulelaternaid saab sisse lülitada.
6.6.Kui halduskohus klassifitseeris vaidlusalused laternad õiguspäraselt ääretulelaternateks, siis kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkus põhjendamiskohustust, sest Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 lubab veoautole järelpaigaldada kuni kaks (või veoauto katusele paigaldatuna neli) grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat. Ebaõige materiaalõiguse tõlgendamise tõttu leidsid vastustaja ja halduskohus seega valesti, et kaebajal on viis, mitte kolm liigset eesmist ääretulelaternat. Kui nõustuda halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, muutuks Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 teine lause sisutühjaks, sest mujale kui sõiduki katusele ei võiks kunagi ääretulelaternaid paigaldada, mistõttu ei oleks sõidukijuhil praktikas võimalik kasutada Määruse nr 42 lisa 1 p-s 7 toodud võimalust kasutada täiendavalt kuni kahte järelpaigaldatud laternat.
7.Vastustaja palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta.
7.1.Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja ja halduskohus leidsid ebaõigesti, et kaebajal on viis, mitte kolm liigset eesmist ääretulelaternat. Kaebaja sõidukil on juba tehase poolt paigaldatud kaks alumist ääretulelaternat. Seega on sõidukile juba maksimaalne arv eesmiste alumiste ääretulede laternaid paigaldatud. Seetõttu on kõik viis täiendavalt paigaldatud eesmist alumist ääretulelaternat üleliigsed ja seega õigusvastaselt paigaldatud.
7.2.Kaebaja väide, et halduskohtu ja vastustaja seisukohaga nõustudes muutuks Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 teine lause sisutühjaks, ei vasta tõele. Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 reguleerib olukorda, kus sõidukile on järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku ühendatud alumised ääretulelaternad. Kaebaja sõidukile järelpaigaldatud vaidlusalused laternad ei ole ei grupeeritud ega vastastikku ühendatud laternad. Kaebaja sõiduki esiosa alla äärde on järelpaigaldatud viis eraldiseisvat ääretulelaternat, mida reguleerib koodi 212 p 1. Koodi 212 p 7 kohaselt võib sõidukile lisaks kahele eraldiseisvale alumisele ääretulelaternale paigaldada kaks alumist grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat – see tähendab olukorda, kus ühel laternal on mitu funktsiooni (nt kaugtule sees on lisaks ääretule latern). Sellisel juhul võib p 7 kohaselt erandina korraga põleda nii kaks alumist (eraldiseisvat) ääretuld kui ka kuni kaks grupeeritud või vastastikku ühendatud ääretulelaternat, mis on teise tule (nt kaugtule) sees.
7.3.Selleks, et tegemist saaks olla töötulelaternatega, peavad need vastama Määruse nr 42 lisa 1 koodis 219 toodud nõuetele. Kaebaja sõidukile järelpaigaldatud laternad ei vasta ühelegi Määruse nr 42 lisa 1 koodis 219 toodud nõudele, seega ei ole tegemist töötulelaternatega. Vaidlusaluste laternate klaasil oli tähistus „A“, mis tähendab, et need on tehase poolt toodetud ääretulelaternateks ja vastavad Määruse 42 lisa 1 koodis 212 toodud nõuetele, mistõttu on 4
need laternad juba tehniliselt töötuledest täiesti erinevad. Töötulelaterna valgus peab olema hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia abil. Vaidlusalused laternad ei olnud hajutatud valgusega, vaid tavalise valge värvusega, nagu näeb ette koodi 212 p 5.
7.4.Kaebaja väidab, et tema sõidukile paigaldatud tuled on töötulelaternad juba seetõttu, et nende eesmärk on valgustada sõiduki ümbrust ja ala, kus sõiduk manööverdab ning kaupa laadib. Kaebaja sõidukile paigaldatud alumised ääretuled ei valgusta sõiduki ümbrust ega ala, kus veoauto manööverdab ja kaupa laadib, vaid tulenevalt tulede asukohast valgustavad need sõiduki esist, eelkõige tehes sõidukit nähtavaks teistele liiklejatele ja asudes sellisel kõrgusel, et need pimestavad teisi liiklejaid. Tulenevalt tulede paiknemise asukohast ei saa need kuidagi valgustada sõiduki ümbrust ega ala, kus sõiduk kaupa laadib, kuivõrd kauba laadimine toimub teadaolevalt sõiduki tagaosas.
7.5.Seda, mis tuledega on tegu, näitab justnimelt laternate klaasil asuv tehase tähistus ning kaebajal ei ole pädevust otsustada teisiti, kui näevad ette õigusaktid. Kaebaja väide, et tema kasutab ääretulelaternaid töötuledena, on meelevaldne. Sõidukile ei ole lubatud lisada lisavalgustust selliselt, et see soodustab vastutulevate liiklejate pimestamist nii, nagu vaidlusalusel juhul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on välja toodud põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda kaebaja väitega, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud (HKMS § 157 lg 1). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Vaidlusalused laternad ei ole töötulelaternad, sest ka mittekohustuslikke laternaid võib sõidukile paigaldada vaid Määruses nr 42 toodud tingimustel. Töötulelaternatele kui mittekohustuslikele laternatele kehtestatud nõuded sätestab Määruse nr 42 lisa 1 kood 219, mille kohaselt: 1) Töötulelaterna paigutus peab võimaldama piisavalt valgustada töökohta, kuid ei tohi pimestamisega tekitada liiklusohtlikku olukorda; 2) Töötulelatern võib olla teisaldatav; 3) Töötule, välja arvatud alarm- ja jälitussõidukil kasutatava, valgus peab olema hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia abil. Töötulelaterna klaasil ei tohi olla sõiduki valgustus- ja valgussignaalseadmena kasutatava laterna tähistust. Töötule tekitatud valgusvihk peab olema valge või valikkollase värvusega; 4) Töötule lülitamine peab toimuma eraldi lülitiga ja mootorsõiduki armatuurlaual peab olema selle sisselülitatuse märgulamp.
10.Ringkonnakohtu arvates leidis halduskohus kõnealuste lisatulede paigutust (sõiduki ees, alumises servas metalltoru, millel olid viis järelpaigutatud ääretule „A“ märgistusega laternat) arvestades õigesti, et tegemist ei olnud töötuledega, kuna need ei valgustanud sellisena juhi töökohta (sõiduki kabiin), vaid tegid sõiduki eesosas, veoauto eesmise numbrimärgi all paiknedes selle nähtavaks teistele liiklejatele. Kaebaja väide, et veoauto või selle juhi töökoht võib olla ka veoauto ümbrus ja ala, kus veoauto manööverdab ja laadib kaupa, ei muuda halduskohtu järeldust ebaõigeks, sest nagu juba öeldud, paiknesid vaidlusalused lisatuled sõiduki eesosa alumises servas metalltoru peal. 5
10.1.Kaebaja on apellatsioonkaebuses ise selgitanud, et kui veoauto veab veost, on üldjuhul tegemist autorongiga ning antud juhul oli autorong kokku 4 m kõrge, 16,5 m pikk ja 2,7 m lai ning kauba peale- ja mahalaadimine toimus veoautoga ühendatud haagise tagumiste uste kaudu, siis peab veoautojuht olema suuteline nägema veoauto ümber ka pimedates oludes, et manööverdada sõiduk laadimissildadesse ilma ennast ning teisi ohustamata. Kaebaja sõidukile paigaldatud alumised lisaääretuled ei valgustanud sellisena sõiduki ümbrust ega ala, kus veoauto manööverdab ja laadib kaupa peale või maha, vaid tulenevalt tulede asukohast valgustasid need sõiduki esist ala, tehes sõiduki nähtavaks teistele liiklejatele. Tulenevalt tulede paiknemisest ei saanud need kuidagi valgustada sõiduki ümbrust (külgi) ega ala, kus sõiduk kaupa peale või maha laadib, kuna kaebaja on ise kirjeldanud, et kauba laadimine toimus sõiduki tagaosas veoautoga ühendatud haagise tagumiste uste kaudu.
10.2.Kaebaja poolt viidatud RKTsK 16.06.2021. a otsus asjas nr 2-17-18657 ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selles kirjeldatakse küll vedaja vastutust (hoolsuskohustust), kuid ei sisustata kuidagi mõistet „töökoht“ Määruse nr 42 lisa 1 kood 219 mõistes (töötulelaterna paigutus peab võimaldama piisavalt valgustada töökohta).
11.Asjaolu, et kaebaja veoautole paigaldatud viis lisaääretuld sõiduki kontrollimise hetkel ei põlenud, ei tähenda seda, et need ei oleks võinud veoautole vastutulevaid liiklejaid pimestada juhul, kui need lisatuled oleksid põlenud. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustaja selgitusega, mille kohaselt teiste liiklejate pimestamise all peetakse silmas olukorda, kus lisa(ääre)tuledega sõidukile vastassuunast vastutuleva liikleja nägemine aheneb talle vastu sõitva sõiduki lubatust rohkemate valgusallikate pärast. Sellise sõidukiga kohakuti jõudes on veokile vastutuleva auto juhil nägemine oma eesolevas sõidureas kehvem, mis soosib liiklusõnnetusi ja võib põhjustada liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei ole mootorsõiduki tehnonõudeid käsitlevas määruses lubatud lisada sõidukile lisavalgustust selliselt, et see soodustab vastassuunast vastutulevate liiklejate pimestamist.
12.Halduskohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et vaidlusalused lisatuled ei ole töötuled (töötulelaternad), sest nende klaasil oli tähistus „A“. Laternate tähistamise eesmärk on Määruse nr 42 lisa 1 vastavate nõuete kohaselt just see, et oleks võimalik tuvastada, mis laternaga on tegemist ning millised nõuded sellele kehtivad. Vaidlusaluste laternate klaasil oli tähistus „A“, mis näitab, et need on tehases toodetud eesmisteks ääretuledeks ja vastavad sellistena Määruse nr 42 lisa 1 koodis 212 (eesmine ääretulelatern) toodud nõuetele. Töötulelaternatele kehtestatud nõuded on toodud Määruse nr 42 lisa 1 koodi all 219, milles märgitakse mh, et töötule, välja arvatud alarm- ja jälitussõidukil kasutatava, valgus peab olema hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia abil ning töötulelaterna klaasil ei tohi olla sõiduki valgustus- ja valgussignaalseadmena kasutatava laterna tähistust. Eeltoodu näitab, et eesmise ääretule laternad on juba tehniliselt töötuledest täiesti erinevad – töötulelaterna valgus peab olema hajutatud hajutava mustriga laterna klaasi või sarnast funktsiooni täitva tehnoloogia abil. Vastustaja selgituse kohaselt ei olnud kaebaja veokile paigaldatud lisalaternad hajutatud valgusega, vaid tavalise valge värvusega. Ja nagu juba märgitud, oli vaidlusaluste lisalaternate klaasil tähistus „A“, kuigi töötulelaterna klaasil ei tohi olla sõiduki valgustus- ja valgussignaalseadmena kasutatava laterna tähistust, milleks on Määruse nr 42 järgi ka eesmine ääretulelatern tähistusega „A“.
13.Nagu juba märgitud, tulenevad töötulelaternatele kehtestatud nõuded Määruse nr 42 lisa 1 koodist 219, mille kohaselt peab ka töötule lülitamine toimuma eraldi lülitiga ja mootorsõiduki armatuurlaual peab olema selle sisselülitatuse märgulamp. Vastustaja selgituste kohaselt toimus vaidlusaluste lisatulede lülitamine küll veoki salongis eraldi lülitiga, kuid kohapealses kontrollis ei süttinud veoki armatuurlaual vastavat märgulampi. Ka 6
seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist oleks olnud töötulelaternatega Määruse nr 42 lisa 1 koodi 219 järgi.
14.Arvestades kõnealuste lisatulede paigutust (sõiduki ees, alumises servas metalltorul, eesmise numbrimärgi all), ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja seisukohaga, et need lisalaternad ei olnud mõeldud märgistamaks sõiduki asukohta ja laiust eest, nagu sätestab ääretulelaternate eesmärgina Määruse nr 42 § 3 p 27. Samuti ei muuda kaebaja väide, et nende veoauto ja vaidlusaluste laternate vahelised elektriühendused ei olnud omased eesmistele ääretuledele, kuna veoki lähi-, kaug- ja eesmisi udutulesid sai sisse lülitada vaidlusalustest laternatest eraldi (kood 201, üldnõuded, p 7), neid täiendavalt sõiduki ette mettaltorule paigaldatud lisatulesid ikkagi millekski muuks, kui õigusvastaselt paigaldatud eesmisteks ääretuledeks.
15.Halduskohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ka seoses Määruse nr 42 lisa 1 koodi 212 p-ga 7 (kui sõidukile on järelpaigaldatud, grupeeritud või vastastiku ühendatud laternad, mis täidavad eesmise ääretule funktsiooni, võivad need põleda ainult koos sõiduki valmistaja paigaldatud ääretuledega. Korraga võib põleda kuni neli järelpaigaldatud grupeeritud või vastastiku ühendatud laternat, seejuures mujal, kui sõiduki katusel, võib korraga põleda kuni kaks järelpaigaldatud grupeeritud või vastastiku ühendatud laternat. Järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku ühendatud laternates paiknevad ääretuled ei pea täitma käesolevas koodis sätestatud ääretulede paigutusnõudeid).
15.1.Kaebaja väide, et koodi 212 p 7 lubab veoautole järelpaigaldada kuni kaks (või veoauto katusele paigaldatuna neli) grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat, mistõttu on vastustaja ja halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebaja veokil oli viis liigset eesmist ääretulelaternat, on ekslik. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja sõidukile on juba tehase poolt paigaldatud kaks alumist ääretulelaternat. Seega on kaebaja sõidukile juba maksimaalne eesmiste alumiste ääretulede laternate arv paigaldatud, mistõttu olid kõik viis täiendavalt järelpaigaldatud eesmist alumist ääretulelaternat üleliigsed ja seega ka õigusvastaselt paigaldatud.
15.2.Kaebaja väide, et kui nõustuda halduskohtu seisukohaga, muutuks Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 teine lause sisutühjaks, sest mujale kui sõiduki katusele ei võiks kunagi ääretulelaternaid järelpaigaldada, mistõttu ei oleks sõidukijuhil praktikas võimalik kasutada Määruse nr 42 lisa 1 p-s 7 toodud võimalust kasutada täiendavalt kuni kahte järelpaigaldatud laternat, on samuti ebaõige. Määruse nr 42 lisa 1 kood 212 p 7 reguleerib olukorda, kus sõidukile on järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku ühendatud alumised ääretulelaternad. Kaebaja sõidukile järelpaigaldatud vaidlusalused laternad ei olnud ei grupeeritud ega ka vastastikku ühendatud laternad. Vaidlusaluse sõiduki esiosa alla äärde oli järelpaigaldatud viis eraldiseisvat ääretulelaternat, mida reguleerib koodi 212 p 1. Koodi 212 p 7 kohaselt võib sõidukile lisaks kahele eraldiseisvale alumisele ääretulelaternale paigaldada kaks alumist grupeeritud või vastastikku ühendatud laternat, mis tähendab olukorda, kus ühel laternal on mitu funktsiooni (nt kaugtule sees on lisaks ääretule latern). Sellisel juhul võib p 7 kohaselt erandina korraga põleda nii kaks alumist (eraldiseisvat) ääretuld kui ka kuni kaks grupeeritud või vastastikku ühendatud ääretulelaternat, mis on teise tule (nt kaugtule) sees. Eraldiseisvaid alumisi ääretulelaternaid võis N kategooria sõidukile paigalda vaid kaks. Kaebaja sõidukil oli neid kokku seitse, seega viis laternat olid üleliigsed ja õigusvastaselt paigaldatud.
16.Määrus nr 42 näeb ette ammendava loetelu laternatest, mida sõidukile on lubatud paigaldada ja näeb ette ka kindlad nõuded, millele sõidukile paigaldatud laternad peavad vastama. Kaebaja sõidukile paigaldatud laternad olid sinna paigaldatud täiendavalt tema valikul ja märgistatud tähisega „A“ ehk ääretuledena. Määruse nr 42 koodi 212 järgi võib N 7
kategooria sõidukile (vaidlusalune sõiduk) paigaldada kaks alumist eesmist ääretulelaternat. Vastavalt sõiduki mõõtudele võib N kategooria sõidukile paigaldada kaks eest nähtavat ülemist eesmist ääretulelaternat. Täiendavalt võib N kategooria sõidukile, mille laius on üle 1800 mm, paigaldada kaks eest nähtavat ülemist eesmist ääretulelaternat. Nimetatud nõuetest nähtub, et täiendavate alumiste ääretulelaternate paigaldamine ei ole lubatud. Järelikult ei vastanud kaebaja veoautole paigaldatud eesmised alumised ääretuled kehtestatud nõuetele. Määruse nr 114 lisa 3 p 4.2.3 kohaselt, kui ääretulelaternate arv ei vasta nõuetele, siis on tegemist olulise veaga ja sõiduk tuli LS § 1962 lg 1 p 9 alusel suunata erakorralisele ülevaatusele.
16.1.Kuna kaebaja sõiduki suunamine erakorralisele ülevaatusele ei olnud õigusvastane ning tegemist ei olnud ka kaebaja põhiõiguste erakordse riivega, siis jättis halduskohus igati põhjendatult esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamata.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata.
18.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.