Tallinna Ringkonnakohus Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Veiko Vaske
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. august 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1626
Haldusasi
Z.L-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. juuni 2023. a otsuse nr 15.2-15/1221-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja Z.L, esindaja advokaat Vahur Kivistik Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2024. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Z.L-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisa 1.
2.Rahuldada Z.L-i apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
18.jaanuari 2024. a otsus. Teha uus otsus ja rahuldada kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15. juuni 2023. a otsus nr 15.2-15/1221-1 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit lahendama Z.L-i 28. detsembri 2022. a taotlus.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Z.L-i kasuks välja menetluskulud 3608 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. septembril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja
3-23-1626 kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Z.L esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras.
2.PPA jättis 15. juuni 2023. a otsusega nr 15.2-15/1221-1 Z.L-i Eesti kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata ning lõpetas taotluse menetluse. PPA märkis otsuses kokkuvõtlikult järgmist: 1) taotleja õppis 1. septembrist 1979 kuni 1. aprillini 1985 Leningradi Lennundusinstrumentide Instituudis raadioelektrooniliste seadmete erialal ja sai raadioinseneri kvalifikatsiooni. Taotleja läbis kõrgkoolis sõjalise kateedri, kus talle omistati leitnanti auaste. Taotleja siirdus pärast kõrgkooli lõpetamist 27. aprillil 1985 leitnanti auastmes kaadrisõjaväelasena teenima 94. seniitraketibrigaadi s/o 56178, asukohaga KeilaJoal. Taotleja ülendati 24. veebruaril 1987 vanemleitnantiks ja ta arvati 25. mail 1987 väeosast reservi. Taotleja töötas 19. septembrist 1987 kuni 20. veebruarini 1992 insenerina NSVL-i Lennutööstuse ministeeriumi alluvuses tegutsenud sõjatööstuse firma nimega Üleliiduline raadioelektrooniliste süsteemide teaduslik uurimisinstituut “Leninets” laboratooriumis nr 6562. Taotleja läbis 1989. a-l Minskis 55-päevase täiendkoolituse, kus õpetati uute seniitraketikomplekside S-300 kasutamist ja trajektooride arvutamist. Pärast kursuseid väljatati taotlejale 4. mail 1989 mobilisatsiooniettekirjutus (ta oli aktiivne mobilisatsioonikohuslane); 2) taotleja on kaadrisõjaväelane, kellele kodakondsuse seaduse kohaselt keeldutakse Eesti kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 6 alusel. Taotlejale pole võimalik seetõttu väljastada tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus. Ilma nimetatud tõendita ei saa kaebaja esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks, mis omakorda ei võimalda tal esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta. Seega on taotleja Eesti kodakondsuse saamise taotluses puudus. Ta pole esitanud dokumenti, mis tõendab, et ta vabastatakse senisest kodakondsusest Eesti kodakondsuse saamise tõttu; 3) kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus. Taotleja suhtes kehtivad kõik seaduslikul alusel riigis viibivale isikule ette nähtud õigused. Taotleja on riigi alaline elanik ja saab Eestis elada elamisloa alusel.
3.Z.L esitas PPA 15. juuni 2023. a otsuse peale vaide, mille PPA jättis 5. juuli 2023. a otsusega nr 15.2-15/1221-3 rahuldamata.
4.Z.L nõudis halduskohtule esitatud kaebuses PPA 15. juuni 2023. a otsuse tühistamist ja PPA kohustamist jätkama kaebaja taotluse läbivaatamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja pole kaadrisõjaväelane. Ta ei läinud teenistusse vabatahtlikult ega edendanud sõjaväekarjääri. Kaebaja võeti sundkorras teenistusse pärast ülikooli. Kaebaja lahkus teenistusest esimesel võimalusel. Teenima võetud isikut ei saa lugeda kaadrisõjaväelaseks; 2) kui kaebajat tuleb käsitada kaadrisõjaväelasena, siis tuleb kontrollida KodS § 21 lg 1 p 6 põhiseaduspärasust.
5.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 2(7)
3-23-1626 1) ei ole tähtis, kas kaebaja teenis vabatahtlikult või kohustuslikus korras Nõukogude Liidu sõjaväes. Oluline on, et kaebaja on erusõjaväelane. Ta teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja arvati sealt erru; 2) KodS § 21 lg 1 p 6 ei võimalda kaalutlusõigust. Kaebaja omandas Leningradi Lennundusinstrumentide Instituudis raadioelektrooniliste seadmete erialal raadioinseneri kvalifikatsiooni ja sai leitnandi auastme. Ta oli sõjaväeteenistuses ja pärast kaheaastast sõjaväeteenistust läbis 55-päevase täiendkoolituse, kus õpetati uute seniitraketikomplekside S-300 kasutamist ja trajektooride arvutamist. Tegemist pole tavalise kohustuslikus korras sõjaväeteenistuse läbimisega, vaid see oli seotud isiku eriala valikuga. Leitnandi auastmes ajateenija asub täitma vastavalt auastmele oma kohustusi ja saab selle eest ka eeldatavasti vastavat tasu; 3) kaebaja sõjaväepilet tõendab, et ta oli kaadrisõjaväelane. Sõjaväepileti lk 27 p-s 19 on märgitud „sõjaväelase arvele võtmise ja arvelt maha võtmise“ aeg ning seal asub tempel, milles nimetatakse, et „arvatud kaadrisõjaväelaseks NSVL-i relvajõududes“; 4) kaebajal puudub subjektiivne õigus saada Eesti kodakondsust. Tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Vaidlusalune norm ei riku võrdsuspõhiõigust. Meelevaldne pole see, kui riik ei anna erru läinud kaadrisõjaväelastele kodakondsust, sest ta kahtleb nende lojaalsuses.
6.Tallinna Halduskohus jättis 18. jaanuari 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ja soovib saada kodakondsust naturalisatsiooni korras; 2) KodS § 21 lg 1 p 6 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Selles sättes on mõeldud töötamist elukutselise sõjaväelasena (eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tegevväes teeniv mis tahes aukraadis isik; ingl k. career military). Selle sättega ei ole hõlmatud kõik isikud, kes on läbinud võõrriigis ajateenistuse. Samas ei määratle säte, kui palju aega tagasi või kui pikalt elukutseline sõjaväelasekarjäär kestma pidi, et kodakondsus sellel alusel välistatakse; 3) sõjaväepileti teisel lehel (p-del 5–9) on näha, et kaebajale omistati 26. jaanuaril 1985 NSVLi kaitseministri käskkirjaga nr 076 sõjaväeline auaste „leitnant“. Piletilt nähtub sõjaväelise arvestusliku eriala nr 043202, koosseis insener-tehniline, 1. järgu reserv. Kaebaja andis sõjaväevande 10. juunil 1984. Kaebaja oli sõjaväeosa 56178 meeskonnaülem 27. aprillist 1985 25. maini 1987 (sõjaväepileti p 10). Kaebaja on arvatud komandöri 24. veebruari 1987. a käskkirjaga nr 013 sõjaväeosast 09436 reservi (sõjaväepilet, p 12). Kaebajale omistati komandöri 24. veebruari 1987. a käskkirjaga nr 013 vanemleitnanti auaste (sõjaväepilet, p 13). Kaebaja läbis 1989. a-l 55-päevase õppekogunemise Minski Kõrgema Inseneri Õhutõrje (väeosa nimetus) raketikooli juures üksuse meeskonnaülema ametikohal. Piletilt nähtub sõjaväeline arvestuslik eriala 043202. Piletil on mobilisatsiooniettekirjutuse kohta märked kätteandmise ning äravõtmise kohta kas mais või juunis 1989. Sõjaväepileti p-s 19 on märgitud, et kaebaja võeti arvele 20. veebruaril 1985 Leningradi linna Oktoobri rajooni sõjakomissariaadis ja 3. juulil 1987 (Narva) rajooni sõjakomissariaadis ning ta võeti arvelt maha 3. novembril 1987 Leningradis; 4) kohus ei saa lähtuda PPA seisukohast, et kaebaja kaadrisõjaväelaseks olemist tõendab sõjaväepileti lk 27 p 19. Sõjaväepileti koopia on templi kohalt loetamatu; 5) kaebaja sõjaväepiletilt nähtub, et ta teenis NSVL relvajõududes elukutselise sõjaväelasena 20. veebruar 1985 kuni reservi arvamiseni 25. mai 1987; 6) usutav on, et kaebaja ei asunud elukutselise sõjaväelase ametikohale vabatahtlikult. Kaebaja suunati pärast lennundusalase kõrgkooli (mille raames tuli lõpetada ka sõjaline kateeder ja kaebaja sai leitnandi auastme) lõpetamist teenistusse ohvitserina, mida ei saa 3(7)
3-23-1626 võrdsustada tavapärase ajateenistusse minemisega. On ka üldteada, et Nõukogude Liidus oli lennundusalane õpe väga tugevalt sõjalise suunitlusega; 7) KodS § 21 lg 1 p 6 mõttes ei ole määrav, kas isik asus karjäärisõjaväelaseks omal tahtel või suunati sinna sundkorras. Nimetatud säte laieneb kodakondsust välistavana ka karjäärisõjaväelaste abikaasadele, kelle enda tahet abikaasa kaadrisõjaväelaseks hakkamises ei saa eeldada. Elukutselise sõjaväelasena teenimine (olgugi antud juhul aastakümneid tagasi ja väga lühiajaliselt) on KodS § 21 lg 1 p-ga 6 kodakondsuse andmist välistav objektiivne asjaolu. Riigil on aga kodakondsuse reeglite kehtestamisel suur otsustusruum; 8) kaebajal on õigus selles, et samasugune saatus olla kõrgkoolist suunatud NSVL sõjaväkke elukutselise sõjaväelasena võis saada osaks ka sünnijärgsetele Eesti kodanikele. Sünnijärgset kodakondsust aga kelleltki mistahes alustel ära võtta ei saa (KodS § 28 lg 3). Need ei ole võrreldavad olukorrad; 9) naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole põhiõigus. Puudub võrduspõhiõiguse riive, kuna ühtviisi välistatud on kõikide võõrriikide kaadrisõjaväelased. Ebavõrdset kohtlemist ei ole toimunud. Kuna Kods § 21 lõike 1 punkt 6 on oma olemuselt materiaalõiguslik norm, ei saa tegemist olla ka menetlus- ja korraldusõiguse riivega. Kui vabadusõigustesse ega võrdsuspõhiõigusesse sekkutud ei ole, siis kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida pole põhjust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajat ei tule vaadata elukutselise sõjaväelasena. Kaebaja ei läinud armeeteenistusse vabatahtlikult ning kaadrisõjaväelase ja elukutselise sõjaväelase mõisted on sünonüümid; 2) sõjaväepileti korrektne tõlge on, et kutsutud teenistusse NSV Liidu Relvajõududesse, sõnasõnaline tõlge oleks kutsutud NSVL Relvajõudude kaadritesse; 3) halduskohus ei arvestanud AP selgitusi, kes pärast Tartu Ülikooli lõpetamist ja sõjalise kateedri läbimist võeti NSV Liidu armeesse teenima ohvitserina sundkorras kaheks aastaks. Talle tehti ettepanek sõlmida kaadrisõjaväelase leping, millest keeldus; 4) kõrgkooli lõpetanu võeti kohustuslikus korras ohvitserina sõjaväkke teenima. Üldise sõjaväekohustuse alusel võeti isik sundkorras armeesse ohvitserina teenima ja teda ei saa lugeda kaadrisõjaväelaseks (vrd RKPJK 3-4-1-9-08). Isik lahkus pärast sundaega esimesel võimalusel teenistusest. Sõjaväkke minemist tagati kriminaalkaristusega. Viimati märgitud järeldust kinnitab ka Kristjan Lutsu artikkel „Eestlased Nõukogude armees“; 5) NSVL-i seadus üldisest sõjaväekohustusest kinnitab, et kaebajat tuli käsitad isikuna, kes reservohvitserina läbis kohustusliku ajateenistuse; 6) kaebaja võeti pärast kõrgkooli lõpetamist sundkorras armeesse ja ta lahkus sealt kohe pärast kaheaastase sundaja lõppu. Kaebaja ei läinud teenistusse vabatahtlikult; 7) KodS § 21 lg 1 p 6 on põhiseadusvastane.
8.Vastustaja on vastuses seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) õige pole tugineda K. Lutsu artiklile, sest see puudutas eestlasi nõukogude armees. Artikkel ei käi kaebaja kohta; 2) ükski tõend ei kinnita seda, et kaebaja läks ajateenistusse sunni ähvardusel. Lennundusalane õpe oli sõjalise suunitlusega. Kaebaja ise valis selle kooli. Usutav pole, et kaebajat tuli ähvardada. Kaebaja käis ka täiendõppel Minskis; 3) kaebaja läbis kõrgkooli sõjalise kateedri, ta oli ohvitser. Teda ei saa võrdsustada ajateenijaga, kes pole väljaõpet saanud; 4) KodS § 21 lg 1 p 6 pole põhiseadusega vastuolus; 4(7)
3-23-1626 5) halduskohus võttis 30. oktoobri 2023. a määruses seisukoha, miks AP tunnistajana üle ei kuulata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.KodS § 21 lg 1 p 6 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale või registreeritud elukaaslasele, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru.
10.Kodakondsuse seadus ei ava mõistet teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes.
11.Halduskohus pidas mõiste sisustamisel määravaks seda, kas isik teenis elukutselise sõjaväelase ametikohal. Halduskohus ei pidanud määravaks, kas isik asus ametikohale omal tahtel või läbi suunamise sundkorras.
12.KodS § 21 lg 1 p-ga 6 analoogse sisuga säte oli ka välismaalaste seaduse (redaktsioon, mis kehtis 30. septembrini 2010) § 12 lg 4 p-s 7, mille kohaselt ei antud välismaalasele elamisluba, kui ta teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, oli sealt reservi arvatud või erru läinud.
13.Riigikohus on välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 kontekstis mõistet „teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes“ sisustanud läbi omaaegse kaitseväeteenistuse seaduses kasutatud mõiste „kaadrikaitseväelane“. Kaitseväeteenistuse seaduse § 8 lg 2 järgi jagunesid kaitseväelased tegevteenistuse liigi alusel ajateenijateks, õppekogunemistest osavõtvateks reservväelasteks ja kaadrikaitseväelasteks. Sama seaduse § 10 lg 1 sätestas, et kaadrikaitseväelane on sõjaväelise väljaõppe ja auastme saanud ning vabatahtlikult lepingulisse tegevteenistusse astunud Eesti kodanik. Sama paragrahvi lõikes 2 nähti ette, et sõjaväelise auastme järgi jagunesid kaadrikaitseväelased sõduriteks, allohvitserideks ja ohvitserideks. Lähtudes kaitseväeteenistuse seaduse analoogilisest mõistest pidas Riigikohus kaadrisõjaväelaseks isikut, kes oli astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse (vt RKHKo 3-3-1-18-02, p 10).
14.Ringkonnakohtu hinnangul on kodakondsusseaduses sätestatud mõistet kohane sisustada sarnaselt Riigikohtu antud tõlgendusega. Nii kodakondsusseaduse kui ka välismaalaste seaduse mõtteks oli reguleerida välismaalaste, kes teenisid kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, Eesti riigis taotletavat õigusliku staatuse küsimust lähtuvalt potentsiaalsetest ohtudest Eesti julgeolekule, mis tulenevad koosmõjus selliste isikute väljaõppest, sidemetest ja vabatahtliku kaadrisõjaväelase motivatsioonist ning eelduslikust lojaalsusest teenistusriigi suhtes. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et oluline pole see, kas isik astus tegevteenistusse vabatahtlikult või ta võeti tegevteenistusse sundkorras. Ühel juhtumil otsustas isik ise valida oma tulevase elukäigu, teisel juhtumil asetati isik sunniviisiliselt konkreetse fakti ette, mille täitmata jätmisel kaasnesid õiguslikud tagajärjed, eelduslikult sanktsiooni rakendamine. Isiku lojaalsuse hindamisel võib see asjaolu omada tähendust.
15.Vaidlust pole selle üle, et kaebaja oli sõjaväelises tegevteenistuses. Halduskohus toob välja, et kõrgkoolis õppides läbis kaebaja sõjalise kateedri, kus talle omistati leitnanti auaste. Pärast kõrgkooli lõpetamist suunati kaebaja 27. aprillil 1985 leitnanti auastmes 5(7)
3-23-1626 kaadrisõjaväelasena teenima 94. seniitraketibrigaadi. Kaebaja ülendati 24. veebruaril 1987 vanemleitnantiks ja 25. mail 1987 arvati ta väeosast reservi.
16.Praeguses asjas on vaidluse all, kas kaebaja astus sõjaväelisse tegevteenistusse vabatahtlikult ning kas see omab KodS § 21 lg 1 p 6 rakendamisel õiguslikku tähtsust.
17.Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et usutav pole, et kaebaja asus vaidlusalusele elukutselise sõjaväelase ametikohale vabatahtlikult. Kaebaja toob põhjendatult esile, et nõukogude õiguse ja praktika kohaselt suunati kõrgkooli lõpetanuid kohustuslikus korras ohvitseridena sõjaväelisse tegevteenistusse (vt nt ka RKPJKo 3-4-1-8-08). Suuremate kõrgkoolide juurde oli asutatud sõjalise õpetuse kateeder ning õppe järel omistati lõpetanutele reservleitnandi auaste. Kuigi sõjaväes neil teenida ei tulnud, saadeti eeskätt sõjaväele vajalikel erialadel lõpetanud ohvitserina teenistusse (vt K. Lutus artikkel „Eestlased Nõukogude armees 1968 – 1991, dtl 28). Ka APi selgitused kinnitavad, et tegemist oli ülikoolides ja kõrgkoolides asetleidnud praktikaga: „Õigusteaduskonnas õppimise ajal alates 1981. aasta jaanuarist kuni 1984. aasta augusti lõpuni (II-IV kursus) olin kohustuslikus korras allutatud sõjalisele ettevalmistusele selliselt, et mulle omistati vastava ettevalmistuse läbimisel NSV Liidu kaitseministri käskkirjaga nr 97 25.07.1984.a. sõjaväeline auaste – leitnant. Meessoost täisealise kodanikuna olin kohustatud alluma ülikoolis õpingute ajal NSV Liidu seadusele üldisest sõjaväekohustusest (vastu võetud NSV Liidu Ülemnõukogu seitsmenda koosseisu kolmandal istungjärgul 12. oktoobril 1967.a. ühes muudatuste ja täiendustega, mis tehti NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 17.12.1980.a. vastava seadlusega). Sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise eest oli sätestatud kriminaalvastutus ENSV kriminaalkoodeksi §-de 2, 78, 79 ja 189 (1) järgi. [---] Sõjavälise vande andmise järel ja kõrghariduse omandamise järel tuli aga alluda NSVL kaitseministeeriumi korraldustele, sh korraldusele läbida 2-aastane kohustuslik ohvitseri sundteenistus. Teenisin sundaega NSVL relvastatud jõududes leitnandi ja vanemleitnandina alates 20.12.1986.a. kuni 03.01.1989. Sõjaväeteenistuse lõpetasin allüksuse – roodu (ca 150 alluvat) komandörina.“ (dtl 30) 1967. a-l vastu võetud NSV Liidu seaduse üldisest sõjaväekohustusest § 61 punkt b lubas võtta sõjaväeteenistusse ohvitserina sundkorras kõiki ülikoolide (tsiviilkõrgkoolide) lõpetanuid (ja teisi reservohvitsere) kas kaheks (maaväkke) või kolmeks (mereväkke) aastaks (dtl 426–428). Viidatud dokumendi võtab kohus toimikusse (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Kaebaja sõjaväepiletilt nähtub, et ta oli sõjaväeteenistuses vahetult pärast kõrgkooli kaks aastat ja lahkus teenistusest pärast seda, kui suunamisel määratud aeg ohvitserina oli läbitud. Sellest, et isik otsustas asuda õppima ülikoolis või kõrgkoolis, ei saa teha järeldust, et ta vabatahtlikult oleks asunud teenima kaadrisõjaväelasena.
18.Kuna esitatud tõendid ei luba järeldada seda, et kaebaja oleks pärast kõrgkooli lõpetamist astunud vabatahtlikult sõjaväelisse tegevteenistusse, siis ei saa teda käsitada KodS § 21 lg 1 p 6 mõttes välisriigi relvajõududes teeninud kaadriväelasena. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ning PPA 15. juuni 2023. a otsus tühistada ja kohustada PPA-d jätkama kaebaja esitatud taotluse menetlemisega.
19.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja 6(7)
3-23-1626 nõudis halduskohtus menetluskulude 2108 (riigilõiv 20, tõlkimise kulu 42 ja õigusabikulu 2046) euro hüvitamist. Kaebaja nõuab ringkonnakohtus 2439,80 (riigilõiv 20 ja õigusabikulu ) euro hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtus kantud menetluskulud põhjendatud ja vajalikud. Küll aga ei saa põhjendatuks pidada apellatsiooniastmes kantud kogu õigusabikulu. Arvestades asjaolu, et ringkonnakohtus vaidluse ese oli sama, mis halduskohtus, sh seda, et kaebaja esitatud väited valdavas osas kattusid halduskohtule esitatud väidetega, ning asja mahtu ja keerukust, siis on apellatsiooniastme kulud põhjendatud 1500 euro (sisaldab riigilõivu) ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 3608 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.