X-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema suhtes 8. oktoobril 2024 jõu kasutamisega
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. septembril 2025 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas 13. oktoobril 2024 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema suhtes 8. oktoobril 2024 jõu kasutamisega.
2.Tartu Vangla jättis 13. detsembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/1-1 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Vangla 8. oktoobri 2024. a ettekandega nr 2-24-3310 fikseeriti sündmus, mille käigus kaebaja ja teine kinnipeetav lõhkusid jalutusboksi pleksiklaase ning loopisid tükke laiali. Kinnipeetavad ei olnud nõus vabatahtlikult jalutusboksist välja tulema ega allunud korraldustele lõhkumine lõpetada. Kaebaja üritas jalutusboksi luuki lahti teha, mida valvur takistada püüdis. Kaebaja viskas ametnikku liivaga ning sülitas. Ametnikud varustasid end märulivarustusega, liikusid kaebaja jalutusboksi juurde ning kaebajale anti veelkord võimalus tulla käeraudade paigaldamiseks luugi juurde. Kaebaja korraldusele ei allunud, vaid võttis maast suurema pleksiklaasi tüki ning viskas selle ametnike suunas. Kaebajat hoiatati erivahendi kasutamise eest. Valvur avas jalutusboksi ukse, vanglaametnikud sisenesid kilbi varjus ning suunasid kaebaja vastu jalutusboksi võret ning viisid ta kõhuli maha. Kaebaja osutas vastupanu ning ametnikud pidid talle jõuga käerauad paigaldama. Kaebaja viidi tagasi tema kambrisse, kus kilbi varjus eemaldati käerauad, pärast mida viskas kaebaja laual olnud nõudega valvuri suunas. Kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus on arvestatud videosalvestistega, millelt nähtub, et kaebajale anti korduvalt võimalus lahendada olukord rahumeelselt, kuid kaebaja ei allunud ametnike korraldustele. Samuti hoiatati kaebajat erivahendite ja füüsilise jõu kasutamise eest. Kaebaja kujutas ohtu nii ametnikele kui ka vangla julgeolekule tervikuna ning vanglaametnikel oli õigusaktidest tulenev õigus võtta kasutusele ohu kõrvaldamiseks erinevaid meetmeid. Ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes liigset jõudu ega põhjustanud talle rohkem kannatusi, kui see oli kaebaja vastupanu lõpetamiseks ja käeraudade paigaldamiseks vajalik. Kuna vanglaametnike tegevus oli õiguspärane, siis ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust.
3.Kaebaja esitas 19. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku summas 10 000 eurot, s.o 2500 eurot väärikuse alandamise ning 6000 eurot füüsilise ja 1500 eurot vaimse tervise kahjustamise eest. Vanglaametnikud kasutasid 8. oktoobril 2024 tema suhtes jõudu ning tekitasid talle tahtlikult kehavigastusi, kuigi kaebaja ametnikele vastupanu ei osutanud.
4.Tartu Vangla esitas kohtule 2. jaanuaril 2025 vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid. Samuti esitas vangla kohtule kaks vaidlusalust sündmust kajastavat videosalvestist.
5.Tartu Halduskohus võttis 6. jaanuari 2025. a määrusega X-i kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema suhtes 8. oktoobril 2024 jõu kasutamisega menetlusse. Sama määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest seoses väärikuse alandamisega (tervisekahju osas oli kaebus riigilõivuvaba) ja kuulutas menetluse vangla esitatud videosalvestiste osas kinniseks ja keelas kaebajal nendega tutvumise.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2025. a määrusega juurdepääspiirangu peale esitatud kaebaja määruskaebuse rahuldamata.
7.Vastustaja esitas 6. veebruaril 2025 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.
2
3-24-3423
8.Tartu Halduskohus määras 30. aprilli 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja hinnangul kasutasid vanglaametnikud 8. oktoobril 2024 tema suhtes põhjendamatult jõudu ning tekitasid talle tahtlikult kehavigastusi, kuigi kaebaja ametnikele vastupanu ei osutanud. Vanglaametnikud alandasid kaebaja väärikust, tegid talle füüsiliselt haiget, põhjustasid talle kehavigastusi ja hingelisi kannatusi ning kahjustasid tema vaimset tervist. Kaebajale ei teatatud, millised on võimalused olukorra rahumeelseks lahendamiseks ning milliseid vahendeid nad kaebaja suhtes kasutavad. Kaebaja viskas jalutusboksis olles pleksiklaasi tüki vastu jalutusboksi ust, mille taga olid valvurid, kuid see vise ei põhjustanud kellelegi ohtu. Kaebaja ei teinud ametnikele haiget ega osutanud vastupanu. Keha maha viimisel on loomulik, et isik üritab panna käed kukkumisel kaitseks ette. Vanglaametnik tekitas vigastusi kaebaja mõlemale käele, sh küünarnukile, lõuale, kaelale, põsesarnale, ninale, seljale ja kõhule, millega kaasnes valu. Kaebaja suruti jõhkralt kruusa sisse, mille tulemusel oli kaebajal suu ja nägu kruusane ning valulik ning sellega alandati ka kaebaja väärikust. Vanglaametnikud ei arvestanud, et kaebajal on diagnoositud düssotsiaalne isiksushäire.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.Vangla jääb 13. detsembri 2024. a otsuses esitatud seisukohtade juurde. Vaidlusaluse sündmuse toimumise hetkel oli kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine nähtud ette kehtiva käskkirjaga. Enne vanglaametnike sisenemist jalutusboksi andis valvur kui ka teabe- ja uurimisosakonna spetsialist kaebajale võimaluse lõhkumine lõpetada ning tulla vabatahtlikult käeraudade paigaldamiseks ukseluugi juurde, mida kaebaja ei kasutanud. Vanglaametnikud hoiatasid kaebajat, et kui ta korraldustele ei allu, kasutatakse tema suhtes füüsilist jõudu. Sellises olukorras on meelevaldne väita, et vanglaametnikud ei teatanud kaebajale olukorra rahumeelse lahendamise võimalustest. Kohtule esitatud videosalvestised kinnitavad vangla positsiooni õigsust. Videosalvestitelt on näha ja kuulda, et kaebaja sai korraldusest ja selgitusest aru, sest ametniku hoiatusele vastas ta „kasuta“. Vanglaametnike korraldused olid õiguspärased ega vasta tühisuse tingimustele.
10.2.Kuna kaebaja ametnike korraldustele ei allunud ja korduvad püüdlused olukorda rahumeelselt lahendada luhtusid ning kaebaja käitumine jalutusboksi lõhkumisel ning lõhkumise teel saadud tükkide boksist välja viskamisel kujutas endast ohtu nii vanglaametnikele kui ka teistele jalutusboksi läheduses viibivatele isikutele, oli vanglaametnikel vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 alusel õigus kasutada rikkumise lõpetamiseks nii enesekaitsevahendeid (kilp) kui ka füüsilist jõudu. Asjaolu, et kaebaja taganes vahetult enne ametnike jalutusboksi sisenemist seljaga jalutusboksi vastu, ei näita vastustaja hinnangul seda, et kaebajast lähtunud oht oleks möödunud. Videosalvestised ning ettekanded kinnitavad, et vanglaametnikud pidid kaebajale käeraudade paigaldamiseks kasutama jõudu ehk kaebaja tegevus ei kinnitanud tema rahulikkust. Kaebaja mahaviimisel fikseeriti tema pea ja kaelapiirkond, kaebaja nägu puutus seetõttu kokku ka kruusase pinnaga. Jõudu kasutati proportsionaalselt, samuti fikseeriti pärast olukorra lahenemist kaebaja terviseseisund. Kruusaga kokkupuude ning selle sattumine kaebaja näole ja suu piirkonda oli kaebaja enda käitumise otsene ja vahetu tagajärg.
3
3-24-3423
10.3.Pärast intsidenti osakonnas käeraudade eemaldamise ajal püüdis kaebaja ise oma käsi vanglaametnike haardest vabastada ega kuuletunud vanglaametnike korraldusele. Videosalvestiselt nähtu kinnitab, et pärast seda, kui kaebaja proovis oma kätt ametniku haardest vabastada, tugevdas ametnik oma haaret kaebaja käe ümber ning tõstis kätt rohkem ülespoole, kuid tugevale valuaistungi ilmnemisele omast reaktsiooni sellega ei kaasnenud. Kaebaja poolt kirjeldatud vigastuste esinemist ei kinnita ka terviseseisundi kontrolli protokollis kajastatu.
KOHTU SEISUKOHT
11.Vaidluse all on Tartu Vangla tegevuse õiguspärasus seoses 8. oktoobril 2023 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega. Kaebaja hinnangul oli füüsilise jõu kohaldamine põhjendamatu ja ülemäärane ning sellega tekitati talle mittevaralist kahju. Vastustaja on seisukohal, et vanglaametnike tegevus kaebaja suhtes füüsilise jõu kohaldamisel oli põhjendatud ning seeläbi ei tekitatud koostoimes käeraudade kohaldamisega kaebajale mittevaralist kahju.
12.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Lisaks võetakse hüvitise suuruse määramisel RVastS § 13 lg 1 alusel arvesse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab ehk kohaseks viisiks mittevaralise kahju hüvitamisel võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-9-17 (p 13) ja 3-3-1-10-14 (p 12.2)).
13.Kohus nõustub vastustajaga, et vanglaametnike tegevus ei olnud füüsilise jõu ja käeraudade kasutamisel õigusvastane ning sellega kaasnenud tagajärjed kaebaja tervislikule seisundile ei olnud ülemäärased, vaid tingitud kaebaja enda ebakohasest tegevusest. Kohus nõustub vangla 13. detsembri 2024. a otsuses nr 1-13/24/1-1 esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid detailselt kohtuotsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja tegevuse õiguspärasust kinnitavad selgelt kohtule esitatud vanglaametniku ettekanne, pärast intsidenti kaebaja tervisliku seisundi kohta koostatud protokoll ning kaks videosalvestist. Vastuseks kaebuses esitatud seisukohtadele märgib kohus järgmist.
14.Vanglal on kohustus tagada nii vangla üldine julgeolek kui ka vastustaja ametnike julgeolek. Kaebaja tegevus jalutusboksis selle sisustuse lõhkumisel ning esemete loopimisel ning vanglaametnike antud korraldustele mitteallumisel näitas valmisolekut kahjustada mõlemat õigushüve. VangS § 70 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist
4
3-24-3423 jõudu. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) reguleerib täpsemalt järelevalve korraldust, samuti erivahendite ja teenistusrelvade kasutamist. Määruse nr 44 §-s 37l on reguleeritud ohjeldusmeetmete kasutamise üldpõhimõtted, mida praeguses asjas on kohtu hinnangul järgitud. Määruse nr 44 § 37l lg 2 kohaselt peab kinnipeetava suhtes kasutatav ohjeldusmeede olema proportsionaalne ning võimalikult vähe riivama isiku õigusi ja vabadusi. Ohjeldusmeedet kasutatakse viisil, mis austab kinnipeetava inimväärikust ega alluta teda piinavale, ebainimlikule või alandavale kohtlemisele. Kinnipeetavat tuleb hoiatada ohjeldusmeetme kasutamise kavatsusest, eelneva hoiatuseta on ohjeldusmeetme kasutamine lubatud edasilükkamatul juhul, et tõrjuda vahetut ohtu elule ja tervisele, või kui ohjeldusmeedet kohaldatakse eelnevalt väljaantud ning kinnipeetavale kätte toimetatud haldusakti alusel (määrus nr 44 § 37l lg 3). Kaebaja suhtes oli vangla 8. mai 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-2/169 näinud VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena ette käeraudade kasutamise. Kaebaja oli sellest teadlik.
15.Määruse nr 44 §372 lg 1 näeb ette, et vanglateenistuse ametnik annab kinnipeetavale korraldusi, mis on vajalikud ohjeldusmeetme kasutamiseks. Kinnipeetavale selgitatakse, et ohjeldusmeetme kasutamiseks vajaliku korralduse täitmata jätmise korral võidakse kasutada füüsilist jõudu. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kinnitavad selgelt kohtule esitatud vanglaametniku ettekanne, pärast intsidenti kaebaja tervisliku seisundi kohta koostatud protokoll ning kaks videosalvestist.
16.Videosalvestistelt 15-19-02 ja 15-32-12 nähtub ettekandes kajastatud olukord. Kaebaja tagus jalaga süstemaatiliselt mitu minutit jalutusboksis olnud plastikust seina eesmärgiga see lõhkuda, mis ka lõpuks õnnestus. Seejuures viskasid kaebaja ja kõrval asunud jalutusboksis asunud teine kinnipeetav plastikutükke üle boksi. Lisaks üritas kaebaja avada iseseisvalt jalutusboksi lukustatud ust ning tagus jalaga ka jalutusboksi metallist osi, sh selle ust. Samuti üritas kaebaja vanglaametnikust käega haarata ning loopis tema suunas kruusa ja muid pinnasevorme, vürtsitades kogu olukorda vulgaarsete väljenditega. Teises jalutusboksis tegeles teine kinnipeetav sarnase tegevusega (videosalvestis 15-19-02, 00:00-13:40). Ilmselgelt nautisid nii kaebaja kui teises jalutusboksis asunud kinnipeetav vangla inventari lõhkumist ning vanglaametnike provotseerimist. Miski ei kinnita, et kaebaja tegevus oleks olnud rahumeelne ning olukorra lõpetamisele suunatud. Vanglateenistuse ametnik andis kaebajale asjakohaseid korraldusi ning teda hoiatati füüsilise jõu ja erivahendite kasutamisega, kui ta korraldustele ei allu. Vahetult pärast korralduse saamist tulla ukse juurde käeraudade paigaldamiseks ning hoiatuse saamist, et tema suhtes võidakse allumatuse korral kasutada jõudu ja erivahendeid, vastas kaebaja üleolevalt, et ei tule ukse juurde ja kasutage ning viskas ühe plastiku tüki üle jalutusboksi. Seejärel taganes kaebaja mõned sammud tahapoole ning tema kehaasend väljendas eelseisvaks vastasseisuks valmistumist, mitte rahumeelsust nagu kaebaja väidab (video 15-19-02, 13:28-13:41; video 15-32-12, 00:0000:28). Ilmselgelt mõistis kaebaja, et kui ta ei allu korraldustele ja jätkab provotseerivat ning üleolevat käitumist, siis kasutavad vanglaametnikud meetmeid, mille eest nad teda hoiatasid. Seega ei saanud tema suhtes jõu ja käeraudade kasutamine tulla kaebajale üllatuslikult. Selle asemel, et korraldustele alluda, valis kaebaja, et tema suhtes kasutataks vastavaid meetmeid. Raske on mõista, mida vanglaametnikud oleksid pidanud ja saanud veel täiendavalt teha, et kaebajaga seotud intsident oleks lahenenud ilma füüsilise jõu kasutamiseta. Vanglaametnikud andsid korduvalt korralduse lõhkumine lõpetada ja tulla ukse juurde käeraudade paigaldamiseks, millele kaebaja üleolevalt väljendas mittenõustumist vulgaarses vormis ega teinud midagi olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Selle asemel pidas kaebaja õigeks jätkuvalt jalutusboksi sisustust loopida ja vanglaametnikega ülbitseda. Olukorras, kus kaebaja
5
3-24-3423 tegi kõik endast oleneva, et temast lähtuv ohtlikkus ei väheneks ning et tema suhtes füüsilist jõudu ikka kohaldataks, on groteskne, et kaebaja heidab vanglaametnikele ette jõu kasutamist. Tehes kõik endast oleneva, et tema suhtes füüsilist jõudu kasutataks, peab kaebaja seda siiski ülemääraseks. Videosalvestistelt ei nähtu midagi, mida ka parima tahtmise juures saaks ülemääraseks jõu kasutamiseks pidada. Kaebaja viidi jalutusboksi sisenenud vanglaametnike poolt kiiresti maha, fikseeriti tema keha ning elimineeriti temast lähtuv oht, paigaldati käerauad ning seejärel transporditi kaebaja siseruumidesse (video 15-32-12, 00:31-01.30). On loomulik, et kaebaja vastupanu murdmisel ja tema maha viimisel kruusasele pinnale, puutus tema nägu lühiajaliselt kokku kruusaga. Kaebaja oleks saanud seda aga ise vältida, alludes korraldustele ja mitte valides füüsilist vastasseisu vanglaametnikega. Kaebaja kokkupuude kruusase pinnasega oli kestuselt lühiajaline ning miski ei viita vanglaametnike poolsele tahtlikule ülemäärasele jõu kasutamisele kaebajast lähtuva ohu elimineerimisel ja temale käeraudade paigutamisel.
17.Ka siseruumides ei kasutatud kaebaja suhtes füüsilist jõudu ülemääraselt. Pärast kambrisse paigutamist ja kambriukse sulgemist hakati avama käeraudu ja kaebajale anti korraldus, et ta kätt selle toimingu tegemise ajal ära ei tõmbaks. Kaebaja vastas sellele vulgaarsusega ja sõnastusega, et kui tahan, siis tõmban (videosalvestis 15-32-12, 2:34-2:38). Videosalvestis kinnitab vangla otsuses kajastatut, et kaebaja üritas enne käeraudade täielikku eemaldamist üht kätt ära tõmmata, mis tingis vastureaktsiooni ja hilisema sõnavahetuse teemal, miks selline tegevus ei ole lubatud. Videosalvestis kinnitab ka valvuri ettekandes märgitut, et käeraudade eemaldamise järel otsustas kaebaja visata vanglaametnikke kambris asunud esemega, mis lendas vastu vanglaametniku ees olnud kaitsekilpi. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et videosalvestiselt ei nähtu, et kaebajale oleks käeraudade eemaldamisel põhjustatud sellist valu, mis võimaldaks seada kahtluse alla meetme kohaldamise proportsionaalsuse.
18.Samuti ei õigusta kaebaja väidetud psüühikaprobleemid tema tegevust ega muuda vanglaametnike toiminguid olukorra lahendamisel õigusvastaseks. Kaebaja kipub olema vääral arusaamal, et kui tal esinevad psüühilised probleemid, siis ta võib käituda talle sobival viisil vanglaametnike korraldusi eirates ning vanglaametnikel ei ole õigust temaga seonduvat ohtu elimineerida ning tema suhtes vajadusel füüsilist jõudu kasutada. Sellise lähenemisega nõustudes ei oleks vangla julgeoleku tagamine põhimõtteliselt võimalik.
19.Vastustaja on järginud ka VangS § 71 lg-s 7l sätestatud tingimust, mille kohaselt kontrollib pärast kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist tervishoiutöötaja esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse. Käesoleval juhul on seda tehtud. Terviseseisundi kirjelduse järgi ei saa kaebajal esinenud kergeid muljumisjälgi pidada selliseks, mis viitaks jõu ja erivahendi ülemäärasele kasutamisele. Kaebaja väljendatud ulatuslike tervisekahjustuste tekkimist ükski tõend ei kinnita. Ka videosalvestiselt ei ole näha sellist valuaistingule omast kehakeelt, mis oleks vastavuses kaebaja märgitud tagajärgedega tema tervisele. Ilmselgelt võimendab kaebaja talle väidetavalt tekkinud tagajärgi üle eesmärgiga saada hüvitist. Ükski kohtule esitatud materjal selliste kaebaja väidetud tagajärgede saabumist vanglaametnike tegevuse tulemusena ei kinnita.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja 6. jaanuari 2025. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest seoses väärikuse alandamisega,
6
3-24-3423 tervisekahju osas oli kaebus riigilõivuvaba. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega see riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulu dokumente esitanud, siis jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
21.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.