Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 1. septembril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).
3-25-515
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus edastas 3. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule X ja Y poolt 26. veebruaril 2025 maakohtule esitatud kaebuse Põhja-Sakala valla vastu (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 5-11). Kaebajad täiendasid kaebust 13. märtsil 2025 (dtl 68-70).
2.Tartu Halduskohus jättis 14. märtsi 2025. a määrusega kaebajate taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas haldusasja nr 3-25-515 menetluse osas, milles kaebajad nõuavad kahju hüvitamist perioodi 1. september 2021 – 2. märts 2022 eest (dtl 72-76).
3.Kaebajad esitasid 22. ja 30. märtsil 2025 puuduste kõrvaldamise avaldused (dtl 7980, 88-89).
4.Tartu Halduskohus võttis 31. märtsi 2025. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Põhja-Sakala valla ja kohustas vastustajat esitama Tartu Halduskohtule kirjalik vastus kaebusele ja haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 9395).
5.Vastustaja esitas 28. aprillil 2025 vastuse kaebusele (dtl 110-112).
6.Kaebajad esitasid 8. mail 2025 vastuväited vastustaja vastusele (dtl 138-143).
7.Vastustaja esitas 16. mail 2025 täiendava seisukoha ja tõendid (dtl 152-178).
8.Tartu Halduskohus otsustas 27. mai 2025. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 180-181).
9.Kaebajad esitasid 29. mail 2025 vastuväited vastustaja 16. mai 2025. a seisukohale ja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks (dtl 194-198).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebajate põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Põhja-Sakala omavalitsus on rikkunud kaebajate ja nende lapse õigusi, sh naiste ja laste õigusi ning laste õiguste konventsiooni, jättes lapsele andmata koha kohalikus Võhma linna lasteaias. Kaebajad esitasid avalduse lasteaiakoha saamiseks 2. juulil 2021 ja käisid isiklikult kohapeal, kuid augustis teavitas lasteaia direktor Asta Laas, et lapsele kohta ei anta ning soovitati viia ta Kõo küla lasteaeda, mis asub 12,5 km kaugusel. See tekitas perele märkimisväärseid ebamugavusi, sealhulgas ajakulu ja lisakulusid – lapse ema ei saanud tööle naasta ja isa pidi igapäevaselt kulutama liigset aega lapse lasteaeda viimiseks ja toomiseks. 2) Kaebajad pöördusid septembris omavalitsuse poole, et uurida transpordikulude hüvitamise võimalust, kuid Põhja-Sakala ametnikud keeldusid selgitusi andmast ning teatasid, et hüvitist ei maksta. 3) Hiljem selgus, et kaks last said pärast kaebajaid samas lasteaias koha, mis viitab diskrimineerimisele. Kaebajad leiavad, et nii lasteaia direktor kui ka omavalitsuse ametnikud 2
3-25-515
ei tunne seadusi, ei täida oma tööülesandeid ning ei ole loonud piisavalt lasteaiakohti vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele. 4) Samuti ei pakutud kaebajatele alternatiivseid lahendusi ega abi tekkinud olukorra lahendamiseks. Seetõttu nõuavad kaebajad hüvitist kantud kulude, kannatuste, raskuste, lisakulude ja ajakulu eest, mis tekkisid Põhja-Sakala omavalitsuse tegevusetuse ning õiguste rikkumise tõttu. 5) Eesti rahvastikuregister ei ole lasteaiakoha saamise õiguse määramise tipptase. Kui see nii oleks, peaksid koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) ja põhiseadus vanematele rõhutama, et maapiirkondades avaliku teenuse saamiseks peavad vanemate registreeringud olema ajakohased ja korrektsed. Vastustaja varjab aga andmeid, väites, et see ei kohusta maakonda pakkuma teist kodu; lisaks on enamikul Eesti elanikel teine kodu või suvila, mille lisamine või väljajätmine Eesti rahvastikuregistrist on valikuline. Nagu igas teises riigis, on rahvaloenduse rahvastikuandmed aga hinnanguline arv antud piirkonnas elavate inimeste kohta ja selliseid andmeid ei tohiks täpselt tõlgendada. 6) Vastavalt KELS §-le 10.2 määrab isik, kes ei ole rahvastikuregistri objekt, oma elukoha ise. Sellisel juhul teavitas X endist lasteaia direktorit Asta Laasi, Võhma kooli töökohast, mis määras tema elukoha Võhma linnas. 7) Lasteaia puhul on oluline lasteaia asukoht, sest lapsevanem peab tööle õigeaegselt saabuma ja pärast tööd peab lapsevanem lapsele järele tulema. Lisaks on riigil ja kohalikul omavalitsusel kohustus tagada juurdepääs haridusele. 8) Vanemad otsustasid aga oma lapse Võhma lasteaeda panna ainult seetõttu, et see lasteaed on nende kodule ja töökohale kõige lähemal. Tegelikult on Võhma lasteaed ja Võhma kool ainus eelkool viie kilomeetri raadiuses. 9) Diskrimineerimine seisneb lasteaiakoha andmisest keeldumises põhjendamatu argumendi alusel, näiteks elukoha vastaselt koolieelse lasteasutuse seaduse vastuvõtu- ja võrdsete võimaluste eeskirjadele. KELS § 10.2 kohaselt määrab isik, kes ei ole rahvastikuregistri objekt, oma elukoha ise. Kaebaja X määras oma elukoha ise, kui ta asus tööle Võhma kooli Võhma linnas.
11.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) KELS § 10 lõigete 1 ja 3 koostoimes on kohaliku omavalitsuse kohustus luua vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukohana on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Seejuures elukohana käsitatakse Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Lasteaiakoha taotlemise ajal ei olnud kaebajatel registreeritud elukohta Põhja-Sakala vallas. 2) Vastavalt Põhja-Sakala vallavalitsuse 12. juuni 2019. a määruse nr 6 „Põhja-Sakala valla koolieelsesse lasteasutusse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 2 lg-le 1 tekib lapsele lasteaiakoha saamise õigus, kui nii lapse kui ühe lapsevanema elukoha aadress on Eesti rahvastikuregistri andmetel Põhja-Sakala vallas. Sama korra § 5 lg 7 sätestab, et lasteaiakoha avaldus võidakse jätta rahuldamata juhul kui laps ja üks lapsevanematest ei ole registreeritud Eesti rahvastikuregistri andmetel Põhja-Sakala valda ning vaba koht puudub. 3
3-25-515
3) Seega vastustajal ei olnud kohustust kaebajate lapsele tagada Võhma linna lasteaias koht. Kuna tegu ei ole Põhja-Sakala valla elanikega, siis ei saa ka lasteaia koha mittesaamisest Võhma lasteaias tekkida kaebajatele kahju. Kõigil Põhja-Sakala valla elanikest lastel (kelle vähemalt 1 vanematest on Põhja-Sakala valla elanik) oli eelisõigus kaebajate lapse ees lasteaia kohale valla lasteaedades. 4) Kohaliku omavalitsuse õigus võtta esmajärjekorras lasteaeda oma valla territooriumile registreeritud lapsevanema(te) laps tuleneb asjaolust, et enamuse lasteaia koha maksumusest tasub kohalik omavalitsus (KELS § 27 lg 1). Seega oli igati õiguspärane regulatsioon, lasteaiakoha vabanemisel võetakse lasteaeda vastu Põhja-Sakala valda registreeritud elukohaga lapsi. 5) Vale on kaebajate tõlgendus, et KELS § 15 lg 3 kohustab esmajärjekorras vastu võtma kohalike töötajate lapsi. Sätte mõte on, et kui peale teeninduspiirkonnas elavate laste vastuvõttu jääb vabu kohti, on eesõigus samas kohalikus omavalitsuses elavatel lastel, seejärel alles teeninduspiirkonnas töötavate laste vanematel eelisõigus. 6) Lapsevanem tasub lasteaia kohatasu, mis moodustab ca 10-20% lasteaia koha maksumusest. Suuremas ulatuses peab vastustaja leidma vahendid koolieelse lasteasutuse toimimiseks. Seadusandlus annab kohalikule omavalitsusele ka õiguse võimaldada eelisjärjekorras lasteaia koht oma valla elanike lastele, kelle sissetulekutelt kinnipeetavast tulumaksust laekub osa kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Seetõttu ei saa lugeda diskrimineerimiseks olukorda, kus kaebajate laps ei saanud kohta Võhma lasteaias, kuid hiljem piirkonna elanike lastele pakuti kohta Võhma linna lasteaias. 7) Põhja-Sakala valla näol on tegu väikevallaga, kes kahjuks ei saa lubada endale suuremaid lasteaedu, et oleks varuks ka vabad kohad naabervaldade lastele. Seadus ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust tagada kõigile soovijatele lasteaia koht. 8) Kaebajatel ei olnud kohustust last panna Kõo külas paiknevasse lasteaeda. Kõo küla lasteaeda koha pakkumine oli vastustaja poolne lahendus tekkinud olukorrale. Vastustajal ei ole teada asjaolusid, miks ei saanud kaebajad panna last oma registreeritud elukoha järgsesse lasteaeda, mis tõenäoliselt oleks vähendanud lapse lasteaeda ja koju transportimise aja- ja bensiinikulu. Koht Kõo lasteaias oli kaebajate vabatahtlik valik. Kõo lasteaia kohaga nõustumisel kaebajad ei esitanud teavet vastustajale, et lapse transport Kõo lasteaeda toob lapsevanematele kaasa ebamõistlikke kulusid ja rikub inimõigusi. 9) Vastavalt Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 7 lg 2 p-le 8 peavad KOV-d koolikohustuslikele lastele korraldama sõidu haridusasutusse ja tagasi. Kohustus ei laiene koolieelsele haridusasutusele ja kehtib KOV-i halduspiirkonnas. Seega ei saa kaebajad nõuda vastustajalt isikliku sõiduauto kulude (kütus, kindlustus) hüvitamist seoses sõitudega lasteaeda ja tagasi. 10) Põhja-Sakala Volikogu 27. augusti 2020. a määruse nr 111 „Õpilase koolitranspordiks isikliku transpordi kasutamise kulu hüvitamise tingimused ja kord“ § 1 sätestab, et transpordikulud hüvitatakse Põhja-Sakala vallas elavatele üldhariduskooli päevases õppevormis põhiharidust omandavate õpilaste transpordiks. 11) Kaebajad ei ole arusaadavalt väljendanud ega tõendanud, milles seisneb mittevaraline kahju. Kaebuses esitatud informatsioonist ei selgu, mis alandas nende väärikust ja/või kahjustas tervist. Vastustaja võimaldas kaebajate lapsele koha oma lasteaias, kuigi vastustajal 4
3-25-515
seda kohustust ei ole. Seega kandis vastustaja ka olulises osas lapse lasteaias käimisega seotud kulud. Sellises situatsioonis on arusaamatu väited kahju tekitamises.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgnevad.
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas.
14.Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud.
15.KELS § 10 lg 1 sätestab vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulene seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-163-13, p 31). Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (vt nt Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4).
16.Kaebajad on esitanud kohtule kaebuse Põhja-Sakala valla vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 8455 eurot seoses ajavahemikul 3. märts – 30. mai 2022 tekkinud kütusekuluga, mis tekkis kaebajate lapse transportimisega Kõo küla lasteaeda ja tagasi, ning seoses kaebajate diskrimineerimisega. Vastustaja ei nõustu kaebajate nõudega, kuna see on õigusliku aluseta. Vastustaja peamine argument on, et kaebajate ja lapse elukoha aadress ei olnud lasteaia koha taotlemisel Eesti rahvastikuregistri andmetel Põhja-Sakala vald, seetõttu polnud vastustajal ka kohustust tagada lapsele lasteaia koht. Kohus nõustub vastustajaga.
17.KELS § 10 lg 3 kohaselt käsitatakse isiku elukohana Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Asendushooldusel viibiva lapse elukohaks loetakse hoolduspere elukoht või perekodu või asenduskodu tegevuskoht. Seega KELS § 10 5
3-25-515
lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on Põhja-Sakala vallal kohustus tagada lasteaiakohad lastele, kelle elukoht on Põhja-Sakala vallas. Ka Põhja-Sakala Vallavalitsuse poolt 12. juunil 2019. a vastu võetud määruse nr 6 „Põhja-Sakala valla koolieelsesse lasteasutusse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ (edaspidi määrus nr 6) § 2 lg 1 sätestab, et lapsele lasteaiakoha saamise õigus tekib lapse seaduslikul esindajal (edaspidi vanem), kui laps on vanuses poolteist kuni seitse aastat ning Eesti rahvastikuregistri andmetel on lapse ja vähemalt ühe lapsevanema elukoha aadress Põhja-Sakala vallas.
18.Asja materjalidest nähtub, et Y rahvastikuregistrisse kantud elukoht ei ole PõhjaSakala vald, vaid oli kuni 15. detsembrini 2022 Viljandi linn ja on alates 16. detsembrist 2022 Türi vald (dtl 160). Lisa-aadressina on alates 5. juunist 2024. a märgitud ka Põhja-Sakala vald, Võhma linn, kuid see ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest kaebajad on kaebuses selgitanud, et lasteaia avaldus Võhma linna lasteaiale esitati 2. juulil 2021 (dtl 5, 135). X rahvastikuregistrisse kantud elukoht on alates 9. novembrist 2021 samuti Türi vald (dtl 161). Ka kaebajate lapse Q rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on sarnaselt vanematega alates 16. detsembrist 2022 Türi vallas ning oli perioodil 24. mai 2019 kuni 15. detsember 2022 Viljandi linn (dtl 162). Seega kohus nõustub vastustajaga, et Põhja-Sakala vallal ei olnud kohustust kaebajate lapsele tagada Võhma linna lasteaias koht, kuna kaebajad ei olnud KELS § 10 ja määruse nr 6 § 2 lg 1 mõttes Põhja-Sakala valla elanikud. Vastustajal on õigus ja kohustus arvestada lasteaiakoha andmisel rahvastikuregistri järgset, mitte tegelikku elukohta.
19.Määruse nr 6 § 2 lg 3 sätestab küll, et vaba koha olemasolul võib võtta lasteaeda ka lapsi, kelle elukoha aadress Eesti rahvastikuregistri andmetel ei ole Põhja-Sakala vallas, kuid see norm annab vallale kaalutlusõiguse, mitte kohustuse lasteaiakoha tagamiseks. Seejuures on oluline vabade kohtade olemasolu lasteaias. Määruse § 5 lg 7 p 1 kohaselt võidakse lapse lasteaeda vastuvõtmise avaldus jätta rahuldamata, kui laps ja üks lapsevanematest ei ole registreeritud Eesti rahvastikuregistri andmetel PõhjaSakala valda ning vaba koht puudub.
20.Kaebajate seisukohtadest järeldub, justkui rahvastikuregistri andmetel ei tohiks olla lasteaiakoha saamisel tähtsust. Kohus sellega ei nõustu. Kõigil Eesti elanikel on kohustus hoolitseda selle eest, et nende elukohaandmed rahvastikuregistris oleksid õiged. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 68 kohustab isikut tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. Rahvastikuregistrisse kantavad isikuandmed on muu hulgas andmed elukoha kohta (RRS § 21 lg 1 p 6). Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisaaadressidena (RRS § 65 lg 2). Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil on õiguslik tähendus rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäevast arvates (RRS § 66 lg 2).
21.RRS §-d 6 ja 66 näevad avaliku ülesande täitmisel ette kohustuse lähtuda rahvastikuregistri andmetest. Kohustus tagada rahvastikuregistris oma elukoha andmete olemasolu ja õigsus, lasub isikul endal. Vald ei pea omaalgatuslikult uurima kas registrijärgne elukoht on õige ja vastab tegelikkusele. Kontroll rahvastikuregistri andmete tegelikkusele vastavuse üle peab toimuma elukoha rahvastikuregistris 6
3-25-515
registreerimise menetluses, mitte elukohajärgse lasteaia määramise menetluses (vt ka RRS § 84, § 88 lg-d 3 ja 4).
22.Kaebajad selgitavad, et kolisid kogukonna juurde, sest kool ja lasteaed on väga lähedal, eeldades, et saavad lapsed panna sinna lasteaeda ja kooli. Kaebajad pole selgitanud, miks nad ei saanud rahvastikuregistris elukohana registreerida PõhjaSakala valda. Kaebad on korduvalt viidanud KELS §-le 10.2, mille kohaselt määrab isik, kes ei ole rahvastikuregistri objekt, oma elukoha ise, kuid sellist sätet kehtiv KELS ei sisalda. Sellise sisuga ei ole ka kehtiv KELS § 10 lg 2. Tõenäoliselt viitavad kaebajad kehtetule KELS § 10 lg 2 ls 2 sõnastusele, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2014. Kehtivad õigusaktid avaldatakse Riigi Teataja võrguväljaandes, mis on Eesti Vabariigi ametlik võrguväljaanne ja mis on Internetis tasuta kättesaadav.
23.Kaebajad viitavad ka KELS § 15 lg-le 3, selgitades, et Võhma lasteaia direktor teadis, et lapse isa töötas maakonnas valla töötajana, mis tähendab kaebajate arvates, et esmajärjekorras tulnuks lasteaeda võtta töötajate lapsi. KELS § 15 lg 3 sätestab, et valla- või linnavalitsus võtab kõigepealt lasteasutusse vastu lasteasutuse teeninduspiirkonnas elava lapse, eelistades võimaluse korral lapsi, kelle samas elukohas elavate sama pere teised lapsed käivad samas lasteasutuses. Pärast teeninduspiirkonnas elavate laste vastuvõttu võetakse vabade kohtade olemasolul lasteasutusse lapsi väljastpoolt teeninduspiirkonda, eelistades esmajärjekorras samas vallas või linnas elavaid lapsi, seejärel teeninduspiirkonnas töötavate vanemate lapsi. Väljaspool teeninduspiirkonda elavate laste vastuvõtul arvestatakse ajaliselt varem esitatud taotlusi. Kohtu hinnangul ei tulene KELS-st, et kaebajad saaksid oma lapsele eelisjärjekorras Võhma lasteaeda koha ka põhjendusel, et üks kaebajatest töötab valla teeninduspiirkonnas. Ka KELS § 15 on seotud KELS §-ga 10 ehk vallal on kohustus nende vanemate ees, kelle lapse rahvastikuregistris registreeritud elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga.
24.Arusaamatud on kaebajate väited, et Võhma lasteaia direktor Asta Laas ja PõhjaSakala valla haridusspetsialist Kaie Toobal koos rikkusid lastekaitseseaduse (LasteKS) § 7 lõiget 1, sest ei pakkunud kaebajatele võimalust saada lapsehoiu teenust. LasteKS § 7 lg 1 ls 2 sätestab, et esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul. Paljasõnalised on kaebajate väited soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 3 lg 1 p 4 ja § 5 lg 1 1 rikkumise kohta. Samuti pole tõsiselt võetavad kaebajate väited genotsiidist. Kui vanemad oleks lapse ja ennast registreerinud Põhja-Sakala valda, oleks vallavalitsusel olnud kohustus luua vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.
25.Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja kaebajate suhtes õigusvastaselt käitunud, mistõttu on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest ja juba seetõttu ei kuulu kaebus rahuldamisele.
26.Kaebajad nõuavad ka mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebajate diskrimineerimisega. Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 24 lõiked 1 ja 2 näevad ette, et kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta õigusi rikkunud isikult nõuda seaduses sätestatud alustel ja korras diskrimineerimise lõpetamist ning talle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (sh mittevaralise kahju hüvitamist). Kaebajad on selgitanud, et mittevaraline kahju seisneb põhiliste avalike teenuste 7
3-25-515
osutamisest keeldumises, sealhulgas võrdsete võimaluste puudumises ja võrdse õiguse puudumises lasteaiale taotleja valitud teeninduspiirkonnas.
27.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt näiteks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsuse nr 5-19-42, p 47). Võrdsuspõhiõiguse riive on PS-ga vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu 6. detsembri 2022. a otsus nr 5-22-8, p-d 34 ja 42). Lihtsustatult öeldes tuleb võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks kõigepealt määratleda, mille alusel ja keda omavahel võrreldakse. Kui selgub, et võrdsuspõhiõigust piiratakse, tuleb kontrollida, kas piirangul on legitiimne eesmärk ning kas piirang on mõistlik.
28.Võrreldavaks grupiks saavad olla kõik pooleteise- kuni seitsmeaastased lapsed Põhja-Sakala vallas – nii need, kelle elukoht on rahvastikuregistri kohaselt PõhjaSakala vald, kui ka need, kes rahvastikuregistri andmetel elavad teises vallas. Nagu kohus eelnevalt selgitas, koheldakse neid lapsi erinevalt. Lastele, kes on rahvastikuregistrisse kantud Põhja-Sakala valda, on vallal kohustus luua vanemate soovil võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Teiste lastega seoses vallal sellist kohustust ei ole ning ainult vaba koha olemasolul võib võtta lasteaeda ka lapsi, kelle elukoha aadress Eesti rahvastikuregistri andmetel ei ole Põhja-Sakala vallas.
29.Kohtu hinnangul on sellisel piirangul mõistlik legitiimne eesmärk. Kohus ei saa hinnata vastustaja eelarvelist seisu, aga arvestada tuleb, et vastavalt KELS § 27 lg 1 ple 1 toimub lasteasutuse rahastamine riigieelarve ja valla- või linnaeelarve vahenditest. Nagu vastustaja märgib, ei saa piiratud rahaliste võimaluste juures kohalikule omavalitsusele panna kohustusi, mille täitmiseks pole kohalikul omavalitsusel võimalusi (näiteks tagada kõigile soovijatele koht neile kõige sobivamas lasteaias). PS § 154 sätestab, et kohaliku elu korraldamise õigus on kohaliku omavalitsusel. See hõlmab ka otsustusõiguse, kuidas anda lasteaiakohta teiste kohalike omavalitsuste elanikele. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus hõlmab ka valikudiskretsiooni, kas ja millistel tingimustel jagatakse vabad lasteaiakohad teiste omavalitsuste elanikele.
30.Kohtu hinnangul ei ole rahvastikuregistris elukoha andmete muutmine ülemäära keerukas. Lapse registreeritud elukoha alusel saab tagada ka lasteaiakoha lähimasse lasteasutusse. Jättes rahvastikuregistris elukohatoimingud tegemata, on kaebajad ise võtnud riski, et nende laps ei saa käia elukohale lähimas lasteasutuses. Kui kohalikul omavalitsusel on konkreetse küsimuse üle otsustamisel avar kaalumisruum, on erinev kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu. Muul juhul pole erinev kohtlemine põhiseaduse mõttes keelatud (vt Riigikohtu 29. mai 2015. a otsus nr 3-4-11-15, p 57).
31.Kohtud on viimastel aastatel valdavalt rahuldanud kahjunõuded erinevate kohalike omavalitsuste üksuste vastu, kui nad ei täitnud kohustust anda koht lasteasutuses mõistliku aja jooksul (sh Rae valla vastu esitatud kaebused nagu kaebajad õigesti 8
3-25-515
viitavad). Samas on nendes kohtuasjades kaebajad vastanud KELS § 10 eeldustele, sh on kaebajate laste rahvastikujärgne elukoht selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga.
32.Kaebajad viitavad ka sellele, et ebavõrdne kohtlemine seisnes selles, et kaks eestikeelset peret, kes peale kaebajaid lasteaiakohtadele kandideerisid, said oma laste jaoks kohad Võhma lasteaias. Lisaks võimaldas vald Ukraina kodanikele ja nende perekondadele 2022. a kevadel lasteaiakohti. Kaebajad oma seisukohtade tõendamiseks ühtegi tõendit ei ole esitanud. Vastustaja on esitanud K. Toobali seisukoha, milles ta selgitab, et tema ametisoleku ajal ei toetatud ühtegi lasteaias käiva lapse lapsevanemat, kelle elukoht või lapse elukoht rahvastikuregistris polnud määratud Põhja-Sakala valda (dtl 163).
33.Kaebajad on esitanud 29. mai 2025. a menetlusdokumendis taotluse (dtl 197), et kohus nõuaks välja kõik lasteaia registreerimisega seotud toimikud, dokumendid ja e-kirjad pärast seda, kui A. Laas kinnitas 5. juulil 2021, et Võhma lasteaia 2021/2022 õppeaasta (juulist maini) registreerimine on heaks kiidetud ja lõpule viidud. Need dokumendid tõendavad, et isikuid koheldi ebanormaalsetes oludes erinevalt, tekitades seeläbi ebavõrdsust ja diskrimineerimist. Kohus jätab rahuldamata tõendite kogumise ettepaneku. Kohtule ei ole arusaadav, kuidas väidetud tõendid võiksid omada asja lahendamisel tähtsust. Nagu kohus eelnevalt selgitas, on asja lahendamisel määrava tähtsusega rahvastikuregistrijärgne elukoht. Kaebajad ei ole väitnud, et rahvastikuregistri kanded oleksid ebaõige sisuga.
34.Täiendavate tõendite kogumine põhjustaks asja lahendamise viibimist (HKMS § 62 lg 1). Pealegi on kohus 31. märtsi 2025. a määruses kohustanud vastustajat esitama haldusmenetluse toimiku materjalid, kuid vastustaja on 28. aprilli 2025. a väitnud, et vastustajal puudub selles asjas haldusmenetluse toimik. Kaebajad ei ole pöördunud registreeritud avalduse või taotlusega vastustaja poole kulude ja/või kahjude hüvitamiseks. Vastustaja on 16. mail 2025 esitanud kohtule täiendavad tõendid ning on kinnitanud, et kaebajate lapsele koha mitte võimaldamine Võhma Mänguveski lasteaias ei olnud kindlasti pahatahtlik ja diskrimineeriv – lasteaia vastavas vanuserühmas lihtsalt ei olnud vaba kohta. Seega ei ole teada, kas sellised tõendid oleksid üldse kättesaadavad (HKMS § 62 lg 3 p 2).
35.Kokkuvõtvalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamisel kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebajad on tasunud riigilõivu 507,30 eurot, mis jääb kaebajate kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
36.Kaebajad on 29. mail 2025 esitanud kohtule dokumendid, mis on vastustaja poolt kohtule juba 16. mail 2025 esitatud. Selliste topeltdokumentidega toimiku koormamine ei ole vajalik ega mõistlik. Seetõttu tagastab kohus kaebajate 29. mai 2025. a menetlusdokumendi lisad (dtl 184-187, 190-193).
37.Kohus kuulutab haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimik sisaldab andmeid kaebajate lapse kohta, asja kinniseks kuulutamine on vajalik isikute eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole kaebajate eraelu kaitse huvist suurem (HKMS § 77 lg 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3).
38.Asendada avaldatavas otsuses kaebajate ja kaebajate lapse nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3) 9
3-25-515
(allkirjastatud digitaalselt)
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.