3-24-545
Kohus Kohtunik Otsuse kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 31.7.2025, Jõhvi 3-24-545
Haldusasi
X kaebus Tartu valla vastu
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised: Kaebaja: X : 35XXX , X XXX, Tartumaa Kaebaja lepinguline esindaja: advokaat Janar Kuus Advokaadibüroo Lillo & Partnerid Turu 2 (Tasku keskus), 51014 Tartu e-post: XXX Vastustaja: XXX (Tartu Vallavalitsuse kaudu) registrikood: 75006486 XXX-i, Tartumaa epost: XXX Kaasatud haldusorgan: Maa- ja Ruumiamet registrikood: 70003098 XXX, 10621 Tallinn e-post: [email protected]
Otsusele võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1.9.2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). 1
3-24-545
1.Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja menetluses on X (edaspidi kaebaja) 23.02.2024. a kaebus Tartu Vallavalitsuse (edaspidi vastustaja 21.09.2023. a korralduse nr 1163 „Nõustumine riigimaale hoonestusõiguse seadmisega ja teenindusmaa määramisega“ osalise tühistamise (resolutsiooni p 1) ja vastustaja 25.01.2024. a korralduse nr 106 „Vaideotsus“ tühistamise ning vastustaja kohustamise, otsustada asi tühistatud osas uuesti, nõudes.
3-24-545 tunduda küsimuse lahendus ilmselge, kuivõrd uurimiskohustuse nõuetekohasel täitmisel võib haldusorganile teatavaks saada asjaolusid, mis tema kaalutlust mõjutavad. Kuivõrd vastustaja käesoleval juhul oma uurimis- ja kaalutluskohustust ei täitnud, siis asus vastustaja ekslikult seisukohale, et S maaüksusele on tagatud juurdepääs otse avalikult kasutatavalt teelt. Ainuüksi kinnistu piirnemisest avaliku teega ei saa järeldada, et selliselt oleks võimalik ja tuleks tagada kinnistule ka juurdepääs (vt ka 23.02.2024. a kaebuse p 2.11). Kaebaja leiab, et kui vastustaja oleks talle seadusest tulenevat uurimis- ja kaalutluskohustust nõuetekohaselt täitnud, siis oleks vastustaja leidnud, et S maaüksusele tuleb tagada juurdepääs A maaüksuse kaudu. Seda seetõttu, et: tegemist on S maaüksuse ajaloolise juurdepääsuga! Kaebaja on varasemalt selgitanud, et alates 1964. a, st nüüdseks ligi 61 aastat on juurdepääsuks S maaüksusele kasutatud A maaüksust. Asjakohatud on vastustaja ja kaasatud haldusorgani väited, et A katastriüksusel ei ole kunagi olnud kruusa-, killustiku- või mõne muu kõvema aluskattega tee (vt vastustaja 23.07.2024. a vastuse p 3.3; kaasatud haldusorgani 30.09.2024. a arvamuse p 11). Juurdepääsutee ei pea ilmtingimata olema inimese poolt tehislikult loodud, vaid juurdepääsutee võib olla ka aastate pikkuse kasutuse järgselt väljakujunenud loodusliku kattega tee; nimetatud asjaloolist juurdepääsuteed on kasutatud ligipääsuks alates 1964. aastast S maaüksusel asuvale hoonele. Kaebaja selgitab, et hoone rajamisel arvestatigi toonast, läbi A kinnistu kulgenud juurdepääsu ning hoone paigutati kinnistule selliselt, et see oleks juurdepääsu arvestades kõige loogilisem. Eksitavad on vastustaja väited, et S maaüksusel asuv hoone (suvemaja) hävis 1986. a tulekahjus ning praegune hoone püstitati 2013. aastal (vt vastustaja 27.03.2024. a vastuse p 3.7). Kuigi vastab tõele, et vana hoone hävis tulekahjus, siis on oluline, et praegune suvila ehitati vana hoonega täpselt samasse asukohta, seejuures isegi vana hoone vundamendile. Seega ei ole kinnistu hoonestuse (sh õueala) paigutuses võrreldes 1964. aastaga mitte midagi muutunud ning puudub mistahes mõistlik põhjus sundima kaebajat mingisuguseid muudatusi tegema (vt ka 23.02.2024. a kaebuse p 2.10); uue juurdepääsu rajamine otse avalikult kasutatavale T teele oleks kaebaja jaoks ebamõistlikult kulukas. Kaebaja on varasemalt selgitanud ja tõendanud, et uue juurdepääsu rajamine oleks kaebaja jaoks põhjendamatult kallis. Seda eriti olukorras, kus S maaüksusel on olemas toimiv ja ajalooliselt väljakujunenud juurdepääs (vt 23.02.2024. a kaebuse p-d 2.10- 2.11). Lisaks sellele osundab kaebaja, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb eelistada olemasolevat ning kõige odavamat juurdepääsulahendust. 12.04.2004. a tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04 tehtud otsuse ps 14 on Riigikohtu tsiviilkolleegium öelnud: „isegi, kui kinnistuga külgneb avalik tee, tuleb juurdepääsunõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja oma kinnisasjalt (st hoonete juurest) avalikule teele pääsemiseks tegema ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam.“ Kuigi tegemist on AÕS § 156 lg 1 kohaldamist puudutava kohtulahendiga, siis leiab kaebaja, et analoogia korras on nimetatud lahendist tulenevad põhimõtted kohaldatavad ka käesoleval juhul.
3
3-24-545 Eelnevast tulenevalt jääb kaebaja oma varasemale seisukohale, et arvestades S maaüksuse ajalooliselt kujunenud juurdepääsu ja kinnistu hoonestatust, on loogiline ja põhjendatud jätta S maaüksuse juurdepääs selliseks nagu see on ajalooliselt olnud, st tagada maaüksusele juurdepääs läbi A maaüksuse. Seoses vastustaja väitega, et MaaKS § 5 maaüksustele ajaloolise juurdepääsu tagamise nõuet ei püstita, osundab kaebaja, et MaaKS § 5 lg-s 2 toodu puhul ei ole tegemist ammendava loeteluga! Sättest nähtuvalt on selles kasutatud sõna „eelkõige“, mis tähendab, et haldusorgan peab maakorralduse läbiviimisel küll arvestama seaduses toodud nõuetega, kuid haldusorganil ei ole keelatud arvestada veel mingisuguste muude kaalutlustega. Seejuures on just ajaloolisus üks peamisi argumente, mida kohtupraktikas juurdepääsude määramisel arvestatakse. Ka ei nõustu kaebaja vastustaja ja kaasatud haldusorgani väidetega, et juurdepääsu tagamisel kaebaja soovitud viisil ei oleks tagatud A maaüksuse terviklikkus (vt vastustaja 23.07.2024. a vastuse p 3.5 ja kaasatud haldusorgani 30.09.2024. a arvamuse p 10). Vastustajal puudub mistahes takistus „nihutada“ veidi S maaüksuse ajaloolise juurdepääsu asukohta selliselt, et tagatud oleks nii ajaloolise juurdepääsu enda kui ka A maaüksuse terviklikkuse säilimine. Põhjendamatud on vastustaja viited A maaüksusest ajaloolise juurdepääsu alla kuuluva osa S maaüksusega liitmise kohta (vt vastustaja 23.07.2024. a vastuse p 3.5). Kaebaja ei ole väitnud, et ajaloolise juurdepääsu tagamiseks tuleks juurdepääsu alune maa liita S maaüksusega. Kui vastustaja määraks, et S maaüksusele tuleb tagada juurdepääs ajaloolise juurdepääsutee kaudu läbi A maaüksuse, siis oleks see ka aluseks samasisulise servituudi seadmisele. Sellisel juhul puuduks mistahes vajadus S ja A maaüksuste piiride muutmiseks. Kogu eelnevaga seoses osundab kaebaja, et vastustaja on alles halduskohtumenetluses hakanud otsima ja esitama kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks peab juurdepääs S maaüksusele toimuma otse avalikult teelt. Kuigi haldusorganil on piiratud juhtudel õigus halduskohtumenetluses oma põhjendusi täiendada, siis ei saa haldusorgan hakata alles halduskohtumenetluses täitma talle seadusest tulenevaid kohustusi ning esitada haldusakti põhjendamiseks asjaolusid ja kaalutlusi, millega haldusorgan haldusakti tegemisel tegelikult ei arvestanud! Kui pärast haldusakti andmist haldusorgan avastab (või haldusorganile saab teatavaks), et ta on mingis osas jätnud oma uurimiskohustuse ja diskretsiooni teostamata, siis peab haldusorgan sellise haldusakti vastavas osas tühistama ning otsustama asja uuesti. Riigikohus on rõhutanud 5 novembri 2008. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-49-08, et isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Kaebaja arvates pole antud juhul absoluutselt garanteeritud, et kui vastustaja oleks täitnud haldusakti põhjendamise kohustust (sh täitnud uurimiskohustust), siis oleks ta jõudnud samale lõppjäreldusele. Viimasena on vastustaja palunud kohtul võtta tõendina käesoleva asja juurde vastustaja 29.08.2023. a kiri nr 5-3/2356-1 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiriettepanek“. Kaebajal puuduvad vastuväited nimetatud tõendi asja juurde võtmise kohta.
4
3-24-545 Küll aga peab kaebaja vajalikuks osundada, et kuigi kaebaja on nimetatud ettepaneku allkirjastanud, ei tähenda see, et kaebaja ei võiks vastustaja 21.09.2023. a korraldust, mis on samasisuline, vaidlustada. On täiesti tavapärane, et mistahes menetluse käigus saab isikule teatavaks või ta avastab uusi asjaolusid. Nii ka käesoleval juhul. Alles 21.09.2023. a korraldusega tutvumisel avastas kaebaja, et vastustaja ei ole üldse lahendanud küsimust S maaüksuse juurdepääsu kohta. Kaebaja jaoks tuli halva üllatusena, et teda on ajalooliselt kulgenud juurdepääsuteest ilma jäetud. Seega ei saa vastustaja 29.08.2023. a ettepaneku allkirjastamisest kaebaja poolt mitte kuidagi järeldada, et kaebajal puuduvad tegelikult vastuväited ka 21.09.2023. a korralduse suhtes. Pigem peaks vastustaja tunnistama, et ta rikkus ka selgitamiskohustust, sest vastustajale pidi olema selge see, et kaebajal on senise juurdepääsutee säilimise vastu oluline huvi. Riigikohus on 15. veebruari 2005. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-90- 04 rõhutanud, et lisaks selgitamis- ja nõustamiskohustuse järgimisele kuulub haldusorgani ülesannete hulka võimaluste loomine koostööks taotlejaga (1-41,115-120,121-128).
3-24-545 ei ole vallal õigust teha riigile ettekirjutust ning määrata, et S maaüksusele tuleb tagada juurdepääs ajaloolise juurdepääsutee kaudu läbi A maaüksuse servituudi seadmise kaudu. Sisuliselt on riik oma keeldumist väljendanud juba Maaameti 30.09.2024 arvamuses nr 19/2485. Küll aga võiks X taotleda juurdepääsu peale hoonestusõiguse saamist või selle järgselt maa omandamist. Jääb arusaamatuks kaebaja esindaja mõttekäik, justkui oleks vastustajale pidanud olema selge see, et kaebajal on senise juurdepääsutee säilimise vastu oluline huvi. Vald esitas 29. augustil 2023 kaebajale ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiriettepaneku ning X vastas 1. septembril, et ta on pakutud lahendusega nõus. Meie hinnangul oli kaebajale esitatud piiriettepanekust üheselt nähtav ka ilma täiendava selgituseta, et juurdepääs on avalikult teelt T tee lõik katastritunnusega 79601:001:1343, mitte T teelt katastritunnusega 79601:001:1109. Seega ei saanud see juurdepääs tulla kaebajale halva üllatusena ning vallal ei olnud ka alust eeldada, et X on S maaüksusele juurdepääsu osas tegelikult teistsugune soov. Esitatud menetluskulude kohta märgime, et kuluartiklid on asjakohased, kuid töömaht on kujunenud liiga suureks ning seda just seetõttu, et esindaja koostatud dokumentatsioonis on ülemäära palju küll asjaga seotud, kuid olemuslikult mittevajalikku ning asjatult mahtu paisutavat teavet. Mitmesugused haldusõigust ning haldusakti koostamist ja kaalutlusõigust selgitavad põhimõtted ja neid kinnitavad viited on teada nii kohtule kui vastustajale. Oluline on ka see, et tegemist on suhteliselt lihtsa asjaga, kus ei ole olnud vajadust teha täiendavaid uuringuid ja ekspertiise ning ka mitmesuguseid teenindusmaade määramisega seotud vaidlusi on Eestis olnud piisavalt. Kaebuse rahuldamisel palume kohtul menetluskulud kriitiliselt üle vaadata ning määrata need mõistlikus suuruses. Palume kohtul asja läbivaatamisel arvestada nii meie poolt varem esitatu kui ka käesolevas seisukohas esitatuga. Jääme kõigi oma seisukohtade juurde. Ülaltoodu alusel palume jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja menetluse käesolevas etapis kohtukulusid ei esita (dtl 47-59,72-105,129134). 4.Kaasatud haldusorgan on seisukohal, et Tartu Vallavalitsuse 21.09.2023 korraldus nr 1163 „Nõustumine riigimaale hoonestusõiguse seadmisega ja teenindusmaa määramisega“ ja 25.01.2024 korraldus nr 106 „Vaideotsus“ on õiguspärased ega riku kaebaja õigusi. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kaebaja kohtukulud tema enda kanda (dtl 106-111).
5.Haldusasjas ei ole vaidlust selles, et X kuuluvad Tartumaal Tartu vallas (enne haldusreformi Piirissaare vald) Tooni külas jätkuvalt riigi omandis oleval, s.t reformimata S katastriüksusel (katastritunnus (edaspidi kt) 79601:001:1448) asuvad ehitised (hoone ja rajatis) – suvemaja (ehitisregistri kood 120721105) ja kaev (ehitisregistri kood 221343783). 6.Vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi Kord) punktile 8 saadetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek isikule, kelle omandis on ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse. 7.Haldusasja materjalide järgi saatis Tartu Vallavalitsus 29.08.2023 kirjaga nr 5- 3/2365-1 (vt. kaebuse lisa 7,dtl 30-31) ehitiste omanikule teenindusmaa määramise ettepaneku. Korra punkt 9 sätestab, et isikul, kellele ettepanek saadeti on õigus 15 päeva jooksul ettepaneku saamise päevale järgnevast päevast arvates esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited teenindusmaa määramise ettepanekule. 6
3-24-545
8.Vaidlust ei ole ka selles, et X allkirjastas 31.08.2023 teenindusmaa määramise ettepaneku (vt. vastustaja 27.03.2024 seisukoha lisa 1,dtl 47 jj)) ning teatas, et on piiride lahendusega nõus (vt. vastustaja 27.03.2024 seisukoha lisa 2,dtl 49).
7
3-24-545 kiildumise ja ribasuse ehk teiste sõnadega, läheks vastuollu maakorraldusseaduse §-s 5 sätestatud maakorralduse põhinõuetega.
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.