Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.07.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-2630
Haldusasi
U.M-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.11.2023 ettekirjutuse nr 1052273887 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – U.M, esindaja Indrek Põder Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.04.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
U.M-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
09.06.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Rahuldada U.M-i apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.04.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2630 osaliselt ning rahuldada kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15.11.2023 ettekirjutus nr 1052273887 sissesõidukeeldu puudutavas osas. Lahkumisettekirjutust puudutavas osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt menetluskulude katteks välja 30 eurot.
U.M-i
esimese
ja
teise
kohtuastme
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja elukaaslase nimed tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 04.08.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-23-2630 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aserbaidžaani Vabariigi kodanik U.M saabus Eestisse 2022. a-l ning esitas 29.03.2022 taotluse ajutise kaitse saamiseks. Samal päeval rahuldas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) taotluse ning taotlejale väljastati ajutise kaitse elamisluba kehtivusega kuni 29.03.2023.
2.U.M esitas 30.12.2022 PPA-le taotluse elamisloa pikendamiseks, millest PPA 30.06.2023 otsusega keeldus. Otsuse kohaselt sai taotleja ajutise kaitse alusetult, kuna ta ei ole/ei olnud Ukraina kodaniku perekonnaliige ega vasta seega Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korralduses nr 66 „Ajutise kaitse kohaldamine“ toodud ajutise kaitse saamise tingimustele. Taotleja ei ela oma Ukraina kodanikust abikaasaga koos alates 2015. a-st, lisaks lahkus abikaasa Ukrainast enne sõja algust. Taotleja pole ka tõendanud, et ta oli teise Ukraina kodaniku (Y) perekonnaliige Ukrainas.
3.U.M esitas 15.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.06.2023 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1814). Kaebaja esitas 22.08.2023 kaebusest loobumise avalduse ja Tallinna Halduskohus lõpetas 22.08.2023 määrusega haldusasja menetluse.
4.U.M esitas 24.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.06.2023 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1875). Tallinna Halduskohus lõpetas 13.09.2023 määrusega haldusasja menetluse, kuna kaebus oli korduv. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.11.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Määrused on jõustunud.
5.PPA tegi U.M-ile 15.11.2023 ettekirjutuse nr 1052273887 Eestist lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtajaga 7 päeva, mis kuulub sundtäitmisele alates 23.11.2023. Samuti kohaldati kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks. Kaebaja pöördus 15.11.2023 PPA teenindusse ja temaga viidi läbi küsitlus. Ta selgitas, et saabus Schengeni alale 04.03.2022 läbi Poola Ukrainas alanud sõja tõttu. Poolasse saabus ta koos lapsega, kelle jättis lapse ema juurde Poolasse, tulles ise Eestisse, kuna Sillamäel elab tema sõber. Ta ei ole pärast Eestisse jõudmist teistesse Schengeni riikidesse lahkunud. Eestis olles töötas ta mitmetes ehitusettevõtetes, millest viimased kaks töötamist olid ebaseaduslikud (Finest Capital OÜ ja OÜ Epercom Ehitus). Kaebaja ei soovi Eestist lahkuda. Ta saab aru, et talle väljastatud Eesti elamisluba nr BE0206954 on kehtetu ja tal ei ole alust Eestis ja Schengeni alal viibimiseks. Ta elab koos elukaaslasega alates 2022. a septembrist. Kaebajal on Schengeni alal laps ja seaduslik abikaasa, aga ta ei ela nendega koos. Kaebaja ei eira kaasaaitamiskohustust ning puudub põgenemisoht. Kaebaja nõustus talle antud 7-päevase lahkumistähtajaga. Enda sõnul kaebaja ei teadnud enne 15.11.2023 toimunud küsitlust, et ta viibib Eestis ja Schengeni alal seadusliku aluseta. Lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. PPA kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Kaebajal 2(8)
3-23-2630 puuduvad igasugused majanduslikud sidemed Eesti Vabariigis ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil. Esineb küll pereriive, aga see ei ole märkimisväärne. Tema Eestis elav elukaaslane on Ukraina kodanik, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et nad olid Ukrainas perekonnaliikmed. Oma abikaasaga, kes on samuti Ukraina kodanik, ei ela kaebaja koos alates 2015. a-st. Lisaks lahkus abikaasa Ukrainast enne sõja algust. Poolas elava abikaasa ja lapsega ei ole kaebaja kohtunud pärast 09.03.2022 Poolast lahkumist. Kaebajal ei ole Eestis lähedasi või abivajavaid pereliikmeid. Tema Eestis viibimine ei ole hädavajalik. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 4 lg 1 kohaselt kohaldas PPA sissesõidukeeldu 3 aastaks.
6.U.M esitas 20.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 15.11.2023 ettekirjutuse tühistamiseks. Kaebaja on esitanud erinevaid dokumente, mis kinnitavad tema ajutise kaitse vajadust ja põhjendavad taotluse rahuldamist. Kaebaja eksis 22.08.2023 kaebust tagasi võttes, mida kinnitab asjaolu, et juba kahe päeva pärast esitas ta korduvkaebuse. VSS § 4 lg 1 kohaselt võib isikut ettekirjutusega kohustada ka Eestis viibimist seadustama. Kaebaja sunniviisiline väljasaatmine Eestist ja ühtlasi Schengeni alalt ei ole põhjendatud. Kaebaja elab koos elukaaslase Yga (kes on alates 01.02.2024 Ukrainas abiellumisest tema abikaasa Y) Tallinnas, kooselu sai alguse Ukrainas 2021. a keskel ja 13.12.2023 oli broneeritud Narva Perekonnaseisuametis abielu sõlmimine. Pärast abielu sõlmimist on kaebajal võimalik taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Kaebaja elukaaslane on ajutise kaitse all olev isik. Seega piisaks ettekirjutuse tegemisest kaebaja Eesti Vabariigis viibimise seadustamiseks. Kaebaja selgitas neid asjaolusid PPA-le, kuid ettekirjutuse koostamisel ei võetud seda arvesse. Sissesõidukeeld Schengeni alale 3 aastaks ei ole mõõdukas ja proportsionaalne, kuna Poolas elab kaebaja alaealine laps. Sissesõidukeeld välistab kaebajal vahetu suhtluse (eelmise) abikaasa ja alaealise lapsega. PPA ei kasutanud otsuse tegemisel kaalumist, jättes arvesse võtmata, kas meede on proportsionaalne ja vajalik. Isegi pärast esialgse õiguskaitse taotluse osalist rahuldamist on kaebaja suhtes jätkuvalt kohaldatud sissesõidukeeldu, mille tõttu ta ei saanud 05.02.2024 siseneda Ukrainast Poolasse. Sissesõidukeelu oleks saanud jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Schengeni alal elab lisaks kaebaja lapsele ka tema nüüdne abikaasa. Last ega abikaasat ei ole menetlusse kaasatud ega nende arvamust küsitud. Alaealisel lapsel ei ole võimalik minna sõjaseisukorras Ukrainasse ja isaga suhtlemiseks panna ohtu enda elu. Tegemist on olulise perekonnapõhiõiguse riivega. Kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine ei ole mõõdukas meede.
7.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Argumendid sunniviisilise Eestist lahkumise osas on asjakohatud, kuna kaebajale tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutus. Asjaolu, et lahkumisettekirjutus muutus sundtäidetavaks põhjusel, et kaebaja ei lahkunud riigist vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul, ei ole etteheidetav PPA-le. Paljasõnalised ja tõendamata on väited, et Poola piirivalve selgitas kaebajale, et tal ei võimaldata siseneda sissesõidukeelu tõttu. On võimalik, et kaebajat ei lubatud siseneda viisa puudumise tõttu. Eesti Vabariik ei ole kaebajale viisat väljastanud ja kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tal oleks mõne muu Schengeni riigi viisa.
3(8)
3-23-2630 Väited Eestis abiellumise kavatsusest ei ole usutavad, sest kaebaja selgitas vestlusel, et tal on Poolas ametlik abikaasa. 26.01.2024 seisuga ei nähtu rahvastikuregistrist, et kaebaja oleks 13.12.2023 või mõnel muul kuupäeval Yga abielu sõlminud. Kaebaja ei saa Eestis abielluda, kuna tal on kehtiv abielu Poolas elava isikuga. Lisaks nähtub Narva linna kodulehelt, et perekonnaseisu toiminguid tehakse esmaspäeviti kell 10.00–14.00 ning neljapäeviti kell 12.00–16.00. Kaebaja väitel oli tal abielu sõlmimiseks aeg broneeritud 13.12.2023, mis oli kolmapäev ning Narva Linnavalitsuses perekonnaseisu toiminguid ei tehtud. Seega on kaebaja abiellumise osas esitanud valeandmeid. Usutav ei ole väide, et Narva Perekonnaseisuamet keeldus abielu registreerimisest praeguse kohtuasja tõttu. Eestis abielu sõlmimiseks peab mõlemal abielu sõlmida soovival isikul olema riigis seaduslik viibimisalus. Pigem keelduti, kuna kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult. Kaebaja ei saa elada koos abikaasaga Eestis, kuna tal puudub Eestis viibimisalus. Lisaks tuleb sissesõidukeelu õiguspärasust hinnata 15.11.2023 seisuga. Kaebaja selgitas 23.11.2023 küsitlusel, et tal on Eestis elukaaslane, kellega ta alustas kooselu juba enne Ukrainast lahkumist, kuid selline asjaolu on tõendamata. Samas väitis ta 15.11.2023 küsitlusel, et tema ametlik abikaasa viibib Poolas. Kuna kaebajal ei olnud ettekirjutuse tegemise hetkel Eestis abikaasat ega muid perekondlikke suhteid, ei saanud PPA neist ettekirjutuse tegemisel lähtuda. Kaebaja väited abielu kohta on vastuolulised, kohtule ei ole esitatud Poolas viibiva abikaasaga lahutamise tunnistust. Vastustaja ei ole veendunud, et kaebaja abielu Yga on kehtiv. Kui kaebaja on abiellunud, on tal võimalik taotleda sissesõidukeelu lühendamist. Samas tuleb arvestada, et abielu on sõlmitud ajal, mil kaebajale oli juba tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu. Kaebuse esitamine kohtusse ei anna kaebajale viibimisalust ning kaebaja ja tema abikaasa pidid möönma, et neil ei pruugi olla võimalik Eestis pereelu elada. Sissesõidukeelu kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras ei tähenda, et sissesõidukeeld oleks tunnistatud kehtetuks. Ka sissesõidukeelu tühistamine ei tähenda, et kaebaja saaks kohe Eestisse naasta, sest selleks on tal vaja viibimisalust, nt viisat või elamisluba. Kaebaja ei vasta VSS § 9 lg 1 p-de 2 ja 3 tingimustele seadustamisettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja selgitustest nähtuvalt on ta juba peaaegu kaks aastat elanud Eestis ega ole oma poega külastanud. Seega ei ole kaebaja ja poja vahelised suhted sellised, mis kaaluksid üles kaebaja seaduskuulmatu käitumise. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks pärast Eestist lahkumist 27.12.2023 oma pojaga suhelnud. Kaebaja kuritarvitas ajutise kaitse süsteemi ning kasutas ära maailmas valitsevat olukorda, paanikat ja ajutise kaitse taotluste menetlemise kiireloomulisust. Seadusi rikkunud isiku vastu puudub riigil usaldus. Ebaseaduslik riigis viibimine ja ebaseaduslik töötamine ei ole riigi jaoks vähetähtsad probleemid ning riigil on kohustus riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks sellisele olukorrale reageerida. Kaebaja peab kandma vastutust enda tegude eest ja taluma tagajärgi ehk sissesõidukeeldu Schengeni alale. Sissesõidukeelust tulenevalt esineb mõningane pereriive, kuna kaebaja suhtlemine oma lapsega on piiratud, kuid arvestades kaebaja senist suhtlustihedust lapsega (kaks aastat ei ole külastanud), ei ole tegemist intensiivse riivega. Ettekirjutusest nähtuvalt on PPA arvesse võtnud asjaolusid, mida kaebaja küsitluse käigus avaldas ning nendest lähtuvalt otsustanud sissesõidukeelu pikkuse. PPA on ettekirjutuses selgitanud, miks otsustati kaebaja suhtes kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 4 kohaselt võib vaid humaansetel kaalutlustel jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebaja ei ole ei illegaali menetluses ega kaebuses esile toonud asjaolusid, mida saaks käsitleda 4(8)
3-23-2630 humaansete kaalutlustena, millest johtuvalt oleks PPA-l olnud võimalik jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
8.Tallinna Halduskohus jättis 05.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata, menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning tühistas 23.11.2023 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tuleb teha lahkumisettekirjutus. VSS § 7 lg 1 ei anna vastustajale kaalutlusõigust otsustamaks, kas isiku suhtes on vajalik lahkumisettekirjutuse tegemine või mitte, kui on tuvastatud, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult. Kaalutlusõigus on PPA-l üksnes lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel. Õige ei ole kaebaja käsitus sellest, et Eestist lahkumise asemel oleks saanud teha ettekirjutuse Eestis viibimise seadustamiseks. Olukorras, kus välismaalasel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta on seadusest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma (VSS § 3 lg 2), kuid ei ole seda kohustust täitnud, tuleb talle teha VSS § 4 lg-s 1 sätestatud ettekirjutus, millega kohustatakse teda kas Eestist lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. Praeguses asjas ettekirjutuse tegemise ajal ei esinenud seadustamisettekirjutuse tegemise aluseid (vt VSS § 9 lg 1). Seega tuli koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Soov registreerida 13.12.2023 Narvas abielu Yga ei kinnita lahkumisettekirjutusega perekonnaelu kaitse põhiõiguse piiramist. PPA on selgitanud, et 13.12.2023 ei olnud võimalikki abielu Narvas registreerida, mistõttu ei ole kaebaja väited abielu registreerimise soovi osas usutavad, ning kaebaja ei ole ka praeguseks Eestis abielu registreerinud. Kaebaja on küll viidanud, et sõlmis abielu Yga 01.02.2024 Ukrainas, ent kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et tema eelmine abielu oleks lõppenud. PPA on asjakohaselt selgitanud, et pärast abielu sõlmimist on kaebajal võimalik taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei olnud abielu sõlmitud ja ka selle hilisem sõlmimine ei mõjuta vaidlustatud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust. Niisamuti ei sõltu PPA 15.11.2023 ettekirjutuse õiguspärasus kaebajal sel ajal esinenud võimalikust soovist Yga abielluda. Ettekirjutuses määrati kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks 7-päevane tähtaeg. Seega ei ole asjakohased kaebaja etteheited tema sunniviisilisele Eestist väljasaatmisele. Ehkki PPA edastatud 15.11.2023 vestluse protokollist nähtuvalt palus kaebaja lahkumiseks 10 päeva, ei ole ta väitnud, et 7 päeva ei oleks tal võimaldanud mõistlikult korraldada Eestist lahkumist. Lisaks on PPA selgitanud, et VSS § 7 2 lg 5 alusel võib vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise tähtaega korraga kuni 30 päeva võrra pikendada. Kaebaja ei ole tähtaja pikendamist taotlenud. Kaebaja sisulised etteheited lahkumisettekirjutusele seonduvad sooviga leida endale viibimisalus. Väited kaalutlusõiguse rikkumisest saavad olla asjakohased sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel, mitte lahkumisettekirjutuse kontekstis. Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes ühtlasi sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks ettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kaebaja on olnud enne sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulatud. PPA on 15.11.2023 ettekirjutuse kohaselt võtnud arvesse, et kaebaja jättis pärast Schengeni alale saabumist oma lapse Poolasse enda abikaasa juurde ja tuli 04.03.2022 Eestisse. PPA on leidnud, et kuivõrd kaebaja sõnul ei ole ta pärast Poolast lahkumist oma lapsega Poolas kohtumas käinud, ei saa kaebaja perekonnapõhiõiguse riivet lugeda märkimisväärseks, ehkki riive esineb. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis põhjendanud sissesõidukeelu kohaldamist, sh kaalunud, kas esineks alus jätta sissesõidukeeld 5(8)
3-23-2630 humaansetel põhjustel kohaldamata. PPA on kaebaja poolt esile toodud asjaolude alusel leidnud, et selleks puuduvad mõjuvad põhjused. Ka kohtule ei nähtu selliste mõjuvate põhjuste olemasolu. Huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta avalikku huvi, et Eestis ja laiemalt Euroopa Liidus viibivad kolmandate riikide kodanikud järgiksid Schengeni alale sisenemise ja seal viibimise reegleid ning Schengeni alalt lahkumise ja sinna sisenemise keeldude süsteem toimiks tõhusalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2021 määrus nr 3-21-462, p 10). Tegu on kaaluka avaliku huviga. Kaebaja selgitused, mille kohaselt ta oli juba peaaegu kaks aastat Eestis elanud, külastamata selle aja jooksul oma poega, andsid alust järelduseks, et nendevahelised perekondlikud suhted ei olnud sellised, mis oleksid üles kaalunud kaebaja seadusvastase käitumise või toonud sisenemiskeelu kehtestamise tagajärjel kaasa intensiivse perekonnapõhiõiguse riive. Samuti on PPA välja toonud, et kaebaja kuritarvitas ajutise kaitse süsteemi, kasutades ära maailmas valitsevat olukorda ja ajutise kaitse taotluste menetlemise kiireloomulisust. Vigu huvide väärtustamisel ei nähtu. Sissesõidukeeld ei takista kaebajal ega tema pereliikmetel reisida kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki ja seal kohtuda. Kui asjaolud on oluliselt muutunud, on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32). Kuna praeguses asjas ei ole vaidluse all PPA 30.06.2023 otsusega seonduv, siis ei ole ajutise kaitse andmata jätmist puudutavad väited asjakohased. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
9.U.M palub 04.05.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 05.04.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kaebaja suhtes ei ole põhjendatud sunniviisiline Eesti Vabariigist ja Schengeni alalt lahkumine. Kaebaja on elanud Eestis koos oma elukaaslase ja praeguseks abikaasa Yga, kes on ajutise kaitse all olev Ukraina kodanik. Abielu on sõlmitud 01.02.2024. Ettekirjutus ei ole proportsionaalne ja mõõdukas, kuna piirab kaebaja sissesõitu Schengeni alale 3 aastaks olukorras, kus Poolas elavad tema alaealine laps ja endine abikaasa. Ettekirjutus välistab kaebajal igasuguse vahetu suhtluse endise abikaasa ja alaealise lapsega. Kaebajale väljastati Ukrainas Eesti saatkonna vahendusel Schengeni riikide viisa ajaperioodiks 25.04.2024‒04.07.2024. Kaebaja sisenes 25.04.2024 Schengeni alale Ukrainast ning viibib hetkel Eestis. Kaebajale viisa väljastamine kinnitab, et Eesti riik usaldab teda. Käesolevaks hetkeks on kaebaja broneerinud PPA-s aja elamisloa taotlemiseks abikaasa juurde elama asumiseks. PPA ei ole kasutanud diskretsiooniõigust õiguspäraselt. Haldusorgan oleks pidanud kaaluma, kas meede on kaebaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne ja vajalik ning kooskõlas põhiseadusega. PPA ei ole seda teinud. Sissesõidukeelust tuleneb kaebajale ja tema perekonnaliikmetele intensiivne riive, kuna suhtlemine lapsega on piiratud. Samuti ei ole kaebajal võimalik suhelda oma abikaasaga. PPA ei ole arvestanud sisenemiskeelu pikkuse määramisel kõikide asjaoludega, eelkõige pereriivega. PPA oleks pidanud jätma sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
10.PPA palub 28.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutus, mis tähendab, et talle anti võimalus Eestist vabatahtlikult lahkuda. 6(8)
3-23-2630 Kaebaja ei ole esitanud põhistatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et tema eelmine abielu oleks lõppenud. Apellatsioonkaebusele lisatud inglisekeelne tõlge abielutunnistusest ei tõenda eelmise abielu lõppemist. Vastustaja ei ole jätkuvalt veendunud, et kaebaja abielu Yga on kehtiv. Kaebaja kinnitas küsitlusel, et on kuni 15.11.2023 olnud kogu aeg Eestis ega ole mujal käinud. Samuti selgitas kaebaja, et ta ei ela oma ametliku abikaasaga koos juba neli aastat ning tema laps elab emaga Poolas. Kaebaja on juba üle kahe aasta viibinud Eestis ega ole oma poega külastanud. Seega ei ole kaebaja ja tema poja suhted sellised, mis kaaluksid üle avaliku huvi sissesõidukeelu kohaldamise suhtes. Kaebaja kuritarvitas ajutise kaitse süsteemi. Sissesõidukeelust tulenevalt esineb mõningane pereriive, kuna kaebaja suhtlemine oma lapsega on piiratud, kuid arvestades senist suhtlustihedust (kaebaja ei ole last kaks aastat külastanud), ei ole tegemist intensiivse riivega. Kaebajale viisa väljastamisest ei saa automaatselt järeldada riigi usaldust isiku vastu ega sissesõidukeelu ebaproportsionaalsust. Viisa saamine oli võimalik vaid seetõttu, et kohtumenetluses peatati esialgse õiguskaitse korras sissesõidukeelu kehtivus. Kaebaja puhul ei esine humaanseid kaalutlusi, mille tõttu oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kohaldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada sissesõidukeeldu puudutavas osas. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja selle tühistamiseks alust ei ole. Kaebuse ese ei hõlma kaebajale ajutise kaitse andmist ega elamisloa taotlemisega seonduvaid asjaolusid, mistõttu ringkonnakohus neil teemadel ei peatu.
12.Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). Kaebajal puudus Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus ja talle tehti lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmise tähtajaga. Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3). Kaebajale tehtud ettekirjutus lahkuda Eesti Vabariigist oli selle tegemise ajal õiguspärane. PPA sai arvestada, et kaebajal puuduvad Eestis olulised majanduslikud huvid ning pereelu väidetava elukaaslasega on võimalik elada ka väljaspool Eesti Vabariiki. Seadustamisettekirjutuse tegemise aluseid (VSS § 9 lg 1) kaebaja puhul ei esinenud.
13.PPA 15.11.2023 ettekirjutus tuleb aga tühistada sissesõidukeeldu puudutavas osas. Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317, et VSS § 7 4 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning VSS § 7 4 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (p 28). Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu. Sissesõidukeeld on täiendav meede (tõkend), hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul (p 31). Otsuse p-s 34 märkis Riigikohus, et selgitused sissesõidukeelu pikkuse määramisest on kohased ka sissesõidukeelu enda määramisel. Mõlemal juhul on eesmärk, et konkreetse inimese suhtes tehtav otsus oleks proportsionaalne. Ühine on ka eesmärk ennetavalt kaitsta avalikku korda ja riigi julgeolekut. Kui lahkumisettekirjutust tehes (VSS § 72 lg 3) ning sissesõidukeelu tähtaega määrates (VSS § 7 4 lg 3) peab haldusorgan välja selgitama välismaalast iseloomustava olulise teabe ning hindama proportsionaalsust, siis ei ole eesmärgipärane, kui ta sissesõidukeelu enda vajadust liikmesriigile antud kaalutlusõiguse korral ei hinda. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kui ka asjaomase välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike 7(8)
3-23-2630 sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi, näiteks perekondlikud, eraelulised, tööalased, hariduslikud ja majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (p 6.3). Eelnevast tuleneb, et sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla automaatne järelm lahkumisettekirjutusele.
14.PPA ei ole otsuses põhjendanud, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Teisisõnu pole PPA põhjendanud, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle kolmeaastase tähtaja vajadus ja eesmärk. Adekvaatseid selgitusi ei jaganud vastustaja ka ringkonnakohtu istungil. PPA ei ole kaebajale teinud kohe sundtäitmisele kuuluvat lahkumisettekirjutust, vaid andis tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks. Samuti on kaebaja teinud PPA-ga asjaolude selgitamiseks koostööd. PPA ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente või takistanud menetlustoimingute tõhusat toimetamist. PPA pole teinud etteheiteid ka kaebaja tegevusele Eestis viibimise ajal. Samuti pole selgitatud, kas kaebaja tööalane või ühiskondlik-poliitiline tegevus võib ohustada Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis avalikku korda või julgeolekut. Vaidlust ei ole, et kaebajal elab Poolas alaealine laps ja seega riivab sissesõidukeeld tema põhiõigust eraelu puutumatusele. Kaebajat individuaalselt iseloomustavate asjaoludega tuleb sissesõidukeelu kui tõkendi ning selle tähtaja määramisel arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA seda teinud. Seetõttu on PPA ettekirjutus sissesõidukeelu kohaldamise osas õigusvastane ja tuleb tühistada.
15.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse sissesõidukeeldu puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab PPA 15.11.2023 ettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas.
16.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on esimeses ja teises kohtuastmes kandnud kulusid kokku 60 eurot riigilõivude näol. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel kuulub kaebus rahuldamisele pooles ulatuses, tuleb PPA-lt kaebaja menetluskulude katteks välja mõista 30 eurot (HKMS § 108 lg 1).
17.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema elukaaslase nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.