X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.11.2023 ettekirjutuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X, esindaja Indrek Põder Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2023 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 06.05.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Aserbaidžaani Vabariigi kodanik X. X saabus Eestisse 2022. a-l ning esitas 29.03.2022 taotluse ajutise kaitse saamiseks. Samal päeval rahuldas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) taotluse ning kaebajale väljastati ajutise kaitse elamisluba kehtivusega kuni 29.03.2023.
2.Kaebaja esitas 30.12.2022 PPA-le taotluse elamisloa pikendamiseks, millest PPA 30.06.2023 otsusega keeldus. Otsuse kohaselt sai kaebaja ajutise kaitse alusetult, kuna ta ei ole/ei olnud Ukraina kodaniku perekonnaliige ega vasta seega Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korralduses nr 66 toodud ajutise kaitse saamise tingimustele. Otsusest nähtub, et taotleja ei ela oma Ukraina kodanikust abikaasaga koos alates 2015. a-st, lisaks lahkus abikaasa Ukrainast enne sõja algust. Taotleja pole ka tõendanud, et ta oli teise Ukraina kodaniku (Y. Y) perekonnaliige Ukrainas.
3.Kaebaja esitas 15.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.06.2023 otsuse tühistamiseks. Halduskohus võttis kaebuse 21.08.2023 menetlusse (haldusasi nr 3-23-1814). Kaebaja esitas 22.08.2023 kaebusest loobumise avalduse ja Tallinna Halduskohus lõpetas 22.08.2023 määrusega haldusasja menetluse.
4.Kaebaja esitas 24.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.06.2023 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1875). Kaebuse tekst kattus eelmise kaebuse tekstiga. Tallinna Halduskohus lõpetas 13.09.2023 määrusega haldusasja menetluse, leides, et tegu on korduva kaebusega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.11.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Määrused on jõustunud.
5.PPA tegi kaebajale 15.11.2023 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtajaga 7 päeva. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 23.11.2023, pärast selle tähtaja saabumist saadetakse kaebaja Aserbaidžaani. Samuti kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks. Kaebaja sai ettekirjutuse kätte 15.11.2023. Ettekirjutuse põhjendused olid järgmised: 1) Kaebaja pöördus 15.11.2023 PPA teenindusse. Temaga viidi läbi küsitlus. Ta selgitas, et saabus Schengeni alale 04.03.2022 läbi Poola Ukrainas alanud sõja tõttu. Poolasse saabus ta koos lapsega, kelle jättis lapse ema juurde Poolasse, tulles ise Eestisse, kuna Sillamäel elab tema sõber. Ta ei ole pärast Eestisse jõudmist teistesse Schengeni riikidesse lahkunud. Eestis olles töötas ta mitmetes ehitusettevõtetes, millest viimased kaks töötamist olid ebaseaduslikud (Finest Capital OÜ ja OÜ Epercom Ehitus). 2) Kaebaja ei soovi Eestist lahkuda. Ta saab aru, et talle väljastatud Eesti elamisluba nr BE0206954 on kehtetu ja tal ei ole alust Eestis ja Schengenis viibimiseks. Ta elab koos elukaaslasega alates 2022. a septembrist. Kaebajal on Schengeni alal laps ja seaduslik abikaasa, aga ta ei ela nendega koos. 3) Kaebaja käitumisest järeldades ei esine kaasaaitamiskohustuse eiramist ning ei ole alust arvata, et temast lähtub põgenemisoht ja ta ei kavatse ettekirjutust täita. Kaebaja nõustus talle antud 7-päevase lahkumisajaga. PPA võtab arvesse, et kaebaja on täitnud kaasaaitamiskohustust ning aidanud PPA-l juhtunu asjaolusid välja selgitada. Enda sõnul kaebaja ei teadnud enne 15.11.2023 toimunud küsitlust, et ta viibib Eestis ja Schengenis seadusliku aluseta. Lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. PPA kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Kaebajal puuduvad igasugused majandusulikud sidemed Eesti Vabariigis ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil. Esineb küll
2(8)
3-23-2630 pereriive, aga see ei ole märkimisväärne. Tema Eestis elav elukaaslane on Ukraina kodanik, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et nad olid Ukrainas perekonnaliikmed. Oma abikaasaga, kes on samuti Ukraina kodanik, ei ela kaebaja koos alates 2015. a-st. Lisaks lahkus abikaasa Ukrainast enne sõja algust. Poolas elava abikaasa ja lapsega ei ole kaebaja kohtunud pärast 09.03.2022 Poolast lahkumist. Kaebajal ei ole Eestis lähedasi või abivajavaid pereliikmeid. Tema Eestis viibimine ei ole hädavajalik. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 1 kohaselt juhindudes kaalutlusõiguse põhimõttest kohaldab PPA sissesõidukeeldu 3 aastaks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.X. X esitas 20.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 15.11.2023 ettekirjutuse tühistamiseks (täiendavad seisukohad 18.03.2024). Kaebuse põhjendused on järgmised. 1) Kaebaja on esitanud erinevaid dokumente, mis kinnitavad tema ajutise kaitse vajadust ja põhjendavad taotluse rahuldamist. 2) Kaebaja eksis 22.08.2023 kaebust tagasi võttes, mida kinnitab asjaolu, et juba kahe päeva pärast esitas ta korduvkaebuse. VSS § 4 lg 1 kohaselt võib isikut ettekirjutusega kohustada ka Eestis viibimist seadustama. Kaebaja sunniviisiline väljasaatmine Eestist ja ühtlasi Schengeni alalt ei ole põhjendatud. Kaebaja elab koos elukaaslase Y. Y (kes on alates 01.02.2024 Ukrainas abiellumisest tema abikaasa F. F) Tallinnas, kooselu sai alguse Ukrainas 2021. a keskel ja 13.12.2023 oli broneeritud Narva Perekonnaseisuametis abielu sõlmimine. Pärast abielu sõlmimist on kaebajal võimalik taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Kaebaja elukaaslane (alates 01.02.2024 abikaasa) on ajutise kaitse all olev isik. Seega piisaks ettekirjutuse tegemisest kaebaja Eesti Vabariigis viibimise seadustamiseks. Kaebaja selgitas neid asjaolusid PPA-le, kuid ettekirjutuse koostamisel ei võetud seda arvesse. 3) Mõõdukas ja proportsionaalne ei ole sissesõidukeeld Schengeni alale 3 aastaks, kuna Poolas elab kaebaja alaealine laps. Sissesõidukeeld välistab kaebajal vahetu suhtluse (eelmise) abikaasa ja alaealise lapsega. PPA ei kasutanud otsuse tegemisel kaalumisõigust, jättes arvesse võtmata, kas meede on proportsionaalne ja vajalik. Isegi pärast esialgse õiguskaitse taotluse osalist rahuldamist on kaebaja suhtes jätkuvalt kohaldatud sissesõidukeeldu, mille tõttu ta ei saanud 05.02.2024 siseneda Ukrainast Poolasse. Sissesõidukeelu oleks saanud jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Schengeni alal elab lisaks kaebaja lapsele ka tema nüüdne abikaasa. Last ega abikaasat ei ole menetlusse kaasatud ega nende arvamust küsitud. Alaealisel lapsel ei ole võimalik minna sõjaseisukorras Ukrainasse ja isaga suhtlemiseks panna ohtu enda elu. Tegemist on olulise perekonnapõhiõiguse riivega. Kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale. 4) Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine ei ole mõõdukas meede.
2.PPA jääb 26.01.2024 vastuses vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste juurde ning palub jätta kaebus rahuldamata (täiendavad seisukohad 25.03.2024), leides järgmist: 1) Asjakohatud on argumendid sunniviisilise Eestist lahkumise osas. Kaebajale tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutus. Asjaolu, et lahkumisettekirjutus muutus sundtäidetavaks põhjusel, et kaebaja ei lahkunud riigist vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul, ei ole etteheidetav PPA-le.
3(8)
3-23-2630 2) Paljasõnalised ja tõendamata on väited, et Poola piirivalve selgitas kaebajale, et tal ei võimaldata siseneda sissesõidukeelu tõttu. On võimalik, et kaebajat ei lubatud siseneda viisa puudumise tõttu. Eesti Vabariik ei ole kaebajale viisat väljastanud ja kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tal oleks mõne muu Schengeni riigi viisa. 3) Väited Eestis abiellumise kavatsuse osas ei ole usutavad, sest kaebaja selgitas vestlusel, et tal on Poolas ametlik abikaasa. 26.01.2024 seisuga ei nähtu rahvastikuregistrist, et kaebaja oleks 13.12.2023 või mõnel muul kuupäeval Y. Y abielu sõlminud. Kaebaja ei saa Eestis abielluda, kuna tal on kehtiv abielu Poolas elava isikuga. Lisaks nähtub Narva linna kodulehelt, et perekonnaseisu toiminguid tehakse esmaspäeviti kell 10.00–14.00 ning neljapäeviti kell 12.00–16.00. Kaebaja väitel oli tal abielu sõlmimiseks aeg broneeritud 13.12.2023, mis oli kolmapäev ning Narva Linnavalitsuses perekonnaseisu toiminguid ei tehtud. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja abiellumise osas esitanud valeandmeid ning kohut eksitanud. Usutav ei ole väide, et Narva Perekonnaseisuamet keeldus abielu registreerimisest käesoleva kohtuasja tõttu. Eestis abielu sõlmimiseks peab mõlemal abielu sõlmida soovival isikul olema riigis seaduslik viibimisalus. Pigem keelduti, kuna kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult. 4) Kaebaja ei saa elada koos abikaasaga Eestis, kuna tal puudub Eestis viibimisalus. Lisaks tuleb sissesõidukeelu õiguspärasust hinnata 15.11.2023 seisuga. Kaebaja selgitas 23.11.2023 küsitlusel, et tal on Eestis elukaaslane, kellega ta alustas kooselu juba enne Ukrainast lahkumist, kuid selline asjaolu on tõendamata. Samas väitis ta 15.11.2023 küsitlusel, et tema ametlik abikaasa viibib Poolas. Kuna kaebajal ei olnud ettekirjutuse tegemise hetkel Eestis abikaasat ega muid perekondlikke suhteid, ei saanud PPA neist ettekirjutuse tegemisel lähtuda. 5) Kaebaja väited abielu kohta on vastuolulised, kohtule ei ole esitatud Poolas viibiva abikaasaga lahutamise tunnistust. Vastustaja ei ole veendunud, et kaebaja abielu Y. Y on kehtiv. Kui kaebaja on abiellunud, on tal võimalik taotleda sissesõidukeelu lühendamist. Samas tuleb arvestada, et abielu on sõlmitud ajal, mil kaebajale oli juba tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu. Kaebuse esitamine kohtusse ei anna kaebajale viibimisalust ning kaebaja ja tema abikaasa pidid möönma, et neil ei pruugi olla võimalik Eestis pereelu elada. Sissesõidukeelu kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras ei tähenda, et sissesõidukeeld oleks tunnistatud kehtetuks. Ka sissesõidukeelu tühistamine ei tähenda, et kaebaja saaks kohe Eestisse naasta, sest selleks on tal vaja viibimisalust, nt viisat või elamisluba. 6) Kaebaja ei vasta VSS § 9 lg 1 p-de 2 ja 3 tingimustele seadustamisettekirjutuse tegemiseks. 7) Kaebaja selgitustest nähtuvalt oli ta juba peaaegu kaks aastat elanud Eestis ega ole oma poega külastanud, seega ei ole kaebaja ja poja vahelised suhted sellised, mis kaaluksid üles kaebaja seaduskuulmatu käitumise. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks pärast Eestist lahkumist 27.12.2023 oma pojaga suhelnud. 8) Kaebaja viibis Eestis alusetult antud ajutise kaitse ning selle alusel väljastatud elamisloaga. Kaebaja saabus Eestisse ning talle anti tähtajaline elamisluba ajutise kaitse saajana. Ajutise kaitse pikendamise taotluse menetluses selgus, et kaebaja sai ajutise kaitse alusetult, kuna ta ei ole/ei olnud Ukraina kodaniku perekonnaliige ja ei vasta seega Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korralduses nr 66 toodud ajutise kaitse saamise tingimustele. Seega kuritarvitas kaebaja ajutise kaitse süsteemi ning kasutas ära maailmas valitsevat olukorda, paanikat ja ajutise kaitse taotluste menetlemise kiireloomulisust. Riigil on kohustus kaitsta riigis kehtivat avalikku korda, et tagada õigusnormide järgimine ja seeläbi vajalikud 4(8)
3-23-2630 õigushüved ka teiste riigis viibivate isikute õiguste kaitseks. Seadusi rikkunud isiku vastu puudub riigil usaldus. Ebaseaduslik riigis viibimine ja ebaseaduslik töötamine ei ole riigi jaoks vähetähtsad probleemid ning riigil on kohustus riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks sellisele olukorrale reageerida. Kaebaja peab kandma vastutust enda tegude eest ja taluma tagajärgi ehk sissesõidukeeldu Schengeni alale. Vastustaja möönab, et sissesõidukeelust tulenevalt esineb mõningane pereriive, kuna kaebaja suhtlemine oma lapsega on piiratud, kuid arvestades kaebaja senist suhtlustihedust lapsega (kaks aastat ei ole külastanud), ei ole tegemist intensiivse riivega. 9) Ettekirjutusest nähtuvalt on PPA arvesse võtnud asjaolusid, mida kaebaja küsitluse käigus avaldas ning nendest lähtuvalt otsustanud sissesõidukeelu pikkuse. VSS § 7 4 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA on ettekirjutuses selgitanud, miks otsustati kaebaja suhtes kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 4 kohaselt võib vaid humaansetel kaalutlustel jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebaja ei ole ei illegaali menetluses ega kaebuses esile toonud asjaolusid, mida saaks käsitleda humaansete kaalutlustena, millest johtuvalt oleks PPA-l olnud võimalik jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Praeguses kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas kaebajale Eestist lahkumiseks ettekirjutuse tegemine ja 3 aastaks sissesõidukeelu kohaldamine oli õiguspärane.
4.Vaidlustatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehti kaebajale seetõttu, et tal puudus seaduslik alus Eestis viibida. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab Eestis viibimiseks välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.
5.Vaidlust ei ole selles, et kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, mistõttu tal oli seadusest (VSS § 3 lg 2) tulenev kohustus Eestist lahkuda. VSS § 7 lg 1 sõnastust arvestades tuleb viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele teha lahkumisettekirjutus. Seega oli vastustajal ettekirjutuse tegemiseks õiguslik alus ja ühtlasi ka vastav kohustus. VSS § 7 lg 1 ei anna vastustajale kaalutlusõigust otsustamaks, kas isiku suhtes on vajalik lahkumisettekirjutuse tegemine või mitte, olles tuvastanud, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult. Kaalutlusõigus on PPA-l üksnes lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel.
6.Õige ei ole kaebaja käsitus sellest, et Eestist lahkumise asemel oleks saanud teha talle ettekirjutuse Eestis viibimise seadustamiseks. On õige, et olukorras, kus välismaalasel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta on seadusest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma (VSS § 3 lg 2), kuid ei ole seda kohustust täitnud, tuleb talle teha VSS § 4 lg-s 1 sätestatud ettekirjutus, millega kohustatakse teda kas Eestist lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. Samas ei esinenud praeguses asjas ettekirjutuse tegemise ajal ilmselgelt seadustamisettekirjutuse tegemise aluseid (vt VSS § 9 lg 1), seega tuli koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks.
7.Y. Y abielu registreerimise soov Narvas 13.12.2023 ei kinnita lahkumisettekirjutusega perekonnaelu kaitse põhiõiguse piiramist. PPA on selgitanud,
5(8)
3-23-2630 et 13.12.2023 ei olnud võimalik abielu Narvas registreeridagi, mistõttu ei ole kaebaja väited abielu registreerimise soovi osas usutavad, ning kaebaja ei ole ka praeguseks Eestis abielu registreerinud. Kaebaja on küll viidanud, et sõlmis abielu Y. Y 01.02.2024 Ukrainas, ent õige on PPA märkus, et kaebaja ei ole esitanud põhistatud väiteid ega mingeid tõendeid selle kohta, et tema eelmine abielu oleks lõppenud. Lisaks on PPA asjakohaselt selgitanud, et pärast abielu sõlmimist on kaebajal võimalik taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei olnud abielu sõlmitud ja ka selle hilisem sõlmimine ei mõjuta vaidlustatud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust. Niisamuti ei sõltu PPA 15.11.2023 ettekirjutuse õiguspärasus kaebajal sel ajal esinenud võimalikust soovist Y. Y abielluda. Lahkumisettekirjutuse tegemise ajal oli kaebaja elamisloa taotlus jäetud rahuldamata ning ta ei olnud Y. Y abielus.
8.Ettekirjutuses määrati kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks 7-päevane tähtaeg, seega ei ole asjakohased kaebaja etteheited tema sunniviisilisele Eestist väljasaatmisele. Ehkki PPA edastatud 15.11.2023 vestluse protokollist nähtuvalt palus kaebaja lahkumiseks 10 päeva, ei ole ta väitnud, et 7 päeva ei oleks tal võimaldanud mõistlikult korraldada Eestist lahkumist. Lisaks on PPA selgitanud, et VSS § 72 lg 5 alusel võib vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise tähtaega korraga kuni 30 päeva võrra pikendada. Kaebaja ei ole tähtaja pikendamist taotlenud.
9.Kaebaja sisulised etteheited lahkumisettekirjutusele seonduvad sooviga leida endale viibimisalus. Väited kaalutlusõiguse rikkumisest saavad ülal toodud põhjendusi arvestades olla asjakohased sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel, mitte lahkumisettekirjutuse kontekstis.
10.Eelnevast tulenevalt oli vaidlustatud ettekirjutus lahkumisettekirjutuse osas õiguspärane.
11.Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes ühtlasi sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks ettekirjutuse täitmise päevast arvates.
12.VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning et vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg-te 1 ja 3 järgi kohaldatakse vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks ettekirjutuse täitmise päevast arvates, mida võidakse kohaldada ka lühemaks ajaks, kui kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades oleks kolmeaastase tähtajaga sissesõidukeeld ebaproportsionaalne. VSS § 74 lg 4 võimaldab jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel üldse kohaldamata. Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil kaalutlusõigus. Sisenemiskeelu pikkuse määramisel tuleb haldusorganil kaaluda konkreetse üksikjuhu olulisi asjaolusid. Keelu kehtestamine ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). Samas on sissesõidukeelu kehtestamise kui vastustaja kaalutlusotsuse kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud.
13.Praeguses asjas on kaebaja enne sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulatud. Tema suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks, st ei otsustatud lühendada VSS § 74 lg-s 1 ettenähtud tähtaega. PPA on 15.11.2023 ettekirjutuse kohaselt võtnud arvesse seda, et kaebaja jättis peale Schengeni alale saabumist oma lapse Poolasse enda abikaasa juurde ja tuli 04.03.2022 Eestisse, pärast mida ta ei ole enam teistesse Schengeni riikidesse lahkunud. PPA on leidnud, et kuivõrd kaebaja 6(8)
3-23-2630 sõnul ei ole ta peale Poolast lahkumist oma lapsega Poolas kohtumas käinud, ei saa kaebaja perekonnapõhiõiguse riivet lugeda märkimisväärseks, ehkki riive esineb. Vaidlustatud ettekirjutuses on välja toodud ka see, et kaebaja pöördus ise PPA-sse, ning märgitud, et isik on täitnud kaasaaitamiskohustust.
14.Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis põhjendanud sissesõidukeelu kohaldamist, sh kaalunud, kas esineks alus jätta sissesõidukeeld humaansetel põhjustel kohaldamata. PPA on kaebaja poolt esile toodud asjaolude alusel leidnud, et selleks puuduvad mõjuvad põhjused. Ka kohtule ei nähtu selliste mõjuvate põhjuste olemasolu. Huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta avalikku huvi, et Eestis ja laiemalt Euroopa Liidus viibivad kolmandate riikide kodanikud järgiksid Schengeni alale sisenemise ja seal viibimise reegleid ning Schengeni alalt lahkumise ja sinna sisenemise keeldude süsteem toimiks tõhusalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2021 määrus nr 3-21-462, p 10). Tegu on kaaluka avaliku huviga. Sissesõidukeelu kestuse määramisel tuleb arvesse võtta ka muud kui üksnes riigis ebaseadusliku viibimise asjaolu ning praegusel juhul ongi PPA kaebajaga seotud asjaolusid arvestanud ning neid kaalunud. PPA on asjakohaselt välja toonud, et kaebaja selgitused, mille kohaselt ta oli juba peaaegu kaks aastat Eestis elanud, külastamata selle aja jooksul oma poega, andsid alust järelduseks, et nendevahelised perekondlikud suhted ei olnud sellised, mis oleksid üles kaalunud kaebaja seadusvastase käitumise või toonud sisenemiskeelu kehtestamise tagajärjel kaasa intensiivse perekonnapõhiõiguse riive. Samuti on PPA välja toonud, et kaebaja kuritarvitas ajutise kaitse süsteemi, kasutades ära maailmas valitsevat olukorda ja ajutise kaitse taotluste menetlemise kiireloomulisust. Vigu huvide väärtustamisel ei nähtu. Sissesõidukeeld ei takista kaebajal ega tema pereliikmetel reisida kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki ja seal kohtuda. Kohus selgitab täiendavalt, et kui asjaolud on oluliselt muutunud, on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32).
15.Kohus selgitab ka seda, et praeguses asjas ei ole vaidluse all PPA 30.06.2023 otsusega seonduv, sest kaebaja on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu. Seega ei ole ka kaebuse väited, mis puudutavad ajutise kaitse andmata jätmist, praeguses vaidluses asjakohased ning kohus neid ei käsitle.
16.Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel eksinud. Kuna humaanseid asjaolusid ei esinenud, tuli lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kohaldada. Kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel on vastustaja kaebajaga seotud asjaolusid arvesse võtnud. Kaalumise tulemus ei ole ebaproportsionaalne. Seega ei ole vastustaja kaalutlusvigu teinud ning PPA 15.11.2023 ettekirjutus on ka sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane.
17.Neil põhjustel puudub PPA 15.11.2023 ettekirjutuse tühistamiseks alus. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Sellest tulenevalt tühistab kohus ka 23.11.2023 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
7(8)
3-23-2630 (allkirjastatud digitaalselt) Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2025 kohtuotsusega.
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.