L.Q (L.Q) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks öörahu tagamata jätmisega 25. augustil 2024
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus asjas nr 3-24-2915.
2.Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vanglas vahistatuna kinni peetav L.Q (edaspidi kaebaja) esitas 25. augustil 2024 Tartu Vanglale kahjunõude (registreeriti numbriga 1-13/24/499-1), milles taotles mittevaralise kahju hüvitisena öörahu rikkumise eest 1000 eurot. Kaebaja selgitas, et laupäeva öösel vastu pühapäeva (s.o 24. augusti 2024. a ööl vastu 25. augusti 2024) kella 3.00 paiku toodi Tartu Vanglasse kainenema joobes isik, kes lõhkus ja karjus nii hullult, et oli võimatu magada. Tartu Vangla kodukorra kohaselt kehtib vanglas öörahu kell 22.00-6.00 ja sellel ajal peab olema vaikus. Öörahu on vajalik, et kinnipeetavad saaksid välja puhata
2.Tartu Vangla jättis 21. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/499-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 22. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse öörahu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt öörahu rikkumise eest hüvitist 1000 eurot või alternatiivselt kohtu äranägemisel õiglases suuruses. Kaebaja viitab seejuures Tartu Vangla 21. oktoobri 2024. a otsusele nr 1-13/24/499-2. Kaebuse kohaselt on kaebaja proovinud asja lahendada heastamisega, kuid valvurite sõnul purjus isikute puhul öörahu vanglas ei kehti ning neid ei saa karistada selle eest, kui karjuvad. Kuid samas osakonnas on ka tavakinnipeetavad, keda karistatakse, kui nemad öösel karjuvad. Samamoodi karistatakse kinnipeetavaid ka siis, kui nad pole ärkvel kell 6.00 ja kui nad ei ole kell 7.50-8.00 loenduseks valmis. Vanglas kinnipeetavad ei saa valida, kuhu osakonda neid panna. Kaebajat hoiti purjus isikutega koos 3 kuud. Vangla oli probleemist teadlik.
3-24-2915
4.Tartu Vangla esitas kohtule 2. juunil 2025 vastusena kohtunõudele kaebaja 25. augustil 2024 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/499-1 ja Tartu Vangla 21. oktoobri 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 1-13/24/499-2.
KOHTU SEISUKOHT
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
6.Kohus märgib esmalt, et tulenevalt HKMS § 2 lõike 4 teisest lausest ning HKMS § 44 lõikest 1 mõistab kohus kaebust selliselt, et see on suunatud üksnes kaebaja, mitte kõigi Tartu Vangla kinnipeetavate õiguste kaitseks. Kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse (HKMS § 37 lõike 2 punkt 4). Arvestades kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/499-1 sisu ja kohtule esitatud kaebust, mõistab kohus, et kaebaja nõuab Tartu Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mille vangla tekitas talle 25. augustil 2024 öörahu tagamata jätmisega. Kohus selgitab, et kaebaja saab kohtus nõuda kahju hüvitamist ainult nende asjaoludega seoses, millega seoses ta nõudis enne kahju hüvitamist vanglalt. Kaebaja ei saa kohtumenetluses oma kahjunõude ulatust laiendada (vangistusseaduse (VangS) § 11 lõige 8). Käesolevas kohtuasjas on vaidluse esemeks ühekordne juhtum, millele tuginedes kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/4991 kohtueelses menetluses.
7.Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.
8.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).
9.Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav hüvitis seda piiri ei ületa, siis saab juba nõutava hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja õiguste riivet praeguses asjas väheintensiivseks. Samuti ei saa kohtu hinnangul vanglale etteheidetavat tegevust (s.o ühel ööl öörahu tagamata jätmine) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kohus möönab, et öörahu rikkumine võis olla häiriv ja põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid tegemist ei saa olla selliste ülemääraste ebamugavustega, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada
3-24-2915 sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
11.Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
12.Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute inimväärikust austav kohtlemine (VangS § 41 lõige 1). See hõlmab ka kaebaja magamis- ja olmetingimusi, sh öörahu tagamist. Samas tuleb arvestada, et vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult teatud ebameeldivused, nt teistest vanglas viibivatest isikutest põhjustatud häiringud. Tartu Vangla 21. oktoobri 2024. a otsusest nr 1-13/24/499-2 nähtub, et kaebaja paiknes 24. augusti 2024. a ööl vastu 25. augustit 2024 Tartu Vangla S1 osakonna kambris nr 103. Vangla on otsuses selgitanud, et nimetatud osakonda paigutatakse ka kainenema toodud isikud. Vangla kinnitusel tekitasid kainenema toodud isikud tõesti 24. augusti 2024 ööl vastu 25. augustit 2024 lärmi ning sellisel viisil lärmi tekitamine kostub paratamatult ka teistesse kambritesse ja võib ka teise osakonda paigutatud isikute und häirida. Vangla aga selgitab, et vangla tavapärases praktikas pööravad ametnikud kainenema toodud isikute lõhkumisele tähelepanu ja proovivad neid veenda sellist tegevust lõpetama. Kohtul puudub alus vangla väidete tõesuses kahelda. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis osutaksid vangla õigusvastasele tegevusetusele öörahu tagamisel. Isegi juhul, kui vanglaametnikud ei reageerinud väidetavale lärmile, ei nähtu kaebaja avaldustest asjaolusid, mis viitaksid võimalusele, et 25. augusti 2024. a ööl öörahu rikkumine oleks tekitanud kaebajale selliseid ülemääraseid kannatusi, mis võiksid küündida mittevaralise kahju tekkimiseni. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
14.Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
15.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).
16.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või
3-24-2915 suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
17.Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
19.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.