Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht 13.06.2025, Tallinn Haldusasja number
3-25-63
Haldusasi
F.V kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.10.2024 otsuse nr P7-2024-670591 ja 11.12.2024 vaideotsuse nr 5.2-3/34068-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks teha uus otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – F.V, volitatud esindaja vandeadvokaat Keidi Kõiv Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed ning kaebaja Eestis registreeritud elukoha aadress tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.07.2025 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 15.07.2022 otsusega nr P7-2022-281354 (digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel (dtl) 156–158) F.V-le (kaebaja) perehüvitise (jagatav vanemahüvitis) seoses lapse O.R (sündinud aa.aa.aaaa) kasvatamisega.
2.SKA tuvastas, et Eesti Hariduse infosüsteemis (EHIS) puudusid andmed kaebaja koolikohustusliku lapse L.M õppimise kohta Eestis alates 01.09.2023.
SKA esitas 20.03.2024 kaebajale päringu (dtl 165), milles selgitati, et peretoetuste määramise ja maksmise eelduseks on tingimus, et nii vanem kui ka lapsed peavad elama alaliselt/reaalselt Eestis. L.M Eestis ei õpi. Seetõttu paluti kaebajal teatada – lapse tegelik elukoht, pere elukoha andmed välisriigis, kooliandmed, kellega koos laps õpingute ajal elab, kas tütar käib lasteaias ja millises, vanemate töötamise riik ja asutused, välisriigist hüvitiste saamine ning Eestist lahkumise kuupäev.
4.Kaebaja vastas 22.03.2024 kirjaga (dtl 166), et tema abikaasa töötab alates sügisest Šveitsis, L.M õpib sügisest Šveitsi 6. klassis, kaebaja koos tütrega elavad kahe riigi vahel ning kolivad Eestist ära, kui kaebaja endale töö leiab, tütar lasteaias ei käi ja nad on saanud hüvitist alates jaanuar 2024.
5.SKA edastas 27.03.2024 (dtl 167) ja 01.04.2024 (dtl 168) kaebajale täiendava päringu, milles selgitati perehüvitiste määramist olukorras, kus pere elab kahes riigis – kahe riigi perehüvitisi täies
3-25-63 mahus ei maksta ja tulenevalt lapsevanema töötamise riigist maksab hüvitisi riik, kus lapsevanem töötab (EL määrus nr 883/2004 art 68). Kaebajat teavitati lapsetoetuse maksmise lõpetamisest alates 01.04.2024. Ühtlasi teavitati kaebajat päringu saatmisest välisriigi pädevale asutusele, milleks paluti kaebajalt välisriigis elamise aadressi ja kõigi pereliikmete sotsiaalkindlustusnumbreid/välisriigi isikukoode. Ühtlasi paluti saata Šveitsi toetuste määramise otsused ja küsiti, millises riigis töötas abikaasa enne septembrit 2023.
6.Kaebaja teavitas 08.04.2024 kirjaga (dtl 169) elukoha aadressi Šveitsis ja pereliikmete välisriigi isikukoodid. Samuti täpsustas, et abikaasa töötab Šveitsis oktoobrist 2022. Lisaks kinnitas kaebaja veel kord lapse L.M õppimist Šveitsis alates september 2023.
7.Šveitsi pädev astus esitas 10.06.2024 SKA-le kinnituse, et kogu pere elab Šveitsis alates 29.09.2021. Kaebaja abikaasa töötab alates 01.10.2022 ja saab toetusi seoses lapse L.M-ga alates 01.09.2023 (lapse Šveitsi saabumise kuupäev) ning seoses lapse O.R-ga alates 01.10.2022.
8.SKA lõpetas 15.10.2024 otsusega nr P7-2024-670591 (dtl 10–12) alates 01.09.2023 lapse O.R kasvatamiseks määratud jagatava vanemahüvitise kasutamise õiguse. Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
8.1.Lapsetoetuse saamise eelduseks toetuse saaja Eestis elamine ja lapse Eestis kasvatamine. Juhul kui lapsevanemad elavad ja töötavad erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, siis rakenduvad perele peretoetuste maksmisel Euroopa Liidus kehtivad reeglid. Pere ei saa ise valida kumma riigi toetusi ta soovib saada, need on kehtestatud määrustega (EÜ) 883/2004 ja (EÜ) 987/2009. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3 kohaselt, kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta.
8.2.Esmane perehüvitiste maksja on alati see riik, kus lapsevanem töötab (või on töötamisega võrdsustatud olukorras). Samaaegselt ei ole õigus saada ühe ja sama lapse eest kahe riigi perehüvitisi täies mahus.
8.3.Vastavalt Šveitsist saabunud infole elab kaebaja, laps O.R ja lapse isa Šveitsis alates 29.09.2021, laps L.M elab Šveitsis alates 01.09.2023. Lapse O.R isa töötab Šveitsis alates 01.10.2022. Kaebaja oli Eestis töötav isik kuni 31.08.2023. Vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele reeglitele on Šveits peretoetuste esmane maksja lapse L.M eest alates 01.09.2023 ja O.R eest alates 01.10.2022. Kuna välisriik kinnitab lapse O.R elamist Šveitsis alates 29.09.2021, on kaebajal õigus vanemahüvitistele Eestist vaid töötamise alusel. Kaebajal oli töösuhe Eestis kuni 31.08.2023, seega oli tal töötamise alusel õigus vanemahüvitistele Eestist kuni 31.08.2023. Töötamise andmete kontrollimisel lähtub SKA Maksu- ja Tolliameti töötamise registrisse kantud andmetest. Alates 01.09.2023 puudub kaebajal Eestis kehtiv töösuhe ja elamise alusel on kaebaja ja laps O.R kindlustatud Šveitsis, seega puudub alates 01.09.2023 alus vanemahüvitiste saamiseks Eestist.
9.Kaebaja esitas 12.11.2024 vaide SKA 15.10.2024 otsusele nr P7-2024-670591, milles palus otsuse tühistamist. Kaebaja selgitas, et perekond elas Eestis, kaebaja töötas Eesti ettevõttes Wyred OÜ ja jäi sealt vanemapuhkusele. Lapse isale pakuti tööd Šveitsis. Perekond asus elukoha otsingule ja leidis selle septembris 2023, mil registreeriti eluase kogu perekonna elukohana. Samaaegselt säilis elukoha registreering ka Eestis. Kaebaja koos lapse O.R-ga omas kuni aprill 2024. a kahte elukohta – nii Šveitsis kui ka Eestis, kusjuures peamiseks ja tegelikuks elukohaks oli Eesti ning kaebaja oli jätkuvalt Eesti resident tulumaksuseaduse tähenduses.
10.SKA jättis 11.12.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/34068-2 kaebaja vaide rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt.
10.1.Perehüvitiste maksmine Eestis põhineb seega territoriaalsuse põhimõttel, st perehüvitiste maksmise eelduseks on nii vanema kui ka lapse alaline/reaalne elamine Eestis. Perehüvitistele ei anna õigust ainuüksi Eesti kodakondsus või rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha aadress. ui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 2(13)
3-25-63 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Viidatud määruse artikli 68 lg 1 p a kohaselt, kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused. Perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määravad kindlaks Euroopa Liidu liikmesriikide pädevad asutused omavahel vastavalt määruses nr 883/2004 sätestatule. Samaaegselt ei ole lubatud maksta ühe ja sama lapse eest kahe riigi perehüvitisi täies mahus. Juhul, kui lapsevanemad elavad ja töötavad erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, siis rakenduvad perele peretoetuste maksmisel Euroopa Liidus kehtivad reeglid. Pere ei saa ise valida kumma riigi toetusi ta soovib saada, need on kehtestatud määrustega (EÜ) 883/2004 ja (EÜ) 987/2009. Esmane perehüvitiste maksja on alati see riik, kus lapsevanem töötab (või on töötamisega võrdsustatud olukorras).
10.2.Kuna välisriik kinnitab lapse O.R elamist Šveitsis alates 29.09.2021, oli kaebajal õigus vanemahüvitistele Eestist vaid Eestis töötamise alusel. Töötamise registri andmetel oli kaebaja töösuhe Eestis kuni 31.08.2023, seega oli töötamise alusel õigus vanemahüvitistele Eestist samuti kuni 31.08.2023. Töötamise andmete kontrollimisel lähtub Sotsiaalkindlustusamet Maksu- ja Tolliameti töötamise registrisse kantud andmetest. Alates 01.09.2023 ei ole aga vaide esitajal Eestis kehtivat töösuhet ja Šveitsis elamise tõttu on vaide esitaja ja laps O.R sotsiaalkindlustusega kindlustatud samuti Šveitsis. Eelneva tõttu puudub kaebajal õigustatus alates 01.09.2023 vanemahüvitise saamiseks Eestist.
10.3.Rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha aadress, Eestis registreeritud tööandja heaks töötamine ning maksude laekumine Maksu- ja Tolliametile, samuti kinnisvara olemasolu Eestis ei tõenda alalist elamist Eestis ega anna ka õigustatust perehüvitistele Eestist. Eestis makstavaid perehüvitisi siseriiklike õigusaktide alusel on õigus saada üksnes juhul, kui nii vanem ja kui ka lapsed elavad püsivalt Eestis. Resident on isik, kes küll elab vaheldumisi mitmes riigis, kuid viibib Eestis vähemalt 183 päeva aastas. Alalise elamise määratlemisel PHS-i kontekstis ongi määrav Eestis viibitud päevade arv (vähemalt 183 päeva) ja Eesti elukoht. Juhul, kui kaebaja omas kuni aprillini 2024 kahte elukohta nii Eestis kui Šveitsis, oli samal ajal juba Šveits esimeseks perehüvitiste maksjaks O.R eest alates 01.10.2022 vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004 prioriteetsuse reeglitele. Praegusel juhul on haldusmenetluses leidnud kinnitust, et kaebaja elab välisriigis juba alates 29.09.2021 ning ka hilisemal perioodil ei ole tõendatud Eestis viibimine vähemalt 183-päeval. Lisaks on Šveitsi pädev asutus Sotsiaalkindlustusametile kinnitanud õigustatust perehüvitistele Šveitsis.
11.Kaebaja esitas 09.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 15.10.2024 otsuse nr P7-2024-670591 ja 11.12.2024 vaideotsuse nr 5.2-3/34068-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks teha uus otsus.
12.1.Vastustaja ei ole haldusakti andmisel järginud kohustuslikke haldusmenetluse nõudeid. Vaidlustatud otsused ei ole selged, üheselt mõistetavad, piisavalt põhjendatud ega ka kooskõlas kehtiva õigusega. Täielikult on jäetud rakendamata uurimiskohustus ja kaebaja esitatud vastuväited, mis on kaasa toonud ebaõiged ja õigusvastased otsused.
12.2.Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet ja asjaolude väljaselgitamise kohustust. Otsus põhineb peaasjalikult kahel SKA poolt viidatud asjaolul: kaebaja töösuhte lõppemine 31.08.2023 ning Šveitsi pädeva asutuse 10.06.2024 kinnitus, et kaebaja ja tema pere elukoht on alates 29.09.2021 Šveitsis. Mistahes muid asjaolusid ei ole vastustaja menetluses arvestanud ega täiendavalt välja selgitanud. Lisaks ei ole vastustaja kaebajale avaldanud otsuses viidatud Šveitsi 10.06.2024 kinnitust. Samuti ei ole kaebajal võimalik põhjendustest mõista, millisel õiguslikul 3(13)
3-25-63 alusel on töötamise registri andmetele tuginemine käesoleval juhul üldse asjakohane. Ükski otsuses ja vaideotsuses viidatud õiguslik alus ei viita nõudele, et kaebaja pidi vanemahüvitise maksmise jätkumiseks töötama. Seetõttu on arusaamatu viide PHS § 7 lg 2, mis reguleerib üksnes vanemahüvitise arvestamist, kuid otsus ei sisalda põhjendust sellise arvestuse kohta. Otsus on ebaselge ja raskesti jälgitav põhjusel, et see sisaldab viiteid ja asjaolusid ka kaebaja teise lapsega (L.M) seonduvalt. Seda vaatamata asjaolule, et nimetatud osas ei ole kaebaja SKA otsus vaidlustanud ning on ekslikult saadud lapsetoetuse tagastanud. Põhjendamatu on SKA jätkuv tuginemine nimetatud asjaoludel, milline on viinud ka vaideotsuse resolutsiooni vastuolulisusele.
12.3.Otsuse vastuolulisus seisneb ka selles, et kuigi vastustaja ise viitab, et rahvastikujärgne elukoht Eestis, Eestis registreeritud tööandja ning maksude laekumine ja kinnisvara ei anna alust arvata, et isik elas Eestis, põhineb samal ajal otsus just üksnes ja ainult Šveitsist saadud kinnitusele sinna riiki elama asumisest. Selline asjaolude valikuline tõlgendamine ja arvesse võtmine haldusorgani poolt on lubamatu. Kaebaja selgitab, et tema peamine elukoht kuni aprillini 2024. a oli Eestis. Kaebaja selgitab, et tema Eestis elamist tõendavad mh lapse O.R perearsti vastuvõtud Eestis kuni 2024. a aprillini, kaebaja tehtud fotod Eestis viibimisest, lennupiletid Šveitsi ja Eesti vahet lendamisest, kaebaja Eestis kasutatud teenuse kviitung ning pangakonto väljavõte Eestis tehtud ostudest ja Eestis kasutatud teenustest. Seega on kaebaja Eestis elamise asjaolu tõendatud, millest tulenevalt oli kaebajal täidetud toetuse saamise peamine eeldus ehk faktiliselt Eestis elamine. Vastustaja ei ole eeltoodud asjaolusid üldse arvestanud, millisega on oluliselt rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Vaidemenetlus ja seal seisukohtade esitamine ei asenda ärakuulamiskohustust haldusakti andmisel. Otsuses ja vaideotsuses puuduvad ka selgitused selle kohta, miks kaebajale ärakuulamisõigust ei võimaldatud enne otsuse tegemist, mistõttu puudus kaebajal võimalus oma huve parimal viisil kaitsta.
12.4.Vastustaja on otsuste tegemisel eksinud õigusliku regulatsiooni kohaldamisel. Vastustaja on vanemahüvitise kasutamise õiguse lõpetamise alates 01.09.2023 lähtunud PHS § 4 lg-st 1, § 7 lg-st 2, sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p-st 2, § 21 lg 1 p-st 2 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 883/2004 (põhimäärus) artikli 68 lg-st 1 ja 2. Isiku õigus hüvitisele lõpeb, kui isik ei vasta seaduses sätestatud tingimustele hüvitise saamiseks. PHS § 4 lg-te 1–3 kohaselt makstakse perehüvitisi Eestis elavale Eesti kodanikule, kusjuures Eesti alaline elanik saab perehüvitisi ka siis, kui tal on elukoht mitmes riigis, kuid ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Kaebaja on tõendanud, et ka pärast 01.09.2023 on kaebaja ja tema lapse elukoht olnud Eestis, sh on kaebaja viibinud 12 järjestikkuse kalendrikuu jooksul enam kui 183 päeva Eestis. Kuigi kaebaja esitas tõendid osaliselt juba vaidemenetluses, ei ole vastustaja neid arvestanud ega ole esitanud ühtegi viidet sellest, et tõenditest nähtu ei vastaks tegelikkusele või oleksid vastustajal mistahes muud andmed kaebaja Eestis elamise osas. Üksnes võõra riigi ametiasutuse kinnitus ei saa lükata ümber kaebaja tegelikku faktilist Eestis elamist.
12.5.Vastustaja on otsust ja vaideotsus tehes viidanud põhimäärusele, mille rakendamisel tuleb juhinduda ka rakendusmääruse (EÜ) nr 987/2009 regulatsioonist, mille artikkel 11 reguleerib omakorda olukorda, kus on vaidlus selle üle, milline riik on inimese "päris" elukohariik, kehtestades elukoha kindlaksmääramiseks mitmesuguseid kriteeriume, otsustamaks, milline riik peaks näiteks sotsiaalhüvitisi maksma. Selleks vaadatakse muu hulgas: (i) kui kaua ja kui pidevalt inimene viibib igas riigis; (ii) kus inimene tavaliselt töötab või tegeleb oma igapäevaste ülesannetega; (iii) kui stabiilne on tema töökoht ja kui kaua tööleping kehtib; (iv) kus elavad inimese pere ja lapsed; (v) kas inimene teeb ka tasustamata tegevusi, näiteks hoolitseb pereliikme eest või tegeleb vabatahtliku tööga; (vi) kus asub tema peamine elukoht ja kui püsiv see on (kas ta elab seal alaliselt või ajutiselt) ja (vii) millist riiki peetakse inimese maksustamise kohalt tema koduriigiks. PHS § 8 lg 3 annab vastustajale õiguse lähtuda sealjuures rahvastikuregistri andmest, mis on reeglina elukoha määramise alusandmed, ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitiste maksmine, peatamine või lõpetamine. Samas ei ole rahvastikuregistri andmetel perehüvitiste määramisel ja maksmisel määravat tähtsust, kui teiste tõendite alusel on tuvastatav, et rahvastikuregistri andmed ei vasta tegelikkusele. Vastustaja ei saa üksnes Šveitsi pädeva asutuse kinnitusele tuginedes asuda seisukohale, et isik Eestis ei ela. Seega tuli vastustajal rakendada HMS § 6 kohast uurimispõhimõtet ja selgitada iseseisvalt välja kõik asja otsustamisel tähendust omavad 4(13)
3-25-63 asjaolud, antud olukorras Eestis faktiliselt elamine, arvestades sealjuures kaebaja võimekust esitada väiteid ja tõendeid enda huvides. Eestis elamine on vanemahüvitise maksmise lõpetamise seisukohalt oluline asjaolu, mille fakti vastustaja välja selgitanud ei ole, vaid on lähtunud asjakohatutest andmetest (töötajate register) ja oletustest (Šveitsist saadud infost).
12.6.Vastustaja tugineb oma otsuses lisaks ka asjaolule, et kaebajal ei olnud alates 01.09.2023 Eestis töösuhet. Vanemahüvitise maksmise eelduseks ei olegi aga töösuhte olemasolu. Isik on õigustatud vanemahüvitist saama kahe kumulatiivse eelduse täitmisel, esiteks peab isik viibima Eestis ja teiseks, peab ta olema vanemahüvitisele eelnevalt teeninud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (PHS § 4 lg 1 ja § 7 lg 2). Puudub vaidlus, et kaebaja tööandja on likvideeritud seisuga 31.08.2023. Tööandja jätkumine ega isiku koondamise otsustamine ei sõltu aga mingil viisil töötaja tegevusest ega ole ka sõltuv sellest, kas kaebaja kasutab vanemapuhkust või mitte. Tööandja likvideerimisel lõppeb kaebaja tööleping vastavalt töölepingu seadusele (TLS), mis aga ei mõjuta vanemahüvitise saamise õigust, sest viimast reguleerib PSH, mitte TLS. PHS ega sellega seotud õigusaktid ei sea tööandja likvideerimist vanemahüvitise saamise õiguse kaotamise aluseks. SKA-l on kohustus maksta vanemahüvitist sõltumata tööandja staatusest, kui vanemahüvitise saamise eeldused on täidetud, sest selle eesmärk on toetada vanemat lapse kasvatamisel, mitte siduda hüvitise saamine töölepingulise suhte olemasoluga vanemahüvitise maksmise hetkel.
12.7.Põhimääruse artikkel 68 vanemahüvitise lõpetamisele käesoleval juhul ei kohaldu ega muuda vanemahüvitist maksma kohustatud riiki Eestist Šveitsiks. PHS § 4 välistab perehüvitise saamise õiguse üksnes juhul, kui isik saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist. Vastustaja ei ole aga kordagi väitnud, et kaebaja või tema abikaasa saaks Šveitsist vanemahüvitist või muud samaliigilist hüvitist lapse O.R eest. Põhimääruse artikli 68 alusel on perehüvitiste eest esmane vastutaja riik, kus laps elab, kui vähemalt üks vanem on selle riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga seotud. Kaebaja oli Eesti sotsiaalkindlustussüsteemiga seotud ja seda asjaolu ei mõjuta tööandja likvideerimine vanemahüvitise perioodi ajal. Kuna kaebaja ja laps viibisid 2023. aastal Eestis enam kui 183 päeva, oli Eesti esmane vastutav riik vanemahüvitise maksmisel aastal 2023 ja 2024, mistõttu vastustaja viide määruse artikli 68 lg-le 1 hüvitaja riigi muutumise kohta ei ole asjakohane. Sarnaselt vanemate õiguse puudumisele, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi saada, puudub valikuõigus ka vastustajal, sest vanemahüvitise maksja riik otsustatakse vastavalt määruses sätestatud reeglitele. Artikli 68 lg 1 eesmärk ei ole karistada vanemahüvitise saamiseks õigustatud isikut vanemapuhkuse perioodil tööandja lõppemise eest või õigusvastaselt otsustada haldusorgani poolt osutada hüvitise maksjaks oleva riigi muutumist. Nimetatud sätte eesmärk on vältida topelthüvitiste maksmist. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt. Käesoleval juhul ei ole toimunud topelt hüvitamist ja seda ei ole vastustaja ka kaebaja suhtes tehtud otsuses või vaideotsuses välja toonud.
12.8.PHS § 17 lg 1 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel kuni 19-aastaseks saamiseni. Paragrahv tervikuna sätestab lapsetoetusele õiguse tekkimise ja lõppemise, õigustatud isikud ning toetuse suurused. Vanemahüvitise eesmärk on omakorda tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last või lapsendab lapse, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (PHS § 32 lg 1 ja § 33 lg 1). Sätte eesmärk on vanemale hüvitada lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ajutise mittetöötamise tõttu. Tegemist kahe erineva perehüvitisega, mille määramine ja lõppemine haldusmenetluse raames toimub iga isiku (iga laps ja vanem) kohta eraldi ning mille juures tuleb arvestada üksnes selles menetluses olulisi asjaolusid vastava otsuse tegemiseks (HMS § 4 lg 2, § 6 § 38 lg 1). Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et vastustaja esitatud dokumendid kinnitavad, et kaebaja abikaasa on saanud lapsetoetust Šveitsilt, mitte aga vanemahüvitist. Käesolev vaidlus ei puuduta peretoetusi (lapsetoetust) ega selle suurust, vaid vanemahüvitist, mistõttu on kaebajale arusaamatu lapsetoetuse määramist ja lõpetamist puudutavad asjaolud. Lapsetoetuse saamine ei ole aluseks vanemahüvitise lõpetamisele. Seega on vastustaja lõpetanud vanemahüvitise maksmise põhjendusega, et kaebaja saab Šveitsist peretoetusi (lastetoetusi), mis ei ole kuidagi asjakohane. Vastustaja ei saa asuda põhjendama eraldiseisva hüvitise maksmise lõpetamist asjaoludega, mis ei ole sellise hüvitise määramise või lõpetamisega kuidagi seotud ehk asja juures olulised. 5(13)
3-25-63
12.9.Kaebaja ei ole vanemahüvitist Šveitsist saanud ning kaebajale ja ka tema abikaasal puudub kaebajale teadaolevalt õigus Šveitsist vanemahüvitist saada. Esiteks seetõttu, et vanemahüvitist sellisel kujul nagu Eestis Šveitsis ei eksisteeri ja teiseks ei vasta kaebaja sünnitushüvitise (lähim vaste emale määratavale vanemahüvitisele Šveitsis) saamise tingimustele ega kaebaja abikaasa isapuhkuse (lähim vaste isale määratavale vanemahüvitisele Šveitsis) saamise tingimusele. Kattumine sai toimuda üksnes lapsetoetuse küsimuses ja selles vaidlus puudub. Arvestades vanemahüvitise eesmärki, on arusaamatu kaebaja jaoks vastustaja väide, et perehüvitise saamise juures ei ole oluline, kas saajaks on ema või isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse. Kaebaja on see isik, kes on ajutiselt töölt eemal lapse kasvatamise tõttu, mitte kaebaja abikaasa. Vastustaja seisukoht
13.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata (12.02.2025 vastus kaebusele, dtl 151–155). Vastustaja põhjendab enda seisukohti järgmiselt.
13.1.PHS § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse perehüvitisi PHSi-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. PHS § 33 lg 1 täpsustab, et vanemahüvitise saamise õigus on last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel, lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades PHS §-s 4 sätestatud tingimusi. Seega on perehüvitiste saamise tingimuseks Eestis elamine. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja, tema laste ja abikaasa elukohaks Eesti, XXXX.
13.2.Vastustajal on lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine (PHS § 8 lg 3). Kaebaja on kinnitanud, et abikaasa töötab Šveitsis oktoobrist 2022 ja poeg õpib Šveitsis sügisest 2023. Seega ei ela nad tegelikult enam Eestis. Kaebaja on 22.03.2024 avaldanud, et tema ja ta tütar elavad kahe riigi vahel, ja kinnitas Šveitsist hüvitiste saamist alates jaanuar 2024.
13.3.Tulenevalt PHS § 1 lg-st 3 kohaldatakse juhul kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 (edaspidi põhimäärus) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Põhimääruse preambuli punkt 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt.
13.4.Põhimääruse artikkel 68 sätestab prioriteetsuse määramise eeskirjad kattumise puhul. Eeskirjade kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab. Juhul kui mõlemad lapsevanemad töötavad, aga erinevates Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikides, on perehüvitiste esmaseks maksjaks riik, kus laps elab. Seejuures ei ole lapsevanematele jäetud õigust valida, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi saada, vaid see otsustatakse vastavalt põhimääruses sätestatud reeglitele. Samuti ei ole ka oluline, kas perehüvitiste saajaks on ema või isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse ning kahest riigist samaaegselt samaliigilist hüvitist samade laste eest perel õigust saada ei ole. Põhimääruse rakendamiseks vahetavad riikide pädevad asutused informatsiooni (põhimääruse rakendamise kord Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 987/2009, edaspidi rakendusmäärus) art 2). 10.06.2024 Šveitsist saabunud vastuses (lisa 9) kinnitatakse, et pere elab Šveitsis alates 29.09.2021, kaebaja abikaasa töötab seal alates 01.10.2022, poja eest makstakse lapsetoetust alates 01.09.2023 (Šveitsi elama asumine) ja tütre eest alates 01.10.2022 (töötamise algus).
13.5.Isikud, kelle suhtes kohaldatakse põhimäärust, peavad esitama asjakohasele asutusele teabe, dokumendid või tõendusmaterjali, mida on vaja nimetatud isikute või nende perekonna 6(13)
3-25-63 olukorra kindlaks tegemiseks, nende õiguste ja kohustuste kehtestamiseks või säilitamiseks ning kõnealuste isikute suhtes kohaldatavate õigusaktide ja nendest tulenevate kohustuste kindlaksmääramiseks (rakendusmääruse artikkel 3 lg 2). Perehüvitise taotlemisel ja saamisel peab taotleja viivitamatult teavitama SKA-d lapse teise riiki õppima asumisest, teise vanema tööle asumisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki või Šveitsi Konföderatsiooni, samuti ka perehüvitiste saamisest välisriigilt (PHS § 9). Kaebaja eelnimetatud asjaoludest Sotsiaalkindlustusametit ei teavitanud, mistõttu maksti kaebajale lapsetoetust ja täitemenetlusaegset elatisabi kuni 01.04.2024. Vanemahüvitise maksmine lõpetati 31.01.2024 otsusega (dtl 181–182), sest kaebaja oli kõik vanemahüvitise päevad ära kasutanud. Kaebaja pere sai samaaegselt peretoetusi kahest riigist, sest nad ei teavitanud Sotsiaalkindlustusametit pere tegelikust elukohast ja taotlesid Šveitsist hüvitisi samaaegselt nende saamisega Eestist. Šveitsi pädev asutus on kinnitanud kaebaja pere elamist Šveitsis alates 29.09.2021, v.a poeg L.M, kes elab seal alates 01.09.2023. Pere on saanud hüvitisi Šveitsist ja kaebaja on vaides kinnitanud, et registreerisid oma elukoha Šveitsis 2023. a septembris. Kaebaja on esitanud dokumendi peretoetuste saamise kohta alates 2023. a september, kuigi varasemalt kinnitas peretoetuste saamist Šveitsist 2024. a jaanuarist.
13.6.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei ole täitnud uurimis- ja selgitamiskohustust. Vastustaja on kaebajale selgitanud perehüvitiste maksmise reegleid, kui pere elu- või töökoht on erinevates riikides (perehüvitis makstakse lähtuvalt põhimääruses kehtestatud regulatsioonist). Vastustaja on teinud järelepärimised Šveitsi ning on sealt saanud kinnituse nii pere elamise, töötamise kui ka perehüvitiste saamise kohta. Haldusmenetluses ei leidnud kinnitust kaebaja ja tema tütre elamine Eestis. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendeid ei ole kaebaja varasemalt esitanud vaidlustatud otsuse menetluses ega ka vaideotsuse menetluses. Need võivad olla aluseks menetluse uuendamisele, kuid neid ei saa arvestada kui tõendeid, mida vaidlustatud otsuste tegemisel oleks saanud või pidanud arvesse võtma. Olukorras, kus pereliikmed liiguvad erinevate riikide vahel on oluline välja selgitada, peretoetuste esmane maksja vastavalt prioriteetsusreeglitele.
13.7.Kaebaja töösuhe Eestis lõppes 31.08.2023, s.o samal ajal kui kaebaja abikaasa töötas Šveitsis. Seega oli Šveits esmane perehüvitiste maksja kaebaja perele töötamise alusel. Kaebaja esitatud infost järeldub, et ta oli astunud samme, et asuda elama Šveitsis – seal elukoha registreerimine septembris 2023, laps läks Šveitsi kooli, pere taotles peretoetusi Šveitsist. Kaebaja ei ole täitnud teavitamiskohustust ja pere on taotlenud/saanud samaaegselt kahest riigist hüvitisi, samuti on kaebaja andnud menetluses erinevat infot. Perehüvitiste tagasinõude menetluses on kaebaja nõustunud, et on alusetult saanud hüvitisi perioodil september 2023 – märts 2024 poja eest ja oktoober 2022 – märts 2024 tütre eest (dtl 195–196). Ta on ka antud summad tagastanud.
13.8.Prioriteetsusreeglite alusel ei saa jõuda erinevale järeldusele sõltuvalt perehüvitise liigist. Kui perel ei olnud õigust lapsetoetusele Eestist, sest pere tegelik elukoht oli Šveitsis, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et Eestist on õigus saada vanemahüvitist, sest osa pereliikmete elukoht oli siiski Eestis. Juhul kui asuda seisukohale, et kaebaja ja tema tütar elasid kuni aprill 2024 tegelikult Eestis, siis ei olnud perel õigus lapsetoetusele Šveitsist seoses tütrega kuni september 2023. Kui lapsevanemad töötavad erinevates riikides nagu kuni september 2023 pere olukord oli, siis on perehüvitiste esmane maksja Eesti ja perel ei olnud õigust saada perehüvitisi Šveitsist, st et sel juhul on Šveits alusetult maksnud perele lapsetoetust perioodil oktoober 2022 – august 2023.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas haldusasjas vaidlustab kaebaja Sotsiaalkindlustusameti 15.10.2024 otsust nr P7-2024-670591 (15.10.2024 otsus), mille resolutsiooni kohaselt lõpetas vastustaja kaebaja lapse O.R kasvatamiseks määratud perehüvitise, täpsemalt jagatava vanemahüvitise, kasutamise õiguse alates 01.09.2023. Otsuse põhjenduste kohaselt on vastustajale saabunud Šveitsi pädevalt asutuselt teave, et kaebaja, tema laps O.R ja lapse isa elavad Šveitsis alates 29.09.2021 ning kaebaja laps L.M elab Šveitsis alates 01.09.2023. Vastustaja tuvastas, et kaebaja lapse O.R isa töötas Šveitsis 7(13)
3-25-63 alates 01.10.2022 ning kaebaja oli Eestis töötav kuni 31.08.2023. Vastustaja selgitas vaidlustatud otsuses, et vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele reeglitele on Šveits peretoetuste esmane maksja lapse L.M eest alates 01.09.2023 ja O.R eest alates 01.10.2022. Samuti põhjendas vastustaja, et kuna välisriik kinnitab lapse O.R elamist Šveitsis alates 29.09.2021, on kaebajal õigus vanemahüvitistele Eestist vaid töötamise alusel. Kuivõrd kaebajal oli töösuhe Eestis kuni 31.08.2023, oli tal töötamise alusel õigus vanemahüvitistele Eestist kuni 31.08.2023, ning kuna kaebaja ja tema laps O.R on elamise alusel kindlustatud Šveitsis, puudub kaebajal alus vanemahüvitise saamiseks Eestis alates 01.09.2023. Lisaks vaidlustab kaebaja vastustaja 11.12.2024 vaideotsust nr 5.2-3/34068-2 (11.12.2024 vaideotsus), millega vastustaja jättis kaebaja 12.11.2024 vaide 15.10.2024 otsuse peale rahuldamata.
15.Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et vastustaja lõpetas õigusvastaselt kaebaja lapse O.R kasvatamiseks määratud jagatava vanemahüvitise maksmise alates 01.09.2023. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja pidi arvesse võtma, et kaebaja oli õigustatud lapse eest jagatavale vanemahüvitisele sõltumata asjaolust, et kaebaja töösuhe lõppes seisuga 31.08.2023, kuna kaebaja ja tema laps elasid alaliselt Eestis kuni 01.04.2024. Kaebaja leiab, et ta oli sellest tulenevalt õigustatud vanemahüvitist Eestis saama, kuna ta vastas PHS § 4 lg-s 1, lg-s 3 ja TuMS § 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele, sest ta elas kuni 01.04.2024 Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul rohkem kui 183 päeva. Kaebaja on seisukohal, et tööandja likvideerimisel kaebaja töölepingu lõppemine ei mõjuta vanemahüvitise saamise õigust, sest PHS ega sellega seotud õigusaktid ei sea tööandja likvideerimist vanemahüvitise saamise õiguse kaotamise aluseks. Samuti selgitab kaebaja kaebuses, et kaebaja abikaasa on saanud Šveitsist lapsetoetust, mitte aga jagatavat vanemahüvitist. Kaebaja hinnangul ei puuduta praegune vaidlus peretoetusi (lapsetoetust) ega selle suurust, vaid üksnes vanemahüvitist, mis on määratud ajutiselt töölt viibimise tõttu kaebajale, mitte kaebaja abikaasale. Kuna vanemahüvitist sellisel kujul nagu Eestis Šveitsis ei eksisteeri, siis ei saanud tekkida olukorda, kus toimuks vanemahüvitise lubamatut kattumist, sest kattumine sai toimuda üksnes lapsetoetuse küsimuses ja selles vaidlus puudub.
16.Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu ning toob välja, et kuna kaebaja on kinnitanud 22.03.2024, et elab lapse O.R-ga nii Eestis kui Šveitsis, ja Šveitsi pädev asutus on kinnitanud pere elamist Šveitsis juba alates 29.09.2021, kaebaja abikaasa töötamist Šveitsis alates 01.10.2022, on kaebaja olukorras, kus hüvitise maksmisel kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 (põhimäärus) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Põhimääruse artikkel 68 sätestab perehüvitiste maksmise prioriteetsusreeglid ning pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab. Juhul kui mõlemad lapsevanemad töötavad, aga erinevates Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikides, on perehüvitiste esmaseks maksjaks riik, kus laps elab. Oluline ei ole sealjuures asjaolu, kas perehüvitiste saajaks on ema või isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse ning kahest riigist samaaegselt samaliigilist hüvitist samade laste eest perel õigust saada ei ole. Prioriteetsusreeglite alusel ei saa jõuda erinevale järeldusele sõltuvalt perehüvitise liigist. Kui asuda seisukohale, et kaebaja ja tema tütar elasid kuni 2024. a aprillini tegelikult Eestis, siis ei olnud perel õigus lapsetoetusele Šveitsist seoses tütrega kuni september 2023, sest kui lapsevanemad töötavad erinevates riikides, nagu kuni 2023.a septembrini pere olukord oli, siis on perehüvitiste esmane maksja Eesti ja perel ei olnud õigust saada perehüvitisi Šveitsist. See tähendab, et sel juhul on Šveits alusetult maksnud perele lapsetoetust perioodil oktoober 2022 – august 2023.
17.Käesoleva haldusasja keskne vaidlus seisneb seega küsimuses, kas vastustaja lõpetas õiguspäraselt kaebajale määratud jagatava vanemahüvitise saamise õiguse alates 01.09.2023 lapse O.R kasvatamise eest. Samuti on vaidluse all küsimus, kas vastustaja lähtus otsuse tegemisel õiguspäraselt Euroopa Majanduspiirkonnas kehtivast perehüvitiste maksjariigi prioriteetsusreeglitest või pidanuks vastustaja arvestama kaebaja ja tema lapse O.R Eestis elamise faktilisti asjaolusid.
18.Perehüvitised on riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu finantseeritavad rahalised hüvitised, mida makstakse lastega perede heaolu tagamiseks (PHS § 3 lg 1). Vastavalt PHS § 3 lg-le 2 on perehüvitiste liikideks riiklikud peretoetused (loetletud PHS §-s 16), vanemahüvitis 8(13)
3-25-63 (loetletud PHS § 34 lg-s 1) ja elatisabi. PHS § 33 lg 1 sätestab, et vanemahüvitise saamise õigus on last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel, lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades PHS §-s 4 sätestatud tingimusi. PHS § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse perehüvitis PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 alusel on perehüvitiste saamise eelduseks toetuste taotleja Eestis elamine ja lapse kasvatamine Eestis.
19.PHS § 4 lg 3 kohaselt on Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, õigus perehüvitistele, kui ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. PHS eelnõu seletuskirjas märgitud, et Eestis on residentsuspõhine perehüvitiste skeem, mis tähendab, et perehüvitisi on õigustatud saama PHS põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad1. Kohtupraktikas on seejuures selgitatud, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis (nt Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2024 otsus 3-22-2309, p 23-24). PHS § 4 lõikest 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lõike 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lõike 1 mõttes ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine (Tallinna Ringkonnakohtu 28.10.2020 otsus nr 3-19-1451, p 21) ja Eestis alaline elamine, s.o Eesti olemine kaebaja majanduslike ja isiklike huvide keskpunkt (Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2019 otsus nr 3-18-265, p 10). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 kommentaari järgi tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud. Samas on rõhutatud, et elukoht ei pea olema peamise vara asukoht. Elukoha määramisel on oluline kriteerium vastavasse kohta elama asumise tahe, mida järeldatakse isiku käitumisest ja muudest tema elukorraldusega seotud asjaoludest2. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt on elukoha andmed rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks ning rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse (RRS § 6 lg 1). Sealjuures lähtutakse avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest (RRS § 6 lg 2).
20.Kaebaja leiab kaebuses, et vastustaja pidanud otsuse tegemisel lähtuma tema ja lapse elamisest Eestis kuni 2024. a aprillini. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et rahvastikuregistri andmetel on kaebaja, tema laste ja abikaasa elukohaks XXXX samas puudusid kaebaja koolikohustusliku lapse L.M osas Eesti Hariduse infosüsteemis andmed lapse õppimise kohta Eestis alates 01.09.2023. Sellest tulenevalt pöördus vastustaja kaebaja poole 20.03.2024 kirjaga (dtl 165) kaebajale perehüvitiste maksmisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Viidatud kirjas palus vastustaja esitada andmed koolikohustusliku lapse ja pere elukoha kohta, koolikohustusliku lapse õpingute kohta ja kellega koolikohustuslik laps elab õpingute ajal. Lisaks palus vastustaja esitada kaebajal andmed lapse O.R lasteaias käimise kohta ning kaebaja ja lapse isa töötamise kohta välisriigis, samuti pere Eestist lahkumise korral välisriigi poolt makstavate perehüvitiste kohta. Kohtule nähtuvalt selgitas kaebaja enda 22.03.2024 kirjas (dtl 166), et tema abikaasa töötab alates 2023. a sügisest Šveitsis ning ka koolikohustuslik laps õpib alates 2023. a sügisest Šveitsis, kaebaja ja tema laps O.R elavad aga kahe riigi vahel ning kavatsevad Eestist ära kolida, kui kaebaja leiab endale töökoha. Samuti lisas kaebaja, et tema ei tööta, laps O.R lasteaias ei käi ning hüvitisi on pere saanud Šveitsis alates 2024. a jaanuarist.
21.Vastustaja selgitas kaebajale 27.03.2024 kirjas (dtl 167) ja 01.04.2024 kirjaga (dtl 168), et hüvitisi makstakse Eesti alalisele elanikule, seega perehüvitiste saaja ja lapsed peavad elama alaliselt ja reaalselt Eestis. Samuti selgitas vastustaja kaebajale, et Euroopa Liidu perehüvitiste määramisel on otsustav ka lapsevanema(te) töötamise riik, kusjuures pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab hüvitisi riik, kus lapsevanem töötab. Kui üks vanem Eestis ei tööta ja teine vanem on asunud Eurooja majanduspiirkonna riiki tööle, siis maksab perehüvitisi riik, kus vanem töötab. 1
PHS eelnõu (217 SE) seletuskiri, lk
9.Kättesaadav veebilehel: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4/ 2 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt, Tallinn 2023, 2. väljaanne
9(13)
3-25-63 Kahe riigi perehüvitis täies mahus korraga välja ei maksta. Vastustaja teavitas kaebajat lapsetoetuse maksmise lõpetamisest alates 01.04.2024 ning perehüvitiste määramise asjaolude täpsustamiseks väliriigi pädevale asutusele järelepärimise tegemisest, paludes kaebajal esitada pere andmed ja välisriigi tehtud otsused hüvitise määramisest nende olemasolul. Kaebaja vastas 08.04.2024 kirjaga (dtl 169), et hüvitiste kohta pole temale teadaolevalt otsuseid olemas. Kaebaja esitas pere täiendavad andmed ning täpsustas, et tema abikaasa töötas Šveitsis juba alates 2022. a oktoobrist.
22.Kuna kaebaja ise on kinnitanud pere elamist kahe riigi vahel, ei saa olla käesolevas asjas vaidlus selles, et kaebaja pere oli perehüvitise kontekstis piiriüleses situatsioonis, mistõttu oli vastustajal pere jagunemise korral kahe riigi vahel kohustus välja selgitada kaebajale määratud perehüvitistega seotud asjaolud. Sellekohase õiguse annab vastustajale PHS § 8 lg 3, mille kohaselt on vastustajal perehüvitiste määramise ja maksmise üle otsustamisel lisaks rahvastikuregistris sätestatud andmetele õigus lähtuda ka muudest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. Vastustaja ongi oma otsuse tegemisel arvesse võtnud nii kaebaja enda seletusi kui ka uurimiskohustust järgides pöördunud Šveitsi Konföderatsiooni pädeva asutuse poole kaebaja perega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Šveitsist 10.06.2024 saabunud vastuse kohaselt (dtl 171–175; tõlge dlt 202) elab kogu pere Šveitsis alates 29.09.2021, kaebaja abikaasa töötab Šveitsis alates 01.10.2022. Samuti kinnitati, et kaebaja abikaasa saab perehüvitisi lapse L.M eest 311 Šveitsi franki kuus alates 01.09.2023, mis on lapse riiki sisenemise kuupäev, ning lapse O.R eest 311 Šveitsi franki kuus alates 01.10.2022, mis on kaebaja abikaasa töötamise alguskuupäev. Lisaks on kaebaja esitanud vastustajale Šveitsi pädeva asutuse 07.09.2023 korralduse, mis kinnitab kaebaja laste osas kaebaja abikaasale perehüvitiste määramist. Kaebaja selgitas kaebuses, et ta elas O.R-ga Eestis kuni 2024. a aprillini, lisades tema Eestis elamist tõendavad dokumendid. Ehkki kohtule nähtuvalt võib kaebaja elamist Eestis enam kui 183 päeva järjestikuse 12 kalendrikuu jooksul kohtule esitatud tõenditest eeldada, ei saanud see siiski olla ainsaks asjaoluks, mida vastustaja pidi otsuse tegemisel arvestama. Olukorras, kus perekonna elukorralduses leidis aset piiriülene element, pidi vastustaja järgima perehüvitiste maksmisel prioriteetsusreegleid.
23.PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.04.2004, lk 72-116; põhimäärus). Põhimääruse preambuli p 35 kohaselt on hüvitiste lubamatu kattumise vältimiseks kehtestatud prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt. Praeguse haldusasja asjaolude kohaselt on kaebaja pere saanud perehüvitisi nii Eestist kui Šveitsist.
24.Põhimääruse artikkel 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse määrust liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes. Põhimääruse artikli 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse põhimäärust kõikide õigusaktide suhtes, mis reguleerivad selles artiklis nimetatud sotsiaalkindlustusliike, kusjuures artikli 3 lg 1 p j nimetab nende seas ka perehüvitised. Põhimääruse artikkel 68 lg 1 sätestab, et kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju: a) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused; b) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki samadel alustel, kehtestatakse prioriteetsusjärjekord järgmistele allkriteeriumitele viitamisega: 10(13)
3-25-63 i) töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et seal selline tegevus eksisteerib, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuolulistes õigusaktides sätestatud hüvitiste suurim summa. Viimasel juhul jagatakse hüvitiste kulu kooskõlas rakendusmääruses kehtestatud kriteeriumitega; ii) pensionite saamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et sealsete õigusaktide alusel pensioni makstakse, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuoluliste õigusaktide alusel sätestatud pikim kindlustus- või elamisperiood; iii) elamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht. Sama artikli lg 2 kohaselt antakse kattuvate õiguste puhul perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lg-le 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohal.
25.Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, mis puudutavad põhimääruse mittekohaldumist. Arvestades ülalviidatud põhimääruse sätteid, reguleerivad põhimääruse prioriteetsusreeglid selliseid olukordi, kus pere jaguneb mitme riigi vahel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebaja ja tema pere on kahe riigi vahel jagunenud, mistõttu kohaldub põhimäärus kaebaja ja tema pere suhtes. Põhimääruse kohaselt Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul kui elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane lisahüvitist. Seda seisukohta toetavad ka kaebaja poolt kaebuses viidatud kohtulahendid (Tartu Halduskohtu 11.09.2023 otsus nr 3-22-2309, p 24; Taru Ringkonnakohtu 22.03.2024 otsus nr 3-22-2309, p 24; Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2020 otsus nr 3-19-1451, p 21 ja 22), kus kohtud on asunud kokkuvõtvalt seisukohale, et perehüvitiste saamiseks ei piisa ainult sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eestis, vaid seotusel välisriigiga, kohaldub ka põhimääruse artikkel 68, mis sätestab primaarse perehüvitiste maksja riigiks esmalt vanemate töökohariigi. Sellest tulenevalt pidi vastustaja kontrollima perehüvitiste maksmise esmase riigi väljaselgitamiseks nii kaebaja kui tema abikaasa töötamise andmeid. Töötamise register on maksukorralduse seaduse (MKS) § 17 lg-s 1 sätestatud registri alamregister, mida peetakse muuhulgas ka SKA-le seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks (MKS § 251 lg 1). MKS § 251 lg 3 p 1 järgi on töötamine töö tegemine töölepingu või võlaõigusliku lepingu alusel, avalik teenistus avaliku teenistuse seaduse § 5 tähenduses ja äriühingu või füüsilisest isikust ettevõtja majandushuvides töö tegemine tasu saamata. Sealjuures on töötamise register andmeandjaks isiku töötamise ja vanemapuhkuse andmete kohta isikule perehüvitise määramiseks (Sotsiaalkaitseministri 05.03.2029 määrus nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ § 17 lg 10). SÜS § 30 lg-st 2 tuleneb vastustajal õigus kontrollida hüvitise saamise õiguse olemasolu või hüvitise ulatuse kohta õigus kontrollida hüvitise andmise aluseks olevaid asjaolusid. Seega olukorras, kus pere jaguneb mitme riigi vahel, ei ole perehüvitiste määramisel, maksmisel ja lõpetamisel määravaks asjaoluks üksnes kaebaja ja tema lapse elukohariik, vaid olulised on vanemate töötamisega seotud asjaolud. Seetõttu on põhjendamatud kaebaja etteheited, et vastustaja arvestas otsuse tegemisel kaebaja andmeid töötamise registris. Kuivõrd vastustajal lasus kohustus vanemate töötamisega seotud asjaolud välja selgitada, ei olnud vaidlustatud otsuses kaebaja töötamise andmetele tuginemine asjakohatu.
26.Käesolevas asjas ei vaidle menetlusosalised selles, et kaebaja abikaasa töötas alates 01.10.2022 Šveitsis ning et kaebaja töösuhe Eestis lõppes 31.08.2023. Samuti puudub vaidlus selles, et alates 01.09.2023 puudus kaebajal Eestis kehtiv töösuhe, kuivõrd kaebaja on enda 22.03.2024 vastuses vastustajale töö puudumist kinnitanud (dtl 166). Kaebaja ei ole ka kaebuses välja toonud, et ta oleks pärast 31.08.2023 töösuhte lõppemist mujale tööle asunud või olnud hõivatud muu töösuhte sarnase suhtega. Vastustaja on kohtule ka kinnitanud, et kaebaja ei olnud töötuna arvele võetud ning kaebaja ei ole seda väidet ka ümber lükanud, mistõttu ei saa kaebaja töötamise asjaolude osas vaidlust olla. Sellest tulenevalt leidis vastustaja kohtu hinnangul 11(13)
3-25-63 vaidlustatud otsuses õigesti, et kaebajal oli õigus vanemahüvitisele Eestist töötamise alusel kuni 31.08.2023. Kohus selgitab, et olukorras, kus menetluse käigus on leidnud kinnitust kaebaja abikaasa Šveitsis töötamine alates 01.10.2022, kaebaja mittetöötamine Eestis alates 01.09.2023 ja et kaebaja ei olnud töötuna arvele võetud, on perehüvitiste esmaseks maksjaks kaebaja lapse O.R isa töötamise riik, s.o Šveits. Põhimääruse artikli 68 otstarbeks ongi vältida hüvitiste kattuvat maksmist, st olukorda, kus tulenevalt seotusest mitme riigiga, saab isik või perekond perehüvitisi samaaegselt mitmest riigist. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul, kui elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane lisahüvitist. Kui käesolevas asjas oleks olukord selline, kus mõlemad vanemad töötavad, oleks esmaseks maksjaks lapse elukoha riik ning sellisel juhul omaks mõju vanemahüvitise määramisele kaebaja ja lapse elamine Eestis (vt Tartu Halduskohtu 16.01.2024 otsus nr 3-22-826, p 15). Praeguses asjas sellist olukorda ei esinenud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsuses on vastustaja kaebajale õigesti selgitanud, et kaebajal oli õigus vanemahüvitistele Eestist töötamise alusel. Seega ei mõjuta kaebaja ja tema lapse O.R Eestis elamine pärast 01.09.2023 asjaolu, et perehüvitiste maksmiseks kohustatud riigiks oli jätkuvalt Šveits.
27.Kaebaja toob kaebuses välja, et tema abikaasa on saanud Šveitsist lapsetoetust, mitte aga jagatavat vanemahüvitist, mis on määratud kaebajale ajutiselt töölt viibimise tõttu. Kuna vanemahüvitist sellisel kujul nagu Eestis Šveitsis ei eksisteeri, siis ei saanud tekkida vanemahüvitiste lubamatu kattumise olukorda, vaid kattumine sai toimuda üksnes lapsetoetuse küsimuses. Kohus sellise järeldusega ei nõustu. Vastustaja on kaebajale vaideotsuses õigesti selgitanud, et põhimääruse kohaselt ei ole lubatud samaaegselt maksta ühe ja sama lapse eest kahe riigi perehüvitisi täies mahus. Kohus nõustub vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohaga, et perehüvitiste määramisel prioriteetsusreeglite kohaldamisel ei ole oluline, kas perehüvitiste saajaks on ema või isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse ning kahest riigist samaaegselt perehüvitist samade laste eest perel õigust saada ei ole. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline asjaolu, et perehüvitised määrati Šveitsis kaebaja abikaasale ja mitte kaebajale, sest ka Eestis makstakse perehüvitisi ühele vanematest. Erinevates riikides makstavate perehüvitiste kattuvust ei muuda olematuks see, kui kummaski riigis määratakse toetus erinevale vanemale. Põhimääruse art-s 68 reguleeritaksegi toetuste maksmist muu hulgas praeguse vaidluse asjaoludel (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2024 otsus nr 3-22-2309, p 25). Kohus selgitab, et määravaks ei ole hüvitiste kattuvuse osas määravaks seegi, et kaebajale määrati Eestis vanemahüvitis ja kaebaja abikaasale Šveitsis lapsetoetust. Mõlemal juhul on tegemist on perehüvitistega, kuhu põhimääruse tähenduses kuuluvad kõik mitterahalised või rahalised hüvitised perekulude katteks (põhimääruse artikkel 1 p z). Kuna põhimäärus perehüvitiste liike ei erista, siis sellest tulenevalt ei muuda ka perehüvitiste kattuvust olematuks see, milline perehüvitis kummalegi vanemale määrati.
28.Kaebaja heidab vastustajale ette menetlusõiguse normide rikkumist, sh kaebajale ärakuulamisõiguse tagamata jätmist ja vastustajal lasuvat uurimiskohustust. Kohus kaebaja selliste seisukohtadega ei nõustu. Kohtupraktikas on leitud, et haldusakti ei saa tühistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti vormi- või menetlusnõudeid. Selline seisukoht on kooskõlas haldusõiguse üldpõhimõtetega, mida seaduseandja on tunnustanud ka HMS §-s 58,. Viidatud norm sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et vastustaja on kaebaja kaasanud perehüvitise maksmise lõpetamise otsuse tegemisele eelnenud menetlusse, talle on selgitatud pere jagunemisel kahe riigi vahel kehtivaid põhimõtteid. Samuti on kaebajal olnud võimalus kaebuses vaidlustatud otsuse tegemise osas esitada oma vastuväiteid ja arvamused ka perehüvitiste tagasinõude menetluses (kaebaja 03.10.2024 kiri, dtl 195–196; vastustaja 09.10.2024 vastuskiri, dtl 197). Olukorras, kus kaebaja suhtes on käimas mitu paralleelset haldusmenetlust, kuhu kaebaja on kaasatud ja kus kaebaja on seisukohti esitanud, ei tähenda, et kaebaja ei oleks saanud konkreetsete asjaolude osas või võimaliku otsuse tegemise suhtes enda seisukohti esitada. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumist. Vastustaja on otsuse tegemisel täitnud uurimiskohustuse, selgitades menetletavas asjas välja olulise tähendusega 12(13)
3-25-63 asjaolud, kogudes selleks tõendeid ja suheldes välisriigi pädeva asutusega. Kohus on seisukohal, et kuna haldusasjas ei ole vaidlust kaebaja ja tema abikaasa töötamise asjaoludes ega olnud ka haldusmenetluses, siis ei olnud vastustajal vaja analüüsida kaebaja elu- ja viibimiskoha küsimust, kuna töötamine on alati prioriteetne elamise suhtes ja perele tuleb kohaldada töötamise riigi perehüvitiste skeemi esmasena.
29.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kaebuses vaidlustatud otsused on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Sellest tulenevalt ei ole alust ka kohustamisnõude rahuldamiseks.
30.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude välja mõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Muud menetluslikud küsimused
32.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuse kaebaja ja tema laste nimed (L.M ja O.R) ning Eestis registreeritud elukoha aadressi (XXXX) tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3)
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.