2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.07.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebajal ja tema abikaasal on kaks last (sündinud vastavalt 13.02.2023.a ja 04.10.2024.a). Kaebaja abikaasa sai nende esimese lapse eest jagatavat vanemahüvitist kuni 09.09.2024. Selle 1(7)
kuupäeva seisuga said kõik nende esimese lapsega kaasnenud vanemahüvitise hüvitispäevad kasutatud. Kaebaja jäi teise lapsega (eeldatav sünnikuupäev 25.10.2024) töölt emapuhkusele 21.09.2024 ehk 12 päeva pärast seda, kui esimese lapse eest saadava jagatava vanemahüvitise periood lõppes. Kuna kaebaja jäi emapuhkusele 34 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva, siis eeldas ta tuginedes perehüvitiste seadusele (PHS § 35 lg 4), et ema vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päeva (16.08.2024) ja õiguse kasutama hakkamise päeva (21.09.2024) vahele jäävad kalendripäevad (36) liidetakse jagatava vanemahüvitise saamise perioodile.
2.Kaebaja pöördus 13.08.2024 Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole küsimusega, miks ta ei ole saanud ema vanemahüvitise pakkumist.
3.SKA vastas pöördumisele 26.08.2024. SKA selgitas, et kaebajale ja tema abikaasale on esimese lapse eest määratud jagatav vanemahüvitis kuni 09.09.2024. PHS alusel kahte vanemahüvitist perele korraga ei maksta ning seetõttu ei ole kaebajale ema vanemahüvitise pakkumust automaatselt saadetud. Peagi sündiva lapsega tekib kaebajal õigus ema vanemahüvitisele ja emapuhkusele alates 16.08.2024. Kaebajal on võimalik valida, kas ta saab esimese lapse eest vanemahüvitist lõpuni ja ema vanemahüvitisest lahutame kattuvad päevad maha või lõpetab SKA ennetähtaegselt jagatava vanemahüvitise maksmise seoses ema vanemahüvitise taotlemisega. SKA juhtis tähelepanu, et kui kaebaja soovib näiteks emapuhkusele jääda 10.09.2024, siis 25 ema vanemahüvitise kasutamata päeva (16.08. - 09.09.2024) ei kanta üle jagatava vanemahüvitise perioodi. Seda põhjusel, et kaebaja perele makstakse samal ajal vanema lapsega seoses jagatavat vanemahüvitist.
4.Kaebaja vastas 26.08.2024, et esimese lapse eest makstav jagatav vanemahüvitis lõppeb 09.09.2024. Peagi sündiva lapsega kavatsen ta alustada emapuhkust 23.09.2024. Lapse eeldatav sünnitähtaeg on 25.10.2024. Kahe lapse eest saadavad hüvitised ei kattu ja üht pole vaja varem lõpetada. Kaebaja soovis saada SKA-lt ema vanemahüvitise pakkumust esimesel võimalusel.
5.SKA saatis 27.08.2024 kaebajale vanemahüvitise pakkumuse, mille palus kinnitada.
6.Kaebaja kinnitas 27.08.2024 vanemahüvitise pakkumuse. Kaebaja määras vanemahüvitise saamise alguseks 21.09.2024. See on 34 päeva enne uue lapse eeldatavat sünnitähtaega ja 12 päeva pärast seda, kui perel lõpeb esimese lapse eest makstav jagatav vanemahüvitis. Kaebaja tõi välja, et SKA väide, et 25 ema vanemahüvitise kasutamata päeva (16.08.09.09.2024) ei saa kanda üle jagatava vanemahüvitise perioodi, on vale. Seda põhjusel, et kaebaja jääb emapuhkusele pärast seda, kui jagatava vanemahüvitise maksmine eelmise lapse eest on lõppenud ja seejuures hiljemalt 31. kalendripäeval enne uue lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 35 lg 4 on täidetud). Vastupidise arvamuse korral taotles kaebaja, et SKA esitaks põhjendused viitega õiguslikele alusele.
7.SKA vastas 02.09.2024 järgmiselt. Töötaval emal on PHS § 35 lg 2 alusel õigus saada ema vanemahüvitist 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva kui raseduse on tuvastanud arst või ämmaemand ja õigustatus on ajutise töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. Ema vanemahüvitisele õiguse tekkimise kuupäev on kaebajal uue lapse eeldatava sünnitähtaja järgi 16.08.2024. See tähendab, et ema vanemahüvitis muutub sisse nõutavaks sellest kuupäevast alates. See on seega ka kuupäev, mille järgi vaadatakse, et erinevate laste eest peres vanemahüvitis ei kattuks. PHS § 34 lg 10 p-dest 1 ja 2 tulenevalt isikule, kellel on õigus vanemahüvitisele ja kellel tekib see 2(7)
õigus ka seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega, makstakse vanemahüvitist ühe lapse kohta isiku valikul järgmiselt: 1) eelmise lapse eest vanemahüvitise maksmise jätkamise korral väheneb hüvitise maksmise periood järgmise lapse eest nende kalendripäevade võrra, millal isikule makstakse jagatavat vanemahüvitist eelmise lapse eest; 2) järgmise lapse eest vanemahüvitise maksmise korral lõpeb eelmise lapse eest vanemahüvitise saamise õigus. Seega ei saa olla nii, et pere saab vanema lapse eest vanemahüvitist perioodil, kui on õigustatus juba uue lapse eest hüvitisele. PHS näeb siinkohal ette, et kui tekib õigus uuele vanemahüvitisele aga on kasutamata jagatav vanemahüvitis eelmise lapse eest, tuleb uut hüvitist vähendada kattuvate päevade võrra. PHS sättest tulenevalt maksame vanemahüvitist ainult ühe lapse kohta, siinkohal on emal õigus otsustada, kas ta soovib: - vähendada hüvitist uue lapse eest - lõpetada vanema lapse eest vanemahüvitis. Kui isik valib võimaluse saada vanemahüvitist vanema lapse eest lõpuni, siis see tähendab seda, et ta kaotab uue lapsega ema vanemahüvitise kattuva perioodi ja neid päevi ei kanta uue jagatava vanemahüvitise perioodi üle. Kui valite uue lapse vanemahüvitise, siis see tähendab seda, et eelmise lapse eest jagatava vanemahüvitise kasutamine tuleb lõpetada 1 päev enne ema vanemahüvitise algust ehk enne 16.08.2024. Kaebaja on planeerinud uue lapse sünniga seoses ema vanemahüvitise ja sellega kaasneva emapuhkuse perioodiks 21.09.2024 - 23.11.2024, kokku 64 päeva. Seega, kattuv aeg 16.08.2024 - 09.09.2024 (25 päeva) ei lähe üle jagatava vanemahüvitise perioodi, 10.09.2024 20.09.2024 (11 päeva) läheb üle jagatava vanemahüvitise perioodi.
8.Kaebaja taotles 05.09.2024, et SKA vormistaks otsuse mitte üle kanda kaebaja kasutamata jäänud ema vanemahüvitist jagatava vanemahüvitise perioodi.
9.SKA teatas 20.09.2024, et eraldi haldusakti selle kohta ei koostata. Pärast lapse sündi saadetakse kaebajale jagatava vanemahüvitise pakkumus. Pakkumusel on välja toodud jagatava vanemahüvitise päevade arv. Pakkumuse kinnitamisel antakse välja otsus jagatava vanemahüvitise määramise kohta.
10.SKA koostas 08.10.2024 jagatava vanemahüvitise maksmise otsuse. Sellel otsusel on üksnes jagatava vanemahüvitise kasutamise periood 24.11.2024 - 03.10.2027.
11.Kohus võttis kaebuse menetlusse järgmise põhjendusega. SKA 08.10.2024 otsus on põhjendamispuudustega haldusakt: selles ei ole kirjas, kui palju päevi on kaebaja PHS alusel õigustatud kasutama vanemahüvitise saamisel ega vastavat põhjendust. Kuid SKA muudest põhjendustest on aru saada, milline on SKA seisukoht. Kaebaja arvates piiratakse 08.10.2024 otsusega tema õigusi. Ta saab kasutada vähem päevi vanemahüvitiseks, kui PHS talle võimaldab.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
12.Kohtu menetluses on kaebaja nõue SKA 08.10.2024 otsuse tühistamiseks.
13.Kuna kaebaja jäi emapuhkusele 21.09.2024, st 34 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva 25.10.2024, siis eeldas ta tuginedes PHS § 35 lg-le 4, et tema ema vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päeva (16.08.2024) ja õiguse kasutama hakkamise päeva (21.09.2024) vahele jäävad kalendripäevad (36) liidetakse jagatava vanemahüvitise 3(7)
saamise perioodile. Seaduse järgi on õigus saada vanemahüvitist ehk ema (70 päeva), isa (30 päeva) ja jagatavat vanemahüvitist lapse kohta kokku 605 päeva (PHS § 34 lg 2). SKA vähendas kaebaja ja tema abikaasa vanemahüvitise perioodi 25 päeva võrra ehk 580 päevani (64 päeva ema, 30 päeva isa ja 486 päeva jagatavat vanemahüvitist).
14.SKA põhjendus lähtub selles, et kaebaja ema vanemahüvitis muutus sissenõutavaks alates 16.08.2024. SKA leiab, et selle kuupäeva järgi tuleb kontrollida, et erinevate laste eest perele määratav vanemahüvitis ei kattuks. Võttes aluseks PHS § 34 lg 10, leiab SKA, et kahe lapse hüvitiste saamise õigused kattuvad (16.08.2024 – 09.09.2024 ehk 25 päeva ulatuses) ja see aeg ei lähe üle jagatava vanemahüvitise perioodi.
15.PHS § 34 lg 10 ei anna SKA-le alust sama seaduse § 35 lg-st 4 tulenevat õigust piirata. PHS § 34 lõige 10 kirjeldab sõnaselgelt hüvitiste maksmist ja selle mõte on, et erinevate laste eest ei saaks korraga vanemahüvitisi maksta. See säte ei kirjelda eri laste hüvitiste õigustatud perioodide kattumise korral vanemahüvitise koguperioodi vähendamist. SKA tõlgenduse järgi peavad teist (või mitmendat) last ootavad emad, kelle eelmise lapse eest makstav vanemahüvitis ei ole veel lõppenud (ent lõpeb enne, kui ema soovib jääda emapuhkusele), igal juhul alustama ema vanemahüvitise saamist esimesest päevast, kui see õigus tekib. Seega pole SKA tõlgenduse järgi PHS § 35 lg 4 mitte õigus, vaid kohustus. Sellise käsitlusega ei ole võimalik nõustuda.
16.Ühtlasi kohtleb SKA esimest ja teist (või mitmendat) last ootavaid emasid ebavõrdselt, sest esimese lapse puhul ei eelda nad, et emad jäävad emapuhkusele alates selle õiguse tekkimise esimesest päevast.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
17.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Isikule, kellel on õigus samal ajal mitmele vanemahüvitisele, määratakse üks vanemahüvitis isiku valikul (PHS § 46 lg 1). Seetõttu sätestab PHS § 34 lg 10, et isikule, kellel on õigus vanemahüvitisele ja kellel tekib see õigus ka seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega, makstakse vanemahüvitist ühe lapse kohta isiku valikul järgmiselt: 1) eelmise lapse eest vanemahüvitise maksmise jätkamise korral väheneb hüvitise maksmise periood järgmise lapse eest nende kalendripäevade võrra, millal isikule makstakse jagatavat vanemahüvitist eelmise lapse eest; 2) järgmise lapse eest vanemahüvitise maksmise korral lõpeb eelmise lapse eest vanemahüvitise saamise õigus. Lapse vanematel oli õigus vanemahüvitisele seoses vanema lapse kasvatamisega kuni 09.09.2024 ja kaebajal tekkis õigus ema vanemahüvitisele 70 päeva enne eeldatavat sünnikuupäeva ehk 16.08.2024.
19.Tulenevalt PHS § 34 lg-st 10 oli kaebajal õigus vanemahüvitisele samaaegselt seoses kahe lapsega, mistõttu tuli tal valida, kumma lapsega seotud õigust ta soovib kasutada. Kaebaja ega ka lapse isa ei avaldanud soovi lõpetada vanemahüvitise maksmine seoses vanema lapse kasvatamisega ja jagatavat vanemahüvitist maksti kuni 09.09.2024. Kaebaja soovis jääda emapuhkusele alates 21.09.2024 ja sellest kuupäevast hakkas ta saama ema vanemahüvitist. Seetõttu vähenes tulenevalt PHS § 34 lg 10 p-st 1 hüvitise maksmise periood järgmise lapse eest nende kalendripäevade võrra, millal isikule maksti jagatavat 4(7)
vanemahüvitist eelmise lapse eest, so perioodi 16.08. – 09.09.2024 eest kokku 25 päeva ulatuses. Ema vanemahüvitist on õigus saada kuni 100 järjestikust kalendripäeva, millest kuni 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva. Ema vanemahüvitise saamise aeg väheneb nende kalendripäevade võrra, mille võrra ema taotleb ema vanemahüvitist või jääb emapuhkusele vähem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 35 lg 3). Kaebajale määrati ema vanemahüvitis vastavalt tema soovile alates 21.09.2024 kuni 23.11.2024 (lisa 1), millest 24 päeva enne ja 30 päeva pärast lapse eeldatavat sünnikuupäeva. Seoses kaebaja otsusega ja tulenevalt seadusest vähenes ema vanemahüvitise saamise aeg 66 päeva võrra. Alates 24.11.2024 määrati kaebajale jagatav vanemahüvitis, kusjuures kasutatavate päevade arvule liideti perioodil 10.09.2024 – 23.11.2024 kasutamata jäänud 11 päeva ema vanemahüvitise päevadest. Kui ema hakkab ema vanemahüvitise saamise õigust kasutama hiljemalt 31. kalendripäeval enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva, liidetakse ema vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päeva ja õiguse kasutama hakkamise päeva vahele jäävad kalendripäevad jagatava vanemahüvitise saamise perioodile (PHS § 35 lg 4). Jagatavat vanemahüvitist on õigus saada 475 kalendripäeva (PHS § 37 lg 1) ja koos 11 päevaga on kaebajal õigus 486-le päevale. Seega ei ole küsimus mitte selles, et kaebaja hüvitise saamise perioodi oleks vähendatud, vaid selles, kas ema vanemahüvitise kasutamata päevad oleks tulnud tervikuna liita jagatava vanemahüvitise saamise perioodile.
20.Kahe vanemahüvitise õiguse kattumise perioodi 16.08.2024 – 09.09.2024 25 päeva ulatuses tulenevalt PHS § 34 lg-st 10 jagatava vanemahüvitise päevadele liita ei saa. Vastates kohtunõudele 09.12.2024 oleme osundanud seletuskirjale, kus on põhjendatud PHS § 34 lg 10 sätestatud põhimõtte lisamist vanemahüvitise regulatsiooni. Samuti oleme antud vastuses välja toonud, et analoogne põhimõte oli sätestatud juba vanemahüvitise seaduses, mis kaotas kehtivuse 01.01.2017, kui jõustus perehüvitiste seaduses, kuhu liideti peretoetuste, vanemahüvitiste ja elatisabi regulatsioonid. Selle põhimõtte rakendamisel on läbivalt kehtinud reegel, et arvestatakse õigustatuse perioode, aga mitte seda, millal isik otsustab oma õigust kasutada. See tagab isikute ühesuguse kohtlemise ehk kõigil sarnases olukorras olevatel isikutel, tekib õigus vanemahüvitisele sama reegli kohaselt. Kas juba emapuhkusel olev isik või töötav isik seda õigust kasutab ja mis hetkest kasutab, see on isiku otsustada. Küll aga kohaldatakse sarnases olukorras olevatele isikutele seadust ühte moodi ja mitte sõltuvalt sellest, kuidas isik õigust kasutada otsustab. PHS § 37 lg 2 kohaselt on ema vanemahüvitist õigus saada 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva isikul, kelle raseduse on tuvastanud arst või ämmaemand ja kellel on õigus ajutise töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. PHS § 34 lg 10 mõttes tekib neil isikutel seega 70 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva õigus vanemahüvitisele ja ei ole võimalik sätet tõlgendada selliselt, et neil seda õigust 70 päeva enne tegelikult ei teki. Alates 01.04.2022 jõustunud regulatsioon, millega sünnitushüvitis sisuliselt asendati ema vanemahüvitisega ja seadusesse lisati § 35 lg 4, ei muutnud seda põhimõtet ja ei ole ka avaldatud, et selline põhimõtteline muutus oleks olnud eesmärgiks. Arvestades, et PHS § 34 lg 10 on jätkuvat kehtiv ja sätte sõnastuse kohaselt tuleb aluseks võtta vanemahüvitisele õiguse tekkimise aeg, mitte aga õiguse kasutamise algusaeg, ei näe me, et saaksime senist tõlgendust muuta ja PHS § 35 lg 4 olukorras PHS § 34 lg 10 kohaldada teisiti kui muudes olukordades. Kaebaja toob kaebuses välja, et seaduse järgi on õigus saada vanemahüvitist 605 päeva lapse kohta tuginedes PHS § 34 lg-le 2. PHS § 34 lg 2 sätestab - vanemahüvitist on õigus saada 5(7)
õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi. See säte annab vanemahüvitise maksimumpäevade arvu, kuid ei taga vanematele iga lapsega seoses 605 päeva. Näiteks juhul kui isa vanemahüvitist ei kasutata või lapse andmetes isakanne puudub. Emad, kellel ei ole õigust ajutise töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel, on õigus ema vanemahüvitisele 30 päeva alates lapse sünnist (PHS § 35 lg 6) ja jagatavale vanemahüvitisele 515 päeva (PHS § 37 lg 2). Samuti ka juhul, kui tekib vanemahüvitise õiguste kattuvus. Mitmike vanematest on vanemahüvitisele õigus vaid ühel vanemal ja mitut vanemahüvitist ei maksta (PHS § 33 lg 2).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
21.Kaebus tuleb rahuldada. Kohus tühistab SKA 08.10.2024 otsuse.
22.Kaebaja leiab põhjendatult, et tema suhtes rakendub PHS § 35 lg 4, mis annab õiguse üle kanda ema vanemahüvitise ajavahemiku päevi jagatava vanemahüvitise ajavahemikku. Selline õigus tekib, kui ema hakkab õigust kasutama hiljemalt 31. kalendripäeval enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva. Kaebaja jäi emapuhkusele 34. päeval enne lapse eeldatavat sündi (eeldatav sünd 25.10.2024, emapuhkusele jäämine 21.09.2024). Sätte mõte on selles, et mõjutada emasid, et nad vähemalt kuu aega enne lapse eeldatavat sündi lõpetaksid tööl käimise. Kohtu jaoks on eelduslikult põhjus selles, et hoida emade tervist enne lapse sündi (tööst tulenevad võimalikud negatiivsed mõjud, lapse kandmise raskus jne).
23.PHS § 35 g 4 regulatsiooni aluseks on omakorda töösuhtes oleva naise õigus otsustada, millal ta hakkab kasutama ema vanemahüvitist. Emapuhkus muutub sissenõutavaks 70 kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat lapse sünnikuupäeva (töölepinguseaduse § 59 g 2). Nagu sõnastus viitab, on see emapuhkuse õiguse tekkimise algus. See aga ei tähenda, et on kohustus hakata koheselt kasutama seda õigust. Vastasel juhul ei oleks vajadust PHS § 35 g 4 regulatsiooni järele.
24.Kohus nõustub siinkohal õiguskantsleri 10.02.2025 seisukohaga (p 13) analoogse olukorra puhul, et selle kuupäevani, kui naine ei ole otsustanud hakata kasutama emapuhkust, ei ole tal tekkinud õigust ema vanemahüvitisele. Järelikult, kui kaebaja hakkas ema vanemahüvitist kasutama alates 21.09.2024, siis ei ole perioodi 16.08. – 09.09.2024 puhul võimalik öelda, et siis makstakse samaaegselt kahte vanemahüvitist (jagatav vanemahüvitis ja ema vanemahüvitis). Seega on SKA järeldus selles osas ebaõige.
25.See tähendab ühtlasi, et ei esine ka PHS § 34 lg 10 olukorda: Isikule, kellel on õigus vanemahüvitisele ja kellel tekib see õigus ka seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega, makstakse vanemahüvitist ühe lapse kohta isiku valikul järgmiselt. Ka selle sätte sisustamisel tuleb arvestada, et kaebajal ei olnud enne 31. kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva tekkinud õigust vanemahüvitisele. Seega ei tekkinud kaebajal kahte kattuvat hüvitist, mille vahel valida.
26.Kokkuvõttes on õigusvastane SKA seisukoht, et ajavahemikul 16.08. – 09.09.2024 kasutamata jäetud 25 vanemahüvitise päeva ei saa arvestada jagatava vanemahüvitise päevade hulka. Selline seisukoht on kaebaja õigusi rikkuv.
6(7)
27.Ühtlasi märgib kohus, et käesoleva kaebuse asjaolud saavad esile tulla vaid mitme lapsega perede puhul, kui lapsed sünnivad väikese vahega. Seega viib SKA tõlgendus ebavõrdse kohtlemiseni selliste perede puhul võrreldes perega, kellel sünnib esimene laps või kellele vanemahüvitise maksmine eelmise lapse eest on lõpetatud.
28.Nagu kohus kaebust menetlusse võttes märkis, on 08.10.2024 haldusakt põhjendamispuudustega, see tähendab selles ei ole välja toodud jagatava vanemahüvitise päevade arvu. SKA-l tuleb uut haldusakti andes see viga kõrvaldada.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.