Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

3-22-2260

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3-22-2260 kohustaks B.X.M-i käsitama ELTS § 59 lg 2 5 alusel makstavat toetust vähese tähtsusega abina ning maksma toetust fikseeritud määras 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest. Kaebaja taotles B.X.M-i 20. septembri 2022. a vaideotsuse tühistamist. Alternatiivselt taotles kaebaja B.X.M-i 7. juuli 2022. a otsuse ja selle lisaks oleva kasumlikkuse hindamise metoodika tühistamist. Kaebaja taotles alternatiivselt alternatiivsele taotlusele tühistada B.X.M-i 7. juuli 2022. a otsus osas, milles see ei näe ette võimalust maksta toetust fikseeritud määras 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul isikutele, kes olid teinud investeerimisotsused ajal, mil ELTS § 59 lg 2 5 alusel antav toetus kvalifitseeriti vähese tähtsusega abina ning seab fikseeritud määras 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul toetuse maksmise eelduseks alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootmise alustamise hiljemalt 30. juuniks 2020. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja lähtus investeeringu tegemisel sellest, et ta saab toetust varasema skeemi alusel. Kaebajal jääb saamata 12 aasta jooksul kuni 397 954 eurot; 2) asjaolu, et abile kohaldatakse GBER regulatsiooni, ei välista, et olukorras, kus isik GBER nõuetele ei vasta, võiks ta vastata VTA tingimustele. Toetuse skeemi valimisel on põhjendamatu võtta aluseks see, kas tootja alustas tootmist enne või pärast 1. juulit 2020; 3) toetuse käsitamine grupierandi alla mineva riigiabina on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebaja tegi investeeringud eeldusel, et tal on võimalik saada toetust 12 aasta jooksul. Kaebaja oli 2020. aasta lõpuks ehitanud valmis kõik 14 päikeseparki ning need vastasid toetuse saamise nõuetele. Kaebajale ei saanud eelnõu menetlemisest tekkida teadmist, et sellisel kujul regulatsioon kehtestatakse. ELTS-i muudatus lisati eelnõusse alles selle teisel lugemisel Riigikogus 15. juunil 2020. Seadus võeti vastu 17. juunil 2020. Põhiseaduspärane oleks see, kui tootjad, kes on projektiga alustanud enne ELTS § 59 lg 2 6 jõustumist, saaksid taotleda toetuse kvalifitseerimist VTA-na; 4) kui ELTS § 59 lg 26 välistab toetuse käsitamise VTA-na, on see põhiseadusvastane; 5) vastustaja otsus ja metoodika läheb kaugemale sellest, mis on GBER-i nõuete täitmiseks vajalik; 6) metoodika alusel koheldakse kaebajat ja teisi tootjaid, kes ei jõudnud tootmist alustada enne 1. juulit 2020, ebavõrdselt nende tootjatega, kes alustasid tootmisega enne 1. juulit 2020; 7) metoodika aluseks võetud diskontomäär on põhjendamatult madal. Vastustaja on lähtunud Konkurentsiameti hinnangust, mille kohaselt on see 6%, kuid otsuse põhjendustest ei nähu, miks tuleks sellest hinnangust lähtuda, turuosaliste omast aga mitte. Konkurentsiameti poolt pakutu lähtub oluliselt kapitalimahukamate projektide diskontomäärast ega ole asjakohane. Eesti kontekstis tuleb arvestada, et tegemist on väikese investeeringuga. Väikeste päikeseparkide rajajatel ei ole ligipääsu sama odavatele omakapitali allikatele kui suurte tuuleparkide rajajatel; 8) metoodikas on jäetud arvestamata ka tulumaksukohustusega. KPMG poolt soovitatud WACC määr on maksustamisjärgne, mitte maksustamiseelne; 9) metoodikas oleks tulnud arvestada päikesetundide elektrihinnaga ning õige ei ole lähtuda vaid kalendriaasta keskmisest börsihinnast. Börsihind ei kajasta tootja tegelikku tulu, sest tootmine erineb periooditi. Tootja seisukohast on oluline elektrihind nendel tundidel, kui päikesepark energiat toodab; 10) otsus on põhjendamispuuduste tõttu formaalselt õigusvastane; 11) oluline ei ole, et kaebaja kuulub suurde kontserni. Kui toetuse eesmärgiks on toetada mikrotootjaid, siis peaks juba eeldusena lähtuma sellest, et väikeettevõtja preemia rakendub; 12) Euroopa Kohtult tuleb küsida eelotsust.

3(12)

3-22-2260 1) seadusandja kvalifitseeris ELTS § 59 lg-ga 26 § 59 lg 25 alusel antava toetuse grupierandi alusel antava riigiabina; 2) EL-i õigus ei loo võimalikele abisaajatele enesestmõistetavat nõudeõigust abi saamiseks. Selline nõudeõigus saab tekkida ainult siseriikliku õiguse alusel. ELTS-i kohaselt alates 1. juulist 2020 järgitakse mikroettevõtjatele antava abi puhul GBER-is sätestatut; 3) toetuse maksmine VTA-na oli ajutine meede ega loonud õiguspärast ootust. Mikrotootja abikava oli algusest peale mõeldud GBER-i järgse abikavana, millele rakenduvad vastavad piirangud. Abikava rakendati VTA-na üksnes ametniku vea tõttu; 4) seadusandjal oli õigus abikava muuta ja õiguspärase ootuse põhimõtet pole rikutud; 5) seadusandja arvestas vastanduvaid huve. Taastuvenergia tasu kannavad tarbijad ning kõrgete elektrihindade juures on fikseeritud toetuse maksmine tarbijatele põhjendamatult koormav. Vastustaja lõpetab kehtiva regulatsiooni tingimustes toetuse maksmise siis, kui tema arvutused näitavad, et mikrotootja saavutab 12-aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-is toodud piirmääraga; 6) metoodika lisa B kohaselt on kaebajaga samasse gruppi kuuluvate tootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta 112 eurot. Samas oli elektrienergia hind 2022. a esimese üheksa kuu jooksul 183 eurot/MWh. Seega 2022. aastal ületas elektri turuhind oluliselt mikrotootjate tootmiseks tehtavaid kulusid ning kui elektri hind püsiks sama kõrge kogu 12-aastase perioodi jooksul, siis tootja ei saaks üldse toetust, kuna tema päikesepark oleks kasumlik. ELTS § 59 lg 26 välistab energiatootjate ülekompenseerimise riigi arvelt kõrgete energiahindade tingimustes; 7) ELTS § 59 lg 26 alusel abi andmise tingimused muutusid alates 1. juulist 2020 vähesel määral ning uus regulatsioon täpsustas üksnes ülekompenseerimise piiri olukorras, mil tootja saab tulu turuhinnast enam, kui algselt prognoositud; 8) kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i nõuetega. Otsus ja metoodika ei avaldagi mõju kaebajale makstavale toetusele enne, kui ülekompenseerimise risk faktiliselt realiseerub. Kaebaja ei ole ka leidnud, et ta on paigutatud valesse gruppi või et tootjaid teisiti grupeerides oleks tema suhtes kehtiv tasandatud kulude arvutus teistsugune. Õige ei ole kaebaja väide, et metoodikas kasutatud diskontomäär ei ole põhjendatud. Puudub majanduslik põhjendus pidada väiketootja tegevust riskantsemaks suurtootja tegevusest ning lubada väiketootjale vastavalt suuremat omakapitali toetust. Kasumlikkust hinnatakse metoodika järgi seadmepõhiselt, mitte taotlejapõhiselt. Kaebaja puhul ei ole tegemist väiketootjaga. Vastustaja lähtus tulumaksu osas Eestis valitsevast praktikast, et kõik kapitalikulu arvutused on maksueelsed, võttes aluseks Konkurentsiameti juhised. Kasumlikkuse arvutamisel on lähtutud päikeseenergia börsihinnast; 9) vastustaja ei pidanud otsuses põhjendama, miks koheldakse erinevalt enne ja pärast 1. juulit 2020 tootmist alustavaid tootjaid. Samuti ei pea vastustaja põhjendama, miks ei kohaldu metoodika ainult nn „kobarjaamadele“; 10) Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Küsimus sellest, kas siseriikliku õiguse säte, mis sätestab abi andmise grupierandi määruse alusel, kohaldub kaebaja suhtes või mitte, on siseriikliku õiguse rakendamise küsimus.

4(12)

3-22-2260 3) vastustaja ja Rahandusministeeriumi vaheline kirjavahetus ei oma õiguslikku mõju; 4) seaduse eelnõu (173 SEII) seletuskiri kinnitab, et juba varem oli mõte ELTS § 59 lg-s 2 5 sätestatud toetus kvalifitseerida GBER-i alusel antava toetusena. Usutav on vastustaja selgitus, et mikrotootja abikava rakendati VTA-na ametniku vea tõttu; 5) kaebajal ei tekkinud õiguspärast ootust toetuse saamiseks VTA-na. Tegemist oli ajutise praktikaga. Seadusandjal oli õigus muuta 1. juulist 2020 abikava olemust ning paigutada abikava edaspidi grupierandi alla, kuhu see ka algselt mõeldud oli. Õiguspärane ootus ei tähenda seda, et soodustuse regulatsiooni pole lubatud muuta. ELTS § 59 lg-ga 25 sätestatud toetusskeemi ajalist perioodi ei muudetud alates 1. juulist 2020. Toetuse saamise õigust ei muudetud. Tagasiulatuv mõju puudub, sest norm võeti seadusena vastu 30. juunil 2020 ja see jõustus 1. juulil 2020. Seda kohaldataks edasiulatuvalt nende suhtes, kes alustasid tootmist alates 1. juulist 2020; 6) erinevalt koheldakse neid tootjaid, kes olid alustanud tootmisega enne 1. juulit 2020, nendest tootjatest, kes alustasid tootmisega 1. juulist 2020. Soodsamalt koheldud mikrotootjate grupp ei ole suur (s.o 13%). Erinevaks kohtlemiseks esineb mõjuv põhjus, s.o vältida võimalikku ülekompenseerimist. Seadusandja arvestas vastandlikke huve. Taastuvenergia tasu kannavad tarbijad. Ning kõrgete elektrihindade juures on fikseeritud toetuse maksmine tarbijatele koormav. Vastanduv huvi fikseeritud toetuse jätkumiseks on kõrgete elektrihindade juures väiksema kaaluga huvi. Tootja tulubaas on vaatamata väiksele toetusele kõrgest elektrihinnast tingituna oodatust suurem. Kehtinud toetuskava kohaselt sai mikrotootja müüdud elektrilt vastustajalt toetust igal juhul 53,7 eurot/MWh eest ja seda sõltumata toodetud elektri hinnast. Praeguse regulatsiooni kohaselt lõpetab vastustaja toetuse maksmise siis, kui tema arvutused näitavad, et mikrotootja saavutab 12-aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-s toodud piirmääraga. Metoodika lisa B kohaselt (KPMG sektoripõhine analüüs) on kaebajaga samasse gruppi (grupp nr 3) kuuluvate mikrotootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta (arvutatud 2021. a kohta) 112 eurot. Samas oli elektrienergia hind kaebaja kaebuse p-s 15 toodud arvutuste kohaselt 2022. aasta esimese üheksa kuu jooksul 183 eurot/MWh ja 2022. a-l keskmiselt 192,82 eurot/MWh. Seega ületas 2022. a-l elektri turuhind oluliselt mikrotootja poolt selle tootmiseks tehtavaid kulusid. Kui elektri hind püsiks sama kõrgel kogu 12-aastase perioodi vältel, siis ei saaks tootja üldse toetust, sest tema päikesepark oleks kasumlik. See tähendab, et kui mikrotootja saavutab GBER-s ette nähtud kasumlikkuse, siis kaotab ta ühtlasi õiguse toetuse saamiseks. Kaebaja tõlgenduse kohaselt peaks aga kaebaja tootma elektrienergiat hinnaga 112 eurot/MWh, müüma seda hinnaga 192,83 eurot/MWh ning saama lisaks riigilt toetust sumas 53,7 eurot/MWh kohta. Eeltoodu näitab, et ELTS § 59 lg 2 6 täidab ühiskonnas olulist funktsiooni, välistades energiatootjate ülekompenseerimist riigi (ehk tarbijate) arvelt kõrgete energiahindade tingimustes. Seevastu madala energiahinna tingimustes ja ülekompenseerimise riski puudumisel ELTS § 59 lg 2 6 praktikas ei rakendu, sest sellises olukorras on mikrotootjal jätkuvalt võimalik saada toetust 53,7 eurot/MWh kohta. Riigiabi andmise mõte on turutõrke kõrvaldamine ning seetõttu ei saa olla õiguspärast ootust minimaalselt võimalikust määrast suurema toetuse saamisele ehk ülekompenseerimisele. Samuti ei saa õiguspärast ootust tekkida eelpool viidatud ebaõigest halduspraktikast; 7) olukorras, kus seadusandja ei oleks ELTS § 59 lg-t 26 kehtestanud, oleks see võinud kaasa tuua põhiseadusega vastuolus oleva olukorra, kus toetust makstakse sõltuma selle vajadusest, tuues kaasa ülekompenseerimise; 8) rikutud pole vacatio legise põhimõtet. ELTS § 59 lg-s 26 toodud muudatus ei nõua ettevõtjatelt oma tegevuse suuremahulist ümberkorraldamist. Ettevõtjal on võimalik oma tootmist jätkata ning kuni 50 kW võimsusega seadmetega tootjatele jätkatakse toetuse maksmist, kuid seadusega on nähtud ette piirang, mille eesmärgiks on vältida ülekompenseerimist. Toetuse vähenemine ei kaasnenud automaatselt 1. juulil 2020, vaid alles 5(12)

3-22-2260 hetkest, mil tootmine saavutab 12-aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-is toodud piirmääraga (hetkel 1%); 9) kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i nõuetega. Kaebaja seisukoht ei ole õige, kuivõrd metoodika kohaselt on mikrotootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta 112 eurot/MWh, samas kus elektri turuhind on oluliselt kõrgem. Seega on ilmne, et kõigi mikrotootjate puhul esineb kõrgete energiahindade tingimustes ülekompenseerimise risk. Säte ei oma tootjale mõju enne, kui ülekompenseerimise risk faktiliselt realiseerub, st seni, kui elektri turuhind on toetusperioodi vältel allpool mikrotootja tootmiskulusid, saab tootja (sh kaebaja) toetust kuni 53,7 eurot/MWh. Metoodika alusel tootjate grupeerimine ei saa iseenesest tuua kaasa olukorda, kus toetusele ei pruugi kvalifitseeruda tootjad, kellel oleks õigus toetusele VTA-na, kuivõrd vastav regulatsioon ei tulene mitte metoodikast, vaid ELTS § 59 lg-st 26. Metoodikal ei ole sellist toimet, nagu leiab kaebaja. Väikeettevõtja preemia lisamata jätmine ei riiva kaebaja õigusi, kuivõrd kaebaja ei ole väikeettevõtja. Samas, isegi kui toetuse taotleja oleks põhiliselt väikeettevõtja, siis ei õigustaks see WACC-le vastava preemia lisamist, sest toetus on seadmepõhine, mitte tootjapõhine. Kaebaja küll vaidlustab metoodika ühte komponenti (diskontomäära), kuid ei esita mingit analüüsi selle kohta, milliseks kujuneks tema projekti kasumlikkus arvestades arvesse võetud diskontomäära ja milliseks see kujuneks siis, kui arvesse võetakse nn „õiget“ diskontomäära. Sellises olukorras ei saa väita, et kaebaja poolt põhjendatuks peetud diskontomäära arvestamine ei tooks kaasa ülekompenseerimist. Tulumaksu tasumise kohustus, maksumäär ning tasumise hetk sõltuvad investori isikust, dividendi maksmise sagedusest ja ajastusest. Seega sõltub tulumaksu tasumise kohustuse tekkimine väga erinevatest teguritest. Vastustaja on selgitanud, et samast mudelist lähtutakse Konkurentsiameti poolt tulususe arvutamisel kõigis energiasektorites, sh elekter, gaas, vesi ja soojus ning vastustaja peab oluliseks rakendada WACC määramisel Konkurentsiametiga ühtset praktikat. Kuna tegemist on Eestis laialt levinud lähenemisega, siis ei ole alust väita, et vastustaja ületas tulumaksuga mittearvestamisel diskretsiooni piire. Otsuse lisas C „Päikesejaamade kasumlikkuse hindamise rakendamiskava“ võetakse hindamismudelis turuhinna arvestamise aluseks päikeseparkide kalendriaasta keskmine börsihind. Vastustaja on oma vastuses kohtule selgitanud, et lähtus kasumlikkuse arvestamisel just päikeseenergia börsihinnast, milleks on päikeseenergia vastava aasta tunnipõhiste hindade kaalutud keskmine, kus tunnipõhised hinnad kaalutakse läbi päikeseenergia osakaaluga vastavas tunnis; 10) käesoleval juhul puudub vajadus eelotsuse küsimiseks, kuivõrd käesolevas asjas ei ole vaidluse põhisisuks poolte erinev arusaam Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisest või kehtivusest. Vaidluse põhisisu ei ole grupierandi määruse kehtivus või tõlgendamine, vaid siseriikliku õiguse, ehk ELTS sisu ja kohaldamine. Küsimus sellest, kas siseriikliku õiguse säte, mis näeb ette abi andmise grupierandi määruse alusel, kohaldub kaebaja suhtes või mitte, on siseriikliku õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6(12)

3-22-2260 2) vastustajal oli kaalutlusõigus otsustada maksta kaebajale toetust VTA-na. Kui ametnik eksis, siis tuleks ka teistel välistada abi andmine VTA-na. Tootjatele, kes alustasid investeeringu tegemist, tuleb maksta abi VTA-na. Selle lähenemisega nõustus Rahandusministeerium. Kaebajale antav abi tuleb seega kvalifitseerida VTA-na. ELTS § 59 lg 26 ei piira toetuse maksmist fikseeritud määras vastavalt ELTS § 59 lg 2 p-le 1; 3) kaebaja eesmärk on see, et tema suhtes ei kohaldataks toetuse ülempiiri. See seab ta ebavõrdsesse olukorda võrreldes nende tootjatega, kes alustasid tootmisega hiljemalt 30. juunil 2020; 4) rikutud on kaebaja õiguspärast ootust, sest ta tegi investeerimisotsuse lähtuvalt teadmisest, et toetust makstakse 12 a jooksul kindlaksmääratud suuruses 53,7 eurot/MWh kohta. Toetusskeemi sisenemine pidi lõppema 31. detsembril 2020. Samas eelnõu teisel lugemisel

7(12)

3-22-2260 7) eelotsuse küsimine pole vajalik. Küsimus on riigisisese õiguse tõlgendamisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(12)

3-22-2260 lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJKo 3-4-124-11, p 49). Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda seda, et kehtiva õiguse muutmine oleks välistatud, vaid kaaluda tuleb erahuvi avaliku huviga (RKPJKo 3-4-1-24-11, p-d 47–64).

3-22-2260 kuni 30.2020 võimalik, ehkki mitte otseselt seadusest tulenev. Praegusel juhul pole seega võimalik vacatio legise rikkumist järeldada (vt ka TlnRngKo 3-22-2295, p 22).

3-22-2260 maakasutusõigust ja tootmisseadmeid, millega päikeseenergiast elektrienergiat toota. Seejuures on kaebaja tütarettevõte, kellele tagatakse omakapitali kättesaadavus emaettevõtte, mitte väikeettevõtja hinnaga.

(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Veiko Vaske eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2025 otsusele haldusasjas nr 3-22-2260 Jään eriarvamusele kohtuotsuse resolutsiooni p 3 osas, millega kohus otsustas HKMS § 175 lg 3 alusel asendada kohtulahendi avaldamisel juriidiliste isikute ärinimed tähemärgiga. Viidatud norm võimaldab põhimõtteliselt asendada tähemärgiga ka juriidiliste isikute nimesid, mida kinnitab varasem Riigikohtu praktika (nt RKHKm 3-21-2196, p 15.2), kuid sellekohane taotlus ei ole kohtule kohustuslik, vaid kohus võib avalikust huvist lähtuvalt jätta andmesubjekti taotluse rahuldamata, kuna halduskohtumenetluses lahendatakse avalikõiguslikke vaidlusi, mille vastu on eelduslikult avalik huvi (nt RKHKo 3-22-2476/22, p 18; RKHKm 3-21-2196, p 15.3). Antud juhul esitas kaebaja apellatsioonkaebuses taotluse asendada tähemärgiga mh juriidiliste isikute nimed, esitamata selleks samas mis tahes põhjendust. Kaebaja ei ole esitanud taotlust kohtumenetluse kinniseks kuulutamiseks ega muus osas kohtuotsuse sisu avaldamata

11(12)

3-22-2260 jätmiseks, nt oma ärisaladuse kaitseks vmt põhjusel. Ka on asjas toimunud kahes kohtuastmes avalikud kohtuistungid, mistõttu ei ole avalikkuse jaoks saladus ka kaebaja kohtusse pöördumise fakt ega kohtuasjas arutatud küsimused. Sellises olukorras ei ole kaebajal minu hinnangul äratuntavat huvi, et iseenesest mittekonfidentsiaalseid andmeid ei oleks võimalik kohtuotsuse põhjal seostada tema ärinime ja äritegevusega. Kohtumenetluse avalikkus on oluline põhimõte demokraatliku ühiskonna toimimiseks ja kõik kõrvalekalded sellest peavad olema põhjendatud ning kaalutletud. Avalike rahaliste vahendite kasutamisega seotud asjaajamises tuleb tagada võimalikult suur läbipaistvus ja sellega seotud vaidlustes on äratuntav avalik huvi nii õiguse kohaldamise, faktiliste asjaolude kui ka avalikke vahendeid oma äritegevuses kasutavate isikute vastu. Nendel kaalutlustel ei ole minu hinnangul antud juhul põhjendatud kaebaja ärinime avaldatavas kohtuotsuses varjata. Muus osas olen kohtuotsusega nõus.

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.