Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 29. mai 2025, Tartu 3-23-2282
Haldusasi
X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. septembri 2023. a tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ja 15. detsembri 2023. a vaideotsuse tühistamiseks ning elamisloa pikendamise kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus muutmata.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi selles initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. juuni 2025).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav, Venemaa kodanik X.X. (sündinud xxxx. aastal) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks. PPA 15. septembri 2023. a otsusega nr 15.3-3.1/2236-1 keelduti elamisloa pikendamisest. Otsuse kohaselt on X.X.-ile määratud Eesti Vabariiki sisenemise keeld, tal on kehtiv kriminaalkaristus ning teda on mitmel korral erinevate süütegude eest süüdi mõistetud, mistõttu on alus elamisloa andmisest keeldumiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p 1 ja 124 lg 2 p 2, 7 ja 9).
2.Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 15. detsembri 2023. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/141) esitas X.X. kaebuse, milles palus elamisloas pikendamiset keeldumise otsus ning vaideotsus tühistada ja kohustada PPA-d elamisloa väljastamise taotluse uueks lahendamiseks. Kaebuse kohaselt on elamisloa väljastamata jätmine kaebaja ja tema lähedaste põhiõigusi piirav.
3.Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Põhjendatud pole kaebaja etteheide, et talle saadetakse eestikeelseid dokumente. Haldusmenetluse keel on eesti keel (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg 1). Keeleseaduse § 12 lg 1 järgi on riigiasutusel õigus nõuda võõrkeelse dokumendi saamisel üldjuhul selle tõlget. Vastustajal polnud kehtivast õigusest tulenevat kohustust tõlkida enda koostatud dokumente kaebaja jaoks vene keelde.
3.2.Kaebajale anti võimalus esitada menetluse kestel oma seisukohti ja vastuväiteid ning seega pole menetlusnorme rikutud.
3.3.Välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p 2 järgi võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev asjaolu ning sama lõike p 5 järgi võib keelduda siis, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. VMS § 124 lg 2 p 7 näeb ette, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistus ei ole kustunud. Sama lõike p 9 näeb ette, et elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalast on korduvalt kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude eest.
3.4.Ka VMS § 124 lg-s 2 sätestatud ja kohustuslikuna sõnastatud keeldumise aluste puhul tuleb elamisloa andmist siiski igal üksikjuhul kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (RKHKo 3-3-1-2-16, p 22).
3.5.Kaebajat on karistatud viimati karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-s 2 ja 3 (kehaline väärkohtlemine), § 136 lg-s 1 (vabaduse võtmine seadusliku aluseta) ja § 145 lg-s 2 (sugulise iseloomuga tegu lapseealisega) alusel viieaastase vanglakaristusega ning lisakaristusena kohaldati Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga viieks aastaks. Seega esinesid kaebaja puhul VangS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud alused – talle määratud karistus oli pikem kui üks aasta ning karistus ei ole kustunud. Teda on karistatud korduvalt kriminaalkorras ka varem tahtlike kuritegude eest ning viiel korral väärtegude eest. Vastustaja on teinud asjakohase järelduse, et karistused pole suunanud kaebajat õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkanud süütegude toimepanemist.
3.6.Kaebaja kuriteod on ei ole aja jooksul muutunud väheohtlikuks hoolimata sellest, et talle mõisteti viimati miinimumilähedane karistus.
3.7.Eestis elab kaebaja sugulasi, sh ema ja üks lastest. Olles toime pannud süüteod, mille eest karistati kaebajat vangistusega, on ta ise oma tegevusega juba loonud olukorra, kus tema võimalused enda ema abistada või oma laste eludesse panustada on väga piiratud. Tõendatud pole, et kaebaja sidemed lähedastega on nii head ja tihedad, nagu ta ise väidab. Eksitav on kaebaja väide tema neljast Eestis elavast lapsest – kaks last elavad koos emaga Saksamaal ja ühe lapse suhtes pole tema rahvastikuregistrisse isana kantud. Kaebaja Eestis elav laps elab perekonnas, mille teiste liikmete suhtes on kaebaja toime pannud vägivaldse kuriteo. Seoses emaga ei osanud kaebaja kohtuistungil isegi vastata, kes tema ema eest praegu hoolitseb. Vastustaja on asjakohaselt märkinud, et kaebaja ema eest saavad hoolitseda ka kaebaja õedvennad, kes elavad Eestis. Kaebaja saaks ema rahaliselt abistada ka välismaalt. Ka vangistuses viibides ei ole kaebaja oma lähedastega suhelnud tihedalt.
3.8.Ka viimase kriminaalasja lahendamisel leidsid üldkohtud, et kaebaja seosed Eesti Vabariigiga ja enda perekonnaga on nõrgad. Tartu Ringkonnakohus märkis otsuses, et kaebajal pole emaga väga lähedasi suhteid ning ta ei suhtle oma õdede ja vendadega. Enne 2020. aastat elas kaebaja umbes 5 aastat Saksamaal. Oma pojaga on ta suhelnud vaid pool aastat ning mitte enda initsiatiivil. Ta on intensiivset vägivalda kasutanud nii oma lapse ema 2
kui ka viimase alaealise tütre suhtes ning lapse ema taotleb ainuhooldusõigust. Ringkonnakohus jõudis lisakaristust kohaldades järeldusele, et selliste sidemete katkemine ei kaalu üle õiguskorra kaitsmise huvi temast lähtuvate isikuvastaste kuritegude toimepanemise reaalse ohu tõttu.
3.9.Seoses kaebaja väitega, et ta sündis Eestis ning et tal pole sidemeid Venemaaga, märkis halduskohus, et Euroopa inimõiguste kohtu seisukohtade järgi võib välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte. Hoolimata Venemaa rünnakust Ukrainale ei ole Venemaa Föderatsioon riik, kuhu ei võiks turvalisuse kaalutlustel Eestist välja saata tema enda riigi kodanikke.
3.10.Tänapäevased suhtlusvahendid võimaldavad hoida tihedat sidet ka välisriigis olles.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebajat tahetakse saata Venemaale, millega tal pole sidemeid ja kus ta ei tunne kedagi ning see riik peab sõda. Kaebaja on sündinud ja kogu elu elanud Eestis.
4.2.On tõenäoline, et Venemaal hakatakse teda taga kiusama.
4.3.Kaotsi lähevad sidemed kaebaja perekonnaliikmetega.
4.4.Elamisloa andmata jätmisega rikutakse Eesti Vabariigi põhiseadust ja mitmeid rahvusvahelisi õigusakte.
4.5.Pole tõendatud, et kaebajast tuleneb tegelik ja tõsine oht.
4.6.Pole arvestatud kaebaja ja tema lähedaste põhiõigusi ega proportsionaalsuse põhimõtet.
4.7.Kaebaja suhtes on tehtud psühhiaatriline ekspertiis, millega kinnitati, et tal ei ole psüühilist häiret. Seega ei tulene kaebajast reaalset ja tõsist ohtu. Kaebaja taotleb selle ekspertiisi asja materjalide juurde väljanõudmist. Apellatsioonkaebuses väljendatakse rahulolematust sellega, et kaebajale ei antud riigi õigusabi. Samuti väidetakse, et kaebaja ei saa aru, mida talle kohtumenetluses kirjutatakse ning et talle põhjustatakse psüühilisi piinu. Veel väljendas kaebaja apellatsioonimenetluses rahulolematust seoses sellega, et talle ei tõlgitud PPA vastust apellatsioonkaebusele ning palutakse saata talle selle tõlge. Kohtuotsuse avaldamisel palub kaebaja tema nimi varjata.
5.PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja sai halduskohtus väljendada end kaks tundi kestnud kohtuistungil. Juriidilised teadmised ei ole niivõrd olulised, kuna halduskohtumenetluses tuleb kohtul täita uurimis- ja selgitamiskohustust.
5.2.Halduskohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Kaebaja enim korratud väide apellatsioonimenetluses on see, et talle oleks tulnud anda riigi õigusabi. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja taotlus apellatsioonimenetluses riigi õigusabi määramiseks jäeti rahuldamata apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel 21. augusti 2024. a määrusega. Kaebaja seda määrust ei vaidlustanud ning tegemist on jõustunud määrusega. Ringkonnakohus ei näe, et asjaolud oleksid menetluse kestel selliselt muutunud, et õigustaksid kaebajale riigi õigusabi määramist. Kaebaja on suutnud esitada vaidlusega seoses 3
asjakohaseid seisukohti ning kohtule on need arusaadavad. Ringkonnakohus ei näe, et esindaja olemasolu korral oleks vaidluse lõpptulemus olnud kaebaja jaoks teistsugune. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist võrdlemisi selge vaidlusega, kus kaebust pole võimalik põhjendatuks lugeda.
9.Elamisloast keeldumise otsus on väga põhjalikult motiveeritud. See on kokku 14 lehekülge pikk ning selles on analüüsitud põhjalikult nii poolt- kui vastuargumente elamisloa väljastamise osas. Kaebajale on antud korduvalt võimalus esitada selles küsimuses oma seisukohti. Otsuses on välja toodud, et kaebajat on karistatud alates 2007. aastast kriminaalvõi väärteokorras kokku üheksal korral, neist kriminaalkorras viiel korral. Vangistus on karistuseks mõistetud neljal korral, neist vähemalt kolm olid pikemad kui üks aasta. Kehtivaid kriminaalkaristusi oli otsuse tegemise hetkel kaks (dtl 105-106). Seega oli täidetud kaks erinevat elamisloa väljastamisest keeldumise alust – kui välismaalast on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (VMS § 123 lg 2 p 9) ja kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistus ei ole kustunud (VMS § 124 lg 2 p 7). Tegemist on elamisloa väljastamisest keeldumise imperatiivsete alustega. Ometigi oli PPA kasutanud ka kaalutlusõigust ning kontrollinud, kas esineb aluseid, mis elamisloast keeldumise välistaks. Neid aluseid PPA ei näinud. Ehkki kaebajal ei ole otseseid sidemeid Venemaaga, on ta Venemaa Föderatsiooni kodanik ja tema emakeel on vene keel. Kaebaja side perekonnaga on nõrk (dtl 96 – 109). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega, samuti halduskohtu antud hinnangutega elamisloa andmisest keeldumise otsusele ega pea vajalikuks neid korrata. Üldistatult märgib ringkonnakohus seda, et kaebaja tugineb üksnes väljasaatmise ja elamisloa pikendamata jätmise negatiivsele küljele ning üritab emotsionaalselt näidata, kui koormav see tema jaoks on, ent jätab pea täielikult tähelepanuta selle, et ta ise on endale oma kuritegeliku käitumisega sellised tagajärjed kaasa toonud. Samuti üritab kaebaja eitada endast lähtuvat ohtu, ent ei teadvusta seda, et objektiivselt võttes on igati põhjendatud pidada kaebajat varasema käitumise põhjal ohtlikuks, kuna tema kuritegelik käitumine on olnud korduv ning miski ei viita, et ta võiks olla muutunud. Pigem vastupidi, kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest kumab läbi enese õigustamine ja enda tegude tahaplaanile jätmine, mis viitab sellele, et kaebaja ei soovi nõustuda tema tegudele antud hinnangutega.
10.Kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning tema emakeel on vene keel. Seega ei pea paika kaebaja väide, et tal pole Venemaaga mingeid sidemeid – teda seob Venemaaga kodakondsus. Kui kaebaja arvates pole tal Venemaaga sidemeid, siis oleks tal olnud võimalik Vene kodakondsusest loobuda ja sooritada vajalikud toimingud Eesti kodakondsuse saamiseks, ent ta pole seda teinud. See näitab, et väide sidemete puudumisest on otsitud, sest sellele tugineb kaebaja alles nüüd, kui teda ähvardab väljasaatmine ning elamisloa väljastamisest keeldumine. See, et kaebaja ei tunne Venemaal enda väitel kedagi ning pole seal olnud, ei välista sinna väljasaatmist. Tegemist on ikkagi tema kodakondsusjärgse riigiga. Täiesti oletuslik ning tõendamata on kaebaja väide, et teda hakatakse Venemaal taga kiusama. Kaebaja pole selgitanud, mis seda võiks põhjustada. Isegi kui kaebaja omab vaateid või eelistusi, mis võiksid põhjustada Venemaal tagakiusamist, on tal endal võimalik käituda vaoshoitult ning mitte selliseid vaateid või eelistusi väljendada.
11.Kaebaja väidab jätkuvalt, et kahjustatakse tema ja ta lähedaste õigust perekonnaelule, ent jätab tähelepanuta halduskohtu otsuses oluliseks peetu – et kaebaja sidemed oma emaga on 4
nõrgad, et ema saavad abistada ka tema teised lapsed ning et enda lapsega on tal samuti sidemed nõrgad ja et lapse ema suhtes on ta käitunud vägivaldselt. Neid asjaolusid ei ole kaebaja apellatsioonimenetluses ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub, et sellistel asjaoludel ei saa kaebaja perekondlikke sidemeid pidada tugevateks ning vastavalt ei toimu tema perekonnapõhiõiguse ülemäära intensiivset riivet. Igal juhul tuleb kaalukamaks pidada elamisloa pikendamata jätmise eesmärkide (eeskätt kaebajast kui korduvalt kuritegusid toime pannud isikust lähtuva ohu välistamine) saavutamist.
12.Õige pole kaebaja väide, et kaebajale elamisloa andmata jätmisega rikutakse põhiseadust ja rahvusvahelisi õigusakte. Kaebajale elamisloa andmata jätmiseks on mitu siseriiklikust õigusest tulenevat alust, eeskätt ülal viidatud VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9. Pole alust pidada neid norme põhiseadusevastasteks ja seega ei saa rääkida ka põhiseaduse rikkumisest. Ka kaebaja poolt abstraktselt viidatud rahvusvahelised õigusaktid ei välista korduvalt kuritegusid toime pannud isikule elamisloa pikendamisest keeldumist. Ka ei saa kaebajale elamisloa andmata jätmist pidada ebaproportsionaalseks. Välismaalasest kurjategijale elamisloa andmisest keeldumine aitab kaasa sellele, et see välismaalane ei saa Eestis kuritegusid toime panna, st on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning ringkonnakohtu hinnangul ka mõõdukas vahend.
13.Kaebaja arvates pole tõendatud temast lähtuv oht. Siin jätab kaebaja täielikult tähelepanuta asjaolu, et teda on korduvalt karistatud erinevate süütegude eest, sh neljal korral vangistusega. Ilmselt ei soovi kaebaja aktsepteerida fakti, et korduvalt kuritegusid toime pannud isik on suure tõenäosusega ohtlik ka edaspidi, kuid see ei muuda seda fakti olematuks. Kaebaja psühhiaatriline ekspertiis temast lähtuva ohu puudumist ei tõenda. See, et kaebaja on psüühiliselt terve, ei välista tema ohtlikkust, sest kaebaja on sellest asjaolust hoolimata pannud kuritegusid toime ka varem. Taotlus selle ekspertiisi väljanõudmiseks jääb rahuldamata, sest eeltoodust tulenevalt ei ole sellel asjas tähtsust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2).
14.Kaebaja etteheidet, et kohtumenetlusega põhjustatakse talle psüühilisi piinu, peab ringkonnakohus asjakohatuks. Kaebaja on ise esitanud kaebuse halduskohtule, st on ise kohtumenetluse algatanud. Kui tema jaoks on kohtumenetlus piinasid valmistav, on tal võimalik kaebusest loobuda (HKMS § 153).
15.Kaebaja taotlus PPA poolt esitatud apellatsioonkaebuse tõlke väljastamiseks jääb rahuldamata. Kaebaja saab piisava ülevaate PPA vastusest käesolevas otsuses toodud refereeringust (ülal p 5) ning kuivõrd see pole menetluses määrava tähtsusega dokument, ei pea ringkonnakohus vajalikuks süveneda sellise dokumendi tõlkimise põhimõttelisse lubatavusse.
16.Eeltoodust tulenevalt ei vii ükski apellatsioonkaebuse väide kaebuse rahuldamiseni. Elamisloa andmisest keeldumise otsus on põhjendatud ning õiguspärane ja selle tühistamiseks pole alust. Halduskohtu otsus jääb seega muutmata.
17.Ringkonnakohus märgib, et kaebaja suhtes kehtib kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest tulenev väljasaatmiskohustus ja sissesõidukeeld. Seega on kaebaja suhtes väljasaatmine juba otsustatud. 5
18.Kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesoleval juhul üritab kaebaja rõhutada ka faktilisi asjaolusid, kuid lõppkokkuvõttes nende üle vaidlust ei ole, põhiosas taandub vaidlus siiski õiguslikele küsimustele. Ringkonnakohtu jaoks on faktilised küsimused asjas selged ning puudub igasugune vajadus asja lahendamiseks istungil lisateabe saamiseks. Kaebaja on esitanud enda seisukohti apellatsioonimenetluses korduvalt. Halduskohtus toimus asjas istung, kus kaebaja sai oma seisukohti suuliselt väljendada. Istungi asemel asja kirjalikus menetluses lahendamine aitab lahendada asja märgatavalt kiiremini ning on seega kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus istungi korraldamise taotluse rahuldamata.
19.Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
20.Kaebaja taotleb, et kohtulahendi avaldamisel asendatakse selles tema nimi initsiaalidega. See taotlus tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel rahuldada.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.