Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.05.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1923
Haldusasi
L.F kaebus Eesti Töötukassa 16.05.2023 ettekirjutuse nr 6-7.2/23/0491 peale
Menetlusosalised
Kaebaja – L.F Vastustaja – Eesti Töötukassa
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 03.04.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
L.F apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada L.F apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.04.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada L.F kaebus.
Tühistada Eesti Töötukassa 16.05.2023 ettekirjutus nr 6-7.2/23/0491.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.06.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-1923 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Eesti Töötukassa tuvastas 07.02.2022 otsusega nr TVH/22/005477 L.F-il töövõime alates 09.03.2022 kuni vanaduspensionini.
puuduva
2.Eesti Töötukassa 08.02.2022 otsusega nr TVT/22/007823 määrati L.F-ile 01.02.2022 avalduse alusel töövõimetoetus perioodiks 09.03.2022–21.02.2024.
3.Eesti Töötukassa lõpetas 03.04.2023 otsusega nr TVT/23/020556 töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 19 lg 3 p 1 toetuse maksmise tagasiulatuvalt alates 21.02.2023, kuna alates 22.02.2023 maksti L.F-ile pensioni riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 mõistes.
4.Eesti Töötukassa koostas 16.05.2023 ettekirjutuse nr 6-7.2/23/0491, millega tegi L.F-ile TVTS § 20 lg 5 alusel ettekirjutuse enamtasutud toetuse tagasimaksmiseks koos hoiatusega rakendada sundtäitmist. Ettekirjutuse kohaselt maksti L.F-ile ajavahemikus 22.02.2023–28.02.2023 114,31 eurot töövõimetoetust, milleks tal õigus puudus.
5.L.F esitas 19.06.2023 töötukassale vastuse, milles ei nõustunud ettekirjutusega ja selgitas oma seisukohti. Töötukassa vastas L.F-ile e-kirjaga 19.06.2023. L.F esitas uue pöördumise 28.06.2023, millele töötukassa vastas 05.07.2023. Ettekirjutusega nõutava summa suhtes on algatatud kohtutäituri täitemenetlus nr 176/2023/2984.
6.L.F esitas 30.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles töötukassa 16.05.2023 ettekirjutuse nr 6-7.2/23/0491 tühistamist, õiguspärase, kaalutletud ja põhjendatud haldusakti andmist ning täiteasja nr 176/2023/2984 lõpetamist. Ettekirjutus riivab kaebaja õigusi. Vastustaja oleks pidanud veenduma enne toetuse maksmist, et kaebajal puudub õigus seda saada ja seda eriti olukorras, kus kaebajale ei olnud teada, et tema suhtes oli koostatud otsus pensioni maksmiseks tagasiulatuvalt. Kaebaja ei oleks saanud ise samaaegset pensioni ja toetuse maksmist ära hoida, küll oleks saanud seda teha vastustaja ja ära hoida selle, et kaebaja on asetatud majanduslikult keerulisse olukorda. Kaebaja ei ole tahtlikult teavet varjanud. Kaebaja on esitanud kõik taotlused ja avaldused õigeaegselt. Riik ei tohi käituda sõnamurdlikult. Vastustajal on ligipääs registritele, et vajadusel kontrollida isikute õigust erinevatele makstavatele toetustele. Eri ametitel on võimalik teha koostööd, et tagastusnõude tekkimine ära hoida. Kuna vanaduspension määrati 22.02.2023 ja töötukassa toetust maksti välja iga kuu 5. kuupäeval, jäi töötukassale piisavalt aega, et veenduda, millise summa tohib kaebajale välja maksta. Õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks on lubatud reeglina üksnes edasiulatuvalt ja piiritletud juhtumitel (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66). Kaebajal on tekkinud usalduse kaitse, et alusetult makstud töövõimetoetust ei nõuta temalt tagasi, kuna ta on ise korrektselt käitunud.
7.Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata. Töötukassa 03.04.2023 otsusega lõpetati kaebajale töövõimetoetuse maksmine tagasiulatuvalt 21.02.2023 seisuga, kuivõrd Sotsiaalkindlustusameti (SKA) infosüsteemi andmete kohaselt makstakse talle alates 22.02.2023 pensioni RPKS § 5 mõistes. Kaebajale on töövõimetoetus perioodi 01.02.–28.02.2023 eest välja makstud 06.03.2023. Seadusandja on pannud eelkõige 2(7)
3-23-1923 toetuse saajale kohustuse teavitada asjaoludest, mis võivad kaasa tuua töövõimetoetuse maksmise lõpetamise (TVTS § 211 p 2). Ka töövõimetoetuse määramise otsuse nr TVT/22/007823 p 4.1 kohaselt on isik kohustatud töötukassale viivitamata teatama asjaoludest, mis mõjutavad tema õigust saada töövõimetoetust ja selle suurust. Paratamatult toimub infosüsteemides päringu tegemine mõningase ajalise nihkega ja teisiti ei oleks ka võimalik, mistõttu ongi selliste olukordade tarbeks pandud isikule endale kohustus teavitada kohe asjaoludest, mis toovad või võivad kaasa tuua toetuse maksmise lõpetamise või vähendamise. Otsuse nr TVT/22/007823 kaebajale teatavaks tegemisest alates pidi ta olema teavitamiskohustuse olemasolust ja selle sisust teadlik. Kaebajale määrati SKA poolt 02.03.2023 otsusega pension tagantjärele alates 22.02.2023. Kuna vastustaja süsteemis tehti päring SKA andmete kohta 02.03.2023 varahommikul, siis ei saanud sellekohane teave pensioni määramisest vastustajale kajastuda, sest SKA ei olnud veel pensioni määramist otsustanud. Seetõttu puudus vastustajal alus lõpetada töövõimetoetuse maksmist. Kui kaebaja oleks teavitanud vastustajat pensioni määramise otsusest kohe, nt 02.03.2023 päeval või hiljemalt 06.03.2023 hommikul, poleks vastustaja 06.03.2023 teinud kaebajale ajavahemiku 22.02.–28.02.2023 eest töövõimetoetuse väljamakset. Ka ei teavitanud kaebaja vastustajat pensioniavalduse esitamisest SKA-le. Seega ei täitnud kaebaja TVTS § 21 1 p-s 2 ja otsuse nr TVT/22/007823 p-s 4.1 sätestatud teavitamiskohustust. Isegi kui asuda seisukohale, et ajavahemiku 22.02.2022–28.02.2023 eest on töövõimetoetus makstud kaebajale vastustaja eksliku tegevuse tõttu, ei saa kaebaja sellest järeldada, et alusetult saadud toetus kuulubki talle ja ta ei pea toetust tagastama. Vastustaja on omalt poolt teinud kõik, et tekkinud olukord laheneks õiglaselt, s.o pakkunud kaebajale ettekirjutuses võimalust tasuda alusetult saadud summa osamaksetena. Kaebaja on aga keeldunud igasuguse summa tagastamisest ning hoidnud kõrvale tema suhtes haldusmenetluses algatatud tagasinõudemenetlusest, kui pole talle e-kirjaga saadetud dokumente vastu võtnud. See oli ka üks põhjustest algatada täitemenetlus, kuivõrd kaebaja keeldus kategooriliselt toetuse tagasi maksmisest. Samuti pole kaebaja üles näidanud huvi kohtumenetluses asja lahendamiseks kompromissiga.
8.Tallinna Halduskohus jättis 03.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Vaidlust ei ole, et kaebajale hakati maksma pensioni alates 22.02.2023 RPKS § 5 mõistes (vt dtl 66). TVTS § 19 lg 3 p-st 1 ja § 12 lg-st 4 tuleneb, et töövõimetoetuse maksmine lõpetatakse, kui toetuse saajale on määratud pension. See tähendab, et töövõimetoetust ja pensioni ei maksta samal ajal. Seadus sätestab ka põhimõtte, et toetuse maksmine lõpetatakse lõpetamise aluseks oleva asjaolu tekkimise päevast arvates, s.t see võib toimuda ka tagasiulatuvalt. Töötukassa 07.02.2022 otsusega oli kaebajal tuvastatud puuduv töövõime alates 09.03.2022 kuni vanaduspensionieani ning töötukassa 08.02.2022 otsusega määratud töövõimetoetuse maksmise periood 09.03.2022–21.02.2024. Töötukassa 03.04.2023 otsusega lõpetati kaebajale töövõimetoetuse maksmine, kuna selgus, et SKA infosüsteemi andmete kohaselt maksti kaebajale alates 22.02.2023 pensioni. Seega ei ole vaidlust, et töötukassa lõpetas õiguspäraselt kaebajale töövõimetustoetuse maksmise, sest kaebajale hakati maksma pensioni. Vaidlus on selle üle, kas töötukassa lõpetas õiguspäraselt toetuse maksmise tagasiulatuvalt ning kas kaebaja peab maksma tagasi aluseta saadud töövõimetoetuse 114,31 eurot. Kaebaja etteheide HMS §-s 67 sätestatud usalduse kaitse põhimõtte rikkumise kohta ei ole praegusel juhul asjakohane. Töötukassa ei ole toetuse määramise otsust algusest peale kehtetuks tunnistanud, vaid on seda otsust toetuse maksmise lõpetamise otsusega muutnud
3(7)
3-23-1923 (sisuliselt muudeti toetuse maksmise perioodi ja uueks perioodiks määrati 09.03.2022– 21.02.2023). Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et talle makstakse töövõimetoetust ja pensioni samal ajal. TVTS sätestab ühemõtteliselt ja selgelt, et kui toetuse saajale hakatakse pensioni maksma, siis lõpetatakse töövõimetoetuse maksmine. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et talle on töövõimetoetus alusetult välja makstud töötukassa eksimuse tõttu ning seetõttu seda tagastama ei pea. Töötukassa on selgitanud, et kui kaebaja oleks töötukassat teavitanud kohe peale 02.02.2023 otsuse tegemist, et talle on tagasiulatuvalt alates 22.02.2023 määratud pension, ei oleks töötukassa toetust kaebajale 06.03.2023 üle kandnud. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 21 lg 1 ja selle alapunktid sätestavad isiku kohustused hüvitise taotlemisel ja saamisel, mh isiku teavitamiskohustuse asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise saamise õigust ja selle andmist. SÜS § 31 lg 1 sätestab rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõude alused. TVTS § 21 sätestab teavitamiskohustuse asjaoludest, mis mõjutavad tema õigust saada töövõimetoetust ja selle suurust, sealhulgas välisriiki elama ja tööle asumisest ning välisriigis saadavast töötasust, töötuskindlustushüvitisest, vanemahüvitisest, ajutise töövõimetuse hüvitisest ja pensionist ning töövõimega seotud hüvitisest, pensionist või toetusest. TVTS § 20 lg 1 sätestab üldise tagasinõude aluse õigusliku aluseta määratud ja makstud töövõimetoetuse jaoks. Samuti on kaebajale töövõimetoetuse määramise otsuse p-s 4.1 märgitud, et taotleja on kohustatud töötukassale viivitamatult teatama asjaoludest, mis mõjutavad tema õigust saada töövõimetoetust ja selle suurust. Kõnealuse otsuse p-s 4.2. on märgitud, et töötukassa võib nõuda õigusliku aluseta määratud ja makstud töövõimetoetuse selle saajalt tagasi. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud töötukassat talle pensioni määramisest õigeaegselt teavitada, sest see määrati tagasiulatuvalt ning alles 02.03.2023 otsusega, siis ei välista see, et toetus on saadud perioodi eest 22.02.2023–28.02.2023 alusetult ning enamsaadud toetus 114,31 eurot tuleb töötukassa nõudmisel tagastada. TVTS § 20 lg 1 kohaselt võib töötukassa nõuda õigusliku aluseta määratud ja makstud töövõimetoetuse selle saajalt tagasi. TVTS § 20 lg 5 sätestab, et kui töövõimetoetuse maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa tagasimaksmist ja töövõimetoetuse saaja ei maksa enammakstud summat tagasi, tehakse enammakstud summa tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral on töötukassal õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kuna töötukassa lõpetas õiguspäraselt kaebajale töövõimetoetuse maksmise tagasiulatuvalt alates 21.02.2023, on töötukassa 16.05.2023 ettekirjutus nr 6-7.2/23/0491 õiguspärane ja kehtiv. Vastustaja on pakkunud kaebajale võimalust maksta aluseta saadud toetus tagasi osade kaupa (dtl 56), samuti on pakkunud kaebajale võimalust kompromissi sõlmimiseks (dtl 57–58), kuid kaebaja ei ole olnud koostööaldis.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.L.F palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 03.04.2024 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole nõus toetust tagastama. Vastustaja oleks pidanud enne toetuse maksmist veenduma, et kaebajal puudub õigus seda saada. Kaebajale määrati pension tagasiulatuvalt. Kaebaja ei ole tahtlikult teavet varjanud. Vastustajal oli võimalik toetuse ja pensioni samaaegne maksmine ära hoida. Kaebajal on tekkinud usalduse kaitse, et temalt alusetult makstud töövõimetoetust tagasi ei nõuta, kuna ta on ise korrektselt käitunud. Halduskohus ei ole vastanud kaebaja seisukohale, et kaebaja ei saanud topelt maksmist vältida, kuna kaebaja ei teadnud, et talle 4(7)
3-23-1923 pension määrati. Kui kaebaja oleks sellest teadnud, oleks ta viivitamata vastustajat teavitanud. Kaebaja ei saa vastutada vastustaja infosüsteemide eest. Töötukassa ise kinnitas, et neile ei olnud pensioni määramine kohe teada. On arusaamatu, kuidas sai see siis kaebajale teada olla. Kaebaja ei ole rikkunud teavitamiskohustust, sest ta rääkis pärast SKA-s käimist ka oma töötukassa konsultandiga ja talle kinnitati, et ei teki olukorda, kus makstakse mitut toetust korraga, sest töötukassa süsteemid näitavad seda.
10.Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. TVTS § 19 lg 3 p 1 on imperatiivne ega võimalda vastustajale kaalutlusõiguse alusel otsustada töövõimetoetuse maksmise lõpetamise üle, kui ilmnevad selles nimetatud toetuse maksmist välistavad asjaolud. Toetuse maksmine tuleb lõpetada kuupäevast, kui ilmneb nimetatud sättes toodud asjaolu, praegusel juhul pensioni maksmine. Vastustaja jääb seisukohale, et kaebaja ei ole täitnud oma teavitamiskohustust. Kui kaebaja oleks teavitanud vastustajat pensioni määramise otsusest hiljemalt 06.03.2023 hommikul, ei oleks vastustaja teinud 06.03.2023 väljamakset perioodi 22.02.–28.02.2023 eest. Ka ei teavitanud kaebaja vastustajat pensioniavalduse esitamisest SKA-le, millest kaebaja pidi igal juhul teadlik olema. Kaebaja ei ole olnud kunagi töötukassas töötuna või tööotsijana arvel ja seega ei ole talle määratud ka töötukassa poolt konsultanti. Seega ei vasta tõele väide, et ta konsulteeris konsultandiga pärast SKA-s käimist küsimuses, kuidas mõjutab pensioni maksmine töövõimetoetuse maksmist. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks vastustaja alusetult makstud töövõimetoetust kaebajalt tagasi nõudma. Vastustaja halduspraktikas on tavapärane, et isikud tagastavad toetused, millede maksmine on neile lõpetatud õiguspäraselt. Kaebaja ei saa järeldada, et alusetult saadud toetus kuulubki talle ja ta ei pea toetust tagastama. Avaliku huviga ei oleks kooskõlas olukord, kus vastutaja n-ö kingiks kaebajale toetuse ulatuses, mida ei ole makstud kooskõlas seadusega. Vastustajal on kohustus kasutada riigieelarve vahendeid rangelt sihipäraselt ja toetust makstakse vaid TVTS-s sätestatud tingimuste täitmise korral.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ja teha tuleb uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata (HKMS § 200 p 3).
12.Kaebaja on siinses asjas taotlenud 16.05.2023 nr 6-7.2/23/0491 ettekirjutuse tühistamist. Selle ettekirjutusega nõudis töötukassa TVTS § 20 lg 5 alusel tagasi kaebajale õigusliku aluseta saadud toetuse 141,31 eurot. Enammakstud töövõimetoetuse tagasinõudmist reguleerib TVTS § 20. TVTS § 20 lg 1 sätestab, et töötukassa võib nõuda õigusliku aluseta määratud ja makstud töövõimetoetuse selle saajalt tagasi. Sama paragrahvi järgmised lõiked sätestavad täpsemalt tagasinõudmise korra ja töötukassa sellekohased õigused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eristada töövõimetoetuse maksmise tagasiulatuvalt lõpetamist, mis otsustati töötukassa 03.04.2023 otsusega nr TVT/23/020556 ja mida reguleerib TVTS § 19, ning enammakstud toetuse tagasinõudmist, mida on tehtud töötukassa 16.05.2023 ettekirjutusega nr 6-7.2/23/0491 ja mida reguleerib TVTS § 20. Sarnast seisukohta on väljendanud ka Riigikohus 24.11.2011 otsuses nr 3-3-1-74-11 (p 13) seoses TVTS § 20 lgga 1 analoogse sättega töötuskindlustuse seaduses (TKindlS § 46 lg 1). HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Kuna kaebaja ei ole praegu vaidlustanud kohtus töötukassa 03.04.2023 otsust nr TVT/23/020556, ei ole järelikult siinse vaidluse esemeks ka küsimus, kas töötukassa otsustas 5(7)
3-23-1923 õiguspäraselt töövõimetoetuse maksmise tagasiulatuvalt lõpetada. Tegemist on kehtiva haldusaktiga.
13.TVTS § 20 lg 1 kohaselt võib töötukassa nõuda õigusliku aluseta määratud ja makstud töövõimetoetuse selle saajalt tagasi. Seega ei sätesta TVTS § 20 lg 1 töötukassale kohustust nõuda õigusliku aluseta määratud töövõimetoetust tagasi, vaid näeb selle otsustamisel ette kaalutlusõiguse. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et halduskohtu viide analoogsele SÜS §le 31 (mis sellist kaalutlusõigust otse ette ei näe) ei ole praegusel juhul asjakohane. SÜS § 3 lg 8 sätestab, et sotsiaalkaitsele kohaldatakse käesolevas seaduses isiku õiguste, kohustuste ja vastutuse ning sotsiaalkaitse menetluste kohta sätestatut sotsiaalkaitset reguleerivas seaduses sätestatud juhul. TVTS seda aga ei sätesta, s.t TVTS-is puudub viide SÜS-i kohaldumisele. TVTS § 1 lg 3 sätestab vaid, et selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades TVTS-i erisusi.
14.Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Nagu märgitud, tuleb TVTS § 20 lg 1 kohaselt otsustada õigusliku aluseta määratud ja makstud töövõimetoetuse tagasinõudmine kaalutlusõiguse alusel. Töötukassa 16.05.2023 ettekirjutusest sellekohaseid kaalutlusi aga ei nähtu. Kuigi ettekirjutusest võib aru saada, et kaebajale saadeti juba eelnevalt, 10.04.2023 nõue toetuse tagasimaksmiseks ja seega tehti otsus toetuse tagasinõudmiseks juba varem, ei ole töötukassa väitnud, et asjaomased kaalutlused oleks esitatud mõnes teises dokumendis. Ka ei nähtu TVTS § 20 lg-s 1 ettenähtud kaalutlusõiguse teostamist töötukassa 03.04.2023 otsusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada piisavaks ettekirjutuses märgitut, et tagasinõude esitamisel võtab töötukassa arvesse avalikku huvi, et riigieelarve vahendeid kasutatakse rangelt sihipäraselt ja toetust makstakse vaid töövõimetoetuse seaduses sätestatud tingimuste täitmise korral. Välistatud ei ole, et teatud juhtudel võib isiku huvi toetuse tagasi nõudmata jätmiseks olla eeltoodud avalikust huvist kaalukam. Näiteks võib see olla nii olukorras, kus isikul puuduvad muud (olulised) sissetulekud ja ta on saadu heauskselt hädavajalike kulutuste tegemiseks ära kasutanud (vt nt Riigikohtu 24.11.2011 otsus nr 3-3-174-11, p 17). Seejuures ei pruugi kaalutlusotsuse tegemiseks olla haldusorganil piisavalt teavet, mistõttu võib eeldada vajadust enne otsuse tegemist isik ka ära kuulata (HKMS § 40 lg 1). Ka praegusel juhul on kaebaja kohtumenetluses osutanud, et toetuse tagasinõudmisega on ta asetatud majanduslikult keerulisse olukorda. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajat oleks enne toetuse tagasinõudmist mingil viisil ära kuulatud. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 ei tohi kohus teostada kaalutlusõigust vastustaja eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka olla kindel, kas kaalutlusõiguse kasutamisel oleks töötukassa jõudnud täpselt samale tulemusele. Järelikult on vaidlustatud ettekirjutus õigusvastane ja tuleb tühistada.
15.Ringkonnakohus märgib, et lisaks eeltoodule võib toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel olla tähtsust ka asjaolul, kas toetust maksti alusetult isiku enda kohustuste täitmata jätmise tõttu. Ka TVTS eelnõu seletuskirjas 1 (lk 32) on seoses TVTS §-ga 20 selgitatud, et „tegemist on töötukassa kaalutlusotsusega ja eeskätt juhtumitega, kui inimene on tahtlikult esitanud valeandmeid või tahtlikult kui ka hooletusest jätnud teatamata asjaoludest, mis mõjutavad tema õigust saada töövõimetoetust ja töövõimetoetuse suurust“. Töötukassa on kohtumenetluses heitnud kaebajale ette TVTS § 21 1 p-s 2 sätestatud teavitamiskohutuse rikkumist. Ringkonnakohus leiab, et see etteheide ei ole põhjendatud. TVTS § 21 1 p 2 sätestab, et töövõimetoetuse taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud teavitama töötukassat viivitamata töövõimetoetuse saamise õigust ning töövõimetoetuse andmist ja selle suurust 1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/af07a9ca-c54e-4f05-a82b-841339be10cf/
6(7)
3-23-1923 mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest, kui andmed ei ole töötukassale kättesaadavad töövõime hindamise ja töövõimetoetuse andmekogu asutamise ja pidamise põhimääruses nimetatud andmekogudest, eelkõige välisriiki elama, õppima või tööle asumisest, teises riigis õpingute katkestamisest või lõpetamisest ning välisriigis saadavast töötasust, töötuskindlustushüvitisest, vanemahüvitisest, ajutise töövõimetuse hüvitisest ja pensionist, samuti töövõimega seotud hüvitisest, pensionist ja toetusest. 2023. a-l kehtinud tervise ja tööministri 20.05.2016 määruse nr 40 „Töövõime hindamise ja töövõimetoetuse andmekogu asutamise ja pidamise põhimäärus“ § 15 lg 5 p 4 kohaselt oli sotsiaalkaitse infosüsteemist õigus saada andmeid pensioni kohta. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega järeldada, et TVTS § 211 p 2 ei näe ette kohustust teavitada töötukassat Eestis makstavast pensionist, sest selle kohta saab töötukassa ise andmekogudest teavet. Töötukassa on ise kinnitanud, et tal on võimalik saada päringu tegemisel andmed selle kohta, kas SKA on kaebajale pensioni määranud, kuid need andmed ei olnud nähtavad põhjusel, et päringu tegemise ajaks (02.03.2023 varahommik) ei olnud SKA sellekohast otsust veel teinud (dtl 53–54). Ringkonnakohtu hinnangul ei tule eelnimetatud sätet mõista nii, et kui töötukassa ei saa andmekogudest kõige uuemaid andmeid nt tehniliste probleemide või päringute tegemisest tuleneva ajalise nihke tõttu, siis tekib toetuse saajal endal teavitamiskohustus. Toetuse saaja ei saa vastutada selle eest, kuidas praktikas andmekogudest teabe saamine toimib. Seega oli kaebajal õigus eeldada, et pensioni määramise kohta saab töötukassa ise andmekogudest asjakohase teabe. Täiendavalt tuleb osutada, et isegi kui kaebajal oleks olnud teavitamiskohustus, ei saa olla kindel, et see oleks praegusel juhul toetuse eksliku maksmise ära hoidnud. Vastustaja on märkinud, et kaebaja oleks pidanud teavitama pensioni määramisest kohe – nt 02.03.2023 päeval või hiljemalt 06.03.2023 hommikul. Samas ei ole vastustaja selgitanud, mille põhjal ta jõudis järeldusele, et kaebaja selleks ajaks kindlasti SKA 02.03.2023 pensioni määramise otsusest juba teadis. Tuleb arvestada, et 04.05.–05.05.2023 oli nädalavahetus. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks SKA sellekohase otsuse kindlasti 06.03.2023 hommikuks kätte saanud. Toimikus on olemas väljavõte sotsiaalkaitse infosüsteemist, mille kohaselt tehti esimene pensionimakse kaebajale märtsi keskel (dtl 66).
16.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.
tühistab
17.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Kaebaja ei ole halduskohtus ega ringkonnakohtus menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, seega jäävad ka kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kuigi kaebaja on tasunud halduskohtule riigilõivu 20 eurot, leidis ringkonnakohus 22.05.2024 määruses, et kaebaja on kaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest (riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2). Seega tagastab ringkonnakohus tasutud riigilõivu 20 eurot. Ringkonnakohus teeb seda eraldi määrusega. Kui kaebaja ei teata ringkonnakohtule hiljemalt 23.05.2025 teistsugusest soovist, tagastab ringkonnakohus riigilõivu selle maksjale, s.t MTÜ-le P. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.