Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 15.05.2025, Tartu 3-22-2515 X.X. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2022. a otsuste nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ning 23.11.2023. a ettekirjutuse nr 4.1-16/60184-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X.X. apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ning 23.11.2023. a ettekirjutus nr 4.1-16/60184-1.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 15.05.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 11.01.2021. a otsusega nr 1 X.X.-ile (kaebaja) seoses lapse kasvatamisega vanemahüvitise suuruses 2006,03 eurot kuus alates 30.12.2020 kuni 27.06.2022.
2.SKA tunnistas 29.04.2022. a otsusega nr 18012723 kaebajale 11.01.2021 väljastatud vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 kehtetuks. Samal päeval tegi SKA perehüvitise määramise otsuse nr P7-2022-146857, millega määras kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks 26.04.2021 kuni 04.07.2022 summas 2006,10 eurot kuus. Kaebaja esitas SKA-le vaide, milles palus tühistada SKA 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022146857. SKA tagastas 16.11.2022. a otsusega nr 5.2-3/49134-2 kaebaja vaide.
3.Kaebaja esitas 28.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada SKA 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857.
4.SKA tegi 23.11.2023. a ettekirjutusega nr 4.1-16/60184-1 kaebajale ettekirjutuse maksta tagasi vanemahüvitis summas 6297,09 eurot ning kanda summa hiljemalt ühe kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest SKA arvelduskontole.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 07.12.2023 hiljem täiendatud kaebuse SKA 23.11.2023. a ettekirjutuse nr 4.1-16/60184-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-2811). Halduskohus liitis haldusasjad nr 3-22-2515 ja nr 3-23-2811 ühte menetlusse.
5.1.Esitatud kaebuse kohaselt on vanemahüvitise määramise otsus nr 1 soodustav haldusakt, sest sellest tekkis kaebajale õigus rahalise hüvitise saamiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamine toimub kaalutlusõiguse kohaselt. Seejuures tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 64 lg-d 2 ja 3).Vaidlustatud 29.04.2022. a otsustes puuduvad põhjendused, millest oleks näha, et SKA oleks vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamist ettenähtud menetlusreegleid järgides kaalunud. Kuna kaebaja ei olnud 2022. a algatatud menetlusest teadlik, ei olnud kaebajal võimalik oma seisukohti ja vastuväiteid enne otsuse tegemist esitada. Kaebajat ära kuulamata tehtud haldusakti puhul on tegemist HMS § 40 lg 1 toodud nõuete rikkumisega.
5.2.Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb lisaks HMS § 64 lg-le 3 arvestada ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima ning avalikku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks (HMS § 67 lg 1). HMS § 67 lg 2 järgi ei tohi haldusakti tunnustada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. SKA ei ole nimetatud sätetega arvestanud, mis on samuti viinud ekslike otsusteni. Kaebaja on hambaarst, kes ei pidanud esialgse hüvitise määramisel saama vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 õigusvastasusest aru. Mõistlik keskmine isik võib usaldada SKA infosüsteemis kuvatud andmeid ning kaebajal ei ole võimalik selles süsteemis ise andmeid muuta. Määratud hüvitist on kaebaja heauskselt kasutanud sihtotstarbeliselt toimetulekuks ja lapse kasvatamiseks, mistõttu ei ole hüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamine lubatav. Perehüvitiste seadus (PHS) ei reguleeri hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid see puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist. Vanemahüvitise otsuse kehtetuks tunnistamisel kohaldub HMS ning HMS § 67 lg 2 alusel on SKA-l kaalumisruum. SKA on jätnud kaalutlusõiguse kasutamata ning see viis ebaõige otsuseni.
5.3.Kuna vanemahüvitise määramise otsust ei saanud praegusel juhul tulenevalt usalduse kaitse põhimõttest kehtetuks tunnistada, ei ole alust ka enammakstud hüvitise tagasinõudmiseks. Kehtiv õigus ei anna vanemahüvitise tagasinõudmiseks alust olukorras, kus vanemahüvitis määrati ekslikult põhjusel, et infosüsteemis puudusid ligi poolteist aastat andmed kaebaja sünnituslehe kohta.
6.SKA palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
6.1.Vanemahüvitise määramise ajal kehtinud PHS § 34 lg-st 1 ja 2 tulenes, et kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekkis õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. Asjaolust, kas lapse ema kasutab õigust sünnitushüvitisele või mitte, sõltus ka vanemahüvitise saamise perioodi pikkus. SKA-l puhul puudus info selle kohta, et kaebajale oleks väljastatud sünnitusleht, mistõttu määrati algse otsusega vanemahüvitis alates lapse sünnist. PHS § 34 lg 2
5 järgi ei maksta vanemahüvitist isikule, kellele makstakse ravikindlustuse seaduse alusel sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist, välja arvatud laste järjestikkuse sünni korral. Kui samaaegselt saadakse vanemahüvitist ja sünnitushüvitist, siis nõutakse vanemahüvitis PHS § 46 lg 1 p 2 (algse otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon) alusel tagasi. SKA-l ei ole tagasinõude tegemise osas kaalutlusõigust. Kaebajale oli tegelikult väljastatud sünnitusleht ning ta sai ka sünnitushüvitist. Seega sai kaebaja samaaegselt nii sünnitushüvitist kui ka vanemahüvitist ning see ei olnud PHS regulatsiooniga kooskõlas. Vaidlustatud otsusega on õigusvastane haldusakt viidud tegelike andmetega kooskõlla (HMS § 66 lg 1).
6.2.Isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5). Ka siis, kui kaebaja ise taotlust ei esita, on ta kohustatud kontrollima andmete õigsust ning andma teada, kui andmed ei ole õiged (SÜS § 24 lg 2).
6.3.Sünnitushüvitise maksmine ei olnud vastustaja pädevuses, vastustaja infosüsteemi SKAIS liigub piiratud informatsioon sünnituslehe ja sünnitushüvitise kohta. SKAIS-i info kohaselt jõudis info kaebaja sünnituslehest infosüsteemi alles 05.04.2022. Sünnitushüvitist maksis Haigekassa ravikindlustuse seaduse alusel, mitte SKA. Kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud ühtegi asjaolu või tõendit, mis annaks talle õiguse saada vanemahüvitist ajavahemikul 30.12.2020 kuni 25.04.2021 ehk samaaegselt sünnitushüvitise saamise ajaga. Kaebajale oli teada, et vanemahüvitis määratakse alates lapse sünnist ning et talle makstakse sünnitushüvitist. Samuti kuvati kaebajale pakkumuses info selle kohta.
6.4.Vaidlustatud ettekirjutusega nõutakse kaebajale ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest ekslikult välja makstud vanemahüvitis 6297,09 eurot tagasi. SÜS § 32 lg-st 1 ja PHS § 46 lg 1 p-st 2 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioon) tulenevalt otsustatakse alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmine ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Arvestada tuleb, et 01.04.2022 muudeti nii ravikindlustuse seadust kui ka perehüvitiste seadust ning edaspidi maksti sünnitushüvitise asemel ema vanemahüvitist PHS-i alusel (PHS § 35). Sellest tulenevalt muudeti ka PHS § 46 lg 1 p 2, sest edaspidi ei saa enam tekkida olukorda, kus samaaegselt makstakse sünnitushüvitist ja vanemahüvitist. Ettekirjutuses on põhjendatud, miks kuulub makstud hüvitis täies ulatuses tagasi nõudmisele ning viidatud õigusliku alusena SÜS § 31 lg 1 p-le 1.
7.Tartu Halduskohus jättis 17.05.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.SKA määras 11.01.2021. a otsusega nr 1 kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks 30.12.2020 kuni 27.06.2022 summas 2006,03 eurot kuus. SKA arvestas sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmetega ning otsuse tegemise hetkel ei nähtunud sealt, et kaebaja oli sünnituslehel ning sai Haigekassalt ravikindlustuse seaduse alusel ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest sünnitushüvitist. Kuna SKA-le ei olnud nimetatud asjaolu 11.01.2021. a otsuse nr 1 tegemisel teada, siis määrati kaebajale vanemahüvitis maksimaalperioodiks ehk 545 päevaks alates 30.12.2020. SKA tuvastas alles järelkontrolli raames, et kaebajale oli välja antud sünnitusleht kuni 25.04.2021. Seega puudus kaebajal samal ajal alus vanemahüvitisele ning 11.01.2021. a otsus nr 1 on õigusvastane. Vastustaja uuendas haldusmenetluse ja tunnistas otsuse nr 1 tagasiulatuvalt kehtetuks ning tegi uue otsuse, millega määras kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks 26.04.2021 kuni 04.07.2022.
7.2.Kaebaja ei eita, et ta sai ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest nii sünnitushüvitist kui ka vanemahüvitist, mis ei olnud PHS § 34 regulatsiooniga kooskõlas. Kaebaja leiab aga, et otsuse kehtetuks tunnistamine ja kaebajale ebasoodsa otsuse tegemine ei ole põhjendatud, sest kaebajale ebasoodne otsus tehti ca 3 kuud enne vanemahüvitise maksmise ajavahemiku lõppemist ning selle tegemisel ei arvestatud piisavalt kaebaja usalduse 3
kaitsega ning asjaoluga, et sünnituslehe kajastamist asjakohases infosüsteemis kaebaja mõjutada ei saanud. Kaebaja arvates on SKA 29.04.2022. a otsused eeltoodust tulenevalt õigusvastased.
7.3.Kohus sellega ei nõustu, kuid möönab, et kaebaja tahtest ei sõltunud sünnituslehe kajastamine asjakohastes infosüsteemides, sest see on automatiseeritud tegevus. Seega ei olnud kaebajal süüd selles, et sünnituslehe info puudus infosüsteemist. Teisalt jätab kaebaja tähelepanuta asjaolu, et ta sai ajavahemiku 20.12.2020 kuni 25.04.2021 eest samaaegselt kahte hüvitist seoses lapse sündimise ja kasvatamisega, mis ei olnud PHS § 34 lg 5 kohaselt lubatav. Kohtu hinnangul pidi kaebaja mõistma, et selline tegevus ei ole lubatav ning tal ei ole õigust kahele hüvitisele samaaegselt, sest SKA otsuses nr 1 on asjakohasele PHS § 34 regulatsioonile viidatud. Kuigi vanemahüvitise määramise pakkumise teeb SKA olemasolevate sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete alusel, on ka hüvitist saada soovival isikul kohustus kontrollida andmete vastavust ning kohustus anda haldusorganile teada, kui andmed ei ole õiged või võetakse arvesse ebakohaseid andmeid. Sellele viitab SÜS § 24 lg 2, mis oli PHS § 1 lg 2 alusel kohaldatav ka perehüvitiste määramise menetluses. Enne vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 tegemist saadeti kaebajale vanemahüvitise saamise õiguse kohta ka teade, milles oli märgitud, et vanemahüvitist hakatakse maksma pärast sünnituslehe lõppemist ning ka infosüsteemis kajastatud vanemahüvitise kirjeldusest nähtus, et vanemahüvitise saamise perioodi pikkus on sõltuvuses sünnituslehe ja sünnitushüvitise maksmise lõppemise hetkest. Seega pidi kaebaja olema vanemahüvitise pakkumisele nõusolekut andes teadlik, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist samaaegselt maksta ei ole lubatud ning vanemahüvitise saamise perioodi pikkus sõltub sünnituslehe lõppemisest. Saades sünnituslehel viibimise ajal ka vanemahüvitist, pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus, et selline tegevus ei pruugi olla kooskõlas PHS ja SÜS normidega ning võib olla tingitud osade andmete puudumisest. Kaebaja sellekohast teavet SKA-le ei edastanud ja tema tegevus viitab sellele, et ta lihtsalt lootis, et haldusorgan oma eksimust enne vanemahüvitise maksmise perioodi lõppemist ei avasta.
7.4.Kuna kaebaja pidi olema teadlik, et vanemahüvitise maksmiseks lapse sünni hetkest ei ole alust seni, kuni sünnitusleht pole lõppenud, siis pidi ta olema hiljemalt sünnituslehe lõppemisel ka teadlik, et SKA 12.01.2021. a otsus nr 1 ei ole õiguspärane ning et vanemahüvitisele tekkis tal õigus alles 26.04.2021. Kohus nõustub kaebajaga, et soodustava haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise korral tuleb arvestada HMS § 67 lg 1 alusel soodustatud isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, kuid eelnevat aluseks võttes ei pidanud vastustaja kaebaja usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema haldusakti õigusvastasusest teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5). Seetõttu ei tingi ka kaebaja viidatud HMS § 67 lg 2 vaidlustatud otsuste õigusvastasust, sest kaebaja pidi otsuse nr 1 õigusvastasust mõistma.
7.5.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud SKA 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 on õiguspärased. SKA otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine oli lubatav, samuti ei ole vastustaja eksinud asjakohase vanemahüvitise maksmise perioodi pikkuse määratlemisel. Vanemahüvitise suuruse arvutamise õiguspärasuse osas menetlusosalistel vaidlust ei ole. Seega jääb kaebaja kaebus SKA 29.04.2022. a otsuste nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 tühistamiseks rahuldamata.
7.6.Kuna kaebajale maksti vanemahüvitist ebaõigesti ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest, siis on kaebaja selle ajavahemiku eest saadud vanemahüvitise võrra alusetult rikastunud. Kuni 31.03.2022 kehtinud PHS nägi ette, et vanemahüvitis nõutakse tagasi kui vanemahüvitisega samal ajal saadakse sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist ravikindlustuse seaduse alusel, välja arvatud juhul, kui vanemahüvitist makstakse käesoleva seaduse § 33 lg 2 või 3 või § 41 lg 2 alusel. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud PHS samas sõnastustes tagasinõudmise alust ei sisalda, kuid SHS § 31 lg 1 p 1 alusel on
4
tagasinõude tegemine lubatav ka juhul, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei olnud tekkinud. Kehtiv PHS ei sätesta sünnitushüvitise ja vanemahüvitise samaaegsest ekslikust maksmisest tingitud tagasinõude esitamisele piirangut ning SÜS § 31 lg 1 p 1 alusel on kaebajale enammakstud vanemahüvitise tagasinõude tegemine lubatav. Seega on SKA ettekirjutus nr 4.1-16/60184-1 õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 17.05.2024. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
8.1.Kaebaja sai vanemahüvitise perioodi lühendamisest ja sellega kaasnenud ekslikult enamtasutud vanemahüvitisest teada alles 03.11.2022, mil SKA vastavad dokumendid ja teavitused esmakordselt temani toimetati. Kaebaja ei olnud vanemahüvitise määramise uuendamise menetlusest selle läbiviimise ajal aprillis 2022 teadlik ega osanud vastavate negatiivsete rahaliste tagajärgedega vanemahüvitise maksmise perioodil arvestada. Kaebaja sai vanemahüvitise perioodi lühendamisest ja enamtasutud hüvitise summast teada 4 kuud pärast vanemahüvitise maksmise lõppu. Vanemahüvitise muutmise otsusest teadasaamise ajaks novembris 2023 oli ebaõigesti makstud hüvitise perioodi lõpust (30.12.2020 – 25.04.2021) möödunud enam kui poolteist aastat. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on saadud hüvitise kulutanud lapse kasvatamiseks, s.t kaebaja on vanemahüvitisena saadud vara ära kasutanud. Kaebaja leiab, et esialgse vanemahüvitise otsuse muutmine ja sellest teavitamine pikka aega pärast vanemahüvitise maksmise lõppemist rikub kaebaja usalduse kaitset, mistõttu esialgse vanemahüvitise määramise otsus tuleb HMS § 67 lg 2 alusel kehtima jätta hoolimata selle õigusvastasusest.
8.2.HMS § 67 lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele, kui ta on teadlik haldusakti õigusvastasusest või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu. Kaebajale ei ole teada, et kohtupraktikas oleks ammendavalt lahendatud küsimus, kui hoolas peab eraisikust toetuse saaja olema riigiasutuse poolt tehtud hüvitise määramise otsuse õiguspärasuse kontrollimisel ning kuivõrd kurssi peab toetuse saaja end seejuures viima kohalduvate sotsiaalkindlustusõiguse alaste normidega. Küsimus on ka selles, kas vastutus toetuse saajast sõltumatult ebaõigete andmete alusel määratud vanemahüvitise eest peaks lasuma riigil, või on põhjendatud emale kõrgendatud hoolsuskohustuse panemine kontrollida vastavale valdkonnale spetsialiseerunud riigiasutuse otsuse õiguspärasust ning maksta riigiasutuse eksimuse korral juba eesmärgipäraselt ära kasutatud toetus tagasi.
8.3.PHS § 5 lg 1 kohaselt kontrollib SKA sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete alusel isikute vastavust peretoetuste või vanemahüvitise saamise tingimustele ja teavitab isikuid hüvitise õiguse tekkimisest. Vastutus vanemahüvitise pakkumise ja ka õigetel tingimustel määramise eest lasub eeskätt haldusorganil, kellel peavad olema vastavaks automatiseeritud protsessiks väljatöötatud loogika ja kontrollimehhanismid kooskõlas materiaalõigusega. Sedasi ei toeta PHS-i eelnõu seletuskirjas märgitu arusaama, et vanemahüvitise saajal lasub hoolsuskohustus kontrollida vanemahüvitise määramise õiguspärasust.
8.4.Kaebaja mõistab, et talle määrati jaanuaris 2021 vanemahüvitist rohkem, kui seadus ette näeb, kuid see fakt ei ole kaebaja poolt esitatud usalduse kaitse argumendi lahendamisel asjakohane (kui hüvitist oleks määratud õigesti, poleks käesolevat vaidlust). Arusaamatuks jääb halduskohtu etteheide, et kaebaja jätab selle asjaolu järjekindlalt tähelepanuta. Tulenevalt HMS 67 lg 4 p-st 5 on küsimus kaebaja teadmises ning kaebaja tõepoolest ei saanud jaanuaris 2021 esialgse vanemahüvitise määramise õigusvastasusest aru. Kohtu poolt kaebaja pahausksuse eeldamine on põhjendamatu. Kaebajal ei ole võimalik tõendada oma subjektiivset arusaamist, kuid ta viitab järgmistele objektiivsetele asjaoludele, mida halduskohus ei arvestanud: sünnitushüvitis (nn dekreediraha) makstakse ja maksti ka kaebaja 5
puhul ühekorraga ette sünnituspuhkusele jäämisel. Seega ei olnud perioodi, kus kaebajale oleks ühes kuus korraga laekunud sünnitushüvitis ja vanemahüvitis. Kaebaja ei saanud seega maksete laekumise põhjal aru, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist makstakse kattuvate perioodide eest; kaebaja on erialalt hambaarst ning ei mõista sotsiaalkindlustusõiguse alaste normide sisu; kaebaja sai vanemahüvitist esmakordselt.
8.5.Õigusteadmisteta isikuna ei pidanud kaebaja otsuses nr 1 sisaldunud lakoonilise viite põhjal PHS §-le 34 aru saama, et talle määratakse hüvitist ebaõigesti. Otsuse nr 1 tekst viitab üksnes seaduse paragrahvile ning kaebaja hinnangul ei lasu keskmisel haldusakti adressaadil kohustust tutvuda kõigi haldusaktis viidatud paragrahvide sisuga. Eeltoodust tulenevalt on alusetu halduskohtu seisukoht, et kaebaja oli teadlik või siis üksnes oma süü tõttu ei olnud teadlik esialgse vanemahüvitise määramise otsuse õigusvastasusest. Kaebajal ei lasunud kohustust kontrollida haldusakti õiguspärasust.
8.6.Analoogses asjas on Riigikohus (RKHKo 24.11.2011 asjas 3-3-1-74-11, p 17) leidnud, et usalduse kaitse argumendil tuleb jätta kehtima esialgne hüvitise määramise otsus. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei ole kaebaja poolt juba halduskohtumenetluses viidatud Riigikohtu lahend käesoleval juhul asjassepuutuv ning miks ei võinud kaebaja usaldada SKA infosüsteemis automaatselt kuvatud pakkumist nii, nagu haldusasjas nr 3-3-1-74-11 võis isik Riigikohtu arvates usaldada Töötukassa määratud hüvitise otsust ja Töötukassa ametniku pädevust.
8.7.Halduskohus on ettekirjutuse õiguspärasuse põhjendamisel tuginenud seadusandja eesmärkidele, kuid jättis arvestamata kaebaja põhilise väite, et ettekirjutuse andmine ilma kehtiva õigusliku aluseta rikub halduse seaduslikkuse põhimõtet ning toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse ja isiku nõudel ka tühistamise (HMS § 3 lg 1, § 54, 65 lg 1).
9.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. SKA leiab, et halduskohus tegi seadusliku ja õige otsuse. Riik on otsustanud teavitada isikuid teatud andmekoosseisude ja olemasolevate andmete alusel nende õigusest hüvitistele, kuid seejuures on pandud ka isikutele kohustus andmeid kontrollida (SÜS § 24 lg 2). Kaebusest võib aru saada, et kaebaja kinnitas talle edastatud vanemahüvitise pakkumuse, kuid andmeid ta ei vaadanud. Vastustaja on pakkumuses selgitanud, et vanemahüvitist makstakse sünnituslehe lõppemisele järgnevast päevast või lapse sünnist. Kaebajale määrati vanemahüvitis lapse sünnist. Kaebaja oli kindlasti teadlik enda sünnituslehe olemasolust ja selle kestusest. Laps sündis 30.12.2020 ja sünnitusleht kehtis 30.12.2020 – 25.04.2021. Apellatsioonkaebuses kinnitab kaebaja, et talle maksti sünnitushüvitist enne sünnituspuhkusele jäämist. Kaebaja kinnitas perehüvitiste pakkumuse 09.01.2021 ja vanemahüvitis määrati 11.01.2021. a otsusega. Arvestades pakkumuses toodud selgitust, et vanemahüvitist makstakse pärast sünnituslehe lõppemist, ei saanud tegemist olla üleliia keerulise sõnastusega, millest ilma vastava hariduseta oleks võimatu või keeruline aru saada. Järelikult oli kaebaja teadlik vanemahüvitise alates lapse sünnist määramise õigusvastasusest või kui ta ei olnud, siis üksnes seetõttu, et ta ei tutvunud talle edastatud andmete ja selgitustega, kui ta pakkumuse kinnitas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a otsuse ja teeb asjas uue otsus, millega rahuldab esitatud kaebuse ja tühistab Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ning 23.11.2023. a ettekirjutuse nr 4.1-16/60184-1.
6
11.Vaidlust ei ole selles, et SKA tunnistas otsusega nr 18012723 kaebajale 11.01.2021 väljastatud vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 kehtetuks ning tegi uue otsuse nr P7-2022-146857, millega määras kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks 26.04.2021 kuni 04.07.2022 summas 2006,10 eurot kuus. Varasema otsuse kehtetuks tunnistamise ja uue otsuse tegemise tingis asjaolu, et järelkontrollis tuvastatu kohaselt sai kaebaja ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest samaaegselt ka sünnitushüvitist. Kahe hüvitise samaaegne maksmine ei olnud PHS-i järgi lubatud. SKA tegi 23.11.2023 kaebajale ettekirjutuse maksta tagasi alusetult saadud vanemahüvitis summas 6297,09 eurot ning kanda summa hiljemalt ühe kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest SKA arvelduskontole. Kaebaja hinnangul oli vastustaja tegevus õigusvastane, sest varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisel ja uue otsuse tegemisel tuli vastustajal teostada kaalutlusõigust ning arvestada ka usalduse kaitse põhimõttega ning asjaoluga, et andmete liikumist haldusorganite vahel kaebaja ei mõjutanud.
12.Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et SKA otsused ja ettekirjutus on õiguspärased, kuna kaebaja pidi mõistma, et tal ei ole õigust kahele hüvitisele samaaegselt, sest SKA otsuses nr 1 on viidatud PHS §-le 34. Samuti saadeti kaebajale vanemahüvitise saamise õiguse kohta eelnevalt pakkumine, milles oli märgitud, et vanemahüvitist hakatakse maksma pärast sünnituslehe lõppemist ning ka infosüsteemis kajastatud vanemahüvitise kirjeldusest nähtus, et vanemahüvitise saamise perioodi pikkus on sõltuvuses sünnituslehe ja sünnitushüvitise maksmise lõppemise hetkest. Saades sünnituslehel viibimise ajal ka vanemahüvitist, pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus, et selline tegevus ei pruugi olla kooskõlas PHS ja SÜS normidega ning võib olla tingitud osade andmete puudumisest. Halduskohus viitas ka sellele, et hüvitist saada soovival isikul on kohustus kontrollida andmete vastavust ning anda haldusorganile teada, kui andmed ei ole õiged või võetakse arvesse ebakohaseid andmeid (SÜS § 24 lg 2). Seega ei pidanud vastustaja kaebaja usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5).
13.Ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsusega ei nõustu ja leiab, et halduskohus jättis alusetult kontrollimata kaebaja väited, et 29.04.2022. a otsus nr 18012723, millega tunnistati kaebaja jaoks soodustav haldusakt ehk 11.01.2021. a vanemahüvitise määramise otsus nr 1 kehtetuks, peab HMS § 64 lg 2 järgi olema tehtud kaalutlusõiguse kohaselt, kuid vastavaid kaalutlusi vaidlusaluse haldusakti põhjendustest ei nähtu, mistõttu on tegemist motiveerimata ja kaalutlusvigadega haldusaktiga ning, et kaebajat ei kuulatud enne tema jaoks ebasoodsate haldusaktide andmist ära. Samuti ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles, et SKA 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ning ettekirjutus on õiguspärased üksnes tulenevalt sellest, et otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine oli lubatav, kuna vastustaja ei pidanud kaebaja usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5).
14.Ringkonnakohus leiab, et eelkõige tuleb käesolevas vaidluses hinnata seda, kas õiguspärane on SKA 29.04.2022. a otsus nr 18012723, sest selle otsuse õigusvastasuse tulemusena on õigusvastased ka 29.04.2022. a otsus nr P7-2022-146857 ning 23.11.2023. a ettekirjutus nr 4.1-16/60184-1 (vt nt Tallinna RKK 24.09.2012. a otsus asjas 3-112917, p 10).
14.1.SKA 29.04.2022. a otsus nr 18012723 (tl 10) sisaldab põhjendust selle kohta, miks on SKA arvates õigusvastane varasem 11.01.2021. a otsus nr 1 kaebajale vanemahüvitise määramise kohta perioodil 30.12.2020 kuni 27.06.2022 (järelkontrollis tuvastatu kohaselt sai kaebaja ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest samaaegselt sünnitushüvitist. Kahe hüvitise samaaegne maksmine ei olnud PHS-i järgi lubatud). Selle üle, et SKA 11.01.2021. a 7
otsus nr 1 oli algusest peale õigusvastane, vaidlust ei ole. SKA 29.04.2022. a otsuses nr 18012723 põhjendatakse otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamist selle õigusvastasusega ja viidatakse HMS § 66 lg-le 1, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastuses X.X. kaebusele (tl 50-51) viitab SKA otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamise alustena veel PHS § 34 lg-le 5 (vanemahüvitist ei maksta isikule, kellele makstakse ravikindlustuse seaduse alusel sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist) ja PHS § 46 lg 1 p-le 2 (redaktsioon kuni 31.03.2022), mille alusel kuulub vanemahüvitis tagasi nõudmisele, kui vanemahüvitisega samal ajal saadakse sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse alusel. Samas vastuses leiab SKA ka seda, et tegemist ei ole vastustaja kaalutlusotsusega vaid seadusandja on otsustanud, et vanemahüvitist ei maksta samaaegselt sünnitushüvitisega ning kui samaaegselt saadakse vanemahüvitist ja sünnitushüvitist, siis nõutakse vanemahüvitis tagasi.
14.2.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ka PHS-i alusel antud soodustava haldusakti (antud juhul 11.01.2021. a otsus nr 1) kehtetuks tunnistamine tuli otsustada kaalutlusõiguse kohaselt, arvestades seejuures haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 64 lg 3) ning HMS § 67 lg 1 järgi lisaks eeltoodule ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima ning avalikku huvi, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks. Arvestades RKHK 24.11.2011. a otsuses nr 3-3-1-74-11 toodud tõlgendust ja seisukohti, kus vaidluse all oli töötuskindlustushüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamine põhjusel, et järelkontrolli läbiviimise tulemusel selgus, et isikul puudus tegelikult õigus seda hüvitist saada, leiab ringkonnakohus, et ka PHS § 34 lg-t 5 ja § 46 lg 1 p-i 2 ei saa tõlgendada selliselt, et otsuse nr 1 kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistamise otsus ei pea olema kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus ja ei pea seetõttu olema põhjendatud ega sisaldama kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus. Sellele, et tegemist peab olema kaalutlusõiguse alusel tehtava haldusaktiga näitab ringkonnakohtu hinnangul ka SKA 29.04.2022. a otsuses nr 18012723 viidatud HMS § 66 lg 1, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada ning HMS § 67 lg 1 viitab omakorda HMS § 64 lg-le 3 ja lisaks ka isiku usalduse kaitse vajadusele. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud ning HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Nagu juba märgitud, ei sisalda SKA 29.04.2022. a otsus nr 18012723 ühtegi kaalutlust, miks siiski otsustati kaebaja suhtes soodustav, kuid õigusvastane haldusakt aasta ja 3 kuud hiljem ehk umbes 2 kuud enne vanemahüvitise maksmise perioodi lõppu kehtetuks tunnistada. SKA 29.04.2022. a otsuses nr 18012723 ei viidata ka HMS §-dele 56 lg 3, 64 ja 67, mis samuti kinnitab ringkonnakohtu arvamust, et nimetatud haldusakti andmisel kaalutlusõigust ei teostatud, kuna vastustaja oli arvamusel, et kui seadusandja on otsustanud, et vanemahüvitist ei maksta samaaegselt sünnitushüvitisega ja samaaegselt saadud vanemahüvitise ja sünnitushüvitise puhul nõutakse vanemahüvitis tagasi, siis tuleb õigusvastane soodustav haldusakt imperatiivselt kehtetuks tunnistada.
14.3.HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vaidlust ei ole selles, et SKA koostas 14.04.2022 iseteenindussüsteemis kaebajale suunatud teate (tl 9), mille kohaselt SKA algatas vanemahüvitise määramise menetluse uuendamise ning andis kaebajale enne otsuse nr 1 8
kehtetuks tunnistamise otsustamist võimaluse esitada vastuväited kuni 25.04.2022. SKA väitis, et vastav teade saadeti ka kaebaja meiliaadressile. Kaebaja väitel ta seda teadet kätte ei saanud enne, kui 03.11.2022 logis ise SKA iseteenindussüsteemi sisse, et vahetada seal lapsetoetuse saamiseks õigustatud isikut. HMS § 25 lg 1 kohaselt toimetatakse nii haldusakt, kutse, teade või ka muu dokument menetlusosalisele kätte postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. HMS § 27 lg 1 järgi tehakse dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral dokument kättesaadavaks asjakohases infosüsteemis või saadetakse menetlusosalise elektronposti aadressil. Sama paragrahvi lg 2 p-de 1 ja 2 järgi loetakse elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud või edastatud dokument kätte toimetatuks siis, kui asjakohane infosüsteem on registreerinud dokumendi avamise või vastuvõtmise või, kui adressaat on kinnitanud elektrooniliselt edastatud dokumendi kättesaamist. Kaebaja ei ole SKA 14.04.2022. a teate kättesaamist enne 03.11.2022 kinnitanud ning SKA ei ole kusagil selgitanud, mis alusel luges ta kõnealuse teate kaebajale kättesaadavaks tehtuks või kätte toimetatuks enne 29.04.2022. a otsuse tegemist. Kuna 14.04.2022. a teadet ei ole kaebajale enne 03.11.2022 elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud ega kätte toimetatud, siis puudus kaebajal teave ja võimalus esitada teates märgitud 25.04.2022 SKA-le oma seisukoht ja vastuväited enne otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamist, mis on käsitletav HMS § 40 lg 1 nõude rikkumisena vastustaja poolt. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ( vt nt RKHK 28.04.2014. a otsus asjas nr 33-1-52-13, p 34). Käesoleval juhul puudusid HMS § 40 lg 3 toodud erandid, mis võimaldanuks jätta kaebaja ära kuulamata. Kaebajat ära kuulamata ei saanud vastustaja teostada kaalutlusõigust vigadeta. Vastustajal olnuks võimalik kaebaja ärakuulamisel näiteks välja selgitada soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärjed isikule või selle, kas kaebaja on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja selliseid asjaolusid välja ei selgitanud. Kuna ärakuulamine võinuks käesoleval juhul tuua kaasa ka teistsuguse haldusakti andmise, tingib juba kaebaja ära kuulamata jätmine SKA 29.04.2022. a otsuse nr 18012723 tühistamise ning HMS § 58 kohaldamisele ei kuulu.
15.Nagu juba märgitud, ei nõustu ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga ka selles, et 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ja ettekirjutus on õiguspärased tulenevalt sellest, et otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine oli lubatav, kuna vastustaja ei pidanud kaebaja usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5).
15.1.Vaidlust ei ole selles, et SKA arvestas otsuse nr 1 tegemise hetkel SKAIS-i kantud andmetega ning sealt ei nähtunud, et kaebaja viibis sünnituslehel ning sai Haigekassalt ravikindlustuse seaduse alusel ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest sünnitushüvitist. Seetõttu määrati kaebajale vanemahüvitis maksimaalperioodiks ehk alates 30.12.2020. SKA vastuse kohaselt jõudis info kaebaja sünnituslehest infosüsteemi alles 05.04.2022 (tl 51 ja 57). Kuna kaebajale oli välja antud ka sünnitusleht kuni 25.04.2021, siis puudus kaebajal perioodil 30.12.2020 kuni 25.04.2021 õigus vanemahüvitisele. SKA tunnistas otsuse nr 1 tagasiulatuvalt kehtetuks ja tegi uue otsuse, millega määras kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks 26.04.2021 kuni 04.07.2022 ning otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine tõi kaasa
9
ka ettekirjutuse tegemise kaebajale, millega temalt nõutakse vanemahüvitise tagasimaksmist summas 6297,06 eurot perioodi 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest.
15.2.HMS § 67 lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Halduskohtu hinnangul pidi kaebaja mõistma, et tal ei ole õigust kahele hüvitisele samaaegselt sellest, sest SKA otsuses nr 1 on viidatud PHS § 34 regulatsioonile. Otsuses nr 1 (tl 6) on tõesti märgitud, et kaebajale määratakse vanemahüvitis seoses lapse Y.Y. kasvatamisega alates 30.12.2020 vastavalt PHS § 34 lg-le 1 kuni 27.06.2022 vastavalt PHS § 34 lg-le 2. PHS § 34 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et vanemahüvitise saamise õigus tekib ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval, välja arvatud juhul, kui vanemahüvitist makstakse käesoleva seaduse § 41 lõike 2 alusel ning, et kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekib õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist ja vanemahüvitis määratakse vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast 435 päevaks, kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele või lapsendamishüvitisele või kui vanemahüvitise taotleja on lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, määratakse hüvitis 545 päevaks ja hüvitist võib kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Kuna otsuses nr 1 üksnes viidatakse selle tegemise alusena PHS § 34 lg-tele 1 ja 2, kuid nende sätete sisu ei ole otsuses välja kirjutatud, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul sellistest viidetest teha järeldust, et kaebaja kui keskmine mõistlik isik pidi nendest tulenevalt otsusest nr 1 mõistma, et tal ei ole õigust vanemahüvitisele selliselt, nagu see otsusega nr 1 määrati. PHS-st ega SÜS-ist ei tulene vanemahüvitise saajale kohustust kontrollida talle soodsa sisuga haldusakti õiguspärasust ning isik võib eeldada riigilt õiguspärast käitumist. Kaebaja on ise selgitanud, et tal ei tekkinud otsuse nr 1 saamisel mingit kahtlust selles, et otsuses märgitud vanemahüvitise periood on õige.
15.3.Samuti on SKA ja halduskohus viidanud sellele, et enne vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 tegemist saadeti kaebajale SKAIS-is elektrooniliselt vanemahüvitise saamise õiguse kohta teade (pakkumus, tl 53-56), milles oli märgitud, et vanemahüvitist hakatakse maksma pärast sünnituslehe lõppemist ning ka samas infosüsteemis kajastatud vanemahüvitise kirjeldusest nähtus, et vanemahüvitise saamise perioodi pikkus on sõltuvuses sünnituslehe ja sünnitushüvitise maksmise lõppemise hetkest, mistõttu pidi kaebaja olema juba vanemahüvitise pakkumisele nõusolekut andes teadlik, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist samaaegselt maksta ei ole lubatud ning vanemahüvitise saamise perioodi pikkus sõltub sünnituslehe lõppemisest. Halduskohus viitas ka SÜS § 24 lg-le 2, mille kohaselt taotluse esitamise korral infosüsteemi kaudu eeltäidab hüvitise andja riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude või teiste andmeallikate andmete alusel isiku eest elektroonilise taotluse, lähtudes seaduses või selle alusel antud õigusaktis sätestatud taotluse andmekoosseisust. Kui isik kasutab eeltäidetud taotlust, on ta kohustatud kontrollima selle andmete õigsust ning nende ebaõigsuse või puudulikkuse korral teavitama sellest andmeandjat.
15.4.Viidatud pakkumusest nähtub, et kaebajale kuvati infosüsteemis eeltäidetuna teave, et tal on õigus saada sünnitoetust, lapsetoetust ja vanemahüvitist koos vastavate summadega ja perioodidega. Vanemahüvitise saamise perioodiks oli märgitud 30.12.2020 kuni 27.06.2022 ja summaks 2006,03 eurot kuus ning vanemahüvitis oli jaotatud veel kaheks: esimene periood 30.12.2020-09.03.2021 ja teine periood 10.03.2021-27.06.2023. Ilmselt kinnitas kaebaja koheselt, et ta soovib väljapakutud perioodil ja summas neid hüvitisi, sh vanemahüvitist saada 30.12.2020 sündinud lapse kasvatamiseks. Iga toetuse ja ka vanemahüvitise osas väljapakutud summa ja hüvitise juures on ka link infole ja arvutuskäigule, kuid toimikus olevast materjalist ei ole aru saada, kas info ja arvutuskäigu vaatamine oli kaebaja jaoks eelduseks toetuse või hüvitise saamiseks nõusoleku andmisele ehk pakkumuse vastuvõtmisele või mitte. Kaebaja on 10
esitatud kaebuses märkinud, et selline menetlus on SKA iseteenindussüsteemis automatiseeritud protsess ning toetust saama õigustatud isikule kuvatakse toetuse suurus ja maksmise periood automatiseeritud korras ilma võimaluseta isiku enda poolt täiendavate andmete lisamiseks. Apellatsioonkaebuses selgitas kaebaja, et SKA poolt viidatud pakkumuse infot ei kuvatud kaebajale süsteemis automaatselt ning kaebaja ei pidanud sellega tutvumist kuidagi ka kinnitama. Kaebaja arvas, et eelduslikult avanes see info, kui vajutada info märkidele, kuid kaebaja ei mäleta, et ta oleks vastavatele linkidele vajutanud ning vastava infoga täiendavalt tutvunud, sest sellist kohustust automaatselt pakutud vanemahüvitise vastuvõtmisel süsteemis ei ole. SKA süsteem on ehitatud üles viisil, kus automaatselt pakutava vanemahüvitise aktsepteerimine on võimalik vaid mõne klahvivajutusega. Ringkonnakohus möönab, et toimiku lk-l 56 olevast pakkumuse väljavõttest nähtub, et eeldatavasti juhul, kui avada toetuste juures olev link info ja arvutuskäigu kohta, avaneb lehekülje ääres info, kus on kirjas, et kui lapse ema jäi enne lapse sündi töölt sünnituslehele, makstakse vanemahüvitist alates sünnituslehe lõppemisele järgnevast päevast. Kui ei, siis saab vanemahüvitist lapse sünnist kuni tema 18 kuuseks saamiseni. Kui aga arvestada kaebaja selgitust, et automaatselt pakutava vanemahüvitise aktsepteerimine oli võimalik vaid mõne klahvivajutusega ning ta ei olnud kohustatud avama toetuste juures olevat linki info ja arvutuskäigu kohta selleks, et ta saaks pakutud vanemahüvitisega nõustumist kinnitada, ega pidanud kuskil näiteks hüvitise saamise eeldusena kinnitama ka seda, kas tal on/ei ole õigust sünnitushüvitisele, siis üksnes vastava info ja arvutuskäigu lingi olemasolust ei saa järeldada, et kaebaja pidi kahtlusteta ka selle sisu teadma. Kui vastava infoga eelnevalt tutvumine ei olnud pakkumuses kirjeldatud hüvitise saamisega nõustumise eelduseks, siis ei ole alust asuda seisukohale, et kaebaja pidi olema juba vanemahüvitise pakkumusele nõusolekut andes teadlik, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist samaaegselt maksta ei ole lubatud ning vanemahüvitise saamise perioodi pikkus sõltub sünnituslehe lõppemisest, mistõttu on vanemahüvitise pakkumuses ilmselt viga, millest kaebaja peaks SKA-d teavitama. SÜS § 24 lg 2 ütleb küll, et juhul, kui isik kasutab eeltäidetud taotlust, on ta kohustatud kontrollima selle andmete õigsust ning nende ebaõigsuse või puudulikkuse korral teavitama sellest andmeandjat, kuid kaebajale SKAIS-is esitatud pakkumuse puhul ei tulenenud süsteemist kaebajale kohustust enne pakkumuses märgitud hüvitise saamisega nõustumist kontrollida selles märgitud andmete, sh vanemahüvitise maksmise alguskuupäeva ja perioodi kohta käivate andmete õigsust ning ta ei saanud ega pidanud kusagil avaldama infot ka selle kohta, kas ta saab ka sünnitushüvitist või mitte. Pakkumuse materjalidest ei nähtu ka viidet SÜS § 24 lg-st 2 tulenevale kohustusele. Ringkonnakohus märgib veel, et SÜS-i eelnõu seletuskirjas https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa/ sotsiaalseadustiku-uldosa-seadus/ on § 24 lg 2 juures ära toodud, et eelnõu koostamise käigus märkisid Justiitsministeeriumi ametnikud selle punktiga seoses, et kuigi SKA pakub isikule teenust omal initsiatiivil (kogudes ise või kasutades teiste andmekogude andmeid), jääb inimesele kohustus vastavat soovi oma tahteavaldusega kinnitada (selle kaudu kinnitab ta ka enda kohta käivate andmete õigsust). Kuna teema seondub ka võimalike andmevigade pinnalt tekkida võivate tagastusnõuetega, on tähtis, et inimene oleks teadlik, mille alusel tal on õigus teenust saada ja kas ta ikka vastab seatud tingimustele (st sõltumata menetluse elektroonilisest vormist peab asutus täitma selgitamiskohustust ning isik kaasaaitamiskohustust). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebajal olukorras, kus talle ei olnud enne pakkumusega nõustumist teada, milliste andmete alusel vanemahüvitise pakkumine tehtud on ning enne nõustumist puudus ka kohustus eelnevalt tutvuda infoga selle kohta, millal ja millise perioodi jooksul on tal ühel või teisel juhul õigus pakutavat hüvitist saada, võimalust hinnata, kas SKA poolt arvesse võetud andmed on õiged ja ta vastab neile tingimustele, mis vastavale hüvitisele pakutud viisil õiguse annavad. Esitatud kaebuses selgitas kaebaja näiteks seda, sünnitushüvitis maksti talle ühekorraga ette sünnituspuhkusele jäämisel ning seega ei 11
tekkinud ka perioodi, kus kaebajale oleks ühes kuus korraga laekunud nii sünnitushüvitis kui ka vanemahüvitis. Seega ei pidanud ta ka maksete laekumise või summade suuruse põhjal aru saama, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist võidakse maksta kattuvate perioodide eest ja see ei pruugi olla lubatud. Haigekassa on asja materjalidest nähtuvalt halduskohtule teatanud (tl 30), et X.X.-ile kanti ajutise töövõimetuse hüvitis summas 5129,28 eurot üle 08.01.2021. Toimiku lehel 41 olevast tabelist nähtub, et vanemahüvitist maksti kaebajale 14.01.2021 üksnes summas 113,94 eurot ja alates 08.02.2021 summas 1615,27 eurot. See kinnitab ringkonnakohtu arvates kaebaja väidet, et ta ei saanud ega pidanud ka sünnitushüvitise ja vanaemahüvitise ühes kuus laekumisest ja mõlema hüvitise summa suurustest aru saama, et tegelikult ei ole tal alates 30.12.2020 veel õigust vanemahüvitist saada. Eeltoodut kinnitab ringkonnakohtu hinnangul veel ka see, et kui kaebaja logis ennast 2022. a novembris sisse SKAIS-i ja nägi seal esmakordselt 29.04.2022. a otsuseid ja vastavaid teavituskirju, siis ta kirjutas koheselt SKA-le kirja, milles tõi välja, et ta ei saa 31.08.2022. a teavituskirjast, milles öeldi, et talle on vanemahüvitist liigselt välja makstud ja üle 6000 eurot tuleb tagasi maksta, aru ning palus veelkord selgitust (tl 16). Arvestades kaebaja poolt kirjeldatud olukorda selle kohta, kuidas tal oli võimalik automaatselt pakutava vanemahüvitise aktsepteerimine vaid mõne klahvivajutusega ja enne seda ei pidanud ta näiteks kohustuslikus korras kontrollima ja kinnitamata asjaolu, kas ta sai juba sünnitushüvitist või ei, leiab ringkonnakohus, et menetluse elektroonilises vormis selliselt pakkumust tehes ei täitnud SKA piisavalt selgitamiskohustust. Seega ei pidanud kaebaja ka SKA poolt eeltäidetud pakkumusega nõustudes aru saama sellest, et pakkumuses märgitud vanemahüvitise periood on vale, kuna infosüsteemis puudub tegelikult teave talle Haigekassa poolt makstud sünnitushüvitise kohta.
15.5.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus SKA ja halduskohtu seisukohaga, et käesoleval juhul esines olukord, kus kaebaja oli haldusakti (otsuse nr 1) õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu (HMS § 67 lg 4 p 5). VÕS § 104 lg-te 2–5 järgi tähendab see seda, et isik antud asjaoludel pidi olema või oleks võinud haldusakti õigusvastasusest teadlik olla, kuid ta ei olnud sellest teadlik tahtluse, enda raske hooletuse või vähemalt hooletuse tõttu. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole käesoleval juhul millegagi tõendatud seda, et kaebaja oli otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik või oleks võinud sellest teadlik olla, kuid ta ei olnud otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik omaenda hooletuse, raske hooletuse või tahtluse tõttu. Nagu juba märgitud, kuna kaebaja sõnul maksti talle sünnitushüvitis ühekorraga välja ning seega ei tekkinud ka perioodi, kus kaebajale oleks ühes kuus korraga laekunud nii sünnitushüvitis kui ka vanemahüvitis, siis ei saanud kaebajas kahtlust tekitada ka olukord, kus talle laekusid korraga nii sünnitushüvitis kui ka vanemahüvitis summas, mis oleks võinud temas kahtlusi tekitada. Seega ei pidanud kaebajal tekkima kahtlust, et otsuse nr 1 puhul võib tegemist olla osade andmete puudumisega SKAIS-ist ega kohustust sellisest kahtlusest SKA-le teada anda.
15.6.Kaebaja on põhjendatult viidanud ka sellele, et seadusandja eesmärke perehüvitiste regulatsiooni kehtestamisel avavavad mh PHS-i üldsätted ja sama seaduse eelnõu seletuskiri. PHS § 5 lg 1 sätestab nimelt, et SKA kontrollib sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete alusel isikute vastavust peretoetuste või vanemahüvitise saamise tingimustele ja teavitab isikuid hüvitise õiguse tekkimisest, edastades vastava teate isikule. PHS-i eelnõu seletuskirjas https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4/ perehuvitiste-seadus/ on näiteks välja toodud, et eelnõu lisaeesmärgiks on ühtlustada perehüvitiste seaduse eelnõuga teistes sotsiaalvaldkonna seadustes menetlusõigust, lähtudes SÜS-i põhimõtetest ja et see eesmärk on otseselt seotud uue SKA infosüsteemi arendamisega. Eelnõu eesmärgina on esile toodud ka soov vähendada isikute halduskoormust ja muuta teenuste tarbimist mugavamaks, seda nii perehüvitiste kui ka teiste seaduse kontekstis. Eelnõu lisaeesmärk on ka vähendada SKA sisest ja toetuse või hüvitise saamiseks õigustatud isikute halduskoormust avaliku teenuse saamisel ning tuleb tagada, et SKA 12
teenused oleksid koostöös IKT lahendustega kaasaegsed, paindlikud ja kuluefektiivsed. Eesmärk on tekitada ka proaktiivne teenus, mis tähendab, et haldusorgan alustab haldusmenetlust enda initsiatiivil ja pakub analüüsi käigus isikutele teenust, teavitades õigustatud isikut e-kirja teel hüvitise, teenuse või toetuse saamise õigusest. Infosüsteem eeltäidab SÜS § 24 lg 2 alusel isiku eest avalduse või taotluse, mis vähendab isikute koormust taotluste täitmisel. Sotsiaalkaitse, sh detailsemalt perehüvitiste menetlus peaks tulevikku vaadates algama üldjuhul haldusorgani enda initsiatiivil, arvestades tema sihtgruppi kuuluvaid inimesi, kes ei pruugi ennast viia igakord kurssi detailidega, mida tuleb menetluses arvestada. Seega tuleb bürokraatiat isikute vaates vähendada, jättes selle halduse ülesandeks. Kui haldusorganile on teada isikut soodustavatest asjaoludest, peaks haldusorgan isikut soodustavast asjaolust teavitama ja teenust pakkuma ning kirjeldatud menetlusõigus ja käesolev lisaeesmärk on kooskõlas SÜS-is sätestatud abistamis- ja selgitamiskohustusega, mis võimaldab isikutel menetluses tulemuslikult osaleda ja tagab seeläbi võrdsema juurdepääsu sotsiaalsetele hüvitistele olenemata isiku majanduslikust olukorrast või õigusalastest teadmistest. Samuti on antud põhimõte kooskõlas haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõttega, mille kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Lisaks toetaks see HMS § 7 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt haldusorgan peaks vältima ja vähendama inimeste vajadust tulla asutusse, kui sama tegevus on võimalik läbi viia interneti kaudu. Konkreetselt PHS § 5 juures on näiteks veel ära toodud, et selle sätte eesmärgiks on rakendada SÜS-is sätestatud regulatsiooni, mille kohaselt antakse SKA-le pädevus analüüsida isikute vastavust perehüvitiste saamise tingimustele ja sealjuures kohustust pakkuda positiivse andmete koosseisu korral isikule perehüvitisi ilma isiku pöördumist ootamata, mis tähendab, et infosüsteem analüüsib infosüsteemi kantud andmete alusel isiku kohta käivaid andmeid ning teiste seaduses sätestatud materiaalõiguse reeglitega (sh välistavate asjaoludega) ja teavitab õigustatud isikut perehüvitiste saamise õigusest. Kui infosüsteemi poolt on positiivne tulemus saavutatud ja kontrollimehhanismid läbitud, siis teavitab infosüsteem õigustatud isikut teda puudutavate õiguste kohta, kui isik on teavitanud SKA-d oma kontaktandmetest. Eelnõu kohaselt SKA teenuste pakkumisel toimub isikute andmete töötlemine ilma isiku taotluseta. SKA poolt isikuandmete töötlemine on kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt ei tohiks riik jätta isikut toetamata, kui tal on soodustava otsuse tegemiseks kõik andmed olemas. Infosüsteem suudab erinevate andmete vahel luua kiiremini ning paremaid seoseid ja seetõttu on teenuse pakkumiseks tehtud inimese eest kõik ette ära. Proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt on isikuandmete töötlemise riive põhjendatud asjaoluga, kus kirjeldatud menetlusskeem ei pane isikule kohustusi, vaid tekitab neile toetuse või hüvitise saamise õigusi ja suurendab oluliselt soodustavate teenuste kättesaadavust.
15.7.Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et kui tegemist on hüvitisetaotluse esitamisega SKA infosüsteemi kaudu, mille eeltäidab hüvitise andja riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude või teiste andmete alusel isiku eest, siis on vastutus vanemahüvitise õigetel tingimustel pakkumise ja ka määramise eest eeskätt haldusorganil, kellel peavad olema vastavaks automatiseeritud protsessiks välja töötatud loogika- ja kontrollimehhanismid. Kõnealuses seletuskirjas märgitu ei toeta ka arusaama, et vanemahüvitise saajal lasub hoolsuskohustus kontrollida vanemahüvitise määramise õiguspärasust, sest sellise kohustuse jaatamine läheks vastuollu seletuskirjas märgitud haldusorgani abistamis- ja selgitamiskohustusega ning uurimispõhimõttega, samuti ka seadusandja eesmärgiga tagada juurdepääs sotsiaalsetele hüvitistele sõltumata õigusalastest teadmisest.
16.HMS § 67 lg 4 p 5 käesolevas asjas seega kohaldamisele ei kuulunud. Nagu juba märgitud, tuli 29.04.2022. a otsus nr 18012723 otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamise kohta teha kaalutlusõiguse alusel. HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg-d 1 ja 2 annavad haldusorganile 13
haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada. Haldusmenetluse seaduse viidatud sätetes nimetatud asjaolude kaalumiseks on üldjuhul vajalik ka isiku ärakuulamine vastavalt HMS § 40 lg-le 1 - vastasel korral ei pruugi haldusorganil olla piisavalt teavet haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamiseks.
16.1.Kaebaja väidab näiteks, et vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel on talle märkimisväärsed rahalised negatiivsed tagajärjed. SKA-lt laekunud vanemahüvitis on olnud alates lapse sünnist pere peamiseks sissetulekuallikaks, millega kaebaja on katnud lapse kasvatamiseks ja muude elukondlike vajaduste rahuldamiseks vajalikke kulusid ajal, mil kaebaja on tööturult eemal. Perekonna rahaline olukord on alates lapse sünnist seoses vajaduste kasvamisega ja erakorraliste kuludega olnud pinev. Üle 6000 euro suurune tagasinõue soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärjena raskendab perekonna hakkamasaamist veelgi. Samuti viitab kaebaja sellele, et otsusega nr 1 määrati vanemahüvitis liialt pikaks perioodiks ekslikult seetõttu, et SKA infosüsteemis puudusid aasta ja 3 kuud andmed kaebaja sünnituslehe kohta. Sünnituslehe andmete infosüsteemi lisamata jätmine ei ole aga olnud kaebaja vastutus. Kaebaja ei saanud kuidagi mõjutada seda, kui ametiasutuste omavaheline infovahetus ei toimi. Kaebaja väitel on ta ka oma elukorralduse kujundanud 11.01.2021. a otsuse nr 1 alusel ning sellele vastava riigipoolse toetusega arvestanud nii oma tööellu naasmise kavandamisel kui ka perekondlike asjade korraldamisel (lapse hoidmine, rollide jagamine teise lapsevanemaga jms). Soodustava haldusakti andmisest möödunud pika aja tõttu ei ole võimalik, et selle kehtetuks tunnistamise tagajärjed, sh osa toetussumma tagasimaksmise kohustus, ei seaks kaebajat ja tema perekonda ülimalt keerulisse finantsolukorda. Nimetatud asjaolusid tulnuks SKA-l kaalutlusõiguse teostamisel ning usalduse kaitse ja avaliku huvi kaalumisel arvesse võtta. Vaidlustatud 29.04.2022. a otsusest nr 18012723 kaalutlusõiguse rakendamist ega huvide kaalumist ei nähtu.
16.2.Riigikohus on oma praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Kaalutlusotsuse põhjenduste esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat põhjendamiskohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-13-11, p 9; nr 3-3-1-49-08, p 11 ja nr 3-3-1-81-07, p 20).
16.3.HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Asjas nr 3-3-1-49-08 laiendas Riigikohus seda seisukohta juhtumile, kus on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks, kuna sellisel juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud akti uuesti välja andma (otsuse p 11). Tegemist on siiski erandliku võimalusega ning kohus ei saa asuda haldusorgani asemel teostama kaalutlusõigust (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 44; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-09, p 22). Põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud kaalutlusotsuse võib kohus jõusse jätta üksnes juhul, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul uuesti vastu võtta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-09, p-d 13 ja 23). HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg-d 1 ja 2 annavad haldusorganile haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada. Vastustaja kaalutlusruum ei olnud seega nii väike, et kaalutlusõiguse kasutamise korral peaks menetlus tingimata lõppema sama tulemusega.
14
17.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a otsuse ja teeb asjas uue otsus, millega rahuldab esitatud kaebuse.
18.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja oli seadusest tulenevalt vabastatud riigilõivu tasumisest ja ta ei ole taotlenud ka muude menetluskulude väljamõistmist vastustajalt, siis puudub vajadus menetluskulude jaotamiseks käesolevas otsuses. (allkirjastatud digitaalselt)
15
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.