Q.S-i kaebus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024 korraldus nr 552 ning Tallinna linna kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: Q.S, volitatud esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja: Tallinna linn
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024 korraldus nr 552 ning kohustada Tallinna linna vaadata kaebaja avaldus üürilepingu pikendamiseks uuesti läbi arvestades muuhulgas käesoleva kohtuotsuse põhjendustega.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Kaebajal esitada vastustajale andmed, kuhu tuleb välja mõistetud riigilõiv kanda hiljemalt 5 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja muud isikuid tuvastada võimaldavad andmed nagu elukoha aadress jms tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.06.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavalitsus võttis 04.06.2024 vastu korralduse nr 552, millega otsustati jätta pikendamata kaebajaga 28.08.2014 sõlmitud ning 12.09.2017 ja 12.07.2022 pikendatud üürileping nr ISS-1465 ning lugeda üürileping lõppenuks tähtaja saabumisega 28.08.2024.
2.03.07.2027 saabus Tallinna Halduskohtule Q.S-i kaebus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024 korraldus nr 552 ning Tallinna linna kohustamiseks teha uus korraldus, millega pikendada Q.S ja Tallinna Linnavalitsuse vahel sõlmitud munitsipaalruumi aadressil YYY, Tallinn üürileping 5 aastaks.
3.Kohus võttis kaebuse oma 12.07.2024 määrusega menetlusse. Ühtlasi kohaldas kohus omal algatusel esialgset õiguskaitse ja peatas Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024 korralduse nr 552 ja sellele lisatud Tallinna Linnavaraameti 06.06.2024 teavituse nr 3.2-1/2509 - 2 kehtivuse kuni käesolevas asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. 08.04.2025 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Kaebaja leiab, et 04.06.2024 vastustaja korraldusega nr 552 on oluliselt rikutud tema ja tema alaealiste laste subjektiivsed õigusi, nimelt õigust Tallinna linna eluruumile. Korralduse aluseks olev Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni andmed on valed ja järeldused ebaõiged. Mõlemad lapsed W.S ja F.S-i on jäänud elama koos kaebajaga ning on täielikult tema ülalpidamisel. Tuleb silmas pidada, et vanema ülalpidamiskohustus ühe lapse kohta rahaliselt moodustab mitte vähem kui 286,63 eurot. On absurdne Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni põhjendus, et lastele on tagatud elukoht nende ema juures. Eluasemekomisjon on kohustatud lähtuma faktilistest asjaoludest aga mitte otsustada nii laste kui ka vaemate asemel, kus lastel elukoht peab olema.
4.2.Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon on valesti jõudnud järeldusele, et kaebaja omab piisavat sissetulekut, et tagada endale vabaturult eluruum. Kaebaja on töövõimetu isik ning temal puudub töökoht. Kaebaja on 67 aastane eakas inimene, kelle sissetulekuks on pension. Puuduvad eeldused, et kaebaja leiab endale töökoha piisava sissetulekuga selleks, et üürida korteri Tallinnas (vähemalt 500 euro eest) ning täiendavalt tasuda majandamiskulud (keskmiselt 350 euro kuus). Antud asjas omab tähtsus ka see, et 67-aastane töövõimetu kaebaja ei ole kohustatud teenima sissetulekut enda ülalpidamiseks kuna ta on vanaduspensionil. Selleks, et üürile võtta “vabaturult” korterit, peaks kaebaja sissetulek olema vähemalt 2100 euro kuus (500 euro üür+ 350 kommunaalid+ 600+toidukulu+ 100 euro ravi ja hügieen+ 560 euro vaba raha lastele minimaalse ülalpidamise andmiseks). Selline sissetulek kaebajal puudub ning puuduvad eeldused arvata, et eakas ja töövõimetu kaebaja saab sellist sissetulekut teenida.
2(8)
4.3.Kaebaja leiab, et 16 aastat kehtinud üürilepingu lõpetamiseks puuduvad objektiivsed ja tõsised põhjused ning üürilepingu lõpetamine toob kaasa kaebaja ja tema laste jaoks äärmiselt negatiivsed tagajärjed: ehk kodu kaotamise ja tegelikult õue jäämise.
4.4.Kaebaja rõhutab oma täiendavas seisukohas, et kaebaja on pensionil ja töövõimetu ning temaga koos elavad kolm alaealist last. Laste ema ei ela lastega koos ega osale nende igapäevases hoolduses. Kaebaja täidab laste suhtes kõiki vanemlikke kohustusi ning on ainus reaalne hooldaja ja ülalpidaja. Sellises olukorras on ülioluline tagada lastele stabiilne elukeskkond. Eluruumi kaotamine tähendaks laste viimist ebakindlasse olukorda, mis ohustaks nende arengut ja turvalisust. Kaebaja on 67-aastane, kelle ainsaks sissetulekuks on vanaduspension. Tema sissetulek ei võimalda üürida vabaturult sarnase suuruse ja tingimustega eluruumi Tallinna linnas. Vastustaja eeldus, et kaebaja on võimeline leidma eluruumi oma vahenditega, ei vasta reaalsusele ega arvesta kaebaja vanust, töövõimetust ja sotsiaalset olukorda. Vaidlustatud korraldus rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja ei arvesta piisavalt lastekaitselisi kaalutlusi. Kohtu määruses on selgelt öeldud, et korralduse põhjendused on puudulikud, ning et haldusorgan on eiranud kaebaja tahte selgitamise kohustust. Samuti ei ole esitatud veenvaid tõendeid, miks kaebaja ei kvalifitseeru sotsiaalteenust vajava isikuna.
4.5.Tegemist on diskrimineeriva kohtlemisega. Vastustaja otsus jätta üürileping pikendamata tugineb formaalsetele hinnangutele ja ei võta arvesse reaalseid elutingimusi ega seda, et üürileping on kehtinud 16 aastat. Kaebajale ja tema lastele ei ole pakutud ühtki alternatiivset elamispinda ega tehtud sisulist pakkumist probleemile lahenduse leidmiseks.
4.6.Kokkuvõtvalt palub kaebaja kaebuse rahuldada, vaidlustatud korralduse tühistada ning kohustada Tallinna linna pikendama kaebaja ja Tallinna linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingut aadressil YYY, Tallinn vähemalt kaheks aastaks.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata. Vastustaja leiab, et korraldus on põhjendatud ning vastab õiguspärase haldusakti nõuetele.
5.1.Vastustaja märgib esmalt, et Tallinna Linnavalitsuse korralduse vastuvõtmisel 04.06.2024 oli jõustunud uus Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määrus nr 1 Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord, mille § 22 sõnastab üheselt:“ Määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping kehtib kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud.“ Sama paragrahvi lõige kaks täpsustab, et linnavalitsusel on võimalus asjaolude, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks, esinemisel pikendada üürilepingu tähtaega kuni kaheks aastaks. Seda sellisel juhul, kui üürnik on esitanud Tallinna linnale vastavasisulise avalduse. Vastustaja selgitab, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtub, et ta on Tallinna linnale esitanud sooviavalduse üürilepingu nr ISS-1465 pikendamiseks. Kuna kaebaja vastavasisulist tahteavaldust vastustajale esitanud ei ole, siis puudub õiguslik alus tühistada Tallinna linna 04.06.2024 korraldus nr 552.
5.2.Kaebaja väidab, et Lasnamäe Linnaosa eluasemekomisjoni tehtud otsus, mis ei arvesta tema poolt kohtule esitatud kaebusele lisatud dokumente, on andnud vastustajale võimaluse vastu võtta kaalutlusvigadega korralduse. Tallinna Linnavaraamet, kes on volitatud esindama Tallinna linna kui üürileandjat, on küsinud Lasnamäe linnaosa arvamust, kas kaebaja on jätkuvalt Tallinna linnalt munitsipaaleluruumi vajav isik. Eraldi paluti hinnata üürniku laste ema, R.S, omandis olevas eluruumis lastega elamise võimalikkust ja asjakohasust või olemasoleva kinnisvara arvelt lastega eluruumi leidmise võimalust (dtl 60). Lasnamäe Linnaosa Valitsus on andnud oma seisukoha Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 3(8)
30.04.2024 protokollis nr 5-12/14 (dtl 39-42). Riigikohus on selgitanud, et abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata teenuse taotlemise hetkel (otsus nr 5-18-7/8, p 230). Täiendavalt on Lasnamäe Linnosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja andnud oma seisukoha 10.07.2024 e-kirjaga, millest selgub, et kaebaja ega tema lahutatud abikaasa ei ole huvitatud koostöö tegemisest kohaliku omavalitsusega tagamaks laste igakülgne turvalisus (dtl 61). Kaebaja on lisanud küll avaldusele kaks omakäeliselt kirjutatud väidetavat laste taotlust, kuid vaatamata kohtu korraldusele asuda läbi rääkima Tallinna linnaga lastele eluruumi tagamiseks, ei ole kaebaja seda teinud. Kaebaja ei ole võtnud ühendust ei Tallinna Linnavaraametiga ega ka Lasnamäe Linnaosa Valitsusega, et leida mõlemat osapoolt rahuldav lahendus vaidlusele. Seetõttu tuleb vaidlustatud korraldust käsitleda kui kaalutlusvigadeta korraldust.
5.3.Vaidlustatud korraldus vastab ka proportsionaalsuse põhimõtetele. Proportsionaalsuse põhimõte koosneb kolmest elemendist: esiteks, meede peab olema sobiv eesmärgi saavutamiseks; teiseks, mitme samaväärse meetme seast tuleb valida meede, mis on isikutele kõige vähem koormav; kolmandaks, meede ei tohiks olla soovitud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormav. Nimetatud korralduse eesmärk on tagada kõigile Tallinna linna kodanikele võrdne ligipääs kohaliku omavalitsuse ühele olulisemale ülesandele tagada eluase isikutele, kellel puudub selleks võimalus tulenevalt tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise hetkel oli kaebaja töötav pensionär, kes jagas kolme alaealise lapse kasvatusõigust laste emaga, kelle eraomandis on 4-toaline kõigi mugavustega korter. Kaebaja ei ole taotlenud kolmel eelneval aastal sotsiaaltoetusi kohalikult omavalituselt. Tuginedes Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määrus nr 1 regulatsioonile ei olnud Tallinna linna poolt otsuse tegemise hetkel kaebaja käsitletav isikuna, kes vastaks sotsiaalhoolekande seaduse alusel kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenuse vajaja kriteeriumitele. Oluline on sealjuures silmas pidada sotsiaalhoolekande seaduse § 12 sätteid, et kohalik omavalitsus sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestab isiku tahet. Seega üürilepingu pikendamine on praegusel juhul kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus, kuna kaebaja ei ole abivajaja SHS mõttes.
5.4.Ka õiguskantsler asus 10.04.2023 kirjas nr 6 4/230142/2301941 seisukohale, et juhul kui inimese sotsiaalmajanduslik olukord on nii palju paranenud, et kohalik omavalitsus talle eluruumi enam tagama ei pea, pole inimesel alust kohalikult omavalitsuselt sellist abi nõuda. See ei tähenda, et kohalik omavalitsus ei võiks ka neile inimestele eluruumi pakkuda, kuid siis on tegu kohaliku omavalitsuse vabatahtlikult antava hüvega, mida kohalik omavalitsus võib jagada vastavalt sellele, kui palju on tema käsutuses vabu eluruume, tagades seejuures inimeste võrdse kohtlemise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 23).
5.5.Samuti vastab vaidlustatud korraldus akti andmise hetkel kehtivale õigusele ja on sellega kooskõlas. Seega ei esine ei formaalseid ega ka materiaalseid haldusakti õigusvastasust tingivaid asjaolusid, mis annaks aluse haldusakti tühistamiseks. Et vaidlustatud korralduse tühistamiseks puudub alus, siis tuleb jätta käsitlemata kaebaja hüpoteetiline taotlus kohustada vastustajat haldusakti andma või toimingut sooritama. SHS § 41 lg 1 ei anna kohalikule omavalitsusele üksüheseid 1juhiseid eluruumi tagamise viisi osas ega anna isikule nõudeõigust just kohalikule omavalitsusele kuuluva eluruumi või varasemalt tema kasutusse antud eluruumi üürile saamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
7.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, 4(8)
proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1-3 tuleneb, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohus leiab, et vastustaja korraldus eeltoodud nõuetele ei vasta ning on sellest tulenevalt õigusvastane.
8.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 sätestab, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määruse nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ (Määrus nr 1) § 4 lg 1 p 1 sätestab, et linna omandis või kasutuses olevat elamut ja eluruumi kasutatakse seadustest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas isikule eluruumi tagamise teenuse osutamiseks sotsiaalhoolekande seaduses ja linna õigusaktides sätestatud korras. Määruse nr 1 § 22 lg 1 sätestab, et Määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping kehtib kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui munitsipaaleluruumi üürileping lõpeb: 1) hiljemalt 30. aprillil 2026 (k.a), võib linnavalitsus üürniku avalduse alusel eluruumi kasutamise õiguse tähtaega pikendada kuni kaheks aastaks (omandireformi subjektidel kuni viieks aastaks), kui jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks, arvestades vajadusel linnaosa eluasemekomisjoni arvamust; 2) 1. mail 2026 või hiljem, pikendatakse eluruumi kasutamise õiguse tähtaega ja sõlmitakse uus üürileping, lähtudes käesolevas määruses kehtestatud korrast ja linnavalitsuse kehtestatud munitsipaaleluruumide kasutusse andmise tingimustest. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et linnavara valitseja või tema poolt lepingu alusel volituse saanud isik teavitab üürnikku üürilepingu lõpptähtaja saabumisest vähemalt kuus kalendrikuud ette.
9.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude üle.
9.1.YYY anti kaebajale koos abikaasa R.S-i, tütarde W.S-i ja F.S-i ning poja J.S-iga üürile Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1236-k alusel (dtl 38). Kaebaja võeti arvele eluruumi üürimist taotleva isikuna vastavalt Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra” punktile 3.3.4 teistel sotsiaalsetel põhjustel. Tallinna Linnavaraameti juhataja 27.06.2017 käskkirja nr 1.-2/191 alusel arvati välja üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast J.S . Tallinna Linnavaraameti juhataja 10.06.2022 käskkirja nr 1.-1/113 alusel majutati eluruumi kaebaja poeg J.S .
9.2.Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja esitas 15.04.2024 Tallinna Linnavaraametile avalduse endise abikaasa välja arvamiseks üürilepingust (dtl 37). Kaebaja soovib endise abikaasa üürilepingust välja arvata, kuna nad ei ela koos, abielu on lahutatud 27.03.2024. Kaebaja sõnul elavad lapsed tema ja emaga võrdselt. Kaebaja ei soovi lapsi üürilepingust välja arvata. Kaebaja abikaasa on oma elukohaandmed korrastanud ja tema elukoht ei ole registreeritud aadressile YYY.
9.3.Kinnistusraamatu andmetel kuulub kaebaja abikaasale R.S-ile alates 11.04.2023 ainuomandis korteriomand MMM, mis koosneb kolmest katastriüksusest (809/54768 mõttelist osa kinnisasjast ja eriomandi ese eluruum NNN) (dtl 90-94). 5(8)
9.4.Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et vähemalt pool aega elavad kaebaja alaealised lapsed tema juures.
9.5.Asjas on tõendamist leidnud ka see, et vastustaja pöördus Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni poole arvamuse saamiseks, kas kaebaja on jätkuvalt Tallinna linnalt eluruumi vajav isik. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon (30.04.2024 koosoleku protokoll nr 5-12/14, dtl 39-42), leidis arvestades Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ettepanekuga, et kaebaja ei ole eluruumi vajav isik.
9.6.Vaidlus puudub ka selles, et haldusmenetluse läbiviimisel ei pöördutud kordagi kaebuse esitaja poole seoses kaebaja abivajaduse hindamisega.
10.Kohus leiab lähtudes ülal tuvastatud asjaoludest, et vastustaja on rikkunud oluliselt haldusmenetluse peamisi põhimõtteid, milleks on ärakuulamispõhimõte (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 ja 2) ja uurimiskohustuse täitmine (HMS § 6). Kohus leiab, et asjas on välja selgitamata asjas tähtust omavad asjaolud sh pole antud kaebajale võimalust esitada oma seisukohti ega tõendeid abivajaduse osas. Juba üksnes vastavad rikkumised toovad kaasa vaidlustatud korralduse tühistamise.
11.Vastustaja on nii oma vastuses kohtunõudele kui ka hilisemas seisukohas kaebusele jäänud oma väite juurde, et kaebaja ei ole esitanud Tallinna linnale sooviavaldust üürilepingu nr ISS-1465 pikendamiseks ja seetõttu puudub õiguslik alus Tallinna linna 04.06.2024 korralduse nr 552 tühistamiseks. Kohus vastustaja seisukohaga nõustuda ei saa. Esiteks – juhul kui vastustaja väidab, et kaebaja ei ole üldse taotlust eluruumi üürilepingu pikendamiseks esitanud (millise seisukohaga kohus küll ei nõustu – vt allpool), siis sellisel juhul on vastustaja viinud vastava menetluse läbi omal algatusel. Kui isiku suhtes viiakse läbi menetlust, millega otsustatakse tema elukoha üle ehk käesoleval juhul munitsipaaleluruumi üürilepingu, mis on sõlmitud sotsiaalsetel põhjustel ehk isiku abivajaduse tõttu pikendamise üle, siis see menetlus eeldab juba menetluse olemuse tõttu isiku abivajaduse välja selgitamist. Kui isikut sellisesse menetlusse ei kaasata ja teda menetluse läbiviimisest ei teavitata ega küsita tema seisukohta ning otsus kujundatakse pelgalt ametiasituste, kes ei ole samuti vahetult isikult seisukohti ega tõendeid küsinud, seisukohtade pinnal, siis on juba seaduse põhilisi nõudeid haldusmenetlusele arvestades tegemist niivõrd raske rikkumisega haldusemenetluse läbiviimisel, et see rikkumine toob üksi kaasa vastava haldusakti tühistamise. Teiseks on vastustaja seisukoht selles, et kaebaja üürilepingu pikendamise taotlust üldse ei esitanud, otseses vastuolus vaidlusaluses korralduses nr 552 tooduga. Nii nimetatud korralduses, sellele eelnenud Lasnamäe Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 30.04.2024 koosoleku protokolli nr 5-12/14 (dtl 39-42), kui ka kaebajale Tallinna Linnavaraameti poolt 06.06.2024 saadetus teavituses nr 3.2-1/2509-2 (dtl 44), on selgesõnaliselt märgitud kõigepealt pealkirjades, et otsus puudutab eluruumi üürilepingu pikendamata jätmist ning nende sisust ja tekstist nähtub üheselt, et käsitleti kaebaja avaldust eluruumi üürilepingu pikendamiseks. Protokollis on järgmine kohtu hinnangul selge mõttega sõnastud lause: „J.S kinnitab oma avalduses linnavaraametile, et kasutab koos lastega YYY oma elukohana ning soovib eluruumi kasutamist jätkata üürilepingu alusel.“. Vaidlustatud korralduse resolutiivosa esimene punkt on sõnastatud järgmiselt: „ Jätta J.S-i (ik ccccccccccc) poolt esitatud avaldus eluruumi YYY üürilepingu pikendamiseks rahuldamata ja eluruumi üürilepingut nr ISS-1465 mitte pikendada.“. Asjaolule, et kaebaja avaldust käsitleti vastustaja enda poolt üürilepingu pikendamise taotlusena viitavad otseselt ka korralduse p-d 5.5. ja 5.7 (vt dtl 45-46). Kohus leiab, et haldusmenetluse materjalid kogumis tõendavad seda, et kaebaja vastava avalduse vastustajale esitas. Eeltoodut arvesse võttes on vastustaja vastuses avaldatud seisukoht, et eluruumi 6(8)
üürilepingu pikendamise taotlust ei ole kaebaja poolt esitatudki, kohtule endiselt täiesti arusaamatu. Kohus rõhutab veelkord, et kui vastustajale jäi kaebaja soov üürilepingut pikendada arusaamatuks, oleks vastustajal tulnud see oma uurimiskohustuse raames ise täpselt välja selgitada. Kohtule on arusaamatu, kuidas ja mis alusel vastustaja vastava avalduse puudumisel üldse üürilepingu pikendamise küsimust oleks saanud arutada. Kohus leiab, et tekkinud olukorras, kus vastustaja ei ole omal väitel (mis ei ole kooskõlas vastustaja enda läbi viidud haldusmenetluse ametlike dokumentidega) üldse üürilepingu pikendamise küsimust arutada saanud ja samas on tehtud selle pikendamisest keeldumise otsus kaebajat mingilgi moel kaasamata ja sellest puudub peaaegu igasuguse sisuline ja tõenduslik põhjendus, miks kaebaja on Tallinna linnalt eluruumi mitte vajav isik, on tegemist igal juhul õigusvastase korraldusega, mis tuleb tühistada.
12.Vastusaja märkis oma vastuses kaebusele veel, et eraldi paluti hinnata üürniku laste ema omandis olevas eluruumis lastega elamise võimalikkust ja asjakohasust või olemasoleva kinnisvara arvelt lastega eluruumi leidmise võimalust (dtl 60). Lasnamäe Linnaosa Valitsus on andnud oma seisukoha Lasnamäe Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 30.04.2024 protokollis nr 5-12/14 (dtl 39-42). Vastustaja on oma korralduse andmisel ekslikult tuginenud üksnes viidatud seisukohale. Esiteks tuli vastustajal endal hinnata, analüüsida ja kaaluda kaebaja abivajadust arvestades kõiki olulisi asjaolusid (sh kaebaja seisukohti ja tõendeid, mis jäeti üldse kogumata). Kohus rõhutab, et antud juhul tuli hinnata just nimelt kaebaja abivajadust, mitte kaebaja laste ema oma. Kohus tuletab vastustajale meelde, et laste kasvatamise ja ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal (vt perekonnaseaduse § 116). Seega ei saa vastustaja oma suva järgi abivajaduse hindamisel otsustada, et lapsed saavad 100% ajast elada emaga ning ei pea isa juures üldse elama. Kui tegemist on olukorraga, kus alaealised lapsed elavad faktiliselt (või ka näiteks peavad kohtuotsuse järgi elama) vähemalt pool ajast kaebajaga, siis tuleb vastustajal sellega abivajaduse hindamisel igal juhul arvestada. Vastustaja ei saa seda oma suva järgi ümber hinnata. Küll aga on vastustajal õigus vajadusel koguda asjas täiendavaid tõendeid ja selgitada välja, kus ja kui kaua kaebaja alaealised lapsed tegelikult elavad. Vastustajal tuleb selle kohustusega kaebaja avalduse uuel läbivaatamisel arvestada.
13.Vastusaja leidis veel, et kuivõrd kaebaja ei ole aga kohtumenetluse ajal võtnud vastustajaga ühendust kompromissi leidmiseks, siis oli vaidlustatud korraldus kaalutlusvigadeta. Veel viitas vastustaja sellele, et kaebaja ei tee koostööd viidates omakorda Lasnamäe Linnaosa Valitsuse e-kirjale (dtl 61). Kohus leiab, et vastustaja seisukoht on pehmelt öeldes arusaamatu. Kaebaja tegevused kohtumenetluse ajal ei saa muuta korralduse õiguspärasust. Vastustaja viidatud e-kirjast nähtub pigem see, et kaebaja laste ema ei tee koostööd ja ema juures ei ole õnnestunud läbi viia kodukülastust, millest tulenevalt ei ole vastustaja väited kaebaja poolsest koostöö mittetegemisest ka asjakohased. Kohus jääb seetõttu ka siinkohal oma seisukoha juurde, et olukorras, kus on välja selgitamata asjas tähtust omavad asjaolud ning kaebaja on jäetud üldse ära kuulatamata ei ole võimalik asuda seisukohale, et tegemist on kaalutlusvigadeta korraldusega. Selleks, et võtta vastu kaalutlusvigadeta korraldus, peavad esmalt olema ära kuulatud kõik osapooled ning kogutud asjakohased tõendid. Antud juhul seda tehtud ei ole. Õige on vastustaja seisukoht selles, et abivajadus on ajas muutuv. Selleks aga, et abivajadust hinnata, peavad olema enne otsuse langetamist välja selgitatud kõik asjas tähtust omavad asjaolud.
7(8)
14.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024 korraldus nr 552 tühistada ning kohustada Tallinna linna vaadata kaebaja avaldus üürilepingu pikendamiseks uuesti läbi arvestades käesoleva kohtuotsuse põhjendustega. Täiendavalt toob kohus välja, et lisaks nähtub vastustaja enda poolt kohtule esitatud dokumentidest, et kaebaja on üürilepingu pikendamisega seotud täiendava avalduse esitanud 05.06.2024 ja see on registreeritud nr 7-5/2513-1 (vt dtl 61, 5 lõik) so vahetult peale vaidlusaluse korralduse andmist, seega kohustamiskaebuse lahendamisel tuleb vastustajal arvestada ka viidatud avaldusega ning kohtumenetluse ajal vastustajale teatavaks saanud asjaoludega ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid kaebaja abivajaduse kohta ning selgitada välja kõik otsuse langetamiseks vajalikud ja kohased faktilised asjaolud. Lisaks soovib kohus märkida, et asjaolu, et isik ei ole taotlenud viimastel aastatel toimetulekutoetust (viimati 2021 – vt Lasnamäe Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 30.04.2024 protokoll) ei saa olla iseseisvaks argumendiks/põhjenduseks leidmaks, et isik ei vaja linna eluruumi. Asjaolu, et isik ei ole vajanud täiendavat toimetulekutoetust ajal, mil tema kasutada on linna eluruum ei tähenda veel automaatselt seda, et tegemist ei ole abivajava isikuga. Arvestades kaebaja sissetulekuid nähtub selgelt, et vabaturult ka laste majutamise vajadusele vastava eluruumi üürimisel muutub isiku toimetulek ning isikust saab suure tõenäosusega toimetulekutoetuse taotleja. Vastustajal tuleb kaaluda mh ka seda asjaolu. Menetluskulude jaotamine
15.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu summas 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muus osas jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda (kuivõrd kaebaja ei ole kohtule õigusabikulude hüvitamise taotlust esitanud). (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.