G.R-i kaebus kohustada Tallinna linna jätkama talle isikliku abistaja teenuse osutamist
Menetlusosalised
Kaebaja G.R, esindaja vandeadvokaat Meris Velling Vastustaja Tallinna linn, esindaja Sille Arak
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Kohustada Tallinna linna jätkama G.R-ile isikliku abistaja teenuse osutamist 28. aprilli 2021. a otsuse nr S-4-10/146 alusel kuni Sotsiaalkindlustusameti 11. jaanuari 2021. a otsuse nr P26O-2021-3177 kehtivuse lõpuni või isikliku abistaja teenuse määramise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamiseni.
2.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tunnistada Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 9 lg 4 lauseosa „vähemalt kord aastas” ja § 10 lg 4 viimane lause „Haldusakti maksimaalne kehtivusaeg on kolm aastat” põhiseadusega vastuolus olevaks.
Mõista Tallinna linnalt G.R-i kasuks välja menetluskulu 1891 eurot.
Asendada avaldatavas otsuses G.R-i nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 28. aprillil 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
1.Töötukassa tuvastas 30. oktoobri 2020. a otsusega G.R-il puuduva töövõime kuni 9. oktoobrini 2025. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 11. jaanuari 2021. a otsusega kaebajal sügava puude raskusastme kestusega kuni 9. oktoobrini 2025.
28.aprilli 2021. a otsusega nr S-4-10/146 määras Tallinna linn kaebajale isikliku abistaja teenuse. Alates 1. maist 2021 kuni kohandatud eluruumi kolimiseni tuli teenust osutada üheksa tundi päevas. Pärast kohandatud eluruumi kolimist tuli teenust osutada kuus tundi päevas.
10.aprillil 2024 andis vastustaja kaebajale teada, et tema isikliku abistaja teenus lõppeb 28. aprillist 2024. Vastustaja palus kaebajal teada anda, kas ta soovib teenust pikendada.
4.Kaebaja vastas 14. aprillil 2024, et soovib pikendada teenust vähemalt kuni 9. oktoobrini 2025 mahus, mis oli talle määratud ajaks pärast kohandatud eluruumi kolimist. Selle ajani on SKA kinnitanud kaebaja abivajaduse kestmist.
5.Vastustaja selgitas 19. aprilli 2024. a kirjas, et Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 10 lg 4 järgi kehtib abi määramise otsus maksimaalselt kolm aastat. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 152 lg 2 järgi peab kohalik omavalitsus (KOV) selgitama välja, milline on sügava puudega inimese abivajadus. Määruse nr 24 § 9 lg 4 järgi vaadatakse abivajadus üle vähemalt üks kord aastas. Kuna kaebaja abivajadust hinnati viimati 2021. a-l, tuleb vastustajal teha uus hindamine. Vastustaja palus kaebajal teada anda, millal on temaga abivajaduse hindamiseks võimalik kohtuda.
6.Kaebaja leidis 22. aprilli 2024. a kirjas, et SHS § 15 2 lg 2 ei kohusta KOV-i korraldama uut hindamist. Kaebaja abivajadust on korduvalt hinnatud. Ei kaebaja elukeskkond ega terviseseisund ole muutunud. Kaebaja vajab endiselt isiklikku abistajat kuus tundi päevas. Hindamine on kaebaja jaoks väsitav, tekitab lisastressi ja alandab tema väärikust. Korra § 9 lg 4, mille järgi abivajadus vaadatakse üle vähemalt kord aastas, ei vasta seadusele.
7.Vastustaja leidis 25. aprilli 2024. a kirjas, et kaebaja puhul on viimasest hindamisest möödunud maksimaalne võimalik aeg, s.o kolm aastat. Korduvhindamine on abi andmise korras ette nähtud riikliku suunise alusel, et abivajajat mitte ära unustada. Lisaks peab linn tagama, et avalikke vahendeid kasutataks otstarbekalt. Vastustaja ei sea kahtluse alla kaebaja abivajadust. Vastustaja soovib koos kaebajaga läbi mõelda parimad lahendused ajakohastatud ja vajaliku abi tagamiseks. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 2 järgi peab inimene aitama kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele.
8.Kaebaja esitas 29. aprillil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna linna jätkama talle isikliku abistaja teenuse osutamist 28. aprilli 2021. a otsuse alusel. Kaebaja palus lugeda vastustaja 28. aprilli 2021. a otsuse kehtivaks kuni tähtajani, milleni kehtib kaebajal tuvastatud puude raskusaste.
8.1.Kaebajal on kaasasündinud tserebraalparalüüs ehk kesknärvisüsteemi (peaaju) kahjustus. Sellest tingituna on kaebajal jalgade raskekujuline spastiline halvatus ja üldine lihasjõu langus. Ta liigub üksnes ratastooliga ja vajab toimetulekuks iga päev abi.
8.2.Seadusega ettenähtud abi saamiseks on kaebaja alates 2016. a-st läbinud kaks kohtuvaidlust. Kohtud leidsid, et Tallinn keeldus õigusvastaselt kaebajale isikliku abistaja teenuse võimaldamisest.
8.3.28. aprilli 2021. a otsusega määras linn kaebajale isikliku abistaja teenuse tema abivajadust arvestavas mahus. Otsuses pole selle kehtivuse lõpu kuupäeva. Seetõttu eeldas 2(11)
3-24-1260 kaebaja, et otsus kehtib, kuni tema abivajadus või puude raskusastmele antud hinnang muutub.
8.4.Vastustaja leidis kaebaja jaoks ootamatult ja tema hinnangul õigusvastaselt, et kaebaja abivajadust tuleb uuesti hinnata. Vastustaja pole ära näidanud ühtegi objektiivset asjaolu, millest nähtuks, et kaebaja abivajadus võib olla muutunud ja seda on vaja uuesti hinnata. Kaebaja on andnud vastustajale vajalikku teavet oma olukorra kohta.
8.5.SHS § 28 lg 1 teine lause näeb ette kaks alust, millal on korduvhindamine põhjendatud: kui inimese terviseseisund muutu või kui tema elukeskkonnaga seotud asjaolude muutuvad. Nõue teha igal aastal uus hindamine ei arvesta SHS § 28 lg 1 teises lauses sätestatuga ja koormab kaebajat põhjendamatult. Kaebaja terviseseisund ega elukeskkond pole muutunud.
8.6.„Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu 510 SE (XIV koosseis) seletuskirjas on § 152 kohta selgitatud, et kui KOV on inimese abivajadust hinnanud, tal on STAR-is aktiivne juhtumiplaan ja talle osutatakse mõnd sotsiaalteenust, siis pole inimesega vaja lisaks ühendust võtta.
8.7.Kaebaja palus tunnistada määruse nr 24 § 9 lg 4 lauseosa „vähemalt kord aastas” ja § 10 lg 4 viimase lause „Haldusakti maksimaalne kehtivusaeg on kolm aastat” põhiseadusega vastuolus olevaks. Need määruse normid kitsendavad seadust, pannes linnale jäiga kohustuse hinnata inimese abivajadust isegi juhul, kui asjaolud pole muutunud.
8.8.Määrus nr 24 jõustus 1. jaanuaril 2022. Õigusnorme ei või kohaldada tagasiulatuvalt. Määruses nr 24 kehtestatud kolmeaastane tähtaeg ei mõjuta seega 28. aprilli 2021. a-l tehtud abi määramise otsuse kehtivust. Seetõttu on linn kohustatud osutama kaebajale abi vastavalt sellele otsusele kuni kuus tundi ööpäevas (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61).
Vastustaja esitas kaebusele vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.
9.1.Abivajajale määratud sotsiaalteenuste osutamise aega pole põhjust siduda ajaga, milleks SKA on tuvastanud inimesel puude. Puude raskusastme tuvastamisel ei hinda SKA inimese abivajadust terviklikult, nagu on vaja sotsiaalhoolekande korraldamiseks (vt SHS § 3). Seda teeb KOV (SHS § 15 lg 2).
9.2.See, kui palju ja millist abi inimene vajab, võib muutuda. Abivajaduse regulaarne hindamine annab võimaluse kohandada osutatavaid teenuseid tegelikule vajadusele. Nii on võimalik valida abivajajat kõige paremini toetav teenus, tagada vajalike abivahendite kasutamise võimalus või muuta osutatava teenuse mahtu.
9.3.Linna kehtestatud õigusaktid ei ole vastuolus ei SHS-i ega põhiseadusega. Kehtestatud normid järgivad seadusandja SHS-is seatud eesmärke. Volitus „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra“ vaidlustatud sätete kehtestamiseks tuleneb SHS §-st 14. Korra § 9 lg 4 õiguspärasust kinnitab lisaks SHS § 152 lg 3 p 4 koosmõjus sama paragrahvi lg-ga 2. Nende sätetega on seadusandja pannud KOV-ile kohustuse selgitada omal algatusel välja sügava puudega inimese abivajadus olukorras, kus esineb vähemalt üks lg-s 3 nimetatud tingimustest. Üheks neist tingimustest on see, et inimese abivajadust ei ole viimase aasta jooksul hinnatud.
9.4.Seaduseelnõu 510 SE seletuskirjas on käsitletud olukorda, kus KOV-i tehtud abivajaduse hindamisest on möödunud vähem kui aasta. Isegi kui hindamiskohustus ei tuleneks SHS-ist, oleks KOV-il tulenevalt SHS §-st 14 õigus kehtestada kohustus hinnata abivajadus igal aastal.
9.5.Inimesel on võimalik abivajaduse hindamisest keelduda ja keelata oma andmete töötlemine. See tähendaks aga sotsiaalhoolekandelisest abist loobumist.
3(11)
3-24-1260
9.6.Vastustaja rõhutab, et KOV-ile kehtestatud abivajaduse hindamise kohustuse eesmärk on tagada abivajajate toetamine parimal võimalikul viisil ja vähima võimaliku sekkumisega. Vastustaja eesmärk pole inimesi kiusata või teenuste mahtu vähendada. Kogu süsteemi eesmärk on toetada abivajavat inimest kiiresti ja asjakohaselt, et hoida ära tema olukorra halvenemine ja iseseisvuse vähenemine. Tervikliku abivajaduse iga-aastane hindamine ei ole inimese jaoks sedavõrd koormav, et seda saaks pidada selle eesmärkide valguses ebaproportsionaalseks. Hüvitisi rahastatakse avalike vahendite arvelt. Ka sel põhjusel tuleb iga-aastast abivajaduse hindamise kohustust pidada proportsionaalseks meetmeks.
9.7.Kord aastas toimuv hindamine ei pruugi kaasa tuua teenuse osutamise otsuse muutmist. Korra § 10 lg 4 viimases lauses on sätestatud abi määramise otsuse maksimaalseks kehtivusajaks kolm aastat. Ka uue otsuse tegemine ei pruugi tähendada teenuse liigi või mahu muutust.
10.Kohtu ja menetlusosaliste vahel toimus 17. detsembril 2024 videokohtumine, kus pooled selgitasid oma seisukohti ja arutasid kompromissilahenduse võimalust.
Vastustaja esitas 10. jaanuaril 2025 avalduse.
11.1.Vastustaja koondas vastavalt kohtumisel kokkulepitule tal olemasolevad andmed kaebaja kohta, et saada ülevaade, millised andmed on puudu või vajavad täpsustamist. Valdav osa olemasolevast infost pärineb tegevusterapeutide 2014–2019. a-l koostatud hinnangutest kaebaja tegevusvõime kohta. Kõige värskem info on aastatest 2020–2021: töötukassa koostatud töövõime hindamise otsus, Mustamäe Linnaosa Valitsuse otsus isikliku abistaja teenuse rahastamise kohta ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus eluruumi üürile andmiseks. Lisaks sai vastustaja infot sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist (STAR) ja teenuseosutajate (isikliku abistaja teenus, sotsiaaltransporditeenus) aruannetest.
11.2.Kogutud dokumentide ja avalikkusele kättesaadavate videote ning postitustega tutvumise järel leiab vastustaja, et olemasolev info on vastuoluline. Kaebaja tegeliku abi- ja toetusvajaduse väljaselgitamiseks on vajalik ajakohane info. Tarvis on vaadelda kaebaja toimetulekut tema elukohas. Selgitada tuleb, millised abivahendid kaebajal seal on ja millised kohandused on tehtud. Info on vastuoluline järgmistes valdkondades:
11.2.1.Sotsiaalsed suhted, suhete säilitamine, taastamine ja loomine.
11.2.2.Vaimne tervis: 2020. a töövõime hindamise otsuse põhjal on kaebajal psüühikahäire. Kättesaadavate dokumentide põhjal ei ole aga võimalik tuvastada, et kaebajal on selles valdkonnas toetust vaja.
11.2.3.Füüsiline tervis, liikumine elu- ja tegevusruumides: dokumentides olev info ja sotsiaalmeedias olevad avalikud videod on kaebaja käelise võimekuse osas vastuolulised. Seetõttu on toetusvajaduse väljaselgitamiseks vajalik ajakohane info.
11.2.4.Liikumine väljaspool eluruume: kuna hinnangud on enam kui viis aastat vanad, ei ole teada, kas kaebaja on soetanud elektriratastooli.
11.2.5.Hõivatus: töö, õppimise vm hõivega seotud tegevused. Üle viie aasta vanade andmete järgi töötab kaebaja erinevates Eesti linnades. Vajaduste täpsustamiseks on vaja ajakohast infot.
11.2.6.Igapäevaelu toimingud: söögi valmistamine, majapidamine, enese eest hoolitsemine. Kaebajale 2022. a-l eraldatud eluruumi kohanduste kohta infot pole. Tarvis on selgitada, mil määral tuleb kaebaja iseseisvalt toime. 4(11)
3-24-1260
11.3.Info kaebaja tegevusvõime ja toimetuleku kohta pärineb ajast, mil ta elas eelmises elukohas. Oluline on teada saada, kas kaebaja praegune eluruum vastab tema vajadustele, kas kasutusele on võetud uusi abivahendeid, kas kaebaja vaimne ja füüsiline jõudlus ning tegevusvõime on säilinud, kas ja milliseid rehabilitatsiooniteenuseid kaebaja kasutab jne.
11.4.Vastustaja tegi ettepaneku teha kaebaja tervikliku abivajaduse hindamine kaebajale sobival ajal kaebaja eluruumis järgneva kahe kuu jooksul. See annaks võimaluse koguda vajalikud andmed ühe kohtumisega. Kokkuvõtte põhjal ei piisa videosilla teel vestlusest.
12.Kaebaja esitas 13. veebruaril 2025 seisukoha. Vastustajal on olemas kogu informatsioon kaebaja abivajaduse olemuse ja ulatuse kohta. Vastustaja väidetud vastuolusid ei saa kaebaja kommenteerida, kuna vastustaja pole neid täpsustanud.
12.1.Kaebaja elab vastustajale kuuluvas eluruumis, mille linn on kohandanud vastavalt kaebaja vajadustele. Eluruum määrati kaebajale linna 12. novembri 2021. a otsusega. Eelnevalt hinnati põhjalikult, kas korter sobib kaebajale ja vastab tema abivajadusele. Vastustaja teab, et eluruum on esimesel korrusel ja varustatud kaldteega. Köögis asuvate tasapindade ja kraanikausi alla pääseb ratastooliga, et kaebaja saaks igapäevatoimetustega hakkama ilma takistusteta. Dušinurk on varustatud istme ja käsipuudega. Segisteid on võimalik kasutada nõrgenenud kätega. Kõik kohandused korteris on teinud linn ise või on need tehtud linnaga kooskõlastatult.
12.2.Vastustaja on hinnanud kaebaja toimetulekut eluruumis. Kehtivas 28. aprilli 2021. a otsuses on leitud, et pärast kohandatud eluruumi kolimist väheneb kaebaja abivajadus. Isikliku abistaja teenust osutatakse varasema üheksa tunni asemel kuus tundi päevas.
12.3.Vastustajale on teada, kuidas kaebaja tuleb toime igapäevaelu tegevustega, sh hügieenitoimingute ja majapidamisega. Seda põhjusel, et vastustaja on kaebajale praeguse eluruumi ise määranud ja hinnanud tema abivajadust kohandatud tingimustes.
12.4.Kaebaja hõivatus ei ole muutunud. Info selle kohta on kättesaadav riiklikest registritest. Kaebaja töötab jätkuvalt eri linnades. Kaebaja õpib lisaks Tartu Ülikoolis, kuid on praegu akadeemilisel puhkusel. Vajaduse korral saab kaebaja vastustaja küsimustele kirjalikult vastata. Selleks pole vastustaja ametnikel vaja kaebaja koju tulla.
12.5.Kaebaja saab ka kirjalikult selgitada seda, kas ta kasutab elektrilist ratastooli. Infot selle kohta on kaebaja ja vastustaja tegelikult korduvalt vahetanud. Kui vastustaja hindajatel seda infot pole, on tegu halduskoostöö puudujääkidega. Elektriline ratastool ei taganud kaebajale paremat iseseisvat toimetulekut, vaid tegi selle keerulisemaks. Kaebaja tagastas elektrilise ratastooli töötukassale. Sellega ei saanud liikuda üle takistuste, isegi üle paarisentimeetriste äärekivide. Tool kaalub üle 100 kg. Seetõttu ei saa abistaja aidata kaebajat sellega üle takistuste või treppidest üles. Kaebaja kasutuses olev manuaalratastool on tugevdatud ja väga kerge. Sarnast ratastooli kasutas kaebaja ka 2021. a hindamise ajal. Vastustajale on teada, milline on kaebaja abivajadus manuaalse ratastooli kasutamisel.
12.6.Kaebajal on sügav liikumispuue juba üle kümne aasta. Tal on suured kogemused, kuidas puudega kõige paremini toime tulla. Kaebaja nõustab kogemusnõustajana ka teisi liikumispuudega inimesi.
5(11)
3-24-1260
12.7.Vastustaja pole selgitanud, milles seisnevad vastuolud infos kaebaja sotsiaalsete suhete kohta. Kaebaja on vastustajaga üle nelja aasta kohut käinud, et vastustaja võimaldaks talle tema abivajadusele vastavaid toetusmeetmeid. Kolmes erinevas kohtuasjas on tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus. Kaebaja on kõigis neis asjades pidanud selgitama oma osalemist sotsiaalelus, sh sotsiaalseid suhteid. Seda on kaebaja selgitanud ka kohtumenetlustele eelnenud haldusmenetlustes.
12.8.Kaebajal on head suhted sugulastega ja emaga, kellel on samuti sügav puue. KOV-i määratud isikliku abistaja abil saab kaebaja osaleda ühiskonnaelus teistega võrdväärselt, sh võtta lepingulisi kohustusi, täita tööülesandeid, osaleda rehabilitatsioonis ja käia vaba aja üritustel. Kaebaja toetab oma sõpru. Kaebajal on tugevad sotsiaalsed sidemed, ta on suutnud neid luua ja säilitada. Suurimaks takistuseks suhete hoidmisel on osutunud Tallinna linna korduv õiguste rikkumine. See on põhjustanud kaebajale suurt rahalist kahju ja vaimset pinget. Kohtuvaidluste tõttu on kaebaja olnud kaua sügavas depressioonis. Tekkib süütunne ühiskonnale koormaks olemise pärast, mis pingestab ka suhteid sõpradega. Kaebaja on ühiskonnaelus väga aktiivne ja on ka viimastel kuudel osalenud paljudel avalikel üritustel. Kaebaja on lisaks külastanud koostöös Eesti Puuetega Inimeste Koja ja USA Eesti saatkonnaga erinevaid koole, tutvustades lastele liikumispuudega inimeste elu.
12.9.Vastustaja ei ole selgitanud, mis osas on info kaebaja käelise võimekuse kohta vastuoluline. Lisatud pole viiteid sotsiaalmeedia allikatele, kust vastustaja oma info sai. Kaebajale näib, et vastustaja otsib ettekäändeid korduvhindamise tegemiseks. Põhjenduste otsimine kaebaja sotsiaalmeediakontolt ületab kaebaja jaoks mõistlikkuse piiri. Vastustaja tegevus on kujunemas halduskiusuks, mille eest kaebaja palub kohtu kaitset.
12.10.Kaebajal oli psüühikahäire juba 2021. a-l. Taas pole arusaadav, milles seisnevad vastustaja viidatud vastuolud kaebaja vaimset tervist puudutavas infos. Kaebaja psüühikahäire on säilinud. Kaebaja saab seoses depressiooniga ravi: käib psühhiaatri vastuvõttudel ja järgib raviskeemi. Vajaduse korral saab kaebaja esitada vastustajale digiloo väljavõtted. Arusaamatu on, miks on see info vastustaja jaoks üldse oluline. Kaebaja ei saa tuge seoses vaimse puudega. Kaebaja vajab abi liikumispuude tõttu.
12.11.Kõiki asjaolusid kogumis arvestades jääb kaebaja seisukohale, et korduvhindamine on bürokraatlik formaalsus. Vastustajal on kogu vajalik info olemas. Vastustaja seisukoht selle kohta, mil viisil hindamine teha, pole olnud järjepidev. Vastustaja on püüdnud teha hindamist videokohtumisel. 10. jaanuari 2025. a seisukoha järgi peab vastustaja siiski vajalikuks koduvisiiti. Ühtegi mõistlikku põhjendust, miks see vajalik peaks olema, vastustaja esitanud pole.
12.12.Kui hindamine oleks põhjendatud ja vajalik, ei oleks videokohtumine või koduvisiit kaebaja jaoks tõepoolest ülemäära koormav. Iga ebavajalik haldustoiming koormab kaebajat aga ebamõistlikult. Kaebaja on valmis esitama vastustajale kõik vajalikud andmed ja täpsustused, kui vastustaja esitab konkreetsed küsimused. Vastustaja on kaebaja jaoks üks juriidiline isik, mitte mitu erinevat talitust või osakonda, kes kõik tegelevad eraldi töölõiguga. Haldusorgani töötajad peavad kujundama haldusorgani seisukoha ühiselt.
13.Vastustaja esitas 14. märtsil 2025 seisukoha. Vastustaja leidis, et lisaks varem viidatud normidele tulenevad ka SÜS § 10 lg-st 1 põhimõtted, mille alusel vastustaja peab sotsiaalkaitset korraldama. Kaebaja abivajadust ei ole hinnatud pärast eluruumi 6(11)
3-24-1260 vahetust 2022. a alguses. Seega pole hinnatud tema toimetulekut uues kohandatud eluruumis. Vastustajal on seetõttu tarvis kohtuda kaebajaga tema eluruumis. Vastustaja arvestab sellega, millised on kaebaja võimalused hindamiseks sobivat aega leida. Hindamine pole kohtumenetluse osa. Seetõttu ei esita vastustaja kommentaare kaebaja seisukohtadele, mis puudutavad hindamise sisu.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Vastustaja määras kaebajale isikliku abistaja teenuse 28. aprilli 2021. a otsusega (digitoimiku leht (dtl) 12). Otsuse järgi vajab kaebaja isikliku abistaja teenust mahus üheksa tundi päevas, 273 tundi kuus. Pärast kohandatud eluruumi kolimist väheneb kõrvalise abi vajadus ja isikliku abistaja teenust osutatakse mahus kuus tundi päevas.
14.1.Otsuses on selgitatud, et kuni kaebaja elab kohandamata eluruumis, vajab ta kõrvalabi kodu koristamisel, pesupesemisel, toiduvalmistamisel, hügieenitoimingute sooritamisel ja osaliselt ka riietumisel. Kokku vajab kaebaja selleks abi kuni kolm tundi päevas (1,5 tundi hommikuti ja 1,5 tundi õhtuti).
14.2.Teiseks vajab kaebaja keskmiselt kolmel tunnil päevas abi erinevate institutsioonide vahel liikumiseks: transpordivahendite kasutamisel, tänavatel olevate takistuste ületamisel, kohandamata avalike tualettruumide kasutamisel, sisseostude tegemisel ja ootamatute olukordade lahendamisel. See arvestus on kumulatiivne.
14.3.Kolmandaks vajab kaebaja keskmiselt kolmel tunnil päevas abi erinevate distantside läbimiseks: spordisaalis hügieenitoimingute sooritamisel (nt jõusaalis spordivahendite puhastamisel) ja teiste väljaspool kodu toimuvatel vabaaja tegevustel osalemiseks (näiteks sõpradega kohtumine, looduses liikumine jms).
14.4.Otsuse p-s 4 „Otsuse kehtivus“ on märgitud: „4.1. Kuni kohandatud eluruumi kolimiseni määrata G.R-ile täisealise isiku abivajaduse hindamisinstrumendi alusel hinnatud isikliku abistaja teenust mahus 9 tundi päevas. 4.2. Peale kohandatud eluruumi kolimist väheneb kõrvalise abi vajadus ning isikliku abistaja teenust osutatakse mahus 6 tundi päevas. 4.3 Kirjeldatud mahus isikliku abistaja teenus võimaldab G.R-il osaleda aktiivselt ühiskonnaelus.“
15.Eeltoodust nähtub, et kaebajale isikliku abistaja teenuse määramisel ei piiritlenud vastustaja teenuse osutamise perioodi. Haldusakti kehtivusaeg on haldusakti kõrvaltingimus (vt HMS § 53 lg 1 p 1). Kui sellist tingimust pole määratud, kehtib haldusakt kuni selle muutmise või kehtetuks tunnistamiseni (HMS § 61 lg 2, vt ka SÜS § 19 lg 1 p 5).
16.Kõnealuse otsuse tegemise ajal ei olnud selle kehtivusaeg piiratud ka ühestki õigusnormist tulenevalt. Vastustaja on viidanud määruse nr 24 § 10 lg 4 viimasele lausele, mille järgi on abi määramise haldusakti maksimaalne kehtivusaeg kolm aastat. See norm jõustus 1. jaanuaril 2023 (Tallinna Linnavolikogu 15. detsembri 2022. a määrus nr 23 „Tallinna Linnavolikogu määruste muutmine“ § 1 p 7). Iseenesest on võimalik, et seadus- või määrusandja loeb varem väljaantud haldusakti mingist hetkest alates kehtetuks või seab selle kehtivuse sõltuvusse täiendavatest, varem sätestamata tingimustest. See ei tohi olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja selleks peab olema põhjendatud vajadus1. Praegu pole seda aga tehtud: määruses nr 23 ei ole sätestatud, et sellega seatud abi määramise otsuse maksimaalne kehtivusaeg laieneks ka juba kehtivatele abi andmise otsustele. 1
Ivo Pilving. „Haldusakti siduvus. Uurimus kehtiva haldusakti õiguslikust tähendusest rõhuasetusega avalikõiguslikel lubadel“ Tartu 2006, lk 118.
7(11)
3-24-1260
17.Eeltoodu põhjal ei tulene määruse nr 24 § 10 lg 4 viimasest lausest linna 28. aprilli 2021. a otsuse kehtivusajale piirangut. Vastustaja 10. aprilli ja 19. aprilli 2024. a kirjades (vastavalt dtl 24 ja 18) väljendatud seisukoht, et kaebaja isikliku abistaja teenusele suunamise otsuse tähtaeg lõppeb 28. aprillil 2024, on ekslik.
18.Kaebaja esitatud kohustamisnõue on seega põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kaebuse piirid paneb paika kaebaja nõue (HKMS § 41 lg 1). Kaebaja palus kohustada vastustajat jätkama talle isikliku abistaja teenuse osutamist 28. aprilli 2021. a otsuse alusel kuni SKA 11. jaanuari 2021. a puude raskusastme tuvastamise otsuse kehtivusaja lõpuni, s.o kuni 9. oktoobrini 2025. Kohus ei selgita seega praeguse asja raames seda, kas kaebajal on õigus saada teenust linna kõnealuse otsuse alusel pärast seda kuupäeva. Juhul, kui ilmnevad olulised uued asjaolud, on vastustajal õigus 28. aprilli 2021. a otsus kehtetuks tunnistada või seda muuta ka enne 9. oktoobrit 2025.
19.Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada määruse nr 24 § 9 lg 4 lauseosa „vähemalt kord aastas” ja § 10 lg 4 viimane lause „Haldusakti maksimaalne kehtivusaeg on kolm aastat” põhiseadusega vastuolus olevaks. Need sätted pole praeguse kaebuse lahendamisel asjassepuutuvad (põhiseaduse (PS) § 15, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 ja § 14 lg 2). Riigikohtu selgituste järgi tähendab asjassepuutuvus seda, et norm peab olema asjas otsustava tähendusega. Otsustava tähendusega on norm, mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti, kui põhiseadusele vastavuse korral (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. jaanuari 2025. a otsus asjas nr 5-19-29, p 49 ja seal viidatud lahendid). Kuna kohus rahuldab kaebuse, ei sõltu praegusel juhul otsus kõnealuste normide põhiseaduspärasusest.
20.Et vältida edasisi vaidlusi poolte vahel, selgitab kohus ka seda, kas vastustaja nõue hinnata kaebaja abivajadust tema elukohas, on põhjendatud. Kui kaebaja keeldub põhjendamatult vajaliku ning õigusaktidega nõutava koostöö tegemisest, võib vastustajal tekkida õigus peatada või lõpetada talle teenuse osutamine (vt SÜS § 18 lg 1 p 1 ning § 19 lg 1 p-d 3 ja 5).
21.Hüvitise, sh teenuse taotlejal on kohustus aidata igati kaasa eesmärgipärasele ja tõhusale menetlusele (SÜS § 5 lg 2, vt ka SÜS § 21 lg 1 p 3). Hüvitist määraval haldusorganil on omakorda kohustus kohelda inimest sotsiaalkaitse korraldamisel väärikalt ja arvestavalt (SÜS § 4). Menetlustoimingu vormi valikul on KOV-il kaalutlusõigus, kui õigustloova aktiga pole teisiti määratud (HMS § 5 lg 1). Menetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt, efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Vältida tuleb üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (§ 5 lg 2).
22.Hüvitise taotlejalt ei või nõuda andmeid ja tõendeid, mille inimene on haldusorganile juba esitanud. Erandiks on olukord, kus hüvitise andja juurdepääs andmetele on objektiivselt võimatu või oluliselt raskendatud, samuti kui seadus sätestab teisiti (SÜS § 30 lg 1). SÜS-i eelnõu (93 SE, XIII koosseis) seletuskirja järgi on selles normis sätestatud piirang inimeselt andmete ja tõendite nõudmisele. Piirangu kaitsealasse jäävas ulatuses on hüvitise andja ennekõike kohustatud tegutsema andmete ja tõendite hankimiseks iseseisvalt, inimest koormamata (vt ka uurimispõhimõte HMS § 6).
23.KOV peab selgitama välja abi saamiseks tema poole pöördunud inimese abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse (SHS § 15 lg 1). Abivajadust selgitatakse tervikliku lähenemise põhjal, võttes arvesse inimese toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid. Muuhulgas arvestatakse inimese personaalset tegevusvõimet ning füüsilist ja sotsiaalset elukeskkonda (SHS § 15 lg 2).
8(11)
3-24-1260
24.Vastustaja on viidanud veel SHS §-ile 15 2 lg-le 2 milles on seatud KOV-ile kohustus selgitada omal algatusel välja sügava puudega inimese abivajadus. See kohustus on KOV-il ennekõike juhul, kui inimene pole ise abi saamiseks KOV-i poole pöördunud. Abi võib mh vajada inimene, kelle abivajadust ei ole KOV viimase aasta jooksul hinnanud (SHS § 15 2 lg 3 p 4). SHS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (510 SE, XIV koosseis) seletuskirjas on selle sätte kohta selgitatud järgmist: kui KOV on puudega isiku abivajadust hinnanud, tal on STAR-is aktiivne juhtumiplaan, talle osutatakse mõnd sotsiaalteenust või inimene on KOV-i eestkostel, on KOV-i töötaja isiku abivajadust juba hinnanud ja inimesega ei ole vaja täiendavalt ühendust võtta. Seletuskirjas on märgitud, et sellisel juhul on puudega inimene ise juba KOV-i poole pöördunud või on tema abivajadust muudel asjaoludel hinnatud. Proaktiivne ühenduse võtmine ei ole seega vajalik.
25.Selle normi eesmärgiks on seega, et puudega inimene ei jääks üksi ja tema vajadused unarusse. Praegusel juhul on KOV määranud kaebajale isikliku abistaja teenuse mahus keskmiselt kuus tundi päevas. Vastustaja avaldustest nähtuvalt on tema käsutuses teenuseosutajate esitatud aruanded. Kaebaja elab KOV-ile kuuluvas kohandatud eluruumis. Kui KOV on sellises olukorras inimesega ühendust võtnud ja inimene on kinnitanud, et talle osutatav abi vastab endiselt tema vajadustele, ei ole põhjust arvata, et ta oleks jäänud üksi ja vajaliku abita. See säte ei anna seega praegusel juhul vastustajale alust nõuda, et kaebaja tuleks linna ametiruumidesse vastuvõtule või soostuks abivajaduse hindamise eesmärgil tehtava kodukülastusega.
26.SHS § 14 lg-s 1 on sätestatud KOV-i õigus kehtestada sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord. Sellise korra kehtestamisega saab KOV mh sisustada oma menetluslikku kaalutlusõigust.
26.1.SHS § 14 lg 1 alusel Tallinna linna kehtestatud määruse nr 24 § 9 lg 1 järgi hindab linnaosa valitsus abi vajava inimese abivajadust, sh sotsiaalmajanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise. Kui abivajadus on tuvastatud, tuleb abi osutada.
26.2.Abivajaduse hindaja lähtub taotleja esitatud dokumentidest ja klienditöö käigus kogutud teabest. Vajaduse korral palub ta taotlejalt lisateavet, kui teave pole kättesaadav riiklikest registritest. Samuti vajaduse korral külastab hindaja abi vajavat inimest tema tavapärases keskkonnas, et selgitada välja tema toimetulekuvõime, abi- või hooldusvajadus ning sobivaim abi (määrus nr 24 § 9 lg 2).
26.3.Teenuse saajal lasub kohustus teavitada linnaosavalitsust, kui tema kõrvalabi vajadus teenuse saamise ajal muutub. Seejärel hindab linnaosavalitsus abivajadust ja otsustab abi osutamise jätkamise või muutmise (§ 9 lg 3). Abivajadus vaadatakse üle regulaarselt, vähemalt üks kord aastas (§ 9 lg 4).
27.Kohtu hinnangul ei ole Tallinna linnavolikogu määruse nr 24 §-i 9 kehtestades läinud kaugemale, kui seadusega talle antud kaalutlusõigus võimaldab. Normi tuleb aga tõlgendada seaduste kui kõrgemalseisvate aktide normidele vastavalt. Nõuet, et abivajadus vaadatakse üle üks kord aastas, tuleb seega täita inimest arvestaval viisil, pidades silmas haldusorgani uurimiskohustust ja seaduses sätestatud piiranguid inimeselt teabe nõudmisele.
28.Sarnaselt SHS § 152 kohta selgitatuga võib abivajaduse regulaarne ülevaatamine määruse nr 24 § 9 lg 4 tähenduses piirduda tema kohta olemasolevate andmete ülevaatamisega. Ka võib olla asjakohane võtta inimesega näiteks telefoni või e-kirja teel ühendust, et saada talt kinnitus pakutava abi jätkuva sobivuse kohta. Olukorras, kus inimesele osutatakse kehtiva haldusakti alusel teenust ning puudub info selle kohta, et tema abivajadus oleks muutunud, näiteks tema terviseseisundi või elukeskkonna muutumise tõttu, oleks nii halduskoormust kui 9(11)
3-24-1260 ka teenust saavale inimesele hindamisega kaasnevat koormust arvestades ülemäärane nõuda igal aastal inimese abivajaduse täiemahulist uut hindamist.
29.Eeltoodut kinnitavad ka SHS-i normid, mis reguleerivad spetsiifiliselt KOV-i isikliku abistaja teenust. SHS § 28 lg 1 teise lause järgi tuleb korduv hindamine teha juhul, kui inimese kõrvalabi vajadus muutub teenuse osutamise perioodil. Abivajaduse muutus võib olla tingitud kas inimese terviseseisundi või elukeskkonna muutusest.
30.Praegu ei ole tegu sellise olukorraga. KOV-il pole alust arvata, et kaebaja terviseseisund oleks muutunud. SKA on tuvastanud kaebajal sügava puude raskusastme kestusega 1. veebruarist 2021 kuni 9. oktoobrini 2025 (dtl 39). Puude tuvastamise aluseks oli töötukassa
30.oktoobri 2020. a töövõime hindamise otsus (dtl 42), millega määrati kaebajale puuduv töövõime kuni 9. oktoobrini 2025. Töötukassa leidis, et kaebajal on täielik tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, raske tegutsemispiirang käelise tegutsemise valdkonnas ning mõõdukas tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas. Kaebajal on lisaks raske piirang õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas ning mõõdukas piirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Töötukassa on märkinud, et kaebaja tervisekahjustuse iseloomu arvestades tema töövõime viie aasta jooksul tõenäoliselt oluliselt ei muutu.
31.Ka kaebaja elukeskkond ei ole muutunud. 28. aprilli 2021. a otsuses oli arvestatud sellega, et kaebaja abivajaduse maht muutub, kui kaebaja kolib kohandatud eluruumi. Eeldatavasti tulenes muutus kaebajale isikliku abistaja teenuse osutamise mahus põhiliselt sellest, et kaebaja ei vaja kohandatud eluruumis enam igapäevaselt abi koduste toimetuste tegemisel. Kaebajale osutatavat abi vähendati pärast kohandatud eluruumi kolimist kolme tunni võrra ööpäevas, mis vastab talle kodus toimetulekuks määratud abi mahule. Abivajadus väljaspool kodu, keskmiselt kuuel tunnil päevas, säilis kohandatud eluruumi kolimisest sõltumata. Kuna eluruumi andis kaebaja kasutusse vastustaja ise, on arusaamatu vastustaja väide, et tal pole infot eluruumis tehtud kohanduste kohta. Tegu on teabega, mis peab eelduslikult vastustajal olemas olema. Kohanduste kohta info saamiseks pole seega tingimata tarvis hinnata kaebaja abivajadust kodukülastuse raames. Kuna isikliku abistaja teenus on kaebajale määratud eeskätt selleks, et väljaspool kodu paremini hakkama saada, ei ole kodukülastus põhjendatud ka eesmärgil selgitada seda, kuidas kaebaja koduste toimetustega toime tuleb.
32.Seoses kaebaja abivajaduse muutumisega väljaspool kodu liikumisel tõi vastustaja tõi esile, et kaebaja võib olla võtnud kasutusele elektrilise ratastooli. Kaebaja on selgitanud, et proovis tõepoolest seda. Elektriline ratastool tegi aga väljas liikumise hoopis keerulisemaks, mistõttu ta loobus sellest ja kasutab nüüd samasugust tooli nagu teenuse määramiseks tehtud hindamise ajal. Vastustaja on esile toonud ka selle, et info kaebaja hõive kohta võib olla muutunud. Selle kohta on hõlpsasti võimalik kaebajalt selgitusi küsida, kui avalikest registritest kättesaadav info pole piisav. Kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et tema hõive on jäänud endiseks.
33.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et vastustaja nõue teha kaebaja abivajaduse väljaselgitamiseks korduvhindamine kaebaja eluruumis, pole põhjendatud. Tegu on toiminguga, mis riivab inimese kodu- ja eraelu puutumatust (vt PS §-d 26 ja 33). Seega peab see olema proportsionaalne ja kaalutletud. Praegusel juhul piisas määruse nr 24 § 9 lg 4 nõude täitmiseks kaebaja andmete ülevaatamisest, kaebajalt meili, telefoni või videokohtumise teel vajalike andmete üle täpsustamisest (näiteks elektrilise ratastooli ja hõive kohta) ja kaebajalt kinnituse saamisest selle kohta, et osutatav abi vastab endiselt tema vajadustele. Kõigeks eeltooduks on kaebaja olnud valmis, olles avatud koostööle tema olukorra ja vajaduste selgitamisel. 10(11)
3-24-1260 Põhjusel, et kaebaja ei soostu hindamiseks KOV-i ametiruumidesse koha peale tulema või hindaja kodukülastusega, ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul seega alust talle isikliku abistaja teenuse osutamist lõpetada.
34.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palus mõista vastustajalt välja õigusabikulud 1891 eurot (tunnihind 200 eurot, millele lisandub käibemaks 22%; õigusabi osutamise aeg kokku seitse tundi ja 45 minutit, vt dtl 153–160).
35.Vastustaja esitas kaebaja menetluskulude kohta vastuväite. Vastustaja leiab, et kulud on 1220 euro suuruses osas põhjendamatud (arve nr 2025-02-10, dtl 159). Linn leiab, et vastuseks tema seisukohale, milles ta tõi välja kaebaja tervikliku abivajaduse hindamiseks vajalikud küsimused, ei olnud kaebajal vaja esitada õiguslikku analüüsi eeldavat seisukohta.
36.Kohus leiab, et kaebaja 13. veebruari 2025. a seisukoht oli asjakohane. Kaebaja esitas selgitused ja vastuväited, mis on hõlmatud menetlusosalise õigusega anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta (HKMS § 27 lg 1 p 5). Taotletud kulu on seega vajalik ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Kohus mõistab eeltoodu põhjal vastustajalt välja kaebaja õigusabikulud 1891 eurot.
37.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi tema eraelu kaitseks asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.