Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe 27. märts 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-24-1108
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend
Z.Z kaebus Politsei- ja Piirivalveameti
2.aprilli 2024. a otsuse nr 12310050010-1 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2024. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Z.Z , esindaja L.G
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider Z.Z apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
3. märts 2025
RESOLUTSIOON
1.Jätta Z.Z apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2024. a otsus haldusasjas nr 3-24-1108 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, sünniaeg ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. aprillil 2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-24-1108 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Z.Z on Venemaa Föderatsiooni kodanik (sünd. XX.XX.XXXX Venemaal), kellele oli väljastatud mitmekordset Eestisse sisenemist võimaldav D-liiki (pikaajaline) viisa kehtivusega 15.03.2022–14.03.2023 ja seda pikendati kuni 09.10.2023. Z.Z saabus isa külastamise eesmärgil Eestisse XX.XX.XXXX ning asus alates 06.09.2022 õppima Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses õppevormis kutsekeskharidusõppes automaatiku õppekaval (õpingute lõpp 31.08.2025).
2.Z.Z esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 05.10.2023 taotluse anda talle rahvusvaheline kaitse. Taotleja põgenes Venemaalt isa juurde Eestisse, kuna ta ei soovi minna Ukraina vastu sõtta. Taotleja peab Venemaa sõda Ukraina vastu kuriteoks.
3.PPA luges 02.04.2024 otsusega nr 12310050010-1 Z.Z rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Sama otsusega tegi PPA taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 2 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva (kuulub sundtäitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral) ning jättis VSS § 74 lg 4 alusel sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Taotleja kardab, et ta peab Venemaale tagasipöördumisel alustama kohustusliku ajateenistuse läbimist ning saadetakse sõdima Ukrainasse (sh võidakse teda selleks sundida allkirjastama lepingut tegevteenistusse astumiseks). Taotleja ei toeta Venemaa alustatud sõda Ukrainas ja ei taha panna toime sõjakuritegusid. Seega on taotleja väljendanud kartust Venemaa riigivõimu ees ning subjektiivse tagakiusamishirmu põhjendatust tuleb hinnata tema sotsiaalsesse gruppi kuulumise – kutsealune ajateenistusealine mees Venemaal – perspektiivist. Taotleja ütlused on üldiselt järjekindlad, sisaldavad isiklikke asjaolusid ja puuduvad olulised sisemised vastuolud. PPA peab usutavaks, et on võetud 16-aastasena sõjaväekomissariaadis arvele ning talle saadeti kutse, mille järgi pidi ta 12.02.2024 ilmuma kutsekomisjoni läbimiseks sõjaväekomissariaati ja mis tõenäoliselt suunaks kaebaja ajateenistusse. PPA ei nõustu siiski taotleja järeldustega tema võimaliku tagakiusamise kohta Venemaal. Taotleja ei ole saanud mobilisatsioonikutset ning päritoluriigi infost ei nähtu, et taotleja võiks lähitulevikus mobilisatsioonikutse saada. Samuti puuduvad indikatsioonid, et ajateenistuse läbimise ajal kaasatakse taotleja Ukrainas toimuvasse sõjategevusse, kus ta peab panema toime sõjakuritegusid. Ajateenijate kaasamist sõjategevusse võis esineda täiemahulise sissetungi algusajal, kuid hiljem on ajateenijad Ukrainast Venemaale tagasi saadetud ja neid sõjategevusse kaasanud ohvitseridele on esitatud süüdistused. Pidades silmas, et 2022. a lõpus alustas ajateenistust 120 000 inimest ja 2023. a 2(11)
3-24-1108 sügisel saadeti kutsed ajateenistusse ilmumiseks 130 000 inimesele, siis juhul, kui ajateenijaid kaastaks tõepoolest aktiivset Ukraina sõtta, oleks selle kohta tõenäoliselt ka hulgaliselt informatsiooni. Päritoluriigi info kohaselt oleks ajateenijate sõjategevusse kaasamine Venemaa ühiskonnas ebapopulaarne. Reaalne võib siiski olla ajateenija saatmine Krimmi või Ukraina piiri ääres asuvasse Belgorodi oblastisse, kuid seda ajateenija enda sooviavalduse alusel. Ainuüksi hirm läbida kohustuslik ajateenistus ajal, mil Venemaa peab Ukrainas täiemahulist sõda, ei saa tingida rahvusvahelise kaitse andmist. Päritoluriigi teabest järeldub täiendavalt, et Venemaal käib aktiivne (noorte) ajateenijate mõjutamine, et kasvatada lepinguliste sõjaväelaste arvu, keda saab seaduslikult saata aktiivsesse sõjategevusse. Samas ei ole lepingule allakirjutamine kohustuslik ning juhul, kui ajateenija andmeid on võltsitud ja leping tema tagaselja allkirjastatud, on Venemaal olemas mehhanismid, mille abil lepinguid vaidlustada. Venemaal on mh võimalik ajateenistuse asemel läbida alternatiivteenistus tsiviilsektoris. Päritoluriigi teabest ei nähtu, et alternatiivteenistuse süsteem Venemaal praegu ei toimi või on võimalus taotleda tsiviilteenistuse läbimist olematu. Kuigi taotleja on Eestis viibimise tõttu eiranud kutset sõjaväekomissariaati, ei ähvardaks teda Venemaale naastes ebaproportsionaalne ja diskrimineeriv karistus. Taotlejale on saadetud vaid üks kutse, mistõttu ei ole rikkumine korduv. Päritoluriigi info järgi kohaldatakse isikule sellises olukorras haldustrahv ja kriminaalvastutusele võidakse võtta alles korduvate rikkumiste puhul. Kokkuvõttes ei ole taotleja subjektiivne tagakiusamiskartus leidnud objektiivsete asjaoludega kinnitust ning taotleja ei ole isik, kes vastaks VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud pagulase määratlusele. Venemaa territooriumil ei toimu ka sellist relvakonflikti, mis tingiks taotlejale täiendava kaitse andmise. Majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused ei kujuta VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu taotleja elule ja tervisele. Taotleja vastuväited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Puuduvad indikatsioonid, et Venemaal kavandataks uut mobilisatsiooni, kuhu võidakse kaasata mh sõjaväelise väljaõppeta või äsja ajateenistust alustanud noored. Nn „osalise mobilisatsiooni“ ebapopulaarsus ja elanike massiline väljaränne on sundinud Venemaa võime värbama vabatahtlikke, migrante ja hiljuti kodakondsuse saanud isikuid, pakkudes neile erinevaid hüvesid (nt Venemaa kodakondsust). Samas toimub ka vangide ja võõrtööliste (peamiselt Kesk-Aasiast) sunniviisiline värbamine. Viimane sihtmärk on võlgnikud, kellele pakutakse võimalust kodumaa „kaitsmise“ eest võlast vabaneda. Ka 2022. a mobilisatsioon ei puudutanud ajateenijaid. Mõistlik on eeldada, et kui Venemaal toimuks massiline noorte ajateenijate Ukrainasse saatmine, oleks selle kohta rohkem teavet. Päritoluriigi infost järeldub, et Venemaa keskendub lepinguliste sõjaväelaste värbamisel inimestele, kes on ühiskonnas haavatavamas olukorras. Kuigi värvata püütakse ka ajateenijaid, sh avaldades neile survet lepingu sõlmimiseks ja esinenud on allkirjade võltsimist, peab lepingu sõlmimine seaduse järgi siiski olema vabatahtlik ning ähvarduste ja sunniga sõlmitud lepingut on võimalik vaidlustada. Taotleja hirm võimaliku survestamise ees ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Taotleja puhul ei esine põhjuseid, mille tõttu ta ei saaks Eestist lahkuda. Isik elas varem koos ema ja õega Moskvas ning tal on seega Venemaaga tugev side. Väljasaatmine Venemaale ei oleks vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõttega. Kaebaja seotud asjaolusid (st sidemeid Eestiga) arvestades tuleb sissesõidukeeld jätta VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata.
Z.Z esitas Tallinna Halduskohtule 13.04.2024 kaebuse tühistada PPA 02.04.2024 otsus nr 12310050010-1 ning kohustada PPA-d vaatama tema rahvusvahelise kaitse taotluse uuesti läbi. Kaebaja on elanud Eestis lapsena ja naasis Eestisse, kui Venemaa alustas 3(11)
3-24-1108 sissetungi Ukrainasse. Kaebaja õpib alates 02.09.2022 Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis automaatiku erialal (õpingute eeldatav lõpp 31.08.2025) ja käib eesti keele kursustel. Kaebajale keelduti õppimiseks elamisloa andmisest. Kaebaja ja tema perekond toetavad Ukrainat ning ka nende lähisugulased on ukrainlased. Kaebaja on ajateenistusse kutsumise eas, kuid ta ei soovi ühelgi viisil osaleda sõjas Ukraina vastu. Venemaale naasmisel ähvardaks kaebajat vägivaldne kohtlemine, piinamine ja sõjaväega liitumise risk ning sundimine panna toime sõjakuritegusid. Puudub turvaline kolmas riik, kuhu kaebajal oleks võimalik lahkuda. Kaebaja on isa ülalpeetav. Kaebaja on nõus läbima ajateenistuse riigis, mis ei pea kuritegelikku agressiivset sõda. PPA on otsuses tuginenud ebakohastele allikatele. Venemaal karistatakse kriminaalkorras isikuid, kes soovivad läbida alternatiivteenistust. Kaebaja ema teatas, et kaks sõjaväe ametnikku on käinud kaebajat 28.04.2024 otsimas tema endises elukohas. Seega on tõenäoline, et kaebajal tuleks minna sõtta. Põhjendatud ei ole PPA viited, et ajateenijaid ei kaasata sõjategevusse Ukraina vastu, sest tegelikult ei kaasata neid lihtsalt ajateenijatena, vaid neid sunnitakse allkirjastama lepingut või võltsitakse see ning saadetakse seejärel sõtta lepinguliste sõduritena. Keeldujatelt võetakse õigus kohtumenetlusele ja vangla asemel saadetakse nad rindele. Asjaolu, et Venemaa relvajõududesse ei ole pärast 2022. a inimesi enam massiliselt mobiliseeritud, ei tähenda, et kaebajat ei ähvarda Venemaale naasmisel oht sattuda sõtta Ukraina vastu. Lisaks toimub praegu relvakonflikt mh Venemaa territooriumil, kus osalevad või on ohus ka ajateenijaid. Kaebaja ei viibi Eestis majanduslikel põhjustel.
PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. PPA analüüs ajateenistuse osas tugineb eri allikatele, kuid üheski ajakohases allikas ei ole ümber lükatud, et Venemaa ei saada ajateenijaid eesliinile. Teistsugust teavet ei ole esitanud ka kaebaja. Kaebuses viidatud allikad puudutavad segadust, mis tekkis vahetult pärast osalise mobilisatsiooni väljakuulutamist. Sellised allikad ei ole enam ajakohased. Kohtupraktika kinnitab üheselt, et rahvusvahelised allikad, millele on tuginetud mh vaidlusaluses otsuses, on piisavalt usaldusväärsed. Pelgalt soovimatus teenida Venemaa sõjaväes või vastumeelsus Venemaa valitseva poliitika vastu ei anna alust tunnistada isikut pagulasena. Kuna kaebaja ei ole saanud sõjaväelist väljaõpet, siis ei ole eluliselt usutav, et teda Venemaal mobiliseeritakse ning saadetakse sõtta. Venemaa kodanikuna on kaebaja olnud teadlik, et ühel hetkel peab ta läbima kohustusliku ajateenistuse. Kaebaja ei ole veenvalt põhistanud, et tal puudub võimalus taotleda alternatiivteenistust. Kuigi alternatiivteenistuse saamine on Venemaal oluliselt keerulisem kui demokraatlikes riikides, ei ole see välistatud. Ainuüksi hirm läbida kohustuslik ajateenistus ajal, mil Venemaa peab Ukrainas täiemahulist sõda, või see, et kaebaja ei soovi toetada Venemaa režiimi, ei saa olla asjaoludeks, mille alusel tunnustada kaebajat rahvusvahelise kaitse saajana. Kaebajal ei ole olnud püsivat ja tugevat poliitilist meelsust, mille väljendamine oleks talle vältimatu ja fundamentaalselt oluline. Kuigi ajateenistus tooks kaasa teatud riske, ei anna see alust tunnustada kaebajat mh täiendava kaitse saajana. Ajateenijate survestamine on lubamatu praktika, kuid päritoluriigi infost nähtub, et ajateenijad või nende lähedased pöörduvad õiguskaitsjate poole, mis viitab, et Venemaal on veel säilinud teatud mehhanismid ajateenijate õiguste kaitseks. Venemaa suurust arvestades on loogiline, et ajateenistust läbitakse riigi eri piirkondades ning eri üksustes ja väeliikides. Samuti ei ole Venemaa jaoks jõukohane saata rindele kõik kavandatud 133 000 uut ajateenijat. Pigem järeldub päritoluriigi infost, et Venemaa on ajateenijate rindele saatmisega ettevaatlik, kuivõrd tegemist on avalikkuse jaoks tundliku teemaga ja
4(11)
3-24-1108 Venemaa režiimi huvides on vältida laiemat vastupanu. Ajateenijate rindele saatmine on hüpoteetiline oht, mida päritoluriigi teave ei toeta.
6.Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (nt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26; Euroopa Kohtu 12.01.2023 otsus kohtuasjas C-280/21, p 35). Vaidlust ei ole, et Venemaa on autoritaarne riik, kus leiab igapäevaselt aset hulgaliselt inimõiguste rikkumisi. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole siiski tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (nt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole läbinud Venemaal ajateenistust ning talle ei ole seni saadetud ka kutset ajateenistusse. Kaebaja vanust arvestades võidakse ta Venemaale tagasi pöördumisel edaspidi siiski ajateenistusse kutsuda. Halduskohus ei kahtle, et kaebaja siiralt ei soovi sõdida Ukraina vastu ega panna toime sõjakuritegusid ning tal on tõeline hirm saada sõtta saatmise korral viga või surma. Samas puudub rahvusvahelise kaitse andmiseks vajalik piisavalt suur tõenäosus, et kaebaja peab Venemaale tagasi pöördudes osalema sõjategevuses Ukraina vastu, sest ajateenijaid ei saadeta enam Ukraina territooriumile ega sõjategevusest osa võtma (Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2023 otsus nr 3-22-2275, p-d 14 ja 18). Venemaal ei ole senini välja kuulutatud uut osalist või täielikku mobilisatsiooni ning puudub uuem päritoluriigi teave, mille kohaselt oleks olukord ajateenijate Ukrainasse sõdima saatmise osas muutunud. Oht saada ajateenijana oma sõjaväeosa territooriumil Ukraina drooni tõttu vigastada või surma on Venemaa suurust arvestades sedavõrd väike, et see ei anna alust rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kaebaja seisukohtadest ei saa järeldada, et mis tahes viisil ajateenistuse läbimine oleks talle fundamentaalsetest veendumustest tulenevalt vastuvõetamatu. Pelgalt võimalus, et kaebaja kutsutakse Venemaal ajateenistusse või sellest kõrvale hoidmise tõttu võidakse piirata tema õigusi või määrata rahatrahv, ei ole piisav, et anda kaebajale rahvusvahelist kaitset. Venemaal on ajateenistusele olemas alternatiiv tsiviilteenistuse näol, kuigi asendusteenistuse taotlemine on bürokraatlik ja võib olla keerukas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2023 otsus nr 3222275, p 14; 15.09.2023 otsus nr 3-22-2605, p 12). Ainuüksi hirm seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei tingi isiku tunnustamist pagulasena või täiendava kaitse saajana (nt Euroopa Kohtu 19.11.2020 otsus kohtuasjas C238/19, p 48). Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) teabe kohaselt (septembris 2022) ei ole ühtegi inimest osalisest mobilisatsioonist kõrvale hoidumise eest süüdi mõistetud ja vastavad seaduseelnõusid aktiivselt ei menetleta. Kokkuvõttes ei ole tõenäosus, et kaebajat võidakse hakata tema sõjavastaste vaadete tõttu Venemaal taga kiusama, piisavalt suur, et anda talle rahvusvaheline kaitse (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2024 otsus nr 3-23-840 p 26; 12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13; 30.10.2023 otsus nr 3-22-2275, p 16). Kaebajal puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Üldine ohutase Venemaal ei ole nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub Ukraina territooriumil ja kaebajal on võimalik Venemaal ümber paikneda või siirduda Schengeni alast väljapoole jäävatesse riikidesse. Üksikud intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina sõjaga (nt droonirünnakud), ei kvalifitseeru selliseks relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil ohtu. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on samuti õiguspärane ja kaebaja Venemaale 5(11)
3-24-1108 tagasisaatmine ei riku VSS §-s 17 sätestatud keeldu samadel põhjendustel, miks kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks. Sissesõidukeeldu ei ole kaebaja suhtes humaansetel kaalutlustel kohaldatud. Kohus kohaldab eraldi määrusega omal algatusel esialgset õiguskaitset, mis välistab kaebaja Eestist lahkumise kohustuse täitmise enne kohtuotsuse jõustumist. Isegi kui kaebus peaks jääma rahuldamata, ei jõustu kohtuotsus tõenäoliselt enne 2025. a teist poolt, mistõttu võib kaebajal olla võimalik oma õpingud Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis eelnevalt lõpetada. 1
7.Tallinna Halduskohus kohaldas 18.11.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ning peatas PPA 02.04.2024 otsuse nr 12310050010-1 resolutsiooni p 2 (lahkumisettekirjutuse) täitmise kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Z.Z palub 18.12.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 18.11.2024 otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. PPA ja halduskohus on ignoreerinud kaebaja argumente, mis põhinevad usaldusväärsetel allikatel, tuginedes selle asemel suvalistele väidetele päritoluriigi kohta, mis põhinevad varasema teabe alusel tehtud kohtuotsustel ning Venemaa propagandistide ja võimuesindajate valelikel avaldustel või ei ole üldse põhjendatud. Seisukohad on tugevasti kallutatud selles suunas, et keelduda kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest. Ebaõiged või moonutatud on järgmised väited: alternatiivteenistus on kaebaja jaoks võimalik; kaebajat ei ähvarda sundimine allkirjastama tegevteenistusse asumise lepingut ning isegi kui see peaks juhtuma, oleks kaebajal võimalik Venemaal oma õigusi reaalselt kaitsta; ajateenijaid ei saadeta Ukrainasse või muudesse sõjategevuse piirkondadesse; ajateenijad ei saa legaalseks rünnaku sihtmärgiks ja neile on ohutu viibida Venemaa sõjaväeobjektidel tagalas. PPA on päritoluriigi infot kaebaja eest varjanud ja sellega manipuleerinud. PPA jättis kaebajale edastamata 15.10.2024 seisukoha lisad, mistõttu tuli kaebajal neid eraldi nõuda. Lisa 1 sisaldas 09.10.2024 päritoluriigi teavet Venemaa kohta, milles oli kahes kohas jäetud ingliskeelse teksti tõlkest välja otsustava tähendusega lause või sõnad. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole vaadatud läbi individuaalselt, objektiivselt ja erapooletult (vt direktiivi 2013/32/EL1 art 10 lg 3 punkt a). Samuti on rikutud direktiivi 2013/32/EL põhjendustes nr 16, 17, 39, 40, 42 ja 48 märgitud nõudeid.
9.PPA palub 20.01.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ning ei korda neid kõiki. Kaebaja vastuväited sõjaväeteenistusse minekule ei põhine tema sügavatel veendumustel, vaid pigem soovil vältida sõjaväeteenistusega kaasnevaid raskusi ja võimalikke ohtusid. Abstraktne hirm sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise eest süüdimõistmise ja karistamise ees ei kujuta endast põhjendatud tagakiusamishirmu. Hirm ajateenistuse ees on inimlikult mõistetav, kuid kaebaja ei eristu kuidagi tuhandetest teistest samas olukorras olevatest Venemaa kodanikest. Päritoluriigi infost ei ilmnenud sellist ohtu, mis õigustaks rahvusvahelise kaitse andmist üksnes ajateenistusse mineku tõttu. Sellele, et Venemaa võimuladvik soovin vältida ajateenijate sõtta saatmist, viitavad mh sõdurite värbamine teistest riikidest (nt Põhja-Korea) ning vabatahtlike aktiivne värbamine (sh rahalise motiveerimise abil, nt võlgade kustutamisega). Kui Venemaa oleks varjatult kaasanud sõtta ajateenijaid, siis puuduks tal vajadus kulutada nii palju ressursse palgasõdurite värbamiseks. PPA ei ole 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (uuesti sõnastatud)
6(11)
3-24-1108 kaebaja eest varjanud päritoluriigi teavet ega ka sellega manipuleerinud. PPA ei saa rajada oma järeldusi ainuüksi ühe inimese arvamusele, vaid peab võtma aluseks kogu päritoluriigi info. Kaebaja on menetluses nõuetekohaselt ära kuulatud ning ta on saanud esitada selgitusi ja vastuväiteid kõigi tähtsust omavate asjaolude kohta. Kaebaja taotlust on hinnatud individuaalselt ja vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Z.Z apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
11.Kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset põhjusel, et ta peaks Venemaale tagasipöördumisel läbima kohustusliku ajateenistuse ning teda võidakse seejuures saata sõdima Ukrainasse, kuid ta ei toeta Venemaa alustatud sõda ja ei soovi panna toime sõjakuritegusid.
12.VRKS § 4 lg-st 1 ja direktiivi 2011/95/EL 2 art 2 punktist d tulenevalt eeldab pagulasena tunnustamine, et välismaalasel on põhjendatud alus karta päritoluriigis tagakiusamist vähemalt ühel VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 10 loetletud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus, kuulumine sotsiaalsesse gruppi) ning tagakiusamise ja eeltoodud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena muu hulgas süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Sätte aluseks on direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 2 punkt e, millest tulenevalt oleks tagakiusamisena käsitatav mh sõjaväeteenistusest veendumuste tõttu keelduja süüdimõistmine või karistamine olukorras, kus sõjaväeteenistuse läbimine sunniks isikut panema toime sedalaadi tegusid, mille toime pannud isikuid ei tunnustata direktiivi 2011/95/EL art 12 kohaselt pagulasena (nt rahuvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid või inimsusevastaseid kuritegusid – vt Euroopa Kohtu 19.11.2020 otsus kohtuasjas C-238/19, p 58). Kuigi relvakonflikti (eriti kodusõja) korral on tõenäoline, et ametivõimud tõlgendavad sõjaväeteenistusest keeldumist poliitilise vastasseisuna, ei saa seda siiski eeldada, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik võimalus (vt Euroopa Kohtu 12.01.2023 otsus kohtuasjas C-280/21, p 35; otsus C238/19, p 60). Ainuüksi abstraktne hirm sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise tõttu süüdimõistmise ja karistamise ees ning samuti hirm seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei tingi isiku tunnustamist pagulasena (vt otsus C-238/19, p 48; vt ka Euroopa Kohtu kohtujurist E. Sharpstoni 28.05.2020 ettepanek kohtuasjas C-238/19, p 67). VRKS § 19 lg 2 p 5 kohase tagakiusamishirmu põhjendatuse tuvastamiseks peaks isikule olema lisaks saadetud sõjaväeteenistuse või mobilisatsioonikäsk või -kutse ning uurida tuleks seda, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti seda milliseid 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud)
7(11)
3-24-1108 teenistusülesandeid peaks isik eeldatavalt täitma (vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-201115, p 26).
13.Ringkonnakohtu hinnangul vastab PPA 02.04.2024 otsus nr 12310050010-1 otsus neile nõuetele. Kaebaja taotlust on hinnatud individuaalselt ning vastupidist ei saa tuletada asjaolust, et kuna kaebaja puhul ei ole tuvastatud mingeid täiendavaid eristuvaid tunnuseid (ja kaebaja ei ole ühelegi sellisele tunnusele ka ise viidanud – nt usk, etniline päritolu, seksuaalne sättumus), siis tuli kaebaja subjektiivse tagakiusamishirmu põhjendatuse hindamiseks sisuliselt analüüsida üksnes seda, milline kohtlemine saaks osaks n-ö tavalisele ajateenistusse asuvale noormehele. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale on saadetud kutse, mille kohaselt tuli tal ilmuda 12.02.2024 sõjaväekomissariaati kutsekomisjoni läbitegemiseks (dtl 110; tõlge dtl 111). PPA on pidanud iseenesest usutavaks, et kutsekomisjon suunaks kaebaja tõenäoliselt ajateenistusse, ent leidis, et kuna ajateenijaid ei kaasata Ukrainas toimuvasse sõjategevusse, siis ei ole alust arvata, et kaebaja peaks ajateenistuses panema toime sõjakuritegusid. Ühtlasi viitas PPA, et Venemaal on olemas seaduslik võimalus keelduda kohustuslikust sõjaväeteenistusest ning alternatiivina läbida tsiviilteenistus. Apellatsioonkaebuses on heidetud PPA-le ja halduskohtule ette, et nad on ignoreerinud kaebaja viidatud allikaid ning tuginenud vananenud või ebausaldusväärsetele allikatele, samuti on päritoluriigi teavet moonutatud ja seda hinnatud kallutatult.
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega. PPA ei pidanud 15.10.2024 seisukohta koos lisadega saatma ise kaebajale ja tema esindajale (HKMS § 53 lg 2 näeb sellise kohustuse ette üksnes advokaadist esindaja puhul), vaid kõnealused dokumendid tegi kaebajale ja tema isale 16.10.2024 nähtavaks halduskohus. Seejuures oleks dokumendid tehtud nähtavaks ka ilma kaebaja 15.10.2024 avalduseta, mistõttu ei ole alust väita, et kaebajal tuli need ise välja nõuda. PPA 15.10.2024 seisukoha lisa 1 „09.10.2024 COIVenemaa.pdf“ (dtl 205–211) eestikeelsed tekstiosad ei kujuta ingliskeelsete algallikate otsetõlget, vaid eeskätt üldistatud kokkuvõtet (nt ei ole eraldi välja toodud üksikute inimeste tsitaate). Samas sisaldab dokument nii korrektseid viiteid algallikatele kui ka väljavõtteid nendest algallikatest, mistõttu ei ole põhjust arvata, et tegemist oleks katsega päritoluriigi teavet varjata või sellega manipuleerida. PPA on õigesti rõhutanud, et päritoluriigi teavet tuleb analüüsida kogumis ning lähtuda ei saa ainult üksikutest allikatest või kellegi isiklikest hinnangutest. Samuti ei ole võimalik üldistavalt otsustada, et teatud allikad on alati usaldusväärsemad kui mõned teised. Ka päritoluriigi ametivõimude poolt avaldatud või valitseva režiimi kontrolli all olevatest kanalitest pärinev teave võib teatavates küsimustes olla usaldusväärne, kuid sarnaselt kõigi teiste allikatega tuleb neid enne kasutamist n-ö valideerida (nt võrrelda teiste allikatega).3
15.PPA järeldused, et kaebajal on võimalik taotleda alternatiivse tsiviilteenistuse läbimist ja isegi ajateenistusse mineku korral oleks tal võimalik vältida saatmist Ukrainasse või muudesse sõjategevuse piirkondadesse, on kooskõlas ka kohtumenetluse ajal avaldatud uue päritoluriigi teabega. Seejuures on oluline, et kuna päritoluriigi teave täieneb ja/või täpsustub pidevalt, siis tuleb mh kaebaja tagakiusamishirmu põhjendatust alati hinnata n-ö aktuaalse seisuga (vt ka HKMS § 158 lg 3 1; Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 12.2). Kuna kaebaja ei ole kutsekomisjoni läbinud ja teda ei ole veel ajateenistusse kutsutud, siis ei ole ka 3 Vt metoodika kohta täpsemalt: EUAA Country of Origin Information (COI) Report Methodology, February 2023 – https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_02_EUAA_COI_Report_methodology.pdf
8(11)
3-24-1108 teada, millisesse piirkonda võidakse ta suunata ja milliseid teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks.
16.EUAA 21.11.2024 kokkuvõttest4 (lk 30) nähtub, et ehkki Venemaa seadused ei keela otseselt pärast 4-kuulist väljaõpet ajateenijate kasutamist relvastatud konfliktides, seda üldiselt ei tehta, sest ajateenijate kaasamine otsesesse võitlusesse on Venemaal äärmiselt ebapopulaarne ja Venemaa ametiisikud on andnud lubadusi ajateenijaid Ukraina sõjas mitte kasutada. Taani ja Rootsi pädevate asutuste 2025. a märtsis avaldatud ajateenistust puudutava raporti5 kohaselt (vt lk 49–50) teevad ajateenijad pärast esmast sõjalist väljaõpet ca 65% ajast füüsilist tööd (nt ehitamine, koristamine) ning nende muud ülesanded võivad seonduda logistika, sidepidamise ja varustamisega. Samas on märgitud, et üheselt ei ole küll selge, kas ja mil määral kasutatakse ajateenijaid Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel, kuid igal juhul on nende ülesanded eeskätt toetavat laadi (nt autojuhid, mehaanikud, varustajad) ning samuti on ajateenijaid laialt kasutatud riigipiiri ja muude objektide valvamiseks. Seega, isegi kui kaebaja peaks suunatama ajateenistust läbima mõnda sõjategevuse lähedasse piirkonda (seda võimalust ei saa iseenesest pidada väga suureks, arvestades, et 2023. a-l kutsuti ajateenistusse kokku 277 000 noormeest ja 2024. a-l plaaniti kutsuda 283 000 noormeest ning suur osa neist suunatakse ka teistesse piirkondadesse), ei ole tõenäoline, et ta peaks ajateenistuses nõutavaid ülesandeid täites panema toime sõjakuritegusid. Mõlemad viidatud raportid kinnitavad, et relvakonfliktides kasutatakse ajateenijaid alles siis, kui nad kirjutavad alla lepingule ja neist saavad palgalised sõdurid. 17. Päritoluriigi info (sh EUAA 21.11.2024 raport, lk 30–34; Taani ja Rootsi 2025. a märtsi raport, lk 53–58) kohaselt on juba ajateenistuse alguses võimalik sõlmida tegevteenistuse leping (kuni 2023. a aprillini nõuti eelnevalt vähemalt kolme kuu ulatuses ajateenistuse läbimist) ja selleks avaldatakse ajateenistusse asunutele ka tugevalt survet (sh veenmine, rahalised hüved, propaganda, ähvardamine, alandamine) ning esinenud on mh pettusi (nt allkirja võltsimine). Hinnanguliselt sõlmib ca 40–50% igast ajateenijate grupist tegevteenistuse lepingud. Samas on märgitud, et tegevteenistuse lepingu sõlmimine peab seaduse kohaselt olema vabatahtlik ning kui ajateenija on lepingu sõlminud surve all või on leping võltsitud, siis on tal võimalik (kuigi keeruline) lepingut kohtus vaidlustada. Selleks pakuvad abi mitmed inimõigusorganisatsioonid ja võimalus lepingust pääseda on ligikaudu 50/50. Eeltoodud asjaoludest nähtuvalt ei saa pärast ajateenistusse asumist tegevteenistuse lepingu sõlmimist ja Ukrainasse sõdima saatmist pidada kuidagi vältimatuks. Raportites on korduvalt rõhutatud, et esmajoones on oluline, et isik teaks oma õigusi. See muudab ta raskemini mõjutatavaks ja aitab survestamisele vastu seista.
18.Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni6 § 59 lg 3 näeb kodanikule ette õiguse asendada sõjaväeteenistus alternatiivse tsiviilteenistusega, kui sõjaväeteenistus oleks vastuolus tema veendumuste või usuliste tõekspidamistega. Täpsemalt reguleerib alternatiivset tsiviilteenistust asjaomane 25.07.2002 föderaalseadus nr 113-ФЗ.7 EUAA 21.11.2024 4 The Russian Federation: Major developments regarding human rights and military service. – EUAA COI Query Response, 21.11.2024 – https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2024_11_EUAA_COI_Query_Response_Q82_Russian_Fed eration_Major_developments_regarding_human_rights_and_military_service.pdf 5 Russia: Conscription. Thematic COI Report. – The Danish Immigration Service and the Swedish Migration Agency, March 2025 – https://coi.euaa.europa.eu/administration/sweden/PLib/250305100.pdf 6 http://www.constitution.ru/en/10003000-01.htm 7 https://www.consultant.ru/document/cons_doc_LAW_37866/ 8 Vt EUAA 21.11.2024 raport, lk 29–30; Taani ja Rootsi 2025. a märtsi raport, lk 35–40.
9(11)
3-24-1108 kokkuvõttest (lk 27–29) võib järeldada, et ehkki alternatiivteenistuse taotlemine on keeruline (sh nõutakse seaduse §-s 11 sätestatud tähtaegade ranget järgimist) ja puudub täpsem teave tagasilükatud taotluste arvu kohta, ei saa alternatiivteenistuse läbimise võimalust ajateenistuskohustuslaste puhul pidada ka pelgalt näilikuks. EUAA välja toodud andmete kohaselt asus 01.08.2024 alternatiivteenistusse 2022 noormeest (nt 01.08.2023 alustas alternatiivset tsiviilteenistust 1199 noormeest) ning ehkki kõigile reaalseid töökohti ei jätkunud, ei saadetud noormehi siiski ka sõjaväeteenistusse. Alternatiivse tsiviilteenistuse läbimise võimaldamisest keeldumine on vaidlustatav kohtus ja see peatab automaatselt värbamise protsessi. Seejuures ei ole kohtulik kaebevõimalus pelgalt illusoorne. Seda, et alternatiivne tsiviilteenistus on Venemaal jätkuvalt kättesaadav, kuigi selle taotlemine on keerukas ning edu saavutamiseks on sageli vaja kaasata spetsialiste ja võib-olla pöörduda kohtusse, on kinnitatud mh Taani ja Rootsi 2025. a märtsi raportis ajateenistuse kohta Venemaal (vt p 3.2, lk 28–31).
19.Ehkki kaebaja on Eestis viibimisest tulenevalt jätnud Venemaa ametivõimude kutse peale 12.02.2024 sõjaväekomissariaati ilmumata, ei ole põhjust arvata, et teda võiks sellest tingitult päritoluriiki tagasipöördumisel ähvardada ebaproportsionaalne ja diskrimineeriv karistus. 8 Pole andmeid, et kaebajale oleks kutseid saadetud korduvalt. Esimest korda kutse peale ilmumata jätmine on karistatav halduskorras ja selle eest määratakse rahatrahv vahemikus 10 000–30 000 rubla (92–277 eurot). Kriminaalmenetlust alustatakse siis, kui isik on kutset tahtlikult eiranud kahel või enamal korral. Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi 8 § 328 lg 1 näeb ette, et sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 rubla (1932 eurot) või kuni 2-aastase vangistusega. Sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise eest mõisteti 2023. a-l süüdi 901 isikut ja 2024. a I poolaastal 427 isikut ning 99% süüdimõistetutest said karistuseks rahatrahvi, mis ületas ainult viiel juhul 100 000 rubla (966 eurot). Ühtegi isikut sel perioodil vangistusega ei karistatud.
20.Eeltoodud asjaoludel ei saa kaebaja tagakiusamishirmu seonduvalt ajateenistusega pidada objektiivselt põhjendatuks. Kaebajal on seaduslik võimalus läbida kohustusliku ajateenistuse asemel alternatiivne tsiviilteenistus ning isegi kui kaebaja peaks läbima ajateenistuse, ei tuleks tal selle raames panna toime VRKS §-s 22 sätestatud tegusid. Ainuüksi hirm läbida kohustuslik ajateenistus relvakonflikti olukorras ega ka võimalus, et kaebajat võidakse survestada sõlmima tegevteenistuse lepingut, ei tingi temale rahvusvahelise kaitse andmist. Kaebajat ei ähvardaks Venemaal mh tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Samuti ei toimu Venemaa territooriumil sellist relvakonflikti, mis võiks tingida kodakondsusjärgses riigis kaebaja elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise.
21.PPA on 02.04.2024 otsuse nr 12310050010-1 resolutsiooni p-ga 2 teinud kaebajale ettekirjutuse lahkuda Venemaale, määrates selle vabatahtlikuks täitmiseks VSS § 7 2 lg-s 4 ette nähtud maksimaalse võimaliku 30-päevase tähtaja ning jättis otsuse resolutsiooni p-ga 4 VSS § 74 lg 4 alusel kaebaja suhtes sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Kaebaja ei ole lahkumisettekirjutusele sisulisi vastuväiteid esitanud ning tuvastatud ei ole asjaolusid, mille pinnalt võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et lahkumiskohustuse täitmine oleks kaebaja jaoks võimatu või ebamõistlikult raskendatud. Kaebaja soov lõpetada Eestis alustatud õpingud
8 13.06.1996 föderaalseadus nr 63-ФЗ – https://www.consultant.ru/document/cons_doc_LAW_10699/
10(11)
3-24-1108 on küll mõistetav, kuid tegemist ei ole sedalaadi asjaoluga, mis saaks tingida viibimisaluseta Eesti viibiva välismaalase lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamise (erinevalt nt reisimist takistavast terviseseisundist vms).
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Z.Z apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.11.2024 otsus muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Z.Z on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole esitanud andmeid ringkonnakohtu menetluses muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
24.Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne (VRKS § 13 lg 1), tuleb kaebaja identifitseerimise vältimiseks otsuse avaldamisel asendada tema nimi ja sünniaeg ning Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.