X.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.04.2024 otsuse nr 12310050010-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X.X, esindaja Y.Y Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 29.10.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Avaldada otsus kaebaja identifitseerimist välistavalt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 18.12.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja saabus Venemaa Föderatsioonist (VF) Eestisse aa.aa.aaaa Eesti viisa nr EST100293477 alusel. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 05.10.2023.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 02.04.2024 otsusega nr 12310050010-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks VF-i vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva.
Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. (p 2); jättis kaebajale VSS 74 lg 4 alusel sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. (p 3). Kaebaja kirjeldatud subjektiivne tagakiusukartus ei ole PPA hinnangul objektiivsete asjaoludega kinnitust leidnud ning ta ei ole isik, kes vastaks VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase staatuse mõiste määratlusele, kuna kaebajal puudub koduriigis tagakiusaja ning tema tagakiusukartuse asjaolu ei ole leidnud kinnitust. Käesoleval ajal ei toimu VF-s sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et kaebaja naasmisel võiks tema elu ohtu sattuda pelgalt VF-s viibimise tõttu. Vastuseks VF-i presidendi Vladimir Putini sissetungile Ukrainasse on nii Euroopa Liit, kui ka teised maailmariigid VF-i kehtestanud peamiselt majanduslikud sanktsioonid ning VF on nendele vastanud omapoolsete sanktsioonidega. Arvatakse, et sanktsioonid mõjutavad pikas plaanis oluliselt VF-s elavate inimeste igapäevaelu ja tekib puudus teatud kaupadest ning hinnad hakkavad tõusma, kuid majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused jäävad väljapoole VRKS § 4 lg 3 sätestatud täiendava kaitse mõistet. Sanktsioonidest tingitud ebameeldivused ei kujuta tõsist ohtu kaebaja elule ja tervisele.
3.Kaebaja esitas 13.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 02.04.2024 otsuse nr 12310050010-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Kaebaja on sündinud bb.bb.bbbb Moskvas, kuid ei toeta president Putinit. Kaebaja lahkus sellepärast VF-st 2008. a koos perega Eestisse. Seega on kaebaja Eestis elanud pika aja vältel. Kaebaja reisis Moskvasse emale külla, kuid tal ei lubatud Eestisse naasta. Kaebaja isa ning vend on Eesti kodanikud. Seega ei vaja kaebaja Eesti riigilt rahalist abi.
5.Peale VF-i agressiooni alustamist selgus, et kaebaja peab lahkuma fašistlikust riigist ning naasma Eestisse. Kaebaja õpib alates 02.09.2022 Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses vormis ning õpingute eeldatav lõppkuupäev on 31.08.2025. Kaebaja käib peale kooli ka eesti keele kursustel. Kaebajale keelduti õppimiseks elamisloa andmisest.
6.Kaebaja isa toetab moraalselt ja finantsiliselt Ukrainat. Ka kaebaja toetab isa tegemisi ning tal on Eestis palju ukrainlasest sõpru. Sõda on kaebaja pere jaoks tragöödia, kuna lähisugulased on ukrainlased. Kuna kaebaja on sõjaväe kutsealuses eas ning ei soovi otseselt või kaudselt osaleda sõjas Ukraina vastu, ähvardab teda VF-s vägivaldne kohtlemine, piinamine ning sõjaväega liitumise risk ning sund sõjaliste kuritegude toimepanemiseks.
7.Puudub kolmas riik, kuhu kaebajal oleks turvaline lahkuda. Lisaks on kaebaja oma isa ülalpeetav. Kaebaja sundimine Eestist lahkuma on vastuolus humaansete asjaoludega. Kaebaja lahkumine hävitaks kaebaja elu ja põhjustaks suurt kannatust kogu perele.
8.Kaebaja on nõus läbima kohustuslikku ajateenistust riigis, mis ei pea kuritegelikku agressiivset sõda. Kaebajal puudub huvi sõjanduse vastu ning ta ei soovi tegeleda vabatahtlikult sõjandusega.
9.PPA on otsuses viidanud väära infoga VF-i allikatele. Vastustaja ei viita otsuses ega vastuses kaebusele usaldusväärsetele allikatele ega mainekatele rahvusvahelistele raportitele, mis kinnitaksid vastustaja infot.
10.Kaebaja ei ole usklik ning tal puudub veendumus, et sõda ning sõjaväes osalemine on vajalik. Kaebaja peab VF-i sõda Ukraina vastu kuriteoks ning see on põhjus, miks ta ei soovi läbida VF-s ajateenistust. VF-s karistatakse kriminaalkorras inimesi, kes soovivad läbida alternatiivteenistust.
11.Kaebaja on juba saanud kutse sõjaväeteenistusse asumiseks. Kaebaja ema teatas, et 28.04.2024 tulid kaks sõjaväe ametnikku kaebajat otsima tema endisesse elukohta Moskvas. Seega on tõenäoline, et kaebajal tuleb minna sõtta. PPA viited sellele, et ajateenijaid ei kaasata Ukraina vastu sõjategevustesse, ei ole põhjendatud. Tegelikult ei kaasata neid lahingutegevusse ajateenijatena. Lihtsalt sunniviisilisuse vorm on muutunud: ajateenijat sunnitakse lepingut 2(8)
allkirjastama või võltsitakse see ja alles siis saadetakse nad sõtta mitte ajateenijana, vaid lepingulise sõdurina. Hukkunud ajateenijad ei kajastu ajateenijate statistikas. Keeldujatelt võetakse ära õigus kohtumenetlusele ning vangla asemel saadetakse neid rindele. Õige on järeldus, et alates 2022. a pole VF-i relvajõududesse inimesi massiliselt mobiliseeritud. Eelnev ei tähenda, et kaebajat ei ähvarda VF-i naasmisel oht sattuda Ukraina vastu sõtta.
12.Kui kaebaja saadetakse sunniviisiliselt VF-i tagasi, ei saa ta pikka aega viibida VF-s valitud piirkonnas, vaid ta suunatakse sõjaväeteenistusse mistahes piirkonda sõjaväeametnike äranägemisel. Selliseks piirkonnaks võib mh olla ka Ukraina okupeeritud territooriumid, mida VF peab oma territooriumiks. Lisaks toimub praegu VF-s relvastatud konflikt rahvusvaheliselt tunnustatud VF-i territooriumil. Suur osa inimestest hukkub selle sõja käigus tulekahjude tõttu ja selleks ei ole vaja osaleda lahingutegevuses, piisab lihtsalt sõjaväeosa territooriumil viibimisest. Ka Eesti välisministeerium soovitab VF-s mitte reisida.
13.Kaebaja kuulub sotsiaalsesse gruppi, mille liikmete ohutase on teiste VF-s elavate sotsiaalsete gruppide liikmete omast kõrgem. Kaebaja ei viibi Eestis majanduslikel põhjustel. Kaebaja jaoks ei ole suurim oht võimalik mobilisatsioon, vaid sundimine palgasõduriks, kuna VF-s on puudu sõduritest.
14.On arvukalt viiteid sellele, et ajateenijad on viibinud ja viibivad Kurski oblastis, kus osalevad lahingutes. Ajateenijad saavad haavata ja surma, satuvad vangi ning on ebainimliku käitumise ohvrid, sealhulgas tapmine ja vägistamine. On ka uusi viiteid sellele, et ajateenijaid saadetakse sõjategevuse piirkondadesse, sh näiteks Belgorodi oblastisse ning neid arvatakse sunniviisiliselt palgasõdurite hulka. Samuti ilmub uut infot Ukraina rünnakutest VF territooriumil paiknevale sõjaväe infrastruktuurile, mis on Ukraina jaoks legaalne sihtmärk ja kus ajateenijatel on eluohtlik viibida.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
15.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. VF-i kohta päritoluriigi informatsiooni kogumisel ei saa pimesi tugineda VF-st pärit allikatele, kuna need on tõenäoliselt riigi kontrolli all ning võivad edastada informatsiooni valitsevale režiimile sobivalt moonutatud kujul. Samas ei saa olukorra analüüsimisel jätta arvesse võtmata infot, mis tuleneb VF-i ametlikest kanalitest ja laiatarbemeediast. Sellisel juhul on oluline, et usaldusväärsed allikad ja mainekad rahvusvahelised raportid kinnitaksid või lükkaksid ümber VF-i allikatest tulenevat infot. PPA on analüüsinud ajateenistusega seotud olukorda lähtudes erinevatest allikatest. Vastustajal ei õnnestunud leida infot, mis lükkaks ümber asjaolu, et VF ei saada eesliinile ajateenijaid. Vastavat infot pole esitanud ka kaebaja. Kaebuses on toodud allikad, mis kordavad olukorda, mis on tekkinud vahetult pärast osalise mobilisatsiooni väljakuulutamist. Päritoluriigi informatsioonist tuleneb, et taolised vahejuhtumid leidsid aset vahetult osalise mobilisatsiooni väljakuulutamisele järgnenud perioodil ning olid seotud mobilisatsiooniga seotud ametkondade ning VF-i nn bürokraatiamasina suutmatusega toime tulla niivõrd lühikese ajaga hüppeliselt suurenenud ressursivajadusega. Õiguslikult ei ole korrektne toetuda ca 2 aastat tagasi toimunud sündmustele, kui ajakohasem info näitab muud.
16.Tallinna Ringkonnakohus viitas 30.10.2023 lahendis Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) päritoluriigi informatsioonile, mille kohaselt ei ole ühtegi inimest osalisest mobilisatsioonist (septembris 2022) kõrvale hoidumise eest süüdi mõistetud ja vastavad seaduseelnõusid aktiivselt enam ei menetleta. Samas kohtulahendis pidas kohus piisavalt põhjendatuks arvestada EUAA raportis toodut ning nõustus rahvusvaheliste raportitega, mille kohaselt kohustusliku sõjaväeteenistuse ajateenijaid ei saadeta teenima Ukraina territooriumile ega sõjategevusest osa võtma. Seega on PPA põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole ohus koduriiki naasmisel. Kohtupraktika kinnitab üheselt, et rahvusvahelised allikad, millele on tuginetud ka praeguse otsuse raames, on piisavalt usaldusväärsed, et nende pinnalt otsust langetada. USA-s tegutsev 3(8)
Sõjauuringute Instituut on viidanud, et nn „osalise mobilisatsiooni“ ebapopulaarsus ning elanikkonna massiline emigratsioon on sundinud VF-i võime värbama vabatahtlikke, migrante ning hiljuti kodakondsuse saanud isikuid. Ka muud avalikud allikad viitavad migrantide värbamise hoogustumisele. Vastutasuna lepingu sõlmimise eest Kaitseministeeriumiga pakutakse erinevaid hüvesid, näiteks VF-i kodakondsust. Avalikest allikatest võib järeldada, et VF keskendub vabatahtlike lepinguliste sõdurite ja migrantide värbamisele. Asjaolu, et mobiliseeritute lähedaste seas kasvab rahulolematus seoses mobiliseeritute jätkuva rindel viibimise- ja rotatsioonide puudumisega, võimaldab samuti järeldada, et alates 2022. aastast pole VF relvajõududesse täiendavaid inimesi massiliselt mobiliseeritud.
17.Pelgalt soovimatus teenida VF-i sõjaväes või vastumeelsus VF-i valitseva poliitika vastu ei anna alust tunnistada isikut pagulasena. Euroopa Kohus on samuti asunud seisukohale, et sõjaväeteenistusest keelduv isik ei saa kvalifitseeruda pagulasseisundi saamiseks direktiivi 2004/83 artikli 9 lõike 2 punkti e alusel, kui ta ei ole tema jaoks võimalikes menetlustes enne seda edutult keeldunud sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu või kui sellised menetlused ei ole tema jaoks mõistlikult võimalikud. PPA, olles tutvunud nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses päritoluriiki käsitleva teabega, asus põhjendatult seisukohale, et kuna kaebaja ei ole saanud sõjaväelist väljaõpet, siis ei ole eluliselt usutav, et teda VF-s mobiliseeritakse ning saadetakse sõtta. Olukord VF-s ei parane, kuid sellest ei järeldu kaebaja suhtes ohtu. Kaebaja ei ole veenvalt põhistanud, et tal puudub VF-s võimalus taotleda alternatiivteenistust.
18.VF-i kodanikuna on kaebaja olnud teadlik sellest, et ühel ajahetkel peab ta läbima kohustusliku ajateenistuse. Ajateenistus ei ole VF-s midagi sellist, mille eest võiks isik automaatselt kvalifitseeruda rahvusvahelisele kaitsele. COI (päritoluriigi informatsioon) kinnitab, et kuigi alternatiivteenistuse saamine VF-s on oluliselt keerulisem kui demokraatlikes riikides, ei ole selle saamine siiski välistatud.
19.Sõjaväeteenistus VF-s on üles ehitatud hirmutamisel ja ähvardustel ning neid võib esineda ka asendusteenistuse taotlemise ajal. VF-s tegutsev kohusetundlike keeldujate liikumise koordinaator annab juhiseid, kuidas sellises olukorras käituma peaks. PPA ei pea võimalikuks anda isikule pagulasstataatus seetõttu, et alternatiivteenistuse taotlemine võib olla emotsionaalselt raske. Kui alternatiivse tsiviilteenistuse saamine oleks VF-s faktiliselt võimatu, poleks VF-s ettevõtteid, mis tutvustavad alternatiivse tsiviilteenistuse taotlemise protsessi, nõudeid ning pakuvad seonduvaid teenuseid. Kaebaja väited on spekulatiivsed osas, et päritoluriiki naasmisel ootab teda kohe sõjas osalemine. Ajateenistust läbida mittesoovivad isikud peavad eelkõige kasutama oma päritoluriigis seaduslikke võimalusi ajateenistuse vältimiseks või tõendama, et nende puhul alternatiivse tsiviilteenistuse saamine on tehtud faktiliselt võimatuks.
20.Kuigi VF on Ukraina ründamiseks kasutanud arvestatavat hulka oma sõjaväelistest ressurssidest, ei tähenda see, et VF relvajõududel ei oleks vaja mehitada sõjaväelisi objekte või täita erinevaid sõjaväelisi ülesandeid erinevates piirkondades üle kogu VF-i. Ainuüksi hirm läbida kohustuslik ajateenistus ajal, mil VF peab Ukrainas täiemahulist sõda, ei saa olla asjaoluks, mille alusel tunnustada kaebajat rahvusvahelise kaitse saajana.
21.Vastustaja peab asjakohatuks kaebaja väidet VF-i fašistliku režiimi toetamise kohta. Rahvusvahelise kaitse andmise eesmärgiks ei ole agressorriigi mõjutamine läbi üksikute isikute. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, punkt 18).
22.Kaebajal pole olnud püsivat ja tugevat poliitilist meelsust, mille väljendamine oleks talle vältimatu ja fundamentaalselt oluline, mistõttu ei saa pelgalt sõjaväeteenistust pidada kaebaja puhul tagakiusu tõenäoliselt kaasa toovaks. Kaebajat ei ole alust tunnustada ka täiendava kaitse saajana, kuna kaebaja selgituste põhjal ei kaasne tagasipöördumisel päritoluriiki tema suhtes tõsist ohtu tulenevalt surmanuhtlusest, väärkohtlemisest, piinamisest või muudest ebainimlikest 4(8)
käitumisviisidest. Kaebajal puuduvad asjaolud ning isikulised vahejuhtumid, mis viitaksid täiendava kaitse vajadusele ning kaebaja ei ole päritoluriigis viibides tõsises ohus.
23.Vaidlust pole, et ajateenistusse asumine VF-s toob kaasa teatud riske. VF on ka varasemalt pidanud sõda oma naabrite vastu ja toetanud diktatuure kaugemal. Seega on ajateenijatel teatud hüpoteetiline risk ohtlikesse piirkondadesse saatmiseks alati olnud.
24.Avalikes allikates leidub vähe informatsiooni selle kohta, kui palju ajateenijaid on sunniviisiliselt Kurski oblastisse saadetud või kas nad osalevad lahingutegevuses. Avalikes allikates väljendatakse seisukohti, kuidas olukord Kurski oblastis võib areneda ja mida see võiks tähendada just ajateenijate jaoks. COI-st nähtub, et ajateenijate rindele saatmine on äärmiselt ebapopulaarne ning VF autoritaarse režiimi jaoks on oluline säilitada oma rahva sõjatoetus, mis võib langeda ajateenijate rindele saatmise korral. Vastustaja näeb pigem suuremat riski selles, et ajateenijat hakatakse survestama allkirjastama lepingut.
25.Päritoluriigiinfost tuleneb, et VF-s toimivad endiselt kodanikuühiskonnaliikumised, mis aitavad meestel sõjaväeteenistust legaalselt vältida ning tegelevad ajateenijate nõustamisega oma õiguste kaitsmisel. Mõned sõjaväeteenistusest keeldumise koordinaatorid selgitavad, et peamine kaitse taolistes vaidlustes on avalikkus. Kui üksuse ülemused saavad aru, et olukord on väljunud suletud kogukonnast, muutuvad asjad kohe.
26.Ajateenijate survestamine on lubamatu praktika, kuid siiski pole VF-s leitud näiteid survestamisest, mis võrduksid tagakiusamisega Genfi konventsiooni mõttes. Päritoluriigi infost nähtub, et ajateenijad või nende lähedased pöörduvad õiguskaitsjate poole, mis viitab sellele, et VF-s on veel säilinud teatud mehhanismid ajateenijate õiguste kaitseks.
27.COI kohaselt plaanib VF-i sügisese ajateenijate teenistusse võtmise käigus kutsuda ajateenistusse 133 000 inimest. Kõigi või suure hulga ajateenijate saatmine rindele on üsna ebatõenäoline. Arvestades VF-i suurust, on loogiline, et ajateenistust läbivad ajateenijad erinevates riigi piirkondades, erinevates üksustes ja õppides erinevatel erialadel (merevägi, jalavägi, õhutõrje, tankitõrje jne). Samuti arvestades VF ressursside puudust ei ole VF-i jaoks jõukohane logistiliselt saata rindele 133 000 uut sõdurit ja komplekteerida neile vajalik varustus, mida päritoluriigi infost nähtuvalt napib juba rindel sõdivatele üksustele. Kuigi ajateenistuse läbimise käigus eksisteerib teatud risk sattuda lahingupiirkonda või selle lähedusse, siis ei tähenda see, et kõik 133 000 ajateenijat saadetakse rindele. Samuti on teada, et sügiskutsega vabastatakse teenistusest need ajateenijad, kes on oma ettenähtud aja ära teeninud.
28.Kui oleks toimumas ajateenijate varjatud rindele saatmine, siis oleks praeguseks tõenäoliselt teada massiliselt rindele saatmise juhtumitest. Samuti poleks paljud vabastatud ajateenijad koju jõudnud, kui nad on nt sõjas surma saanud. VF on suunanud Kurski oblastisse sõdureid rindejoontelt VF kontrolli all olevatest Ukraina piirkondadest, mis omakorda seab kahtluse alla versiooni, et Kurski oblastisse saadetakse massiliselt ajateenijaid. Viimase tõelevastavusel puuduks VF-l vajadus oma sõdurite Kurski oblastisse suunamiseks olemasolevatelt rindejoontelt. Kogutud päritoluriigi infost võib järeldada, et VF on pigem ettevaatlik ajateenijate rindele saatmisel ja see otsus sisaldab poliitilisi, sotsiaalseid kui ka strateegilisi aspekte. VF valitsus on tundlik avaliku arvamuse suhtes, mis tuleneb varasemate sõjaliste konfliktide tagajärgedest. VF ajaloos on olnud palju olukordi, kus suurte kaotuste tõttu on avalik toetus valitsusele oluliselt vähenenud. Eelmised sõjalised konfliktid, sealhulgas Gruusia sõda 2008. a ja praegune agressioon Ukraina vastu on näidanud, et ajateenijate rindele saatmine võib tekitada laiemat vastupanu, mis ei ole VF võimude huvides.
29.Strateegiliselt vaadatuna eelistab VF professionaalsete sõdurite kaasamist. Professionaalsed sõdurid, kes on läbinud väljaõppe, osutuvad sageli efektiivsemaks ja paremini motiveerituks, kui ajateenijad. Seega ajateenijate massiline rindele saatmine ei ole taktikaline eelis vaid hüpoteetiline oht, mida kontrollitud päritoluriigi teave ei toeta. 5(8)
30.Ka uue COI informatsiooni valguses ei saa jaatada kaebaja kaitsevajadust. Vastustaja jääb enda otsuse juurde. Varjupaiga andmise vajadus tuleneb objektiivselt tõendatud tagakiusuhirmust, mitte aga potentsiaalsetest riskidest, millega seisavad silmitsi kõik ajateenijad VF-s. Hüpoteetiliste ohtude arvesse võtmine ei suhtuks õiguspäraselt rahvusvahelise kaitse määratlemisse, mis viib ka rahvusvahelise kaitse maastiku hägustumiseni.
KOHTU PÕHJENDUSED
31.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26 ning Euroopa Kohtu otsused C-280/21, p 35, C-238/19 ja C-472/13).
32.Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).
33.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Pagulasena tunnustamiseks ei ole alust, kui päritoluriigi teave ei kinnita isiku enda kartust, et teda võidakse naasmisel hakata taga kiusama.
34.Kaebaja, PPA ja kohus on kõik ühel meelel selles, et Vene Föderatsioon on autoritaarne riik, kus leiab igapäevaselt aset hulgaliselt inimõiguste rikkumisi. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole aga tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).
35.Kaebaja kardab, et Venemaale tagasi pöördudes saadetakse ta Ukrainasse sõdima. Pole vaidlust, et kaebaja ei ole läbinud Venemaal ajateenistust ning et hetkeseisuga ei ole talle ajateenistuse kutset saadetud. Kaebaja vanust (20 a.) arvestades võidakse ta Venemaale tagasi pöördumisel edaspidi siiski kutsuda ajateenistusse. Kaebaja on väljendanud vastuseisu sellele, et ta peaks sõdima Ukraina vastu, kuna Venemaa paneb selles sõjas toime sõjakuritegusid. Kohus ei kahtle, et selles osas on kaebaja veendumused siirad ning ka PPA on neid sellisena käsitlenud. Kohus ei kahtle ka kaebaja hirmus saada sõtta saatmise korral viga või surma. Praegu puudub aga 6(8)
siiski rahvusvahelise kaitse saamiseks vajalik piisavalt suur tõenäosus, et Venemaale tagasi pöördumisel peab kaebaja osalema sõjategevuses Ukraina vastu. Ringkonnakohus selgitas 30.10.2023 otsuses nr 3-22-2275, et kohustusliku sõjaväeteenistuse ajateenijaid ei saadeta enam teenima Ukraina territooriumile ega sõjategevusest osa võtma (vt p-d 14 ja 18 ning seal viidatud allikad). Siinse otsuse tegemise aja seisuga ei ole Venemaal uut osalist või täielikku mobilisatsiooni välja kuulutatud ning puudub uuem päritoluriigi teave, mille järgi oleks olukord ajateenijate Ukrainasse sõdima saatmise osas muutunud. Viimatisest päritoluriigi informatsioonist ilmneb samuti, et kohustusliku sõjaväeteenistuse ajateenijaid ei saadeta teenima Ukraina territooriumile ega sõjategevusest osa võtma. Oht saada ajateenijana oma sõjaväeosa territooriumil Ukraina drooni tõttu vigastada või surma on Venemaa suurust arvestades kaebaja osas sedavõrd väike, et see ei anna alust rahvusvahelise kaitse saamiseks.
36.Kaebaja seisukohtadest ei saa järeldada, et ta oleks patsifist ja mistahes viisil ajateenistuse läbimine oleks talle sellisest fundamentaalsest veendumusest tulenevalt vastuvõetamatu. Pelgalt võimalus, et kaebaja kutsutakse Venemaal ajateenistusse või sellest kõrvale hoidmise tõttu võidakse piirata tema õigusi või määrata rahatrahv, ei ole seetõttu piisav, et anda talle rahvusvahelist kaitset. Venemaal on ajateenistusele põhimõtteliselt olemas ka alternatiiv tsiviilteenistuse näol, kuigi asendusteenistuse taotlemine on bürokraatlik ja võib olla keerukas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2023 otsus nr 3-22-2275, p 14 ja 15.09.2023 otsus nr 3-22-2605, p 12; vt ka vastustaja apellatsioonkaebuse p 2.14 jj).
37.Euroopa Kohus selgitas 19.11.2020 otsuses asjas nr C-238/19 (p 48), et ainuüksi hirm seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei too kaasa isiku tunnustamist pagulasena või täiendava kaitse saajana. Direktiivi 2011/95 art 9 lg 2 p-i e ja art 9 lg-t 3 nende sätete koostoimes tuleb tõlgendada nii, et seose olemasolu direktiivi art 2 p-s d ja art-s 10 nimetatud põhjuste ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest direktiivi art 9 lg 2 p-s e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega seotud (C-238/19, p-d 45‒61). Praegusel juhul ei kinnita kaebaja tegevus päritoluriigis ega ka Eestis varjupaigataotluse menetlemise ajal sellise seose olemasolu piisavalt. Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) päritoluriigi informatsiooni kohaselt ei ole ühtegi inimest osalisest mobilisatsioonist (septembris 2022) kõrvale hoidumise eest süüdi mõistetud ja vastavad seaduseelnõusid aktiivselt enam ei menetleta.
38.Kokkuvõttes ei ole tõenäosus, et kaebajat võidakse hakata tema sõjavastaste vaadete tõttu Venemaal taga kiusama, piisavalt suur, et anda talle rahvusvaheline kaitse (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13 ja 30.10.2023 otsus nr 3-22-2275, p 16, 28.03.2024 otsus asjas 3-23-840 p 26).
39.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
40.Kaebajal puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub Ukraina territooriumil ja kaebajal on 7(8)
võimalik Venemaal ümber paikneda või siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse ja seda ka kohe Eestist lahkumisel, kuivõrd kaebajale on tehtud ettekirjutus lahkumiseks vabatahtliku täitmise tähtajaga. Üksikud intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina sõjaga (nt droonirünnakud), ei kvalifitseeru selliseks relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil ohtu. Lahkumisettekirjutus
41.Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on samuti õiguspärane (VSS § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Kaebaja Venemaale tagasi saatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmise keelu põhimõttega samadel põhjendustel, mille tõttu nad ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajateks. Sissesõidukeeldu kaebaja suhtes humaansetel kaalutlustel kohaldatud ei ole.
42.Kohus kohaldab omal algatusel esialgset õiguskaitset ja teeb selle kohta eraldi määruse. Selliselt ei ole kaebaja Eestist lahkumise kohustus täidetav enne käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumist. Kui kaebaja esitab otsusele apellatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse, on võimalik, et ringkonnakohus ja/või Riigikohus asuvad halduskohtuga võrreldes rahusvahelise või täiendava kaitse osas erinevale seisukohale (või on olukord Venemaal vahepeal halvenenud) ning sel juhul lahkumisettekirjutus tühistatakse. Kuid ka kaebaja jaoks negatiivsete kohtuotsuste korral ei näe kohus käesoleva otsuse jõustumist enne 2025 a. teist poolt. Seega ei ole kaebajal lähema poole aasta (realistlikult isegi kuni aasta) jooksul ette näha tegelikku lahkumise kohustust ning kaebaja peaks saama nominaalaja jooksul lõpetatud ka õpingud Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis (kaebaja eeldas õpingute lõppu 31.08.2025, mis peaks tähendama pigem 2025. juunikuu lõppu1).
43.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA menetluskulude taotlust ei esitanud, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
44.Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).