X. X kaebus Rahapesu Andmebüroo 22.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/186-2, 28.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/202-2 ja 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/225-2 peale
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja vandeadvokaat Karl Kask Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindajad Sirle Kalma ja Eneli Nõmm
Asja läbivaatamine
11.12.2023
RESOLUTSIOON
Lubada X. Xl muuta Rahapesu Andmebüroo 22.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/1862, 28.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/202-2 ja 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/225-2 tühistamise nõue õigusvastasuse tuvastamise nõueteks.
Võtta asja juurde Riigiprokuratuuri 14.02.2025 määrus kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx.
Rahuldada X. X kaebus ning tunnistada Rahapesu Andmebüroo 22.02.2023 ettekirjutus nr 3-1/186-2, 28.02.2023 ettekirjutus nr 3-1/202-2 ja 03.03.2023 ettekirjutus nr 3-1/225-2 õigusvastaseks.
Mõista Rahapesu Andmebüroolt X. X kasuks välja menetluskulu 3560 eurot.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.01.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
3-23-643 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Rahapesu Andmebüroo (RAB) kohustas 22.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/186-2 rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 55 ja § 57 lg-te 6 ja 10 alusel AS-i LHV Pank kehtestama X. X arvelduskontol nr EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx olevale varale summas 200 000 eurot käsutuspiirang kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.
RAB kohustas 28.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/202-2 RahaPTS § 55 ja § 57 lg-te 6 ja 10 alusel AS-i TBB pank kehtestama X. X arvelduskontol nr EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx oleva 120 000 euro osas käsutuspiirangu kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.
RAB kohustas 03.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/225-2 RahaPTS § 55 ja § 57 lg-te 6 ja 10 alusel AS-i LHV Pank kehtestama X. Xi arvelduskontol nr EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx olevale varale summas 9147,36 eurot käsutuspiirangu kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.
Vastavalt RahaPTS § 55 lg-le 2 on eelviidatud ettekirjutusi põhistavad faktilised asjaolud kajastatud eraldiseisvates 22.02.2023 dokumendis nr 3-1/186-1, 28.02.2023 dokumendis nr 3-1/202-1 ja 03.03.2023 dokumendis nr 3-1/225-1 (peakirjaga „Faktilised asjaolud ettekirjutuse põhistamiseks“). Põhjenduste kohaselt menetletakse Ameerika Ühendriikides (USA) kriminaalasja seoses sellega, et Y. Y ja X. X on ajavahemikul 2014. a kuni põhjenduste koostamise hetkeni juhtinud püramiidskeemi, mille kaudu kaotasid investorid üle 550 000 000 USA dollari. RAB-il on tekkinud kahtlus, et eelviidatud ettekirjutustega piiratud vara pärineb mainitud kuritegelikust tegevusest.
X. X esitas 22.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i 22.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/186-2 tühistamisnõudes (haldusasi nr 3-23-643). RAB vastas kaebusele 30.05.2023.
X. X esitas 28.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i 28.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/202-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-679). RAB vastas kaebusele 06.09.2023.
X. X esitas 28.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/225-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-680). RAB vastas kaebusele 05.09.2023.
Kohus liitis 08.11.2023 määrusega haldusasjad nr 3-23-643, 3-23-679 ja 3-23-680 ühte menetlusse (asja numbriks jäi 3-23-643). Asjas toimus 11.12.2023 kohtuistung.
Kohus määras 28.08.2025 määrusega menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 15.10.2025 ja 05.11.2025. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad 15.10.2025 ja 07.11.2025.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2(9)
3-23-643
10.Kaebuse põhjendused: 1) Kuna RAB kehtestas kaebaja varale käsutuspiirangud üheks aastaks, on kohtumenetluse kestel vaidlustatud kolme ettekirjutuse õiguslik toime ammendunud ning ettekirjutusi ei saa seetõttu enam tühistada. Kaebaja soovib jätkata ettekirjutuste õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Halduskohtumenetluse tavapärane pikkus ei võimalda jõuda jõustunud kohtulahendini reeglina ühe aasta jooksul, mil ettekirjutused kehtisid. Ei ole õiguslikult vastuvõetav, et RAB saavutaks sel põhjusel immuunsuse oma ettekirjutuste õiguspärasuse kontrolli suhtes. Kaebaja pöördus oma õiguste kaitseks tühistamiskaebusega kohtusse selleks ette nähtud tähtaja jooksul ning tema õiguste kaitseks ei leidu hetkel muid tõhusamaid vahendeid, kui tuvastamiskaebus (HKMS § 45 lg 2 esimene lause). Teiseks olid RAB-i ettekirjutustega arestitud märkimisväärselt suured rahasummad (kokku 329 147,36 eurot), mille käsutuspiirang tekitas kaebajale märkimisväärset varalist kahju. Antud juhul on tuvastamiskaebus tõhusaim vahend kahjunõude esitamisel riigivastutuse seaduse alusel. Vastasel korral ei oleks kahjunõude esitamine enam võimalik. Lisaks soovib kaebaja jätkata kohtumenetlust ka menetluskulude hüvitamise eesmärgil. 2) RahaPTS § 57 lg 6 (vara käsutamise piiramine üheks aastaks) ja lg 7 (halduskonfiskeerimine) kohaldamise eeldused on sarnased selle poolest, et mõlemal juhul seotakse tagajärg kontol oleva vara omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemise ebaõnnestumisega. Seetõttu on käesolevasse vaidlusesse üle kantavad Riigikohtu seisukohad haldusasjas nr 3-23-2858. RAB on nii käesolevas asjas, kui ka haldusasjades nr 3-23-2858 ja 3-23-2814 olnud järjekindlalt arusaamisel, et kontovara omanik tähendab n-ö „varasemat seaduslikku omanikku“. Riigikohus leidis, et kehtiv seadus sellist tõlgendust ei võimalda. Käesoleval juhul on ilmselge, et kontovara omanik ja tegelik kasusaaja on kaebaja. See oli (või vähemalt oleks pidanud olema) RAB-ile selge enne, kui ta ettekirjutused andis, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt tuleb haldusakt anda sel hetkel kehtiva õiguse alusel. Antud juhul ei oma tähtsust, et käsutamise piiranguks oli kohtu poolt antud luba lihtmenetluses, kuna kohus annab loa esialgse info põhjal, tuginedes RAB-i poolt esitatud seisukohtadele. RAB võib kohtu loast hoolimata ettekirjutuse ka andmata jätta. Kuna RAB ei ole ettekirjutustes, nende juurde kuuluvates faktilistes asjaoludes ega kohtumenetluses kordagi väitnud, et kaebaja on variisik, ei ole käesolevas asjas vaidlust kontovara tegeliku kasusaaja küsimuses. 3) RAB märkis 28.08.2025 kirjas kohtule, et käesolevaga analoogsed vaidlused olid haldusasjades nr 3-23-671 ja 3-23-715 Riigikohtus menetlusse võtmise otsustamisel. Riigikohus keeldus 16.09.2025 määrustega mõlemas asjas RAB-i kaebusi menetlemast. Kaebaja viitab ka Tallinna Halduskohtu jõustunud otsusele haldusasjas nr 3-24-890, mille kohaselt ei ole Eestis kriminaalmenetlust rahapesu toimepanemise koosseisu alusel, milles oleks kaebajale ja tema abikaasale või Y. Yle kahtlustust esitatud ning USA valitsus loobus USA-s toimunud kriminaalmenetluses ka rahapesu süüdistusest kaebaja suhtes. Eestis ei ole kaebajale kunagi esitatud isegi kahtlustust rahapesu toimepanemises. „Rahapesu kahtlusega“ seotud haldusmenetluse algatas RAB omal initsiatiivil, kuigi ettekirjutustes nimetatud ükski konto ei olnud algusest peale ka USA kriminaalasjaga seotud. Seega on ettekirjutuste faktilistes põhjendustes toodud viited USA kriminaalmenetlusele asjakohatud. 4) Kaebaja sai tutvuda vaidlustatud ettekirjutuste faktiliste asjaoludega nn „maksimaalses ulatuses“ alles kohtumenetluse ajal, kui RAB esitas vastavad dokumendid kohtule 01.12.2023. Kaebaja saab alles nüüd võimaluse selgitada, et ettekirjutuste faktilistes asjaoludes nimetatud USA kriminaalasjaga puudub kõnealustel summadel kogumis (329 147,36 eurot) igasugune puutumus, kuna USA ei ole kunagi taotlenud kaebaja LHV ja 3(9)
3-23-643 TBB kontode arestimist ega seal olnud summade konfiskeerimist. Selles valguses on kogu aeg tegemist olnud RAB-i isetegevusega ja kohtu järjepideva eksitamisega, sh kohtult erinevate lubade taotlemisel, mis olid suunatud sellele, et kaebaja vara võimalikult kaua õigusliku aluseta kinni pidada ja teda maksimaalselt raskesse olukorda panna, sh õigusabi tellimisel. Enne 01.12.2023 oli kaebaja seisukohtade avaldamine võimatu, kuna RAB ei ole enne ettekirjutuste andmist selgitanud kaebajale haldusmenetluses isegi seda, millised konkreetsed tehingud on RAB-i arvates rahapesukahtlased ja milliste tehingute kohta konkreetselt peaks kaebaja haldusmenetluses selgitusi andma. Sellist menetluslikku viga ei pea ega olegi võimalik tagantjärele kohtumenetluses kõrvaldada. Kohtumenetlus on ette nähtud siiski haldusmenetluse õiguspärasuse kontrollimiseks, mitte selle käigus tehtud vigade kõrvaldamiseks. Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan, kes pidi mh lähtuma kaebaja erilisest olukorrast haldusmenetluse ajal. 5) Siinkohal selgitab kaebaja, et 22.02.2023 ettekirjutusega piiratud vara pärines OÜ Burfa Capital poolt makstud dividendidest, 28.02.2023 ettekirjutusega piiratud vara oli laen Y. Ylt ja 03.03.2023 ettekirjutusega piiratud vara pärines Burfa Capital OÜ poolt makstud dividendidest ja OÜ Burfa Media poolt makstud juhatuse liikme tasust. Seega oli ja on vara legaalne päritolu väljaspool kahtlust ning kõikidel nimetatud tehingutel oli ka ratsionaalne majanduslik sisu. OÜ Burfa Media ja OÜ Burfa Capital ei ole Eesti ega USA kriminaalmenetlustes olnud kunagi isegi kahtlustatava rollis. Samas ei oma kaebaja poolt tagantjärele esitatud selgitused käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kuna ettekirjutuste faktiliste asjaolude varjamise tõttu ei saanud kaebaja anda selgitusi ega esitada sellekohaseid tõendeid haldusmenetluses. Ettekirjutused ei ütle nende andmise sisuliste põhjuste kohta midagi. Sellise olukorra tekitamise eest vastutab RAB. 6) RAB-i poolt käesolevas kohtuasjas esitatud viimaste seisukohtade näol on sisuliselt tegemist kassatsioonkaebusega haldusasjas nr 3-23-716, mida Riigikohus ei võtnud 10.06.2025 määrusega menetlusse. Ainuüksi seetõttu tuleb kohtul jätta kõrvale kõik RAB-i seisukohad, mis on esitatud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuse suhtes, sh küsimustes, kuidas RAB-i arvates tuleks RahaPTS sätteid kohaldada. Lisaks, vaadates RAB-i esialgseid vastuseid tühistamiskaebustele, on RAB oma õiguslikke väiteid 15.10.2025 kardinaalselt muutnud. 7) RAB toob viite USA kriminaalmenetlusele, millest olevat tekkinud hüpotees, et kontovara võis olla seotud USA menetlusega. Kui RAB tõepoolest tutvus USA õigusabitaotlusega nagu ta kinnitab, pidi talle olema vähemalt esimese 30 päeva jooksul selge sellise seose puudumine. Seda hämmastavam on kontovara edasine piiramine 1 aastaks ja väide, et RAB pidi tegema edasisi toiminguid, millele „välisriigi RAB“ ei olevat õigeaegselt vastanud. Asjassepuutumatu on RAB-i jutt „majanduslikus mõttes omanikust“. RAB-ile oli kogu aeg teada, kes on kontovara omanik ja tegelik kasusaaja ning tehingud, kuidas kontovara kontole jõudis. RAB-ile teada olnud tehingute kohta ei küsinud RAB kaebajalt ühtegi küsimust. Asjassepuutumatud on RAB-i selgitused rahvusvahelise koostöö aegluse kohta, kuna RAB ei saa tegutseda vastuolus reeglitega, mida RahaPTS ette näeb. USA ei ole ettekirjutuste alusel piiratud kontovara suhtes kunagi midagi taotlenud. Käesoleva vaidluse kontekstis on hoopis asjakohane välja tuua, et USA kriminaalmenetlusega sarnastel asjaoludel oli Eestis juba 2019. a algatatud kriminaalmenetlus nr xxxxxxxxxxx. Kuna Eesti kriminaalmenetlus lõpetati Riigiprokuratuuri määrusega alles 14.02.2025, ei pidanud RAB ise tegema välisriikidega mingit koostööd ega seadma ise kaebaja kontovarale piiranguid. Kuna kriminaalmenetlus oli Eestis algatatud juba aastal 2019, ei tule subsidiaarsuse küsimus käesoleval juhul kõne alla. 8) RAB kinnitab, et ettekirjutuse tegemise ajaks ei olnud kontovara omanik teada. See kinnitus ei vasta tõele. Kontovara, kui ühisvara tegelikud kasusaajad on kaebaja ja tema 4(9)
3-23-643 abikaasa. Selle asjaolu väljaselgitamine ei oleks valmistanud RAB-ile ületamatuid raskusi. „Majanduslikus mõttes omaniku“ väljaselgitamine on tõesti seadusandja tahteks, kuid ettekirjutustes ei ole kordagi öeldud, et kaebaja on variisik. Seetõttu on RAB-i arutelu selle üle asjassepuutumatu.
11.Vastustaja vastuväited: 1) RahaPTS § 57 lg 6 eesmärk on mh tagada vara säilimine kuniks alustatakse kriminaalmenetlus või varad arestitakse kriminaalmenetluse raames. Erinevad kohtud on tõlgendanud RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamist erinevalt, mis tähendab, et ühtne kohtupraktika puudub. Seega on antud kohtuasi oluline, et anda väga selged raamid, kas ja millistel juhtudel võib riik kohaldada RahaPTS § 57 lg 6 tulenevat vara piirangut. Riigis, mis seisab silmitsi teises riikides toime pandud raha liigutamisega Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi, võib vara ajutise piirangu puhul olla tegemist ühe vähese vahendiga, et kaitsta Eesti riigi huve ja tõkestada majandusruumi kahjustamist. 2) Käesoleval juhul oli RAB-il hüpotees, et piiratud vara võis olla seotud USA-s läbiviidava kriminaalmenetlusega. RAB ei olnud RahaPTS § 57 lg 6 taotluse esitamise hetkeks jõudnud veel välja selgitada, kas vara omanik või tegelik kasusaaja on teada, ehk kas algne hüpotees peab paika. RAB-ile oli teada aastase piirangu seadmisel, et kaebaja suhtes on alustatud USA-s kriminaalmenetlus pettuse ja rahapesu süüteo toimepanemises. Samuti oli RAB-ile teatavaks saanud USA 15.11.2022 õigusabitaotlusest, et kuritegelikust tegevusest saadud vara suunati peamiselt variäriühingute kaudu edasi äriühingutele, mille nimes oli „Burfa“ (sh Burfa Media OÜ, Burfa Capital OÜ). Arvestades asjaolu, et kaebaja, kes on otseselt seotud võimaliku kuritegeliku tegevusega (kahtlustatav USA kriminaalasjas) ning RAB-i tuvastatud asjaolu, et piiratud vara pärines Burfa Capital OÜ Šveitsi kontolt, tekkis RAB-il põhjendatud kahtlus, et varad summas 200 000 eurot kaebaja LHV Pank AS-is asuval kontol on suure tõenäosusega kuritegelikust tegevusest saadud rahalised vahendid, mis on seotud USA-s läbiviidava kriminaalmenetlusega. Ühtlasi oli RAB-ile teada aastase piirangu seadmisel, et kaebaja AS LHV Pank kontole jõudnud varad pärinesid esmalt isiku enda teiselt AS LHV Pank kontolt, mis omakorda pärinesid Burfa Capital OÜ Šveitsi kontolt ning seejärel omakorda Burfa Media OÜ Šveitsi kontolt. RAB-ile oli täiendavalt ka teatavaks saanud, et Burfa Media OÜ kontolt edasi kantud vahendid tulenesid virtuaalvääringu ether müügist. 3) Võttes arvesse seega eelkirjeldatud rahaliste vahendite kihistamist äriühingute ja isiku ühelt kontolt teisele (st tehingute muster viitab kavatsusele varjata vahendite tegelikku päritolu) ning asjaolu, et varad pärinesid virtuaalvääringu müügist (oli kahtlus, et virtuaalvaluuta on ostetud kuritegelikul teel saadud vahenditega, kuivõrd kriminaalasjas oli välja selgitatud, et kahtlustatavad hoidsid olulist osa oma pettusest saadud tulust virtuaalvääringutes), oli kahtlus veelgi suurem, et kaebaja kontol olev vara on suure tõenäosusega käsitatav rahapesu objektina. RAB saatis 18.01.2023 täiendavat teavet välisriigi rahapesu andmebüroole ja ühtlasi tuletas meelde, et endiselt ootab nende poolset sisulist vastust, et tuvastada kontol oleva raha päritolu. Kuid aastase piirangu seadmise hetkeks ei olnud vastust laekunud, seega aastase piirangu seadmisel (22.02.2023) ei olnud RAB-ile veel teada, kas algne hüpotees peab paika või ei ning tarvilik oli teha täiendavaid toiminguid. 4) RAB tuvastas Riigikohtu 31.03.2025 otsuse nr 3-23-2858 mõttes vara majanduslikkus mõttes omaniku alles 12.12.2023, kui sai vastuse välispäringule ning kokku tuli algsest varast tagasi minna 16 tehingut. 90 päeva möödumisel ehk ettekirjutuse tegemise hetkel oli RAB alles jõudnud tagasi minna 4 tehingut. Seega ühelt poolt ei saanud RAB-il olla teada majanduslikkus mõttes vara omanik. Teiselt poolt näitab see taas, et isegi RAB-i jaoks ei ole enamus juhtudel 90 päeva piisav. Kohtu tõlgendus viiks meid olukorda, kus selgelt kahtlane vara ei saa jääda ajutise kontrolli alla pelgalt rahvusvahelise koostöö aegluse tõttu. Selline 5(9)
3-23-643 kitsendav tõlgendus muudaks RahaPTS § 57 lg 6 sisutühjaks ja kasutuks ning tooks kaasa olukorra, kus vara võib enne omandi või tegeliku kasusaja selgumist või kriminaalmenetluse alustamist vabalt liikuda teadmata suunas, mis ohustab hilisemat õiguskaitset ning kahjustab Eesti majandusruumi. Seega on ringkonnakohus ekslikult märkinud, et RahaPTS § 57 lg-s 6 on sätestatud eeldus, et alustatud peab olema kriminaalmenetlus. 5) RahaPTS § 57 lg-s 6 sätestatud eeltingimused ei saa olla sarnased või samased lõike 7 alusel kohaldatava halduskonfiskeerimise tingimustega. Selline käsitlus ei arvesta normide erinevat eesmärki, funktsiooni ega ajastust. Eelkõige on § 57 lg 6 iseseisev meede, mille eesmärk on tagada vara ajutine säilimine, mitte aga lõplik konfiskeerimine. RahaPTS § 57 lg 6 eeldused ei saa seega olla samad, mis on RahaPTS § 57 lg 7 eeldused, kuid sellele vaatamata on need täidetud. RAB on haldusaktis toonud välja, et USA-s käib kriminaalmenetlus ehk subsidiaarsuse põhimõtte täidetus on haldusaktis välja toodud. RAB kinnitab, et ettekirjutuse tegemise ajaks ei olnud vara omanik teada.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kuivõrd praeguseks on vaidlustatud ettekirjutused kaotanud kehtivuse (need anti 22.02.2023, 28.02.2023 ja 03.03.2023 kehtivusega üheks aastaks), soovis kaebaja 15.10.2025 avaldusega üle minna vaidlustatud ettekirjutuste õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kohus lubab kaebajal asendada tühistamiskaebus tuvastamiskaebusega (HKMS § 152 lg 2).
13.Kaebaja on põhjendanud enda seisukohta muu hulgas argumendiga, et kõnealuse USA kriminaalmenetlusega sarnastel asjaoludel oli Eestis 2019. a algatatud ja 14.02.2025 lõpetatud kriminaalmenetlus nr xxxxxxxxxxx. Kaebaja on esitanud nimetatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohtule 05.11.2025, s.o vastusena vastusaja 15.10.2025 seisukohale. Kohtu hinnangul on põhjendatud võtta Riigiprokuratuuri 14.02.2025 määrus käesoleva asja juurde (HKMS § 62 lg-d 1 ja 2).
14.Kohus leiab, et X. Xi kaebus tuleb rahuldada.
15.RAB tugines vaidlustatud ettekirjutustes RahaPTS § 57 lg-le 6. RahaPTS § 57 lg 6 sätestab, et kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib RAB taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. RAB selgitas ettekirjutustes, et on eelnevalt kehtestanud käsutuspiirangu kontol olevale varale 30 kalendripäevaks ja 60 kalendripäevaks (RahaPTS § 57 lg-d 1 ja 3). Samuti tõi RAB esile, et on taotlenud halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni kuni üheks aastaks ning halduskohus on vastavad load andnud (haldusasjades nr 3-23-377, 3-23-407 ja 3-23-480).
16.Kohtu hinnangul on tänaseks kujunenud RahaPTS § 57 lg 6 osas välja selge kohtupraktika (eelkõige Riigikohtu 31.03.2025 määrus asjas nr 3-23-2858 ning Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2025 otsus asjas nr 3-23-716, 30.05.2025 otsus asjas nr 3-23-671 ja 30.06.2025 otsus asjas nr 3-23-715), millest tuleb juhinduda ka käesolevas asjas.
17.Esmalt selgitab kohus, et haldustoiminguks loa andmise otsustab halduskohus kiirendatud korras (viivitamata) lihtmenetluse sätteid järgides (HKMS § 264 lg 4). Ajasurve tähendab, et võimalus keskenduda õigus- ja faktiküsimuste lahendamisele on piiratud. Kohtul on loamenetluses ulatuslik kaalutlusõigus menetlusgarantiide tagamisel (vt nt HKMS §-d 134 ja 135, § 265 lg 5). Ka edasikaebe tähtaeg on lühem (vt HKMS § 204 lg 1). Seetõttu saab halduskohtu loa andmisel piirduda küsimustega, kas järgitud on halduskonfiskeerimise 6(9)
3-23-643 subsidiaarsuse põhimõtet, s.o kas esineb mõjuv põhjus, miks ei saa vara konfiskeerida kriminaalmenetluses, ning kas halduskonfiskeerimine ei ole RahaPTS §-s 57 sätestatud eeldusi silmas pidades ilmselgelt välistatud. Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti. Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg 1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud.1
18.Kohus leiab kooskõlas eelviidatud kohtupraktikaga, et Raha PTS § 57 lg 6 ei võimalda seada 1-aastast piirangut kuni vara legaalse päritolu tõendamiseni. Kui vara tegelik omanik ja kasusaaja on mõlemad teada, aga vara legaalne päritolu on tõendamata, lubavad RahaPTS § 57 lg-d 1 ja 3 käsutuspiirangu seada maksimaalselt 30+60 kalendripäevaks. RahaPTS § 57 tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, ka koostoimes lõikega 8, mistõttu tuleb vaidlusalust tingimust („vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha“) mõista viisil, et ei ole õnnestunud kindlaks teha kontol oleva vara omanikku või tegelikku kasusaajat. Kehtiv seadus ei võimalda tõlgendust, et vaidlusalune tingimus ei tähenda küsimist kontol oleva vara (tsiviilõigusliku) omaniku, vaid kitsamalt kontol oleva vara n-ö varasema seadusliku omaniku järele. Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. Nõue panga vastu kuulub konto omanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on konto omaniku käsutusse jõudnud ja kas konto omanikul lasuvad selle raha kasutamisel mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku vastu. Vara kuuluvus (omandiõigus) ei sõltu enamjaolt sellest, kas vara omandamise kõik eeldused olid täidetud (sh kas see on toimunud legaalselt või illegaalselt). RahaPTS § 57 lg 8 ei välista eraõiguslike omandiõiguse põhimõtete kohaldumist ega näe ette, et konto omanik ei ole kontol oleva vara omanik. Kui seadusandja soovinuks RahaPTS §-s 57 vara omaniku all silmas pidada üksnes rahapesu eelkuriteo kannatanut, kes n-ö varasema seadusliku omanikuna valduse või omandi kuritegeliku tegevuse tõttu kaotas, tulnuks see selgelt sätestada. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontol oleva vara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. Vaidlusalune tingimus on täidetud juhul, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist.
19.RAB ei ole vaidlustatud ettekirjutustes otsustanud kohaldada piirangut kuni vara tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, vaid ainult kuni vara omaniku kindlakstegemiseni. Seega on ettekirjutuse õiguspärasuse eelduseks asjaolu, et asjaomasel kontol asuva vara omanik ei ole teada. Lisaks peab olema ettekirjutuses näidatud, et vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha.
1 vt ka Riigikohtu 31.03.2025 määrus haldusasjas nr 3-23-2858 p 19 2 dtl 279-293
7(9)
3-23-643
20.AS-i LHV Pank arvelduskontode EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx ning AS-i TBB pank arvelduskonto EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx omanikuks oli kaebaja ja sellel asuv vara oli kaebaja omandis. Seda sõltumata sellest, kas raha algupära on tagasi viidav väidetavalt Y. Y ja X. Xi toime pandud kuritegude ohvriks langenud kannatanuteni (nagu on esile toodud vaidlustatud ettekirjutuste aluseks olevates dokumentides „Faktilised asjaolud ettekirjutuse põhistamiseks“2). Kaebaja pole soovinud rahast loobuda ega ole väitnud, et ta on variisik. Kahtluse kohaselt panid väidetavad eelja rahapesukuriteod toime Y. Y ja X. X, mitte tuvastamata isik. Vara omanikuna ega tegeliku kasusaajana ei saa käsitada väidetavate kuritegude kannatanuid2. Kehtiv seadus ei võimalda seega taolisele rahale seada RahaPTS § 57 lg 6 alusel käsutuspiirangut kuni 1 aastaks ega hiljem seda lg 7 alusel halduskonfiskeerida. Seda saab teha kriminaalmenetluses, siinsel juhtumil USA ja/või Eesti kriminaalmenetluse normide järgi. Kontol olevale rahale halduskorras piirangute seadmine oli lubatav üksnes RahPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegadeks. Selle aja jooksul saanuks RAB otsustada kriminaalmenetluse alustamise kohta pädevatele asutustele ettepanekute tegemise üle.
21.RahaPTS § 57 lg-s 6 sätestatud piirangut saab kohaldada eesmärgiga tagada vara säilimine, et tagastada see omanikule ning selle ebaõnnestumise korral tagada halduskonfiskeerimist, et vältida rahapesu kahtlusega raha jäämist finantssüsteemi. Seega saab nimetatud ettekirjutuse teha eeskätt olukorras, kus tegu on n-ö peremehetu varaga. Kuna käsutuspiirangu seadmine peab olema eesmärgipärane, langevad RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamise eeldused kokku RahaPTS § 57 lg 7 eeldustega. Üheks olulisemaks eelduseks on seejuures asjaolu, et vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel arestida ja konfiskeerida kriminaalmenetluses. Kui selguvad vara omanik ja tegelik kasusaaja, on reeglina piisavalt teavet, et otsustada kriminaalmenetluse alustamise üle. RAB kui järelevalve tegija peab RahaPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul teavitama pädevaid asutusi kuriteo tunnuste esinemisest ning tema pädevuses olevate volituste kasutamisel arvestama kriminaalmenetluses toimuvaga. RAB-l tuleb ettekirjutuses selgitada, miks on konkreetsel juhtumil põhjendatud kohaldada haldusmeedet kriminaalõiguslike meetmete asemel. Vaidlustatud ettekirjutustes ning neid põhistavates dokumentides puuduvad selle kohta mistahes andmed ja kaalutlused. Vaidlustatud ettekirjutused ei vasta seega põhjendamisnõuetele ja on seetõttu õigusvastased.
22.RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. RAB-i poolt esile toodud asjaolud, miks ei võimalda kohtupraktikast tulenev RahaPTS regulatsiooni tõlgendus vastavat eesmärki täita, ei anna alust lugeda vaidlustatud ettekirjutusi õiguspärasteks. RAB-il on küll seadusest tulenev ülesanne tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist (nt RahaPTS § 54 lg 1 p 1), kuid tema õigused ja kohustused selle eesmärgi saavutamiseks vajalike meetmete võtmisel ei saa riigivõimu teostamise seaduslikkuse põhimõttest (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg 1) tulenevalt ulatuda kaugemale RAB-ile seadusega antud volituste piiridest. Seadusandlike ebakõlade kõrvaldamine ning süsteemse ja tasakaalustatud lahendusega regulatsiooni väljatöötamine on seadusandja ülesanne.3
2 vt ka Riigikohtu 31.03.2025 määrus haldusasjas nr 3-23-2858 p-d 26–32 3 vt ka Riigikohtu 31.03.2025 määrus haldusasjas nr 3-23-2858 p 14 ja Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2024 määrus haldusasjas nr 3-23-2814 p 15
8(9)
3-23-643
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulud on 6880 eurot, sh riigilõiv 60 eurot ja esindaja tasu / õigusabikulu 6820 eurot (sh käibemaks). Kaebaja õigusabikulude arvestuse aluseks on 25 töötundi maksumusega 220 eurot, millele lisandub käiebamaks. Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid4. Vastustaja pidas kaebaja menetluskulusid ülepaisutatuks, hinnates õigusabikulu põhjendatud suuruseks 1909 eurot (7 töötundi). Kohtu hinnangul saab vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades (sh arvestades eelviidatud kohtuasjades nr 3-23-715, 3-23-716 ja 3-23-671 välja mõistatud õigusabikulu suurust) lugeda kaebaja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 3560 eurot, mis tuleb vastustajalt välja mõista. Kaebaja menetluskulude suuruse / suurenemise on osaliselt tinginud vastustaja mahukas 15.10.2025 menetlusdokument. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee kohtunik
4 dtl 567-570
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.