Rahvastik › Välismaalased

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 03.03.2025

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-24-739/12
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Rahvastik › Välismaalased
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 03.03.2025
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2873

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-739

Haldusasi

X kaebus Politsei ja Piirvalveameti 07.12.2023 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.33.1/3041-1 ja 28.02.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2918-11 tühistamiseks

Menetlusosalised esindajad

ja

nende Kaebaja X, esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja Politseija Piirivalveamet, KristiinaMarita Aliksoo

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

esindaja

Kirjalik menetlus

1.Jätta X kaebus rahuldamata.

2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.04.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

Sarnased lahendid

Rahvastik

2.PPA keeldus 07.12.2023 otsusega nr 15.3-3.1/3041-1 X tähtajalise elamisloa pikendamisest. Otsusest nähtuvad järgmised asjaolud ja põhjendused: 2.1 VMS § 117 lg 1 p-st 2 tulenevalt on tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks, et välismaalasele tegelik elukoht Eestis. Tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole põhjendatud, kui faktiliselt Eestis ei elata ning Eestiga seob välismaalast vaid Eesti ettevõttes töötamine. Menetluses kogutud andmete (sh piiriületuste kontrollimise) põhjal on PPA jõudnud veendumusele, et nii taotleja abikaasa kui ka taotleja ise ja alaealine laps põhielukohaga Eestis ei ela, Eestis käiakse pigem tööl. 2.2 VMS § 123 p 2 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. VMS § 144 p 4 kohaselt keeldutakse abikaasa juurde elama asumiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest, kui abikaasa või perekonna legaalne sissetulek ei taga perekonna ülalpidamist Eestis. Tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks on legaalse sissetuleku nõue vastavalt VMS §-le 139, s.t kui välismaalane taotleb elama asumist Eestis elava abikaasa juurde, peab tema abikaasal olema püsiv legaalne sissetulek, mis tagab perekonna ülalpidamise Eestis, või peab abikaasade ühine püsiv legaalne sissetulek tagama perekonna ülalpidamise Eestis. Taotluse esitamise hetkel kehtinud siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 53 kohaselt on elamisloa ja selle pikendamise tingimusena legaalse sissetuleku määrad taotlemise hetkel taotleja pere kohta (taotleja, abikaasa ja laps) 1200 eurot kuus. Maksuja Tolliameti (MTA) andmete põhjal ei vasta pere legaalsete sissetulekute suurus nõutud tingimustele. Taotleja ei ole esitanud selgitusi ega dokumente, mille alusel oleks võimalik PPAl tingimuste täitmist hinnata, kuigi PPA on palunud taotlejal vastavad dokumendid edastada. Seega ei vasta taotleja elamisloa pikendamise tingimustele. 2.3 VMS § 142 lg 1 tulenevalt võib elamisloa taotluse elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde lugeda põhjendamatuks, kui Eestis elaval abikaasal on võimalik elama asuda oma abikaasa kodakondsusjärgsesse riiki või asukohariiki või abikaasadel on võimalik elama asuda mõnda teise riiki. PPA on menetluse käigus tuvastanud, et taotleja abikaasa peamine elukoht ei ole Eesti ning perekond elab nii taotleja, tema abikaasa kui ka alaealise lapse kodakondsusjärgses riigis (abikaasal ja alaealisel lapsel on Eesti ja Venemaa kodakondsus). PPA analüüsis taotleja abikaasa piiriületuse andmeid ajavahemikul 17.01.2019–04.12.2023. MTA andmetel on taotleja abikaasa töötanud Eestis ajavahemikel 08.12.–20.12.2019; 11.10.– 02.12.2021; 03.12.–20.12.2021; 14.10.–01.12.2022; 02.12.–22.12.2022 ja 09.10.2023 kuni otsuse tegemise ajani. Taotleja abikaasa on 2019. a-l viibinud Eestis 118 korral, peamiselt on

sisenetud Eestisse hommikul ning lahkutud Venemaale õhtul, kõige pikem Eestis viibitud ajavahemik on 2019. a detsembris 14 päeva järjest. 2020. a-l külastas taotleja abikaasa Eestit seitsmel korral, 2021. a-l 11 korral (seejuures enamasti töötamisega seoses ning peamiselt on Eestis viibitud 1–3 päeva), 2022. a-l 20 korral ning 2023. a-l 17 korral samuti peamiselt töötamisega seotud asjaoludel. Ajal, mil ta MTA töötamise registri kohaselt Eestis ei töötanud, on tema Eestis viibimine olnud pigem lühiajaline, peamiselt on Eestisse sisenetud ja siit väljutud samal päeval. Eesti väisamise asjaolu ilmestab samuti Eestis viibimise aeg, mis piirdus olulise hulga külastuste korral vaid 0,5–3 tunniga. Saab järeldada, et isik töötas neil aastatel (v.a 2020) Eestis kuni kolm kuud Eestis, kuid tema põhielukoht on siiski Venemaal. Seejuures ei tulene VMS-ist konkreetset päevade arvu, kui palju võib välismaalane Eestist eemal viibida, hindamaks, kas ta elab püsivalt Eestis, vaid PPA hindab seda teadaolevate andmete põhjal kogumis. Piiriületuste andmete kohaselt ajavahemikul 17.01.2019–04.12.2023 on taotleja alaealine laps käinud Eestis viiel korral ja lahkunud siit samal või järgmisel päeval. Pereregistri andmetel on isiku sünni- ja elukoht Venemaa Föderatsioon, isik ei ole ka leitav Eesti haridusasutuste (koolide) nimekirjast. PPA hinnangul ei ole eluliselt usutav ega taotleja poolt tõendatud, et 2016. a-l sündinud laps elab perekonnast eraldi. Seega on PPA seisukohal, et taotleja tütre põhielukoht on väljaspool Eestit. Taotleja on omasõnaliselt kinnitanud, et viibib suure osa ajast Venemaal perekondlikel põhjustel. Taotleja töötab rahvusvaheliste vedude autojuhina ning selgituste kohaselt on kuni selle aasta suveni olnud veod peamiselt Venemaa suunal. Asjaolu, et sõlmitud on ilma renditasuta elukoha rendileping tööandjaga, viitab sellele, et nimetatud elukohta pakub tööandja töösuhte kestvuse ajal ning taotlejale võimaliku töö- ja puhkeaja tagamiseks. PPA on jõudnud järeldusele, et Eesti tähtajalist elamisluba vajatakse pigem mugavamaks piiriületuseks, et töötada Eestis (sh Euroopa Liidus). Kuivõrd asjaolude pinnalt nähtub, et abikaasa ja perekond ei ela tegelikult Eestis, ei vasta taotleja tingimustele ning tähtajalise elamisloa pikendamine abikaasa juurde ei ole põhjendatud. Taotlejal on võimalik koos oma perekonnaga elada taotleja kodakondsusjärgses riigis, sest taotleja abikaasa elab koos alaealise lapsega endiselt Venemaal ning ei ole asutud elama põhielukohaga Eestisse.

Eestisse olnud küll arvukad, kuid tavaliselt kestis Eestis viibimine 1-3 päeva. Vaide esitaja põhjendab oma eemalolekut sellega, et ta töötab kaugveokijuhina. Töötamise registri andmetel töötab vaide esitaja veoauto juhina Leseid OÜ-s. Vaide lahendaja ei sea kahtluse alla, et vaide esitaja EestiVenemaa piiri ületamised olid seotud tööülesannete täitmisega, kuid samas on vaide esitaja viibimised Eestis olnud liiga lühiajalised, et jaatada tema tegelikku ja püsivat Eestis elamist. Vaide esitaja ise kinnitas haldusmenetluses, et viibib tihti Venemaal, kuna seal elavad tema haiged vanemad. Sellest tulenevalt ei ole usutav, et vaide esitaja asub tähtajalise elamisloa pikendamisel Eestisse elama, sest siis jäävad tema vanemad hooleta. Tuleb märkida, et ka vaide esitaja abikaasa A, kelle juurde oli tähtajaline elamisluba antud, elab Venemaal. Kutsuja viibis Eestis isegi vähem, kui vaide esitaja. Vaide esitaja alaealine laps B elab Venemaal, käib seal koolis ja tegeleb iluvõimlemisega. Eestit on B külastanud vaid 5 korral. PPA-le kättesaadavatest allikatest ei nähtu, et B on käinud Eestis lasteaias. Kuna vaide esitaja pole asunud abikaasa juurde Eestisse elama, ei ole elamisloa taotlus põhjendatud. 3.3 PPA leidis vaidlustatud otsuses, et vaide esitaja abikaasa või perekonna ühine sissetulek ei taga toimetulekut Eestis. Lähtuvalt Maksu- ja Tolliameti andmetest on vaide esitaja sissetulek 654 eurot. Töötamise registri andmete kohaselt puudub A töökoht Eestis, varasemalt töötas kutsuja Eestis lühiajaliselt. Täiendavalt palus vaide lahendaja esitada tõendeid A Venemaal töötamise ja toetuste saamise kohta. Seoses 12.02.2024 esitatud tõenditega soovib vaide lahendaja märkida järgmist. Lisast 1 tulenevalt on A määratud igakuine toetus lapse kasvatamise eest summas 0,00 rublat. On kummaline, et isikule määratakse toetus 0 rubla suuruses, mitte keeldutakse toetuse määramisest. Lisa 1 avamisel PDF-formaadis selgub, et dokumendil on 4 kommentaari, mis olid tehtud 31.01.2024; dokument on välja antud 30.01.2024. Kommentaaride kustutades ilmneb, et tegelikult on A määratud lapsetoetus summas 13920 rublat (01.03.2023-31.12.2023; ca 139 eurot) ja 14839 rublat (alates 01.01.2024; ca 148 eurot). Seega esitati dokument moonutatud kujul ning vaide esitaja püüdis varjata, et kutsuja saab toetusi Venemaal. Samuti soovib vaide lahendaja juhtida tähelepanu Lisale 3, mille kohaselt on A keeldutud toetuse määramisest 3-7 aastase lapse kasvatamise eest, viidates VF valitsuse 31.03.2020 korraldusele nr 384. Vastavalt võrguväljaandele, kus avaldatakse VF õigusaktid, on eelmainitud korraldus kehtetu alates 01.01.2023. Seega ei ole Lisana 3 esitatud tõend usaldusväärne. Eeltoodust tulenevalt on leidnud kinnitust, et perekonna igakuine sissetulek on ca 800 eurot, mis ei ole piisav ega taga perekonna toimetulekut Eestis. Vaide lahendaja soovib tuua esile, et A peretoetuste saamine Venemaal näitab muuhulgas, et tal on seos Venemaaga, ta elab ja kasvatab seal last. 3.4 Väide, et B läheb 2024.aastal kooli Tartus on paljasõnaline ja tõendamata. Vaide esitajale oli antud elamisluba viieks aastaks ning perekonnal oli võimalus Eestisse elama asuda ja panna laps kooli alates 2023.aastast. Perekond on aga otsustanud, et laps peab õppima Venemaa koolis. Vaide esitaja väljendas kavatsust jätkata lapse haridusteed Eestis vaid pärast seda, kui talle keelduti elamisloa pikendamisest. Vaide esitaja viitab laste õiguste konventsioonile ja lastekaitseseadusele. Samas ei kahjustata vaidlustatud otsusega lapse huve, kuna laps elab vanematega Venemaal.

5.Kaebuse põhjendus. 5.1 PPA dokumentidest ei ole võimalik teha järeldust, et PPA on enne elamisloa pikendamisest keeldumist pöördunud kaebaja abikaasa poole, et kontrollida VMS § 142 lg-s 2 nimetatud asjaolu. Kaebaja abikaasale pole antud võimalust tõendada, et tal pole võimalik kolmandasse riiki elama asuda. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikkus vastustaja uurimispõhimõtet. 5.2 VMS § 142 lg 2 nõuab koosmõjus VMS § 131 lg-ga 1, et mõlemad abikaasad tõendaksid abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa pikendamise menetluses, et neil pole võimalik asuda elama kolmandasse riiki. Probleemiks on, kas selline VMS § 142 lg-s 2 sätestatud nõue on kooskõlas perekondade taasühinemise direktiiviga. Direktiivi põhjenduse 2 järgi tuleks perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu. Siin peetakse silmas perekonnaelu kaitset selles liikmesriigis, kuhu kolmanda riigi kodanik on abikaasa juurde elama asunud. Direktiivist on selgelt välja loetav, et see on vastu võetud selleks, et kolmanda riigi kodanik (taotleja) saaks asuda elama ja jääda elama liikmesriigis koos seal seaduslikult elava abikaasaga (kustutajaga) perekonnaelu, et austada tuleb perekonnapõhiõigust ja kõik liikmesriigi sellekohased otsustused peavad olema proportsionaalsed läbi perekonnapõhiõiguse prisma. Direktiivi art 16 lg 1 p-s a on sätestatud, et liikmesriigid võivad vajaduse korral pereliikme elamisloa pikendamisest keelduda, kui selles direktiivis sätestatud tingimused ei ole enam täidetud. Direktiiv ei nimeta võimalust elada abikaasa päritoluriigis elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise iseseisva alusena. 5.3 VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. Olukorda ei leevenda piisavalt ka lootus VMS § 241 lg 4 kohaldamise võimalusele. Kolmandasse riiki koos perega asumise otsuse tegemisel on lootus VMS § 241 lg 4 kohaldamisele ebakindel. 5.4 Lapse õiguste konventsiooni (LÕK) art-st 3 ning lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPAd, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis elamise õiguse üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi.

oma sellekohast väidet mitte kuidagi tõendanud. See, et tegemist on Eesti kodanikuga (ehk topeltkodakondsusega), kellel on rahvatikuregistris elukohaks märgitud Eesti aadress, ei tähenda automaatselt seda, et tema puhul tuleks jaatada Eestis elamist. PPA on oma otsuses põhjendatult järeldanud, et kaebaja abikaasa, kelle juurde elama asumiseks tähtajalist elamisluba pikendada sooviti, ei ela Eestis. PPA seisukoht ei ole oletustele tuginev, vaid põhineb faktilistel asjaoludel ning kaebaja ei ole PPA seisukohta ei haldusmenetluses ega ka kaebuses ümber lükanud. 6.2 Kaebajale oli antud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks, kuid perena ei asutud tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul, milleks oli 5 aastat, Eestisse elama. Sellises olukorras ei ole tähtajalise elamisloa pikendamine põhjendatud ning PPA saanuks ainuüksi sellel põhjusel keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest. Vastustaja rõhutab, et Eesti kodanikuga abiellumine ei garanteeri tähtajalise elamisloa andmist või selle pikendamist, kui tegelikkuses perekonnaelu Eestis ei elata. Ka kohtupraktikas on toonitatud, et abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa andmist ei õigusta ainuüksi asjaolu, et kaebaja abikaasa on Eesti kodanik ehk Eesti kodanikuga abiellumine ei garanteeri, et elamisluba tuleb anda või pikendada. Vastustaja märgib ka, et VMS-s ei ole sätestatud erandeid, et kui kutsujaks on Eesti kodanik, siis mõni tähtajalise elamisloa andmise üldtingimus ei kohaldu või et tähtajalise elamisloa taotlus ei pea sellisel juhul olema põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja abikaasa on Eestis sündinud, käinud lasteaias, õppinud Eestis ja siin elavad tema sugulased ei ole antud juhul asjakohane, sest pereelu riivet ei esine. PPA otsuse tulemusel ei ole abikaasad kohustatud otsustama, kas perekond läheb lahku või peab Eesti kodanik järgnema oma abikaasale teise riiki perekonnaelu jätkamiseks. 6.3 Kaebuses tuuakse välja, et PPA ei palunud mõlemal abikaasal tõendada, et neil ei ole võimalik asuda elama kolmandasse riiki. Vastustaja on seisukohal, et kuna PPA on tõendanud, et kaebaja, tema abikaasa ning laps elavad VF-s, mis on ühtlasi nende kodakondsusjärgne riik, siis puudus põhjus, miks oleks pidanud paluma nimetatud asjaolu eraldi tõendada. 6.5 Lisaks sellele, et PPA leidis, et tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud, asus PPA ka seisukohale, et tingimused tähtajalise elamisloa pikendamiseks ei ole täidetud (VMS § 144 p 4; § 117 lg 1 p 2) ja. Kuivõrd kaebuses ei vaidlustata PPA otsust selles osas, siis järelikult kaebajal puudusid vastuväited PPA otsusele selles osas.