lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-24-739/7

Rahvastik › Välismaalased

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 17.04.2024

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-24-739/7
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Rahvastik › Välismaalased
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
17.04.2024
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2069
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

17.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-739 X kaebus Politsei ja Piirvalveameti 07.12.2023 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.1/3041-1 ja 28.02.2024 vaideotsuse nr 15.33.1/2918-11 tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 26.03.2024 määrus

Haldusasi

Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja KA

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.03.2024 määruse resolutsiooni punkti 5 peale haldusasjas nr 3-24-739.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.03.2024 määruse resolutsiooni punkt 5 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele oli antud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kehtivusega 17.01.2019–16.01.2024.

Sarnased lahendid

Rahvastik
  • 06.07.20263-26-1127/20Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 02.07.20263-25-2126/93Riigikohtu halduskolleegium
  • 02.07.20263-26-1026/46Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-24-3298/24Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-24-3396/14Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1162/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
2.X esitas 10.10.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel abikaasa juurde elama asumiseks.
3.PPA keeldus 07.12.2023 otsusega nr 15.3-3.1/3041-1 X tähtajalise elamisloa pikendamisest juhindudes VMS § 211 lg-st 1 ja §-st 16 ning tulenevalt VMS § 123 p-st 2 ja § 142 lg-st 1. VMS § 117 lg 1 p-st 2 tulenevalt on tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks, et välismaalasele tegelik elukoht Eestis. Tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole põhjendatud, kui faktiliselt Eestis ei elata ning Eestiga seob välismaalast vaid Eesti ettevõttes töötamine. Menetluses kogutud andmete (sh piiriületuste kontrollimise) põhjal on PPA jõudnud

3-24-739 veendumusele, et nii taotleja abikaasa kui ka taotleja ise ja alaealine laps põhielukohaga Eestis ei ela, Eestis käiakse pigem tööl. VMS § 123 p 2 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. VMS § 144 p 4 kohaselt keeldutakse abikaasa juurde elama asumiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest, kui abikaasa või perekonna legaalne sissetulek ei taga perekonna ülalpidamist Eestis. Tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks on legaalse sissetuleku nõue vastavalt VMS §-le 139, s.t kui välismaalane taotleb elama asumist Eestis elava abikaasa juurde, peab tema abikaasal olema püsiv legaalne sissetulek, mis tagab perekonna ülalpidamise Eestis, või peab abikaasade ühine püsiv legaalne sissetulek tagama perekonna ülalpidamise Eestis. Taotluse esitamise hetkel kehtinud siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 53 kohaselt on elamisloa ja selle pikendamise tingimusena legaalse sissetuleku määrad taotlemise hetkel taotleja pere kohta (taotleja, abikaasa ja laps) 1200 eurot kuus. Maksuja Tolliameti (MTA) andmete põhjal ei vasta pere legaalsete sissetulekute suurus nõutud tingimustele. Taotleja ei ole esitanud selgitusi ega dokumente, mille alusel oleks võimalik PPAl tingimuste täitmist hinnata, kuigi PPA on palunud taotlejal vastavad dokumendid edastada. Seega ei vasta taotleja elamisloa pikendamise tingimustele. VMS § 142 lg 1 tulenevalt võib elamisloa taotluse elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde lugeda põhjendamatuks, kui Eestis elaval abikaasal on võimalik elama asuda oma abikaasa kodakondsusjärgsesse riiki või asukohariiki või abikaasadel on võimalik elama asuda mõnda teise riiki. PPA on menetluse käigus tuvastanud, et taotleja abikaasa peamine elukoht ei ole Eesti ning perekond elab nii taotleja, tema abikaasa kui ka alaealise lapse kodakondsusjärgses riigis (abikaasal ja alaealisel lapsel on Eesti ja Venemaa kodakondsus). PPA analüüsis taotleja abikaasa piiriületuse andmeid ajavahemikul 17.01.2019–04.12.2023. MTA andmetel on taotleja abikaasa töötanud Eestis ajavahemikel 08.12.–20.12.2019; 11.10.– 02.12.2021; 03.12.–20.12.2021; 14.10.–01.12.2022; 02.12.–22.12.2022 ja 09.10.2023 kuni otsuse tegemise ajani. Taotleja abikaasa on 2019. a-l viibinud Eestis 118 korral, peamiselt on sisenetud Eestisse hommikul ning lahkutud Venemaale õhtul, kõige pikem Eestis viibitud ajavahemik on 2019. a detsembris 14 päeva järjest. 2020. a-l külastas taotleja abikaasa Eestit seitsmel korral, 2021. a-l 11 korral (seejuures enamasti töötamisega seoses ning peamiselt on Eestis viibitud 1–3 päeva), 2022. a-l 20 korral ning 2023. a-l 17 korral samuti peamiselt töötamisega seotud asjaoludel. Ajal, mil ta MTA töötamise registri kohaselt Eestis ei töötanud, on tema Eestis viibimine olnud pigem lühiajaline, peamiselt on Eestisse sisenetud ja siit väljutud samal päeval. Eesti väisamise asjaolu ilmestab samuti Eestis viibimise aeg, mis piirdus olulise hulga külastuste korral vaid 0,5–3 tunniga. Saab järeldada, et isik töötas neil aastatel (v.a 2020) Eestis kuni kolm kuud Eestis, kuid tema põhielukoht on siiski Venemaal. Seejuures ei tulene VMS-ist konkreetset päevade arvu, kui palju võib välismaalane Eestist eemal viibida, hindamaks, kas ta elab püsivalt Eestis, vaid PPA hindab seda teadaolevate andmete põhjal kogumis. Piiriületuste andmete kohaselt ajavahemikul 17.01.2019–04.12.2023 on taotleja alaealine laps käinud Eestis viiel korral ja lahkunud siit samal või järgmisel päeval. Pereregistri andmetel on isiku sünni- ja elukoht Venemaa Föderatsioon, isik ei ole ka leitav Eesti haridusasutuste (koolide) nimekirjast. PPA hinnangul ei ole eluliselt usutav ega taotleja poolt tõendatud, et 2016. a-l sündinud laps elab perekonnast eraldi. Seega on PPA seisukohal, et taotleja tütre põhielukoht on väljaspool Eestit. Taotleja on omasõnaliselt kinnitanud, et viibib suure osa ajast Venemaal perekondlikel põhjustel. Taotleja töötab rahvusvaheliste vedude autojuhina ning selgituste kohaselt on kuni selle aasta suveni olnud veod peamiselt Venemaa suunal. Asjaolu, et sõlmitud on ilma renditasuta elukoha rendileping tööandjaga, viitab sellele, et nimetatud elukohta pakub tööandja töösuhte kestvuse ajal ning taotlejale võimaliku töö- ja puhkeaja tagamiseks. PPA on jõudnud järeldusele, et Eesti tähtajalist elamisluba vajatakse 2(5)

3-24-739 pigem mugavamaks piiriületuseks, et töötada Eestis (sh Euroopa Liidus). Kuivõrd asjaolude pinnalt nähtub, et abikaasa ja perekond ei ela tegelikult Eestis, ei vasta taotleja tingimustele ning tähtajalise elamisloa pikendamine abikaasa juurde ei ole põhjendatud. Taotlejal on võimalik koos oma perekonnaga elada taotleja kodakondsusjärgses riigis, sest taotleja abikaasa elab koos alaealise lapsega endiselt Venemaal ning ei ole asutud elama põhielukohaga Eestisse.

4.X esitas PPA 07.12.2023 otsuse nr 15.3-3.1/3041-1 peale vaide, mille PPA jättis 28.02.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2918-11 rahuldamata.
5.X esitas 11.03.2024 (täpsustatud 18.03.2024) Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.12.2023 otsuse nr 15.3-3.1/3041-1 ja 28.02.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2918-11 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebajal on õigus viibida Eestis. Kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, kes on siin sündinud ja õppinud ja kes elab praeguseni Eestis. Siin elavad kõik tema sugulased. Kaebajal ja tema abikaasal on ühine laps, kes on Eesti kodanik. Kaebajale oli antud elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. PPA oleks pidanud VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt kaebaja abikaasalt küsima, kas tal on võimlaik asuda elama Venemaale. PPA ei ole seda teinud. PPA on rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-e 13 ja 27. Jääb arusaamatuks, mille alusel tuli PPA järeldusele, et kaebaja abikaasal on võimalik elama asuda Venemaal. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus keelata PPA-l lahkumisettekirjutuse tegemine kuni käesolevas asjas lõpplahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral on kaebaja sunnitud Eestist lahkuma, mis lisaks vajadusele leida elukoht Venemaal rikub kaebaja õigusi perekonnaelule ja raskendab suhtlemist tema Eestis elava abikaasa ja ühise alaealise lapsega.
6.PPA palus jätta 25.03.2024 seisukohas esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal on Eestis viibimise õigus tulenevalt VMS § 43 lg 1 p-st 8 kuni 16.04.2024 (kaebaja tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kehtis kuni 17.01.2024). Alates 17.04.2024 ei ole kaebajal enam seaduslikku alust Eesti Vabariiki sisenemiseks. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei teki taotluses nimetatud tagajärgi. Haldusmenetluses selgus, et kaebaja, tema Eesti Vabariigi kodanikust abikaasa ning nende ühine laps elavad igapäevaselt Venemaal. Kaebaja ja tema abikaasa käivad küll Venemaa ja Eesti vahet, kuid kaebaja seos Eestiga on töötamine ning ka kaebaja abikaasa on Eestis töötanud. Kaebaja ning tema abikaasa piiriületused näitavad selgelt, et elatakse Venemaal. PPA esitab kohtule piiriületuste andmed praeguse seisuga. Seejuures viimasel piiriületusel suunaga Venemaa Föderatsiooni tõi kaebaja välja, et suundub koju. Seega ei oleks kaebaja pere esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel lahutatud ega tekiks kaebajale ka kulutusi, sest perel on Venemaal elukoht. Kaebajal ning tema perekonnal oli võimalik varasema tähtajalise elamisloa kehtivusajal asuda Eestisse elama, kuid seda ei tehtud. Kaebaja selgitused Eestisse elama asumise osas ei ole olnud usutavad.
7.Tallinna Halduskohus võttis 26.03.2024 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 5). Arvestades PPA poolt tuvastatut, mille kohaselt elavad kaebaja, tema Eesti Vabariigi kodanikust abikaasa ja nende ühine laps igapäevaselt Venemaa Föderatsioonis ning Eestis käiakse seoses tööga, ei kaasne esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi kaebaja perekonnaelule. Seega ei too esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine kaebajale kaasa taotluses kirjeldatud tagajärgi. Olukorras, kus tähtajalist elamisluba on taotletud perekonnaelu elamiseks, ei ole asjaolu, et kaebaja ei saa enam Eestis tööl käia, tagajärjeks, mida tuleks kaitsta esialgse õiguskaitse korras.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3(5)

3-24-739

8.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 26.03.2024 määruse resolutsiooni p 5 ja teha uus määrus, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohtu määrus ei ole põhjendatud. Kaebaja vaidlustab PPA väidet, et kaebaja abikaasa ja nende ühine laps elavad igapäevaselt Venemaal ja Eestis käiakse seoses tööga. Kaebaja on esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et abikaasa ja lapse elukoht on Eestis. Kaebaja Eestist välja saatmisega perekond laguneb. Kaebaja abikaasa ja laps ei soovi elada Venemaal, kuna Venemaa on agressorriik ja Eesti kodakondsusega isikutele ohtlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks vajalikuks nõuda selle kohta vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab halduskohtule esitatud vastusega. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
11.Kaebaja on halduskohtule ja ringkonnakohtule esitatud avaldustes väitnud, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik selleks, et vastasel juhul ei ole võimalik tal perega koos elada ja tekivad kulutused seoses Venemaale elukoha leidmisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt ei kaasne esialgse õiguskaitse kohaldamiseta kaebajale tema väidetavaid raskeid tagajärgi. PPA on esitanud halduskohtule kaebaja ja tema abikaasa Eesti–Venemaa piiri ületuste andmed 25.03.2024 seisuga. Nendest nähtub, et kaebaja abikaasa on 2024. a algusest alates sisenenud Eestisse igas kuus vaid üksikutel päevadel ja on alati ka samal päeval Eestist lahkunud. Seejuures on ta ca pooltel juhtudel sisenenud Eestisse vaid mõneks tunniks (vt dtl 80). Samuti on PPA 07.12.2023 otsuses märkinud, et kaebaja 20.05.2016 sündinud ja seega Eestis koolikohustusliku lapse kohta puuduvad andmed Eestis õppimise kohta, samuti puudub tal Eestis ravikindlustus ja elukoha registreering ning otsuse tegemise ajaks oli ta käinud Eestis kokku vaid viiel korral lühiajaliselt (vt dtl 47). Lisaks on PPA 28.02.2024 vaideotsuses toonud esile, et kaebaja on PPA-le esitanud tõendeid, millest ilmneb, et kaebaja abikaasale on määratud Venemaal lapsetoetus nii 2023. kui ka 2024. a-l (dtl 16). Ringkonnakohtu hinnangul on PPA ja halduskohus nende asjaolude ja tõendite põhjal põhjendatult järeldanud, et kaebaja abikaasa ja laps elavad praegu Venemaal, mitte Eestis. Kaebaja ei ole eelnimetatud asjaoludele kaebuses ega määruskaebuses vastu vaielnud ega esitanud nende ümber lükkamiseks ühtegi tõendit ei halduskohtule ega ringkonnakohtule. Seega on arusaamatu kaebaja väide, mille kohaselt on ta piisavalt tõendanud, et tema abikaasa ja laps elavad Eestis. Viimast ei kinnita pelgalt haldusmenetluses PPA-le esitatud üürileping, millest nähtub, et kaebaja on koos abikaasaga alates 21.08.2023 registreeritud oma tööandja poolt ilma tasuta üüritud elamispinnale (vt dtl 47). Üürilepingu olemasolu üksi ei tõenda seda, et kaebaja abikaasa ja laps ka tegelikult igapäevaselt lepingus märgitud elupinnal elavad. Asjakohane on PPA järeldus, et tööandjalt üüritud elupind on seotud kaebaja töösuhte ja tööandjaga võimaliku töö- ja puhkeaja tagamiseks (dtl 51). Seega leidis halduskohus õigesti, et kuivõrd kaebaja abikaasa ja tema laps elavad praegu Venemaal, ei kaasne esialgse õiguskaitse 4(5)

3-24-739 kohaldamata jätmise korral kaebaja perekonnaelule pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. Vastupidist ei järeldu ka määruskaebuses väidetust, et kaebaja ja tema laps ei soovi Venemaal elada, kuna Venemaa on agressorriik ja ohtlik. Asjaolu, et kaebaja abikaasa ja laps elavad endiselt faktiliselt Venemaal ega ole kaebaja varasema elamisloa kehtivuse ajal pidanud vajalikuks Eestisse elama asuda, kinnitab, et väited Venemaal elamise ohtlikkuse kohta ei ole põhjendatud. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt elab kaebaja pere praegu Venemaal, saab ringkonnakohtu hinnangul pidada alusetuks ka kaebaja väiteid vajaduse kohta leida Venemaal elukoht.

12.Kuna asja materjalide põhjal ei nähtu pöördumatuid negatiivseid tagajärgi kaebaja õigustele, puudub eraldi vajadus hinnata kaebuse perspektiivi ja avalike huvide kaalukust.
13.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 26.03.2024 määruse resolutsiooni p 5 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 24.06.20263-26-1875/5Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 24.06.20263-26-1878/5Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja