KÕIVU AED OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14. detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165 ja 13. märtsi 2023. a vaideotsuse nr 13-30.1/23/44-2 tühistamiseks Kaebaja KÕIVU AED OÜ, seaduslik esindaja Liis Peterson
Menetlusosalised
Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Lisbet Sadam Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta KÕIVU AED OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31. märtsil 2025 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.KÕIVU AED OÜ (kaebaja) esitas 11. septembril 2019 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) toetustaotluse põllumajandusliku tegevusega alustava noore
3-23-783 ettevõtja toetuse saamiseks. Kaebaja taotles toetust õunapuuistikute ja õunamahla tootmisseadmete soetamiseks.
2.PRIA rahuldas 11. novembri 2019. a otsusega nr 13-30.1/19/744 ja 10. jaanuari 2022. a otsusega nr 13-30.1/22/29 kaebaja toetustaotluse ja maksis määratud toetuse täies ulatuses välja (vastavalt 30 000 eurot ja 10 000 eurot).
3.PRIA tunnistas 14. detsembri 2022. a otsusega nr 13-30.1/22/1165 kaebajat puudutavas osas 11. novembri 2019. a otsuse nr 13-30.1/19/744 ning 10. jaanuari 2022. a otsuse nr 1330.1/22/29 kehtetuks ning nõudis kaebajalt alusetult saadud toetuse (40 000 eurot) tagasi. Kaebaja esitas 10. jaanuaril 2023 eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 13. märtsi 2023. a vaideotsusega nr 13-30.1/23/44-2 rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 12. aprillil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 14. detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165 ja 13. märtsi 2023. a vaideotsuse nr 13-30.1/23/44-2 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule hiljem täiendatud taotluse, milles palus PRIA 14. detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165 kehtivuse ja täitmise (sh viivisearvestus) kohtumenetluse ajaks peatada.
5.Tartu Halduskohus võttis 12. aprilli 2023. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Kohus jättis 18. aprilli 2023. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
6.Vastustaja esitas 26. mail 2023 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus määras 19. detsembri 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
8.1.Kaebaja tegeleb aktiivselt õunamahla tootmise ja turustamisega ning investeeringuobjektiks olnud tootmisliin on rakendatud tööle. Tegemist oli pikaajalise projektiga, mille bioloogiline vara on rajatud õunaistandus, mille saagikus saabub 5 aastat pärast rajamist. Kuni õunaistandusest õunte saamiseni, saab kaebaja tooraine vanast õunaistandusest, mille kaebaja on rentinud Heiti kinnistul. Nimetatud kinnistult saadavaid õunu kasutatakse hiljem täiendavalt ka enda rajatud õunaistandusest saadavale saagile.
8.2.Kaebaja on aktiivne põllumajandustootja, sest investeeringuobjektiks olnud tootmisliin on töösse rakendatud, noor õunaistandus on rajatud, renditud on vana õunaistandus Heiti kinnistul ning õunapuu istikute lõikus on toimunud. Omatoodang on saadud odra ja õunamahla müügist. Otra kasvatati Heiti kinnistul ja toodang müüdi Kõivu Agro OÜ-le, tootmisega seotud kulud puuduvad. Õunamahla tootmiseks kasutati soetatud tootmisliini ning tooraineks olid Heiti kinnistult korjatud õunad. Tootmine toimus pereliikmete vastastikusel abil ning kulutused tootmisele puuduvad. Mahla müügitehingud toimusid sularahas ning tehingute toimumist tõendavad müügiarvestusse tehtud kanded.
3-23-783
8.3.Kõik kavandatavas otsuses toodud puudused said kõrvaldatud ja tõendatud PRIA poolt teostatud täiendava kohapealse kontrolli käigus 25. oktoobril 2022. Sellest hoolimata tegi PRIA õigusvastaselt tagasinõudega otsuse.
8.4.Kaebaja kavandas algselt õunaistanduse rajamist Heiti kinnistule, kuid otsustas selle parema veevarustuse tõttu rajada ettevõtja elukohaks olevale kinnistule. Teadmatusest ei teavitatud sellest PRIA-t. Omatoodang oder kasvatati rendipinnal (Heiti kinnistul) ning see müüdi Kõivu Agro OÜ-le 9. detsembril 2020, mida kinnitab ülekanne. Odra tootmisega seotud kulud puuduvad. Teine omatoodang (õunamahl) toodeti tootmisliini abil Heiti kinnistult korjatud õuntest. Tööjõukulude optimeerimise tõttu kaebaja palgatööjõudu ei kasutanud, erinevad tööd tehti vastastikuse abistamise raames, mistõttu ei kajastu kuluaruandes ka tootmiskulusid. Mahla müügitehingud tehti sularahas ja tehingu asjaolud fikseeriti vihikus. Seal on kuupäevade järgi esitatud müüdud kogused ja tehingu hind. Omatoodangu käibelt on käibemaks tasutud. Kaebaja tegevusi ei kontrollitud õigel ajal.
8.5.Toetuse tagasinõue täies mahus on ebaproportsionaalne, sest nõude aluseks olevaid tegureid on ühepoolselt tõlgendatud ning ei arvestata rikkumise ulatusega. Kaebaja ei ole tahtlikult tingimusi rikkunud. Taotluses märgitud investeeringud on täies mahus teostatud, tõendamata on vaid kulutused summas 314,59 eurot ning üksnes selles ulatuses on tagasinõue õigustatud.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Kaebaja on rikkunud meetme määruses sätestatud nõudeid, kuivõrd puuduvad tõendid, et kaebaja oleks ise tootmistegevusega tegelenud ja aktiivseks põllumajandustootjaks muutunud. Vaidlust ei ole selles, et tootmisliin on rajatud, kuid kaebaja ei ole tegelikkuses täitnud toetuse saamiseks kehtestatud tingimusi. Äriühing asutati vaid mõned nädalad enne toetustaotluse esitamist ning samas tegevuskohas tegutsevad veel kaks põllumajandustootjat – Kõivu Agro OÜ ja FIE Heldur Petersoni Kõivu-Andrese talu. Need isikud on majanduslikult ja isikuliselt tihedalt seotud ning tegutsevad lähestikku ning kaebaja on ise tunnistanud, et samas asukohas tegutsevad põllumajandustootjad või tootmistegevus toimus nende isikute abil. Kõikide põllumajandustootjate seaduslikud esindajad on omavahel sugulased. Kaebaja on ise kinnitanud, et põllumajandustoodete tootmine ja turustamine toimus pereliikmete abil. Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et Kõivu Agro OÜ ja FIE Heldur Petersoni Kõivu-Andrese talu ei oleks vastanud toetuse saamise tingimustele.
9.2.Maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) alusel määratava toetuse eesmärgiks on tagada, et põllumajandustootja muutub majanduslikult aktiivseks turule orienteeritud ettevõtjaks ning tema äriplaanis kavandatu realiseeruks ja meetme eesmärgid saaksid täidetud (määruse nr 53 § 14 lg 2 p-d 4 ja 5). Seega pidi kaebaja muutuma aktiivseks 18 kuu jooksul alates toetuse määramisest ning saama omatoodetud põlumajandussaaduste müügitulu vähemalt 4000 euro ulatuses majandusaasta kohta. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pole omatoodangu saamiseks kulutusi, v. a pakendamine, teinud ning tema panus omatoodangu saamiseks on olnud vähene. Omatoodang on saadud seotud isikute kaasabil. Määruse nr 53 mõttes peab lähtuvalt sõnastusest omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu olema peamiselt taotleja poolt ise toodetud, mitte teiselt isikult teenusena sisse ostetud, koostöös valmistatud või muu kauba vastu vahetamisest saadud. Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisse ostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad.
9.3.Arusaamatu on, kust täpselt pärines tooraine õunamahla tootmiseks, kaebaja selgitused on vastuolulised. Kaebajal puuduvad ka kuludokumendid, mis kinnitaksid, et ta on
3-23-783 viljakoristusega ise tegelenud. Kuna kaebaja ei ole kulutusi tootmisele teinud ja tegelikkuses võttes arvesse kaebaja seadusliku esindaja selgitusi selles osas, et ta viibis enamuse ajast välislähetuses, ei ole kaebaja ise tootmistegevusse panustanud, siis ei saa vastustaja hinnangul saadud müügitulu kaebaja omatoodanguks pidada. Õunamahla müügi sularaha tehingute kohta on vormistatud vihikusse ainult üks kassa sissetuleku order. Kajastatud andmetest ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, kellele mahla müüdi, mis koguses ja mis hinnaga. Kaebaja raamatupidamine ei vasta selles osas raamatupidamise seaduse § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Kaebaja raamatupidamisdokumendid ei võimalda meetme tingimusi täidetuks lugeda. Tehingute korrektselt dokumenteerimata jätmisega võttis kaebaja ise riski, et ei suuda kontrollide toimumisel veenvalt tõendada tehingute toimumist ja nende sisu. Seda kinnitab ka senine kohtupraktika.
9.4.Kaebaja selgitused odra kasvatamisega seonduvalt ei ole eluliselt ustavad. Kaebaja rentis väidetavalt maa, millele Kõigu Agro OÜ oli juba odra külvanud. Maa ettevalmistamise, vilja külvamisega ja koristamisega kaebaja ei tegelenud. Seega kandis Kõivu Agro OÜ vilja kasvatamisega seotud kulutused ning ostis seejärel väidetavalt kaebajalt sama vilja. Vastustaja hinnangul ei ole see tavapärases majandustegevuses usutav vaatamata asjaolule, et tasumine on toimunud ülekandega.
9.5.Kaebaja muutumine aktiivseks põllumajandustootjaks ei ole kinnitust leidnud - odra kasvatamises kaebaja osalenud ei ole ning õunapuude lõikus, millele kaebaja tugineb, ei ole samuti kinnitust leidnud. Väär on kaebaja väide, et enne vaidlustatud otsuse tegemist olid puudused kõrvaldatud ning tõendatud PRIA poolt teostatud täiendava kohapealse kontrolli käigus.
9.6.Kaebaja tegevus viitab tingimuste kunstlikule täitmisele, mille eesmärgiks oli kasutada kaebajat toetuse saamiseks, kuid nõuete täitmist üritatakse tõendada tehingutega, mis on näilikud või mille sisu on ebausutav. Koostoimes tuvastatud objektiivsete kriteeriumitega seisneb eeltoodus ka subjektiivne külg, mis näitab kaebaja teadlikku tegevust toetuse saamise tingimuste vastaselt.
9.7.Kaebaja ei ole tõendanud kõiki investeeringute tegemisega seotud kulusid, mille maksmist on kaebaja vastutajalt taotlenud. Nõuetele vastavuse eest ning esitatud andmete tegelikkusele vastavuse eest vastutab ja saabki vastutada ainult taotleja, mitte PRIA. Kui PRIA tuvastab pärast toetuse maksmist toetuse andmise ja kasutamise nõuetele mittevastavuse või nõuete rikkumise, on PRIA kohustatud nõudma makstud toetuse osaliselt või täielikult tagasi (otsuse tegemise ajal kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses (ELÜPS) ja määruses nr 1306/2013 sätestatust. Etteheidetavad rikkumised on seotud kohustustega määruse nr 640/2014 artikkel 35 lg 2 tähenduses, millede puhul tuleb toetuse osalise või täieliku tühistamise otsustamiseks teostada kaalutlusõigust rikkumise raskust, ulatust, kestust ja kordumist arvesse võttes. Vastustaja on seda otsuse tegemisel järginud.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidluse all on PRIA 14. detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165, millega tunnistati varasem kaebajale toetuse määramise otsus kehtetuks ja tehti kaebajale 40 000 euro suurune tagasinõue, õiguspärasus. Kaebaja hinnangul vastab tema tegevus toetustingimustele ning ta pole toetuse saamise tingimusi kunstlikult täitnud. Kaebaja palub eelnimetatud PRIA otsuse ja
13.märtsi 2023. a vaideotsuse tühistada. PRIA hinnangul ei ole kaebaja tegelikkuses täitnud toetuse saamiseks kehtestatud tingimusi, sest omatoodang on saadud suures osas seotud isikute kaasabil ning müügitulu saamine nõuetavas ulatuses ei ole tõendamist leidnud, samuti ei ole kaebaja muutumine aktiivseks põllumajandustootjaks kinnitust leidnud.
3-23-783
11.Kohus nõustub vastustaja otsuses, kontrollaktides ja vaideotsuses tuvastatud asjaolude ning tehtud järeldustega müügitulu nõude täitmise ning omatoodangu realiseerimise kohta ega pea vajalikuks neid detailselt korrata (HKMS § 165 lg 2). Kuigi omatoodangu mõiste sisustamisel on kohtupraktikas toimunud vaidlustatud käskkirja järgselt mõningased muutused on vastustaja põhiseisukoht selles asjas müügitulu nõude mittekohase täitmise ning aktiivseks põllumajandustootjaks mittemuutumise kohta põhjendatud. Kohtu hinnangul ei kinnita kaebuses esitatud vastuväited vastustaja järelduste kohta vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse õigusvastasust ega tingi kaebuse rahuldamist. Oma järeldusi põhjendab kohus järgmiselt.
12.Kuna vastustaja ei ole otsuses tuginenud sellele, et kaebaja võis moodustada Kõivu Agro OÜ-ga ja FIE-ga Heldur Peterson Kõivu-Andres talu ühise põllumajandusliku majapidamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1307/2013 mõttes, siis kohus selles osas seisukohta ei kujunda. Küll peab kohus vajalikuks märkida, et isikute omavaheline seotus kaebaja tegevuse korraldamisel on esitatud materjalide pinnalt arvestataval tasemel. Ilmselge on see, et kaebaja tegevust mõjutas vahetult eelnimetatud ettevõtjate tegevus omatoodangu valmistamisel ja müümisel.
13.Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 näeb ette, et toetuse saamisega võtab toetuse saaja kohustuse tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro ning sama sätte p 7 kohaselt kohustuse tagada, et tema põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtus on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 14 000 euro, kui ta tegutseb peamiselt puuvilja-, marja-, pähkli-, köögivilja-, viinamarja-, veise- või hobusekasvatuse või mesinduse tegevusalal ja punktis 5 sätestatud nõue ei ole täidetud. Sellises sõnastuses jõustusid sätted 14. märtsil 2021, määruse nr 53 § 18 lg 4 kohaselt kohaldatakse neid toetuse saajatele tagasiulatuvalt alates 2016. aastast. Vastustaja on jätnud otsuses ja vaideotsuses selle arvestamata ning on kohustusena viidanud määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 toetuse määramise aegsele redaktsioonile, mis nägi ette taotlejale kohustuse tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on igal majandusaastal üle 4000 euro arvates taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni. See eksimus ei mõjuta siiski asjaolu, et asjakohasel aastal ei olnud kaebajal tõendatud müügitulu üle 4000 euro ning kaebaja enda roll ja tegevus omatoodangu saamiseks oli marginaalne.
14.Määruse nr 53 § 4 lg 3 ja § 14 lg 2 p 5 kohaselt on taotlejal kohustus äriplaanis kavandada ja ta võtab kohustuse reaalsuses ka tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro. Tegemist on toetuskõlblikkuse kriteeriumiga, mille täitmata jätmisel ei ole toetuse andmine lubatav. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-20-1374, et maaeluministri 3. veebruari 2017. a määruses nr 14 kasutatud määratlemata õigusmõiste „omatoodetud põllumajandustoote“ sisustamisel saab arvestada, et eesmärgiks oli toetuse andmine ettevõtjale, kes ise toodaks või kasvataks toodangut. Tavapäraselt saab omatoodetud toote all mõista ise, oma vahenditega tehtud/kasvatatud toodet. Seega, kui on tõendatud, et taotleja tegeles loomade aretuse või pidamisega ning elusloomi edasi müüs, on tegemist omatoodanguga. Samuti, kui rohi kasvas põllumajandustootja heinamaal ja hein sealt koristati ning tootja selle müüs, on tegemist tootja enda toodanguga. Üldjuhul ei peeta vajalikuks omatoodetud toote puhul lähtuda sellest, kui kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju kulutusi selleks tehti. Seetõttu ei pruugi tootega seonduva kulu täpne osakaal ja piisav tootmistsükkel olla omatoodangu mõiste sisustamisel määrav. Kui täitevvõimu hinnangul oleks toetuse saamiseks oluline omatoodangu
3-23-783 puhul ette näha selle tootmiseks kulunud aeg ja kulutused, oleks see tulnud määruses selgelt sõnastada. Määruse nr 14 § 2 lg 1 mõte on, et arvesse ei võetaks teiste toodetud põllumajandustoodete vahendamist ilma taotleja panuseta toote väärtuse tõstmisse. Samuti on oluline kindlaks teha, kas taotleja tegutseb ise põllumajandustootjana või esitleb kellegi teise toodetud tooteid oma toodete pähe, luues kunstlikult toetuse saamise tingimused (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2024. a otsus asjas nr 3-20-1374, p-d 13-14). Kohus mõistab Riigikohtu positsiooni nii, et üksnes või peamiselt vahendustegevusele iseloomulike toimingute tegemine ei anna õigust käsitleda toodangut omatoodanguna, kuid omatoodanguks kvalifitseerimisel ei ole täpne tulu ja kulu suhe ning ajalised kriteeriumid määravalt olulised. Toetuse taotleja võib kasutada ka teiste isikute abi, kusjuures selle eest tasumise viis ei pruugi olla määrav (vt eelviidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-1374, p 17). Eelnimetatud põhimõtted on rakendatavad ka määruse nr 53 alusel antavale toetusele, mis samuti seab üheks toetuse saamise kriteeriumiks omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu saamise.
15.Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada näiteks sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisse ostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Kaebaja on aktiivseks põllumajandustootjaks muutumise ja müügitulu saamise kinnituseks märkinud, et tegeles õunamahla ja odra müügiga. PRIA-le ja kohtule esitatud materjalide ja seisukohtade pinnalt on ilmselge, et omatoodangu saamisel on arvestavat mõju omanud kaebaja juhatuse liikme L. Petersoni lähisugulastega seotud Kõivu Agro OÜ ning FIE Heldur Petersoni KõivuAndrese talu tegevus maa rentimisel, kaebaja toorainega varustamisel kui ka toodangu valmistamisel. Kaebaja ei ole suuresti vastu vaielnud PRIA seisukohale, et kaebaja enda kulud tooraine ning müügitulu aluseks oleva omatoodangu saamiseks on marginaalsed ning suures osas on omatoodangu valmimine toimunud koostöös teiste isikutega pereettevõtte vormis. Kaebaja on selgitanud, et nende toodete saamisel ja tooraine kasvatamisel ning ka müümisel on tema panus olnud marginaalne, sisuliselt kulutusi toodangu saamisel ei ole kaebajale kaasnenud, sest see on saadud teiste pereliikmete ja nende juhitud ettevõtetega tehtud koostöö tulemusena. PRIA-le esitatud selgitused omatoodangu valmistamise kohta ei võimalda kaebaja enda panust pidada märkimisväärseks. Kuigi kaebaja oli soetanud mahla tootmisseadmed, ei olnud tema panus nende kasutamisel ja omatoodangu valmistamisel märkimisväärne. Kaebaja esindaja on ise selgitanud, et näiteks õunamahla müügiga ta ise ei tegelenudki, sest viibis asjakohasel ajal tihti välismaal, samas ühtegi töötajat kaebajal majandusaastaaruande järgi ei olnud ning seega toimus ka müügitegevus tõenäoliselt seotud pereliikmete abil. Ka teravilja kasvatamisega ja müümisega ei nähtu PRIA-le esitatud materjalidest kaebaja enda tugevat panust. Veelgi enam, sisuliselt müüs kaebaja Kõivu Agro OÜ-le teravilja, mis oli saadud perekonnaliikmelt rendile võetud maalt, kuid teravilja külvamisega kaebaja ise ei tegelenud, sest seeme oli juba külvatud. Sama maa eest sai pindalatoetusi Kõivu Agro OÜ, kes maad ka kasutas. Sisuliselt müüs kaebaja seega Kõivu Agro OÜ kuludega saadud toodangu kulutusi teinud äriühingule tagasi. Seega oli kaebaja roll omatoodanguks märgitud teravilja saamisel praktiliselt olematu ning sellist müüki tuleb käsitleda tasuta saadud teise isiku toodangu müümisena. Kaebaja enda vähene tegevus omatoodanguna märgitud toodete saamisel ja realiseerimisel kinnitab ka seda, et kaebajat ei saa käsitleda aktiivse põllumajandustootjana määruse nr 53 § 14 lg 2 p 4 mõttes.
16.Määruse nr 53 § 14 lg 2 p-st 5 tulenevalt oli kaebajal kohustus tõendada omatoodangu müügi mahtu ja sellest saadud tulu ning ta sai selle kohustuse täita eelkõige oma raamatupidamisdokumentide esitamise kaudu. Äriühinguna oli kaebajal vastavalt raamatupidamise seaduse § 2 lg-le 2 ja §-le 4 muu hulgas kohustus dokumenteerida oma
3-23-783 majandustehingud ja säilitada raamatupidamisdokumendid. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui isik asjakohaseid algandmeid ja tõendeid ei esita, ei ole vastustajal millelegi toetuda määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud kohustuse täitmise tuvastamiseks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-20-2554 ja 3-20-2592). Olenemata sellest, kas väidetavalt müüdud õunamahla näol oli arvestades asjaolu, et tooraine saamiseks kaebaja kulutuste tegemist ei tõendanud, tegemist omatoodanguga või mitte, ei võimalda kaebaja selgitused üle 4000 euro suurust müügitulu saamist kinnitatuks lugeda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale raamatupidamise seaduse § 7 lgtes 1 ja 2 sätestatule vastavaid müügiarveid õunamahla müügi kohta. Kaebaja sõnul on kõik õunamahla müügitehingud tehtud eraisikutega sularaha eest ning selle kohta on vormistatud üks sularaha sissetuleku order, kuid puuduvad igat müügitehingut fikseerivad arved. Samuti on koguste müügi kohta esitatud omakäeliselt täidetud vihik, mis ei võimalda samuti tehingu asjaolusid täpsemalt tuvastada (osaline väljavõte dtl 127). Sellisel viisil müügitehingute fikseerimine ei võimalda usaldusväärselt tuvastada müüdud toodangu kogust, tehingu teist poolt ega tehingu summat iga tehingu raames. Kaebaja koostatud üks sularaha sissetulekuorder ei võimalda tehingute tegelikku toimumist kontrollida. Praegusel juhul ei kinnita PRIA kontrollaktides tuvastatud asjaolud ning otsuses kajastatud kaebaja esitatud dokumentide kirjeldus ja sisu sularahas müügitehingute toimumist kaebaja väidetud ulatuses. Seega pole müügitulu nõude täitmine nõutud ulatuses tõendamist leidnud.
17.Seonduvalt õunaistikute soetamise ja istikute lõikusega seotud asjaoludega nõustub kohus PRIA seisukohaga otsuses ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Istikute istutamine taotluses mittemärgitud kinnistule ning sellest PRIA teavitamata jätmine ei ole toetuse saamise ja kasutamise eesmärgiga haakuv. Samuti ei võimalda istikute lõikusega seotud asjaolud mõista, milliste õunapuude lõikuse eest arve esitati ja kas see on kaebaja omatoodangu valmistamisega seonduv kulu.
18.Kokkuvõtlikult saab nõustuda vastustaja otsuses ja vaideotsuses tehtud järeldusega, et kaebaja tegevus omatoodangu valmistamisel, tooraine kasvatamisel ja müügitehingute tegemisel on sedavõrd marginaalne, et seda saab käsitleda tingimuste kunstliku loomisena toetuse saamise eesmärgil. Kaebaja on rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriumit müügitulu saamise nõude puhul.
19.Määruse nr 1306/2013 artiklite 54, 56 ja 63 kohaselt on liikmesriikidel kohustus reageerida toetuse tingimuste rikkumisele. Määruse nr 1306/2013 art 54 (ühissätted) näeb ette eeskirjade eiramise ja kohustuste täitmata jätmise tagajärjed. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Seda normi täpsustab artikkel 56, mis näeb ette erinormina EAFRD toetuste osas erisätted. Määruse nr 1306/2013 art 56 sätestab sarnaselt ELÜPS § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Täiendavalt näeb määruse nr 1306/2013 art 56 ette, et liikmesriigid peavad seejuures arvesse võtma tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 täpsustab, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral määruse (EL)
3-23-783 nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks. Määruse art 63 lg 3 kohaselt kaasneb toetuse maksmise lõpetamisega makstud summade tagasinõudmine. Nimetatud sätetest tulenevalt on PRIA-l üldjuhul kaalumisruum, kuid mitte alati.
20.Määruse nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Määruse nr 640/2014 art 35 lg-te 2 ja 3 järgi keeldutakse taotletud toetuse maksmisest või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muude kohustuste rikkumise korral. Sel juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (art 35 lg 5). Samuti ei maksta toetust või tühistatakse see täielikult, kui tehakse kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata (lg 6). Eelnimetatud normidest tulenevalt sõltub toetuse saamine ja väljamakstud toetuse tagasinõudmine sellest, millise rikkumisega on tegemist. Toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamine ja tagasinõude tegemine on kohustuslik siis, kui tuvastatakse toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine (art 35 lg-d 1 ja 5), samuti siis kui tuvastatakse toetuse saamiseks tingimuste kunstlikult loomine (määrus nr 1306/2013 art 60 ja määrus nr 640/2014 art 35 lg 6). Teistel juhtudel oleneb toetuse tagasinõudmine ja selle ulatus rikutud kohustusest ja rikkumise raskusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest. Ka kohtupraktika kohaselt puudub PRIA-l toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumise tuvastamise korral kaalutlusõigus (Vt nt Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2025. a otsus asjas nr 3-22-129 (p 31) ning sama kohtu otsuseid asjades nr 3-20-911 (p 22), nr 3-202554 (p-d 26-27), nr 3-19-1474 (p-d 18-20), samuti Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus asjas nr 3-22-2052 (p 19)).
21.Kuna kaebaja ei ole järginud omatoodetud põllumajandustoodangu müügitulu nõuet ning tema enda panust omatoodangu valmistamisel saab pidada marginaalseks, lisaks esinevad müügitulu saamise fikseerimises sellised puudujäägid, mis ei võimalda tehingute tegelikku toimumist kontrollida, siis ei ole määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 tingimused sisuliselt täidetud ning kaebaja on seeläbi rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriumi ehk tingimust, mis on eelduseks toetuse määramisel ja/või väljamaksmisel, s.t on toetuskõlblikkuse tingimus. Seega ei olnud PRIA-l toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel ja väljamakstud toetuse tagasinõudmisel kaalumisruumi ega pidanud lähtuma rikkumiste ulatusest. Kaebaja viited sellega seonduvalt ebaproportsionaalsusele ja toetuse osalise tagasinõudmise mittekaalumisele on seetõttu asjakohatud.
22.Eeltoodust tulenevalt ei ole PRIA 14. detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165 tühistamiseks alust ning kuna vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, siis ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jätab seega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
3-23-783 Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.