Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits 14.02.2025, Tartu 3-23-2977 X.X. kaebus seoses sundravi ja tahtest olenematu ravi kohaldamisega Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määrus X.X. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest.
psühhiaatriakliinikusse, kus talle manustati ravimeid edasi. Kaebajale on tekkinud varaline kahju ka seoses sellega, et Võru Linnavalitsus oli tema eestkostjaks ning temalt oli ära võetud allkirjaõigus. Võru Linnavalitsuselt tuleb välja mõista eestkostjana tekitatud kahju ca 23 000 eurot. Jämejala psühhiaatriakliinikus rikuti tema sõnumisaladust ja lõigati juuksed ära, mis on alandamine. Samuti on Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku tegevusest tingitult olnud takistatud kaebaja töötamine teatud töökohtadel, sest diagnoosi tõttu ei ole lubatud töötada merel ja CE-kategooria autojuhina. Kaebaja arvates on tal alus nõuda Võru Linnavalitsuselt või Riigikantseleilt (Eesti Vabariigilt) talle tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja nõuab igakuist kahju hüvitamist määras, mis oleks proportsionaalne tema töötasuga viimasel töökohal (netopalk oli 1500 eurot), mis peaks igal aastal kasvama 2%. Mõni aeg tagasi toimetas politsei alkoholi tarvitanud kaebaja koju viimise asemel arestikambrisse ning kui kaebaja muutus kambris närviliseks, kasutati tema suhtes füüsilist jõudu. Politseiga tekkis konflikt, mille tõttu kaebajat rünnati selja tagant ja pandi tema käed raudu, millest tulenevalt vigastas kaebaja jalga ja langes šokki. Eelneva tagajärjel oli kaebaja enam kui neli kuud töövõimetuslehel. Kaebaja leiab, et Lõuna-Eesti Haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik ja sundravi asutus on tema suhtes alandavalt käitunud ja teda väärkohelnud (haiglatesse isoleerimine, ohjeldusmeetmete kasutamine, paljaks kiskumine, mähkmetesse panemine), mille tõttu nõuab ta ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja toob ka välja, et kriminaalasjas, kus kohaldati talle sundravi, võeti temalt ära elukaaslase nimele vormistatud sõiduk, mille eest on kaebajal õigus nõuda hüvitist. Kaebaja palub ka süüdi tunnistada psühhiaater koos varade konfiskeerimistega.
sõiduki äravõtmisega ei kuulu halduskohtu pädevusse, vaid see lahendatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel. Kaebaja suhtes kohaldati kohtute infosüsteemist nähtuvalt psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis Tartu Maakohtu 16.04.2020. a määrusega kriminaalasjas nr 1-20-1867 karistusseadustiku § 86 lg 1 alusel. Antud kriminaalasjas on kohtumenetlus praeguseks lõppenud (viimases menetluses jõustus lahend 2023. a aprillis). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 20.09.2024. a määruses, et sellisel juhul on kaebajal võimalik kahju hüvitamise taotlus nii seoses sundravi määramisega kui ka seoses kriminaalmenetluses sõiduki äravõtmisega esitada prokuratuurile ning seejärel saab isik vajaduse korral esitada edasikaebuse Riigiprokuratuurile ja maakohtule (SKHS § 16 ja 17). Seega eelnevat arvestades kuulub ka praeguses asjas kriminaalmenetluses kohtumääruse alusel sundravi määramisega ning kriminaalmenetluses sõiduki äravõtmisega tekitatud kahjunõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel kaebajale tagastamisele.
Šveitsist. Ka selle eest tuleks riigilt kaebaja kasuks hüvitised välja mõista. Sundravi kohaldamisega on tehtud kahju kaebaja tervisele, kuigi igal isikul on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele. Kaebaja viitab sellele, et teda ravinud psühhiaater luges tema kirjavahetust ning käitus temaga alandavalt. Sundravi tõttu ravil viibimine vähendas kaebaja tahteaktiivsust, mis on siiani vähene. Raviasutuses alandati kaebajat. See väljendus selles, et tal aeti juuksed maha ning kästi teha alandavaid töid, mille tegemiseks oli olemas personal. Ebakohase sundravi rakendamise tõttu palub kaebaja riigilt välja mõista hüvitis.
HKMS § 46 lg-s 4. Kaebaja on väitnud, et tema esitas kaebuse halduskohtule tähtaegselt, kuid halduskohus on ise asja menetlusega venitanud. Ringkonnakohus selgitab, et see ei ole käsitletav mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamise kontekstis. Kaebajal endal tuleb kaebus esitada kaebetähtaja jooksul. Kaebajal oli selleks aega kolm aastat arvates päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Nagu halduskohus märkis, pidi kaebaja pärast igakordset psühhiaatriakliinikust vabanemist, mil tema suhtes lõpetati tahtest olenematu ravi, mõistma, et talle võib olla tekitatud kahju Tartu Maakohtu määruste alusel tahtest olenematu ravi kohaldamisega. Kuna kaebaja hilines kohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega ning asjas ei esine mitte ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks, on halduskohtu määrus menetluse lõpetamise osas õiguspärane.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.