Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits 14.02.2025, Tartu 3-23-2977 X.X. kaebus seoses sundravi ja tahtest olenematu ravi kohaldamisega Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määrus X.X. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määruse peale.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määrus muutmata.
3.Tagastada kaebajale 27.11.2024, 15.01.2025 ja 03.02.2025 esitatud määruskaebuse lisad.
4.Asendada avaldatavas ringkonnakohtu määruses kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 25.12.2023 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille märkis, et teda on hoitud nii tahtest olenematul kui ka sundravil. Kaebaja leiab, et tal on õigus hüvitisele. Isolatsioon tekitas kaebajale depressiooni ning sellega kaasnes alkoholism. Kaebajale manustati sunniviisiliselt neuroleptikume. Kaebaja on proovinud töötada, kuid ei saa sellega enam hakkama. 2020. a kohaldati kaebaja suhtes sundravi, mille vajadus oli ravi saamisel väidetavalt ära langenud, kuna enne seda sai kaebaja ravi ja tema seisund stabiliseerus. Kaebaja märkis, et sel perioodil oli tema eestkostjaks Võru Linnavalitsus, kes pidi ühtlasi tagama määruse alusel tema ravi, mida aga ei tehtud. Sundravi tõttu ei saanud kaebaja asuda 30.06.–30.10.2020 tööle Šveitsis ning kaotas võimaluse teenida ca 3300 Šveitsi franki kuus, kokku ca 13 200 Šveitsi franki. 2014. a viis politsei kaebaja Lõuna-Eesti Haiglasse, kus ta seoti voodi külge ja manustati talle erinevaid ravimeid. Seejärel viidi ta Tartu
psühhiaatriakliinikusse, kus talle manustati ravimeid edasi. Kaebajale on tekkinud varaline kahju ka seoses sellega, et Võru Linnavalitsus oli tema eestkostjaks ning temalt oli ära võetud allkirjaõigus. Võru Linnavalitsuselt tuleb välja mõista eestkostjana tekitatud kahju ca 23 000 eurot. Jämejala psühhiaatriakliinikus rikuti tema sõnumisaladust ja lõigati juuksed ära, mis on alandamine. Samuti on Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku tegevusest tingitult olnud takistatud kaebaja töötamine teatud töökohtadel, sest diagnoosi tõttu ei ole lubatud töötada merel ja CE-kategooria autojuhina. Kaebaja arvates on tal alus nõuda Võru Linnavalitsuselt või Riigikantseleilt (Eesti Vabariigilt) talle tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja nõuab igakuist kahju hüvitamist määras, mis oleks proportsionaalne tema töötasuga viimasel töökohal (netopalk oli 1500 eurot), mis peaks igal aastal kasvama 2%. Mõni aeg tagasi toimetas politsei alkoholi tarvitanud kaebaja koju viimise asemel arestikambrisse ning kui kaebaja muutus kambris närviliseks, kasutati tema suhtes füüsilist jõudu. Politseiga tekkis konflikt, mille tõttu kaebajat rünnati selja tagant ja pandi tema käed raudu, millest tulenevalt vigastas kaebaja jalga ja langes šokki. Eelneva tagajärjel oli kaebaja enam kui neli kuud töövõimetuslehel. Kaebaja leiab, et Lõuna-Eesti Haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik ja sundravi asutus on tema suhtes alandavalt käitunud ja teda väärkohelnud (haiglatesse isoleerimine, ohjeldusmeetmete kasutamine, paljaks kiskumine, mähkmetesse panemine), mille tõttu nõuab ta ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja toob ka välja, et kriminaalasjas, kus kohaldati talle sundravi, võeti temalt ära elukaaslase nimele vormistatud sõiduk, mille eest on kaebajal õigus nõuda hüvitist. Kaebaja palub ka süüdi tunnistada psühhiaater koos varade konfiskeerimistega.
2.Tartu Halduskohtu lõpetas 22.11.2024. a määrusega haldusasja menetluse kaebaja esitatud hüvitamisnõude osas, mis seondub tahtest olenematu ravi kohaldamise tõttu kaebajalt vabaduse võtmisega (resolutsiooni p 1) ning tagastas kaebuse ülejäänud nõuete osas (resolutsiooni p 2).
3.Halduskohus leidis kaebust tõlgendades, et kaebaja soovib nõuda praeguse kaebusega eelkõige tema suhtes tahtest olenematu ravi ja sundravi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist, samuti ravil viibimise ajal tervishoiuteenuse töötajate poolt tekitatud kahju hüvitamist, Võru Linnavalitsuselt kui eestkostjalt kahju hüvitamist ning ka kriminaalmenetluses auto äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) väidetavale õigusvastasele tegevusele seoses kaebaja kainenema toimetamisega, ei lugenud halduskohus seda praeguse kaebuse aluseks, kuivõrd kaebaja ei ole PPA-lt kahju väljamõistmist nõudnud. Lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et kaebaja on esitanud haldusasjas nr 3-24-22 kaebuse PPA vastu kahju hüvitamiseks seoses tema kainenema toimetamisega. Kaebaja kohtule esitatud avaldusi arvestades seonduvad praeguse kaebuse nõuded kaebaja suhtes tahtest olenematu ravi ja sundravi kohaldamise ning eestkostega.
4.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja esitanud analoogse kaebuse ka haldusasjas nr 3-24-776, mille nõuded kattuvad osaliselt praeguses kaebuses esitatud nõuetega. Seda kohtuasja lahendas Tallinna Halduskohus, kuna kaebuse algses versioonis sisalduvad nõuded allusid Tallinna Halduskohtule, mistõttu tuli kaebuse menetlemist jätkata samas kohtus ka pärast selle täiendamist. Selles asjas esitatud kaebuse tagastas Tallinna Halduskohus 02.07.2024. a määrusega. Nimetatud määruse peale esitatud määruskaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 20.09.2024. a määrusega rahuldamata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi. Riigikohus ei võtnud 12.11.2024. a määrusega kaebaja määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2024. a määruse peale menetlusse.
5.Haldusasjas nr 3-24-776 leidsid kohtud, et kahju hüvitamise nõue seoses kriminaalmenetluses kohtumääruse alusel sundravi määramisega ning kriminaalmenetluses
sõiduki äravõtmisega ei kuulu halduskohtu pädevusse, vaid see lahendatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel. Kaebaja suhtes kohaldati kohtute infosüsteemist nähtuvalt psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis Tartu Maakohtu 16.04.2020. a määrusega kriminaalasjas nr 1-20-1867 karistusseadustiku § 86 lg 1 alusel. Antud kriminaalasjas on kohtumenetlus praeguseks lõppenud (viimases menetluses jõustus lahend 2023. a aprillis). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 20.09.2024. a määruses, et sellisel juhul on kaebajal võimalik kahju hüvitamise taotlus nii seoses sundravi määramisega kui ka seoses kriminaalmenetluses sõiduki äravõtmisega esitada prokuratuurile ning seejärel saab isik vajaduse korral esitada edasikaebuse Riigiprokuratuurile ja maakohtule (SKHS § 16 ja 17). Seega eelnevat arvestades kuulub ka praeguses asjas kriminaalmenetluses kohtumääruse alusel sundravi määramisega ning kriminaalmenetluses sõiduki äravõtmisega tekitatud kahjunõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel kaebajale tagastamisele.
6.Nõue tunnistada psühhiaater süüdi koos varade konfiskeerimisega ei ole samuti halduskohtu pädevuses ning tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
7.Seoses Võru Linnavalitsuse tegevusega kaebaja eestkostjana ning tervishoiutöötajate tegevusega sundravil viibimise ajal leidsid kohtud haldusasjas nr 3-24-776, et need on eraõiguslikud nõuded ja nende lahendamine ei kuulu samuti halduskohtu pädevusse. Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 sätestab, et kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. PKS § 205 kohaselt saab eestkostja olla ka valla- või linnavalitsus. PKS § 206 lg 1 sätestab, et eestkostja kaitseb eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Muu hulgas peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Võru Linnavalitsus ei teostanud kaebaja eestkostjana avalikku võimu, vaid tegemist oli eraõigusliku suhtega kaebaja ja Võru Linnavalitsuse vahel. Eraõiguslikust suhtest tulenevad vaidlused lahendatakse tsiviilasjana tsiviilkohtumenetluses. Seega tuleb ka Võru Linnavalitsuse vastu esitatud kahjunõue HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel kaebajale tagastada.
8.Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju ravil viimise ajal sellega, et talle manustati sunniviisiliselt ravimeid, tema suhtes kasutati ohjeldusmeetmeid, tema juuksed lõigati ära, tema sõnumisaladust rikuti ning ta võeti paljaks ja pandi mähkmetesse. Diagnoosi tõttu pole tal valitud erialal (CE-kategooria autojuht) ja kohas (merel) lubatud töötada. Halduskohus leidis, et eelnev seondub tervishoiuteenuse osutaja tegevusega, mistõttu on tegemist eraõiguslikus suhtes kahju väidetava tekitamisega ning vaidlus tuleb lahendada maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Halduskohus tagastas nimetatud osas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
9.Kaebaja nõuab kahjuhüvitise väljamõistmist ka selle eest, et tema suhtes kohaldati tahtest olenematut ravi ja temalt võeti seetõttu vabadus. Halduskohus leidis, et selles osas on kaebus halduskohtu pädevuses. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist ka vabaduse võtmise korral. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS § 124 lg 2). Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne eelmenetlust) ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral võib kohus menetluse lõpetada kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3).
10.Halduskohus leidis, et kõnealuse tahtest olenematu ravi kohaldamise käigus kaebajalt vabaduse võtmisega tekitatud kahjunõude osas ei ole kaebus tähtaegselt esitatud ning kaebajal ei saanud olla kaebetähtaja ületamiseks mõjuvaid põhjuseid.
11.HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja suhtes on rakendatud tahtest olenematut ravi neljal korral. Tartu Maakohtu 16.07.2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-54463 rakendati kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset ning paigutati ta isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse kuni 17.07.2014. Samal päeval tegi Tartu Maakohus uue määruse, millega pikendas kaebaja tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 22.08.2014. Tartu Maakohtu 10.05.2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-7030 rakendati kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutati ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates 08.05.2015 kell
22.32.Tartu Maakohus pikendas 12.05.2025. a määrusega esialgse õiguskaitse tähtaega ja paigutas kaebaja isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse kuni neljakümneks päevaks alates 08.05.2015 kell 22.32. Tartu Maakohtu 18.04.2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6043 rakendati kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutati ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o alates 17.04.2016 kell 13.19. Tartu Maakohtu 19.04.2016. a määrusega pikendati kaebaja suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevani alates 17.04.2016 kell 13.19. Tartu Maakohtu 19.07.2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-10908 rakendati kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutati ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks, s.o kuni 22.07.2018 kell 21.05. Tartu Maakohtu 20.07.2018. a määrusega pikendati kaebaja suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist 40 päevani, s.o kuni 27.08.2018. Eelnevaid Tartu Maakohtu määruseid ei ole vaidlustatud ning need on jõustunud. Kohtu hinnangul pidi kaebaja hiljemalt pärast psühhiaatriakliinikust vabanemisi (s.o vastavalt siis 2014. aasta augustis, 2015. aasta juunis, 2016. aasta mais ja 2018. aasta augustis) mõistma, et talle on Tartu Maakohtu määruste alusel tahtest olenematu ravi kohaldamisega kahju tekitatud. Ilmselgelt on 25.12.2023 esitatud kaebus esitatud hilinenult.
12.Kui kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud, tuleb kohtul üldjuhul teha kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepanek (HKMS § 120 lg 1 p 3, § 124 lg-d 1 ja 2 ning § 71 lg 1). Halduskohus ei pidanud seda aga praeguse kaebuse asjaolude põhjal otstarbekaks. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on pärast tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamisi esitanud erinevatele kohtutele hulgaliselt kaebusi, hagisid jm avaldusi. Seega ei saanud kaebajal olla kõnealuse tahtest olenematu ravi kohaldamisega seonduva hüvitamiskaebuse tähtaegseks esitamiseks takistusi. Kuna ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ületamiseks ei nähtunud, ei kuulunud kaebetähtaeg selle nõude osas ennistamisele. Seetõttu lõpetas halduskohus eeltoodu osas asja menetluse HKMS § 46 lg 4, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas 27.11.2024 hiljem täiendatud määruskaebuse, milles märgib, et esitas kahju hüvitamise nõude, mis puudutab sundravi kohaldamist, tähtaegselt. Hoopis kohus on viivitanud asja menetlusse võtmisega aasta aega. Kaebaja viitab sellele, et ta elab vaesuses, kuna temalt on töötamis- ja liikumisvabadus ära võetud ja ka selle eest peaks ta saama hüvitist. Kaebaja märgib, et riiki ja kohalikku omavalitsust tuleb kohustada tagama talle küllaldane elatustase. Seoses sundraviga võeti kaebajalt ära auto ja jäi saamata töötasu
Šveitsist. Ka selle eest tuleks riigilt kaebaja kasuks hüvitised välja mõista. Sundravi kohaldamisega on tehtud kahju kaebaja tervisele, kuigi igal isikul on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele. Kaebaja viitab sellele, et teda ravinud psühhiaater luges tema kirjavahetust ning käitus temaga alandavalt. Sundravi tõttu ravil viibimine vähendas kaebaja tahteaktiivsust, mis on siiani vähene. Raviasutuses alandati kaebajat. See väljendus selles, et tal aeti juuksed maha ning kästi teha alandavaid töid, mille tegemiseks oli olemas personal. Ebakohase sundravi rakendamise tõttu palub kaebaja riigilt välja mõista hüvitis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määruse peale, millega halduskohus leidis, et esiteks ei kuulu halduskohtu pädevusse järgnevad nõuded, ja tagastas need HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel: 1) kahju hüvitamise nõue seoses kriminaalmenetluses kohtumääruse alusel sundravi määramise ja sõiduki äravõtmisega; 2) nõue tunnistada psühhiaater süüdi koos varade konfiskeerimisega; 3) nõue Võru Linnavalitsuse kui eestkostja vastu ning nõue seoses tervishoiutöötajate tegevusega ajal, mil kaebaja viibis sundravil; 4) kahju hüvitamise nõue seoses kaebajale ravimite sunniviisilise manustamise, juuste mahalõikamise, sõnumisaladuse rikkumise ja alandavate tegevuste läbiviimisega kaebaja suhtes ravi ajal ning diagnoosi panemisega, mis ei võimalda kaebajal töötada vabalt valitud ametikohal. Teiseks asus halduskohus seisukohale, et kaebaja suhtes Tartu Maakohtu määruste alusel kohaldatud tahtest olenematu raviga tekitatud kahju hüvitamise kaebus on küll halduskohtu pädevuses, kuid see ei ole esitatud tähtaegselt ning ei esine ka mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu lõpetas halduskohus vastavas osas asja menetluse.
15.Kuna määruskaebuse esitaja kordab korduvalt täiendatud määruskaebuses seisukohti, mida ta esitas kaebuses halduskohtule, mõistab ringkonnakohus, et kaebaja soovib vaidlustada halduskohtu määrust tervikuna.
16.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
17.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määruse peale esitatud määruskaebus on tähtaegne ja vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, et seda on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastavas osas menetlusse.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega sellest, et käesoleva määruse põhjenduste p-s 14 kirjeldatud kaebus ja selle nõuete lahendamine ei kuulu halduskohtu päevusse ning seetõttu tuli kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Ringkonnakohus ei korda siinkohal halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
19.Halduskohus leidis õigesti, et nõue, mis puudutab kaebaja suhtes kohtumääruste alusel kohaldatud tahtest olenematu raviga tekitatud kahju hüvitamist vabaduspõhiõiguse rikkumise tõttu, on esitatud tähtaega rikkudes ning kaebetähtaja rikkumine ei ole vabandatav, mistõttu tuleb asja menetlus halduskohtus lõpetada. Ringkonnakohus ei korda ka siinkohal halduskohtu asjakohaseid põhjendusi, mis halduskohus esitas seoses kaebetähtaja ületamise ja menetluse lõpetamisega. Kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud ühtegi mõjuvat põhjust selle kohta, miks ta ületas hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega, mis on sätestatud
HKMS § 46 lg-s 4. Kaebaja on väitnud, et tema esitas kaebuse halduskohtule tähtaegselt, kuid halduskohus on ise asja menetlusega venitanud. Ringkonnakohus selgitab, et see ei ole käsitletav mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamise kontekstis. Kaebajal endal tuleb kaebus esitada kaebetähtaja jooksul. Kaebajal oli selleks aega kolm aastat arvates päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Nagu halduskohus märkis, pidi kaebaja pärast igakordset psühhiaatriakliinikust vabanemist, mil tema suhtes lõpetati tahtest olenematu ravi, mõistma, et talle võib olla tekitatud kahju Tartu Maakohtu määruste alusel tahtest olenematu ravi kohaldamisega. Kuna kaebaja hilines kohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega ning asjas ei esine mitte ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks, on halduskohtu määrus menetluse lõpetamise osas õiguspärane.
20.Kaebaja on ringkonnakohtule 27.11.2024 esitanud määruskaebusega koos järgnevad lisad: ajakirja Tuna 2011. a 4. numbris ilmunud artikkel „Psühhiaatrilise sundravi kuritarvitamisest Nõukogude Liidus“, saksakeelse töölepingu, Tallinna Ringkonnakohtule adresseeritud kahju hüvitamise nõude ning Tartu Halduskohtule esitatud kaebuse. Lisaks esitas kaebaja 15.01.2025 ja 03.02.2025 ringkonnakohtule helifaili 03.04.2023. a istungist asjas nr 1-201867. Ringkonnakohus tagastab nimetatud lisad kaebajale, kuna need ei ole määruskaebuse lahendamiseks vajalikud.
21.Ringkonnakohus asendab määruses selle avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X lähtudes HKMS § 175 lg-st 3.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.