3-24-3263/11 - Munitsipaal- ja riigivara - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3.Päästame Eesti Metsad MTÜ esitas 02.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse majandus- ja tööstusministri 31.10.2024 käskkirja nr 262 tühistamiseks. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus vaidlusaluse käskkirja kehtivuse peatamiseks kuni praeguses asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Käskkirjaga nr 262 otsustatakse viie esindusliku vääriselupaigaga Harutee mets P4 katastriüksuse eraisikule võõrandamine. Vastavalt keskkonnaministri 04.01.2007 määruse nr 2 „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, kaitse korraldamine ning vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused“ (määrus nr 2) § 261 lg-le 2 on riigimetsas asuvas vääriselupaigas raie keelatud. Vääriselupaiga kaitse eraomandis ehk erametsas on vabatahtlik. Juhul, kui senine riigimets koos vääriselupaigaga võõrandatakse eraomandisse ja realiseerub Harutee mets P4 detailplaneeringuga kavandatu, kaob vääriselupaiga kohustuslik kaitsekord ning sellega seoses kaob suure tõenäosusega ka vääriselupaik ise. Vastustaja tegevus, millega antakse luba kaotada kaitse all eksisteerivad ja esinduslikud vääriselupaigad on otseselt seotud kaebaja põhikirjaliste keskkonnakaitseliste eesmärkidega ja rikub kaebaja õigusi. Kaebaja hinnangul ei ole võimalik võõrandada vääriselupaika riigivaraseaduse (RVS) § 29 lg 1 alusel, sest vääriselupaikade kaitse on vajalik avalikes huvides. Keskkonnakaitse on avalik huvi ja avalike huvide kaitse ja tagamine riigi ülesanne. Kuivõrd Harutee mets P4 kinnistul vääriselupaigad endiselt eksisteerivad, siis on Harutee mets P4 kinnistu endiselt ka riigile vajalik. Ala vajalikkus peitub kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide elupaikade (MS § 23 lg 1) kaitsmises. Seejuures on seadusandja soov olnud, et selliste alade kaitse oleks võimalik ja teostud üldreeglina riigile kuuluvas metsas. Lisaks on kinnisasi vajalik asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele planeerimisseaduse (PlanS) §-s 75 nimetatud ülesannete täitmiseks (RVS § 96 lg 1 p 4). PlanS § 75 reguleerib üldplaneeringu koostamist, mille ülesandeks on PlanS § 75 lg 1 p-de 10, 14 ja 20 kohaselt mh rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamine. Kehtiva Pärnu linna üldplaneeringu kohaselt jääb Harutee mets P4 katastriüksus rohe- ja puhkevõrgustiku koosseisu. Käskkirjaga nr 262 otsustatakse nii Pärnu maakonnaplaneeringu kui Pärnu linna üldplaneeringu 2025+ kohaselt rohevõrgustiku alale kuuluva Harutee mets P4 katastriüksuse 2(8)

3-24-3263 võõrandamine eesmärgiga muuta senine rohevõrgustiku ja puhkemetsa ala erahuve teenivaks tootmis- ja tööstusmaaks. Vastustaja tegevus, millega nõutakse seni rohevõrgustikku kuuluva vääriselupaikadega kaetud katastriüksuse muutmist tootmismaaks, on otseselt seotud kaebaja põhikirjaliste keskkonnakaitseliste eesmärkidega (milleks on ka looduskeskkonna ja väärtuste säilitamine). Kuivõrd käskkirja nr 262 lisatingimusega nähakse ette rohevõrgustiku alade likvideerimine detailplaneeringuga, siis rikub see selgelt kaebaja õigusi. Käskkirjaga nr 262 otsustatakse, et Harutee mets P4 katastriüksuse võõrandamine saab toimuda siis, kui kinnistule on kehtestatud detailplaneering. Kaebaja, mitmed haldusorganid ning ka metanoolitehase arendaja on leidnud, et kavandatav tehas on vastavalt Vabariigi Valitsuse 01.10.2005 määrusele nr 102 „Olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekirja“ p-dele 1 ja 2 olulise ruumilise mõjuga ehitis (ORME). ORME planeerimine ei saa toimuda detailplaneeringu raames, vaid kohaseks haldusmenetluseks on PlanS § 95 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse eriplaneering (teatud juhtudel isegi riigi eriplaneering). Kuivõrd ORME tähendab praegusel juhul olulise suurõnnetuse ohuga ehitist, siis tähendab see ka olulise keskkonnariski tekkimise võimalust. Suurõnnetuste ohu vältimine seondub keskkonnakaitsega keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega on suurõnnetuse ohuga ehitise ebaõige planeerimine seotud kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Kaebaja hinnangul ei ole eraisikul võimalik täita käskkirja nr 262 teist lisatingimust. Vääriselupaiga kaitse on tagatud kahes olukorras: tegemist on avalik-õiguslik isikule kuuluvas metsas asuva vääriselupaigaga, kus määruse nr 2 § 261 lg 2 kohaselt kehtib raie keeld või on tegemist eraisikule kuuluva metsaga, mille eraisik on vabatahtlikult MS § 23 lg 4 kohaselt notariaalse lepinguga kaitse alla andnud. On arusaamatu, kuidas saab Harutee mets P4 katastriüksust omandav eraisik kohustada riiki avastama ja kaitse alla võtma vääriselupaiku riigile kuuluvates metsades. Juhul, kui riigil on teada mõni vääriselupaiga tunnustega vääriselupaik, siis on see kaitse alla võetud ning eraettevõtjast ostja ei saa riiki mõjutada vääriselupaiku rohkem, kiiremini või talle sobivas ulatuses registreerima. Lisaks ei saa eraisik kohustada riiki võtma kaitse alla uusi vääriselupaiku eraomandis olevas metsas ning lisaks kohustada metsaomanikke vääriselupaiga kaitseks lepingud sõlmima. Käskkirja nr 262 kehtima jäämine annab riigile õiguse Harutee mets P4 katastriüksuse võõrandamisega edasi liikuda ning Harutee mets P4 katastriüksuse avalikule enampakkumisele panna. Haldusakti kehtivusel on tegemist selliste tagajärgedega, mis ei ole hõlpsasti kõrvaldatavad, nt võib müügilepingu sõlmimine enne korrektse planeeringu kehtestamist kaasa tuua maa võõrandamisest tingitud Harutee mets P4 katastriüksuse hoonestamist ettevalmistavad toimingud, nagu maa raadamine, täitmine, loomade, lindude ja taimede elu- ja kasvukohtade kadumine jne. Müügilepingu tagasitäitmine on oluline kulu riigile ning võimalik, et ka kohalikule omavalitsusele. Käskkirja nr 262 kehtima jäämine annab õiguspärase ootuse arendajale, kohalikule omavalitsusele ning teistele puudutatud isikutele eeldada, et metanoolitehase rajamine on võimalik detailplaneeringuga, kuigi tegelikult ei ole. Käskkirja kehtima jäämine võib anda ostjale õigustatud ootuse vääriselupaikade kustutamiseks registrist, misläbi toimub esinduslike vääriselupaikade kaotamine. Kuivõrd käskkiri on oluliste menetlusvigadega ja vastuolus kehtivate õigusaktidega, on kaebus perspektiivikas ning seega esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei põhjusta vastustajale mingeid kulusid ega raskusi, sest isegi kui käskkiri peaks kohtumenetluse tulemusel jääma kehtima, lükkab see avaliku enampakkumise korraldust edasi vaid senikaua, kui on saavutatud õigusselgus Harutee mets P4 kinnistu tuleviku osas.

3-24-3263 Käskkiri nr 262 on kehtestatud õiguspäraselt (RVS § 29 lg-d 1 ja 2, § 4 lg 1). Maa-amet küsis 17.04.2024 kirjas nr 7-1/24/5224 Keskkonnaameti seisukohta vaidlusaluse kinnisasja vajalikkuse ning selle looduskaitseliste väärtuste ja piirangute kohta. Keskkonnaamet teavitas 16.05.2024 kirjas nr 7-9/24/8121-2 ja selle lisas olevas tabelis, järjekoha numbri all 5, et vaidlusalusel kinnistul asub kuus vääriselupaika, kuid nimetatud kinnisasja ei ole vaja riigi omandis säilitada (dtl 89–90). Riigi omandis säilitamise vajaduse kaalumisel võetakse arvesse kinnisasjale kohalduvad õigusaktidest tulenevad kasutuspiirangud, millega uus omanik peab arvestama, kui nimetatud kinnisasi võõrandatakse. Vääriselupaiga kinnisasjal asumine ei takista selle võõrandamist. Vääriselupaikade kaitse on reguleeritud MS §-s 23, mis ei kohusta vääriselupaigaga maad riigi omandis hoidma ega riiki seda omandama. MS § 23 sätestab regulatsiooni, kuidas korraldatakse vääriselupaikade kaitset eraomandis oleval kinnisasjal (nt on võimalik koormata kinnisasi piiratud asjaõigusega Kliimaministeeriumi kasuks; üle lähevad vääriselupaiga kaitseks kehtivad õigused ja kohustused). Seega on kinnisasja võõrandamine RVS § 29 lg 1 p 1 alusel lubatud. Õigusaktidest ei tulene piirangut võõrandamaks riigi omandis olevat kinnisasja, millel asub vääriselupaik. Käskkirja nr 262 p-s 2.4. sätestatud tingimus ei ole õigusvastane. Käskkirja kohaselt on Pärnu Linnavolikogu 18.04.2024 otsusega nr 20 algatatud Pärnu linnas Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja 12 kinnistute ning Harutee mets P4 katastriüksuse detailplaneering ja keskkonnamõju strateegiline hindamine. Detailplaneeringuga kavandatakse kinnisasja kasutusele võtmine tootmistegevuseks ning edaspidised kasutusvõimalused selguvad lõplikult detailplaneeringu kehtestamisel. Kui planeering mistahes takistuste tõttu kehtestamiseni ei jõua, siis kinnistut eraomandisse ei võõrandata. RSV tähenduses riigivara valitseja pädevuses ei ole planeeringutega seonduvad tegevused. Seega ei ole planeeringut puudutavad etteheited seotud vaidlusaluse käskkirja reguleerimisalaga. Planeeringu menetlemiseks pädeva isiku poolt planeeringu liigi valik sõltub sellest, mida kinnisasja võõrandamise enampakkumise võitja kavatseb kinnisasjale rajada, millised mahud ja millised tingimused kaasnevad selle arendusega. Kinnisasja võõrandamise eeltingimus on, et sellel tootmist võimaldav planeering on asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks kehtestatud. Juhul, kui kinnisasjale rajatav arendus on olulise ruumilise mõjuga (ORME), siis detailplaneeringuga ORME-t rajada ei saa, küll aga saab detailplaneeringuga ORME-t kavandada juhul, kui üldplaneeringus on ORME asukoht juba valitud. Pärnu linna uus üldplaneering on koostamisel. Üldplaneeringu kehtestamise järel saab kehtestada sellega kooskõlas oleva detailplaneering. Kuna vaidlusalust kinnisasja ei ole võõrandatud ning selle arendamiseks vajalikku planeeringut ei ole kehtestatud, ei saa menetluse praeguses staadiumis öelda, millised keskkonna- ja looduskaitselised tingimused määratakse keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses, samuti Keskkonnaameti poolt. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub vajadus. Samuti eksisteerib avalik huvi vaidlusalune kinnisasi avalikul enampakkumisel võõrandada. Kaebus on perspektiivitu. Kaebaja väited rajanevad oletustel ega põhine õigusnormidel.

3-24-3263 tähendab, et vaidlusaluse käskkirja esemeks ei ole kaebaja põhikirjaliste eesmärkidega seotud küsimused. Ka kaudselt pole vaidlusaluse käskkirjaga otsustatud keskkonnakaitselist küsimust. Kaebaja väide, et riigivara võõrandamisel annab vastustaja loa vääriselupaigad kaotada, on ekslik. Määruses nr 2 reguleeritakse mh ka vääriselupaiga kaitse korraldamine ning võimalik on vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine (vt määruse nr 2 § 27). Teisalt aga ei näe vaidlusalune käskkiri ette vääruselupaikade likvideerimist, vaid see on seatud sõltuvusse planeeringutest (vt vaidlusaluse käskkirja p 2.4.; dtl 29). PlanS sätetest (§ 3 lg 1, § 13 lg 1, § 55 lg-d 1 ja 2, § 56 lg 1 p-d 7 ja 9, § 74 lg-d 1 ja 5, § 76 lg 1 p 10, § 124 lg-d 1 ja 2, § 126 lg 1 p 3 ja lg 4) nähtub, et madalama taseme planeering peab olema kooskõlas kõrgema taseme planeeringuga ning et üldplaneeringuga määratakse nt rohevõrgustiku asukoht ja selle toimimist tagavad tingimused ning detailplaneering peab üldplaneeringut järgima. Samuti järeldub eelnevast, et detailplaneeringu menetluses otsustatakse krundi ehitusõigus, sh hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud arv, ehitisealune pind ja maksimaalne kõrgus. Sisuliselt tähendab eelnev ka seda, et kaebajal on võimalik keskkonnakaitselisi huvisid kaitsta planeerimismenetluses. Vaidlust ei ole, et vaidlusaluse käskkirjaga ei otsustata planeeringute ülesandeid, sh vaidlusaluse katastriüksuse ehitusõigust. Kaebaja väidab, et vaidlusaluse käskkirjaga otsustatakse nii Pärnu maakonnaplaneeringu kui ka Pärnu linna üldplaneeringu 2025+ kohaselt rohevõrgustiku alale kuuluva Harutee mets P4 katastriüksuse võõrandamine eesmärgiga muuta senine rohevõrgustiku ja puhkemetsa ala erahuve teenivaks tootmis- ja tööstusmaaks. Selline kaebaja tõlgendus on väär. Vaidlusaluse käskkirja p-s 2.4 (dtl 29) on määratletud võlaõigusliku müügilepingu sõlmimise tähtaeg, samuti on selle sisuks asjaõiguslepingu sõlmimine tingimusel, et kinnisasjale on kehtestatud detailplaneering, millega on lubatud kinnisasi kasutusele võtta tootmistegevuseks. Teisisõnu on küsimus vaidlusaluse katastriüksuse ehitusõigusest eelnevalt otsustatud detailplaneeringu menetluses, mitte vaidlusaluse käskkirjaga. Ekslik on kaebaja väide, et vaidlusaluse käskkirjaga nähakse ette rohevõrgustiku likvideerimine detailplaneeringuga. Nagu eelnevalt on viidatud, on detailplaneeringu menetlus eraldiseisev haldusmenetluses, mis aga ei ole osa riigivara võõrandamise menetlusest. Tegemist on kahe erineva haldusmenetlusega. Sellest johtuvalt ei puuduta vaidlusalune käskkiri kaebaja põhikirjalisi keskkonnakaitselisi eesmärke. Kaebaja väited ebaõigest planeerimismenetlusest ning ORME-st ei seondu riigivara võõrandamise küsimusega, vaid planeerimismenetlusega. Viimane aga ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kuivõrd kaebus kuulub selle esitajale tagastamisele, siis on tegemist ilmselgelt perspektiivitu kaebusega ning see on alus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmiseks.

3-24-3263 ning vääriselupaikade osas tehtavad otsused omavad mõju keskkonnale. Käskkirjaga nr 262 otsustatakse vääriselupaikadega kaetud kinnisasja võõrandamine avalik-õiguslikust omandist eraomandisse. Selle tulemusel muutub vääriselupaiga kaitsekorra ulatus ja olemus – kohustuslik kaitsekord kaob, mis tähendab, et Harutee mets P4 katastriüksusel asuvates vääriselupaikades saab edaspidi teostada raied jms ning väärtusliku elukeskkonna säilitamine ei ole enam kohustuslik. Selline otsus omab kahtlemata mõju looduskeskkonnale ja seega käsitleb käskkiri nr 262 keskkonnakaitselist küsimust. RVS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võib kinnisasja võõrandada, kui see ei ole riigile vajalik. Eelkõige võib riigivara võõrandada, kui riigivara ei ole vajalik riigivara valitsejale või volitatud asutusele riigivõimu teostamiseks või avalikul eesmärgil. Vara võib seega olla riigile vajalik mitmel moel, sh vajalik keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja on kaebuses rõhutanud, et vääriselupaiga kaitse on avalikes huvides ning avalike huvide tagamine on riigi kohustus. Juhul, kui vara on keskkonnakaitselistel kaalutlustel riigile vajalik, siis ei ole RVS kohaselt võimalik seda võõrandada. Seega hõlmab RVS vajadusel ka keskkonnakaitseliste küsimuste reguleerimist. Haldusasjas 3-24-3084 on Tallinna Halduskohus 11.12.2024 kohtumääruses leidnud, et avaliku võimu otsused vääriselupaikade osas peavad olema kontrollitavad ja metsa kui elukeskkonna kaitseks loodud keskkonnaorganisatsioonidele tuleb seega tagada juurdepääs vääriselupaikade kohta tehtavatele otsustele ning neile peab olema tagatud ka tõhus kaebeõigus. Kuivõrd käskkirjaga nr 262 otsustatakse vääriselupaikade võõrandamine eraomandisse ja seeläbi vääriselupaiga kaitsekorra kaotamine ning kaebaja põhikirja eesmärgiks on metsakeskkonna kaitse, siis on kaebajal kaebeõigus. Käskkiri nr 262 omab ka ilma detailplaneeringu ellu viimiseta negatiivset mõju looduskeskkonnale. Isegi kui detailplaneeringut ei realiseerita, jääb Harutee mets P4 katastriüksus endiselt uue omaniku eraomandisse. Kuna vääriselupaiga kaitse eraomandis ei ole kohustuslik, siis võib uus omanik kasutada ala vabalt, sealhulgas vääriselupaiga likvideerida. Negatiivne mõju looduskeskkonnale ei tulene seega mitte detailplaneeringu kehtestamisest, vaid riigivara eraomandisse võõrandamisest. Kaebaja jääb siinkohal kaebuses esitatu juurde ning leiab, et käskkirja nr 262 lisatingimused on õigusvastased. Kui oletada, et Harutee mets P4 katastriüksusele kehtestatakse detailplaneering ning kaebaja selle vaidlustab, siis puudub tal planeerimisvaidluses kaebeõigus argumentide osas, mis puudutavad käskkirja nr 262. Kaebajal ei ole hiljem planeerimisvaidluses võimalik vaielda küsimuse üle, kas Harutee mets P4 katastriüksus oli või ei olnud riigile vajalik keskkonnakaitseliste eesmärkide täitmiseks ja kas vääriselupaikade võõrandamine eraomandisse on üldse RVS kohaselt lubatav. Samuti ei saa kaebaja planeerimisvaidluses vaidlustada käskkirja nr 262 teist lisatingimust, s.o katastriüksuse võõrandamise tingimust, et ostja on saavutanud kokkuleppe sarnases ulatuses metsa arvele võtmiseks vääriselupaigana ja selle kaitse tagamiseks MS-s sätestatud korras. Teise lisatingimuse sisu on otseselt seotud kaebaja põhikirjaliste eesmärkidega – s.t üritatakse reguleerida seda, kuidas võtta loodusväärtusi kaitse alla samas mahus ja ulatuses, nagu neid hävitatakse. Selle tingimuse täitmine on teostamatu ja seda on võimalik vaidlustada ainult käskkirja nr 262 vaidlustades. Esialgse õiguskaitse vajaduse osas jääb kaebaja kaebuses esitatu juurde.