Korrakaitse › Vanglad

3-22-1430 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(kaebaja)

2(10)

3-22-1430 VSKE § 7 lg 4 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.6 kohaselt ei ole kartserikambris päevasel ajal madratsit ja voodiriideid, v.a kui selleks on arsti ettekirjutus. Kaebajal puudusid tervisest tulenevad näidustused ning kaebaja ei vaidlustanud kartseris viibimise ajal madratsi ja voodiriiete puudumist. Kartserikaristus eeldabki tavapärasest rangemat režiimi, kuigi erisused ei ole suured. Kaebaja kandis kartserikaristust kahes osas, mis mõlemad olid lühemad kui 14 päeva. Õigusaktide kohaselt on vanglal õigus teha kinnipeetava kambris tema enda või teiste elu ja tervise või vangla julgeoleku tagamise huvides elektroonilist järelevalvet. Ka kambrites 4kOK4-06 ja 4k-OK4-11 on olemas elektroonilise järelevalve süsteem, kuid kaamerad lülitatakse sisse põhjendatud vajadusel ja korralduse alusel, mis registreeritakse vangiregistris. Kaamerate sisse- ja väljalülitamise kohta jääb logina elektrooniline jälg. Kaebaja elektrooniliseks jälgimiseks ei ole korraldust antud ning videokaamera ei ole neis kambrites kaebaja seal viibimise ajal töötanud. Seda kinnitavad vangiregistri andmed, videokaamerate logid ja esimese üksuse juhi 09.11.2022 e-kiri. Õigusaktid ei sätesta täpseid nõudeid vangla tualetile ja kambri sisustuse paiknemisele. Kõnealustes kambrites ei olnud WC-pott eraldi ruumis või seintega eraldatud, kuid kaebaja õiguste riive oli väheintensiivne. Kaebaja oli neis kambrites üksi. Kaebaja ei väida, et keegi oleks sisenenud kambrisse ajal, kui ta kasutas tualetti. Kaamerad ei olnud samuti sisse lülitatud. Kaebajale oli kambris kättesaadav puhas voolav vesi ning ta sai kasutada dušši. Kaebajat toitlustati kooskõlas õigusaktides ettenähtud nõuetega. Kaebajale pakutud menüü ei erinenud tavarežiimil pakutavast menüüst. Vangiregistri järgi ei olnud kaebajal kartserikaristuse kandmise ajal kaebusi toidu koguse või kvaliteedi kohta. Kuna kaebajat ei ole enne ja pärast kartserikaristust kaalutud, ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, kas tema kehakaal langes. Kui kehakaal langes, on tõendamata, et selle põhjustas vangla pakutava toidu vähesus. Kaebaja kehakaalu võis mõjutada see, et kartserikambris ei saanud ta süüa vangla kauplusest soetatud isiklikku toitu. Kaebaja kurtis 29.05.2022 (mil ta viibis tavarežiimil) väsimust ja kahtlustas endal diabeeti, kuid vereanalüüsi näidud olid kõik normi piires ja raviks puudus vajadus.

3-22-1430 kambrites, mis on ehituselt ja pindalalt pigem mõeldud nn rahustuskambriteks, kus kinnipeetav viibib vaid tunde, mitte päevi. Tallinna Vanglas on olemas spetsiaalne kartseriosakond violetses majas, kus on korralikud kartserikambrid, milles on küllaldaselt liikumisruumi, lauaplaat ja istepink on kaetud puitplaadiga, metallist voodi on statsionaarselt põranda külge kinnitatud, WC-pott on varjatud kõrge müüriga, seinal on kolm nagi. On mõistetamatu, miks on eluosakondade kartserikambrid nendest sedavõrd erinevad. Isegi kui vastab tõele, et vaidlusaluste kartserikambrite pindala on 7,83 m2, on reaalne liikumisruum alla 3 m2. Õiguskantsler on 10.08.2021 arvamuses nr 16-4/211408/2105134 leidnud, et on ülemäärane keelata inimesel kasutada kartseris viibides päevasel ajal voodit ja piirata lugemisvõimalusi. Kartserikambri WC on kaamera vaateväljas. Vaidlusalustes kartserikambrites kasutatakse nii visuaalset kui ka elektroonilist jälgimist. Kuigi pidev jälgimine vanglas on tavapärane, ei tohi see olla sedavõrd ulatuslik, et võimaldab jälgida kinnipeetava tegevust WC-potil. Sel viisil elektroonilise jälgimise kasutamine on inimväärikust alandav. Kuigi vangla on vaidlusalusel perioodil videojälgimist eitanud, tekitab kaebajale otse kaamera all WC-potil istumine psühholoogilist ebamugavustunnet ning alavääristab teda. Kartseris viibija ei tea, kas kaamera töötab või mitte. Vaidlusalusel perioodil olid kartserikambrid jahedad ning kaebajal oli külm. Riigi pakutav toit oli kasin, mistõttu võttis kaebaja kaalust alla ja kaotas jõudu. Hommikusel ja õhtusel voodivarustuse lattu viimisel tekkis kaebajal peapööritus.

3-22-1430 Kaebaja ei eita töötamisest keeldumist, kuid leiab, et keeldumine oli põhjendatud. Vastustaja leiab õigesti, et kaebaja väidetav väsimus ei olnud tervislik seisund, mis välistaks töötamise või vajanuks meediku kutsumist. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et asjaolu, et kaebaja töötas ajavahemikel kell 8.30–11.30 ja kell 12.45–16.30 vangla kaupluses (keskmise töökoormusega), ei vabasta teda hiljem majandustöödel osalemisest. Vangla majandustööd on olemuselt lihtsad koristustööd, mis ei nõua ülemäära suurt füüsilist pingutust. Kõnealune olukord on võrreldav sellega, kui vabaduses töötav inimene saabub pärast tööpäeva koju ning asub kodu koristama. Ka vastustaja esitatud tõendid samal õhtul korvpalli mängimise kohta tõendavad, et kaebaja väidet kaupluses töötamisest tingitud kurnatusest ja jõuetusest ei saa pidada tõsiseltvõetavaks. Kaebajal võis pärast kaupluses töötamist ja korvpalli mängimist ning pärast õhtuste hügieenitoimingute lõpetamist olla mõnevõrra ebamugav majandustöödele minna, kuid tegemist ei olnud asjaoludega, mis andnuks kaebajale õiguse tööst keelduda. Seega puudusid VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alused, mis oleksid välistanud kaebaja töötamise kohustuse. Samuti ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja tulnuks VangS § 38 lg 2 2 alusel töökohustust vabastada, kuna ta ei ole võimeline töökohustust täitma. Vanglateenistuse ametnikul oli õigus anda kaebajale korraldus tööle asumiseks ning selline korraldus ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Kaebuse asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid arvestades on kinnipeetavale etteheidetav distsiplinaarsüütegu tõendatud. Sellises olukorras on vanglal avar kaalumisruum otsustada karistamise vajalikkus ning valida õiguspärase kaalumise tulemusel kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 16). Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas põhjendanud nii karistamise vajalikkust kui ka karistuse valikut, märkides, et viimati määrati kaebajale tööle asumisest keeldumise eest karistuseks kartserisse paigutamine 14 ööpäevaks. Kaebaja ei ole teinud varasematest karistustest asjakohaseid järeldusi. Kaebajat tuli sel korral karistada rangemalt, et anda tugevamalt märku kaebaja rikkumise olulisusest ja mõjutada teda hoiduma edasisest korrarikkumisest. Käskkirjas on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks 16 ööpäeva pikkune kartserikaristus. Vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad. Kinnipeetava eelnevad samaliigilised rikkumised iseloomustavad tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini ning viitavad süstemaatilisele allumatusele. Vastustaja on kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 võtnud distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud distsiplinaarsüüteol on negatiivne mõju vangla distsipliinile. Kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel ja nii lühiajaliselt kui võimalik (vt ka Riigikohtu 22.03.2006 otsus nr 3-3-1-2-06, p 11). Samas on kohtupraktikas korduvalt leitud, et kinnipeetava mitteallumine tööle asumise korraldustele on raske rikkumine. Seadusandja on VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud kinnipeetavate töötamist oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (vt Riigikohtu 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 17). Kaebaja on selgitanud, et kandis karistuse kahes osas ning nende vahel oli 8 päeva pikkune „kosumispaus“ avatud osakonnas. Eeltoodut arvestades saab 16 päeva pikkust kartserikaristust pidada proportsionaalseks. Distsiplinaarmenetlus toimus vastavalt VangS § 64 nõuetele. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest ja talle tutvustati asjakohaseid dokumente. Kaebajale anti võimalus anda selgitusi ning kaebaja on seda võimalust kasutanud. Talle tutvustati 05.05.2022 distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisaldus karistamisettepanek. Kaebaja ei esitanud protokollile vastuväiteid. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul. Kahjunõue

5(10)

3-22-1430 Kaebaja on seisukohal, et talle määratud kartserikaristuse täitmine ja kartserikambri tingimused olid õigusvastased ning sellega tekitati talle mittevaralist kahju (alandati tema inimväärikust). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Hüvitamisnõue on põhjendamatu. Kuna kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane, ei saa kartserikaristuse kohaldamist iseenesest pidada õigusvastaseks ja väärikust alandavaks. Kuigi kaebajale määratud kartserikaristus ületas 15 päeva, ei ole põhjust pidada seda pikaajaliseks, kuna see pöörati täitmisele kahes osas (vrd Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 22). Haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustajal tulnuks järgida kõrgendatud nõudeid seoses kaebaja terviseseisundi jälgimise või üksikvangistusega kaasnevate mõjutuste leevendamisega. Kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1). Kinnipeetava inimväärikust alandavaks tuleb pidada selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta nende kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti. Siinsel juhul ei olnud kartserikambrite (olme)tingimused sellised, mis viitaksid inimväärikust alandavale kohtlemisele. Vastustaja on õigesti märkinud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida kambrit. Nimetatud põhimõte kohaldub ka kartserikambrile. Eluosakonna juures asuvad kartserikambrid, milles kaebajat kinni peeti, vastavad nii põrandapinna kui ka sisustuse osas õigusaktide nõuetele. Ainuüksi asjaolu, et need kambrid võivad olla mõnevõrra teistsugused kui nn kartseriosakonnas asuvad kambrid, ei muuda kaebaja kinnipidamise tingimusi õigusvastaseks. Temperatuuri osas on vastustaja põhistanud, et kartserikambrite temperatuur vastas vaidlusalusel ajal nõuetele. Kohtul ei ole alust neis selgitustes kahelda. Vastustaja on välja toonud, et kinnipeetavat on võimalik kambris elektrooniliselt jälgida, kuid kaamera lülitatakse sisse vaid põhjendatud vajadusel, kui selleks on antud korraldus, mille kohta tehakse märge vangiregistris. Kaamerate sisse- ja väljalülitamise kohta jääb logina elektrooniline jälg. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja suhtes ei kohaldatud kartserikambris videojärelevalvet. Seega ei ole vastustaja tegutsenud õigusvastaselt. Tualetti kasutades kaamera nägemine võis sõltumata kaamera mittetöötamisest tekitada kaebajas ebamugavustunnet, kuid üksnes (väljalülitatud) kaamera olemasolu kambris ei ületa lävendit, mis annaks aluse pidada vangla tegevust inimväärikust alandavaks. Kaebaja väited toitlustuse ebapiisavuse ja sellest tuleneva negatiivse mõju kohta tervisele on vastustaja ümber lükanud, viidates mh kaebaja tervisekaardi andmetele. Vastustaja on õigesti märkinud, et õiguskantsleri arvamused või rahvusvaheliste organisatsioonide soovitused ei ole kohustuslikud. Pelgalt asjaolu, et vangla on kartserikaristuse täideviimisel soovitusest osaliselt hälbinud, ei tähenda, et tegemist oleks kaebaja inimväärikust alandava kohtlemisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-1430 Kaebaja keeldus koristustöödest tervislikel põhjustel (VangS § 37 lg 2). Kaebaja oli varasemast tööpäevast ja sellele järgnenud korvpallimängust nii kurnatud, et ta ei jaksanud õhtul enam tööd teha. Valvur ei kutsunud meedikut, kuigi kaebaja seda taotles, ning ei vaadanud kaebajat ka ise visuaalselt üle (korraldus anti raadio kaudu). Kaebaja tajus vanglas töötamist sunnitööna, mis on põhiseaduse § 29 kohaselt keelatud. Kaebaja põdes 2022. a veebruaris läbi COVID-19, kuid töötamisega seotud tervisekontroll toimus 2020. a-l. Kaebajale pakuti 19.04.2022 mittetöötava kinnipeetava menüüd, mistõttu pole üllatav, et kaebaja oli õhtuks väga väsinud. Halduskohtu võrdlus kodu koristamisega ei ole asjakohane, sest „koduna“ saanuks käsitada kaebaja kambrit, mitte tervet osakonda. Kahjunõude lahendamise põhjendused on vastustaja poole kaldu ja kaebaja väited on jäänud tähelepanuta. Kohus ei ole vangla väiteid sisuliselt kontrollinud, eelkõige ei küsinud halduskohus välja vangla projekte ega selgitanud välja, miks eluosakonnas asuvad kartserikambrid on nii erinevad n-ö kartseriosakonna kambritest. Kambrid, milles kaebaja pidi distsiplinaarkaristust kandma, alandasid tema inimväärikust. Tegelikku liikumisruumi oli kambrites kindlasti vähem kui 3 m2. Kaebajal oli kartserikambris külm ja temalt võeti päeva ajaks ära tekk, mille sisse end mässida. Jopet ei lubatud kanda ja teed ei saanud samuti keeta. Kaamera all tualetis käimine on inimväärikust alandav. Lisatoidu ostmise võimaluseta jääb inimene Tallinna Vanglas nälga. Perearstile pääsemise järjekorrad on vanglas pikad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-1430 korvpallimäng, kaks kuud varem läbi põetud COVID-19, 19.04.2022 pakutud liiga kasin toit ja hiline kellaaeg. Kaebaja hinnangul andis kurnatus aluse keelduda koristustöödest VangS § 37 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel. Kaebaja heidab vastustajale ette, et kohale ei kutsutud meedikut, kes oleks hinnanud kaebaja tervislikku seisundit.

3-22-1430 tööle ning viimati määrati talle selle eest distsiplinaarkaristuseks 14 päevaks kartserisse paigutamine. Ringkonnakohus ei näe kehtivas õiguses muid mõjutusvahendeid, mis oleks kaebaja puhul olnud tõhusad. Pole vaidlust, et distsiplinaarkaristus viidi täide kahes osas selliselt, et sinna vahele jäi 8 päeva, mil kaebaja viibis tavarežiimil.

3-22-1430 võimalik tarbida kartserikaristuse kandmise ajal enda soetatud lisatoitu, on ilmselgelt liialdatud tema väide, et lisatoiduta jääb inimene Tallinna Vanglas nälga. Pole tuvastatud, et Tallinna Vanglas kinnipeetavatele pakutav toit ei vastaks sotsiaalministri 31.12.2002 määruses nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ ettenähtud nõuetele. Kaebajale oli tagatud soe toit kolm korda päevas vastavalt ettenähtud toidunormile.

Kokkuvõttes jättis halduskohus kahjunõude õigesti rahuldamata.

Menetluskulud

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.