Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 30. jaanuar 2025, Tartu 3-23-3008
Haldusasi
X.X.-i kaebus Viru Vanglalt mittevaralise hüvitamiseks seoses peatrauma tekitamisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla
kahju
RESOLUTSIOON
Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2024. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3. märts 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju 2500 euro hüvitamiseks. Kaebaja esitas samasisulise kahju hüvitamise nõude Viru Vanglale, kuid vangla ei lahendanud taotlust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebuse kohaselt sunniti kaebajat 21. septembril 2023 manustama ravimeid, mida ta ei olnud pikka aega võtnud. Kaebajale antud ravimid ei sobinud omavahel. Kaebajal hakkas seejärel halb ning voodist tõustes ta minestas ja kukkus. Kukkumise tagajärjel sai kaebaja peatrauma ning talle tehti viis õmblust.
2.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole tõendanud ühtegi kahju hüvitamise nõude elementi, kuigi tõendamise koormis lasub eeskätt kaebajal. Vastustajale kättesaadavad tõendid ei viita, et kaebajale ravi olnuks ebaõige. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et ravimeid kvetiapiin, amitriptüliin ja mirtasapiin on kaebajale ordineeritud tema vaevuste raviks juba varasemalt. Kuigi pärast juhtunut on arst veelkord hinnanud, et kvetiapiinil koostoimes teistega võib olla kõrvaltoimeid, ei tähenda see automaatselt, et 21. septembril 2023 kehtinud raviskeem oleks olnud arstlikust vaatest ebaõige.
Vangla ei ole teinud raviviga. Seetõttu, puudub vangla tegevuses õigusvastasus riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 tähenduses ja kaebus on põhjendamatu.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 19. aprilli 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
4.Halduskohus sedastas, et kaebaja kirjeldatud vahejuhtum (peahaavaga päädinud kukkumine) leidis tõepoolest aset ning kaebaja peahaava tuli õmmelda. Vaidluse lahendamisel kohalduvad kõrvuti võlaõiguse normidega avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted. Pooled on eri meelt selles, kas vastustaja tegevus kujutas endast raviviga, mille olemasolul tekkiva tervisekahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043) hüvitamist on alust nõuda. Vastutus mittevaralise kahju tekitamise eest nii RVastS § 9 lg 1 tähenduses kui ka VÕS § 1050 järgi on ravivea tõttu põhjustatud kahju puhul süüline.
5.VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kaebaja ravi on terviskaardist nähtuvalt nõuetekohaselt dokumenteeritud.
6.Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon, kelle poole pöördus 23. novembril 2023 Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja taotlusega kaebajale osutatud tervishoiuteenuse hindamiseks, on jõudnud 21. märtsi 2024. a protokollilises otsuses nr 95 (väljavõte dtl 108-110) järeldusele, et patsiendi 21. septembril 2023 ilmnenud uimasust ja kukkumist ei saa üheselt siduda määratud ravimite toimega.
7.Muud asjas kogutud tõendid ei lükka ekspertkomisjoni järeldusi ümber. Vangla meditsiiniosakond on vastuseks kaebaja selgitustaotlusele 25. oktoobri 2023. a vastuses (dtl 24) möönnud, et 21. septembril 2023 võisid uimasuse tekitada õhtul manustatud ravimid. Samas on meditsiiniosakond selgitanud, et psühhiaater oli juba 26. oktoobril 2022 ordineerinud kaebajale samad ravimid. Kaebaja ei tarvitanud pikemat aega neid talle ordineeritud ravimeid ning kui ta 21. septembri 2023. a õhtul manustas korrektselt kõik ordineeritud ravimid, võis see esile kutsuda pearingluse. Kaebajale on raviskeemi korrektse täitmise vajadust eelnevalt selgitanud nii meditsiiniõde kui ka arst. Kaebajale on erinevaid ravimeid erinevates kombinatsioonides tema psühhiaatriliste probleemidega toimetulekuks, sh eelnimetatud ravimeid, välja kirjutatud juba vähemalt 2018. aastast.
8.Tõendatud ei ole kaebaja väide, nagu oleks teda sunnitud talle määratud ravimeid võtma või, et ta pidi võtma ravimeid, mida ei ole talle välja kirjutatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et tema peal katsetati erinevaid ravimeid, s.h selliseid, mida ei ole kaebajale määratud. Seda kinnitab 21. septembri 2023 videosalvestis ning asjaolu, et kaebaja kukkumise järel sekkusid vastustaja ametniku väga kiiresti.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb vastu apellatsioonkaebusele ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et ainuüksi see, et ravim(id) võisid omada kõrvalmõju, et tähenda automaatselt raviviga. Tegemist on paratamatu riskiga. Nagu ekspertkomisjon selgitas: „Ravimite kõrval- ja koostoimete hindamisel kaalutakse kasu-kahju suhet ning kõrvaltoimete ilmnemisel ravidoose korrigeeritakse vastavalt vajadusele“.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas sajakohasele kohtupraktikale tuginedes arusaadavalt ja selgelt meditsiiniteenuse osutamise, samuti sellega võimaliku kahju tekitamise, korral hüvitisenõude esitamise õiguslikke aluseid, tõendamiskoormuse jaotumist ning hindas tõendite alusel faktiliste asjaolude tõendatust, järeldades kokkuvõttes, et vastustaja õigusvastane tegevus kaebajale meditsiiniteenuse osutamisel ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
12.Halduskohus tugines kaebajale osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohasuse hindamisel eelkõige Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 21. märtsi 2024. a protokollilisele otsusele nr 95, kuna asjas kogutud muud tõendid ei seadnud otsuse järeldusi kahtluse alla. Ekspertkomisjon leidis otsuses, et kaebajale osutatud psühhiaatriline tervishoiuteenus, s.h kaebaja väidetud sümptomite leevendamiseks kasutatud raviskeem, vastas arstiteaduse üldisele tasemele. Kaebaja ravi ajalugu ning ravimite võimalikke koostoimeid hinnates ei pidanud ekspertkomisjon võimalikuks vaidlusaluses intsidendis ilmnenud kaebaja uimasust ja sellele järgnenud kukkumist üheselt siduda kaebajale määratud ravimite toimega. Apellatsioonkaebuses kaebaja ei vaidle otsesõnu vastu ekspertkomisjoni seisukohtadele ega järeldustele. Eelkõige ei sea kaebaja kahtluse alla, et kaebajale ravimite määramisel vastustaja ei teinud raviviga. Ringkonnakohus mõistab kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selliselt, et kaebaja hinnangul ei põhjustanud tema uimasust ja seega ka kukkumise tagajärjel saadud vigastust kaebaja raviskeemis ette nähtud ravimite manustamine, vaid see, et vastustaja ametnikud sundisid kaebajat võtma talle arsti poolt välja kirjutamata ravimeid nende katsetamise eesmärgil. Kaebaja arvates jättis halduskohus asja lahendamisel arvestamata kaebaja väidet kinnitava tõendi, s.o valvekaamera salvestise, ning asjaolu, et vastustaja ametnikud jõudsid kaebaja kambrisse väga kiiresti pärast intsidendi toimumist, s.t kaebajat jälgiti pidevalt. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
13.Nagu halduskohus selgitas, tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 ja ka VÕS § 770 lg-st 3 pidi kaebaja praegusel juhul tõendama vastustaja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid. Olukorras, kus kaebajale tervishoiuteenuse osutamine on dokumenteeritud, kaebaja terviskaardi andmed on kohtule esitatud, oli eelkõige kaebaja ülesanne esitada tõendid, mis kinnitavad tema väidet, et talle osutati tahtlikult ebakohast tervishoiuteenust. Kaebaja osutab, et selliseks tõendiks on valvekaamera salvestis, millest on näha kambri, milles kaebaja viibis 21. septembril 2023, uks. Kaebaja ei ole küll täpsustanud, millise ajahetke salvestist ta silmas peab, kuid kaebaja väidetest võib mõista, et salvestisel peaks näha olema kaebajale ravimite andmine 21. septembril 2023. Sellise tõendi kogumist kaebaja ei taotlenud kaebuse läbivaatamisel halduskohtus. Seetõttu oleks tõendi kogumine apellatsioonimenetluses lubatav üksnes erandjuhul (HKMS § 198), kui kaebaja selgitaks, miks ei saanud tõendit koguda juba menetluses halduskohtus. Sellist selgitust ei ole kaebaja esitanud. Tegelikult ei taotle kaebaja ka apellatsioonimenetluses otsesõnu tõendi kogumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendi kogumine ka sisuliselt vajalik, sest sellest ei ilmneks asja lahendamisel olulisi asjaolusid. Valvekaamera, mille vaateväli on ühe elukambri sissepääsust selgelt laiem, ei paku võimalust salvestiselt tuvastada, milliseid ravimeid kaebaja 21. septembril 2023 tegelikkuses sai. Sedavõrd väikesemõõtmeliste esemete, nagu tabletid, füüsiliste omaduste tuvastamine oleks võimalik lähikaadris, mitte üldplaanis valvekaamera salvestisel. Liiati on tõenäoline, et praeguseks on
valvekaamera salvestis juba kustunud. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda vastustajalt valvekaamera salvestise esitamist täiendava tõendina asja juurde.
14.Olukorras, kus valvekaamera salvestis ei ole asjas tõendiks, ei ole põhjendatud kaebaja etteheide halduskohtule, et viimane jättis asja lahendamisel salvestise tõendina hindamata. Infokandjat, mis ei ole tõendina asja juurde võetud ei saanud ega pidanudki halduskohus hindama. Asjas kogutud muud tõendid kogumis aga ei kinnita kaebaja väidet, et 21. septembril 2023 anti kaebajale tundmatuid ravimeid nende katsetamiseks kaebaja peal. Kaebaja terviskaardi väljavõttel on 13. septembri 2023. a kandes (haigusjuht A16790, dtl 75-76) märgitud kaebaja raviskeemis kasutatud ravimid ja nende kogused. 21. septembri 2023. a kandes (haigusjuht nr A11274, dtl 75) märkis õde, et kaebaja ei olnud talle määratud ravimeid võtnud. Samas esitas kaebaja psühhiaatrilisi kaebusi oma tervise kohta, s.h avaldas suitsiidseid mõtteid. 21. septembri 2023. a õhtul tehtud kandes (haigusjuht A17383, dtl 76-77) märkis arst, et kaebaja enda kinnitusel võttis ta sel õhtul talle määratud ravimeid. Seejuures tõi arst kandes ära sama raviskeemi, nagu 13. septembri 2021. a kandes. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebajale ravimite andmisel või hiljem oleks ilmnenud, et kaebaja oleks saanud muid ravimeid tema raviskeemis ette nähtud ravimite asemel, või et kaebajale oleks teadlikult antud vale ravimit. Sellisele võimalusele ei viita ükski asjaolu.
15.Kaebajale olid raviskeemis nimetatud ravimid määratud juba varem. Kuigi enne 21. septembrit 2023 ei olnud kaebaja ravimeid võtnud mõnda aega, võib arvata, et kaebaja siiski teadis, millise väljanägemisega ravimid on talle määratud. Seetõttu on vähetõenäoline, et 21. septembril 2023, olukorras, kus talle ei olnud uusi ravimeid määratud, oleks ta võtnud teistsuguseid (tema jaoks võõra väljanägemisega) ravimeid selle kohta küsimusi esitamata. Liiati ilmneb haigusjuhu nr A17383 kandest, et intsidendi järel ka kaebaja ise kinnitas, et võttis talle määratud ravimeid. Nendel asjaoludel ei ole kaebaja väide talle vale ravimi (teadlikust) andmisest tõendatud. Ringkonnakohus ei näe võimalust koguda küsimuse selgitamiseks ka täiendavaid tõendeid. Sündmusest möödunud aja tõttu ei ole võimalik testidega kindlaks teha, milliseid ravimeid kaebaja võttis just 21. septembril 2023. Samuti on äärmiselt vähetõenäoline, vastustaja ametnikest kellelegi võiks meenuda asja kohta midagi, mis talle vahetult intsidendi järel meelde ei tulnud. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja otsustas võtta ravimeid pärast õe vastuvõtul käimist. Nagu kaebaja ise selgitas, siis veenis õde teda ravimeid võtma. Võib arvata, et õde viitas seejuures sellele, et kaebaja raviskeem ongi kavandatud samal päeval õele avaldatud psühhiaatriliste kaebuste leevendamiseks, kuid raviskeemi taotletud mõju avaldub ravimite järjepideval võtmisel. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda selles, et isegi kui õde veenis kaebajat ravimite võtmise kasuks, siis lõpuks otsustas kaebaja ise hakata taas ravimeid võtma. Asjaolud ei viita sellele, et kaebajat oleks sunnitud ravimeid võtma. Ka isegi ei väida, et teda oleks ähvardatud või füüsiliselt sunnitud ravimeid manustama.
16.Kaebajale tundmatute ravimite andmist ei saa järeldada ka sellest, et kaebaja kukkumise järel saabusid vastustaja ametnikud kaebaja kambrisse väga kiiresti. Vastustaja ametnike kiire reageerimine on seletatav sellega, et kaebaja oli samal päeval paigutatud valvekaameraga varustatud kambrisse. Nimelt nähtub 21. septembri 2023 kandest kaebaja tervisekaardil (haigusjuht nr A11274, dtl 75), et õe vastuvõtul kaebaja avaldas, et tal on suitsiidsed mõtted ja kavatsus ning õde edastas ametnikele info kaebaja paigutamiseks kaameraga varustatud kambrisse. Seega hindas meditsiinitöötaja kaebaja ohtlikuks iseendale ning tõi vastustaja ametnike jaoks välja vajaduse teostada kaebaja üle järelevalvet. Olukorras, kus kaebaja ametnikke oli hoiatatud, et kaebaja võib olla ohtlik
iseendale, on oodatav, et ametnikud reageerisid kiiresti, kui valvekaamerast nähtus, et kaebaja lamab kambri põrandal. Arvestades veel, et puudub vähimgi viide sellele, et kaebajale võidi anda (teadlikult) vale ravimit, siis ei ole ametnike kiire tegutsemine seletatav sellega, et ametnikud soovisid näha, milline mõju on ravimitel kaebajale ja seetõttu jälgisid kaebaja kambrit tähelepanelikult.
17.Seega leidis halduskohus põhjendatult, et vastustaja tegevus kaebajale ravimite andmisel ei olnud õigusvastane ega too kaasa vastutust kaebaja saadud trauma eest. Kaebaja apellatsioonimenetluse väited ei ole tõendatud ega vii halduskohtust erineva järelduseni. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.