Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk 28.01.2025, Tartu 3-24-3373 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kambris üksinda viibimise võimaldamata jätmine) Tartu Halduskohtu 24.01.2025. a määrus X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.01.2025. a määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.
2.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.01.2025. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1 ja § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohtusse laekus 16.05.2024 X.X.-i (kaebaja) poolt esitatud kaebus Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5000 eurot seoses asjaoluga, et vangla ei võimalda kaebajal viibida kambris üksinda. Kaebaja leiab, et sellise toiminguga alandab vangla tema inimväärikust. Kaebajal on diagnoositud psüühika- ja käitumishäired, mistõttu on tal raskendatud lävimine ja suhtlemine teiste inimestega, mis viib konfliktolukorrani. Kaebaja palus vabastada ta kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest seoses maksejõuetusega.
2.Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 17.12.2024 ja 20.01.2025 halduskohtule kohtueelse menetluse materjalid.
3.Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 24.01.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1), jättis läbi vaatamata taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest
vabastamiseks (resolutsiooni p 3) ja rahuldamata taotluse anda kaebajale riigi õigusabi (resolutsiooni p 2). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.
3.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 1 sätestab, et kaebuse saanud alluvusjärgne kohus kontrollib muu hulgas, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
3.2.Kinnipeetaval ei ole õigust otsustada teise kinnipeetavaga kambrit mitte jagada. Otsustus, millisesse kambrisse ja kellega koos kinnipeetav paigutatakse, on vanglateenistuse pädevuses. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomuomadusi. Seda regulatsiooni täpsustab vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 1, mille kohaselt paigutatakse vanglas kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Seega jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega. 1 Lisaks märkis Riigikohus sama lahendi p-s 12, et kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“ p-e 18.1 ja 18.5-18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2).
3.3.Kohtule esitatud kaebuses nõuab kaebaja vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 5000 eurot selle eest, et vaatamata kaebajal tuvastatud tervisehäiretele ei võimalda vangla kaebajal kambris üksinda paiknemist. Kohtule ei ole näha, et kaebaja puhul esineks kaalukas asjaolu teda kambris üksinda hoidmiseks (VangS § 12 lg 4). Kohtu arvates on vangla selgitanud põhjalikult vastuses kaebaja kahjunõudele, et tulenevalt vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda üksinda kambrisse paigutamist ja seal hoidmist. 2 Vastupidi, on tuvastatud, et üksikvangistuses viibimine on vaimsele tervisele kahjulik ja pikaajalise üksikvangistuse kohaldamist tuleb vanglal vältida. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal eelpoolnimetatust erandit. See, et kaebaja läheb kambrikaaslastega konflikti, võib olla tingitud mitte kaebaja vaimsest tervisest ja suutmatusest viibida kambris kellegagi koos, vaid pigem soovist saavutada eesmärki meelepäraste kinnipidamistingimuste saamiseks. Kohus märgib, et vangistuse täideviimise eesmärgiks ongi suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele, sh kaaskinnipeetavate suhtes, mis sisuliselt tähendab ka seda, et kaebaja peab oskama teiste inimestega koos viibimisel enda negatiivseid emotsioone ja viha vaos hoida ja neid juhtida (VangS § 6).
3.4.Kaebaja poolt esitatud väited selle kohta, et tal on diagnoositud psüühika- ja käitumishäired, mistõttu on raskendatud viibimine ja suhtlemine teiste inimestega, ei kinnita seda, et meditsiiniliselt on tal vajadus kanda vangistust üksinda kambris. See on kaebaja isiklik arvamus, mis on jäänud objektiivselt kinnitamata. Tõendatud ei ole, et kaebaja ei suudaks enda käitumist kontrollida ja juhtida. Seni ei ole alust, et kaaluda kaebaja üksinda kambris hoidmist. Kohus on seisukohal, et kaebaja, viidates vaimse terviseprobleemidele, otsib võimalusi saada endale meelepäraseid kinnipidamistingimusi. Sellisel juhul ei ole vanglale etteheidetav see, et ta paigutab kambrisse, kus viibib kaebaja, teisi kinnipeetavaid muu hulgas põhjusel, et välistada kaebaja pikaajaliselt kambris üksinda viibimist. Pigem on tegemist vangistusest tuleneva paratamatusega ja ebamugavusega, mida tuleb kaebajal antud juhul taluda (VangS § 41 lg 1). Seega leiab kohus, et vangla ei riiva vaidlusaluse toiminguga kaebaja õigusi intensiivselt.
3.5.Kohus ei näe kaebuse põhjendusest tulenevalt alust arvata, et antud juhul oleks vangla käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, millega oleks alandanud kaebaja inimväärikust ja oleks tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mis kuluks hüvitamisele. Järelikult ei ole
RKHKo nr 3- 3-1-76-11, p 11. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 52; TrtRK 3-09-1168.
täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi (riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1). Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust, et teda alati hoitakse kambris üksinda. Sel põhjusel leiab kohus, et esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamine on vähetõenäoline. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 21, tagastab kohus kaebuse. Kuna kohus tagastas kaebuse, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata.
3.6.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava kaebuse (14 lk), millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.X.X. esitas 24.01.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu sama kuupäevaga määruse peale. Kaebaja märkis selles, et kaebuse tagastamine on põhjendamatu, kuna on hulgaliselt tõendeid, kus vastutaja ja kõrged Justiitsministeeriumi ametnikud, sh Rait Kuuse, kinnitavad meedias, et üksi istumise õigus peaks kinnipeetavatele olema tagatud ja riik liigub selles suunas. Vastavalt sellele tuleks käesolevat asja ka menetleda. Kaebaja põhiõigusi riivatakse oluliselt, kui teda sunnitakse istuma kambris koos isikutega, kellega ta koos istuda ei suuda. Lähtudes eeltoodust on kaebuse tagastamine õigusvastane, kuna kaebaja saab vastutaja tegevusest ja ametlikest intervjuudest eeldada, et tal on õigus üksi kambris istumisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 24.01.2025. a määruse peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene.
5.1.Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 24.01.2025. a määruse põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale. Halduskohus lähtus kaebuse tagastamist põhjendades õigesti kohastest õigusaktidest ja kehtivast kohtupraktikast. Kellegi poolt meedias välja öeldud arvamuse pinnalt kohtud oma lahendeid ei tee.
5.2.Esitatud määruskaebus kuulub tagastamisele ka halduskohtu 24.01.2025. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas, millega jäeti läbi vaatamata kaebaja taotlus kaebuse esitamisel
nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja rahuldamata esitatud riigi õigusabi taotlus. Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades halduskohtu 24.01.2025. a määruses toodud põhjendusi eelnimetatud taotluste osas, millega ringkonnakohus samuti nõustub, määruskaebuse esitaja võimalus apellatsiooniastmes oma õiguste kaitseks ka selles osas ilmselgelt vähene ja seega tuleb määruskaebus ka selles osas tagastada. HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu sellesisulise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.