X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16. juuli 2026. a otsuse nr 4.2.-1/2727-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. septembri 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Kalev Aavik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 3. septembri 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2524 resolutsiooni punkt 4 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas X-ile 15.01.2025 relvaloa nr DL50010982 kehtivusega kuni 09.12.2029, millele kanti jahipidamiseks ja vastava spordialaga tegelemiseks ning turvalisuse tagamiseks kolm püssi (Benelli M4, Kel-Tec RFB, Victrix Scorpio V) ja üks püstol (Sig Sauer P226 Legion). X esitas PPA-le 03.06.2026 taotluse vintraudse püssi soetamiseks.
Politsei- ja Piirivalveamet peatas 16.07.2026 otsusega nr 4.2.-1/2727-1 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 21 ja lg 2 alusel X relvaloa kehtivuse kuni peatamise aluseks olnud asjaolude ära langemiseni või loa kehtetuks tunnistamiseni (p 1), keeldus RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel X-ile relvasoetamisloa väljastamisest (p 2) ning kohustas RelvS § 44 lg 1 alusel X-i andma relv ja laskemoon PPA-le üle hiljemalt 17.07.2026 (p 3).
3-26-2524 PPA on X-iga seoses registreerinud järgmised alarmeerivad juhtumid: –
11.06.2020 oli X-il konflikt Coffee People’s töötava meesterahvaga ning verbaalne konflikt eskaleerus rüseluseks;
–
17.11.2021 solvas X politseiametnikku seoses tema ametikohustuste täitmisega, väljendades end ebatsensuursete sõnadega, pannes toime karistusseadustiku (KarS) § 275 lg-s 1 nimetatud väärteo, mille eest teda karistati rahatrahviga 380 eurot;
–
28.04.2024 juhtis X mootorsõidukit kiirusega 121 ± 8 km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Sellega pani X toime liiklusseaduse (LS) § 227 lg-s 2 nimetatud väärteo, mille eest teda karistati rahatrahviga 180 eurot;
–
18.03.2026 oli X-il konflikt sõidukijuhiga, kes soovis garaažist välja sõita, kuid X takistas teda. Konflikt eskaleerus selleni, et X tõukas teist osapoolt;
–
31.05.2026 juhtis X mootorsõidukit kiirusega 125 ± 4 km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Sellega pani X toime LS § 227 lg-s 2 nimetatud väärteo, mille eest teda karistati rahatrahviga 400 eurot.
Piirkonnapolitseinik vestles 04.09.2024 relvahoiutingimuste kontrollimise käigus X-iga liiklusalaste rikkumiste osas. Seega on isik teadlik ootustest relvaomanikule seoses rikkumiste toimepanemisega. Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Tulirelv on kõrgema ohu allikas, mistõttu eeldab relvaluba loa omajalt keskmisest vastutustundlikumat käitumist. X käitumine ei ole pikema aja jooksul olnud vastutustundlik ega relvaomanikule kohane. X-iga seotud juhtumid annavad alust eeldada, et ta käitub agressiivselt ning ei oska konflikte rahumeelselt lahendada. Samuti on X käitumine teise kõrgema ohu allika mootorsõiduki rooli olnud ennast ja teisi ohustav. X on jätkanud relvaomanikule sobimatut käitumist ka pärast temaga peetud vestlust. Seetõttu ei ole ta enam relvaomanikuna usaldusväärne ja tema relvaloa kehtivus tuleb peatada, sest esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib oma käitumisega ohustada enda või teiste isiku turvalisust. PPA kaalus relvaloa kehtetuks tunnistamist, kuid arvestades, et X on väljendanud tahet olla ka edaspidi relvaloa omanik, siis otsustati relvaloa kehtivus peatada esialgu üheks aastaks. Selle jooksul saab X näidata, et ta on teinud juhtumitest järeldused ja oma käitumist muutnud ning seeläbi taastanud usaldusväärsuse relvaomanikuna. Aasta möödudes hinnatakse uuesti tema sobivust tulirelva omama. X on viimase kuue aasta jooksul korduvalt sattunud konfliktidesse, mille lahendamisse on pidanud sekkuma politsei (viimati 18.03.2026). PPA tuvastatu ei kinnita X versiooni, et ta tegutses hädakaitse seisundis (sh ei leidnud kinnitust, et teine osapool oleks olnud joobes või agressiivne). X agressiivse käitumise tõttu tekkis reaalne oht, et järgmise konflikti puhul võib ta kasutada tulirelva. PPA peab sekkuma teiste isikute tervise, elu ja avaliku korra kaitseks ning välistama taolise ohtliku olukorra tekkimise. Ka varasemad samalaadsed juhtumid (2020. a rüselus teise isikuga, samuti verbaalne agressiivsus politseiametnike suhtes) näitavad mustrit, et X käitub konfliktses situatsioonis agressiivselt, õigustades ennast hädakaitse olukorraga, mis pole tegelikkuses leidnud kinnitust. X ei väljenda kahetsust toimunu suhtes ning tema agressiivsus on aja jooksul muutunud teistele isikutele ohtlikumaks. Määrav ei ole, et nii 2020. a kui ka 2026. a juhtumite osas kriminaalmenetlus lõpetati, sest PPA võtab neid sündmusi arvesse X-i iseloomustava materjalina, millest nähtub tema agressiivsus ja konfliktsus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2025 otsus nr 3-23-168, p 13). Isik, kes paneb pidevalt toime liiklusrikkumisi, seades seeläbi ohtu teiste isikute elu, tervise ja vara, ning ei korrigeeri oma käitumist ka pärast temaga vestlemist, ei ole relvaomanikuna usaldusväärne ning ei saa eeldada, et ta käiks relvaga ümber vastutustundlikult. Relva saavad omada ainult õiguskuulekad isikud. X-i positiivselt iseloomustavad rahvusvahelised 2(9)
3-26-2524 tunnustused ei kaalu üles temale ette heidetud agressiivset käitumist teiste isikute suhtes ning ennast ja teisi ohustavat käitumist liikluses. Relvaloa peatamine on kohane meede teiste isikute turvalisuse ja avaliku korra kaitse tagamiseks ning nimetatud eesmärgid kaaluvad üles X õiguse eneseteostusele. X-il on võimalik laskesporti harrastada ka laskespordiklubi juures ilma relvaluba omamata.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 17.08.2026 kaebuse PPA 16.07.2026 otsuse nr 4.2.1/2727-1 tühistamiseks. Kaebajal on relvaluba olnud ligi 30 aastat ning ta on aktiivselt kasutanud seda jahipidamiseks ja laskespordiga tegelemiseks ning ka Kaitseliidu liikmena. Kaebaja on osalenud Ukrainas vahetus lahingtegevuses Venemaa agressiooni tõrjumisel ja teda on selle eest Ukraina riigi poolt korduvalt tunnustatud. Kaebaja ei ole olnud osaline üheski relva õigusvastase hoidmise, kasutamise või kasutamisega ähvardamisega seotud juhtumis. Isegi kui otsuses viidatud juhtumid toimusid PPA kirjeldatud viisil, ei kinnita need põhjendatud kahtlust relva omamisega seotud ohust ning neist ei nähtu ühtset käitumismustrit. Kiiruse ületamine ei viita agressiivsusele (uuringute kohaselt ületab kiirust 74% Eesti sõidukijuhtidest). 17.11.2021 juhtumi puhul ei olnud tegu agressiivse käitumisega konfliktisituatsioonis, vaid meeleavalduse käigus kaebaja meelsuse avaldamisega politseinike käitumise (eeskätt ülemäärase jõukasutuse) suhtes. Kahe füüsilise konflikti puhul ei pannud kaebaja toime süütegu ning menetlused lõpetati süüteokoosseisu puudumise tõttu. Kaebajale 30.07.2026 antud tervisetõendi kohaselt ei esine tal soetamisloa või relvaloa saamist välistavaid tervisehäireid, mh ei ole psühhiaater tuvastanud kaebaja puhul vägivalda esile kutsuda võivat ebastabiilsust. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses peatada PPA 16.07.2026 otsuse kehtivus kuni haldusasja menetluse lõpuni ning kohustada PPA-d tagastama kaebajale relv ja laskemoon. Kui PPA peaks ühe aasta möödudes hindama asjaolusid uuesti ning tunnistama kaebaja relvaloa kehtetuks, siis vaidlustatud otsuse regulatiivne mõju lõppeks. Kuivõrd kohtulahend ei jõustuks ilmselt varem, siis muutuks kaebus ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata eesmärgipäratuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei ole olulisi ettenähtavaid negatiivseid tagajärgi, kuna oht, et kaebaja võib kedagi relvaga ohustada, on nullilähedane. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel oleksid aga negatiivsed tagajärjed nii kaebaja huvidele kui ka avalikule huvile. Kaebaja ei saaks pika aja vältel tegeleda oma peamiste hobidega (laskesport, jahipidamine) ega osaleda tõhusalt Kaitseliidu tegevuses. Relvaloast ilma jäämine kahjustab ka kaebaja võimalust kaitsta ennast võimalike rünnakute eest, sest ta on Venemaa erioperatsioonide potentsiaalne sihtmärk.
4.PPA palus 28.08.2026 seisukohas jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kohtumenetluse võimalik kestus ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks piisav. Kaebajat on teavitatud tähtajast, mille möödumisel asub PPA vaidlustatud otsuse aluseks olnud asjaolusid uuesti hindama. See ei pruugi lõppeda relvaloa kehtetuks tunnistamisega. Kaebaja põhjendused kiiruse ületamisele on ennast õigustavad ning ei kahanda tema liikluskäitumisest lähtuvaid ohte. Karistamine liiklusalaste väärtegude eest näitab, et teod olid sellise iseloomu ja raskusega, et väärisid isiku vastutusele võtmist. 17.11.2021 juhtum ei kujutanud endast meelsuse avaldamist, vaid politseiametnike solvamist. 18.03.2026 juhtumi puhul kinnitab videosalvestis, et kaebaja pisendab oma käitumist. PPA ei nõustu, et kaebajast lähtuv oht on nullilähedane. Kaitseliidus osalemiseks väljastatakse relvaluba ja relv iseseisvalt (vt kaitseliidu seaduse (KaLS) § 43 lg-d 1 ja 7). PPA andis kaebajale 11.08.2026 loa võõrandada talle kuuluvad relvad Kaitseliidule. Seega ei saaks kaebaja vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamisel relvi tagasi, vaid tal tuleb need anda üle Kaitseliidule. Venemaa erioperatsioonide rünnaku alla sattumise oht on hüpoteetiline ning tulirelv ei ole ainus lahendus enese ja oma vara kaitseks. 3(9)
3-26-2524
5.X selgitas 28.08.2026 seisukohas, et PPA otsus välistaks ka Kaitseliidu relvaloa andmise KaLS § 43 lg 2 p 2 alusel, mille kohaldamisel lähtub Kaitseliit PPA seisukohtadest ja haldusaktidest. PPA viide Kaitseliidu relvaloale kinnitab, et otsuse eesmärk ei ole ennetada ohtu, vaid kaebajat karistada. Relvaloa kehtivuse peatamine oleks eesmärgipäratu, kui kaebaja saaks selle kergesti asendada Kaitseliidult saadava loaga. Relvaloata ei saa kaebaja harjutada enda soetatud ja Eestis vähe levinud relvastusega (droonitõrjeks kohandatud püssiga Benelli M4 ja täpsuspüssiga Victrix Scorpio V), mis on vajalik tema kui snaipri oskuste säilitamiseks. Kaebaja harrastatav laskesport on suuresti suunatud sellele, et harjutada enam kui 1 km kaugusele sihtivate snaiperrelvade kasutamist. Selliseid relvi ei ole võimalik laenutada mitte ühestki Eesti lasketiirust. PPA viidatud 11.08.2026 väljastatud ja kuni 11.09.2026 kehtiv relva võõrandamise luba ei kohusta relvi Kaitseliidule võõrandama. Loa taotlemise põhjuseks oli kaebajale 10.08.2026 väljastatud teatis, mille PPA on hiljem tunnistanud ekslikuks. Kaebajale Venemaast lähtuv oht ei ole hüpoteetiline.
6.Tallinna Halduskohus võttis 03.09.2026 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 4). Esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada, kuid see on vähene. Kaebaja suhtes on kohaldatud ajutist piirangut ning otsuse kohaselt kontrollitakse asjaolusid uuesti ühe aasta möödumisel. Relvaloa kehtivuse taastamisel ei pea kaebaja tasuma riigilõivu ega tegema eksameid, kuna tema relvaluba kehtib kuni 09.12.2029. Relvaloa kehtivuse peatamine riivab kaebaja õigust vabale eneseteostusele, kuid relvadega seotud tegevused ei ole talle täielikult keelatud (vt RelvS § 86 lg 5; jahiseaduse § 36 lg 3, § 24 lg-d 1 ja 2). Seejuures on tegemist kaebaja hobidega, mitte elukutselise või sissetuleku teenimisega seotud tegevusega. Samuti ei ole üldteada, et laskespordivõistlustel osalemine või jahipidamine oleks oluline osa kaebaja avalikust kuvandist, mille tõttu tuleks eeldada olulist mainekahju. Kaitseliidu relva kandmise loa (vt KaLS § 43 lg 1) saamine ei ole välistatud, sest Kaitseliit ei ole asjaolude hindamisel seotud PPA otsusega. Kuna Kaitseliidu relva saab kasutada vaid Kaitseliidu ülesannete täitmiseks (vt KaLS § 41 lg 1), siis ei ole PPA otsus ka eesmärgipäratu. Kuna kaebajale on antud luba võõrandada relv Kaitseliidule, siis on kõrvaldatav ka takistus, et sellist relva Kaitseliidul ei ole. Seega oleks kaebajal võimalik relva kandmiseks luba saada ja relva kasutada, kui see on seotud Kaitseliidu ülesannete täitmisega. Esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ei oma tähtsust avalik huvi Kaitseliidu tegevuse vastu (vrd HKMS § 44 lg 2). Eestis ei pea tulirelva enda kaitseks pidevalt kaasas kandma ning ennast ja oma vara saab kaitsta ka ilma relva omamata (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2026 otsus nr 3-23-1877, p 21; 03.11.2025 otsus nr 3-23-1065, p 15; 22.10.2025 otsus nr 3-23-846, p 24). Üldteada ei ole asjaolu, et Ukrainast naasnud võimalike lahingülesannete täitjate elu või tervis oleks Eestis viibides Venemaa tegevusest tulenevalt ohus. Puudub mistahes teave, et kaebaja oleks ohustatud suuremal määral kui teised Eestis viibivad isikud, kes on tegutsenud Ukraina huvides. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu, kuid selle eduväljavaade ei ole ka silmatorkavalt suur. Relvaomaniku eluviisi ja käitumise hindamisel on eelkõige oluline, kas loataotleja on pannud toime tegusid, mis viitavad isikuomadustele ja süstemaatilisele käitumisele, mis annavad aluse prognoosida taotlejast lähtuvat ohtu endale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul võtta lähtealuseks tema poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas ta väljendab oma suhtumist nendesse. Relvaomaniku eluviisi hindamisel omab tähtsust see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib inimesele olla loomuomane. Vaidlustatud otsusest nähtub kaebaja sattumine erinevatesse verbaalselt alanud konfliktidesse (11.06.2020, 17.11.2021, 18.03.2026). Kuigi väärteokorras on kaebajat karistatud vaid 17.11.2021 intsidendi eest, nähtub ka teistest juhtumitest, et sündmused on ajendatud kaebaja käitumisest või sõnadest ning kaebaja võib 4(9)
3-26-2524 olla esimene, kes muudab verbaalse konflikti füüsiliseks. Kõigil juhtumite puhul on kaebaja käitunud ennastõigustavalt. Isegi kui 11.06.2020 sündmuse osaliste selgitused olukorra eskaleerumisest on lahknevad, siis 18.03.2026 juhtumi puhul näitab turvakaamera salvestis, et kaebaja asub esimesena kasutama teise inimese suhtes füüsilist jõudu, kusjuures sellele eelnes üksnes kuni 15 sekundi pikkune võimalik suuline konflikt. Seega võib kaebaja konfliktilahendamise viis olla ajas eskaleerunud. Põhjendatud on vaadelda kaebaja käitumist mitte ainult ühe juhtumi raames, vaid mh seda, kas sellised intsidendid on aja jooksul sagenenud või eskaleerunud. Kaebaja on toime pannud ka liiklusrikkumisi, st ületanud oluliselt kiirust. Kaebaja kiiruseületamised ei ole käsitletavad kui tavapärased ja ühiskondlikult tolereeritavad pisirikkumised. Kohtupraktikas on selgitatud, et ka liiklusalaste rikkumiste toime panemine õigustab järeldust, et isikule on omane põhjendamatu riskikäitumine ning hoolimatu suhtumine nii tema enda kui teiste isikute turvalisuse tagamiseks õigusaktides sätestatud eeskirjadesse. Liiklusrikkumised annavad tunnistust riskikäitumisest liikluses ja sellega kaasnevate ohtude mitte mõistmist või oportunistlikku suhtumist reeglitesse. Hoolimatus ühe ohtusid kätkeva tegevuse (s.o mootorsõidukiga liiklemise) ohutuse tagamiseks kehtestatud normide järgimisse õigustab kahtlust isiku suutlikkuses või motivatsioonis olla nõutavalt hoolas ka relva hoidmisel, kandmisel ja kasutamisel. Kaebajale etteheidetavates tegudes oli küll pikem paus (2021. a novembrist kuni 2024. a aprillini), kuid ta võis sellel ajal viibida väljaspool Eestit. Ka esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine tugineb prognoosil, mistõttu omab tähtsust seegi, kuidas kaebaja väljendab oma suhtumist varem juhtunusse. Kaebaja haldusmenetluses esitatud vastuväidetest ei nähtu, kas ja kuidas ta mõistab oma rolli eelkirjeldatud olukordade tekkimisel ning proovib oma käitumisega sarnaseid juhtumeid tulevikus vähendada. Kaebaja on selgitanud liiklusrikkumisi tähelepanu hajumisega, mis võib viidata, et sama võib juhtuda ka teise suurema ohuallika (relva) puhul. Risk ei seisne selles, et kaebaja tegutseks relvaga tahtlikult ohtlikult, vaid teiste õigushüvesid võib oluliselt kahjustada ka ainuüksi hooletu käitumine ja tähelepanu hajumine. Kohus ei eita vajadust laiapõhjalise riigikaitse järele ega seda, et relv on üks riigi kaitsmise vahendeid. Kaebaja saab riigikaitses osaleda Kaitseliidu relva kandmise loa saamisel. Kahtlus, et kaebaja ei pruugi relva vastutustundlikult kasutada, ei ole ilmselgelt põhjendamatu. Kaebajalt ei ole relvaluba ära võetud, vaid selle kehtivus on peatatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 18.09.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.09.2026 määruse resolutsiooni p 4 ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. PPA otsuses sisalduv lubadus hinnata asjaolusid aasta möödudes uuesti ei ole õiguslikult siduv, mistõttu võib meede kujuneda oluliselt kestvamaks. Kaebaja ei saa kaitsta oma õigusi sellega, et võõrandab relvad Kaitseliidule, sest tegemist on kallite ja spetsiifiliste relvadega (maksumus koos lisavarustusega kokku ca 40 000 eurot), mille soetamiseks puuduvad Kaitseliidul vahendid. Relvade kinkimine Kaitseliidule riivaks tugevalt kaebaja õigusi. Kaitseliidu malevkonnal, kuhu kaebaja kuulub, puudub võimalus teha laskmisharjutusi 1000 m distantsil. Relvaloata ei saaks kaebaja seega ka relvade Kaitseliidule andmisel harjutada oma snaiprioskusi, mille tase järjepideva harjutamiseta langeb. KaLS § 43 lg-st 3 tulenevalt välistab PPA otsus võimaluse saada Kaitseliidu relvaluba. Isegi kui Kaitseliidul oleks võimalik relvaloa andmist kaaluda, oleks selle aluseks siiski PPA tuvastatud asjaolud ja hinnangud. Kui kaebajal oleks võimalik saada Kaitseliidu relvaluba, siis oleks tal ikkagi õigus kasutada seda oma kodus enda isiku ja vara kaitseks (vt KaLS § 42 lg 2 1; kaitseministri 13.02.2017 määruse nr 2 § 16 lg 1). Seega on PPA otsus eesmärgipäratu. Kuna kaebaja tegevus Ukraina toetamisel on Venemaal 5(9)
3-26-2524 kriminaalkorras karistatav ja avalikult teada, siis on Venemaast lähtuv oht kaebajale võrdlemisi suur. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise aluseks saab olla vaid kaebuse ilmne perspektiivitus. Halduskohus ei pidanud kaebust ilmselgelt perspektiivituks, jättes esialgse õiguskaitse taotluse seega kaebuse eduväljavaadetele tuginedes ebaõigesti rahuldamata. Halduskohus ei hinnanud kõiki kaebaja etteheiteid vaidlustatud otsusele. PPA järeldustele vastuväidete esitamist ei saa käsitada ennastõigustava käitumisena. Kiiruseületamiste statistika tõi kaebaja välja näitlikult. Kaks ettevaatamatusest toime pandud kiiruseületamist kuue aasta jooksul ei anna tunnistust, et kaebajast lähtub oluline oht. Halduskohtu ohuprognoos ei ole tõsiseltvõetav, tehtud järeldused on ebaloogilised ja meelevaldsed. Riigikogus menetletava RelvS-i muudatuste eelnõu (855 SE) seletuskirja järgi ei viita ettevaatamatusdeliktid relvaloa seisukohalt isiku üldisele ohtlikkusele. Halduskohus pidanuks avaliku huviga seonduvalt arvestama, et kuna kaebaja tasemel snaipreid on Kaitseliidus vähe, kahjustab esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine selgelt ja intensiivselt üht Kaitseliidu spetsiifilist võimekust.
8.PPA palub 06.10.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu põhjendustega ja jäädes varasematele seisukohtadele. Kaebaja on RelvS § 44 lg 61 alusel juba võõrandanud oma relvad Kaitseliidule ning seega ei saaks ka esialgse õiguskaitse kohaldamisel relvi kaebajale tagastada. Relvaloa kehtivuse peatamine ei ole võrdsustatav relvaloa kehtetuks tunnistamisega, vaid tegemist on ajutise meetmega. PPA otsuses on selgelt määratud tähtaeg, mille möödumisel kaalub PPA relvaloa kehtivuse taastamise võimalikkust. Kaebaja suhtumist õiguskorda ilmestab mh kaebuse ja määruskaebuse toon (sh PPA ja halduskohtu seisukohtade naeruvääristamine). Relva omamine ei ole kohustus, vaid eriõigus, mille saamiseks tuleb täita kindlad nõuded.
9.X märgib 07.10.2026 seisukohas, et ei ole oma relvi Kaitseliidule võõrandanud, vaid taotles PPA-lt selleks üksnes luba, mida ta ei kasutanud ning mis on praeguseks kehtivuse kaotanud. Kaebaja ei ole kohut naeruvääristanud. Venemaal vahistatud endise Scoutspataljoni sõduriga seonduv juhtum kinnitab Venemaa huvi represseerida Ukraina eest sõdinud isikuid ja toetab kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust. Milremi juhtum näitab, et Venemaa eriteenistused on võimelised korraldama Eestis ründeoperatsioone. Põhiseaduse (PS) §-st 124 tuleneb mh iga riigikaitses osalemiseks võimelise kodaniku moraalne kohustus ning õigus arendada relvade käsitlemise oskust. Isegi kui see üldjuhul ei eelda relva omamist, võib see teatud spetsiifiliste relvade puhul olla vältimatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
11.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise esmaseks tingimuseks on õiguskaitsevajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga oleks võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama mh kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse 6(9)
3-26-2524 ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada üksnes kaebaja õiguste kaitseks minimaalselt vajalikul määral. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema proportsionaalne kõigi menetlusosaliste suhtes ja haldusakti täitmine ei tohiks muutuda lõplikult võimatuks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla veel ebaselged, kuid esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne kaebuse sisulist läbivaatamist. Sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks samas põhjustada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).
12.Kaebaja palub esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 16.07.2026 otsuse nr 4.2.1/2727-1 kehtivus ning kohustada PPA-d tagastama vaidlustatud otsusest tingitult üle antud relvad ja laskemoon. Kuigi PPA andis kaebajale 11.08.2026 loa võõrandada relvad Kaitseliidule, ei ole nimetatud luba kaebaja kinnitusel tähtaja jooksul (kuni 11.09.2026) realiseeritud ning seega on relvade tagastamise nõue jätkuvalt asjakohane. Vaidlustatud PPA otsusega on kaebaja relvaloa kehtivus RelvS § 43 lg 1 p 2 1 ja lg 2 alusel peatatud kuni peatamise aluseks olnud asjaolude ära langemiseni või loa kehtetuks tunnistamiseni. Kuigi relvaloa kehtivuse peatamise tähtaeg ei ole otsuse resolutsioonist selgelt arusaadav (st puudub konkreetne tähtaeg ja ka viide asjaolule, mis peaks loa kehtivuse taastamiseks ära langema), nähtub otsuse põhjendustest, et PPA kavatseb hinnata kaebaja usaldusväärsust relvaomanikuna (s.o RelvS § 43 lg 1 p-s 2 1 ja lg-s 31 sätestatud asjaolude esinemist või puudumist) uuesti pärast ühe aasta möödumist. Ringkonnakohus lähtub seega eeldusest, et vaidlustatud haldusakt mõjutab kaebaja õigusi kuni 16.07.2027. Arvestades keskmisi menetlustähtaegu, ei ole selleks ajaks haldusasja menetluse jõustunud kohtulahendiga lõppemine tõenäoline. Seetõttu saavutaks kaebaja taotletud esialgse abinõu kohaldamisega oma kohtusse pöördumise eesmärgi (vähemalt osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada, kuid see ei ole ka eriliselt tungiv. Relvaloa kehtivuse peatamine riivab isiku õigust vabale eneseteostusele (nt Riigikohtu 18.06.2019 otsus nr 5-19-26, p 41), sh kitsendab kaebaja võimalusi tegeleda jahipidamise ja laskespordiga. Kaebajaga tuleb ka nõustuda, et pole usutav, et tal oleks PPA 16.07.2026 otsuse kehtivuse ajal võimalik saada Kaitseliidu relvaluba, kuivõrd KaLS § 43 lg 2 p 2 ja lg 3, § 44 lg 1 p 3 ning § 45 lg 1 1 p 2 vastavad sisuliselt RelvS § 36 lg 4 p-s 3, § 43 lg 1 p-s 2 1 ja lg-s 31 sätestatule. Samas on tegemist üksnes ajutise piiranguga. Kaebaja saab jahipidamisest ja Kaitseliidu tegevusest osa võtta ka ilma relvaluba omamata ning laskmist harrastada tulirelvadega, mis on lasketiirus olemas. Kaebaja väiteid omandatud snaiprioskuste säilitamiseks vajalikust pidevast harjutamisest võib iseenesest pidada usutavaks, kuid need ei muuda esialgse õiguskaitse vajadust tungivamaks, sest tegu on siiski kaebaja harrastusega. Riigi kaitsevõimega seotud väited ei puuduta kaebaja subjektiivseid õigusi, vaid saavad seonduda üksnes avaliku huviga. Üldteadaolevalt ei eelda kuritegevuse tase Eestis isikliku turvalisuse tagamiseks vältimatult tulirelva omamist. Kaebaja seisukoht, et Ukraina heaks võidelnud isikuna on tal tõsine oht sattuda Venemaa erioperatsiooni sihtmärgiks, on üksnes hüpoteetiline. Kuigi on õige, et Venemaa ametivõimudele teada olevaid Ukraina poolel võidelnud isikuid on Venemaal tagaselja süüdi mõistetud, puudub esiteks teave, et kaebaja oleks sellises olukorras, ning teiseks ei ole alust 7(9)
3-26-2524 arvata, et iga Ukraina vabastamise eest võidelnud välismaalane oleks automaatselt Venemaa eriteenistuste sihtmärk ka väljaspool Venemaad viibides. Ukrainas võitleb praeguse seisuga Venemaa vastu ca 16 000 välisriikidest pärit vabatahtlikku. 1 Kaebaja ei ole võrreldav Eesti kaitsetööstusettevõttega ning kaebaja ei ole toonud välja selliseid asjaolusid, mille pinnalt oleks alust pidada teda Venemaa jaoks oluliseks sihtmärgiks. Võttes arvesse, et vaidlustatud otsusega on kaebaja relvaloa kehtivus peatatud teiste isikute turvalisuse kaitseks, saaks kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine olla põhjendatud vaid siis, kui kaebusel on arvestatavad eduväljavaated ehk PPA hinnangut kaebajast lähtuda võivale ohule ei saa esitatud asjaoludel pidada kuigi põhjendatuks.
14.Relvaloa kehtivuse peatamiseks RelvS § 43 lg 1 p 21 alusel peab loa omaja suhtes esinema põhjendatud kahtlus, et ta võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust. Viidatud normi alusel relvaloa kehtivuse peatamine ei nõua seda, et normis viidatud hüvedele (s.o teiste isikute elu ja tervis ehk turvalisus) esineks oht, vaid eeldusena on nõutav üksnes põhjendatud kahtlus ohu kohta. Ohukahtlusega on tegemist siis, kui tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa veel järeldada ohuolukorda, kuid kaitstavate õigushüvede kahjustamise võimalus ei ole välistatud (vrd korrakaitseseaduse § 5 lg 6). Põhjendatud ohukahtluse korral on lubatud sekkumise lävi madalamal kui ohuolukorras (nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus nr 3-21-2975, p 9). Kohtupraktikas on leitud, et RelvS § 43 lg 1 p 21 alusel relvaloa kehtivuse peatamine on nähtud ette juhuks, kui PPA-l pole piisavalt andmeid, et võtta lõplik seisukoht, kas loa omajat tegelikult iseloomustab turvalisust ohustav käitumine või mitte. Näiteks juhul, kui mingi käitumisakt seab relvaomaniku usaldusväärsuse küll kahtluse alla, ent pole selge, kas tegemist on isikule omase käitumisega või erilise üksikjuhtumiga (nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2025 otsus nr 3-23-1776, p 23). Turvalisust ohustava ja seega relvaomanikule sobimatu käitumise või eluviisi hindamisel ei teosta PPA kaalutlusõigust, vaid teeb tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seejuures on PPA pädev kontrollima isiku usaldusväärsust jooksvalt ka relvaloa kehtivuse ajal ning taotlejatest lähtuvat ohtu hinnatakse alati tervikuna, mitte pelgalt nendest asjaoludest lähtudes, mis on ilmnenud relvaloa andmisele või pikendamisele järgnenud ajaperioodil. Muu hulgas võivad uued intsidendid anda põhjust hinnata ümber varasematele samalaadsetele sündmustele relvaloa andmisel või pikendamisel omistatud tähenduse (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2026 otsus nr 3-23-1877, p 14).
15.PPA on ohukahtlust põhjendanud ajavahemikul 11.06.2020–31.05.2026 aset leidnud viie juhtumiga, millest kahel korral kasutas kaebaja teise inimese suhtes füüsilist jõudu (11.06.2020, 18.03.2026), ühel korral solvas kaebaja politseiametnikku (17.11.2021) ning kahel korral ületas kaebaja mootorsõidukiga liigeldes oluliselt sõidukiirust (28.04.2024, 31.05.2026). Kaks neist intsidentidest on toimunud pärast kaebajale relvaloa väljastamist (15.01.2025). PPA hinnangul nähtub viidatud sündmustest, et kaebaja käitumine ei ole pikemat aega olnud vastutustundlik ja relvaomanikule kohane ning on alust arvata, et ta käitub konfliktisituatsioonis agressiivselt ja ei oska konflikte rahumeelselt lahendada. Samuti viitavad liiklusrikkumised, et kaebajale on mootorsõiduki kasutamisel omane riskikäitumine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vastustaja kahtlust otsuses välja toodud intsidentide pinnalt pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kaebuse eduväljavaated ei ole seetõttu ülekaalukalt suured. Kaebajat on politseiametniku solvamise ja liiklusrikkumiste eest karistatud väärteo korras ning füüsilise jõu kasutamise juhtumite osas on kriminaalmenetlused lõpetatud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse lõpetamine ei tähenda, et sündmust ei ole üldse toimunud või seda ei saa kaebajale relvaloaga seonduvate otsuste tegemisel ette heita. Isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest või sellekohasest põhjendatud kahtlusest RelvS § 36 lg 4 p 3, § 43 lg 1 p 21 ja lg 31 tähenduses võivad anda
Nt V. Melkozerova. Ukraine’s foreign fighters battle Russians – and red tape. – Politico, 22.10.2026.
8(9)
3-26-2524 tunnistust ka sedalaadi intsidendid, millega ei kaasne isiku süüdimõistmist või karistamist mõne süüteo toimepanemise eest (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2026 otsus nr 3-232549, p 10; 30.04.2025 otsus nr 3-22-677, p 9).
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kui 11.06.2020 intsidendi puhul on asjaolud ebaselged, siis 18.03.2026 juhtumi puhul kinnitab turvakaamera salvestis selgelt, et just kaebaja oli see, kes muutis võimaliku lühiajalise verbaalse konflikti füüsiliseks. Seejuures oli tegemist olukorraga, kus kaebaja takistas oma sõidukiga teisel isikul garaažist väljasõitmist, kuid selle asemel, et õigustatud nõudmise peale sõiduk ümber paigutada, asus kaebaja hoopis teist isikut ründama. Samuti on kaebaja 31.05.2026 ületanud oluliselt (mitte vähem kui 31 km/h) lubatud sõidukiirust, mida ei saa kuidagi pidada tühiseks eksimuseks ega selgitada lihtsalt tähelepanu hajumisega, sest kaebaja sõitis 90 km/h piirkiirusega teelõigul kiirusega vähemalt 121 km/h. Olenemata sellest, et PPA otsuses kaebaja käitumise hindamise aluseks võetud viis juhtumit on toimunud kuue aasta jooksul, on oluline arvestada, et kaks neist toimusid hiljaaegu ja lühikese vahega (18.03.2026, 31.05.2026). Sellises olukorras võis PPA-l tekkida põhjendatud kahtlus, et varasemad sündmused ei olnud erandlikud (nagu võis olla alust arvata kaebajale 15.01.2025 relvaloa andmisel), vaid annavad koostoimes uute intsidentidega hoopis tunnistust kaebajale omasest käitumisviisist. Kaebaja seisukohtadest ei nähtu, et ta oleks oma teguviisi ebakohasust mõistnud, vaid pigem on vastuväited olnud ennast õigustavad. Kaebajal on võimalik relvaloa kehtivuse peatamise ajal oma laitmatu käitumisega tõendada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine ei ole tegelikkuses siiski temale omane või on ta teinud PPA vaidlusalusest otsusest enda jaoks vajalikud järeldused.
17.Kokkuvõtlikult on kaebaja seadnud paljuski kahtluse alla riigi senise relvapoliitika (mille muutmine ei ole kohtu pädevuses), kuid jätnud suures osas tähelepanuta RelvS-i kohaldamist puudutava kohtupraktika. Asjaolu, et kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, ei tingi esialgse õiguskaitse kohaldamist, vaid juhul, kui kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu, siis ei oleks kohtul alust esialgset õiguskaitset kohaldada isegi olukorras, kus kaebajal on väga tungiv õiguskaitsevajadus. Kuna praegu ei ole kaebajal ülekaalukat õiguskaitsevajadust ja kaebuse eduväljavaated on pigem vähesed, siis ei ole põhjendatud kohaldada sellist esialgse õiguskaitse abinõu, millega kaebaja saavutaks sisuliselt lõplikult kohtusse pöördumise eesmärgi, kuid mis kahjustaks samal ajal väga olulist avalikku huvi tagada ühiskondlik turvalisus. Kaebaja viidatud avalik huvi tagada Kaitseliidu droonitõrje- ja snaiprivõimekus ei ole sedavõrd tungiv, et saaks eraldiseisvalt õigustada esialgse õiguskaitse kohaldamist. Pole mõistlikku põhjust arvata, et Eesti kaitsevõime saaks olulisel määral sõltuda kaebaja isikliku relvaloa kehtivusest ja temale kuuluvate tulirelvade olemasolust.
18.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.09.2026 määruse resolutsiooni p 4 muutmata.
19.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.