Xi kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lahendama kaebaja väljasõidu taotlust
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata vastustaja taotlus tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
Rahuldada Xi kaebus.
3.Kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja 19. juunil 2024 esitatud lühiajalise väljasõidu taotlus.
4.Teha kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisneb Xi lühiajalise väljasõidu taotluse suulises rahuldamata jätmises põhjendusel, et kinnise vangla kinnipeetavatel ei ole võimalik VangS § 32 tähenduses lühiajalisele väljasõidule saada, õigusvastasus.
5.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Menetluskulu tuleb kanda Yi arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxxx.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja Yi nimed tähemärkidega.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 21. veebruaril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-24-2626 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav X (edaspidi kaebaja) esitas 19. juunil 2024 Tallinna Vanglale taotluse (registreeritud 20. juunil 2024 nr 5-8/24/12429-1) lühiajalisele väljasõidule saamiseks. Tallinna Vangla ei ole sellele kirjalikult vastanud. Kaebaja esitas 11. augustil 2024 Tallinna Vanglale vaide (registreeritud 23. augustil 2024), milles taotles ettekirjutuse tegemist taotluse lahendamisega viivitamise ja tegevusetuse lõpetamiseks ja taotluse osalist rahuldamist. Tallinna Vangla ei ole vaiet sisuliselt läbi vaadanud ega tagastanud.
2.Tallinna Halduskohus registreeris 18. septembril 2024 kaebaja kaebuse, milles ta palus kohtul kohustada Tallinna Vanglat menetlema kaebaja 19. juunil 2024 esitatud väljasõidu taotlust ning 11. augustil 2024 esitatud vaiet. Lisaks palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks inspektor-kontaktisiku suulise otsuse, et kinnisest vanglast ei või saada luba lühiajaliseks väljasõiduks vangistusseaduse (VangS) § 32 mõistes.
3.Kohus võttis 23. septembril 2024 kaebuse menetlusse nõuetes tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus ning kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja väljasõidu taotlust.
Kohus määras 5. detsembril 2024 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
5.Kaebaja esitas 17. detsembril 2024 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt (riigilõiv 20 eurot).
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
6.Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse, mis seisneb kaebaja lühiajalise väljasõidu taotluse suulises rahuldamata jätmises põhjendusel, et kinnise vangla kinnipeetavatel ei ole võimalik VangS § 32 tähenduses lühiajalisele väljasõidule saada. Samuti palub kaebaja kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja väljasõidu taotlust.
6.1.Põhjendus, mille kohaselt kedagi ei lasta kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule, on kaalutlusveaga. Sisuliselt ei ole kaalumist toimunudki, kui vangla väidab, et kedagi ei lasta kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule.
6.2.Vastustaja ei ole lahendanud kaebaja väljasõidu taotlust ega vaiet menetlusnorme järgides.
6.3.Kaebaja on oma karistusest ära kandnud vähemalt poole, kaebaja kannab karistust esimese astme kuriteo eest teist korda. Samuti on kaebajal täidetud justiitsministri 30. 2(7)
3-24-2626 novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) §-s 82 toodud individuaalse täitmiskava järgimise tingimus, kaebaja käitumine vanglas on eeskujulik. Riskide hindamise tulemusena toetas vangla ka kaebaja ennetähtaegset vabastamist.
6.4.Kaebaja ema põeb rasket progresseeruvat haigust ning kaebaja ei tea, mis seisus võib ema olla mõne kuu pärast. Vangla peab soodustama peresidemete säilitamist. VangS § 32 lg 5 lubab vanglal anda loa väljasõiduks lähedase pereliikme parandamatult raske haiguse korral. Kaebaja emal esineb raske ja ette ennustamatu vähivorm ning võrdlus külmetushaigusega ei ole kohane. Samuti kohatu on väita, et kuna kaebaja taotles esialgu väljasõitu loomaaeda, siis saab järeldada, et ema tervis on väga heas seisus, kuna ta suudaks terve päeva loomaaias veeta. Ka loomaaias on võimalik vajadusel puhata ja ei pea seal ilmtingimata terve päev kõndima.
6.5.Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik, et ära hoida edasised samasisulised vaidlused selle üle, kas VangS § 32 lubab ka kinnise vangla kinnipeetavatel taotleda lühiajalist väljasõitu. Tõlgendusega, et kinnise vangla kinnipeetavad VangS § 32 alusel lühiajalisele väljasõidule ei saa, rikub vangla jätkuvalt kaebaja õigusi.
6.6.Kuigi kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu võimaldamist, on tal õigus õiglasele ja seaduslikule menetlusele, milles vangla järgib menetlusnorme. Asjakohane ei ole põhjendus, et kui kaebaja lubatakse lühiajalisele väljasõidule, siis hakkavad ka teised kinnipeetavad seda tahtma. Inspektor-kontaktisik Eha Müürisepp väitis kaebajale, et loomaaeda ei lubata kindlasti, kuid koju võib kaebaja saada. Hiljem hakkas inspektorkontaktisik aga kindlalt väitma, et kedagi ei lubata kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule ning VangS § 32 on vaid avavangla jaoks.
6.7.Tallinna Halduskohus on 9. augusti 2024. a otsuses asjas nr 3-23-2298 kinnitanud, et ka kinnisest vanglast võib saada lühiajalisele väljasõidule.
6.8.Tallinna Vangla 25. oktoobri 2024. a vastus teabenõudele nr 5-18/24/17527-2 kinnitab, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 1. septembrini 2024 pole ükski kinnipeetav käinud Tallinna Vangla kinnisest vanglast lühiajalisel väljasõidul. Nimetatud ajavahemik hõlmab ligikaudu 11 aastat. Tegemist on asjaoluga, mis kinnitab vaid seda, et vangla ongi seisukohal, et kedagi ei lubata kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule, kuigi seadus seda lubab.
6.9.Küüniline on vastustaja väide, et kaebaja oleks võinud veel lühiajalise väljasõidu taotlusi teha olukorras, kus pole kaebaja esmast taotlust veel lahendatud nii, nagu seadus seda sätestab.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Kohus on kaebuse tuvastamisnõude osas ebaõigesti menetlusse võtnud ning vastustaja vaidleb selle osas vastu. Kohustamisnõude osas võtab vangla kaebuse õigeks. Vastustaja palub jätta kaebaja tuvastamiskaebuse läbi vaatamata ja läbivaatamise korral rahuldamata ning kohustamiskaebuse rahuldada.
7.1.Kaebaja väide, et inspektor-kontaktisik on taotluse lahendanud ja otsuse suuliselt teinud, ei ole tõene. Kui inspektor-kontaktisik teinuks otsuse ära n-ö suulise haldusaktiga ja keeldunuks taotlust rahuldamast põhjendusega, et VangS § 32 rakendatakse üksnes avavangla kinnipeetavatele ja kinnisest vanglast ei või saada luba lühiajaliseks väljasõiduks, siis jääb
3(7)
3-24-2626 arusaamatuks, miks inspektor-kontaktisik võimaldas kaebajal väljasõidu soovitavat aega muuta ja miks kaebaja andis inspektor-kontaktisikule väidetavalt otsuse tegemiseks pidevalt aega juurde. Need toimingud viitavad, et taotluse menetlemine ei olnud lõppenud ega sisulist otsust polnud tehtud.
7.2.Kui inspektor-kontaktisik väljendanuks ennast kaebajale, et vangla rakendab VangS §-s 32 sätestatut üksnes avavangla kinnipeetavatele, siis jääb arusaamatuks, miks pidanuks inspektor-kontaktisik kaebajale väitma, et loomaaeda teda kindlasti ei lubata, lubatakse vaid koju. Kui vanglal oleks seisukoht, et VangS § 32 kinnise vangla kinnipeetavale ei laiene, siis ei omaks tähtsust, mis tegevused ja kohad kinnipeetav väljasõidu taotlusesse märgib.
7.3.Vastustaja möönab, et on kaebaja taotluse menetlemisega põhjendamatult viivitanud, kuid otsust ei ole tehtud ega suulist haldusakti välja antud. Et vastustaja ei ole taotluse osas otsust teinud, viitab ka kaebaja kohustamiskaebuse taotlus. Kui vangla on väidetavalt taotlust menetlenud ja suuliselt keeldunud, siis oleks asjakohane taotleda, et vangla taotluse uuesti läbi vaataks.
7.4.Väljasõidu taotlemisel VangS § 32 lg 5 alusel võib olukorra kiireloomulisuse tõttu olla võimatu kasutada tõhusamaid õiguskaitsevahendeid, kuid kaebaja taotluse põhjendusi arvestades ei olnud tegemist taotlusega VangS § 32 lg 5 mõistes. Kaebaja soovib väljasõitu eeskätt peresidemete säilitamise eesmärgil ja selleks, et valmistada ette eluruume võimalikuks vabanemiseks, ning põhjendab taotlust mh ema haigestumisega. Kaebaja ise kinnitab taotluses, et ema tervislik seisund ei ole siiski väga halb ja ta töötab erapedagoogina, vanglasse kokkusaamisele tulla ei saa üksnes seetõttu, et ei leia sobivat aega. Taotlusest nähtuvalt suudaks ema terve päev teiste pereliikmetega ka loomaaias veeta, seega ei saanud ema tervislik seisund olla selline, mille puhul saaks rääkida erakorralisest olukorrast ja kiirest otsustamisvajadusest VangS § 32 lg 5 mõistes. VangS § 32 lõikes 5 sätestatud parandamatult rasket haigust tuleb mõista selliselt, et pereliikmel tervenemise lootus puudub ja tema eluaeg teatakse olevat kindlalt piiritletud. Üksnes asjaolust, et lähedasel on diagnoositud tõsine haigus, ei ole tegu veel alati veel VangS § 32 lõikes 5 kirjeldatud olukorraga.
7.5.Kaebaja esitas vaide ja tal oli võimalik esitada ka taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mida ta vastustajale teadaolevalt ei esitanud. Seega olid kaebajal tõhusamate õiguskaitsevahendite kasutamiseks võimalused olemas. Kaebajal oli ja on jätkuvalt võimalus esitada vanglale uus taotlus väljasõiduks loa saamiseks või välja viimiseks, kui kaebajal esinevad olulised perekondlikud põhjused.
7.6.Vastustaja kinnitab, et ei ole kaebaja 19. juuni 2024 esitatud taotlust lahendanud. Kaebaja nõue, et vastustaja tema taotlust menetleks, on põhjendatud ja vastustaja võtab selles osas kaebuse õigeks.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
9.HKMS § 159 lg-s 1 on sätestatud, et kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Kuivõrd vastustaja võttis 25. oktoobri 2024. a vastuses kaebuse kohustamisnõude osas õigeks ning leidis, et kaebaja nõue, et vastustaja tema väljasõidu taotluse lahendaks, on põhjendatud, rahuldab kohus selle osas kaebuse. Kohus selgitab, et arvestades, et kaebaja taotletud väljasõidu kuupäevad on praeguseks möödunud, tuleb tõhusa 4(7)
3-24-2626 õiguskaitse vajadust arvestades vastustajal anda kaebajale võimalus ja tähtaeg taotluse muutmiseks, lisades sellele uued kuupäevad.
10.Seega on pooltel vaidlus selle üle, kas vastustaja inspektor-kontaktisik tegi õigusvastaselt suulise otsuse, millega keeldus kaebajat lubamast lühiajalisele väljasõidule põhjusel, et kinnise vangla kinnipeetavatel ei ole võimalik VangS § 32 mõistes lühiajalisele väljasõidule saada.
11.Vastustaja taotleb jätta kaebus tuvastamisnõude osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel põhjusel, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav preventiivse huvi puudumise tõttu. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 44 lg-st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamine peab olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Seega on üldjuhul tuvastamiskaebuse esitamise võimalused piiratud, kuid selle esitamine võib olla põhjendatud erilise preventiivse või rehabiliteeriva huvi olemasolu korral (Riigikohtu 14. veebruari 2023. a otsused nr 3-19-2164/40, p 17 ja nr 3-22-721/16, p 10 jj). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a määrus nr 3-17-749/24, p 11 ja 14. oktoobri 2020. a määrus nr 3-19-882/22, p 23.1). Kohus selgitas 23. septembri 2024. a määruses, et lähtudes analoogse olukorra kohta Tallinna Ringkonnakohtu poolt antud juhistest (Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2024. a määrus nr 3-23-2298/9) ning kaebaja poolt kaebuses esitatud asjaoludest (sh kaebaja ema haigestumine) ei ole välistatud, et kaebajal tuleb tulevikus esitada uuesti taotlus lühiajaliseks väljasõiduks. Kuna eelduslikult ei ole kinnipeetaval perekonnaliikme haigestumise korral võimalik esitada väljasõidu taotlust pikka aega ette, on võimaliku keeldumise vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses tavapärase järelkontrolli raames raskendatud või lausa võimatu, sest vaidlustamise ajaks võib olla erakorraline sündmus juba möödunud (hullemal juhul kinnipeetava perekonnaliige surnud). Seetõttu puudub kaebajal tõhusam õiguskaitsevahend, millega edaspidi sellises olukorras oma õigusi kaitsta. VSkE § 82 lg 2 kohaselt vormistatakse väljasõidule lubamise või väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise otsus käskkirjana ja otsus peab olema põhjendatud. Kaebaja 19. juunil 2024 esitatud lühiajalise väljasõidu taotlust ei olnud vastustaja kaebuse lahendamise hetkeks (18. septembril 2024) VSkE § 82 lg 2 kohaselt kirjalikult lahendanud, samuti ei olnud vastustaja lahendanud 11. augustil 2024 esitatud vaiet. Siiski ei pidanud kaebaja eeldama, et tema taotluse menetlemine alles jätkub ning lõplikku otsust väljasõidu taotluse kohta tehtud ei ole. Kaebaja märkis väljasõidu soovitavaks ajaks 28. juuni 2024, 8.–9. juuli 2024 ja 15.–16. juuli 2024 (digitoimiku lehekülg (dtl) 9). Kuivõrd kõnealusteks kuupäevadeks ei olnud vastustaja vastust kaebaja taotlusele kirjalikult vormistanud, võis kaebaja põhjendatult eeldada, et vastustaja on lühiajalise väljasõidu võimaldamisest suuliselt keeldunud. Olenemata sellest, kas kaebaja taotles 19. juunil 2024 lühiajalist väljasõitu VangS § 32 lg 2 või lg 5 alusel, ei ole välistatud, et kaebajal võib oma ema terviseseisundi tõttu tekkida edaspidi vajadus lühiajalise väljasõidu taotlemiseks. Kohtu hinnangul ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kaebaja ema terviseseisund ei ole selline, mis ei võiks järsult halveneda ning seega vajada kiiret reageerimist. Kokkuvõttes jääb kohus oma seisukoha juurde, et praegusel juhul on täidetud tuvastamiskaebuse eelduseks olev preventiivse huvi kriteerium ja tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmine kaebeõiguse puudumise tõttu ei olnud põhjendatud. Eelnevast tulenevalt hindab kohus järgnevalt tuvastamiskaebuse põhjendatust.
5(7)
3-24-2626
12.VangS § 32 lg-s 2 on sätestatud, et kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast. VangS § 32 lg 5 kohaselt võib abikaasa, registreeritud elukaaslase, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral vanglateenistuse ametnik sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangutest anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka. Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise korra kinnitab valdkonna eest vastutav minister (VangS § 32 lg 8). Nimetatud kord on kinnitatud VSkE-ga. Väljasõidutaotluse rahuldamine otsustatakse taotluse saamisest alates ühe kuu jooksul (VSkE § 80 lg 2). Erakorralise perekondliku sündmuse puhul toimuva väljasõidu taotluse rahuldamine otsustatakse taotluse saamisest alates kolme tööpäeva jooksul (VSkE § 80 lg 3). Väljasõidule lubamise või väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise otsus vormistatakse käskkirjana ja otsus peab olema põhjendatud (VSkE § 82 lg 2).
13.Kaebaja märkis 19. juunil 2024 vastustajale esitatud lühiajalise väljasõidu taotluses (dtl 11), et soovib tugevdada oma sidet lapsega. Samuti viitas kaebaja, et soovib veeta aega emaga, kellel on diagnoositud raske haigus, mis tol hetkel ei olnud küll kõige kardetavamas seisus, kuid samas ei ole haiguse iseloomust tulenevalt võimalik ennustada, kuidas haigus võib edasi progresseeruda. Lisaks märkis kaebaja väljasõidu eesmärgina eluaseme ja muude perekondlike asjade korraldamise vabanemise järgseks perioodiks. Kaebaja väidab kaebuses, et esitas lühiajalise väljasõidu taotluse VangS § 32 lõigete 2 ja 5 tähenduses. Kohtu hinnangul on võimalik kaebaja taotlusest välja lugeda VangS § 32 lg 5 kohaldamise soovi, kuigi kaebaja kõnealusele sättele otsesõnu ei viita – kaebaja osutab ema raskele haigusele ja selle kulgemise prognoosimatusele. Seega võis kaebaja esitada lühiajalise väljasõidu taotluse nii VangS § 32 lõike 2 kui ka lõike 5 alusel. VangS § 32 lg 5 on erinorm, mis lubab arvestamata jätta VangS § lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangud. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et üks lühiajaline väljasõit võib täita mitut eesmärki. Sõltumata, kas kaebaja esitas väljasõidu taotluse VangS § 32 lõike 2 või lõike 5 alusel, ei teinud vangla VSkE § 80 lõigetes 2 ja 3 sätestatud menetlustähtaja jooksul kirjalikku põhjendatud otsust kaebaja taotluse kohta. Kohtule nähtub kaebusest ning ka vastustaja seisukohtadest, et inspektorkontaktisik on kaebajaga pärast taotluse esitamist lühiajalise väljasõidu taotluse teemal vestelnud ning mh jaganud soovitusi taotluse muutmiseks. Samas ei vormistanud vangla VSkE §-s 80 ette nähtud menetlustähtaja jooksul kirjalikku põhjendatud otsust taotluse kohta ega määranud kaebajale ka tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, nagu näeb ette haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2. Seejuures on HMS § 15 lg-s 1 ette nähtud haldusorgani kohustus taotlus vastu võtta sõltumata selle puudustest. Vaidlus puudub selles, et faktiliselt kaebajale ka lühiajalist väljasõitu taotluses soovitud ajal ega muul kuupäeval ei võimaldatud. Seega keeldus vangla sisuliselt kaebajat lühiajalisele väljasõidule lubamast nii VangS § 32 lõike 2 kui ka lõike 5 alusel.
14.Kuigi väljasõidu lubamine on vangla kaalutlusotsus ja kaebajal puudub subjektiivne õigus väljasõitu nõuda, on kaebajal siiski õigus sellele, et otsustamine toimuks õiguspärases
6(7)
3-24-2626 menetluses (Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2024. a määrus nr 3-23-2298/9, p 15). Vastustaja ei vormistanud väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise otsust VSkE-s sätestatud menetlustähtaegade jooksul käskkirjana, mistõttu on vastustaja rikkunud menetlusnormi. VSkE § 82 lg 2 kohaselt peab väljasõidu taotluse rahuldamata jätmine olema kirjalikult põhjendatud. Kuivõrd vastustaja kirjalikke põhjendusi menetlustähtaegu järgides ei esitanud, rikkus vastustaja ka haldusakti põhjendamiskohustust. Kohtul puudub võimalus tuvastada, millistel kaalutlustel ei pidanud vangla võimalikuks VSkE § 80 lg 2 või lg 3 sätestatud tähtaja jooksul rahuldada kaebaja väljasõidu taotlust, samas suuliselt soovitades kaebajal oma taotluses muudatusi teha. Olukorras, kus kaebaja taotlus oli põhjendatud, saanuks vastustaja taotluse rahuldada. Juhul kui vangla ei pidanud võimalikuks, et kaebaja lühiajalise väljasõidu raames loomaaeda külastab, siis oleks seda saanud vastavas käskkirjas kajastada ning lahendada kaebaja taotlus selles osas ja tingimustel, mida vastustaja võimalikuks peab.
15.Vastustaja esitas kohtule kaebaja taotlusel 4. novembril 2024 tõendi (dtl 56), millest nähtub, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 1. septembrini 2024 ei ole Tallinna Vangla kinnisest vanglast lühiajalisel väljasõidul käinud ükski kinnipeetav. Kõnealune tõend toetab kaebaja väidet, et vangla rakendab kinnise vangla kinnipeetavate lühiajalise väljasõidu taotluste osas praktikat, mille kohaselt VangS §-s 32 toodud väljasõidu võimalust neile ei kohaldata. Kohus peab selles olukorras usutavaks, et inspektor-kontaktisik võis kaebajale suuliselt selgitada, et kinnisest vanglast ei lasta kedagi lühiajalisele väljasõidule – selline selgitus vastanuks tegelikule praktikale. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et VangS § 32 lg-d 2 ja 5 ei kitsenda lühiajaliste väljasõitude võimaldamist üksnes avavangla kinnipeetavatele, vaid nimetatud alustel võivad sätetes viidatud tingimuste esinemise korral taotluse esitada ja väljasõiduks loa saada ka kinnise vangla kinnipeetavad.
16.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus, mis seisneb kaebaja lühiajalise väljasõidu taotluse suulises rahuldamata jätmises põhjendusel, et kinnise vangla kinnipeetavatel ei ole võimalik VangS § 32 tähenduses lühiajalisele väljasõidule saada, on õigusvastane.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja taotles menetluskulude (riigilõiv 20 eurot) väljamõistmist vastustajalt. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (HKMS § 109 lg 5). Kohus mõistab seetõttu vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 20 eurot. Kaebaja on palunud, et vastustaja kannaks riigilõivu tema ema, Yi arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx.
18.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja ja tema ema nimed tähemärkidega.
Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.