X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 11. juunil 2024 vangla psühhiaatri poolt kaebajale vajaliku abi osutamata jätmisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
4.Kuulutada haldusasja nr 3-24-2355 menetlus kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 10. veebruaril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 18. juunil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 11. juunil 2024. a dr Liisi Grafi vastuvõtul käimisega (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 7). Kaebaja heidab ette, et käis tunniajasel vastuvõtul, kuid see kajastub raviloos vaid neljal real, seega puudulikult. Pealegi on see jutt vale ja ei ole see info, mida kaebaja dr L. Grafile rääkis. Kaebajale tekitati mittevaralist kahju vaimse tervise abi mitteosutamisega.
2.Kaebaja esitas 17. augustil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot (dtl 1-2). Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3.Tartu Halduskohus võttis 5. septembri 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 15-16). Kohus jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
4.Vastustaja esitas 8. oktoobril 2024 vastuse kaebusele (dtl 110-111).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja vaidlustab Tartu Vangla tegevuse, väites järgmist. 1) Kaebaja esitas 18. juunil 2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuid kahjunõude vastus puudub. Kaebaja soovib, et kohus rahuldaks kahju hüvitamise taotluse, mille kaebaja esitas vanglale ning mis oli esitatud vangla psühhiaatri L. Grafi poolt 11. juunil 2024. a kaebajale abi mitteosutamise, ära kuulamata jätmise, ravi mittemääramise ja psühhiaatria osakonda mittepaigutamisega seonduvalt. 2) Tartu Vangla psühhiaatri L. Grafi 11. juuni 2024. a vastuvõtul ei osutatud kaebajale vaimse tervise abi. Määratud ravi oli lühike. Kaebajale määrati ravi, mis kaebajat ei aidanud, ning psühhiaater ei kuulanud kaebajat. 3) Kaebaja haiguslugu ei kajasta pea ühe tunni pikkust vestlust (kajastub haigusloos 4-5 reaga). Haigusloos märgitud jutt on vale – ei ole see jutt, mida kaebaja rääkis. Pealegi on seal puudulik info ning tõele mittevastav.
6.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Tallinna Ringkonnakohus on 3. juuli 2024. a määruses nr 3-24-1335 sedastanud (p 7), et tervishoiuteenuse vaidlusel ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust, mistõttu ei olekski kohtueelse menetluse läbimine aktuaalne. 2) Tervishoiuteenuse osutamisel, sh vanglas, on omaks võetud arusaam, et patsient ei saa ise endale diagnoosi ja ravi määrata ja selleks on pädev ainult tervishoiutöötaja. Seega tuleb patsiendil esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-le 3 ja HKMS § 59 lg-le 1 vastavalt tõendada, et osutatud ravi ei vastanud keskmisele kvaliteedile, oli osutatud hilinemisega või esines mõni muu raviviga. Kui selline asjaolu ei ole tõendatud, langeb ära küsimus tervishoiuteenuse osutaja õigusvastasest käitumisest ning ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole ravivea kohta tõendeid esitanud ning vastustajale ei ole teada, et
3-24-2355
selliseid tõendeid võiks ka olemas olla. Ainuüksi kaebaja arusaam, kuidas tema arvates võiks psühhiaater mingit seisundit käsitleda, ei oma tõendiväärtust. 3) Kaebaja esitas kaebuse psühhiaatri ühe vastuvõtu kohta. Vastustaja ei vaielnud kaebuse menetlusse võtmisele vastu, kuid on sunnitud tõdema, et raskesti adutav on võimalus lahendada sisuliselt küsimust psühhiaatri poolt osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi osas, kui jagada pikk raviprotsess kunstlikult ühekordseteks episoodideks. Saab lugeda üldteadaolevaks, et nt kipslahase paigaldamisest, mis on ühekordne tervishoiuteenus, erinevalt on psühhiaatriline ravi pikemaajalisem protsess ning ainult ühe raviepisoodi „väljarebimine“ sellest ei anna tegelikult pilti ravi kvaliteedist. Samas nõustub vastustaja, et kaebuse eseme määrab kaebaja ning koostoimes tema tõendamiskoormisega tuleb tal ka tõendada, et justnimelt see üks vastuvõtt oli selline, millega tehti tervishoiutöötaja poolt raviviga. 4) Küsimus sellest, milline peab olema kaebajale kui spetsiifiliste kaebustega patsiendile osutatava tervishoiuteenuse sisu, on suuresti arstiteaduse, mitte õigusteaduse küsimus. Vastustajal ei ole mingit põhjust kahelda, et dr Graf kui kogemustega psühhiaater käsitles patsienti 11. juuni 2024. a vastuvõtul vastavalt patsiendi seisundile ning arstiteaduse keskmisele tasemele. Vangla edastab koos vastusega kaebaja tervisekaardi väljavõtte, kust nähtub, et kaebaja oli dr Grafile juba aastate jooksul n-ö tuttav patsient. Tervishoiuteenuse dokumenteerimine ei tähenda patsiendi kogu jutu stenografeerimist – dokumenteerimine peab katma teenuse osutamiseks vajaliku info. Ilmselgelt ebaõigeks ei saa pidada ka seda, et dr Graf ei suunanud kaebajat statsionaarsele ravile, samuti, et soovitus oli suhelda psühholoogiga. Kui mh vaadata kaebaja 18. juuni 2024. a kahjunõuet, samuti kohtule esitatud kaebust, siis neist ei viita mittepsühhiaatrist kõrvaltvaatajale miski, et kaebaja võis ca nädal enne kahjunõude esitamist olla sellises seisundis, et ainult statsionaarne ravi oleks olnud asjakohane. Samuti on üldteada, et psüühikaprobleemide puhul on lisaks tervishoiuteenusele asjakohane psühholoogiline ja/või sotsiaalne nõustamine, et suuta oma tundeid ja emotsioone kontrolli all hoida. Seega ei saa vähemalt üldprintsiibis pidada valeks psühhiaatri soovitust suhelda psühholoogiga. 5) Kaebaja ei ole rahul, et ta ei saanud tema arvates piisavalt kiiresti korduvvastuvõtule. Sellega seoses tuleb välja tuua, et nagu nähtub tervisekaardi haigusjuhu A7725 2024 12. juuni 2024. a anamneesist, avaldas kaebaja ise tervishoiutöötajale, et ta enam psühhiaatriga koostööd ei tee. Ravi, sh psühhiaatriline abi osutatakse patsiendi vaba tahte alusel. Kuivõrd arstide vastuvõturessurss on piiratud, ei ole ratsionaalne planeerida arsti vastuvõttu patsiendile, kes ise ütleb, et ta ravi ei soovi. Kaebajale ei ole määratud psühhiaatrilist tahtest olemematut või sundravi, ehk siis tuli ravi planeerimisel arvestada tema vaba tahtega psühhiaatriga enam koostööd mitte teha. Kinnipeetav ei saa vanglas arsti valida. 6) VÕS § 770 lg 4 kohaselt peab tervisekahju tõendama patsient, ei seadus ega kohtupraktika ei käsitle kinnipeetavast patsiendi tõendamiskoormist sellest normist erinevalt. Ehk siis isegi kui patsiendi poolt oleks tõendatud raviviga, tuleks tal tõendada ka tervisekahju tekkimist. Vanglale ühtegi sellist tõendit teada ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Täpsemalt nõuab kaebaja kahju hüvitamist selle eest, et Tartu Vangla psühhiaatri L. Grafi 11. juuni 2024. a vastuvõtul ei osutatud kaebajale vaimse tervise abi, kuna kaebaja jäeti ära kuulamata, kaebajale ei määratud tema poolt soovitud ravi, kaebajale määratud ravi oli liiga lühike ja ei aidanud kaebajat ning kaebaja jäeti paigutamata psühhiaatria osakonda, millega kahjustati kaebaja vaimset tervist.
3-24-2355
8.Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele, kuna kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega neid kõiki üle kordamata. Kohtu põhjendused on järgnevad.
9.Esmalt heidab kaebaja vastustajale ette seda, et ta esitas 18. juunil 2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/6407, kuid kahjunõudele ta vastust ei saanud. Vastustaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2024. a määrusele asjas nr 3-24-1335 (p 7), kus selgitati et seadus ei näe ette vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul kohustuslikku kohtueelset menetlust. Vangistusseaduse (VangS) § 1 1 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. See säte näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse vaid juhul, kui kahju hüvitamise taotlus tuleb lahendada RVastS-i alusel. RVastS § 1 lg 2 kohaselt ei reguleeri see seadus kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes. RVastS § 1 lg 3 p 1 näeb ette, et kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes käsitatakse kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt võlaõigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisel, sealhulgas eraõiguslikus vormis veo-, ravivõi muu teenuse osutamisel. Seega on oluline kindlaks teha, kas vangla osutab tervishoiuteenust võlaõigussuhte raames eraõiguslikus vormis.
10.Samuti selgitas Tallinna Ringkonnakohus viidatud asjas, et Riigikohtu üldkogu leidis 28. juuni 2021. a määruses haldusasjas nr 3-21-30, et riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (p 24). Kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis raamib võlaõigussuhe. Kuna aga kinnipeetavate ravi praktilist korraldust mõjutavad oluliselt vangistus, kinnipidamisrežiim ning vangla haldusõiguslikud otsused, on era- ja avalik-õiguslike suhted tihedalt läbi põimunud. Seetõttu tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27). Riigikohtu halduskolleegium täpsustas 8. veebruari 2024. a määruses asjas nr 3-22-2321, et tervishoiutöötaja ei osuta vanglas tervishoiuteenust haldusmenetluses, vaid eraõiguslikus suhtes, mistõttu pole võimalik esitada vaiet (p 10) ja VangS § 11 lg-s 5 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus ei kohaldu. Samamoodi ei kohaldu RVastS §-st 1 tulenevalt vanglas osutatud tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus.
11.Seega kohustuslik kohtueelne menetlus on ette nähtud nende sellise kahjunõude esitamisel, mille aluseks on vangla tegevus haldusmenetluses, millega aga praegusel juhul tegemist ei ole.
12.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebajale tekkis mittevaraline kahju seoses 11. juunil 2024. a psühhiaatri vastuvõtul osutatud tervishoiuteenusega.
13.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Kahju võib olla tekkinud erinevate tegevuste kaudu – nii asutuse avaliku võimu teostamisel, aga ka eraõigusliku tegevuse käigus. Erinevatel alustel tekkinud kahju hüvitamine ning taotluste menetlemine on reguleeritud erinevalt. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-is. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib VÕS. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju
3-24-2355
hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord. Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
14.Kohtupraktika kohaselt tuleb kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle otsustada nii VangS kui ka VÕS 41. ptk („Tervishoiuteenuse osutamise leping“) sätete alusel. VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vaidlusaluse sündmuse ajal kehtinud VangS v. r § 49 lg 1 sätestas: „Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS v. r § 52 lg 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS v. r § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
15.Kaebaja tervisekaardi väljavõttes, täpsemalt 11. juunil 2024 L. Grafi poolt tehtud ravipäeviku sissekandes (dtl 91) on märgitud, et „Patsient vastuvõtul. Pahur, kriitiline ja üleoleva suhtumisega nii vanglatöötajatesse kui arstidesse. Uurin, et kas antidepressandist võõrutamine on halvasti mõjunud, teinud närviliseks. Antidepressante ei soovi. Julgustatud rohkem vestlema sektori psühholoogiga, kellega pidi olema hea kontakt. Tagasi järgmisel nädalal seisundi hindamiseks. Jätkab esilagu ketipinori 200 mg ööseks, cyclodoli 4 mg.“
16.Kaebaja väitel kajastas dr L. Graf 11. juunil 2024 toimunud intsidenti valesti. Kohtu hinnangul ei osuta kohtule esitatud tõendid arsti tegevuse õigusvastasusele.
17.Tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerimiskohustus tuleneb VÕS §-st 769. TTKS § 4 2 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel on kohustuslik järgida dokumenteerimise nõudeid, kasutada riigi infosüsteemis ettenähtud klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise infosüsteemi standardeid. Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 56) § 3 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutajal kohustus dokumenteerida tervishoiuteenuse osutamine, järgides nimetatud määruses sätestatud andmekoosseise. Dokumenteerida tuleb kõik asjaolud, mis omavad tervishoiuteenuse eesmärgist tulenevalt tähtsust (määruse nr 56 § 3 lg 3). Kuna tervishoiuteenuse osutaja tegevuse eesmärk on leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist ja taastada tema tervist (TTKS § 2 lg 1), piirdub tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise eesmärk tervishoiuteenuse nõuetekohase osutamise tagamisega.
18.Kohus nõustub vastustajaga, et määruse nr 56 § 3 lg 3 teisest lausest tuleneb, et tervishoiuteenuse dokumenteerimisel ei stenografeerita patsiendi juttu, vaid anamneesi ja pöördumise põhjustesse kantakse ainuüksi need andmed, mis on vajalikud tervishoiuteenuse osutamiseks. Vastustaja on selgitanud, et on tutvunud mh kaebaja tervisekaardi haigusjuht nr A16146 2023 11. juuni 2024. a ravipäeviku kandega. Vastustaja leiab, et kuigi kanne ei ole ülemäära pikk, võib sellest aru saada, mida psühhiaater on oluliseks pidanud ja mis tema hinnangul patsiendi seisundit parandada võiks. Seega ei saa öelda, et tegemist oleks dokumenteerimisveaga. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Kaebajale tervishoiuteenuse
3-24-2355
osutamise kulg on kirja pandud ning võimaldab aru saada, mis on raviteenuse osutamise käigus toimunud.
19.Kaebaja heidab ette, et 11. juuni 2024. a vastuvõtul ei osutatud talle vaimse tervise abi, kuna ta jäeti ära kuulamata. Samas järeldub kaebaja kaebusest ja vanglale esitatud kahjunõude taotlusest, et 11. juuni 2024. a vastuvõtul vestles ta L. Grafiga peaaegu ühe tunni. Kohtu hinnangul saab seda aega pidada piisavaks, et lugeda tõendatuks kaebaja ärakuulamine. Kaebaja ei ole ka selgitanud, milles ta täpsemalt ära kuulamata jäeti ja mida ta oleks tahtnud arstile veel rääkida. Nagu nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest, ei olnud 11. juuni 2024. a visiit dr L. Grafi juurde kaebajal esmakordne, nt kaks nädalat varem oli ta samuti saanud arstile oma muresid kurta ja arst oli tema probleemidega kursis (dtl 91). Seega oli kaebaja tervislik seisund teada ja ta oli meditsiinilise jälgimise all.
20.Kaebaja leiab, et talle ei määratud tema poolt soovitud ravi ja ta jäeti paigutamata psühhiaatria osakonda, millega kahjustati kaebaja tervist. Kaebaja on ka seisukohal, et talle määratud ravi oli liiga lühike ja ei aidanud kaebajat. Kaebaja on selgitanud, et antidepressantidest loobumisel tal võõrutused puudusid ja ta ei vaja seda ravi, mis ei aita. Nagu kohus eelnevalt selgitas, osutab vastavalt VangS § 52 v. r lg-tele 1 ja 2 vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega on ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades ravi määramise või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal konkreetne ravi toimub (vt Riigikohtu 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757, p-d 12 ja 13). Järelikult vajaliku ravi määrajaks ei ole patsient – patsient võib küll taotleda tervishoiuteenuse osutamist, mitte aga konkreetse ravi või ravimi määramist. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärast ravi, sh psühhiaatria osakonda paigutamist. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajat ei oleks üldse abistatud. Kaebaja puhul ei ole ka ilmnenud, et ta ei võiks talle määratud karistust kanda vanglas ega ole peetud vajalikuks asendada vangistust karistusseadustiku §-s 86 ette nähtud psühhiaatrilise sundraviga.
21.Kaebaja 11. juuni 2024. a ravipäevikust nähtub, et kaebaja ei soovi antidepressante. Kaebajal soovitati rohkem vestelda sektori psühholoogiga. Samas otsustas arst esialgu jätkata ketipinori ja cyclodoli võtmisega. Vastustaja on õigesti täheldanud, et on üldteada, et psüühikaprobleemide puhul on asjakohane psühholoogiline ja/või sotsiaalne nõustamine, et suuta oma tundeid ja emotsioone kontrolli all hoida. Seega ei saa vähemalt üldprintsiibis pidada valeks psühhiaatri soovitust suhelda psühholoogiga.
22.Kaebaja tervisekaardi haigusjuhu A7725 202 12 juuni 2024. a anamneesist nähtuvalt avaldas kaebaja ise tervishoiutöötajale, et ta enam psühhiaatriga koostööd ei tee (dtl 107). Vastustaja on selgitanud, et kuivõrd arstide vastuvõturessurss on piiratud, ei ole ratsionaalne planeerida arsti vastuvõttu patsiendile, kes ise ütleb, et ta ravi ei soovi. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja ise keeldub arstiabist, ei saa kaebaja ette heita meditsiinitöötajate poolt tema ravimata jätmist.
23.Eeltoodut arvestades ei nähtu kohtule, et 11. juuni 2024. a vastuvõtul tehti raviviga. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks ravivea tegemist. HKMS § 59 lgst 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on
3-24-2355
jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kohus leidis eelnevalt, et dokumenteerimiskohustuse rikkumisega praegusel juhul tegemist ei ole, mistõttu on asjaolude tõendamise kohustus patsiendil.
24.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.
25.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebus on vastatavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12 riigilõivuvaba. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
26.Kohus kuulutab haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimik sisaldab läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta, asja kinniseks kuulutamine on vajalik isiku eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole kaebaja eraelu kaitse huvist suurem (HKMS § 77 lg 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p ga 3).
27.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.