OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi kaebus Tallinna linna vastu alusetult saadu tagastamise ja intressi nõudes, alternatiivselt kahju hüvitamise nõudes ühes viivisenõudega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp, esindaja vandeadvokaat Marit Toom Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Inge Lumiste ja Uve Jürgens
Asja läbivaatamise vorm
Suulises menetluses, 05.11.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 05.02.2025. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Tallinna linn ja OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) sõlmisid riigihanke tulemusena 31.10.2014 sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu (ATL dtl 9-21), millega määrati kindlaks vedaja kohustus korraldada ajavahemikus 01.04.2015 kuni 31.03.2022 tasu eest avalikku liinivedu tellija tellitud mahus ja lepingus toodud tingimustel. ATL p 10.1 nägi ette, et kõik lepingust tulenevad erimeelsused püütakse lahendada läbirääkimiste teel ja juhul kui läbirääkimised ei anna tulemusi, lahendatakse erimeelsused Eesti Vabariigi seadustes ettenähtud korras Harju
3-22-287 Maakohtus. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) maksis 31.10.2014 ja 04.11.2014 Tallinna linnale deposiiti kokku 700 000 eurot.
2.Tallinna Transpordiamet edastas 24.01.2019 OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis) avalduse (dtl 22-23), millega ütles ATL p 8.3 alusel lepingu alates 01.02.2019 üles ja keeldus ATL p-s 6.13 sätestatud ettemakse tasumisest ajavahemiku eest, mis algab 01.02.2019.
2.1.Tallinna Transpordiamet viitas sellele, et 14.01.2019 selgus, et OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) busside liisinguandjad on temaga sõlmitud liisingulepingud üles öelnud. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) teatas 16.01.2019 kirjas, et tal ei ole õnnestunud jõuda liisinguandjatega kokkuleppele ja palus ATL alates 01.02.2019 lõpetada. 23.01.2019 kirjas kordas ta, et bussidest ilmajäämise tõttu pole tal võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi.
2.2.Linn luges neid kirju teadeteks selle kohta, et vedaja lõpetab alates 01.02.2019 ATL-i täitmise. Avalike liinide teenindamata jätmisel rikub vedaja mh ATL p-des 1.1, 3.2.2 ja 3.2.4 sätestatut, mis on ATL p-i 8.3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 kohaselt käsitatav lepingu olulise rikkumisena. Tegemist on lepingu sedavõrd olulise rikkumisega, et selle tõttu ei või vedaja mõistlikult eeldada lepingu jätkamist. VÕS § 117 lg 1 annab neil asjaoludel aluse lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. ATL p 8.3 võimaldab sellises olukorras nõuda tellijal leppetrahvi 500 000 eurot.
3.Tallinna linn keeldus 05.02.2019 kirjaga (dtl 24-25) MRP Linna Liinid OÜ-le (pankrotis) lepingu sõlmimisel makstud deposiidi tagastamisest. Tallinna linn esitas sama kirjaga MRP Linna Liinid OÜ-le (pankrotis) leppetrahvi nõude summas 500 000 eurot ning andis teada, et linnale on seoses lepingu lõpetamisega tekkinud kahju. Linn tasaarvestas MRP Linna Liinid OÜ (pankrotis) deposiidi tagastamise nõude oma leppetrahvi nõudega ja kahjunõudega.
4.OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) esitas 13.02.2019 Harju Maakohtule hagi (dtl 26-32) Tallinna linna vastu rahalise kohustuse ja viivise nõudes, paludes linnalt välja mõista deposiidi 700 000 eurot, 2019. a jaanuari eest saamata jäänud tasu 26 418,93 eurot ja viivise. Harju Maakohus jättis 07.10.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-2378 hagi läbi vaatamata (dtl 33-35), sest tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega (määrus jõustus 23.10.2019).
5.OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) loovutas 11.11.2019 TartEst OÜ-le kõik ATL-st tulenevad nõuded (dtl 36). TartEst OÜ loovutas 29.11.2019 samad nõuded edasi OÜ-le Pro Fiksum (dtl 37), kes esitas 13.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 38-44) Tallinna linna kohustamiseks tagastada deposiiti makstud 700 000 eurot koos viivisega (haldusasi nr 3-192347). Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2020 määrusega (dtl 45-51) OÜ Pro Fiksum tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.09.2020 määrusega (dtl 52-58) OÜ Pro Fiksum määruskaebuse rahuldamata (määrus jõustus 19.01.2021, sest Riigikohus ei võtnud OÜ Pro Fiksum määruskaebust menetlusse).
6.11.09.2020 määrusega tsiviilasjas 2-19-1413 kuulutati välja OÜ MRP Linna Liinid pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp. Viitega sellele, et polnud üheselt selge, kas 11.11.2019 ja 29.11.2019 nõuete loovutused on kehtivad, siis juhuks, kui need on kehtivad, loovutas OÜ Pro Fiksum 31.01.2022 nõuded OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis) tagasi (dtl 59-60). OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas samal päeval 31.01.2022 Tallinna linnale nõude (dtl 61-65) alusetult saadu tagastamiseks (põhinõue 700 000 eurot) ja intressi tasumiseks riigivastutuse seaduse (RVastS § 23 punktis 2 sätestatud määras).
7.OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas 04.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 1-8) Tallinna linna vastu 700 000 euro suuruse kahju hüvitamise ja viivise nõudes. Kohus võttis 18.02.2022 määrusega kaebuse menetlusse (käesolev haldusasi) ja tunnistas vastustajaks Tallinna linna.
2(15)
3-22-287
8.Kaebaja esitas 14.04.2022 kaebuse täienduse (dtl 81-91), millega soovis esitada alternatiivnõude selliselt, et esimeseks alternatiiviks oleks alusetult saadu tagastamise nõue ja teiseks alternatiiviks kahju hüvitamise nõue. Kaebaja viitas, et linn ei ole senini lahendanud kaebaja poolt 31.01.2022 esitatud nõuet alusetult saadu tagastamiseks.
9.Tallinna linn esitas 09.05.2022 vastuse kaebusele (dtl 97-105), milles taotles mh menetluse lõpetamist kaebetähtaja ületamise tõttu või seetõttu, et esitatud on korduv kaebus.
10.Tallinna Halduskohus luges 28.11.2022 määrusega (dtl 120-126) kaebuse nõueteks alusetult saadu tagastamise nõude (RVastS § 22 lg 1) ja nõude intressi tasumiseks (RVastS § 23 p 1) ning alternatiivnõudeks kahju hüvitamise nõude ühes viivise nõudega. Kohus jättis rahuldamata vastustaja taotlused menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja ületamise ja korduva kaebuse esitamise tõttu. Vastustaja esitas 13.12.2022 halduskohtu 28.11.2022 määrusele määruskaebuse (dtl 130-135), mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.03.2023 määrusega (dtl 161-169) rahuldamata. Riigikohus jättis 05.09.2023 vastustaja määruskaebuse menetlusse võtmata.
10.1.Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vastustaja ei lahendanud 05.02.2019 kirjaga alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ega kahju hüvitamise nõuet, sest sellist taotlust kaebaja linnale esitanud ei ole. Vastustaja 05.02.2019 kirjaga nõuti kaebajalt leppetrahvi ja jäeti MRP tasutud tagatis täies ulatuses tagastamata, tasaarvestades selle linna leppetrahvi nõudega ja kahjunõudega. Kirjast ei ilmne, et Tallinna linn oleks sellega lahendanud kaebaja taotlust deposiiti tasutud tagatise tagastamiseks. Järelikult ei pidanud kaebaja vastavate nõuetega kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul 05.02.2019 kirja kättesaamisest alates (HKMS § 46 lg 2 ja RVastS § 18 lg 2).
10.2.Kuna asjaolust, et Tallinna linn ei tagasta MRP-le makstud tagatist, sai kaebaja teada Tallinna linna 05.02.2019 kirjast, võib 05.02.2019 kirjast teadasaamise hetke pidada ka ajaks, mil kaebaja avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tulenevast nõudest või kahju tekkimisest teada sai. Kaebaja esitas vastustajale taotluse tagastada alusetult saadud 700 000 eurot 31.01.2022 (dtl 62–65), järelikult RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud 3-aastast kaebetähtaega järgides. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja sellega seoses vastustajale korduvad pöördumised 09.03.2022 ja 29.03.2022 ning vastustaja lahendas taotluse 06.05.2022 (dtl 87–88, 105). Kuna kaebaja esitas praeguses asjas esialgse kaebuse halduskohtusse 04.02.2022, on ta seega nimetatud nõudega pöördunud ka kohtusse tähtaegselt (HKMS § 49 lg 1).
10.3.HKMS ei näe ette võimalust vaidlustada määruskaebusega halduskohtu määrust, millega kohus otsustab jätta menetluse lõpetamata seetõttu, et tegemist võib olla korduva kaebusega (vt HKMS § 152 lg 1 p 1 ja § 155 lg 5).
11.Kaebaja esitas 28.12.2022 kaebuse täienduse (dtl 142-146), milles, milles soovis täiendada kaebust vastustaja 05.02.2019 leppetrahvi määramise otsuse tühistamise nõudega ning taotles kaebuse tähtaja ennistamist. Vastustaja leidis 05.10.2023 seisukohas (dtl 187-206), et 28.12.2022 esitatud kaebuse täiendus on esitatud kaebetähtaega ületades ning tähtaja ennistamise taotlus on põhjendamatu.
12.Tallinna Halduskohus jättis 01.04.2024 määrusega (dtl dtl 212-216) rahuldamata kaebaja 28.12.2022 taotluse kaebuse täiendamiseks vastustaja 05.02.20219 leppetrahvi tühistamise nõude osas, luges OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) 28.12.2022 kaebuse täienduse mittetähtaegselt esitatuks ja jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
13.Halduskohtu 01.04.2024 määrusele kaebaja poolt esitatud määruskaebuse (dtl 221-224) jättis Tallinna Ringkonnakohus 12.07.2024 määrusega (dtl 231-240) rahuldamata jättes Tallinna Halduskohtu 01.04.2024 määruse osaliselt muutmata, kuid tühistas määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3.
3(15)
3-22-287
13.1.Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määrus, millega kohus keeldus kaebuse muutmisest, on lõppjäreldustes õige, kuid asjade eelnevat käiku arvestades olnuks õige keelduda kaebuse nõuete muutmisest põhjusel, et kaebuse muutmise taotluses esitatud nõue on HKMS § 43 lg 1 p 2 mõttes korduv ja kaebuse muutmine polnud seega lubatav. Tegemist on korduva kaebusega, sest OÜ Pro Fiksum, kellele kaebaja nõude vahepeal loovutas, esitas sarnase nõude haldusasjas nr 3-19-2347. Kaebajad langevad kokku, kuna nad on üksteise eriõigusjärglased
(HKMS § 30).
13.2.Lubatav ei ole ka Tallinna Transpordiameti 05.02.2019 kirja tühisuse või õigusvastasuse tuvastamise nõuded. Juhul kui kirjas sisalduv haldusakt leppetrahvi nõudmise kohta on tühine, saab halduskohus selle asjaolu kindlaks teha põhinõude (alusetu rikastumine ja kahju hüvitamine) lahendamise raames (HKMS § 4 lg 4). Seetõttu puudub vajadus seda eraldi nõudena menetleda. Samamoodi ei ole põhinõude lahendamiseks vajalik enne või eraldi tuvastada haldusakti õigusvastasust (HKMS § 38 lg 4 ja § 45 lg 2).
13.3.Kuivõrd kaebuse muutmine polnud lubatav, ei saanud halduskohus otsustada kaebetähtaja ennistamise üle ja määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 tuleb seetõttu tühistada.
14.Kaebaja esitas ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse, mille Riigikohus jättis 10.09.2024 määrusega menetlusse võtmata.
15.Tallinna Halduskohus määras seejärel kaebuse lahendamiseks kohtuistungi, mis toimus 05.11.2024. Menetlusosalised esitasid enne kohtuistungit seisukohad 28.10.2024.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
16.Tallinna linna 05.02.2019 kirja tuleb leppetrahvi nõudmise, tasaarvestuse ja kahjunõudest teavitamise osas käsitleda võlaõigusliku kirjana, mitte haldusaktina. Kaebaja jääb alternatiivselt ka selle juurde, et Tallinna linna 05.02.2019 kiri, kui seda käsitleda haldusaktina, on sellisel juhul tühine.
16.1.Vaidlusalune Tallinna linna 05.02.2019 kiri sisaldab nelja erinevat teadet/toimingut/tahteavaldust: 1) linn nõuab leppetrahvi; 2) linn nõuab kahju hüvitamist; 3) linn tasaarvestab deposiidi tagastamise nõude oma leppetrahvi nõudega ja kahju hüvitamise nõudega; 4) linn keeldub deposiidi tagastamisest.
16.2.Haldusaktina on eelnimetatud teadetest/tahteavaldustest käsitletud senini vaid linna lõppjäreldust ehk deposiidi tagastamisest keeldumist. Muid 05.02.2019 kirjas tehtud linna tahteavaldusi (millega linn õigustas ja põhjendas deposiidi tagastamisest keeldumist) on seni käsitletud võlaõiguslikuna. Leppetrahvi nõue, kahju hüvitamise nõue ning tasaarvestus olid ka linna enda arvates võlaõiguslikud toimingud ning omasid võlaõiguslikku tähendust. Leppetrahvi nõudele, kahjunõudele ning tasaarvestusele ei omistatud seni haldusakti tähendust.
16.3.Asjaolu, et linn on leppetrahvi nõuet, kahju hüvitise nõuet ning tasaarvestust käsitlenud võlaõiguslikuna, kinnitab ka see, kuidas Tallinna linn esitas 11.11.2020 oma nõudeavalduse OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) („MRP“) pankrotimenetluses. Nimelt palus Tallinna linn MRP pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses oma kahju hüvitamise nõuet ja sellelt arvestatud viivise nõuet summas 7 198 797,07 eurot tunnustada PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud järgus ning leppetrahvi nõuet summas 500 000, kahjunõuet summas 200 000 eurot (ehk tasaarvestatud osa) ning nendelt arvestatud viivisenõuet tunnustada tingimusliku nõudena PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud järgus. Ehk siis linn palus tunnustada oma võlaõiguslikke nõudeid MRP vastu, mitte ei palunud lugeda kehtivast haldusaktist tulenevat nõuet kaitsmiseta tunnustatuks vastavalt PankrS § 103 lõikele 4 koostoimes HMS § 60 lõikega 2 ja § 61 lõikega 21. MRP pankrotihaldur vaidles linna nõudele vastu, mistõttu esitas linn hagi oma nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses (tsiviilasi 2-21-7765). Ka selles kohtuasjas ei 4(15)
3-22-287 väitnud Tallinna linn mitte kordagi, et tema nõude õiguslikuks aluseks on kehtiv haldusakt ning seetõttu tuleb see lugeda kaitsmiseta tunnustatuks.
16.4.Kaebaja arvates ei ole õiguspärane sellistest topelt standarditest lähtumine, mille kohaselt võib haldusorgan käsitleda oma tehinguid ja toiminguid vääralt võlaõiguslikena, kuid kogu sellise alles tagantjärgi selgunud väära õigusliku käsitluse negatiivsed tagajärjed (eelkõige kaebeõiguse ja kaebuse tähtaegsusega seotud probleemid) jäävad üksnes lepingu teise poole kanda. Kõik sellisest haldusorgani enda eksimusest lähtuvad kaebeõiguse ja kaebetähtajaga seotud olukorrad tuleb lahendada kaebaja kasuks.
16.5.Ignoreerida ei saa ka seda, et kogu seda segadust ning kaebetähtaja mööda laskmist ei oleks olnud, kui linn oleks algusest peale (st juba 31. oktoobri 2014 sõitjateveo avaliku teenindamise lepingus) õigesti kajastanud seda, kuidas ja millal tuleb tema tegevust seoses lepinguga vaidlustada ning milliseid õiguskaitsevahendeid saab lepingu teine pool kasutada. Nimelt on sõitjateveo lepingu punktis 10.1 sõnaselgelt kirjas, et kõik lepingust tulenevad erimeelsused, mida ei õnnestu läbirääkimiste teel lahendada, lahendatakse Harju Maakohtus. Ka linna 05.02.2019 kirjas ei ole ühtegi teistsugust viidet ning mitte ühtegi haldusaktile viitavat tunnust.
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et õiguspärane ja õiglane lahendus saab käesolevas asjas olla vaid üks nendest variantidest:
17.1.05.02.2019 kirjast omistatakse haldusakti tähendus vaid kirja lõppjäreldusele, st deposiidi tagastamisest keeldumisele (nagu seni on tehtud) ning kirjas sisalduvad muud linna tahteavaldused (sh leppetrahvi nõue ja tasaarvestus) omavad võlaõiguslikku tähendust. See omakorda tähendaks, et kaebaja kahjunõude ning alusetu rikastumise nõude rahuldamise eelduseks ei ole eelnev leppetrahvi nõude ja tasaarvestuse kui haldusakti tühistamine, vaid leppetrahvi nõude olemasolu ning tasaarvestuse aluste olemasolu saab hinnata praeguse vaidluse käigus nii nagu hinnatakse leppetrahvi nõude olemasolu ja tasaarvestuse aluseid võlaõiguslike vaidluste puhul.
17.2.Kui leppetrahvi nõudele ja tasaarvestusele omistada tagantjärgi haldusakti tähendus, siis tuleb haldusakt selles osas lugeda tühiseks. Kui haldusorgan ise ei ole rohkem kui 3 aasta jooksul leppetrahvi nõuet ja tasaarvestuse avaldust käsitlenud kehtiva haldusaktina, siis ei ole haldusorganil hiljem tagantjärgi võimalik asuda väitma, et tegemist on olnud algusest peale kehtiva haldusaktiga.
18.Alusetust rikastumisest tulenev nõue ja intressinõue
18.1.Lepingu sõlmimisele eelnenud hankemenetluses maksis MRP kvalifitseerimistingimuste täitmiseks deposiiti 700 000 eurot. Lepingu sõlmimisel kujundati see ümber lepinguliste kohususte täitmise tagatiseks. Pärast lepingu lõppemist oleks Tallinna linn pidanud deposiidi summas 700 000 eurot MRP-le tagastama. Tallinna linn esitas MRP-le leppetrahvi nõude ning kahjunõude ja tasaarvestas deposiidi tagastamise nõude nimetatud leppetrahvi ja kahjunõudega. Deposiidi tagastamata jätmine linna poolt (ehk sisuliselt leppetrahvi maksmine ja kahju hüvitamine MRP poolt) oli õigusliku aluseta. Eeltoodust tulenevalt on täidetud VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud eeldused linnalt õigusliku aluseta saadu tagasi nõudmiseks.
18.2.RVastS § 23 punkt 1 sätestab, et lisaks RVastS § 22 lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Eeltoodust tulenevalt nõuab MRP pankrotihaldur intressi deposiidi summalt 700 000 eurot alates 1. veebruarist 2019.
19.Alternatiivne kahjunõue ja viivisenõue.
19.1.Tallinna linn on tekitanud kaebajale kahju, keeldudes 05.02.2019 kirjaga õigusvastaselt kaebajale deposiidi tagastamisest, tasaarvestades selle leppetrahvinõude ja kahjunõudega. 5(15)
3-22-287 Kaebaja poolt kohtule esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust linna väide, et MRP on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Kohtupraktikas on mitmeid näiteid, kus kahju hüvitamise nõuet on lubatud vaatamata sellele, et tühistamiskaebust ei ole esitatud. Muuhulgas tuleb sellisel juhul arvestada nii seda, kas tühistamiskaebus oleks üldse kahju tekkimist vältinud või ära hoidnud (käesoleval juhul mitte) ning kas esinesid muud haldusorganist tulenevad asjaolud, mille tõttu tühistamiskaebus jäi esitamata (käesoleval juhul esinesid).
19.2.Esiteks ei olnud kahju tekkimist RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmisega võimalik vältida, sest deposiidi tagastamisest keeldumisega oli kahju juba tekitatud. Ükskõik millise õiguskaitsevahendi kasutamisega ei olnud võimalik kahju tekkimist enam ära hoida. Teiseks püüdis MRP kahju tekitamist kõrvaldada esitades 13. veebruaril 2019 hagi deposiidi tagastamise nõudega Harju Maakohtusse (tsiviilasi 2-19-2378). Kuigi maakohus leidis lõpuks, et vaidluse lahendamine ei kuulu maakohtu pädevusse, tuleb käesoleva vaidluse lahendamise kontekstis arvesse võtta seda, et segadus sellest, kuhu ja mis tähtaja jooksul peab kaebaja oma õiguste kaitseks ja raha tagasi saamiseks pöörduma, üksnes ja ainult linna enda ebakorrektse tegevuse tõttu.
19.3.Kahju tekitamist püüti kõrvaldada ka kohustamiskaebuse ja deposiidi tagastamisest keeldumise tühistamise kaebuse esitamisega halduskohtusse (haldusasi 3-19-2374). Kuigi ka selles asjas leidsid kohtud lõpuks, et kaebust ei saa sisuliselt lahendada, tuleb sellist kahju tekitamise kõrvaldamise püüet käesolev vaidluse lahendamisel arvesse võtta.
20.Vastustaja 05.02.2019 esitatud leppetrahvi nõue ja selle tasaarvestamine deposiidiga on õigusvastane, sest linn nõudis leppetrahvi ATL-i punkti 8.3 alusel, kuid Lepingu punktis 8.3 sätestatud asjaolusid ei esinenud. Tallinna linn tugines leppetrahvi nõudmise alusena asjaolule, et MRP lõpetas 01.02.2019 täielikult liinide teenindamise. Kuid kuna leping oli selleks hetkeks Tallinna linna enda poolt lõpetatud (linn ütles 24.01.2019 kirjaga lepingu üles alates 01.02.2019), siis ei olnudki MRP-l kohustust 1. veebruaril 2019 liinide teenindamist jätkata. Lõppenud lepingu mittetäitmine ei ole lepingu rikkumine. Seega puudus Lepingu punktis 8.3 sätestatud alus – vedaja on omavoliliselt lõpetanud liini teenindamise – leppetrahvi nõudmiseks.
21.Ka vastustaja kahjunõue, mis 05.02.2019 kirjaga 200 000 euro ulatuses MRP deposiidiga tasaarvestati, on alusetu kuna MRP ei rikkunud lepingut ja vastustaja tekitas endale kahju ise (st puudub põhjuslik seos). 24.01. 2019 lepingu ülesütlemise avalduse tegemise ajal ei olnud MRP lepingut rikkunud ja liinivedu omavoliliselt lõpetanud. Alates 01.02.2019 ei olnud aga MRP-l enam kohustust lepingut täita, sest leping oli Tallinna linna ülesütlemise avalduse alusel lõppenud. Lõppenud lepingu mittetäitmine ei ole lepingu rikkumine – lõppenud lepingut ei peagi täitma. MRP poolt Tallinna linnale 16.01.2019 esitatud lepingu lõpetamise teadet, millele linn oma 24.01.2019 ülesütlemisavalduses viitab, ei saa käsitleda lepingu rikkumisena MRP poolt. Liinivedude omavoliline katkestamine ja lepingu rikkumine oleks aset leidnud siis, kui MRP poleks 16.01.2019 lepingu lõpetamise teadet esitanud. Tallinna linna ja MRP vahelisest lepingust ei tulenenud linnale õigust öelda leping üles enne rikkumise toimumist. Eeltoodust tulenevalt puudub käesoleval juhul kahju hüvitamise nõude esimene eeldus – lepingu rikkumine. Isegi, kui linnal võis olla VÕS § 117 alusel õigus leping enne MRP poolset rikkumist üles öelda, ei tähenda see automaatselt, et Tallinna linnal oli sellest tulenevalt ka kahjunõue MRP vastu. VÕS § 117 alusel lepingu ülesütlemine (lepingust taganemine) ei too automaatselt kaasa kahju hüvitamise nõuet. Kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vaja tuvastada lepingu rikkumine, kuid selleks vajalikke asjaolusid ei ole linn esile toonud ega tõendanud.
21.1.Alternatiivselt tuleb linna kahjunõue vähendada nullini, sest isegi kui linnal kahju tekkis, siis tuleb arvestada, et linn jättis kasutamata kahju vähendamise võimalused. MRP sattus sõitjateveo lepingu täitmisel raskustesse, sest Tallinna linnaga kokku lepitud tariifid ei vastanud 6(15)
3-22-287 tegelikult enam turutingimustele ega võimaldanud teenust jätkusuutlikult osutada. See asjaolu, et MRP-ga sõlmitud lepingus kokku lepitud tariifid olid vedajale kahjumlikud, on tõendatud juba ainuüksi faktiga, et Tallinna linna enda ettevõte (Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts) osutas sama teenust oluliselt kõrgemate tariifidega.
21.2.Alternatiivselt viitab kaebaja ka sellele, et kahju suurus on tõendamata. Asendustehing, mille alusel linn oma kahju suuruse arvestas, on Tallinna linn teinud sisuliselt iseendaga. Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts 100% Tallinna linnale kuuluv äriühing. Mis omakorda tähendab, et tariifid, mille alusel Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts Tallinna linnale sõitjateveo teenust osutab, määrab sisuliselt linn ise. Seega oli linnal täielik kontroll selle üle, millise hinnaga ta asendustehingu teeb. Sellistel asjaoludel ei saa asendustehingus kokku lepitud hind tegelikku kahju tõendada ning kahju tõendamiseks on vaja esitada objektiivsed tõendid. Vastutaja seisukohad
22.Alusetu rikastumise nõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Kaebaja pole viidanud ühelegi konkreetsele eraõiguse normile, millel tema väidetav alusetu rikastumise võiks põhineda. Käesoleval juhul ei ka täidetud ükski VÕS §-s 1028 nimetatud eeldus. Käesoleval juhul ei ole kaebaja tõendanud, et tema soorituse aluseks olev kohustus ei tekkinud või on ära langenud. Kaebaja paljasõnalised väited selle kohta, et vastustaja tasaarvestus on tühine, on VÕS § 1028 eelduste kontekstis ainetud – juhul, kui kaebaja leiab, et tasaarvestus toimus õigusliku aluseta, pidanuks vastava nõude esitama lepingu täitmise nõudena. Seda aga kaebaja ei teinud, mistõttu on ta ka minetanud võimaluse tasaarvestust vaidlustada.
22.1.Haldusasjas nr 3-19-2347 leidsid kohtud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määruse p 12 ja Riigikohtu erikogu 20.04.2020 määruse p 15), et ehkki vaidlusaluse tagatise andmise kohustus tulenes riigihanke nr 142434 tingimustest, mitte vahetult lepingust, on vastav tagatis siiski selgelt antud 31.10.2014 sõlmitud lepingu täitmise tagamiseks ja oli üheks lepingu sõlmimise eelduseks. Sellele viitab lisaks asjaolule, et hanketeade ja hankedokumendid on loetud lepingu lisadeks (lepingu p-d 1.5.20 ja 1.5.21), ka see, et lepingus on ette nähtud tagatise realiseerimine leppetrahvinõude tasumata jätmise korral (lepingu p 10.7). Kohtud on seega tuvastanud, et poolte vahel ei saa esineda alusetu rikastumise õigussuhet ning tagatise tagastamise küsimus on halduslepingu täitmise küsimus, mida saab vaidlustada 30 päeva jooksul keeldumisest teada saamisest arvates.
22.2.RvastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. Riigikohus on oma praktikas korduvalt sedastanud, et lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii käsundita asjaajamise õiguse (VÕS § 1018-1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS § 1027-1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus ning soorituse tegijal võib olla lepingust tulenev tasunõue isiku vastu, kes on lepingu teiseks pooleks. Eeltoodud seisukoht kohaldub ka käesoleval juhul – kuivõrd poolte vahel oli (haldus)lepinguline suhe, ei saa alusetu rikastumise nõuet esitada ka RvastS § 22 alusel. Lepingu ülesütlemine seda ei mõjuta. Deposiidi üleandmine ei ole toimunud õigusliku aluseta, vaid lepingu täitmise raames. Samamoodi toimus lepingust tulenevate nõuete osas tasaarvestus lepingulises suhtes ning mistahes alusetu rikastumise nõuded on juba eelduslikult välistatud.
23.Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust, sest kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja ei ole RvastS § 6 lg-s 1 sätestatud esmast õiguskaitsevahendit tähtaegselt esitanud, mistõttu ei ole täidetud tingimus esmase õiguskaitsevahendi kasutamise kohta. 7(15)
3-22-287
24.Kahjunõude rahuldamiseks puudub ka muu sisuline alus, eelkõige vastustaja õigusvastane tegevus. Nõustuda ei saa kaebuses toodud väidetega selle kohta, et vastustajal puudus leppetrahvi ning kahju hüvitamise nõue.
24.1.Vastustaja on lepingu ülesütlemist ammendavalt põhjendanud 24.01.2019 ülesütlemisavalduses. Kaebaja möönab, et väidetav kahju tekkist talle selle tõttu, et vastustaja jättis kaebajale VÕS § 195 lg 5 ja 196 lg 4 alusel deposiidi tagastamata. Seega kaebaja nõustub põhimõtteliselt sellega, et vastustaja poolt lepingu ülesütlemine oli kehtiv, sest juhul kui lepingu ülesütlemisel puudunuks õiguslik alus, ei saaks poolte vahel tekkida ka kehtivat tagasitäitmise võlasuhet VÕS § 196 ja §-d 189-191 alusel.
24.2.Samas väidab kaebaja vastuoluliselt, et MRP lepingut ei rikkunud, vaid lõpetas liinide teenindamise, sest vastustaja oli lepingu üles öelnud. Nimetatud väide on ilmselgelt eksitav, kuivõrd vastustaja ülesütlemisavalduse kohaselt taotles MRP ise lepingu lõpetamist ning teavitas vastustajat asjaolust, et ta ei kavatse pärast 01.02.2019 lepingut täita. Nimetatud asjaolu andis vastustajale VÕS § 117 ja lepingu p 8.3 alusel õiguspärase aluse lepingu üles ütlemiseks. Lepingu punkt 8.3 sätestas, et tellijal on õigus leping ühepoolselt üles öelda ennetähtaegselt igal ajal vedaja pankroti või lõpetamise korral või kui vedaja lõpetab omavoliliselt osaliselt või täielikult liini teenindamise, teavitades sellest vedajat kirjalikult.
24.2.1.MRP 08.01.2019 kirjas avaldatud soovi kohaselt toimus 14.01.2019 kohtumine, millel osalesid Tallinna linna esindajad, MRP esindajad, SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaali esindajad ning Luminor Bank AS esindaja. Koosolek salvestati ja selle kohta koostati ka protokoll (dtl 334-336). Koosoleku protokollist ja helisalvestisel leiab kinnitust asjaolu, et koosolekul teavitasid SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaal ning Luminor Bank AS, et nad on MRP-ga sõlmitud liisinglepingud lõpetanud ning üle võtmas busside valdust. Luminor Bank ASi esindaja sõnul liisis MRP nende käest 21 bussi ja SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaal avaldas, et MRP valduses on 30 neilt liisitud bussi (kohtumise ajaks oli SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaal 4 bussi valduse juba üle võtnud). Kohtumisel tegi MRP liisinguandjatele ettepaneku pikendada busside äravõtmise tähtaega kuni 2019. aasta märtsikuuni, kuid liisinguandjad olid esitatud pakkumisele vastu. Protokolliliselt otsustati, et kui MRP esitab Tallinna linnale ametliku teate lepingu lõpetamise kohta, võtavad liisinguandjad bussid ära (alles) 31.01.2019. Protokollitud sai liisinguandjate hoiatus selle kohta, et kui MRP lepingu lõpetamise teadet ei esita või esitab tingimusliku teate, võetakse bussid ära koheselt (st ei oodata kuni 31.01.2019).
24.2.2.Vastavalt sellele teavitas MRP 16.01.2019 kirjaga (dtl 303-304) Tallinna linna, et tal ei ole õnnestunud liisinguandjatega liisingute jätkamises kokkuleppele jõuda ning palus lõpetada poolte vahel sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alates 01.02.2019. Seega soovis MRP ise lõpetada ennetähtaegselt põhjusel, et tal puudusid lepingu täitmiseks tehnilised vahendid (bussid). Kuna MRP-l ei olnud ilma bussideta võimalik avalike liinide teenindamist jätkata, on MRP kiri käsitatav teatena võlgniku võimetusest lepingut täita. Tallinna linn tegi tulenevalt MRP kirjast lepingu ülesütlemise avalduse 24.01.2019, mille järgi kuulus leping lõpetamisele alates 01.02.2019.
24.3.Tallinna linnal oli muuhulgas õigus ülalkirjeldatud olukorras lepingu ülesütlemisel tugineda VÕS § 117 lõikele 1, mille kohaselt, kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Praegusel juhul on tõendanud, et MRP teatas Tallinna linnale, et ta ei kavatse lepingut tähtaegselt täita, seega oli Tallinna linnal õigus leping üles öelda enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.
24.4.Kuna lepingu punkti 8.3 kohaselt oli Tallinna linnal õigus leping üles öelda, oli tal õigus ka nõuda leppetrahvi tasumist summas 500 000 eurot. 8(15)
3-22-287
25.Kaebuses esitatud väiteid on seega tugevalt vastuolulised. Juhul, kui lepingu ülesütlemine oli kehtiv, on kaebaja omaks võtnud selles viidatud rikkumised ning järelikult oli vastustajal ka alus leppetrahvi ja kahjunõude esitamiseks ning vastavalt tasaarvestamiseks. Seega puudub vastustaja õigusvastane tegevus (haldusakt või toiming).
26.Tõendamata on ka kõik teised kahju nõude aluseks olevad asjaolud (kahju suurus, põhjuslik seos).
26.1.MRP rikkus oluliselt lepingut teavitades Tallinna linna 16.01.2019, et ta ei täida lepingut alates 01.02.2019. Sellega seati Tallinna linn sundolukorda, kus linna ühistranspordi katkematu kulgemise tagamiseks tuli vähem kui kahe nädalaga leida uus avalike liinide teenindaja. Et tagada ühistranspordi katkematu kasutamise võimalus, oli linn kiirendatud korras sunnitud korraldama liinide teenindamise uue vedaja poolt. Selleks sõlmisid 31.01.2019 Tallinna linn ja Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts nende vahel 21.01.2015 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5 (dtl 337-398) juurde selle lepingu lisana 23 kokkuleppe (399-401), mille kohaselt hakkas MRP teenindatud liinidel korraldama liinivedu Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts. Uue vedajaga sõlmitud lepingu kohaselt on liiniveo kilomeetri hind kõrgem, kui MRP lepingus. MRP lepingu maksumuse ning uue vedajaga sõlmitud lepingu maksumuse vahe on käsitletav Tallinna linnale tekkinud kahjuna.
26.2.MRP lepingu tähtajaks oli 31.03.2022 ning viimati kehtestatud tariifiks normaalbussidel 1,3863 eurot/km ja liigendbussidel 1,7422 eurot/km. Tariif kehtestati lepingu punktis 6 sätestatud korras. Lepingus sätestatud tähtajani tasumisele kuulunud summa suurus arvutati 2019. aastaks planeeritud ning MRP-ga kokku lepitud liinikilomeetrite arvu põhjal, milleks oli 3 338 400 km/aastas. Uue vedaja tariifiks normaalbussidel MRP-ga lepingu lõpetamise hetkel oleva teabe kohaselt oli 1,9493 eurot/km ja liigendbussidel 2,5214 eurot/km. Arvestuste kohaselt oleks seega MRP-ga lepingu kogumaksumuseks lepingus sätestatud tähtaja lõpuni olnud 15 685 737 eurot. Samas oli uue vedajaga sõlmitud lepingu kogumaksumuseks sama perioodi ja kilomeetrite mahu kohta 22 265 254 eurot.
26.3.Lähtudes lepingu lõppemise hetkel teada olnud andmetest, arvestas Tallinna linn MRP poolt Tallinna linnale lepingu olulise rikkumisega tekitatud kahju suuruseks (vähemalt) 6 579 517 eurot (arvutuskäik dtl 405-407 ja 408). Seega oli linnale tekkinud kahju oluliselt suurem, kui MRP poolt lepinguliste kohususte täitmise tagatiseks Tallinna linnale tasutud deposiit summas 700 000 eurot. Tegelikkuses kujunes tariif isegi suuremaks - 2019. aastal normaalbussidel 2,0979 eurot/km ja liigendbussidel 2,5823 eurot/km (dtl 409-415), 2020. aastal normaalbussidel 2,1154 eurot/km ja liigendbussidel 2,6381 eurot/km (dtl 416-428)), 2021. aastal normaalbussidel 2,3230 eurot/km ja liigendbussidel 2,5483 eurot/km (dtl 429-439) ning 2022. aasta esimeses kvartalis normaalbussidel 2,6630 eurot/km ja liigendbussidel 3,1584 eurot/ km (dtl 440-450), mistõttu kujunes ka Tallinna linna kahju esialgsest arvutatust suuremaks.
27.Alusetu on ka kaebaja viide Tallinna linna poolt kaebaja pankrotimenetluses esitatud nõudega seonduvale. Linna määratud leppetrahv MRP-le summas 500 000 eurot ei suurendanud Tallinna linna nõuet MRP pankrotimenetluses, kuna VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Kuna Tallinna linnale tekitatud kahju oli suurem kui leppetrahv, läks leppetrahvisumma 500 000 eurot (ja sellega seoses tasaarvestatud deposiit samas summas) tegelikkuses täies ulatuses linna kahjude hüvitamiseks (tasaarvestamiseks) ning seetõttu vähenes selle võrra Tallinna linna nõue MRP pankrotimenetluses (seda kinnitab käesolevaks hetkes jõustunud Harju Maakohtu 24.08.2023 otsuse p 59 tsiviilasjas nr 2-21-7765, dtl 193-206). Samadele seisukohtadele nagu vastustaja lepingu lõpetamise, leppetrahvi, kahjunõude ning tasaarvestuse osas asusid pooltevahelises tsiviilvaidluses nr 2-21-7765 ka Harju Maakohus 24.08.2023 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohus 16.05.2024 otsuses (dtl 451461). Nimetatud kohtuotsused on jõustunud. Kuivõrd käesoleva kohtumenetluse vaidluse 9(15)
3-22-287 objektiks olev Tallinna linna nõue MRP vastu tekkis samal alusel, kui nõue, mis leidis nimetatud tsiviilkohtumenetluses tunnustamist, siis on ilmne, et Tallinna linnal oli ka deposiidisumma tasaarvestamiseks olemas kehtiv nõue MRP vastu, mida tasaarvestada.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
28.Käesolevas asjas on menetletavateks nõueteks kaebaja nõue Tallinna linna vastu alusetult saadu tagastamise ja intressi nõudes. Alternatiivselt on kaebaja esitanud kahju hüvitamise nõude ühes viivisenõudega.
29.Kokkkuvõtlikult on nõude esitamisele eelnenud asjaolude käik järgmine:
29.1.Tallinna linn ja OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) sõlmisid riigihanke tulemusena 31.10.2014 sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu (ATL dtl 9-21), millega määrati kindlaks vedaja kohustus korraldada ajavahemikus 01.04.2015 kuni 31.03.2022 tasu eest avalikku liinivedu Tallinnas lepingus toodud tingimustel. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) maksis 31.10.2014 ja 04.11.2014 Tallinna linnale lepingu täitmise tagatiseks deposiiti kokku 700 000 eurot.
29.2.08.01.2019 teavitas kaebaja linna, et on sattunud raskustesse läbirääkimiste pidamisel teenuse osutamiseks kasutatavate busside liisinguandjatega ja palus probleemi arutamiseks korraldada kokkusaamine (dtl 805). Kokkusaamine toimus 14.01.2019, millel osalesid Tallinna linna esindajad, MRP esindajad, SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaali esindajad ning Luminor Bank AS esindaja. Koosolek salvestati ja selle kohta koostati ka protokoll (dtl 334-336). Kohtumisel tegi MRP liisinguandjatele ettepaneku pikendada busside äravõtmise tähtaega kuni 2019. aasta märtsikuuni, kuid liisinguandjad olid esitatud pakkumisele vastu. Protokolliliselt otsustati, et kui MRP esitab Tallinna linnale ametliku teate lepingu lõpetamise kohta, võtavad liisinguandjad bussid ära 31.01.2019.
29.3.Vastavalt sellele teavitas MRP 16.01.2019 kirjaga (dtl 303-304) Tallinna linna, et tal ei ole õnnestunud liisinguandjatega liisingute jätkamises kokkuleppele jõuda ning palus lõpetada poolte vahel sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alates 01.02.2019.
29.4.Tallinna Transpordiamet edastas 24.01.2019 OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis) avalduse (dtl 22-23), milles asus seisukohale, et MRP eelnev teade on käsitatav teatena selle kohta, et MRP lõpetab ATL-is nimetatud liinide teenindamise alates 01.02.2019. Linn ütles ATL p 8.3 alusel lepingu alates 01.02.2019 üles ja keeldus ATL p-s 6.13 sätestatud ettemakse tasumisest ajavahemiku eest, mis algab 01.02.2019. ATL p 8.3 sätestas, et tellijal on õigus öelda leping ühepoolselt üles, kui vedaja lõpetab omavoliliselt osaliselt või täielikult liini teenindamise. Tellijal on õigus nõuda sel juhul leppetrahvi 500 000 eurot.
29.5.Tallinna linn esitas 05.02.2019 kirjaga (dtl 24-25) MRP-le leppetrahvi nõude 500 000 eurot ja tasaarvestas selle lepingu sõlmimisel makstud deposiidiga. Lisaks teavitas linn, et linnale on seoses lepingu lõpetamisega tekkinud kahju vähemalt 6 579 517 eurot ning linn kasutab selle kahju katmiseks deposiidi osa, mis jääb üle pärast leppetrahvi mahaarvamist. Kokkuvõtvalt keeldus linn 05.02.2019 kirjaga MRP poolt makstud deposiidsumma tagastamisest täies ulatuses.
29.6.Kaebaja ei nõustunud deposiidi tagastamata jätmisega ja esitas 13.02.2019 Harju Maakohtule hagi (dtl 26-32) Tallinna linna vastu rahalise kohustuse ja viivise nõudes, paludes linnalt välja mõista deposiidi 700 000 eurot, 2019. a jaanuari eest saamata jäänud tasu 26 418,93 eurot ja viivise. Harju Maakohus jättis 07.10.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-2378 hagi läbi vaatamata (dtl 33-35), sest tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega (määrus jõustus 23.10.2019).
29.7.MRP loovutas 11.11.2019 TartEst OÜ-le kõik ATL-st tulenevad nõuded (dtl 36). TartEst OÜ loovutas 29.11.2019 samad nõuded edasi OÜ-le Pro Fiksum (dtl 37), kes esitas 13.12.2019 10(15)
3-22-287 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 38-44) Tallinna linna kohustamiseks tagastada deposiiti makstud 700 000 eurot koos viivisega (haldusasi nr 3-19-2347). Tallinna Halduskohus luges 01.07.2020 määrusega (dtl 45-51) kaebuse mittetähtaegselt esitatuks ja jättis OÜ Pro Fiksum tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.09.2020 määrusega (dtl 52-58) OÜ Pro Fiksum määruskaebuse rahuldamata (määrus jõustus 19.01.2021, sest Riigikohus ei võtnud OÜ Pro Fiksum määruskaebust menetlusse). Kohtud leidsid, et hiljemalt 13.02.2019 pidi kaebaja olema teadlik vastustaja keeldumisest deposiit tagastada ja sellest kuupäevast hakkas kulgema kaebetähtaeg. Kaebetähtaja möödalaskimist saab pidada vabandatavaks ajavahemikul 13.02.–23.10.2019 ehk maakohtule hagi esitamisest kuni maakohtu 07.10.2019 määruse jõustumiseni. Seejärel oli alates 23.10.2019 kooskõlas HKMS § 71 lg-ga 2 veel 14 päeva (s.o kuni 06.11.2019) aega, et esitada halduskohtule kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kohustamiskaebus deposiidi tagastamiseks esitati aga alles 13.12.2020 (täiendatud 09.06.2020 linna 05.02.2019 kirja tühistamise nõudega). Seda viivitust ei õigusta vaidlusaluse küsimuse keerukus. Maakohtu määruse jõustumise hetkeks pidi kaebajale olema teada, et ta peab oma nõudega pöörduma halduskohtusse ning seetõttu kaebetähtaja ennistamiseks alust ei ole.
29.8.11.09.2020 määrusega tsiviilasjas 2-19-1413 kuulutati välja OÜ MRP Linna Liinid pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp. Viitega sellele, et polnud üheselt selge, kas 11.11.2019 ja 29.11.2019 nõuete loovutused on kehtivad, siis juhuks, kui need on kehtivad, loovutas OÜ Pro Fiksum 31.01.2022 nõuded OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis) tagasi (dtl 59-60). OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas samal päeval 31.01.2022 Tallinna linnale nõude (dtl 61-65) alusetult saadu tagastamiseks (põhinõue 700 000 eurot) ja intressi tasumiseks riigivastutuse seaduse (RVastS § 23 punktis 2 sätestatud määras).
29.9.OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas 04.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 1-8) Tallinna linna vastu 700 000 euro suuruse kahju hüvitamise ja viivise nõudes. Kohus võttis 18.02.2022 määrusega kaebuse menetlusse (käesolev haldusasi) ja tunnistas vastustajaks Tallinna linna. Järgnevalt vaidlesid menetlusosalised määruskaebementlustes selle üle, kas kaebaja saab kaebust täiendada selliselt, et kaebaja esmaseks nõudeks on Tallinna linna vastu alusetult saadu tagastamise ja intressi nõue ning alternatiivselt kahju hüvitamise nõue ühes viivisenõudega. Samuti selle üle, kas kaebust saab täiendada linna 05.02.2019 kirja tühistamise nõudega.
29.10.Tallinna Ringkonnakohus tegi määruskaebemenetlustes määrused 20.03.2023 (dtl 161169) ja 12.07.2024 määrusega (dtl 241-245), leides kokkuvõtvalt, et käesolevas asjas on lubatavateks nõueteks alusetult saadu tagastamise ja intressi nõue ning alternatiivselt kahju hüvitamise nõue ühes viivisenõudega, sest kaebaja esitas linnale 31.01.2022 deposiidi tagastamise nõude ja see oli esitatud RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud 3 aastat nõude esitamise tähtaega järgides. Vastustaja 05.02.2019 kirja (leppetrahvinõude) tühistamise nõue ei ole aga lubatav, sest sellise nõude on kaebaja eriõigusjärglane OÜ Pro Fiksum esitanud juba haldusasjas nr 3-19-2347 ning selle nõude osas on menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetatud.
30.Analüüsinud asjas esitatud tõendeid ja menetlusosaliste seisukohti, leian, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
31.Kaebaja esmaseks nõudeks on alusetult saadu tagastamise nõue (alusetu rikastumise nõue). RVastS § 22 lg 1 kohaselt võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist. Alusetu raha üleandmisena RVastS § 22 lg 1 mõttes tuleb käsitada ka alusetult toimunud tasaarvestust (RKHKo asjas nr 3-3-1-81-13 p 14). RVastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. Asjakohaseks eraõiguse sätteks käesoleval juhul tuleb pidada eelkõige VÕS § 1028 lg-t 1, mille kohaselt juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud 11(15)
3-22-287 olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
32.Olemasoleva kohtupraktika kohaselt, peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks seega alusetu rikastumise nõude esitanud isik viitama, et teine isik (käesoleval juhul Tallinna linn) on temalt saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning nõude esitanud isik peab tõendama, et sellist kohustust ei tekkinud või olemasolev kohustus langes hiljem ära (vt RKTKo asjas nr 3-21-122-14 p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab seega olema selge, milles seisnes kaebaja sooritus vastustajale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.
33.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tasus hankelepingu sõlmimisel 31.10.2014 ja 04.11.2014 Tallinna linnale deposiiti kokku 700 000 eurot. Haldusasjas nr 3-19-2347 leidsid kohtud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määruse p 12 ja Riigikohtu erikogu 20.04.2020 määruse p 15), et ehkki vaidlusaluse tagatise andmise kohustus tulenes riigihanke nr 142434 tingimustest, mitte vahetult lepingust, on vastav tagatis siiski selgelt antud 31.10.2014 sõlmitud lepingu täitmise tagamiseks ja oli üheks lepingu sõlmimise eelduseks. Sellele viitab lisaks ka see, et lepingus on ette nähtud tagatise realiseerimine leppetrahvinõude tasumata jätmise korral (lepingu p 10.7).
34.Kaebaja on kaebuses ja selle täiendustes VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise põhjendusena esile toonud, et kaebajal on õigus varem tasutud deposiidisumma tagastamisele, kuna linnal puudus õigus tasaarvestuse tegemiseks ning tasaarvestus oli seetõttu algusest peale tühine ja toimetu. Kaebaja leiab seega, et leppetrahvi nõudmine ja kahju hüvitamise nõue oli õigusliku aluseta ja seetõttu oli õigusvastane ka deposiidi tasaarvestamine nimetatud nõuetega ja deposiidi tagastamisest keeldumine. Sellise kaebaja seisukohaga ei saa nõustuda.
35.Vastustaja 05.02.2019 kirjaga nõuti kaebajalt leppetrahvi ja jäeti MRP tasutud tagatis täies ulatuses tagastamata, tasaarvestades selle linna leppetrahvi nõudega ja kahjunõudega. Vastustaja 05.02.2019 kiri on käsitatav haldusaktina, mida kaebaja oleks saanud vaidlustada, esitades halduskohtule nõude haldusakti tühistamiseks ning kohaseks nõudeks oleks olnud ka kohustamisnõue alusetult tasaarvestatud summa tagastamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt esitaski kaebaja eriõigusjärglane OÜ Pro Fiksum sellised nõuded halduskohtule haldusasjas nr 3-19-2347, kuid kaebus oli esitatud kaebetähtaega ületades ja halduskohus ega OÜ Pro Fiksum määruskaebust lahendanud ringkonnakohus ei pidanud kaebetähtaja ennistamist põhjendatuks (vt Tallinna Halduskohtu 01.07.2020 määrus (dtl 45-51) ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-2347 (dtl 52-58)). Seega on vastustaja 05.02.2019 kirjaga esitatud leppetrahvinõue ja leppetrahvinõude ja kahju hüvitamise nõude tasaarvestus tehtud jõustunud ja kehtiva haldusaktiga, mida kaebaja tähtaegselt vaidlustanud ei ole.
36.Eeltoodud asjaolu ei kummuta ka kaebaja viited õiguslikule segadusele linna 05.02.2019 leppetrahvinõude ja tasaarvestamise vaidlustamisega seonduvalt. Tuleb küll möönda, et ATL-is oli ekslikult viidatud vaidluse lahendamisele maakohtus ning linna 05.02.2019 kirjas ei sisaldanud vaidlustamisviidet, kuid kohtud on teises haldusasajs seda asjaolu kaebaja eriõigusjärglase OÜ-gu Pro Fiksum kaebetähtaja ennistamisel juba analüüsinud, kuid kokkuvõtlikult võib asuda seisukohale, et selline õiguslik ebaselgus võis küll olla kaebetähtaja ületamisel vabandatav ja seda saab arvesse võtta kaebetähtaja ennistamise kontekstis, kuid kaebajale oleks pidanud hiljemalt Harju Maakohtu 07.10.2019 määruse jõustumisel s.o 23.10.2019 olema selge, ATL-ist tulenevate vaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses. Seejärel oli alates 23.10.2019 kooskõlas HKMS § 71 lg-ga 2 aega veel 14 päeva (s.o kuni 06.11.2019), et esitada halduskohtule kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus, kuid selline kaebus esitati alles 13.12.2020. Tallinna Ringkonnakohus on 11.09.2020 määruses (haldusasi nr 3-19-2347) leidnud, et sellist viivitust ei õigusta vaidlusaluse küsimuse keerukus. Kaebaja kasutas menetluses professionaalset õigusabi ja pidi olema võimeline 14 päeva jooksul välja 12(15)
3-22-287 selgitama, millised on sobivad nõuded ja halduskohtusse pöördumise tähtajad. Seega ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks kaebetähtaega ennistada (vt ringkonnakohtu 11.09.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-2347, p-d 24-26). Käesoleva asja lahendamisel tuleb neist seisukohtadest vastustaja 05.02.2019 kirja kehvituse kontekstis juhinduda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2024 määrus käesolevas asjas (dtl 232-240 p-d 19-21)).
37.Põhjendamatud on kaebaja väited, et linna 05.02.2019 haldusakt on toimetu, sest on tühine ja tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Haldusakti tühisuse alused on toodud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2. Haldusakt on tühine eelkõige juhul, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või seda ei ole andnud pädev haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat, see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused või kohustused või need on vastukäivad või haldusakti ei ole muul objektiivsel põhjusel võimalik täita. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi eelpoolviidatud olukorraga. Vaidlust ei saa olla, et haldusakti on andnud Tallinna linn, kellel oli hankemenetluse tulemusel sõlmitud teenuse ATList tulenevalt sellise haldusakti andmise pädevus ja selge on ka, kellele haldusakt on suunatud. Tuvastatav ei ole ka see, et haldusakt kohustas toime panema õigusrikkumist. Linna 05.02.2019 kirjas on ka selgesti välja toodud selle resolutsioon. Seega ei esine käesoleval juhul HMS § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse tunnuseid. Kaebaja ei ole ka ise täpsustanud, milliseid haldusakti tühisuse tunnuseid ta täpsemalt oma vastavas väites silmas peab.
38.Õige ei ole kaebaja väide, et vaidlusalune Tallinna linna 05.02.2019 kiri sisaldab nelja erinevat teadet/toimingut/tahteavaldust - 1) linn nõuab leppetrahvi; 2) linn nõuab kahju hüvitamist; 3) linn tasaarvestab deposiidi tagastamise nõude oma leppetrahvi nõudega ja kahju hüvitamise nõudega; 4) linn keeldub deposiidi tagastamises) ning eelnimetatust on haldusaktina käsitatud seni vaid haldusakti lõppjäreldust ehk deposiidi tagastamisest keeldumist. Käesolevas asjas on Tallinna Ringkonnakohus kaebaja poolt linna 05.02.2019 kirja tühistamisnõude korduvust analüüsides viidanud järgmist: „Tallinna Transpordiameti 05.02.2019 kiri nr 1.5/19/9-1 kandis pealkirja „Leppetrahvi nõue“ ning see tervikuna käsitles leppetrahvi nõudmist ja sellega seotult tagatise tagastamata jätmist (linn arvas tagatise leppetrahvi katteks tasaarvestuse teel). Kirjas oli resolutsioon märgitud paksus kirjas järgmiselt: „Arvestades eeltoodut Tallinna linn: 1. nõuab käesolevaga lepingu punkti 8.3 alusel Osaühingult MRP Linna Liinid leppetrahvi summas 500 000 eurot. Tallinna linn tasaarvestab leppetrahvi nõude Osaühing MRP Linna Liinid antud tagatise tagastamise nõudega; 2. keeldub Osaühing MRP Linna Liinid poolt tasutud tagatise tagastamisest täies ulatuses (st leppetrahvi summale vastavas osas ning ulatuses, mis ületab leppetrahvi).“. Kuna halduslepingust tuleneva leppetrahvi nõudmine (resolutsiooni p 1) oli haldusakt, sai resolutsiooni p-s 2 tehtud otsustuse tühistamise nõue olla eesmärgipärane juhul, kui ühtlasi tühistatakse resolutsiooni p 1. Selles asjas lugesid kohtud tühistamisnõude esitatud tähtaega rikkudes ja kaebetähtaeg jäi ennistamata. Praeguses asjas kaebuse muutmise taotluses esitatud nõue on HKMS § 43 lg 1 p 2 mõttes korduv ja kaebuse muutmine polnud seega lubatav“ (vt määruse p 21).
39.Kaebaja viitab, et Tallinna linn on leppetrahvi ja kahju hüvitamise ning tasaarvestamise nõuet käsitanud ka ise tsiviilõiguslikuna, estades MRP pankrotimenetluses nõudevalduse kahju hüvitamise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõude (7 390 653,5 eurot) ja palunud selle tunnustamist PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud järgus. Samuti on linn pankrotimenetluses esitanud tingimusliku nõudena leppetrahvi nõude summas 500 000 ja kahju hüvitamise nõude summas 200 000 eurot (ehk tasaarvestatud osa) ning nendelt arvestatud viivisenõude. Kaebaja viitab, et linn palus tunnustada oma võlaõiguslikke nõudeid MRP vastu, mitte ei palunud lugeda kehtivast haldusaktist tulenevat nõuet kaitsmiseta tunnustatuks vastavalt PankrS § 103 lõikele 4 koostoimes HMS § 60 lõikega 2 ja § 61 lõikega 2 1. Siinjuures tuleb aga arvestada, et pankrotimenetluses aset leidnud nõude tunnustamise vaidluses (MRP pankrotihaldur vaidles linna nõudele vastu, mistõttu esitas linn hagi oma nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses (tsiviilasi 2-21-7765)) leidis Harju Maakohus, et tasaarvestatud leppetrahvi 13(15)
3-22-287 võrra vähendes Tallinna linna nõue MRP pankrotimenetluses (Harju Maakohtu 24.08.2023 otsuse p 59 tsiviilasjas nr 2-21-7765 dtl 193-206), tingimuslik nõue (st leppetrahvi nõue 500 000 eurot ja kahju hüvitis 200 000 eurot, mis tasaarvestati 05.02.2019 kirjaga deposiidiga) jättis kohus aga läbi vaatamata, sest see on esitatud tähtaega ületades. Kohus viitas, et Tallinna linna poolt tähtaegselt esitatud nõude tunnustamise hagist tulenes selgelt, et linn ei esitanud nõude tunnustamise hagi tingimusliku nõude (ehk tasaarvestatud deposiidi osas) ning selline nõue esitati alles 30.05.2023 haginõude täiendusena viitega sellele, et haldusasjas nr 3-22-287 on halduri poolt esitatud deposiidi tagastamise nõue ja see võidakse linnalt pankrotipesa kasuks välja mõista (maakohtu otsuse p-d 70-75). Seega nähtub tsiviilasjas nr 2-21-7765 nõude tunnustamise vaidluse asjaoludest, et algselt esitas linn küll ka tasaarvestatud osas tingimusliku nõude pankrotimenetluses, kuid kui pankrotihaldur selle nõude vaidlustas, ei esitanud linn selle nõude tunnustamiseks hagi (esitas hiljem n.ö igaks juhuks seoses sellega, et haldusasjas nr 3-22287 menetlus ei olnud lõppenud). Seega ei saa eeltoodust välja lugeda nagu käsitlenuks linn tasaarvestatud osa selgelt ka ise tsiviilõigusliku nõudena.
40.Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebaja seisukohaga, et käesolevas asjas ei saa kaebaja nõude rahuldamise eelduseks olla eelnev leppetrahvi nõude ja tasaarvestuse kui haldusakti tühistamine, vaid leppetrahvi nõude olemasolu ning tasaarvestuse aluste olemasolu saab hinnata praeguse vaidluse käigus nii nagu hinnatakse leppetrahvi nõude olemasolu ja tasaarvestuse aluseid võlaõiguslike vaidluste puhul. Isegi kui sellist hindamist saaks käesolevas asjas läbi viia, ei oleks kaebaja nõude rahuldamiseks siiski alust. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et lepingu ülesütlemine oleks olnud õigusvastane. Vastustaja on 24.01.2019 lepingu ülesütlemise avalduses (dtl 22-23) kirjeldanud lepingu ülesütlemisele eelnenud asjaolude käiku ning põhjendatult leidnud, et neid asjaolusid arvesse võttes tuleb kaebaja 16.01.2019 kirjaga (dtl 303304) esitatud taotlust lepingu lõpetamiseks alates 01.02.2019 käsitada teatena selle kohta, et MRP lõpetab ATL-is nimetatud liinide teenindamise alates 01.02.2019. Seega ütles linn ATL p 8.3 alusel lepingu üles alates 01.02.2019. ATL p 8.3 sätestas, et tellijal on õigus öelda leping ühepoolselt üles, kui vedaja lõpetab omavoliliselt osaliselt või täielikult liini teenindamise. Tellijal oli sellisel juhul lepingu kohaselt õigus nõuda sel juhul leppetrahvi 500 000 eurot. Kaebaja ei ole väitnud, et lepingu lõpetamine linna poolt oleks olnud õigusvastane, sest kaebajal oleks siiski ka peale 01.02.2019 olnud võimalik lepingu täitmist jätkata. Märgin täiendavalt, et lepingu lõpetamise, leppetrahvi, kahjunõude ning tasaarvestuse õiguspärasust on analüüsinud nõuete tunnustamise vaidluses (tsiviilasi nr 2-21-7765) ka Harju Maakohus 24.08.2023 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohus 16.05.2024 otsuses (dtl 451-461).
41.Kaebaja väidab üksnes, et leppetrahvi arvestamiseks ei olnud alust, sest ei rikkunud lepingut vaid lõpetas liinide teenindamise, sest vastustaja oli lepingu üles öelnud. Nõustun vastustajaga, et selline kaebaja väide on ilmselgelt eksitav, sest lepingu lõpetamise aluseks oli eelkõige see, et kaebaja ise teavitas vastustajat asjaolust, et tal ei ole võimalik alates 01.02.2019 lepingut täita. Tallinna linnal oli muuhulgas õigus ülalkirjeldatud olukorras lepingu ülesütlemisel tugineda VÕS § 117 lõikele 1, mille kohaselt, kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Praegusel juhul on tõendatud, et MRP teatas Tallinna linnale, et ta ei kavatse lepingut tähtaegselt täita, seega oli Tallinna linnal õigus leping üles öelda enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.
42.Eeltoodust tulenevalt leian, et käesoleval juhul ei ole täidetud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused ning kaebaja poolt RVastS § 22 alusel esitatud alusetu rikastumise nõue tuleb jätta rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka intressinõue.
14(15)
3-22-287
43.Kaebaja poolt alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude ja viivisenõude rahuldamiseks ei ole samuti alust, sest kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eelpoolkirjeldatust nähtub, et kaebaja ei ole RvastS § 6 lg-s 1 sätestatud esmast õiguskaitsevahendit (linna 05.02.2019 kirja tühistamise ja deposiidi tagastamise kohustamisnõuet) tähtaegselt esitanud, mistõttu ei ole täidetud tingimus esmase õiguskaitsevahendi kasutamise kohta. Sellest tulenevalt ei pea ma vajalikuks täiendavalt analüüsida kaebaja alternatiivseid taotlusi kahjuhüvitise vähendamiseks seetõttu, et linn jättis kasutamata kahju vähendamise võimalused või et kahju suurus on tõendamata. Kaebaja on esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu ammendanud võimalused selliste vastuväidete esitamiseks. Märgin siiski, et vastustaja tegutses olukorras, kus pidi tagama avaliku liiniveo katkematu toimimise, mistõttu ei saa vastustajale ette heita, et vastustaja ei korraldanud koheselt uut konkurssi vedaja leidmiseks ning sõlmis lepingu vedajaga, kes samal ajal juba teisi liine teenindas. Kahjunõude suuruse osas on vastustaja esitanud omapoolsed täiendavad selgitused 28.10.2024 menetlusdokumendid (vt dtl 297-302 ja 402-450) ning viidanud ka nõude tunnustamise menetluses kohtute poolt tuvastatule. Nõustun nende põhistustega ja ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata.
44.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
45.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.