Otsuse tegemise kuupäev ja koht 12.12.2024, Jõhvi Haldusasja number
3-24-1811
Haldusasi Sotsiaalkindlustusameti
Põhja-Sakala Vallavalitsuse kaebus vastu 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: Põhja-Sakala vald, esindaja Katrin Truve Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Kaira Perv
Menetluse vorm
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja keelata Sotsiaalkindlustusametil rakendada Põhja-Sakala Vallavalitsuse suhtes sunniraha 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmiseks kuni juulikuuni 2025. a.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KOD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.01.2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) väljastas 16.01.2024 Põhja-Sakala Vallavalitsusele ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 (ettekirjutus), millega kohustas vallavalitsust tagama seda, et Põhja-Sakala Vallavalitsuses töötaksid lastekaitsetöötajad, kes vastaksid lastekaitseseaduses (LasteKS) § 19 lg-s 1 sätestatud nõuetele (omandanud kõrghariduse ja erialase ettevalmistuse). Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt puudub ühel lastekaitsetöötajal erialane ettevalmistus ja kõrgharidus, mistõttu ei vasta ta LasteKS-s sätestatud nõuetele. Ettekirjutuse täitmise ajaks oli märgitud 22.03.2024. Ettekirjutus sisaldas ka sunniraha rakendamise hoiatust, mille kohaselt, kui ettekirjutus jääb määratud tähtajaks täitmata, rakendab SKA Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 751 lg 4 alusel sunniraha 500 eurot.
2.SKA väljastas 6.03.2024 teate nr 5.1-3/35473-7 ettekirjutuse täitmise kontrolli läbiviimise kohta, milles palus Põhja-Sakala Vallavalitsusel saata ettekirjutuse täitmisega seotud teave hiljemalt 8.03.2024.
4.SKA määras 21.03.2024 ettekirjutusega nr 5.1.-3/35473-9 Põhja-Sakala Vallavalitsusele uue tähtaja 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmiseks. Uueks tähtajaks sai 25.04.2024. Otsus sisaldas ka ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise hoiatust summas 600 eurot.
5.Põhja-Sakala Vallavalitsus esitas SKA-le 22.04.2024 vaide 21.03.2024 ettekirjutuse nr 5.13/35473-9 peale ja palus anda uus tähtaeg tehtud ettekirjutuse täitmiseks hiljemalt 22.06.2025. Põhja-Sakala Vallavalitsus põhjendas vaiet sellega, et tal olid suured probleemid lastekaitsespetsialisti ametikohale sobiva inimese leidmisega. Põhja-Sakala Vallavalitsus märkis, et korraldatud konkursi raames ei tule kandidaate, kelle kvalifikatsioon vastaks nõuetele. Samas on vallal seadusest tulenev kohustus lastekaitsetöö korraldamiseks, mis jääb täitmata ettekirjutuse täitmise tõttu. Hetkel lastekaitsetöötajal puudub küll kõrgharidus, kuid isik on lõpetamas Tartu Ülikooli Kolledži sotsiaaltöö- ja rehabilitatsiooni korralduse teist kursust ja ta on ise motiveeritud ametikoha ülesannete täitmiseks. Vald toetab teda ja korraldab tema oskuste ja teadmiste tõstmise jaoks koolitusi. Lastekaitsespetsialistina töötav isik sobib sellele tööle hästi.
6.SKA jättis 15.05.2024 vaideotsusega nr 5.1-3/35473-12 vaide rahuldamata ja ei pikendanud ettekirjutuse täitmise tähtaega kuni 22.06.2025. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt on SKA tuvastanud ka sisulised puudused lastekaitsespetsialisti töös ja need on fikseeritud 22.12.2023 aktis nr 5.1-3/35473-3. Põhja-Sakala Vallavalitsusel oli alates 4.10.2023 piisavalt aega nõuetele vastava lastekaitsetöötaja leidmiseks, sh selleks vajalike tingimuste loomiseks.
7.Tartu Halduskohtusse laekus 14.06.2024 Põhja-Sakala Vallavalitsuse (kaebaja) poolt esitatud kaebus, milles ta palub tunnistada õigusvastaseks 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.13/35479-6 jätkuna 21.03.2024 koostatud uus ettekirjutus nr 5.1-3/35479-9 ja kohustada SKA-t uuesti läbi vaatama kaebaja vaie ja otsustama pikema tähtaja andmise üle ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks.
8.Tartu Halduskohus jättis 27.06.2024 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kohus leidis, et kaebus kohustamisnõude osas ei ole tähtaegne ja tegi kaebajale ettepaneku esitada kohtule möödalastud kaebetähtaja ennistamise taotlus. Ühtlasi tõlgendas kohus tuvastamiskaebust esitatuks 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1-3/35479-6 ja 21.03.2024
3-24-1811
täiendava ettekirjutuse nr 5.1-3/35479-9 peale (tulenevalt kohtupraktikast pidas kohus seda üheks ettekirjutuseks).
9.Kaebaja saatis 15.07.2024 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, kus leidis, et kaebus kohustamisnõude osas on tähtaegne, kuna kaebaja tegi 15.05.2024 vaideotsuse nr 5.13/35473-12 elektroonilises süsteemis lahti 16.05.2024. Alternatiivselt palus kaebaja ennistada kohustamisnõude osas möödalastud kaebetähtaega.
10.Tartu Halduskohus jättis 25.09.2024 määrusega kaebuse käiguta ja selgitas kaebajale, et kehtiva ettekirjutuse korral on kaebaja õiguste tõhusaks õiguskaitsevahendiks keelamisnõude esitamine (keelata sunniraha rakendamine) koos esialgse õiguskaitse taotlusega.
11.Kaebaja esitas 9.10.2024 avalduse kaebuse muutmiseks ja palus kohtul lisaks varem esitatud nõuetele keelata vastustajal sunniraha rakendamine koos esialgse õiguskaitse taotlusega.
12.Tartu Halduskohus lubas 10.10.2024 määrusega kaebajal kaebust muuta, täiendades seda keelamisnõudega. Kohus jättis sama määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta, kuna kaebajal ei olnud tasutud riigilõiv. Kaebaja tasus riigilõivu 10.10.2024.
13.Tartu Halduskohus tagastas 17.10.2024 määrusega kaebuse 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-9 õigusvastasuse kindlakstegemise nõude osas (resolutsiooni punkt 1); jättis rahuldamata kaebaja taotluse möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetas haldusasja menetluse kohustamisnõude osas (resolutsiooni punkt 2); võttis kaebuse menetlusse keelamisnõude osas ja tunnistas vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti (resolutsiooni punkt 3); kohustas vastustajat esitama vastus kaebusele 40 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest (resolutsiooni punkt 4); kohustas vastustajat esitama seisukoht esialgse õiguskaitse taotlusele 3 päeva jooksul alatest kohtumääruse kättesaamisest (resolutsiooni punkt 6).
14.Vastustaja seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas laekus kohtusse 22.10.2024, milles vastustaja palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
15.Tartu Halduskohus jättis 25.10.2024 määrusega rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni punkt 1); jättis rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja arutamiseks kohtuistungil ja määras haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (resolutsiooni punkt 2); andis menetlusosalistele õiguse täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks kuni 28.11.2024 (resolutsiooni punkt 3) ja vastuväidete esitamiseks kuni 5.12.2024 (resolutsiooni punkt 4); selgitas menetlusosalistele, et kohus teeb kohtuotsuse haldusasjas nr 3-24-1811 avalikult teatavaks 12.12.2024 (resolutsiooni punkt 5). Kohus palus kaebajal selgitada, kas lastekaitsespetsialisti (kellel puudub kõrgharidus) tööülesanded on võimalik ajutiselt jagada teiste lastekaitsespetsialistide vahel.
16.Vastustustaja vastas kaebusele 26.11.2024.
17.Kaebaja esitas 28.11.2024 kohtule täiendava selgituse, milles teatas kohtule, et PõhjaSakala Vallavalitsuse sotsiaalosakonna koosseisus on 2 lastekaitsespetsialisti, 4 sotsiaaltööspetsialisti ja osakonnajuhataja. Hetkel on sotsiaalosakonna koosseisus täitmata 1 sotsiaaltööspetsialisti koht (asendab osakonnajuhataja). Teine lastekaitsespetsialist on esitanud teenistusest vabastamise avalduse ja tema viimane ametiaeg on 13.12.2024. Seega, teiste
3-24-1811
ametnike vahel lastekaitsespetsialisti ülesannete jagamine pole võimalik. Kaebaja on asunud uue ametniku otsimisele lastekaitsespetsialisti ametikohale. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal objektiivselt võimalik ettekirjutust täita ja selle täitmata jätmise eest sunniraha määramine ei ole proportsionaalne.
18.Vastustaja esitas 5.12.2024 enda vastuväite kaebaja 28.11.2024 täiendava selgituse osas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
19.Kaebaja palub kohtul keelata vastustaja 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 alusel talle sunniraha määramine kokkuvõttes järgnevatel põhjustel. Kaebaja ei vaidle ettekirjutuses märgitule vastu, et LastKS § 19 lg 1 järgi peab lastekaitse töötajal olema erialane ettevalmistus ja kõrgharidus, aga samuti selle vastu, et kaebaja sotsiaalosakonnas ametis oleval lastekaitsespetsialistil puudub kõrgharidus. Kaebaja on nõus ka sellega, et tema ülesandeks on tagada, et lastekaitsespetsialistid vastaksid LastKS § 19 lg-s kindlaksmääratud nõuetele, aga samuti sellega, et kaebaja seda ei teinud, mistõttu nõustub ka talle 16.01.2024 ettekirjutusega nr 5.1.-3/35473-6 pandud kohustusega tagada, et PõhjaSakala Vallavalitsuse sotsiaalosakonnas oleks kõikidel lastekaitsetöötajatel kõrgharidus. Kaebaja ei ole nõus vaid sellega, et nimetatud kohustuse täitmiseks ei anna vastustaja talle mõistlikku aega. Kaebaja selgituste kohaselt on Põhja-Sakala Vallavalitsuse sotsiaalosakonnas selle koosseisu järgi kaks lastekaitsespetsialisti kohta ja mõlemad on täidetud. Kaebaja on proovinud leida lastekaitsespetsialisti kohale hariduse poolest vastavat inimest, kuid kõik konkursid luhtusid, kuna selle ametikoha vastu puudus huvi. Kaebajal õnnestus leida inimene, kellel küll puudub kõrgharidus, kuid see inimene on huvitatud sellest ametist ja täidab teenistusülesandeid kohusetundlikult, mida kinnitab ka kolleegide ja muude koostöösse kaasatud haldusorganite esindajatelt tulnud positiivne tagasiside. Ametnik omandab Tartu Ülikooli Kolledžis erialast kõrgharidust ja alates juulist 2025 võib ta vastata et LastKS § 19 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kaebaja kogemust arvestades lastekaitsespetsialisti ametikohale sobiva kandidaadi leidmiseks on tõenäoline, et ettekirjutuse täitmine (ilma vastava hariduseta lastekaitsespetsialisti teenistusest vabastamine) võib kaasa tuua selle tagajärje, et kaebaja ei suuda talle seadusega pandud ülesannet täita ja tagada lastekaitset vallas kas üleüldse või osaliselt, kuna ka teine sotsiaalosakonnas ametis olev lastekaitsespetsialist esitas teenistusest vabastamiseks avalduse ja tema viimaseks ametiajaks on 13.12.2024. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et ettekirjutuse täitmisele suunamisel sunniraha määramisel ei arvesta vastustaja avalike huvidega, mille taga on kaebaja kohustuste täitmise tähtsus lastekaitse tagamisel vallas. Eelnevat arvestades leiab kaebaja, et ettekirjutuse täitmine ei ole objektiivsel põhjusel võimalik ja selle täitmiseks sunniraha määramine kaebajale ei ole proportsionaalne.
20.Vastustaja ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväited kaebusele on kokkuvõtlikud järgmised. 16.01.2024 ettekirjutusega nr 5.1-3/35473-6 kohustati kaebajat tagama, et vallavalitsuses töötavad lastekaitsetöötajad vastaksid LastKS-s sätestatud nõutele ja ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 22.04.2024. Ettekirjutus on kaebajale kätte toimetatud ja see kehtib. Kaebaja ettekirjutust tähtajaks ei täitnud ja 21.03.2024 ettekirjutusega nr 5.1-3/35473-9 määrati kaebajale uus ettekirjutuse täitmise tähtaeg 25.04.2024, kuid kaebaja ettekirjutust pole täitnud seniajani. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg-s 1 on sätestatud sunnivahendi kohaldamise eeldused, mille kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui aadressile on tehtud ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kuna antud juhul ei esine ATSS §-s 12 sätestatud erandeid, siis sunnivahendi
3-24-1811
kohaldamine on lubatud. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud põhjendused sunniraha määramise keelamisel ei ole asjakohased, kuna leebemaks meetmeks saab olla vaid väiksem sunniraha määramine, mitte ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamine. Sunnivahendi rakendamine on kaalutlusotsus. Selle proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja ettekirjutusega kohustatud isiku majanduslikku seisundit. Vastustaja on sunniraha hoiatuses märgitud summaga seoses hinnanud rikkumiste asjaolusid ja nende olulist ning ettekirjutuses tehtud sunniraha rakendamise hoiatuses määratud sunniraha määraks on 500 eurot. Täiendava tähtaja andmisega edastatud sunniraha hoiatuses oli sunniraha määraks 600 eurot. VVS § 751 lg 4 kohaselt on sunniraha ülemmäär 9600 eurot. Seega, arvestades ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja ettekirjutusega kohustatud isiku majanduslikku seisundit, on tegemist leebema ja proportsionaalse sunniraha määramisega. Sunniraha suurust kaebaja vaidlustanud ei ole. See asjaolu, et kaebaja arvates on ettekirjutusega pandud liiga lühike tähtaeg kohustuse täitmiseks, ei saa mõjutada sunniraha rakendamise lubatavust. Kaebajal on olnud aega ettekirjutuse täitmiseks kolm kuud, kuid ettekirjutus jäi täitmata. Ettekirjutuse täitmisega tagatakse ka laste huvid ja avalik huvi, et lastekaitsetööd teeksid vaid seaduses sätestatud nõuetele vastavad isikud ja lapsed ei jääks ilma professionaalse abita.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
21.Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
21.1.Kohus märgib esmalt, et kohtu hinnanul ei esine antud juhul alust pidada keelamiskaebust mittelubatavaks (HKMS § 45 lg 1), kuna haldusasja materjalidest tulenevalt on võimalik aru saada, et kaebaja ei kavatse ettekirjutust täita objektiivsel põhjusel ja vastustaja on valmis määrama talle sunniraha lisaks juba määratule kuni 9600 euroni vastavalt VVS § 751 lg-le 4. Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul võimalik vaidlustada halduskohtus. Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise.1 Järelikult on täidetud keelamiskaebuse läbivaatamise eeldused.
21.2.ATSS § 8 lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et sunnivahendit ei tohi rakendada, kui: 1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. ATSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.
21.3.Kohtupraktikast tulenevalt on kehtivat ettekirjutust võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60, ATSS § 8 lg-d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu.2 Proportsionaalsuse
RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 15. RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 16.
3-24-1811
hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust ja rikkumise asjaolusid. 3 Ettekirjutusega taotletava eesmärgi olulisust ja sellega seonduvat avalikku huvi saab arvesse võtta sunniraha määramise õiguspärasuse kontrollimisel.4 Kohtupraktikas on leitud, et sunniraha rakendamine isikule, kellel ei ole objektiivselt võimalik ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne.
21.4.Sellest tulenevalt saab kohus keelata vastustajal kaebajale sunniraha määramise, kui kehtivat ettekirjutust ei ole võimalik täita objektiivsel põhjusel ja sunniraha määramise vastu, mis on suunatud ettekirjutuse täitmisele, on avalik huvi, aga samuti kui sunniraha määramine oleks ebaproportsionaalne meede. Kohus leiab, et praegusel juhul esinevad eelpoolkirjeldatud alused 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmiseks sunniraha määramise keelamiseks.
21.5.Kohus rõhutab, et vaidlus puudub selle üle, et kaebajal on nii LasteKS § 19 lg-st 1 kui ka kehtivast ettekirjutusest nr 5.1-3/35473-6 kohustus tagada, et valla sotsiaalosakonnas ametis olevatel lastekaitsetöötajatel oleks muu hulgas kõrgharidus ja erialane ettevalmistus. Käesoleva vaidluse õiguslik küsimus taandub pigem sellele, kas vastustaja ettekirjutuse täitmine on objektiivselt võimalik ja kas ettekirjutuse täitmise nõudmine sunniraha määramise kaudu on proportsionaalne meede ning kehtiva ettekirjutuse täitmiseks kallutamine sunniraha määramise abil oleks avalikes huvides.
21.6.LasteKS § 17 lg-te 1 ja 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded lastekaitse korraldamisel on: 1) lapse õiguste ja heaolu tagavate põhimõtete järgimine kohaliku omavalitsuse arengukavas; 2) lapse õigusi ja heaolu tagavate programmide ja projektide väljatöötamine ning nende rakendamine oma haldusterritooriumil last ohustavate riskide ennetamiseks ja vähendamiseks; 3) abivajavast lapsest teada saamisel viivitamata lapse abivajaduse hindamine ja lapse abistamiseks meetmete pakkumine; 4) perekonnast eraldatud lapsele ja tema perekonnale meetmete pakkumine;5) kohaliku omavalitsuse üksuse hallatavate lasteasutuste sisehindamise üle teenistusliku järelevalve korraldamine; 6) lapse arengut toetava keskkonna loomiseks ning laste, lastega perede ja lapsi kasvatavate isikute toimetuleku parandamiseks oma haldusterritooriumil vajaliku teabe kogumine laste ja perede olukorra ning vajaduste kohta; 7) riikliku järelevalve teostamine käesolevas seaduses sätestatud alustel. Kohaliku omavalitsuse üksus peab looma tingimused lastekaitsetöö tegemiseks eesmärgiga tagada käesoleva paragrahvi lg-s 1 loetletud ülesannete täitmine.
21.7.Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et keelamis- kui ka kohustamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Järelikult saab kohus arvestada asjaoludega, mis ilmusid peale seda, kui vastustaja väljastas 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1-3/35473-6.
21.8.Kaebaja selgitas kohtule, et tema (Põhja-Sakala Vallavalitsuse) sotsiaalosakonna koosseisus on 2 lastekaitsespetsialisti, 4 sotsiaaltööspetsialisti ja osakonnajuhataja. Hetkel on sotsiaalosakonna koosseisus täitmata
sotsiaaltööspetsialisti koht (asendab osakonnajuhataja). Teine lastekaitsespetsialist on esitanud lahkumisavalduse ja tema viimane tööpäev on 13.12.2024. Seega, teiste töötajate vahel lastekaitsespetsialisti ülesannete jagamine pole võimalik. Kaebaja on põhjendanud ettekirjutuse täitama jätmist eelkõige sellega, et juhul, kui ta ettekirjutuse eesmärgist tulenevalt vabastab ametist lastekaitsetöötaja, kellel puudub LasteKS § 19 lg 1 järgi kõrgharidus, võib ta kokku puutuda olukorraga, kus tulenevalt
RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 27. TrtRKm 10.07.2023 nr 3-22-1152, p 9.
3-24-1811
LasteKS § 17 lg-test 1 ja 2 jäävad vallavalitsusele pandud kohustused lastekaitse tagamisel üldse täitmata, kuna praktika näitab, et selle ametikohta vastu huvi kandidaatide seas on tagasihoidlik. Lisaks rõhutas kaebaja, et teine koosseisuline lastekaitsetöötaja on ametikohast lahkumas, mida arvestades huvi puudumisega selle ametikoha vastu võiks tähendada, et vallal võiks üldse puududa ametnik, kes oleks võinud täita LasteKS § 17 lg-tega 1 ja 2 kaebajate pandud kohustusi, olgu kõrgharidusega või mitte. Kohus peab kaebaja väiteid usutavaks ja nõustub kaebajaga selles, et eelpoolkirjeldatud asjaolude valguses ei ole kaebajale sunniraha määramine kehtiva ettekirjutuse täitmiseks proportsionaalne.
21.9.Kohus on seisukohal, et sunniraha määramisel ettekirjutuse täitmiseks sisuliselt soovib vastustaja saavutada olukorda, kus kaebaja sotsiaalosakonnas puuduksid lastekaitsetöötajad, kellel ei oleks kõrgharidust. Vastustaja aga ei arvesta sellega, et sunniraha edaspidise määramisega kasvõi samas või seni määratud suuremas ulatuses (kuni ülemmäärani summas 9600 eurot) ei jää kaebajal ühel hetkel piiratud eelarveliste rahaliste vahendite tõttu midagi muud üle, kui täita ettekirjutust ja vabastada ametist lastekaitsespetsialist, kellel puudub kõrgharidus. Sellega võib omakorda kaasneda selline tagajärg, et kaebaja sotsiaalosakonnas ei ole ühtegi lastekaitsetöötajat, ehk hetkel olev lastekaitsespetsialist vabastatakse ametist kõrghariduse puudumise tõttu, teine lahkub ametist enda soovil 13.12.2024 ja nende asemele võivad kandideerida inimesed, kes samuti ei vasta LasteKS § 19 lg-s 1 sätestatud nõuetele, või kandidaate üldse pole. Isegi siis, kui vabanenud ametikohale leitakse kõrgharidusega inimene, ei pruugi see tähendada seda, et nii hariduse kui ka isiklike omaduste poolest sobiks see inimene ametikohale ja oskaks nõuetekohaselt täita ametijuhendist ja LasteKS § 17 lg-st 1 tulenevaid kohustusi sama kvaliteediga, kui kõrghariduse puudumise tõttu ametist vabastatud ametnik. Uue ametniku väljaõpe võib aga kesta kuid.
21.10.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vaadates tekkinud olukorda objektiivselt, on pigem avalikes huvides see, et kaebaja saaks jätkuvalt ja takistamatult talle seadusega pandud kohustusi täita, et tagada lastekaitse vallale hallataval territooriumil seni vajalikku väljaõpet saanud ja praktilisi oskusi omandatud lastekaitsespetsialisti abil, kes hetkel omandab erialast kõrgharidust ja kelle kohta on tulnud positiivne tagasiside nii haldusorgani siseselt kui ka koostööpartneritelt. Sellisel juhul võib tõepoolest asuda seisukohale, et kaebaja ei saa täita vastustaja ettekirjutust objektiivsel põhjusel, kuna ühiselt ei ole selge, kas avaliku konkursi käigus õnnestub tal leida praeguse seisuga ametnikku, kes vastaks seaduses sätestatud nõuetele, sh vajaliku kogemuse osas, et ametiülesandeid lastekaitse valdkonnas oleksid täidetud vähemalt sama kvaliteediga, kui seda teeb nüüd ametis olev ilma kõrghariduseta lastekaitsespetsialist.
21.11.Kohus rõhutab, et lastekaitse tagamine kohalikus omavalituse üksuses on ülioluline funktsioon, mille täimine ei tohi olla häiritud formaalsuste tõttu. Kohus märgib, et LasteKS § 19 lg 1 ei nõua lastekaitsespetsialistilt kõrgharidust lastekaitse erialal, kuid LasteKS § 19 lg 2 sätestab, et lastekaitsetöötaja peab hiljemalt kahe aasta möödumisel alates lastekaitsetöötajana teenistusse asumisest omandama sotsiaaltöötaja kutse spetsialiseerumisega lastekaitsele. LasteKS eelnõu seletuskirja kohaselt on lastekaitsespetsialistil kõrghariduse olemasolu oluline, kuid konkreetset erialast haridust nõutav ei ole, mis tähendab sisuliselt seda, et ametiülesandeid võib täita ka matemaatika või füüsika suunas omandatud kõrgharidusega ametnik, mis on iseenesest mõistetavalt sotsiaaltöö ja lastekaitse valdkonnast väga kaugel. Oluliseks on peetud siiski LasteKS § 19 lg-s 2 sätestatud nõuet, mis tähendab, et lastekaitsetöötajana töötamiseks tuleb omandada vajalikud pädevused olenemata, millisel erialal on lastekaitsetöötajana töötav inimene kõrghariduse omandanud. Järelikult on seadusandja oluliseks pidanud lastekaitsespetsialistil teadmiste omandamist sotsiaaltöö
3-24-1811
valdkonnas kahe aasta jooksul ametisse asumisest arvates, kuid mitte näiteks kõrghariduse olemasolu reaalainete valdkonnas. Pidades silmas LasteKS § 19 lg-s 2 kindlaksmääratud tähtaega, ei ole ühiselt selge, millist legitiimset eesmärki üritab vastustaja saavutada, suunates kaebajat täitma ettekirjutust ja vabastama ametist küll hetkel kõrghariduseta lastekaitsespetsialisti, kuid samas inimest, kes lähiajal omandab erialast kõrgharidust ja selle omandamise tähtaeg ei ole pikem kui LasteKS § 19 p-s 2 sätestatud tähtaeg. Kohus toob esile, et LasteKS § 19 lg 1 ei kohusta lastekaitsetöötajat omama erialast kõrgharidust ja ametiülesannete täitmiseks vajalike teoreetilisi ja praktilisi oskusi lubatakse omandada jooksvalt, kuid mitte hiljem kui kahe aasta jooksul ametisse asumise päevast arvates (LasteKS § 19 lg 2). LasteKS § 19 lg 2 eesmärk ongi anda ametnikule võimaluse omandada lastekaitse valdkonnas erialaseid teadmisi ja oskusi jooksvalt, mis on vajalik eelkõige juhul, kui tal puudub erialane kõrgharidus. Kaebaja on selgitanud, et lastekaitsetöötajale (kellel puudub kõrgharidus) antakse võimalusi erialaste koolituste läbimiseks ja puudutatav lastekaitsespetsialist on seda teinud. Seega, võttes arvesse, et selline lastekaitsespetsialist on üle aasta ametis olnud, tal on läbitud vajalikud koolitused ja tal on praktiline kogemus, aga samuti seda, et ta omandab erialast haridust kolmandal kursusel (bakalaureuse kraadi osas viimane kursus), ei nõustu kohus vastustajaga, et tegemist on lastekaitsespetsialistiga, kellel kohtuotsuse väljastamise aja seisuga puuduks LasteKS § 19 lg-s 1 mainitud erialane ettevalmistus.
21.12.Kohus selgitab, e kehtiv ettekirjutus ei tähenda automaatselt seda, et vastustajal esineb selle tähtaegselt täitmata jätmise korral koheselt sunniraha määramise kohustus, eriti juhul, kui ettekirjutuse täitmata jätmiseks on objektiivne põhjus. Sunniraha määramise näol on tegemist vastustaja kaalutlusotsusega (ATSS § 2 lg 2 ja § 8 lg 1), mille kohaldamine ei tohi viia vastupidise tulemuseni, kui ettekirjutuse eesmärk iseenesest. Kohtu arvates on hetkel selline oht siiski olemas, ehk välistatud ei ole, et sunniraha määramise survel täidab kaebaja ettekirjutust, kuid hiljem ei pruugi täita objektiivsel põhjusel LasteKS § 17 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi (laste õiguste tagamine), mille täitmise vastu esineb suurim avalik huvi kui avalik huvi, mis esineb formaalse lastekaitsespetsialistil ükskõik millise kõrghariduse olemasolu vastu. Kaebaja selgitas korduvalt, et ametis olev lastekaitsespetsialist on lastekaitsetööst huvitatud ja motiveeritud inimene, temaga on rahul kolleegid ja koostööpartnerid, ta on hetkel õppimas ja saab erialase kõrghariduse juunikuus 2025.a.
21.13.Selles valguses leiab kohus, et kaebajale sunniraha määramine 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitamata jätmise eest ei ole proportsionaalne ja vastuolus avalike huvidega vähemalt seni kuni ei ole möödunud LasteKS § 19 lg-s 2 kindlaksmääratud tähtaeg lastekaitsespetsialistil erialase hariduse omandamisel. Kuna edaspidise sunniraha määramine vähemalt kuni juulikuu 2025. a-ni ei ole proportsionaalne sunnivahend, on see ühtlasi õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Kohus on seisukohal, et eelpoolkirjeldatud olukorras kaebajale mõistlikku aega andmata jätmise tõttu ametis oleva lastekaitsespetsialistil erialase kõrghariduse omandamiseks on sunnivahendi rakendamine ebaproportsionaalne meede. Kohtu hinnangul ei ole praeguse aja seisuga enam proportsionaalne vabastada ametist ametnikku, kellel on läbitud kaebaja kulul erialased koolitused, saanud praktilised oskused ja on huvi selle ameti vastu ning tal on tulemas ka lähiajal kõrghariduse saamise tunnistus (diplom), et paremal juhul määrata uus inimene ametisse ja õpetada teda uuesti välja. Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja poolt 16.01.2024 ettekirjutuste nr 5.1.-3/35473-6 täitmata jätmise tõttu saaksid kannatada laste huvid. Sunnivahendi rakendamine kehtiva ettekirjutuse täitmiseks ei tohi halvendada kaebaja võimalusi omakorda täita LasteKS § 17 lgtes 1 ja 2 sätestatud kohustusi, või nende täitmise hoopis välistada. Lisaks on kaebajal kohustus lähtuda laste huvidest (LasteKS § 21 lg 1), mis võiks nurjuda 16.01.2024
3-24-1811
ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmise kallutamiseks sunniraha määramine. See tähendab seda, et sunniraha määramine kaebajale ei ole enam avalikes huvides. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et seni olnud ja halduskohtumenetluses muutunud faktiliste asjaolude tõttu ei ole enam kaebaja suunamine 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmisele sunniraha määramise abil vähemalt kuni juulikuuni 2025. a enam proportsionaalne sunnivahend.
21.14.Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus kaebuse ja keelab vastustajal 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitamata jätmise eest kaebajale sunniraha määramise kuni juulikuuni 2025. a.
22.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on palunud 28.11.2024 avalduses vastustajalt välja mõista kantud menetluskuluna riigilõivu 40 eurot (menetluskulu nimekirja ei esitatud). Kohus ei tagasta riigilõivu 20 eurot, mis tasuti esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, sest kohus vaatas kaebaja taotluse läbi (Riigikohtu 21.03.2011 määrus asjas nr 3-3-1-9-11, p 10). HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kirjeldatu alusel jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 9). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.