Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 11.12.2024, Tartu 3-22-2297 X.X. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 04.01.2024. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla Kaasatud haldusorgan Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.01.2024. a otsus muutmata.
2.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavas osas (I kd, 4-4p, 7p-118p, 171-171p, 181-188, 196, 197-199p, 203, 205p-208p ja 213-214 ning II kd, tl 8-8p, 11-12p ja 15-21) kinniseks.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X. ja kolmandate isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.01.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X.X. psühhiaatriaosakonnas.
2.X.X. esitas 26.07.2022 Tartu Vanglale taotluse vale ravi, valede sissekannete, vale arvamuse ja vale seisukohaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt
viibis X.X. Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas 23.07.-06.08.2019, mil psühhiaatri Yi ainus vastuvõtt toimus 05.08.2019. Y tegi ravipäevikusse kanded 24., 26., 31.07. ja 01.08.2019 patsienti üle vaatamata, seega ei ole kanded õiged. Ka ei olnud Y eelnimetatud päevadel tervisekaardi andmebaasi sisse loginud. Asjas nr 3-19-1427 esitas vangla halduskohtule Yi vastuse ja arvamuse, mis on valed, kuna Y ei osutanud meditsiiniteenust.
3.X.X. esitas 26.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 27.02. ja 14.03.2023 täiendavad seisukohad. Halduskohus menetles kaebust mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, milles kaebaja taotles tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot. Kaebaja põhjendused: Ajavahemikul 23.07.-06.08.2019 toimus psühhiaatri Yi vastuvõtt 05.08.2019. Suhtlus Yiga toimus 24.07.2019 läbi kambri toiduluugi, mille käigus psühhiaater teatas, et tal ei ole kaebaja jaoks aega, ning ka 26.07.2019 läbi kambri toiduluugi, mille käigus psühhiaater andis IPDE testi küsimustiku. Need ei ole käsitletavad arsti vastuvõtuna. Y on teinud ravipäevikusse kanded 24., 26., 31.07. ja 01.08.2019. Kuna nendel kuupäevadel kaebaja psühhiaatri vastuvõtul ei olnud, tegi psühhiaater kanded ravipäevikusse patsienti üle vaatamata, seega ei ole kanded õiged. Lisaks on kanded tehtud tagantjärele, kuna Y logis tervisekaardi andmebaasi sisse ainult 23.07. ja 02.08.2019. Kaebajal tekkis Yi poolt tervisekaarti (ravipäeviku vormis) tehtud sissekannetest teadasaamisel šokk, stress ja süvenesid uneprobleemid ning see süvendas kaebajal diagnoositud depressiooni. Kui kaebajal oli 2019. a alguses mõõdukas depressioon, siis 2021. aastaks oli välja kujunenud raske depressioon. Depressiooni süvenemise põhjustamine on terviserikke tekitamine. Ka šokk, stress ja uneprobleemide süvenemine on tervisekahjud. Tegemist oli raviveaga, mille tõttu kaebajal tekkis terviserike, mida oleks saanud vältida nõuetekohaste vastuvõttude ja terviseandmete dokumenteerimisega. Kahju tekkis ravivea tagajärjel.
4.Viru Vangla ja Tartu Vangla palusid jätta kaebus rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus jättis 04.01.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud välja mõistmata. Otsuse põhjendused: 1) Tõendatud ei ole kaebaja väide, et tema väidetud tervisekahjustuseks on see, et psüühikahäire süvenes – 2019. a alguses oli diagnoosiks mõõdukas depressioon ja 2021. aastaks oli välja kujunenud raske depressioon. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt oli 27.11.2018 diagnoosiks F32.1 mõõdukas depressioon ning sama diagnoosi on korratud 05.02.2019 (I kd, tl 20p, 25). 16.03.-05.07.2019 tegeles kaebajaga psühhiaater A. Kaebaja diagnoosiks oli 16.03.2019 seisuga F32.1 mõõdukas depressioon. 22.06.2019 lisandus kaasneva diagnoosina raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. A suunas kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda (I kd, tl 26p-27). Kaebaja viibis 23.07.-06.08.2019 statsionaarsel ravil Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, kus kaebaja raviarstiks oli psühhiaater Y. Kaebaja tervislikku seisundit, käitumist ja ravimite tarvitamist jälgiti pidevalt (I kd, tl 4, 213). Y leidis, et kaebajal kliiniliselt väljendunud depressiooni ei esinenud. Diagnoosiks jäi Z73.1 isiksuse iseloomujoonte rõhutamine ja Z76.5 simulant (teadlik simuleerimine). A nõustus 05.10.2019 eeltoodud hinnanguga ning muutis diagnoosi nii, et põhidiagnoosiks jäi Z03.2 jälgimine kahtlustatud psüühiliste ja käitumishäirete suhtes. A arvas, et vajalik on kaebajat veelkord uurida Tartu Vanglas simulatsiooni tuvastamiseks. Y ei pidanud saatmist vajalikuks (I kd, tl 35p-36; II kd, tl 14). Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon leidis, et esitatud meditsiinidokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi rikkumisi. Haiglaravi ja ambulatoorsed konsultatsioonid on dokumenteeritud, patsiendi terviseseisundi hindamisel on kasutatud kõiki vajalikke diagnostilisi võimalusi (II kd, tl 8). Tõendatud on, et vaadeldava perioodi lõpu seisuga ei esinenud kaebajal depressiooni mistahes vormis või raskusastmega.
2) Kaebaja esitatud psühhiaatri B ambulatoorse epikriisi järgi oli diagnoos 18.02.2021 F32.2 raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta ning küsimärgiga F32.3 raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (I kd, tl 171). See dokument ei ole piisavaks tõendiks, et 2021. a alguses oli kaebajal tekkinud depressioon. Kaebajal on pikaajaline kogemus selles, kuidas jätta arstile muljet psüühikahäire esinemise kohta. Ka varem diagnoosisid arstid kaebajal depressiooni, mis lükati ümber 2 nädalat toimunud statsionaarse ravi ja jälgimise tulemusena. Kui pidada kaebajal depressiooni esinemist 18.02.2021. a seisuga tõendatuks, ei saa seda diagnoosi seostada kaebaja ajutise viibimisega Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ligikaudu 1,5 aastat enne seda. 3) Kaebaja väidetud šokki, stressi ja uneprobleeme ei saa käsitleda iseseisvate tervisekahjustustena. Unehäireid ei ole arstid kaebaja tervisedokumentide põhjal käsitlenud iseseisva haigusena, vaid depressiooni sümptomina. Tartu Vanglas hinnati kaebaja und ja uneprobleeme ei ilmnenud. Sõnu „stress“ ja „šokk“ kasutab kaebaja üleelamiste kirjeldamiseks, kuid puuduvad tõendid, et kaebajal oleks neid diagnoositud. 4) Kaebaja ravimisel Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas 23.07.-06.08.2019 ei esinenud õigusvastast tegevust või tegevusetust. Y puutus vaadeldaval perioodil kaebajaga kokku 3-l korral, lisaks vastuvõtule toimus 2 vestlust läbi kambri toiduluugi. Sama arst puutus kaebajaga kokku 24.04.2019 telesilla vahendusel toimunud ca 1 tund kestnud vastuvõtul, mille raames arst koostas põhjaliku anamneesi ning hindas kaebaja tervislikku seisundit ja talle määratud ravi (I kd, tl 4, 27). Lisaks tegelesid kaebajaga mitmed teised tervishoiutöötajad. Kaebajat jälgiti ja selle kohta tehti igapäevaselt kandeid õenduspäevikusse (II kd, tl 12). 31.07.2019 teostati kaebajale isiksuseuuring (II kd, tl 11). Yi lõppjäreldus oli, et kaebajal ei esine depressiooni. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon tõi välja, et statsionaarse jälgimise ja uuringute tulemusena jõuti otsusele, et kaebaja teeskleb psüühikahäire sümptomeid ning ei ole võimalik tuvastada tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi rikkumisi. Kaebajale osutatud ravi on nõuetekohane. 5) Y tegi kandeid kaebaja haiguslukku 24., 26. ja 31.07. ning 01. ja 05.08.2019 (I kd, tl 4). Tervisekaardi logide põhjal on Y vaidlusaluse perioodi jooksul tervisekaarti sisse loginud
23.07.ja 02.08.2019 (I kd, tl 5-7). Kohtule ei olnud lõpuni arusaadav, millise infosüsteemi logidega on esitatud tõendi puhul tegemist. Kohus ei pidanud vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid, kuna asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas haigusloo kannete tegemisel on järgitud määruses „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (määrus) sätestatud tähtaegu. Viga tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel ei kujuta endast tervishoiuteenuse osutamise kohustuse rikkumist, vaid mõjutab üksnes tõendamiskoormise jagunemist. Ei olnud põhjust kahelda, et haigusloo kanded on sisult õiged. Osade faktiväidete õigsust on kaebaja ise kinnitanud (arsti vastuvõtt, läbi toiduluugi toimunud vestlused). Kanded haigusloos ühtivad kannetega õenduspäevikus. Kaebaja haigusloo ravipäeviku osa kanded kujutavad endast suures osas arsti tähelepanekute ja mõttekäigu kajastamist. Seda võib teha mistahes viisil või vormis arstile teatavaks saanud andmete alusel. Ühestki õigusaktist ei tulene, et ravipäevikusse võib kanda ainult patsiendi läbivaatuse käigus kogutud andmeid. Kaebaja ei muutnud usutavaks, et eraldi võetuna teadmine sellest, et haigusloo täitmisel võidi rikkuda määruses sätestatud kannete tegemise tähtaegu, sai põhjustada kaebajal psüühikahäire tekkimise või ägenemise.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.X.X. esitas 05.02.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.01.2024. a otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus eiras kaebuses toodud põhiväiteid ja faktilisi asjaolusid, rikkudes kohtumenetluse norme ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Meelevaldne on kohtu järeldus, et tõendatud ei ole kaebaja väidetud tervisekahjustus. Kaebaja väide on tõenditega tõendatud.
2) Kaebaja viibis 23.11.2019 A vastuvõtul, kus viimane tunnistas kaebajale, et tühistas vallandamishirmus saatekirja kaebaja saatmiseks Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda (kaebaja EÕK taotlus asjas nr 3-19-2228, p 3). Jääb arusaamatuks, miks ei saa ühekordse kohtumise põhjal pandud diagnoosi usaldusväärseks pidada. 3) Kohus võinuks Tartu Vanglalt välja nõuda kaebaja 03.11.2019. a teabenõude nr 2-5/10221.
7.Viru Vangla ja Tartu Vangla palusid 28.02.2024. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kohtul oli tõenditena uurimiseks kaebaja tervisekaart ja tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus. Tõenditest ei olnud raviviga tuvastatav. Kohus ei pea koguma tõendeid ükskõik kui suures ulatuses, vaid määras, mis on asja lahendamiseks vajalik. Kaebaja ei suutnud usutavaks teha, kuidas muud tõendid võiksid viia teistsuguse tulemuseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus asus 04.01.2024. a otsuses seisukohale, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise tingimused ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohtu põhjendustest nähtuvalt hindas kohus kõikide menetlusosaliste seisukohti ja asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole jäetud tähelepanuta. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud kohtumenetluse norme. Asjaolu, et halduskohtu seisukohad ei ühti kaebaja seisukohtadega, ei anna alust väita, nagu oleks halduskohus kaebaja väited ja faktilised asjaolud käsitlemata jätnud. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. X.X.-i kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine ei ole võimalik, kuna täidetud ei ole kahju hüvitamise eeldused. Seega jättis halduskohus õiguspäraselt kaebaja kaebuse rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu ei lükka eeltoodut ümber.
11.Halduskohus selgitas otsuses (põhjenduste p 9), miks tema hinnangul kaebaja esitatud B epikriis (I kd, tl 171-171p) ei ole piisavaks tõendiks selle kohta, et 2021. a alguses oli kaebajal
tekkinud depressioon. Halduskohus märkis, et arvestades otsuse p-s 8 toodut ei saa ühekordse kohtumise põhjal pandud diagnoosi pidada usaldusväärseks. Nimelt on kaebajal pikaajaline kogemus selles, kuidas jätta arstile muljet psüühikahäire esinemise kohta. Ka varem diagnoosisid arstid kaebajal depressiooni, mis lükati ümber 2 nädalat toimunud statsionaarse ravi ja jälgimise tulemusena. Halduskohus põhjendas ringkonnakohtu hinnangul veenvalt, miks kohus ei pidanud eelnimetatud tõendit piisavaks.
12.Kaebaja viide A 23.11.2019. a vastuvõtul räägitule ei seondu käesoleva vaidluse esemega, mistõttu ringkonnakohus jätab kaebaja vastavasisulise väite tähelepanuta.
13.Sisutu on kaebaja etteheide, et halduskohus võinuks nõuda Tartu Vanglalt välja kaebaja teabenõude. Haldusasja toimikus on kaebaja teabenõue nr 2-5/1022-1 olemas (I kd, tl 192). Sellele viitas halduskohus ka otsuse p-s 16.
14.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.01.2024. a otsuse muutmata.
apellatsioonkaebuse
15.Kuna kaebaja nõuab tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, siis oli apellatsioonkaebuse esitamine riigilõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12). Viru Vangla ja Tartu Vangla teatasid vastuses apellatsioonkaebusele, et neil ei ole tekkinud menetluskulusid. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.
16.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Halduskohtule on esitatud väljavõtted kaebaja haigusjuhtudest (I kd tl 4-4p, 9-118p, 171-171p, 181-186p, 196, 197199p, 205p-208, 214 ning II kd, tl 11, 15-20), kirjad kaebaja diagnooside ja ravimite kohta (I kd, tl 7p-8, 187-188, 208p ja II kd, tl 21), õenduspäeviku väljatrükk (I kd, tl 213-213p ja II kd, tl 12-12p) ja tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni protokoll (II kd, tl 8-8p). Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid puudutavas osas. Huvi asja avaliku arutelu vastu käesoleval juhul puudub. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel eelmärgitud osas kinniseks.
17.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja ja kolmandate isikute nimed kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.