X kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (ravi Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas 23.07-06.08.2019)
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kaasatud haldusorgan Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioon-kaebuse esitamiseks on 05.02.2024. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Andmesubjektil on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 20).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja, Viru Vangla kinnipeetav X viibis 23.07-06.08.2019 ravil Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas.
2.Kaebaja esitas 26.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse järgmiselt: - tegemist on mittevaralise kahju hüvitamise nõudega; - kaebaja taotleb tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist; - nõude aluseks on see, et Tartu Vangla arst S. Kail ajavahemikul 23.07-06.08.2019 võttis kaebaja vastu ainult ühel korral ning dokumenteeris kaebaja terviseandmeid ilma kaebajat
läbi vaatamata ja tagantjärele; - vastustajaks on Viru Vangla. Kohus tegi kindlaks, et kaebaja on selle nõude osas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.
3.Kaebaja põhjendas kaebust järgmiselt. Kaebajal toimus vaadeldaval perioodil, s.o 23.07-06.08.2019 üks psühhiaater Y vastuvõtt 05.08.2019. Kaebajal toimus suhtlus dr Y ka 24.07.2019 läbi kambri toiduluugi, mille käigus psühhiaater teatas, et tal pole kaebaja jaoks aega, ning 26.07.2019 läbi kambri toiduluugi, mille käigus psühhiaater andis IPDE testi küsimustiku. Need ei ole käsitletavad arsti vastuvõtuna. Vaatamata sellele on dr Y teinud kaebaja ravipäevikusse kanded 24, 26, 31.07.2019 ja 01.08.2019 (I kd tl 4). Kuna nendel kuupäevadel kaebaja psühhiaatri vastuvõtul ei olnud, tegi psühhiaater kanded ravipäevikusse (dokumenteeris meditsiiniteenuse osutamist) ilma patsienti üle vaatamata ja kanded ei ole seega õiged. Lisaks on kanded tehtud tagantjärele, kuna dr Y logis kaebaja tervisekaardi andmebaasi sisse ainult 23.07.2019 ja 02.08.2019 (I kd tl 5-7). Dr Y rikkus kaebajale tervishoiuteenuse osutamise nõudeid, s.h tegi kaebaja suhtes meditsiinilisi otsuseid ilma läbivaatuseta, rikkus kaebaja ravimise kohustust ja muude meditsiiniliste ülesannete täitmise kohustust. Kaebajal tekkis dr Y poolt kaebaja tervisekaarti (ravipäeviku vormis) tehtud sissekannetest teada saamisel šokk, stress ja süvenesid uneprobleemid ning see süvendas kaebajal juba diagnoositud depressiooni. Kui kaebajal oli 2019. aasta alguses mõõdukas depressioon, siis 2021. aastaks oli välja kujunenud raske depressioon. Depressiooni süvenemise põhjustamine on terviserikke tekitamine. Ka šokk, stress ja uneprobleemide süvenemine on tervisekahjud. Kahju on tekkinud põhjuste ahelana. Kaebaja tõendab põhjuslikku seost sellega, et enne dr Y tegevust (tegevusetust) polnud kaebajal rasket depressiooni diagnoositud, kuid raske depressioon diagnoositi pärast dr Y tegevust (tegevusetust). Kaebaja on seisukohal, et tegemist oli raviveaga, mille tõttu kaebajal tekkis terviserike, mida oleks saanud vältida nõuetekohaste vastuvõttude ja nõuetekohase terviseandmete dokumenteerimisega. Seega tuleb eeldada, et kahju tekkis ravivea tagajärjel. Kaebaja tugineb järgmistele tervisekaardi (I kd tl 9-118) kannetele: - tervisekaardi lk 24 (I kd tl 20 pöördel), haigusjuht A16103 - kaebajal on diagnoositud mõõdukas depressioon; - tervisekaardi lk 33 (I kd tl 25), haigusjuht A2194 - kaebajal on diagnoositud mõõdukas depressioon; - tervisekaardi lk 122 (I kd tl 69 pöördel), haigusjuht A3306 - kaebaja käis 18.02.2021 psühhiaatri vastuvõtul ja dr Q poolt on diagnoos F32.3. - tervisekaardi lk 125-126 (I kd tl 71 ja pöördel), haigusjuht A4334 - tervisekaarti on sisse kantud dr Q diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta ja kahtlus raskes depressioonis psühhootiliste sümptomitega. Kaebaja esitas täiendavalt väljavõtte digiloo haigusjuhtumi 18.02.2021 kohta, mille kohaselt on kaebajal diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta esmahaigestumisena ja on kahtlus raskes depressioonis psühhootiliste sümptomitega, diagnoositud psühhiaater Q poolt (I kd tl 171).
Kaebaja ei saa tervisekaardi 22.06.2019.a kandest (tervisekaardi lk 37, I kd tl 27) aru nii, et tal diagnoositi juba siis raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Viidatud haigusjuhtumis on põhidiagnoos siiski mõõdukas depressioon. Ka Viru Vangla on kohtuasjas 3-19-1837 esitanud oma 26.05.2021.a menetlusdokumendis seisukoha, et kaebajal püsitati 2019. aastal raske depressiooni kahtlus. Kaebaja taotleb hüvitist 5 000 eurot.
4.Vastustaja Viru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Asja tuumküsimus on, kas kaebajale osutatud ravi on olnud vähemalt keskmise kvaliteediga. Ravi kvaliteedi hindamisel ei ole kriteeriumiks mitte patsiendi soov või nägemus, vaid objektiivne näidustus ravi saamiseks, s.h selles, kui tihti peab arst patsiendi läbi vaatama ning millises vormis peab läbivaatus toimuma. Ravi toimub tervishoiutöötaja poolt. Patsiendil on õigus nõuda vangla poolt arstiabi osutamist ning patsiendi nõudeõigus ei ulatu üldjuhul selleni, millised on tema ravi täpsed asjaolud. Sama põhimõte kehtib ka väljaspool vanglat. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on kahju tekkinud või kuidas on Tartu Vangla psühhiaatriaosakonna ravikorraldus selle väidetava kahju tekkimisega seotud. Kaebaja ei pea kambri juures toimunud kohtumisi arstiga vastuvõttudeks ning ignoreerib asjaolu, et psühhiaatriaosakonna statsionaaris toimus igapäevane tervishoiutöötajate poolne hindamine. Dokumenteerimiskohustuse rikkumine ei too kaasa per se mittevaralise kahju tekkimist. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 19.03.2020.a otsus lükkab selgesõnaliselt ümber kaebaja väite tervishoiuteenuse ebakvaliteetsuse kohta.
5.Kaasatud haldusorgan Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vangla tervishoiutöötajad ei ole teinud kaebaja ravimisel raviviga. Kaebaja kirjeldus väidetava kahju kohta on ebamäärane ning hüpoteetiline, kaebaja kirjeldus kahjust ravipäeviku lugemise tõttu ka eluliselt ebausutav. Isegi kui jaatada võimalust, et kanded ei ole digitaalsesse tervisekaarti kantud samal päeval, mida kaardi kanne kirjeldab, siis ei ole eluliselt arusaadav, kuidas see toob patsiendile kaasa mittevaralise kahju. Raviviga peab tõendama patsient. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et patsient ei saa nõuda ravi enda suva järgi, vaid selleks peab olema meditsiiniline näidustus, ning tervishoiuteenuse liigi, viisi ja osutamise korra otsustab tervishoiutöötaja. Kohtu seisukoht
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt tervise kahjustamise korral. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. J.T kahju korral lisandub avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud
kõik need tingimused. Kui vähemalt üks tingimus on täitmata, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik. Kohus ei ole tingimuste täidetuse kontrollimisel seotud eeltoodud järjekorraga.
7.Kohus käsitleb esmalt seda, kas kaebajal on tekkinud kahju. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha põhjal (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 p 12.2) mõistetakse mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus saab lähtuda väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kaebajal faktilise asjaoluna välja tuua ja pooltel tõendamist reguleerivates sätetes toodud korras tõendada või ümber lükata tervisekahjustuse tekkimine. Seda, kas on tõenäoline, et tervisekahjustus põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi, saab kohus hinnata alles pärast seda, kui tervisekahjustuse tekkimine on tõendamist leidnud. Samuti saab kohus tõendatud tervisekahjustuse puhul hinnata, kas see on põhjuslikus seoses kaebaja väidetud vastustaja tegevuse või tegevusetusega.
8.Kaebaja väidetud tervisekahjustuseks on see, et tema psüühikahäire süvenes - 2019. aasta alguses oli tema diagnoosiks mõõdukas depressioon ja 2021. aastaks oli välja kujunenud raske depressioon. Kaebaja väide ei ole tõendatud.
8.1.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 27.11.2018 oli tema diagnoosiks F32.1 mõõdukas depressioon ning sama diagnoosi on korratud 05.02.2019 (I kd tl 20 pöördel, 25).
8.2.Ajavahemikul 16.03-05.07.2019 tegeles kaebajaga psühhiaater O. Toomla. Kaebaja diagnoosiks oli 16.03.2019 seisuga F32.1 mõõdukas depressioon. 22.06.2019 lisandus kaasneva diagnoosina raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Dr Z leidis, et kaebaja on ravimiresistentne ning suunas kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda (I kd tl 26 pöördel - 27).
8.3.Kaebaja viibis vaadeldaval perioodil, s.o 23.07-06.08.2019 statsionaarsel ravil Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, kus kaebaja raviarstiks oli psühhiaater Y. Kaebaja tervislikku seisundit, käitumist ja ravimite tarvitamist jälgiti pidevalt (I kd tl 4, 213). Dr Y leidis, et kaebajal kliiniliselt väljendunud depressiooni ei esinenud, kroonilise nimmepiirkonnast paremasse jalga kiirguva valu tõttu on soovitav jätkata ravimitega amitriptüliin 75 mg ja ketoprofeen 200 mg päevas ning kaebaja saadetakse 06.08.2019 tagasi Viru Vanglasse. Diagnoosiks jäi Z73.1 isiksuse iseloomujoonte rõhutamine ja Z76.5 simulant (teadlik simuleerimine). Arst märkis haigusloos muuhulgas, et kaebaja käitumises ja sõnalistes avaldustes kliinilisel tasemel esinevat depressiooni või depressiivset psühhoosi ei ilmestu. Kaebaja on suuteline igapäevaselt keskendunult ja pikaajaliselt lugema ja kirjutama ning ametnikega vaidlema. Kaebaja seadis vereanalüüsi andmise eeltingimuseks, et ta saab kätte soovitud võimlemistarbed, ning ei läinud jalutama, kui jalutusboks ei meeldinud. Ei esine märgatavat depressioonile iseloomulikku kurbust, ükskõiksust, pidurdatust või rahutust, isutust, unetust, või depressiivsele psühhoosile iseloomulikke laimava või süüdistava sisuga kuulmismeelepetteid, hingepiina, depressiivse sisuga luulumõtteid. Sõnalistes avaldustes on esiplaanil paranoiline vigade otsimine, s.h ravi suhtes. Ravimeid võttis kaebaja valikuliselt. Arsti hinnangul on kaebaja depressioonile viitavad avaldused ja käitumine, s.h meelepetete avaldamine ja suitsiidkatse tegemine sihipärane tegevus karistuse kandmise tingimuste kergendamiseks ja seotud karistuse kandmisega seotud stressiga (I kd tl 4).
8.4.Dr Z nõustus 05.10.2019 eeltoodud hinnanguga ning muutis diagnoosi nii, et põhidiagnoosiks jäi 05.10.2019 Z03.2 jälgimine kahtlustatud psüühiliste ja käitumishäirete suhtes. Dr Z arvas, et vajalik on kaebajat veelkord uurida Tartu Vanglas simulatsiooni tuvastamiseks. Saatediagnoosina on märgitud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Dr Y ei pidanud saatmist vajalikuks. Tervisekaardi järgi on kanded teinud õde W, kuid tegemist on veaga ja tegelikult tegi kanded dr Z (I kd tl 35 pöördel - 36, II kd tl 14).
8.5.Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon hindas kaebajale Tartu Vanglas ja Viru Vanglas osutatud tervishoiuteenuste kvaliteeti 19.03.2020.a koosolekul. Ekspertkomisjon leidis, et esitatud meditsiinidokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi rikkumisi. Erinevate konsultatsioonide käigus on püütud selgusele jõuda kaebaja kaebuste põhjustes ja talle on määratud ravi, mida on muudetud vastavalt tema terviseseisundi dünaamikale. Heale kliinilisele praktikale vastab põhimõte, et diagnostiliste probleemide esinemisel või ravitulemuse puudumisel suunatakse patsient haiglasse täiendavateks uuringuteks ja raviks. Seda antud juhul ka tehti ning statsionaarse jälgimise ja uuringute tulemusena jõuti otsusele, et kaebaja teeskleb psüühikahäire sümptoome. Haiglaravi ja ambulatoorsed konsultatsioonid on dokumenteeritud, patsiendi terviseseisundi hindamisel on kasutatud kõiki vajalikke diagnostilisi võimalusi (anamneesi kogumine, kaebuste hindamine koos patsiendi seisundi jälgimisega, psühholoogiline diagnostika jm uuringud) (II kd tl 8).
8.6.Eeltooduga on tõendatud, et vaadeldava perioodi lõpu seisuga ei esinenud kaebajal depressiooni mistahes vormis või raskusastmega.
9.Kaebaja on esitanud psühhiaater Q ambulatoorse epikriisi, mille järgi oli diagnoos 18.02.2021 F32.2 raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta ning küsimärgiga F32.3 raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Dr Q märkis, et soovitatud on suunata psühhiaatria statsionaari ravile ja diagnoosi täpsustamiseks (I kd tl 171). Kaebaja viitas ka kahele kandele tervisekaardis, kus sellele epikriisile on viidatud (I kd tl 69 pöördel, tl 71 ja pöördel). Kohtu hinnangul ei ole see dokument piisavaks tõendiks, et 2021. aasta alguses oli kaebajal tekkinud depressioon. Dr Q kohtus kaebajaga ühel korral - kaebaja viidatud dokumendid ei kujuta endast mitut erinevat arsti hinnangut, vaid üht epikriisi, millele on viidatud ja mida on tsiteeritud. Arvestades otsuse punktis 8 toodut ei saa ühekordse kohtumise põhjal pandud diagnoosi pidada usaldusväärseks. Kaebajal on pikaajaline kogemus selles, kuidas jätta arstile muljet psüühikahäire esinemise kohta. Ka varem diagnoosisid arstid kaebajal depressiooni, mis lükati ümber kaks nädalat toimunud statsionaarse ravi ja jälgimise tulemusena. Isegi kui pidada kaebajal depressiooni esinemist 18.02.2021.a seisuga tõendatuks, ei saa seda diagnoosi seostada kaebaja ajutise viibimisega Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ligikaudu 1,5 aastat enne seda.
10.Kohus ei nõustu sellega, et kaebaja väidetud šokki, stressi ja uneprobleeme saaks käsitleda iseseisvate tervisekahjustustena. Unehäireid ei ole arstid kaebaja tervisedokumentide põhjal käsitlenud iseseisva haigusena, vaid depressiooni sümptomina. Depressiooni käsitlus käesolevas otsuses hõlmab kaebaja väidetud unehäireid, s.h hinnati Tartu Vanglas kaebaja und ja uneprobleeme ei ilmnenud. Sõnu „stress“ ja „šokk“ kasutab kaebaja tavatähenduses, s.o oma üleelamiste kirjeldamiseks. Sarnaste nimedega haigused on küll olemas, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajal oleks neid diagnoositud.
11.Otsuse punktis 8-10 toodu tähendab, et täidetud ei ole vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus - kaebajal ei ole tekkinud mittevaralist kahju tervise kahjustamise tõttu. Kaebaja soovis üheselt arusaadavalt esitada just tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude, s.h esitada kaebuse, mis on riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivuvaba. Kaebaja ei väida, et talle on tekitatud kahju mõnel muul RVastS § 9 lg 1 nimetatud alusel. Kaebuse rahuldamine ei ole võimalik. Muude kahju hüvitamise eelduste põhjalikum käsitlemine ei ole asja lahendamiseks tingimata vajalik. Kohus käsitleb siiski ka seda, kas on aset leidnud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus.
12.Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 ja 2 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Riigikohus leidis 28.06.2021.a otsuses asjas 3-21-30, et kinnipeetavale vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis. Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS § 49 ja § 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim mõjutavad oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib seaduse alusel kinnipeetava ja riigi vahel lepingulaadne võlasuhe, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid.
13.Kohtu hinnangul ei esinenud kaebaja ravimisel Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas 23.07-06.08.2019 õigusvastast tegevust või tegevusetust. Kaebaja tugineb sellele, et Tartu Vangla psühhiaater Y võttis kaebaja vastu ainult ühel korral. Kohus saab sellest aru nii, et ühel korral toimus kaebaja ja arsti kohtumine nii, et arst võttis kaebaja vastu oma kabinetis ja vestles temaga. Kohtu hinnangul ei saa asjale läheneda nii kitsalt. Dr Y puutus vaadeldaval perioodil kaebajaga kokku vähemalt kolmel korral - lisaks eelnimetatud vastuvõtule toimus kaks vestlust läbi kaebaja kambri toiduluugi (vestlus vereanalüüsi teemal, vestlus seoses IPDE testiga). Kaebaja kinnitas kaebuses nende vestluste toimumist. Sama arst oli kaebajaga kokku puutunud 24.04.2019 telesilla vahendusel toimunud ligikaudu 1 tund kestnud vastuvõtul, mille raames arst koostas põhjaliku anamneesi ning hindas kaebaja tervislikku seisundit ja talle määratud ravi (I kd tl 4, 27). Dr Y kajastas haigusloos oma tähelepanekud kaebaja tervisliku seisundi kohta ning suunas kaebaja tagasi Viru Vanglasse, kui oli jõudnud kaebaja tervisliku seisundi, diagnooside ja ravivajaduse osas otsusele (I kd tl 4)
Lisaks dr Y tegelesid kaebajaga mitmed teised tervishoiutöötajad. Kaebajat jälgiti ning selle kohta tehti igapäevaselt kandeid õenduspäevikusse (II kd tl 12). 31.07.2019 teostati kaebajale isiksuseuuring (II kd tl 11). Millegagi ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et psühhiaater saab oma arvamuse patsiendi kohta kujundada üksnes n-ö klassikalise psühhiaatri vastuvõtu ehk arsti kabinetis toimuva vestluse raames.
14.Dr Y lõppjäreldus oli, et kaebajal ei esine depressiooni. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon tõi välja, et statsionaarse jälgimise ja uuringute tulemusena jõuti otsusele, et kaebaja teeskleb psüühikahäire sümptoome, ning ei ole võimalik tuvastada tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi rikkumisi. Kaebajale osutatud ravi on eeltooduga kooskõlas ja seda arvestades kohtu hinnangul nõuetekohane.
15.Kaebaja tugineb ka sellele, et arst dokumenteeris kaebaja terviseandmeid ilma kaebajat läbi vaatamata ja tagantjärele. Dr Y tegi kandeid kaebaja haiguslukku 24, 26, 31.07 ning 01, 05.08.2019 (I kd tl 4). Tervisekaardi logide põhjal on dr Y vaidlusaluse perioodi jooksul tervisekaarti sisse loginud 23.07 ja 02.08.2019 (I kd tl 5-7). Määruse „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) § 3 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida tervishoiuteenuse osutamine, järgides määruses sätestatud andmekoosseise, ning andmed dokumenteeritakse tervishoiuteenuse osutamise päeval või sellele järgneva tööpäeva jooksul, kui määruses ei sätestata teisiti. Määruse § 41 lg 3 näeb haigusloo päeviku osa kohta ette, et päevikusse teeb arst kande olulise teabe kohta tehtud protseduuridest, terviseseisundi muutustest, raviplaani muutustest ning kanne tehakse samal päeval, märkides iseloomustatava perioodi alguse ja lõpu kellaaja. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
16.Kohus märgib alustuseks, et kohtule ei ole lõpuni arusaadav, millise infosüsteemi logidega on esitatud tõendi puhul tegemist. Määruse § 4 lg 1 p 1, 5, 17 kohaselt on erinevateks tervishoiuteenuse osutamist tõendavateks dokumentideks tervisekaart (määruse § 5 jj), haiguslugu (määruse § 33 jj, haigusloo üheks alajaotuseks on epikriis), õenduslugu (määruse § 1061 jj). Kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibimise kohta on koostatud haiguslugu ja peetud on õenduspäevikut. Kaebaja esitatud andmed väljastati vastuseks kaebaja päringule tema tervisekaardi kohta (I kd tl 192). Tartu Vangla on andmete väljastamisel neid nimetanud tervisekaardi sissekannete logideks ja kaebaja andmete vaatamise logideks. On võimalik, et vastus ei sisalda muid kui kaebaja tervisekaardi vaatamise andmeid. Sel juhul ei saagi need sisaldada haiguslukku sissekannete tegemise andmeid. Kohus ei pea vajalikuks koguda selles küsimuses täiendavaid tõendeid, kuna asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas haigusloo kannete tegemisel on järgitud määruses sätestatud tähtaegu.
17.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse
rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Viga tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel ei kujuta seega endast tervishoiuteenuse osutamise kohustuse rikkumist, vaid mõjutab üksnes tõendamiskoormise jagunemist. Kohtul ei ole põhjust kahelda selles, et haigusloo kanded on sisult õiged. Osade faktiväidete õigsust on kaebaja ise kinnitanud (arsti vastuvõtt, läbi toiduluugi toimunud vestlused). Kanded haigusloos ühtivad kannetega õenduspäevikus. Kaebaja ei tugine ühegi haigusloos sisalduva faktiväite osas sellele, et vastav väide on vale. Seega ei tõusetu ka küsimust, kas vastustaja oleks pidanud neid faktiväiteid lisaks otsuses käsitletud tõenditele veel täiendavalt tõendama. Kohus juba leidis eespool, et põhjendatud ei ole kaebaja arusaam, et psühhiaatri ainus võimalik töömeetod on vestlus patsiendiga arsti kabinetis. Kaebaja haigusloo ravipäeviku osa kanded kujutavad endast suures osas arsti tähelepanekute ja mõttekäigu kajastamist. Seda võib teha mistahes viisil või vormis arstile teatavaks saanud andmete alusel. Ühestki õigusaktist ei tulene, et ravipäevikusse võib kanda ainult patsiendi läbivaatuse käigus kogutud andmeid. Kohus nõustub sellega, et kaebaja ei ole muutnud usutavaks, et eraldi võetuna teadmine sellest, et haigusloo täitmisel võidi rikkuda määruses sätestatud kannete tegemise tähtaegu, sai põhjustada kaebajal psüühikahäire tekkimise või ägenemise.
18.Kokkuvõttes ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamise tingimused täidetud. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
19.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
20.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kui kaebaja taotleb rohkemat kui tema nime avaldamata jätmist, siis tuleb kaebajal välja tuua konkreetsed otsuse punktid, mille avaldamist ta ei soovi, ning põhjendada, miks on kaebaja olenemata nime avaldamata jätmisest nende põhjal äratuntav.
/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.