Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hageja tuginedes TsMS § 367 alates 30.09.2016 kuni põhinõude 747,91 euro täitmiseni mõista kostjalt välja seadusjärgne viivis vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning palub kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 175 eurot ja õigusabikulud summas 875 eurot. Samuti palub hageja menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 05.01.2017. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole hagile tähtaegselt kirjalikku vastust esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid TsMS § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus on kostjale edastanud hagimaterjalid kirjaliku vastamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale kättetoimetatud isiklikult 05.01.2017, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 19.01.2017. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hageja poolt hagis näidatud asjaoludel ja ulatuses tagaseljaotsusega, rahuldades sealjuures menetluskulude taotluse osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele VÕS § 77 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule vastava kvaliteediga. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 85 kohaselt võlgnik peab kohustuse täitma lepinguga kindlaksmääratud kohas. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei ole laenu nõuetekohaselt tagastanud, seega ei ole ta oma lepingulisi kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele tagastamata põhivõlgnevus summas 747,91 eurot. Hageja on taotlenud seadusjärgse viivise väljamõistmist ning kuni lepingu lõpetamiseni arvestatud lepingujärgse intressi väljamõistmist. VÕS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 94 ja 113 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi ja viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist seadusjärgses määras kuni 29.09.2016 summas 78,81 eurot. Juhindudes TsMS §-st 367 arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise kuni otsuse tegemiseni ehk perioodil 30.09.2016 – 30.01.2017 tagastamata põhivõlalt (747,91 eurolt). Seadusjärgne viivisemäär 2016.aasta teisel poolaastal oli 0 + 8= 8 % aastas ning viivis perioodil 30.09.2016 – 30.01.2017, s.o. 123 päeva eest 747,91 euro suurust põhinõuet ja 365-päevast aastat arvestades on 20,16 eurot (747,91x0,08/365x123). Seega kuulub väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis kokku summas 98,97 eurot ja lepingujärgne intress summas 54,12 eurot. Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatuks ka rahuldada TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude edaspidise viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 875 eurot. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Antud hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud tüpiseeritud hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Asja keerukust ja mahukust ei suurenda haginõude summaline suurus. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus leiab eeltoodut hinnates, et hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile tuleb hinnata 100 eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.