Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.11.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-24-272
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend
X.X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.01.2024 otsuse nr 12311160025-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi Eestis Kaebaja – X.X; riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap Tallinna Halduskohtu 18.03.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X.X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
Jätta X.X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.03.2024 otsus muutmata.
Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda. Muus osas jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.12.2024. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-24-272 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X on Ukraina kodanik, kellele Poola Vabariik väljastas D-liiki viisa kehtivusega kuni 04.03.2024. X.X saabus 14.11.2023 Eesti Vabariiki ning esitas siin 16.11.2023 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 27.12.2023 Poola Migratsiooniametile palve taotleja vastuvõtmiseks. Palve aluseks oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.04.2013 määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublini III määrus) art 12 lg 2. Selle sätte kohaselt vastutab juhul, kui taotlejal on kehtiv viisa, rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik.
3.Poola rahuldas Eesti palve 29.12.2023 ning tunnistas end vastutavaks taotleja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
4.PPA jättis 11.01.2024 otsusega nr 12311160025-1 X.X-i taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt läbi vaatamata, kuna taotluse läbivaatamise eest vastutab Poola; lõpetas VRKS § 21 lg 2 kohaselt rahvusvahelise kaitse menetluse taotluse tagasilükkamise otsusega; kohustas taotlejat VRKS § 25 lg 21 kohaselt lahkuma Poola. Dublini III määruse art 17 alusel võib Eesti Poola eest taotleja osas vastutuse võtta ja ise tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaadata, kuid sellise võimaluse kasutamine või mittekasutamine peab olema põhjendatud ja argumenteeritud. Arvestades taotlejaga seotud asjaolusid, ei pea PPA seda põhjendatuks. PPA-le ei nähtu, et taotlejal oleks Eestis kinnisvara, lähedasi või mõnda muud seost Eestiga. Kuna taotlejal on Poola Vabariigi antud kehtiv viisa ja ta on seal elanud ajavahemikus 15.11.2020–13.11.2023 ning Eestis on ta viibinud lühikest aega, on tal Poolaga tuntavalt suurem side kui Eestiga. PPA leidis kogutud info põhjal, et Poolas on toimiv menetlus- ja vastuvõtusüsteem. Seega ei ole alust arvata, et tingimused Poolas oleks sellised, mis välistaks taotleja sinna saatmise ja tal puuduks ligipääs õiglasele ja efektiivsele varjupaigamenetlusele.
5.X.X esitas 29.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.01.2024 otsuse täies ulatuses tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi Eestis. Dublini III määruse art-s 17 toodud suveräänsusklauslit võib rakendada ka ressursisäästmise ja menetluse tõhususe tagamise kaalutlustel. Seoses Venemaa sõjaga Ukraina vastu on toimumas põgenikekriis ning Dublini süsteemi järgi vastutava liikmesriigi kindlakstegemisele ei peaks ressursse kulutama. Poola on olnud pärast sõja algust üheks peamiseks põgenike vastuvõtjaks. Poolal on probleeme ka Valgevenest saabunud suure hulga migrantidega. Sellest tulenevalt
2(6)
3-24-272 oleks vastustaja pidanud arvestama kaebaja inimõigusi ja vaatama tema taotluse sisuliselt läbi Eestis. Kaebajal oli Poola viisa ning ta ei vajanud Eestisse saabumiseks viisat. Dublini III määruse art 14 lg 1 sätestab, et kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik siseneb mõne liikmesriigi territooriumile, kus temalt viisat ei nõuta, vastutab see liikmesriik tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Seda arvestades keeldus vastustaja põhjendamatult kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisest.
6.PPA palus jätta kaebus rahuldamata. PPA 11.01.2024 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Poolas on toimiv varjupaigasüsteem ning seal taotluse läbivaatamine ei too kaasa kaebaja õiguste rikkumist. Poola on osa Euroopa ühisest varjupaigasüsteemist ning puudub alus arvata, et kaebajale langeb Poolas osaks ebainimlik või alandav kohtlemine. Vastupidist ei tõenda ka kaebaja esitatud tõendid, kuna need puudutavad ebaseaduslikke piiriületusi Valgevene-Poola piiril, mitte aga rahvusvahelise kaitse menetlust ega kaitse taotlejate või saanute kohtlemist. Kaebaja taotluse läbivaatamise eest vastutavaks riigiks on Poola ning tema suhtes ei kohaldu Dublini III määruse art 14. Vastavalt Dublini III määruse 3. ptk art 7 lg-le 1 kohaldatakse vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume tähtsuse järjekorras ehk prioriteeti omab kriteerium, mis on Dublini III määruses sätestatud eespool. Dublini III määruse eesmärk on jagada ja optimeerida rändesurvet liikmesriikidele ning ainult kaalutletud erandjuhtudel saab teha erandeid. Praegusel juhul ei olnud erandi tegemine põhjendatud. Dublini III määruse art 17 lg-s 1 ettenähtud erandi võimalus võiks kõne alla tulla nt olukorras, kus asjaomase isiku eriti halva tervisliku seisundi tõttu võib ta teises liikmesriigis (kus esinevad varjupaigasüsteemis ja vastuvõtutingimustes teadaolevad süsteemsed vead) sattuda reaalsesse ohtu saada koheldud ebainimlikult ja alandavalt (Euroopa Kohtu 16.02.2017 otsus asjas nr C578/16 PPU). Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud tagasisaatmist lubamatuks olukorras, kus teises EL-i liikmesriigis on kinnipidamis- ja vastuvõtutingimused nii halvad, et kujutavad endast alandavat kohtlemist (21.01.2011 otsus M.S.S. vs Belgia ja Kreeka). PPA-l ei ole ühtegi indikatsiooni, et Poolas oleks rahvusvahelise kaitse taotlejate kohtlemine ebainimlik või alandav. Kaebaja puhul ei esine mingeid asjaolusid, mis võiksid tingida erandi kasutamist.
7.Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2024 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Dublini III määruse art 3 lg-st 1 ja art 7 lg-st 1 tuleneb, et üldreeglina on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, kes on määratletud Dublin III määruse 3. ptks nimetatud kriteeriumide alusel (vt Euroopa Kohtu 07.06.2016 otsus asjas nr C-63/15 Ghezelbash, p 42). Praegusel juhul on PPA õiguspäraselt ja kooskõlas Dublini III määrusega tuvastanud, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Poola. VRKS § 21 lg 1 p 6 kohaselt jäetakse taotlus sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublini III määruse järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest muu riik. PPA tuvastas, et kaebaja taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks on Poola, kuna kaebajal oli kehtiv Poola D-liiki viisa ning Poola rahuldas Eesti palve kaebaja vastu võtta. Seega ei saa olla vaidlust, et vastutav liikmesriik on kooskõlas Dublin III määruse art 12 lg-ga 2 määratud õigesti. Kaebaja viited Dublini III määruse art-le 14 ei ole asjakohased, kuna viisa tõttu see ei kohaldu (vt ka Euroopa Kohtu 21.09.2023 otsus asjas nr C-568/21 Staatssecretaris van Justitie
3(6)
3-24-272 en Veiligheid, p 37). Ka viisa kehtivus ei mõjuta vastutava liikmesriigi määramist (vt Euroopa Kohtu 26.07.2017 otsus asjas nr C-646/16 Jafari, p 42). Dublini III määruse eesmärk on vältida, et kolmanda riigi kodanikud saaksid valida, milline liikmesriik nende taotluse läbi vaatab, ning tagada, et kõik taotlused vaatab mõni liikmesriik läbi. Selleks on Dublini III määruses ette nähtud, et iga taotluse vaatab läbi üksainus liikmesriik, ja sätestatud kriteeriumid, mille järgi saab taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik kindlaks määrata. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis oleksid tinginud Dublini III määruse art 12 lg-s 2 sätestatud üldreegli kohaldamata jätmise ning toonud kaasa selle, et Eesti peaks kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama. Euroopa Liidu määrus on vahetult kohaldatav ning liikmesriik ei saa omatahtsi jätta seda kohaldamata. Dublini III määrus näeb ette võimaluse, et rahvusvahelise kaitse taotluse vastu võtnud liikmesriik võib teha vastutuskriteeriumidest erandeid. Sellise erandi tegemist õigustavad olukorrad on eelkõige seotud humaansete ja inimliku kaastunde põhjustega, et võimaldada kokku viia pereliikmeid, sugulasi või teisi perekonda kuuluvaid isikuid (Dublini III määruse art 17) või kui isiku üleandmine vastutavale liikmesriigile ei ole võimalik, sest on piisavalt alust arvata, et taotluste läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 4 tähenduses (Dublini III määruse art 3 lg 2). Selliseid asjaolusid ei esinenud. Kaebajale oli vastutava liikmesriigi määramise menetluses tagatud õigus olla ära kuulatud (dtl 81–84) ning vestlusel ega ka kohtumenetluses toodud asjaolud ei ole aluseks, et Eesti peaks võtma vastutuse kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Kaebajal ei ole Eestis kinnisvara ega lähedasi, mis võiks tingida tema vältimatu vajaduse just Eestisse jääda. Samuti ei ole PPA tuvastanud, et kaebajal oleks erivajadusi, mis välistaksid reisimise ja tingiksid Eestisse jäämise. Selliseid asjaolusid ei väida kaebaja ka kohtumenetluses. Samuti ei tähenda asjaolu, et Poolas on seoses Valgevene hübriidrünnakuga ning Venemaa agressioonisõjaga Ukrainas palju rahvusvahelise kaitse taotlejaid, et kaebaja õigused jääksid Poolas toimuvas menetluses kaitseta. Seda ei kinnita ka kaebaja kohtumenetluses esitatud artiklid (dtl 8–19).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 18.03.2024 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja ei vaidle vastu, et vastutav liikmesriik on kooskõlas Dublini III määruse art 12 lg-ga 2 Poola. Kaebaja jääb aga seisukohale, et Dublini III määruse art-s 17 toodud suveräänsuse klauslit võib rakendada ka ressursisäästmise ja menetluse tõhususe tagamise kaalutlustel. Arvestades Venemaa Ukraina vastasest sõjast tingitud Poolasse suunduvate põgenike hulka ning Valgevenest saabuvate migrantide survet, on Poolal enda piiril toimuvaga ja varjupaigataotlejatega niigi palju probleeme. Seega oleks kaebaja jaoks õigem ja õiglasem vaadata tema taotlus läbi Eestis. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja ei ole selliste asjaoludega arvestanud. Suveräänsusklausel tuleneb vajadusest respekteerida riigi rolli rahvusvahelise kaitse andmises. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2015. a Euroopa ühist varjupaigasüsteemi puudutava resolutsiooni eelnõus1 on märgitud, et liikmesriigid peaksid senisest sagedamini ja jõulisemalt kohaldama kaalutlusõiguse sätteid, et tagada oma rahvusvaheliste kohustuste 1 https://pace.coe.int/en/files/22016
4(6)
3-24-272 täitmine. Samuti tuuakse 2017. a komisjoni teatises Euroopa rände tegevuskava elluviimise kohta1 välja, et on vaja, et ootamatud olukorrad lahendatakse võimalikult tõhusalt, et liikmesriikide süsteemid töötaksid tihedamalt koos ja liikmesriikide vaheline usaldus süveneks, sealhulgas solidaarsusmehhanismi abil, mis tagab vastutuse õiglase jagamise (lk 17, p 3.1). Samas punktis märgitakse samuti, et Euroopa Ülemkogu seisukoht on, et olemas on ühine arusaam, et reformitud Euroopa ühises varjupaigasüsteemis tuleb leida õige tasakaal vastutustunde ja solidaarsuse vahel. Suveräänsusklausli kohaldamine ei näe ette ühtegi eeldust ning seega oleks selle kohaldamine praeguses põgenikekriisi olukorras põhjendatud ka kaebaja puhul.
9.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4).
11.Halduskohus leidis õigesti, et PPA on õiguspäraselt ja kooskõlas Dublini III määruse art 12 lg-ga 2 tuvastanud, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Poola. Õige on halduskohtu seisukoht, et praegusel juhul ei tule vastutava liikmesriigi kindlaks tegemiseks lähtuda kõnealuse määruse art-st 14.
12.Kaebaja leiab, et PPA oleks pidanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse ise läbi vaatama Dublini III määruse art 17 lg-s 1 ette nähtud kaalutlusõiguse alusel. Euroopa Kohus on selgitanud, et Dublini III määruse art 17 lg 1 on vabatahtlikkuse alusel kohaldatav säte, sest see jätab iga liikmesriigi enda otsustada, kas ta vaatab talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi ka juhul, kui ta ei ole määruses sätestatud vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide alusel selleks kohustatud. Selle võimaluse kasutamine ei sõltu ühestki eritingimusest. Sellise pädevuse eesmärk on võimaldada igal liikmesriigil iseseisvalt, poliitilistest, inimlikest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata isegi juhul, kui ta selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav ei ole (Euroopa Kohtu 18.04.2024 otsus nr C-359/22 AHI, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Ükski asjaolu, isegi kui see kuulub põhiõiguste hulka, ei saa kohustada liikmesriiki seda klauslit kasutama ja ise läbi vaatama taotlust, mille eest ta vastutav ei ole (samas, p 40). Seejuures ei ole liikmesriikidel kohustust näha ette tõhus õiguskaitsevahend otsuse vastu, mis on tehtud Dublini III määruse art 17 lg-s 1 ette nähtud kaalutlusõigust käsitleva sätte alusel, ning rahvusvahelise kaitse taotlejal ei ole ka mingit liidu õigusega tagatud õigust sellele, et liikmesriik kasutaks seda sätet ja kaalutlusõigust, mille see säte talle annab (samas, p-d 47 ja 54). Eelnevast tuleneb, et PPA-l, kelle pädevuses on Eestis rahvusvahelise kaitse taotluste lahendamine ja sh vastutavale liikmesriigile üleandmise otsustamine (VRKS § 3 lg 4, § 3 2), on suur otsustusruum küsimuses, kas Dublini III määruse art 17 lg-t 1 kohaldada. Ühtlasi on piiratud kohtu võimalus sellist PPA otsust kontrollida.
13.Halduskohus leidis õigesti, et Dublini III määruse art 17 lg 1 kohaldamine oleks õigustatud eeskätt olukorras, kus on oht, et taotlejale saab vastutavas liikmesriigis osaks ebainimlik või alandav kohtlemine Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 4 tähenduses (vt nt 1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52017DC0558
5(6)
3-24-272 Euroopa Kohtu 16.02.2017 otsus asjas nr C-578/16 PPU; Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2021 otsus nr 3-201583, p 16). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. PPA on 11.01.2024 otsuses esitanud viited allikatele, mille põhjal ta on jõudnud järeldusele, et Poolas on toimiv menetlus- ja vastuvõtusüsteem. Kaebaja ei ole esitanud teavet, mille põhjal võiks arvata vastupidist või mis annaks alust järeldada, et teda ootaks Poolale üleandmisel ebainimlik või alandav kohtlemine. Seda ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et Poolas on palju Ukraina põgenikke ja vajadus tegeleda Valgevene kaudu saabuvate sisserändajatega.
14.Dublini III määruse põhjenduse 17 kohaselt peaks liikmesriikidel olema võimalus teha vastutuskriteeriumidest erandeid, eelkõige humaansetel ja inimliku kaastundega seotud põhjustel, et võimaldada kokku viia pereliikmeid, sugulasi või teisi perekonda kuuluvaid isikuid, ning vaadata läbi selles või mõnes muus liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, isegi kui see liikmesriik ei vastuta määruses sätestatud siduvate kriteeriumide alusel sellise taotluse läbivaatamise eest. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et lisaks võib Dublini III määruse art 17 lg 1 alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine olla seega õigustatud ka juhul, kui on vaja kokku viia pereliikmeid ja lähedasi sugulasi. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et praegu ei ole tegemist ka sellise olukorraga. Kaebajal ei ole Eestis perekonnaliikmeid. Kuigi kaebaja sõnul elab Eestis tema tädi, ei ole kaebaja temaga ammu suhelnud (vt 09.01.2024 vestluse protokoll, dtl 83).
15.Kuivõrd ringkonnakohus märkis eespool, et PPA-l on suur otsustusruum Dublini III määruse art 17 lg 1 kohaldamise küsimuses, leidis halduskohus õigesti, et selle kohaldamist ei saa tingida pelgalt asjaolud, et kaebaja hinnangul on see ressursisäästlikum ja tõhusam. Ühtlasi ei saa PPA-l kõnealuse sätte kohaldamise kohustust tekkida kaebaja viidatud õiguslikult mittesiduvate Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni eelnõu ega Euroopa Komisjoni teatise alusel.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
17.Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.