X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.01.2024 otsuse nr 12311160025-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi Eestis
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X (Ukraina kodanik; sündinud xx.xx.xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud kulud riigi kanda. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.04.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X. X1 (edaspidi ka taotleja või kaebaja) on Ukraina kodanik, kellele Poola Vabariik väljastas D-liiki viisa kehtivusega kuni 04.03.2024. 14.11.2023 saabus X. X Eesti Vabariiki ning esitas siin 16.11.2023 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) esitas 27.12.2023 Poola Migratsiooniametile palve taotleja vastuvõtmiseks (edaspidi palve). Palve aluseks oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.04.2013 määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (edaspidi Dublin III määrus) artikkel 12 lg 2 ehk kui taotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa andnud liikmesriik.
3.Poola rahuldas Eesti palve 29.12.2023 ning tunnistas end vastutavaks taotleja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
4.PPA 11.01.2023 otsusega nr 12311160025-1 (edaspidi 11.01.2024 otsus) jäeti X. X taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 21 lg 1 punkti 6 kohaselt läbi vaatamata ja taotlus lükati tagasi, kuna taotluse läbivaatamise eest vastutab Poola.
5.X. X (edaspidi kaebaja) esitas 29.01.2024 riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.01.2024 otsuse täies ulatuses tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi Eestis.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukoht
6.1.PPA 11.01.2024 otsus on õigusvastane, kuna Dublin III määruse artiklis 17 toodud suveräänsusklauslit võib rakendada ka ressursisäästmise ja menetluse tõhususe tagamise kaalutlustel. Seoses Venemaa-Ukraina sõjaga on toimumas põgenikekriis ning Dublini süsteemi järgi vastutava liikmesriigi kindlakstegemisele ei peaks ressursse kulutama. Poola on olnud pärast sõja algust üheks peamiseks põgenike vastuvõtjaks. Poolal on probleeme ka Valgevenest saabunud suure hulga migrantidega. Sellest tulenevalt oleks vastustaja pidanud arvestama kaebaja inimõigusi ja vaatama tema taotluse sisuliselt läbi Eestis.
6.2.Kaebajal oli Poola viisa ning ta ei vajanud Eestisse saabumiseks viisat. Dublin III määruse artikli 14 lg 1 kohaselt kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik siseneb mõne liikmesriigi territooriumile, kus temalt viisat ei nõuta, vastutab see liikmesriik tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Seda arvestades keeldus vastustaja põhjendamatult kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisest.
7.Vastustaja seisukoht
7.1.PPA 11.01.2024 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Poolas on toimiv varjupaigasüsteem ning seal taotluse läbivaatamine ei too kaasa kaebaja õiguste rikkumist. Poola on ühinenud Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga ning puudub alus arvata, et kaebajale langeb Poolas osaks ebainimlik või alandav kohtlemine. Vastupidist ei tõenda ka kaebaja
Kaebuses märgitud ka X. X
2 (4)
esitatud tõendid, kuna need puudutavad ebaseadusliku piiriületusi Valgevene-Poola piiril, mitte aga rahvusvahelise kaitse menetlust ega taotlejate või pagulasstaatuse saanute kohtlemist.
7.2.Kaebaja taotluse läbivaatamise eest vastutavaks riigiks on Poola ning tema suhtes ei kohaldu Dublin III määruse artikkel 14 lg 2. Vastavalt Dublin III määruse 3. peatüki artikli 7 lgle 1 kohaldatakse vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume tähtsuse järjekorras ehk prioriteeti omab kriteerium, mis on Dublin III määruses sätestatud eespool. Dublin III määruse regulatsiooni eesmärk on jaotada rahvusvahelise kaitse taotlejaid vastavalt määrustikule, et optimeerida liikmesriikide rändesurvet ning ainult kaalutletud erandjuhtudel annab võimaluse teha erandeid. Praegusel juhul ei olnud erandi tegemine põhjendatud.
7.3.Euroopa Kohus on Dublin III määruse artikli 3 lg 1 ja artikli 17 lg 1 osas selgitanud, et Dublin III määruse artikli 3 lg 1 kohaselt vaatab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. Erandina artikli 3 lg-st 1 näeb määruse artikli 17 lg 1 ette, et iga liikmesriik võib küll otsustada läbi vaadata talle esitatud kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku rahvusvahelise kaitse taotluse, isegi kui ta ei ole selle taotluse läbivaatamise eest nende kriteeriumide kohaselt vastutav. Dublin III määruses ettenähtud erandi võimalus võiks kõne alla tulla nt olukorras, kus asjaomase isiku eriti halva tervisliku seisundi tõttu, võib ta teises liikmesriigis (kus esinevad varjupaigasüsteemis ja vastuvõtutingimustes teadaolevad süsteemsed vead) sattuda reaalsesse ohtu saada koheldud ebainimlikult ja alandavalt. PPA-l ei ole ühtegi indikatsiooni, et Poolas oleks rahvusvahelise kaitse taotlejate kohtlemine ebainimlik või alandav. Samuti on EIK pidanud tagasisaatmist lubamatuks olukorras, kus teises EL-i liikmesriigis on kinnipidamis- ja vastuvõtutingimused nii halvad, et kujutavad endast alandavat kohtlemist. Kaebaja puhul ei esine mingeid asjaolusid, mis võiksid tingida erandi kasutamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebus ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub PPA 11.01.2024 otsuses2 toodud põhjendusega ega pea vajalikus neid otsuses korrata (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 165 lg 2). Dublini III määruse artikli 3 lg-st 1 ja artikli 7 lg-st 1 tuleneb, et üldreeglina on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, kes on määratletud Dublin III määruse III peatükis nimetatud kriteeriumide alusel (vt Euroopa Kohtu 07.06.2016 kohtuotsus, Ghezelbash, C-63/15, EU:C:2016:409, punkt 42). Praegusel juhul on PPA õiguspäraselt ja kooskõlas Dublin III määrusega tuvastanud, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Poola. Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
9.VRKS § 21 lg 1 punkti 6 kohaselt jäetakse taotlus sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublin III määruse järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest muu riik. PPA tuvastas, et kaebaja taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks on Poola, kuna kaebajal oli kehtiv Poola D-liiki viisa ning Poola vastas positiivselt Eesti palvele kaebaja vastu võtta. Seega ei saa olla vaidlust, et vastutav liikmesriik on kooskõlas Dublin III määrusega artikli 12 lg-ga 2 määratud õigesti. Kaebaja viited Dublin III määruse artiklile 14 ei ole asjakohased, kuna viisa tõttu see ei kohaldu (vt ka Euroopa Kohtu 21.09.2023 kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Carte diplomatique), C-568/21, ECLI:EU:C:2023:683, punkt 37). Ka viisa kehtivus ei mõjuta vastutava liikmesriigi määramist (vt Euroopa Kohtu 26.07.2017 kohtuotsus Jafari ,C-646/16, ECLI:EU:C:2017:586, punkt 42).
10.Dublin III määruse eesmärk on vältida, et kolmanda riigi kodanikud saaksid valida, milline liikmesriik nende taotluse läbi vaatab (n-ö forum shopping’uks nimetatud nähtus), ning tagada, et kõik taotlused vaatab mõni liikmesriik läbi. Selleks on Dublin III määruses ette nähtud, et iga
Dtl 20–23
3 (4)
taotluse vaatab läbi üksainus liikmesriik ja sätestatud kriteeriumid, mille järgi saab taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaks määrata. Kohus nõustub PPA-ga selles, et praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis oleksid tinginud Dublin III määruse artikli 12 lg-s 2 sätestatud üldreegli kohaldamata jätmise ning toonud kaasa selle, et Eesti peaks kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama. Euroopa Liidu määrused on otsekohalduvad ning liikmesriik ei saa omatahtsi jätta seda kohaldamata.
11.Dublin III määrus näeb ette võimaluse, et rahvusvahelise kaitse taotluse vastu võtnud liikmesriik võib teha vastutuskriteeriumidest erandeid, kuid sellise erandi tegemiseks ei ole asjaolu, et kaebaja hinnangul on tegemist asjatu ressursi raiskamisega. Samuti ei ole sellise otsuse aluseks asjaolu, et isik soovib rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist konkreetses riigis. Dublin III määrusest erandi tegemist õigustavad olukorrad on eelkõige seotud humaansete ja inimliku kaastundega põhjustega, et võimaldada kokku viia pereliikmeid, sugulasi või teisi perekonda kuuluvaid isikuid (Dublin III määrus artikkel 17) või kui isiku üleandmine ei ole vastutavale liikmesriigile võimalik, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses (Dublin III määrus artikkel 3 lg 2). Selliseid asjaolusid ei esinenud.
12.Kaebajale oli vastutava liikmesriigi määramise menetluses tagatud õigus olla ärakuulatud 3 ning vestlusel ega ka kohtumenetluses toodud asjaolud ei ole aluseks, et Eesti peaks võtma vastuste kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Kaebajal ei ole Eestis kinnisvara või lähedasi, mis võiks tingida tema vältimatu vajaduse just Eestisse jääda. Samuti ei ole PPA tuvastanud, et kaebajal oleks erivajadusi, mis välistaksid reisimise ja tingiksid Eestisse jäämise. Selliseid asjaolusid ei väida kaebaja ka kohtumenetluses. Samuti ei tähenda asjaolu, et Poolas on seoses Valgevene hübriidrünnakuga ning Venemaa agressioonisõjaga Ukrainas palju rahvusvahelise kaitse taotlejaid, et kaebaja õigused jääksid Poolas läbiviidavas menetluses kaitseta. Seda ei kinnita ka kaebaja kohtumenetluses esitatud artiklid4.
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA 11.01.2024 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ja PPA kaebaja taotluse läbivaatamiseks kohustamine ei ole põhjendatud. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
14.1.Kaebajat esindas Tallinna Halduskohtu 22.01.2024 määruse nr 3-24-185 riigi õigusabi korras vandeadvokaat A. Ratnikov. Halduskohtu eelviidatud määruse kohaselt anti kaebajale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Riigi õigusabi osutamisega seotud kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
14.2.Vastustaja võimalikud kulud jäävad vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
15.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
Dtl 81–84 Dtl 8–19
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.