Q.C kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.10.2022 otsuse nr 15.3-3.2/877-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks; B.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.11.2022 elamisloakaardi väljaandmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.1/2649-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks; E.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.11.2022 elamisloakaardi väljaandmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.1/2650-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks; I.N kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.11.2022 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/883-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – Q.C Kaebaja II – B.A Kaebaja III – E.X Kaebaja IV – I.N Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16.06.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalevameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
3-22-2354
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajatele apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid (digitaalse kohtutoimiku lehed 511–517).
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.06.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-2354 ning teha uus otsus, millega jätta Q.C, B.A, E.X ja I.N kaebused rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses tähemärkidega füüsiliste isikute nimed, v.a vastustaja esindaja nimi, kohtuotsuse punktides 4.2, 8.3 ja 13 nimetatud rahvus ning punktides 4.3 ja 8.2. nimetatud keskuse nimi.
SELGITUSED
Otsuse peale võib (HKMS § 212 lg 1).
Riigikohtule
esitada
kassatsioonkaebuse
hiljemalt
23.12.2024
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja I on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel oli 08.10.2020–30.06.2022 kehtinud elamisluba õppimiseks. Kaebaja II ja kaebaja III on kaebaja I alaealised lapsed, kellel olid elamisload elama asumiseks vanema, s.t kaebaja I juurde. Kaebaja II elamisluba kehtis 08.10.2020–30.06.2022 ning kaebaja III oma 19.01.2021–30.06.2022. Kaebaja IV on kaebaja I abikaasa ja kaebajate II ja III ema, kellel oli 19.01.2021–30.06.2022 kehtinud elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde.
2.Kaebaja I esitas 16.06.2022 tähtajalise elamisloa taotluse töötamiseks. Kaebaja IV esitas 17.06.2022 tähtajalise elamisloa taotluse abikaasa juurde elama asumiseks ning kaebajad II ja III esitasid 17.06.2022 taotlused elamisloakaardi väljastamiseks.
3.PPA tegi 26.10.2022 otsuse nr 15.3-3.2/877-1, millega keeldus kaebajale I elamisloa väljastamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 punkti 6 alusel seoses sellega, et Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (VV määrus nr 2(9)
3-22-2354 42/2022) välistab Venemaa kodanikule Eestis töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise. PPA tegi 01.11.2022 otsused nr 15.3-3.1/2649-1, 15.3-3.1/2650-1, millega keeldus vastavalt kaebajale II ja kaebajale III elamisloakaardi väljastamisest ning otsuse nr 15.3-3.2/883-1, millega keeldus kaebajale IV väljastatud elamisloa pikendamisest. Eelviidatud kolme otsust põhjendas PPA kaebajale I elamisloa andmisest keeldumisega.
4.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes PPA 26.10.2022 otsuse nr 15.3-3.2/877-1 ning PPA 01.11.2022 otsuste nr 15.3-3.1/2649-1, 15.3-3.1/2650-1 ja 15.33.2/883-1 (vaidlustatud otsused) tühistamist ja PPA kohustamist taotluste uueks läbivaatamiseks. Kaebajate põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
4.1.VV määrus nr 42/2022 piirab lubamatult kaebajate põhiõigusi, diskrimineerides kaebajaid kodakondsuse alusel. Määrus võimaldab Venemaa kodanike viisasid ja elamislube siiski pikendada, kui isikul on eelnevalt seaduslik alus Eestis viibimiseks. Loogiline oleks ka töötamiseks elamisloa andmine isikule, kes eelnevalt viibis Eestis seaduslikul alusel õppimiseks väljastatud elamisloa alusel.
4.2.Kaebajad ei ole Venemaal elanud enam kui 7 aasta jooksul. Nad ei ole Eestis ega Euroopa Liidus ohuks avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Kaebajat I ei seo Venemaaga miski peale kodakondsuse, ta ei pea end etniliselt vene rahvusesse kuuluvaks. Kaebaja IV on etniline XXX, kes tegeleb aktiivselt XXXide õiguste kaitsega. Kaebajatel II ja III on lisaks Venemaa kodakondsusele ka Ameerika Ühendriikide kodakondsus ning nad ei ole kunagi Venemaal elanud. Kaebaja I lõpetas Eestis magistriõppe cum laude ning tema tegevusest Eestis on kasu paljudele isikutele, ta tegeleb eesmärgiga meelitada Eestisse kvaliteetseid investeeringuid.
4.3.PPA ei ole otsuste tegemisel arvestanud kaebajate isikutega seotud asjaoludega. Kaebajatel puudub võimalus Venemaale naasmiseks, kuna inimõiguste keskus „QQQ“, kus kaebaja IV tegutseb, on tunnistatud terrorismi ja ekstremismi toetavaks organisatsiooniks. Kaebajate II ja III Eestist välja saatmine on vastuolus ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtetega, mille kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates tegevustes lähtuda eelkõige lapse huvidest.
4.4.PPA oleks pidanud kaaluma võimalust kohaldada VMS §-i 2103.
5.PPA esitas seisukoha, milles vaidles kaebusele vastu, leides kokkuvõttes järgmist. Kaebaja I taotles elamisluba töötamiseks ühingu juhtorgani liikmena, mistõttu ei kohaldu tema suhtes VV määruse nr 42/2022 § 2 lg 2. Elamisloa andmisest keeldumine selle määruse alusel ei eelda isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Määruses sätestatud erandid ei võimalda anda elamisluba töötamiseks isikule, kellel on eelnevalt olnud elamisluba õppimiseks. Viidatud määrusega kehtestatud sanktsioonid ei ole määruse eesmärki arvestades meelevaldsed ning avarat otsustusruumi arvestades on see eesmärkide saavutamiseks sobiv. Kaebajad saavad perekonnana elada ka kodakondsusjärgses riigis.
6.Tallinna Halduskohus tegi 16.06.2023 otsuse, millega rahuldas kaebused, tühistas vaidlustatud otsused ning kohustas PPA-d kaebajate taotluste uueks läbivaatamiseks. Samuti mõistis kohus PPA-lt iga kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Õppima asumiseks antud elamisluba ei välista küll Eestis töötamist või ettevõtte asutamist, ent tegemist ei ole VMS § 118 punkti 4 või 5 alusel antud elamisloaga töötamiseks 3(9)
3-22-2354 või ettevõtluseks. Seetõttu ei olnud PPA-l võimalik kohaldada ka VV määruses nr 42/2022 sätestatud erandeid.
6.2.PPA oleks aga pidanud kaaluma elamisloa andmist humaansetel kaalutlustel VMS §-i 2103 alusel. Eelviidatud säte lisati seadusesse, kuna puudus norm, mis võimaldaks paindlikkust olukorras, kus seadus elamisloa andmise välistab, kuid humaansest aspektist oleks elamisloa andmine vajalik ja põhjendatud. Selle sätte alusel elamisloa andmine on erandlik ning isik ei saa seda taotleda, küll aga saab isik muu menetluse käigus esile tuua asjaolud, miks ta siiski Eesti elamisluba vajab. VMS § 2103 kohaldamisel tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid: välismaalase Eestis viibimise kestus, vanus, terviseseseisund, isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist, Eestist lahkuma kohustamise tagajärjed tema perekonnaliikmetele, sh alaealistele lastele, tema Eestis kohanemine, tema sidemed päritoluriigiga.
6.3.Hinnates kaebaja I haldusmenetluses esitatud seisukohti, pidi PPA-le olema isiku avaldustest üheselt mõistetav vajadus kaaluda elamisloa andmist ka VMS § 2103 alusel. Kaebajad II ja III on alaealised, kes ei ole kunagi Venemaal elanud, kuid kes PPA otsuste tõttu võivad jääda ilma turvalisest ning nende arengut toetavast kasvukeskkonnast. VMS § 210 3 kohaldamise aluseks olevaid erandlikke asjaolusid ei saa välistada. PPA ei väida, et kaebajad kujutaksid endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule.
6.4.Kuna PPA 26.10.2022 otsus, millega kaebajale I keelduti tähtajalise elamisloa andmisest, tuleb tühistada, siis tuleb tühistada ka 01.11.2022 tehtud PPA otsused, mis puudutasid kaebajate II–IV taotlusi. Asja uuel läbivaatamisel on PPA seotud kohtuotsuses toodud põhjendustega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.PPA esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Halduskohus leidis vääralt, et VV määrus nr 42/2022 võimaldab kaaluda elamisloa andmist VMS § 2103 alusel. VV määruses nr 42/2022 on selgelt sätestatud, millal seda määrust Venemaa kodaniku suhtes ei kohaldata, ent kaebaja 1 ühegi erandi kohaldamisalasse ei kuulu.
7.2.Halduskohus leidis vääralt, et PPA-le pidi olema mõistetav vajadus kaaluda tähtajalise elamisloa andmist VMS § 2103 alusel. Kaebajate esile toodud asjaolud ei olnud sedavõrd erandlikud. Halduskohtu lähenemisviis tooks kaasa selle, et enamiku tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiste puhul tuleks kaaluda ka võimalust elamisloa andmiseks VMS § 2103 alusel. See ei ole olnud seadusandja eesmärk. VMS 210 3 kohaldamine tuleb kaalumisele harvadel juhtudel ning üksnes PPA-l on õigus asjaomane menetlus algatada. PPA-l ei ole kohustust igal juhul oma algatusel hinnata VMS § 2103 kohaldamise aluste esinemist.
7.3.Asjaolu, et kaebajad II ja III pole kunagi Venemaal elanud, et ole erakorraline asjaolu VMS § 2103 tähenduses, kuna laste elukoha valiku teevad nende vanemad. Välismaalase senine elukoha valik ega tema subjektiivne soov Eestis elada ei ole sellised erandlikud asjaolud, mis tingiksid tähtajalise elamisloa saamise VMS § 2103 alusel.
7.4.Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendava osa punktis 10 vääralt leidnud, et sisuliselt peaks PPA kaebajatele tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel võtma arvesse asjaolusid, mida seadusest tulenevalt tuleb arvesse võtta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Kaebajatel ei ole olnud pikaajalise elaniku elamisluba. 4(9)
3-22-2354
8.Kaebajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning nõustuvad halduskohtu otsuse põhjendustega, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
8.1.PPA pidi kaebajate taotluste lahendamisel arvesse võtma kaebajate isikliku olukorraga seotud asjaolusid, eelkõige seda, et kaebaja I on lõpetanud kiitusega Eesti kõrgkooli ja tal on tööle asumise eelisõigus võrreldes teiste välismaalastega.
8.2.PPA seisukoht, et halduskohtu käsitlusviisi korral tuleks enamiku elamisloa andmisest keeldumiste korral kaaluda VMS § 2103 kohaldamist, ei ole õige. Halduskohus osutas õigesti siinses asjas kaebajatega seotud erakorralistele asjaoludele. Kaebaja I tõi menetluse käigus korduvalt välja erandlikud asjaolud, mida PPA oleks pidanud kaaluma.
8.3.Kaebajad ei ole Venemaal elanud juba enam kui 7 aastat. Venemaal ei ole neil elukohta ega vara. Venemaa kodakondsuse omandas kaebaja I tulenevalt NSVL kodakondsusest. Kaebaja IV on etniline XXX, kes tegeleb aktiivselt XXXide õiguste kaitsmise ning Nõukogude Liidu ja Venemaa režiimi kuritegude avalikustamisega, ning taotles Eestis rahvusvahelist kaitset. Kaebaja IV on Nõukogude võimu vastu võidelnud dissidendi F. U. otseliinis järeltulija ning tema ema E.X. F. on keskuse „QQQ“ asutaja, teadlane ja inimõiguste aktivist.
8.4.Hoolimata sellest, et kaebajatel I, II ja III on praeguseks Leedu elamisluba, on pere huvide ja arengu keskmeks Eesti. Kaebajal IV ei ole võimalik taotleda elamisluba Leedus, kuna tal ei ole õigust siseneda Leetu taotluse esitamiseks. Kaebajad II ja III on USA kodanikud, kellega seoses on USA saatkond Eestis avaldanud ametlikult toetust ja lootust nende jätkuvale Eestis viibimisele. Kaebajad ei ole ohuks Eestile julgeolekule.
8.5.Lastele turvalise ja arengut soodustava keskkonna loomine ja tagamine on eelkõige vanemate ülesanne ja kohustus ning just selle kohustuse täitmiseks ongi kaebaja I soovinud VMS § 2103 kohaldamist.
8.6.Elamisloa andmisest keeldumine kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele ei ole kooskõlas Euroopa Liidu sanktsioonirežiimi põhimõtetega, kuna see on ette nähtud konkreetsetele isikutele, organisatsioonidele või riikidele, keda peetakse ohuks ELi väärtustele, huvidele või julgeolekule. Kuna kaebajad ei kujuta endast mingisugust ohtu riigi julgeolekule, ei ole nende suhtes sanktsioonide kohaldamine lubatav. ELi õigus ei näe ette võimalust kohaldada mistahes sanktsioone kodakondsuse alusel. Kohaldades kaebajate suhtes pelgalt nende kodakondsusest tulenevalt üldist sanktsiooni, rikkus PPA kaebajate õigust võrdsele kohtlemisele, samuti ÜRO lapse õiguste konventsiooniga kaitstud väikelaste õigusi. Samuti rikub PPA tegevus, sh taotluste uue läbi vaatamisega viivitamine kaebajate II ja III PS §-st 37 tulenevat õigust haridusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebajad on apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisanud tõenditena koopiad F. U. Soome ja Ühendkuningriigi passidest. HKMS § 182 lõikes 2 on sätestatud, et apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel tuleb märkida põhjused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebajad ei ole selliseid põhjendusi ringkonnakohtule esitanud. Seetõttu ei ole uute tõendite vastuvõtmine põhjendatud. Teiseks tuleneb HKMS § 62 lõikest 2, et kohus võtab vastu üksnes sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Kaebajad soovivad 03.09.2023 vastusele lisatud tõenditega tõendada väidet, et kaebaja IV sugulasel Gl oli Soome ja Ühendkuningriigi kodakondsus. Nimetatud asjaolul ei ole siinse vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. PPA ei ole kaebaja IV päritolu ja sugulastega seotud asjaolusid vaidlustatud otsuste tegemisel arvesse võtnud. Kohtumenetluses tuleb kontrollida PPA otsuste õiguspärasust, ent selleks ei ole vaja asuda välja selgitama asjaolusid, mida 5(9)
3-22-2354 kaebajad PPA-le esitatud taotluses esile ei toonud ja mille kohta PPA ei ole vaidlustatud otsuses mistahes seisukohta võtnud. Isegi juhul kui PPA-l tuleks kaebaja IV sugulasi ja nende tegevusest lähtuvat võimalikku repressiooniohtu arvesse võtta taotluste uuel läbivaatamisel, ei ole vaja neid asjaolusid tuvastada siinses kohtumenetluses. Seetõttu tuleb kaebajate esitatud uued tõendid, mis sisalduvad digitaalse kohtutoimiku lehtedel 511–517 kaebajatele tagastada.
10.PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et PPA kaaluks tähtajalise elamisloa andmist VMS § 210 3 lg 1 alusel ning selle kaalumata jätmine ei muuda vaidlustatud otsuseid seega ka õigusvastaseks. Kaebajate muud väited ei anna samuti alust kaebuste rahuldamiseks – VV määruse nr 42/2022 kohaselt oli kaebajale I töötamiseks tähtajalise elamisloa andmine välistatud, ilma et PPA oleks saanud arvesse võtta mistahes kaebaja I või tema pereliikmetega seotud asjaolusid. Seejuures on VV määruse nr 42/2022 § 2 lg 6 punktis 6 sätestatud võimalus anda humaansetel kaalutlustel Venemaa Föderatsiooni kodanikule viisa. Asjaolu, et tähtajalise elamisloa andmisel sellist erandit ette nähtud ei ole, on olnud Vabariigi Valitsuse valik, mille tulemusena on kokkuvõttes tagatud, et Venemaa Föderatsiooni kodanikule, kelle Eestisse saabumine on vajalik, ent kellele tähtajalist elamisluba anda ei saa, võib anda viisa.
11.VMS § 2103 lg 1 järgi võib erandina VMS §-s 210 1 sätestatud eesmärgist erakorralistel asjaoludel välismaalasele anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS §-i 2103 tuleb mõista nii, et seal sätestatud erandi kohaldamist ei ole välismaalasel endal võimalik taotleda, vaid välismaalane saab PPA menetluse käigus välja tuua asjaolud, miks isik vajab Eestis elamisluba ning PPA-l on seejärel pädevus otsustada, kas algatada VMS § 2103 lõikes 1 sätestatud menetlus või mitte 1. Ühtlasi piirab seadus ka välismaalase võimalust vaidlustada VMS § 2103 kohaldamata jätmist. Nimelt on VMS § 2221 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale saab esitada vaide, ent sellise otsuse ega ka vaideotsuse peale ei saa esitada kaebust halduskohtule. Kohtupraktika kohaselt tuleneb eelnevast, et välismaalasel ei ole subjektiivset õigust nõuda elamisloa andmist VMS § 210 3 lg 1 alusel ega ka asjaomase menetluse alustamist, vaid sellise menetluse alustamise ja elamisloa andmise üle otsustab riik omal äranägemisel (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2024 otsus haldusasjas nr 3-22-2500, punkt 16). Sellest järeldub samuti, et välismaalasel ei ole ka subjektiivset õigust nõuda, et PPA kaaluks VMS § 210 3 kohaldamist muul alusel tähtajalise elamisloa saamiseks esitatud taotluse läbi vaatamisel. Välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus ei riku niisiis välismaalase subjektiivseid õigusi sel põhjusel, et PPA eelviidatud sätte kohaldamist ei kaalunud. Samuti tuleb märkida, et kuna PPA-l ei ole kohustust alustada menetlust elamisloa andmiseks VMS § 2103 alusel, siis ei ole siinsel juhul täidetud kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamise eeldus (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). Seetõttu ei võinud halduskohus kohustada PPA-d kaebajate taotluste uueks läbivaatamiseks eesmärgiga kaaluda elamisloa andmist VMS § 2103 lg 1 alusel.
12.Ringkonnakohus nõustub siiski PPA poolt kohtumenetluses esitatud seisukohaga, et kaebajate puhul ei esine VMS § 2103 kohaldamise aluseks olla saavaid erandlikke asjaolusid. PPA on õigesti rõhutanud, et tegemist on äärmiselt erandliku võimalusega anda tähtajaline elamisluba välismaalasele, kes muu viibimisaluse saamise tingimustele ei vasta. VMS § 210 3 lg 1 alusel, s.o humaansetel kaalutlustel saaks välismaalasele tähtajalise elamisloa andmine olla
Vt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (81 SE) teiseks lugemiseks esitatud muudatusettepaneku nr 72 selgitus. Kättesaadav arvutivõrgus aadressil https://www.riigikogu.ee/download/00400355-77b8-4ff4-8f74-4630b970db7b
6(9)
3-22-2354 põhjendatud eeskätt juhul, kui ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma (vt nt Riigikohtu 19.04.2021 kohtumäärus haldusasjas nr 3-20-1607, punkt 14), aga ka siis, kui Eestist lahkuma kohustamine riivaks intensiivselt välismaalase põhiõigusi, eelkõige seaks ohtu tema perekonna- või eraelu puutumatuse, elu või tervise. Siinsel juhul ei toonud kaebajad PPAle esitatud taotlustes esile selliseid asjaolusid, mille pinnalt oleks PPA pidanud järeldama, et kaebajate elu ja tervis võivad kodakondsusriiki naastes ohtu sattuda. Mis puudutab kaebajate väiteid seoses võimaliku tagakiusamisega etnilise päritolu või kaebaja IV ühiskondliku tegevuse tõttu, siis sedalaadi asjaoludele ja sellega seotud ohtudele tuginedes on võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset. Olukorras, kus välismaalane ei ole rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud, ei pea PPA omal algatusel asuma hindama seda, kas rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse andmise aluseks olla saavad asjaolud võiksid õigustada samas erandina tähtajalise elamisloa andmist VMS § 2013 alusel. Kui välismaalane aga esitab rahvusvahelise kaitse taotluse, tuleb vastavaid asjaolusid hinnata nimetatud taotluse läbivaatamisel. VMS § 2013 kohaldamine saab sellisel juhul kõne alla tulla, kui välismaalane ei vasta rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse saamise tingimustele, ent rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastatud asjaoludel oleks tema naasmine kodakondsusriiki sellele vaatamata talle ülemäära koormav.
13.Erakorralisteks asjaoludeks VMS § 2103 tähenduses ei ole see, et kaebajad I ja IV ei ole Venemaal üle 7 aasta elanud ning kaebajad II ja III ei ole seal kunagi elanud, samuti see, et kaebaja I ei pea end etniliseks venelaseks ja et kaebaja IV on rahvuselt XXX. Eeltoodud asjaolud ei takista põhimõtteliselt kaebajate naasmist oma kodakondsusriiki. Isegi kui tõene on kaebajate väide, et neil puudub Venemaal vara ja elukoht, ei saa sedagi käsitada erakorralise asjaoluna, millega saaks olla põhjendatud erandina humaansetel kaalutlustel tähtajalise elamisloa andmine. Kaebajal I oli tähtajaline elamisluba Eestis õppimiseks ning kaebajate II– IV õigus Eestis elada oli vahetult seotud kaebaja I tähtajalise elamisloaga. Kaebajad pidid tähtajalise elamisloa alusel Eestisse asudes arvestama võimalusega, et elamisloa kehtivuse lõppemisel peavad nad Eestist lahkuma. Kaebajad pidid oma elu korraldama selliselt, et lahkumine Eestist ja naasmine kodakondsusriiki või siirdumine muusse riiki oleks võimalik.
14.Asjaolu, et kaebaja I on alustanud Eestis ettevõtlusega ja kuulub äriühingu juhatusse, ei ole samuti eelviidatud erakorraline asjaolu. PPA on õigesti selgitanud, et kuigi õppimiseks antud elamisloa kehtivusajal oli kaebajal I õigus Eestis töötada ja ettevõtlust alustada, ei olnud tegemist töötamiseks või ettevõtlusega tegelemiseks antud elamisloaga. Seetõttu ei kuulnud kaebaja I uue tähtajalise elamisloa taotluse esitamise ajal nende Venemaa Föderatsiooni kodanike hulka, kes taotlevad töötamiseks või ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa pikendamist või kellel on eespool nimetatud elamisluba ning kes asuvad tööle teise tööandja juurde. PPA leidis seega õigesti, et kaebaja I suhtes ei kuulunud kohaldamisele VV määruse nr 42/2022 § 2 lõikes 3 sätestatud erand. Kaebaja I ei kuulu ka ühegi teise eelviidatud määruses sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega käsitas PPA teda õigesti kui VV määruse nr 42/2022 § 2 lg 11 lg punktis 3 nimetatud isikuna, kellele on töötamiseks tähtajalise elamisloa andmine eelviidatud määruse § 1 kohaselt välistatud.
15.VMS § 2103 kohaldamist õigustavaks asjaoluks ei saanud olla ka see, et kaebaja II ja kaebaja III on lapsed, kes pole iial Venemaal elanud. ÜRO lapse õiguste konventsioonist tuleneb nõue seada lastega seotud otsuste tegemisel esikohale laste huvid, kuid see ei kätke endas riigi kohustust anda välismaalasest lapsele (ja seetõttu ka tema vanematele) erandina viibimisalus põhjusel, et lapse kasvukeskkond ja arenemisvõimalused on tema kodakondsusriigis halvemad kui selles riigis. Väär on kaebajate väide, et PPA tegevus takistab kaebajal II ja kaebajal III hariduse omandamist. Olukorras, kus kaebajatel puudub seaduslik alus Eestis viibida, ei saa nad tugineda õigusele saada Eestis haridust. Kaebajad heidavad PPAle seejuures põhjendamatult ette taotluste uue läbivaatamisega viivitamist. Halduskohtu otsus, 7(9)
3-22-2354 millega PPA-le pandi kohustus kaebajate taotlused uuesti läbi vaadata, ei ole nimelt jõustunud ja seega ei ole PPA-l taotluste uuesti läbi vaatamise kohustust tekkinud.
16.PPA leiab õigesti, et vaidlustatud otsused ei riku kaebajate õigust perekonnaelu puutumatusele, kuna neil on võimalik koos perekonnana elada oma kodakondsusriigis.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega, et VV määrusega nr 42/2022 kehtestatud sanktsiooni kohaldamine on kaebajate suhtes ebaproportsionaalne. Rahvusvahelise sanktsiooni näol on tegemist riigi poolt peaasjalikult poliitilistel kaalutlustel võetud meetmega, et survestada teist riigi muutma oma käitumist rahvusvahelistes suhetes. Siinsel juhul on Eesti Vabariik kehtestanud sanktsiooni, mis seisneb Venemaa Föderatsiooni kodanikele Eesti elamislubade (ja ka viisade) andmise piiramises ning selle eesmärk on survestada Venemaa Föderatsiooni lõpetama rahvusvahelise õigusega vastuolus olevat agressiooni Ukraina vastu, mis ohustab ka Eesti riigi julgeolekut. Sellise sanktsiooni kohaldamise aluseks ei ole see, et üks või teine konkreetne isik toetab otseselt või kaudselt Venemaa Föderatsiooni sõjategevust, vaid selle eesmärk on kokkuvõttes suurendada Venemaa Föderatsiooni kodanike hulgas nende inimeste osakaalu, kes iseendale osaks saanud piirangutest tingituna hakkavad taunima Venemaa võimuorganite tegevust, mis pikemas perspektiivis hakkab pärssima nende võimuorganite võimalusi tegutseda vastuolus rahva tahtega. Selliste sanktsioonide kehtestamine on iga riigi suveräänne õigus. Varasemas kohtupraktikas on ka leitud, et VV määrusega nr 42/2022 kehtestatud sanktsiooni eesmärgiks on ka ennetavalt maandada Venemaa Föderatsiooni kodanike Eestisse rändega kaasnevaid ohtusid seoses Venemaa võimaliku mõjutustegevusega Eestis. Võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni sõjategevust Ukrainas, agressiivset retoorikat oma naaberriikide ja Eesti liitlaste suhtes, ei ole sellise sanktsiooni kehtestamine ilmselgelt meelevaldne. Liiati ei ole ühelgi välisriigi kodanikul subjektiivset õigust Eestis viibimiseks viibimisalust saada. Õige ei ole ka kaebajate seisukoht, et selline sanktsioon on vastuolus Euroopa Liidu sanktsioonide kehtestamist reguleerivate õigusnormidega. Euroopa Liit kehtestab välispoliitilistel eesmärkidel piiravaid meetmeid konkreetsete isikute või üksuste suhtes vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 29 ja/või Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 215. Eelviidatud aluslepingute sätete alusel vastu võetud liidu õigusaktidest tuleneb liikmesriikidele küll kohustus astuda vajalikud sammud liidu tasandil ette nähtud piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamiseks, ent samas ei välista liidu õigus liikmesriikidel endil oma välispoliitilistest eesmärkidest lähtudes näha ette selliseid sanktsioone, nagu need, mis on sätestatud VV määruses nr 42/2022. Samuti ei reguleeri Euroopa Liidu õigus kolmanda riigi kodanikele töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise aluseid ega sea liikmesriikidele tingimusi selliste aluste määratlemisel riigisiseses õiguses.
18.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumise kohta. PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus (vt. Riigikohtu 18.12.2019 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-42, punkt 56). PS § 12 ei keela riigi julgeoleku või välispoliitilistest huvidest lähtudes otsustada mitte lubada mõnede riikide kodanikke oma territooriumile või lubada seda rangematel tingimustel kui teiste riikide kodanikke. Agressiooni toime paneva riigi kodaniku Eestisse sisenemise piiramine teenib eesmärki kindlustada rahu ja rahvusvahelise õiguse järgimine ning kaitsta seeläbi Eesti julgeolekut. Tegemist on põhiseaduslike väärtustega, mis õigustavad neid väärtusi eiravate riikide kodanike erinevat kohtlemist pelgalt nende kodakondsuse tõttu ja sõltumata sellest, et isiklikul tasandil ei pruugi Eesti Vabariigil olla neile mistahes etteheiteid. Riigis viibimise aluse andmisel välismaalaste eristamine lähtudes nende kodakondsusest ei ole diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu eelviidatud PS paragrahvi tähenduses. 8(9)
3-22-2354
19.VV määruse nr 42/2022 §-ga 1 on rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 3 lg 1 ja § 4 alusel piiratud VF-i kodanikel tähtajalise elamisloa andmine töötamise eesmärgil. Määruse nr 42 § 2 lg 11 p 3 näeb ette, et määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad VMS § 118 p-s 4 nimetatud tähtajalist elamisluba töötamiseks. Kuna kaebaja I on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja taotles VMS § 118 p-s 4 nimetatud elamisluba töötamiseks, keeldus PPA õigesti talle tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 6 alusel. Kuna kaebaja II, kaebaja III ja kaebaja IV taotluste aluseks oli nende kui kaebaja I perekonnaliikmete soov elada Eestis koos kaebajaga I, tingis viimase taotluse rahuldamata jätmine vääramatult ka kaebajate II–IV taotluste rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt on kokkuvõttes vaidlustatud otsused õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks ja PPA kohustamiseks kaebajate taotluste uueks läbivaatamiseks.
20.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohtu otsuse tulemusel jäävad kaebajate kaebused rahuldamata, kuid vastustaja pole kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad esimese ja teise kohtuastme menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.