S.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.02.2023 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.33.2/48-1 tühistamiseks ning taotluse uueks läbi vaatamiseks kohustamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – S.E, esindaja v-adv. Andres Vinkel Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
S.E apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta S.E apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.10.2023 kohtuotsus haldusasjas nr 3-23-429 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-429 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja on 1977. aastal Venemaal sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes esitas 10.06.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse, tuginedes asjaolule, et ta on eestlane.
2.PPA keeldus 02.02.2023 otsusega nr 15.3-3.2/48-1 (vaidlustatud otsus) kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, leides, et pole tõendatud, et kaebaja on rahvuselt eestlane, kaebajat ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast ning ta ei ole täiskasvanueas elanud Eestis ega omandanud eesti keelt. PPA lähtus seejuures järgmistest asjaoludest: a) kaebaja isa võib olla rahvuselt eestlane, ent kaebaja ja kaebaja emaga on ta suhelnud vene keeles ning oskab eesti keeles vaid üksikuid sõnu; b) kaebaja enda emakeeleks on vene keel; c) taotleja vanaema eesti keele oskuse kohta puuduvad tõendid, ent oma poja ehk kaebaja isaga suhtles ta vene keeles; d) kaebaja ei ole eesti keelt õppinud; e) kaebajal pole olnud mingisugust erilist sidet Eestiga. Samuti leidis PPA, et kuna kaebaja elab koos abikaasa ja alaealiste lastega Venemaal ning töötab seal, ei riku tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine tema põhiõigust perekonna- ja eraelule ning erandina tähtajalise elamisloa andmise alust ei esine.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vaidlustatud otsuse ja kohustada PPA-d taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.Tõendatud on kaebaja põlvnemine eestlasest. Kaebaja isa korduval sünnitunnistusel on isaema Q rahvuseks märgitud eestlane ja sama on notariaalselt tõestatult kinnitanud ka kaebaja isa. NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) dokumendis on kaebaja vanavanaisa C rahvuseks märgitud eestlane. PPA kahtlus, et korduvatele sünnitunnistustele võivad olla kantud teistsugused rahvuse andmed kui algselt välja antud sünnitunnistusele, ei ole millegagi tõendatud. Kaebaja korduv sünnitunnistus anti välja 2000. aastal ja kaebaja isa oma 2015. aastal, seega mitte vahetult enne seda kui kaebaja asus Eesti elamisluba taotlema. Kaebaja määratles end eestlasena juba 18aastasena esmakordselt passi taotledes, samuti on kaebaja abielutunnistusel ja kaebaja poja sünnitunnistusel märgitud, et kaebaja on eestlane. Kaebaja isa rahvuseks on märgitud eestlane ka kaebaja venna 1982. aastal välja antud sünnitunnistusel.
3.2.PPA on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata, et kaebaja ja tema isa on ise otsustanud jääda Venemaal eestlaseks, kus neid nende rahvuse tõttu peetakse võõramaalasteks, ning kannatanud välja kõik ebameeldivused, mis neile eestlaseks olemisega kaasnesid.
3.3.Hinnates kaebaja sidet Eestiga on PPA põhjendamatult jätnud arvesse võtmata, et kaebaja isa elas Eestis aastatel 1969–1973 ning kaebaja vanaema elas Eestis alates 1969. aastast, kaebaja vanavanaema M (M) suri Eestis 1996. aastal ja on maetud Eestisse.
2(8)
3-23-429
3.4.Keeleoskuse kohta selgitas kaebaja PPA-le, et tema vanavanaema M suhtles eesti keeles, samas kui kaebaja isa sündis paguluses Uuralis, kus oli keelatud eesti keelt rääkida ning kuivõrd kaebaja ema on venelane, on ka loogiline, et kaebaja emakeel on vene keel. Kaebaja õpib eesti keelt. Sellest, et kaebaja isa teab eesti keeles vaid mõnda sõna, ei saa automaatselt järeldada, et kaebaja isa ei ole eesti keelt rääkima õppinud. Pigem on tegemist keelevahetusega, mille on tinginud suurema osa ajast venekeelses keskkonnas elamine. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal Eestis vähemalt 24 000 inimest, kes pidasid ennast eestlaseks, kuid rääkisid emakeelena vene keelt. Seega ei saa väita, et vene emakeelega inimesi ei saa pidada eestlasteks.
3.5.Olgugi et kaebaja pole rahapuudusel saanud Eestit palju külastada, on tal hulgaliselt mälestusi ja esivanemate edasi antud jutustusi nende elust eestlasena. Kaebaja viibis lapsepõlves Eestis vanaema juures, millest on tal hulgaliselt mälestusi. Kaebaja esivanemad on maetud Eestisse, tal on Eestis sugulasi.
PPA vaidles kaebusele vastu ning esitas halduskohtule kokkuvõttes järgmised põhjendused.
4.1.Kaebaja esitatud dokumentide pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, et kaebaja on rahvuselt eestlane. Sünnitunnistustele kantud rahvuse andmeid tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Pole selge, mis alusel on kaebaja ja tema isa korduvatele sünnitunnistustele rahvuse andmed kantud. PPA võttis arvesse kaebaja isa notariaalselt kinnitatud selgitust, ent ei pidanud seda piisavaks.
4.2.Kuigi rahvus on enesemääratluse küsimus, ei saa ainuüksi suguvõsa liinis eestlase olemasolu anda kaebajale õigust nimetada ennast eestlaseks, kellel on seeläbi õigus asuda Eestisse elama. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid. Rahvuskuuluvusele avaldab mõju ka keskkond, kus kaebaja üles kasvas – ta sündis Venemaal, sai seal hariduse ja elab seal senini, tema emakeel on vene keel, ka tema isa, kes on elas aastatel 1969–1973 Eestis, ei ole eesti keelt rääkima õppinud ning on kaebajaga suhelnud vene keeles. Kuigi kaebaja isa on ennast pidanud eestlaseks, siis pigem oli ka selle puhul tegemist enesemääratlusega ning muud objektiivsed tunnused seda ei toeta. Kuna eesti keele oskus ei ole kaebaja vanavanemate kaudu edasi kandunud kaebaja isale ega seega ka kaebajale, siis ei ole võimalik väita, et kaebajat oleks kasvatatud eestluse vaimus. Kodus eesti keele kasutamine või mittekasutamine ja eesti keele oskuse lastele edasiandmine oli ka NSVLi ajal inimese vaba valiku küsimus.
4.3.See, et kaebaja on lapsepõlves Eestis viibinud ning kaebajal on ka sugupuus rahvuselt eestlasi, ei tähenda, et kaebaja ise on rahvuselt eestlane. Kaebajal ei ole olnud takistusi, et õppida eesti keelt ja kultuuri, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebaja on käinud Eestis vaid lapsepõlves ning seejärel alles elamisloa taotlust esitades.
5.Tallinna Halduskohus jättis 06.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.Kaebajat ei saa määratleda eestlasena, kellel on õigus saada tähtajaline elamisluba Eestisse elama asumiseks. PPA leidis õigesti, et kaebajat ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast ning ka täiskasvanuna ei ole ta omandanud eesti keelt ega Eestis elanud. Kaebaja esitatud dokumentidest tulenevalt võib kaebaja, samamoodi nagu tema isa, olla nii eestlane kui venelane. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Põhiseaduse (PS) § 36 lõikele 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end ise eestlasena, objektiivsete kriteeriumidena võivad kõne alla tulla eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu, kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus. Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne, kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga.
3(8)
3-23-429
5.2.Kaebaja sündis 1977. aastal ning Nõukogude Liidus määratleti sünnitunnistusel isiku rahvus automaatselt isa järgi. Sellegipoolest ei kasvatatud kaebajat kui rahvuselt eestlast. Eestlaseks saab pidada Eestist lahkunud isiku järeltulijaid, kelle vanavanemad ja vanemad või üks vanematest on eestlane ning keda on kasvatatud viisil, et isik vaatamata oma kodumaale tunneb, et ta on rahvuselt eestlane. Üksnes asjaolu, et kaebaja sünnitunnistusel ja sealt edasi abielutunnistusel on märgitud rahvuseks eestlane, ei veena kohut selles, et kaebaja määratleb end ise eestlasena. Asja materjalidest ja kaebaja selgitustest võib pigem järeldada, et kaebaja esivanemad on soovinud end siduda Venemaa ja vene rahvusega. Kaebaja mälestused Eestist seonduvad majandusliku olukorraga, kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks õpetatud ning ta tunneks eesti kultuurilugu, eesti keelt, tavasid jne.
5.3.PPA leidis õigesti, et keeleoskus on oluline näitaja eestluse hindamisel. Kohtuistungil, mida kaebaja soovis selleks, et tõendada oma eesti keele oskust, ei saanud kaebaja aru isegi eestikeelsest küsimusest, kas ta oskab eesti keelt. Paljasõnaline on kaebaja väide, et ta soovib end siduda Eestiga ning kasvatada lapsi Eesti patriootideks. Kaebaja soov Eestisse elama asuda tekkis pärast Ukraina sõja algust, mis viitab sellele, et tegelik põhjus Eestisse elama asumiseks seondub sooviga lahkuda Venemaalt sõja tõttu. Kui kaebaja oleks tundud Eestiga sidet, oleks ta kindlasti leidnud võimalusi Eestit täiskasvanuna külastada, kuid tegi seda pärast lapsepõlve alles nüüd seoses elamisloa taotluse esitamisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Vaidlustatud kohtuotsuses osundatud varasem kohtupraktika vajab muutmist, kuna ei põhine seadusel ega teeni eesti rahvuse säilimise huvi. Õigusaktid austavad inimese õigust rahvuslikule enesemääratlusele, nõudes üksnes sellekohase dokumendi esitamist. Vastupidine haldus- ja kohtupraktika põhineb ühe Eestis sündinud ja elava inimese 7-leheküljelisest artiklist välja nopitud üksikutel seisukohtadel. Seejuures on tähelepanuta jäetud osundatud artikli kokkuvõte: „Kellegi rahvusliku enesemääratluse tunnustamine sõltub otseselt sellest, kuidas ühiskond rahvuslikku identiteeti määratleb – kitsalt või avaralt. Selleks, et üleilmne Eesti ühiskond saaks kujuneda, on vaja avarat rahvusidentiteedi määratlust, sellist, mille kohaselt saab eestlaseks pidada kõiki, kes mingi tunnuse alusel ennast eestlasena määratleda soovivad.“
6.2.Rahvusgrupi (eestlased) väliseks tunnuseks on vaieldamatult eesti keele oskus, osalemine laulupidudel jms, kuid grupi tunnuseid ei saa automaatselt laiendada konkreetsele isikule. Kõik grupi liikmed ei pea olema ühesugused. Eeldus, et gruppi saavad kuuluda ainult samade väliste tunnustega indiviidid, viib rahvusgrupi hääbumisele. Rahvuslikku indentiteeti kandvat gruppi on võimalik säilitada ja laiendada, võimaldades gruppi kuuluda ka nendel inimestel, kes seda tegelikult soovivad ja kellel on selleks olemas peamine eeldus ehk vereliin. Halduskohtu soositud eestlaste rahvusliku identiteedi grupitunnuste samastamine üksikisiku tunnustega rikub sügavalt üksikisiku õigust otsustada, millisest rahvusest ta on. Inimesele, kes vastab rahvusgruppi kuulumise põhilisele eeldusele, milleks on pärinemine sama grupi vanemast, peab inimõigusest tulenevalt olema tagatud võimalus omandada soovi korral selle grupi teised tunnused ehk siinsel juhul tuleb kaebajale anda võimalus Eestis elada ning alles siis, kui kaebaja ka siinoleku aja jooksul ei omanda muid grupitunnuseid, saaks väita, et ta ei ole enesemääratlust teostanud eesmärgil, mis vääriks grupi tunnustust. Halduskohtu seisukoht, et inimene peab põhilised rahvusgrupi tunnused omandama enne grupiga ühinemist, on vastuolus õigusnormidega ega arvesta sellega, kas rahvusgrupi väliste tunnuste omandamine on mõistlik ja võimalik väljaspool gruppi, eriti mis puudutab keele omandamist. 4(8)
3-23-429
6.3.Kaebaja eesti keele oskusega seoses on halduskohus põhjendamatu tähtsuse omistanud kohtuistungil toimunule, kus kohus pöördus kaebaja poole eesti keeles ootamatult, millest kaebaja sattus segadusse – see on üheselt kuulda ka istungi helisalvestiselt. Lisaks oli kaebaja sisuliselt põgenik, elades kodu puudumisest tingituna juba ligi aasta jooksul pidevas stressis.
6.4.Halduskohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 arusaadavalt põhjendanud, miks ta on just seal viidatud nelja tõendi pinnalt teinud järelduse, et kaebaja võib olla nii eestlane kui venelane. Ka ei ole halduskohus selgitanud, miks jäävad tähelepanuta juba kaebuse punktis 6.2 osundatud vastuolud kahe dokumendi vahel kohtu viidatud neljast. Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et kaebaja määratles end eestlasena juba 30 aastat tagasi. Halduskohus on teinud suvalise järelduse, et kaebaja esivanemad on soovinud end siduda Venemaaga ja vene rahvusega. Asjakohatu on halduskohtu arutlus seoses sõjaga, sest isegi kui kaebaja tõesti otsustas lahkuda Venemaalt sõja tõttu, ei saa seda talle kuidagi ette heita ning see pole kuidagi seotud aastaid varem toimunud rahvusliku enesemääratlusega.
7.PPA esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused.
7.1.Erinevalt kaebaja seisukohast teenib väljakujunenud haldus- ja kohtupraktika eesti rahvuse säilimise huvi. Selle praktika kohaselt ei ole ainumäärav see, kuidas isik ennast ise määratleb või kellest põlvneb, vaid olulised on ka objektiivsed kriteeriumid, mis kogumis kas kinnitavad tähtajalise elamisloa taotleja rahvuselt eestlaseks olemist või mitte.
7.2.Kaebaja leiab õigesti, et kõik grupi liikmed ei pea olema ühesugused, ent tähtajalise elamisloa andmiseks ei ole piisav see, et apellant ise määratleb end rahvuselt eestlasena ja tema esivanemate seas on ennast rahvuselt eestlastena määratlenud isikuid, kui miski muu menetluse ajal ei kinnita seda, et tegemist oleks rahvuselt eestlasega. Vaidlustatud otsus ega halduskohtu otsus ei ole seejuures võtnud kaebajalt õigust määratleda ennast jätkuvalt rahvuselt eestlasena, samuti ei ole PPA võtnud kaebajalt õigust tulla Eestisse elama. Kui kaebaja soovib omandada rahvuselt eestlase tunnused elades samal ajal Eestis, siis tal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba alusel, millele ta vastab. Kaebaja loogika, et kõigepealt tuleb talle anda võimalus Eestis elada, ei põhine kehtival õigusel. Halduskohus osutas põhjendatult sellele, et tugev soov elada Eestis tekkis kaebajal alles pärast seda kui Venemaa alustas sõda Ukraina vastu. Lisaks märkis kaebaja halduskohtu istungil, et ei hakanud varem eesti keelt õppima, kuna teadis, et Eestis on palju inimesi, kes suhtlevad vene keeles.
7.3.Eestlasena määratlemise seisukohast on oluline perekonnasiseselt eestluse edasi andmine ja säilitamine. Kaebaja perekonnas ei ole seda tehtud ning kaebaja pole ka ise selle nimel pingutanud. On küll selge, et kaebaja on ennast pikka aega määratlenud rahvuselt eestlasena, ent ei ole tõendanud oma eestlust muul viisil ning kaebajat ei ole ka kasvatatud kui rahvuselt eestlast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuigi toimikus olevad tõendid kinnitavad, et kaebaja on end oma avaldustes määratlenud eestlasena ning vähemalt teataval ajal on end eestlasena määratlenud ka kaebaja isa, isapoolne vanaema ning viimase vanemad, ei ole see kaebaja kasvukeskkonda, tema kultuuri- ja keeletausta ning sotsiaalseid ja emotsionaalseid sidemeid puudutavate objektiivsete asjaolude pinnalt piisav, et käsitada teda eestlasena PS § 36 lõike 3 tähenduses.
9.Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 leidnud, et asjaolu, et kaebaja dokumentides on märgitud rahvuseks eestlane, ei veena selles, et kaebaja määratleb end ise eestlasena. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinse vaidluse lahendamiseks siiski vaja võtta 5(8)
3-23-429 seisukohta küsimuses, kas lugemaks, et isik on end eestlasena määratlenud, piisab isiku sellekohaste avalduste tegemisest näiteks dokumentide taotlemisel või tuleb rahvusliku enesemääratlusõiguse teostamise tuvastamiseks tuvastada ka teatavad objektiivsed rahvusidentiteedi tekkimist kinnitavad vastavad asjaolud. Alljärgnevatel põhjustel on halduskohus kaebuse õigesti rahuldamata jätnud ka juhul, kui sisustada rahvusliku enesemääratlusõiguse teostamist selliselt, et isik on end eestlasena määratlenud, kui ta on avaldanud, et ta tunneb end eestlasena.
10.Ringkonnakohus jääb varasemas kohtupraktikas võetud seisukohale, et PS § 36 lõikele 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end ise eestlasena ega ka sellest, et mõned tema eellastest on end määratlenud eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed asjaolud, mida tuleb hinnata kogumis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-184, punktid 10–11 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 15). Ringkonnakohtu hinnangul on eestlasena määratlemise seisukohast eelkõige oluline arvesse võtta kaebaja üleskasvamise ja edasise elukeskkonnaga seotud asjaolusid ja eelkõige seda, kas kaebaja kujunemisel on olnud roll eesti keelel ja kultuuril ning emotsionaalsetel ja sotsiaalsetel sidemetel Eestiga. Ringkonnakohus tõdeb kaebaja esitatud selgituste pinnalt, et kaebaja kujunemisel ei ole olnud eelviidatud asjaoludel kaalukat rolli.
11.Kaebaja on sündinud, kasvanud ja hariduse saanud Venemaal. Tema emakeel on vene keel. Eesti keelt ei ole kaebaja isegi mitte kõige elementaarsemal tasemel omandanud üheltki oma eellaselt (eelkõige isalt või isapoolselt vanaemalt) ega asunud seda õppima iseseisvalt. Kaebaja on selgitanud, et ka tema isa oskab eesti keeles üksikuid sõnu. Selle kohta, kas või mis tasemel valdas eesti keelt kaebaja Eestis elanud vanaema, puuduvad andmed, ent vanaemaga ei ole kaebaja eesti keeles suhelnud. PPA-le antud seletustes on kaebaja märkinud, et viibis lapsepõlves suviti Eestis vanaema juures. Ühtki tõendit, mis selle seletuse kahtluse alla seaks, ei ole. Samas selgitas kaebaja PPA-le, et viimati külastas ta Eestit 1990. aastal ning tal ei ole kontakte Eestis elavate sugulastega. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja isa või vanaema ei ole talle edasi andnud eestluse põhisisuks olevat keele- ja kultuuritausta ning kaebajal ei ole olnud ega ole tugevaid emotsionaalseid või sotsiaalseid sidemeid Eestiga. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja esile toodud asjaoludel ei ole teda kasvatatud kui eestlast ning ta ei ole ka ise kogu oma täiskasvanuea jooksul teinud midagi selleks, et luua Eesti või eestlastega sedavõrd tihedaid sidemeid, et saaks rääkida tema lõimumisest eestlaste kogukonnaga. Selle põhjused, näiteks väidetav rahaline kitsikus, mis takistas Eesti külastamist pärast 1990. aastat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul olulised. Oluline on, et kaebajal ei tekkinud tihedat sidet Eesti, eesti keele ega eesti kultuuriga ei lapsepõlves ega ka hiljem. Neil asjaoludel ei kanna kaebaja eesti rahvuslikku identiteeti ning tema rahvuslik enesemääratlus on deklaratiivne. Selle poolest erineb kaebaja olukord selgelt väliseesti kogukondadesse kuulunud inimeste omast, kellele nende vanemad andsid vähemalt teataval määral edasi eesti keele oskuse ja eesti kultuuritraditsioonid.
12.Halduskohus on põhjendatult seadnud eesti rahvusliku identiteedi seisukohast olulisele kohale eesti keele, viidates seejuures. ME seisukohale, et eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt. Apellatsioonkaebuses on kaebaja küll kritiseerinud eelnimetatud seisukohta, ent ei ole osutanud ühelegi vähemalt samavõrd autoriteetsele allikale, mis selle seisukoha ümber lükkaks. Kaebaja leiab õigesti, et E seisukohal ei ole õigusnormi kvaliteeti, ent sellist kvaliteeti ei ole halduskohus siinsel juhul ega kohtud varasemas kohtupraktikas sellele ka omistanud. Sellegipoolest ei ole kuidagi välistatud sellele tuginemist õigusnormi – siinsel juhul PS § 36 lõike 3 – tõlgendamisel. Seevastu ei saa selle kohta, keda lugeda eestlaseks, teha mingeid järeldusi Vabariigi Valitsuse 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ §-st 25. Viidatud normis on sätestatud, millised tõendid peab isik taotluse esitamisel esitama, ent see ei piira kuidagi haldusorgani uurimiskohustust (vt. 6(8)
3-23-429 selle kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-492) ega PS § 36 lg 3 tõlgendusvõimalusi.
13.Olukorras, kus kaebaja kasvas Venemaal perekonnas, kus ema on venelane ning isa, kuigi end eestlasena määratlenud, ei osanud eesti keelt ega andnud keeleoskust ja isegi mitte huvi eesti keele vastu edasi kaebajale, saaks kaebajat PS § 36 lg 3 tähenduses eestlasena käsitada eelkõige juhul, kui tema edasisest elukäigust nähtuks, et ta on vähemalt asunud looma kontakte Eestiga, õppinud eesti keelt, külastanud Eestit sagedamini kui mõnikord turistina või osalenud eestlaste kogukonna tegemistes. Selliseid asjaolusid kaebaja esitatud selgitustest ei nähtu. Kaebaja on piirdunud eesti rahvuse deklareerimisega oma dokumentides, ent kuivõrd tema kujunemisel ei ole eesti keelel ja kultuuril olnud olulist rolli, ei ole sellised deklaratsioonid piisavad selleks, et teda saaks lugeda eestlaseks, kellel on õigus asuda Eestisse vastavalt PS § 36 lõikele 3.
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PS § 36 lõikele 3 senises kohtupraktikas antuga võrreldes laiem tõlgendus on eesti rahvuse säilimise huvides. Kahtlemata on vaja teha pingutusi eesti rahvuse püsimajäämiseks, mis eelkõige nõuab eesti keele rääkijate hulga hoidmist ja eesti kultuuri levitamist, ent see vajadus ei nõua PS § 36 lõike 3 tõlgendamist viisil, et Eestisse asumise õigust tuleb jaatada kõigi nende inimeste puhul, kellel kas põlvnemisest või rahvuslikust enesemääratlusõigusest tulenevalt on soov Eestisse elama asuda. PS § 36 lg 3 eesmärk on anda võimalus asuda Eestisse inimestel, kes hoolimata välismaal elamisest, sh välismaal sündimisest ja kasvamisest, on jätkuvalt edasi kandnud eesti keelt ja/või kultuuritraditsioone. Osutatud sätte mõte on niisiis lubada muid tingimusi arvestamata Eestisse asuda inimestel, kes oma faktilise päritolu ja sotsiaalsete suhete, kasvukeskkonna ja kultuuritausta poolest on eestlased, mitte aga anda tingimata samasugune võimalus neile, kellel objektiivsetest asjaoludest tulenevalt sellist rahvuslikku identiteeti mistahes põhjustel tekkinud ei ole. Niisiis ei saa nõustuda kaebaja lähenemisviisiga, et kaebaja suhtes tuleks PS § 36 lõiget 3 kohaldada selleks, et ta saaks Eestisse elama asudes hakata alles omandama põhilisi eesti rahvusgrupi tunnuseid.
15.Rahvuskuuluvuse deklareerimine, nagu ka eestlasest põlvnemine, on elemendid, mis on esmaseks lähtekohaks selle tuvastamisel, kas inimene on eestlane või mitte, ent ainuüksi neist elementidest eestluse jaatamiseks ei piisa, kui inimese kujunemislugu alates lapsepõlvest kuni ajani, mil ta soovib tugineda PS § 36 lõikele 3, seda ei toeta. Eeltoodud põhjustel ei saa ringkonnakohus nõustuda kaebaja seisukohaga, et rahvuslikku identiteeti kandvasse gruppi kuulumise esmaseks eelduseks on vereliin. Väär on seejuures kaebaja väide, et halduskohtu lähenemisviis rikub üksikisiku õigust otsustada, millisest rahvusest ta on. Vaidlustatud otsus ei takista kuidagi kaebajat pidamast end eestlaseks ja seda kõikvõimalikes kohtades deklareerimast. Isiku subjektiivne enesemääratlus ei ole aga PS § 36 lg 3 sätestatud õiguse tekkimise vääramatuks aluseks.
16.Viimaks ei nõustu ringkonnakohus ka kaebaja etteheitega, et halduskohus on lubamatult leidnud, et kaebaja huvi Eestisse asumiseks on seotud Venemaa sõjalise agressiooniga Ukraina vastu. Mõistagi ei ole sellel, miks kaebaja soovib lahkuda Venemaalt, mingisugust seost sellega, kas kaebajat saab käsitada eestlasena PS § 36 lg 3 tähenduses või mitte. Halduskohtu viide sõjale on aga asjakohane sellest aspektist, et kaebajal – kes viibis enda väitel Eestis viimati 1990. aastal (13-aastasena) ning külastas seejärel Eestit lühiajaliselt alles 2022. aastal (olles 45-aastane) ja sedagi peamiselt elamisloa taotlemise eesmärgil – ei tekkinud kogu eelneva täiskasvanuea jooksul mitte mingisugust reaalses tegevuses väljenduvat huvi Eestisse asumise, Eesti külastamise, Eestis elavate inimestega või eesti kultuuriga kontaktide loomise vastu. Seegi kinnitab järeldust, et kaebajal ei kanna ega ole kandnud eesti rahvuslikku identiteeti.
17.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 ja võttes arvesse, et vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7(8)
3-23-429 (allkirjastatud digitaalallkirjaga)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.