3.Kohustada Finantsinspektsiooni otsustama Finantsinspektsiooni kodulehel K.T kohta 27.03.2024 avaldatud hoiatusteate avaldamise lõpetamine ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest käesolevas haldusasjas.
4.Tühistada Finantsinspektsiooni 27.05.2024 vaideotsus nr 4.1-1/81.
Mõista Finantsinspektsioonilt K.T kasuks menetluskuludena välja riigilõiv summas 10 eurot (käibemaksuta) ja lepingulise esindaja kulud summas 2223,45 eurot (käibemaksuga). Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.12.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Finantsinspektsioonile (vastustaja) laekus jaanuaris 2024 kaebus kodulehe XXX kohta, mille kaudu väidetavalt antakse eraisikutele laenu.
2.Vastustaja tutvus XXX kodulehega ja pidas põhjendatuks pöörduda 21.02.2024 päringuga K.T (kaebaja) poole selgituste saamiseks (dtl 9-10). Vastustaja palus kaebajal lisaks õiguslikele selgitustele esitada: 1) täpne kirjeldus kodulehe XXX vahendusel osutatavatest teenustest, mh kõik asjakohased dokumendid; 2) hinnangu teenuse kooskõla kohta krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KVAS) ja teiste asjakohaste õigusaktidega ning 3) andmed isikute kohta, kellele on laenu
3-24-1899 väljastatud. Samuti osundas vastustaja, et vastavalt finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 54 3 lõikele 1 võib Finantsinspektsioon avaldada hoiatusteate ning osundas ka karistusseadustiku (KarS) § 372 lõikele 2, mille kohaselt on tegevusloata tegutsemine kuritegu.
3.Kaebaja esitas 28.02.2024 vastuse (dtl 11-12), mille kohaselt ta ei paku otseselt mingit teenust, vaid annab eraisikuna teistele isikutele lihtsalt laenu (väikestes summades). Kodulehekülg sai kaebajal loodud selleks, et võimaldada otsest suhtlust klientidega, kuna laenu võtta soovivate isikutega suhtlus sotsiaalmeedia kanalites (nt FB vastavates väikeste laenude gruppides) on kurnav ja aeganõudev. Samuti märkis kaebaja, et tema hinnangul ei vaja selline tegevus tegevusluba, kuna tegemist ei ole tema peamise majandustegevuse ja tulu teenimise allikaga. Samuti edastas kaebaja andmed kolme kuu kohta (perioodil 03.12.2023-28.02.2024), millal sõlmiti eraisikutega seitse kliendilepingut (dtl 89-165).
4.Vastustaja avaldas 27.03.2024 oma kodulehel hoiatusteate (dtl 13), mille sisuks oli hoiatada avalikkust kaebaja eest, kes ilma tegevusloata väljastab krediiti.
5.Kaebaja esitas 23.04.2024 vastustajale vaide, mille kohaselt kaebaja ei tegele tegevusloata krediidi andmisega ning on veel mitmeid teisigi isikuid, kes sedalaadi laene annavad, mistõttu on ebavõrdse kohtlemisega tegu, kui tema kohta tehti hoiatusteade.
6.Vastustaja tegi 27.05.2024 vaideotsuse, millega jättis kaebaja poolt esitatud vaide rahuldamata.
7.Kaebaja esitas 26.06.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 10.07.2024 määrusega menetlusse nõudes Finantsinspektsiooni 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks, 27.05.2024 vaideotsuse nr 4.1-1/81 tühistamiseks ning Finantsinspektsiooni kohustamiseks lõpetama vastustaja kodulehel 27.03.2024 hoiatusteate avaldamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
8.Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt alljärgnevatel põhjustel. 8.1 Kaebajale ei ole teada ükski õiguslik alus, millest tulenevalt saaks hoiatusteate avaldamist õiguspäraseks pidada. Järelikult toimis vastustaja hoiatusteate avaldamisel õigusvastaselt. Hoiatusteate avaldamine ei ole FIS § 543 lg-ga 1 kooskõlas ega ole ka proportsionaalne ja võrdse kohtlemise põhimõtteid järgiv haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 2 mõistes. 8.2 Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et hoiatusteate võib avaldada ka üksnes õigusaktidele mittevastava tegevuse kahtluse korral, kuid kaebaja hinnangul ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja tegeleks tegevusloata finantsteenuse pakkumisega ning millest selline kahtlus üldse tuleneb. Vastab tõele, et kaebaja tegeles lühikest aega (03.12.202328.02.2024) laenu andmisega ning andis laenu seitsmele erinevale füüsilisele isikule kokku summas 837,67 eurot. 8.3 KAVS ega muud seadused ei täpsusta, millise summa laenamisest muutub raha laenamine loakohustuslikuks tegevuseks. Vastustaja ise on piiri oma kodulehel defineerinud järgmiselt: „Kui füüsilisele isikule on tarbijakrediidi andmine muutunud tema peamiseks majandustegevuseks ja tulu teenimise allikaks, tuleb luua äriühing ning taotleda Finantsinspektsioonilt krediidiandja tegevusluba. Ehk krediidiandja tegevuse tunnuste olemasolu korral peab vastavalt KAVS § 10 lõike 1 kohaselt olema juriidilisel isikul tegevusluba.“. Krediidi andmine ei olnud kaebaja peamine majandustegevus ja tulu teenimise allikas. Selle tõendamiseks esitas kaebaja vastustajale oma 2023. a tuludeklaratsiooni, millest nähtub, et kaebaja on teeninud 2023. aastal tulu 17 172,20 eurot. 2023. a laenulepingutelt intressina teenitud tulust moodustab vaid minoorse fraktsiooni kaebaja tuludest. Kõigi lepingute pealt kokku on see 400 eurot intressituluna. Seega ei saa kuidagi öelda, et laenamisest saadav tulu moodustas kaebaja teenitud tuludest peamise osa. Seda pole 2(9)
3-24-1899 vastustaja vaideotsuses ka analüüsinud. Pole ka oluline, et kaebaja sõlmis laenulepingud mitme isikuga. 8.4 Isegi kui kaebaja tegevus kvalifitseeruks krediidi andmiseks, siis krediiti anti sedavõrd väikeses ulatuses, et tegemist ei olnud loakohustusliku tegevusega ning vastustajal ei oleks saanud selles osas ka kahtlust tekkida. Kaebaja ei andnud direktiivi 2008/48/EÜ mõistes ka krediiti oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames. 8.5 Vastustaja pöördus kaebaja poole ning kaebaja selgitas, et kuigi ta on tegelenud laenude andmisega, siis see ei ole moodustanud peamist osa kaebaja sissetulekust. Seega pole tegemist loakohustusliku tegevusega. Seega ei saa kaebaja puhul ka tõusetuda põhjendatud kahtlust, et kaebaja osutab tegevusloata finantsteenust või tegeleks muu FIS § 2 lg-s 1 nimetatud õigusvastase tegevusega. Seega ei saa pidada põhjendatuks vastustaja seisukohta, et kaebaja puhul on jätkuvalt ohuks, et kaebaja ei ole mõistnud oma tegevuse seadusvastasust, kuna kaebaja ei ole midagi seadusvastast teinud. 8.6 Vastustaja etteheide, et laenulepingud sisaldasid kõrgeid intresse ja leppetrahve, kaebaja hinnangul ei päde. Intressid ja lepingutasud on mõeldud kaebaja kulude katmiseks (lepingute koostamised, taustauuringud). Kaebaja pidi ka arvestama, et laenusaajad oma kohustusi ei täida ning kaebajal tuleb kohtusse pöörduda. Suuremate laenude puhul ei oleks keegi olnud nõus selliseid intresse tasuma. Kaebaja poolt laenatud summad olid aga väikesed. 8.7 Hoiatusteate avaldamine on ebaproportsionaalne. Kaebaja on faktiliselt andnud laene vaid 837,67 eurot ning seda kõigest seitsmele isikule. See tähendab, et kaebaja andis ühes kuus laenu 2,5 isikule. Sellises olukorras ei saa riigi poolt kaebaja n.ö häbiposti riputamist pidada proportsionaalseks meetmeks. Kaebaja lõi kodulehe selleks, et säästa laenude andmisel aega. Kohane ei ole vastustaja väide, et koduleht nägi hea ja struktureeritud välja. Nimetatu ei muuda kaebajat „professionaalseks“. 8.8 Kaebaja teab mitmeid isikuid, kes reklaamivad end erinevates Facebook-i laenukommuunides ning annavad kolmandatele isikutele laenu, aga tunduvalt suuremas mahus. Nende isikute kohta pole vastustaja koduleheküljel avaldatud aga ühtegi hoiatusteadet. Kaebaja hinnangul nähtub sellest kaebaja ebavõrdne kohtlemine. Kui kaebaja oleks samad laenulepingud Facebooki grupis sõlminud, siis poleks vastustaja tõenäoliselt hoiatusteadet avaldanud. 8.9 Kaebaja lõpetas oma tegevuse koheselt, kui ta sai hoiatusteatest teada, s.o kaebaja pani kodulehekülje kinni. Seejuures ei edastanud vastustaja kaebajale hoiatusteadet, vaid kaebaja sai sellest juhuslikult teada oma nime „guugeldades“. Vastustaja oleks kaebaja tegevuse lõpetamise kohta võinud ka ise teavet koguda. Vastustaja seisukoht
9.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. 9.1 Hoiatusteade erineb tavapärasest toimingust seeläbi, et seadusandja on osalt kitsendanud haldusorgani diskretsiooni FIS erikorra kehtestamisega, mistõttu peab hoiatusteade olema kooskõlas ka FIS vastava erikorraga. FIS § 6 lõige 13 ja § 54 3 lõige 1 kitsendavad vastustaja õigust hoiatusteate avaldamisel. Käesoleval juhul on hoiatatud tegevusloata krediidi väljastamise eest, mis on reguleeritud KAVS-ga, ehk hoiatus puudutab tegevusloata finantsteenuse pakkumist (krediidiasutuste seaduse (KAS) § 6 lg 1 p 2) ja on seeläbi lubatav. Samuti on Finantsinspektsioonile jäetud lai diskretsioon hoiatuse avaldamisel, ehk lubatud on avaldada hoiatus nii juhul, kui rikkumine on juba tuvastatud, kui ka juhul, kui selleks on olemas kahtlus. 9.2 Käesoleval juhul on vastustaja pidanud vajalikuks hoiatada avalikkust kaebaja eest oma hoiatusteadete portaalis. Hoiatuse sisuks on rikkumine või selle kahtlus tegevusloata krediidi andmise näol. Välja on toodud koduleht, mille vahendusel rikkumine on toime pandud ja isik, kes on rikkuja. Kuna võimaliku rikkumise on toime pannud füüsiline isik, avaldati tema kohta teda identifitseerivad andmed (nimi ja isikukood). 3(9)
3-24-1899 9.3 FIS § 543 lõike 2 kohaselt Finantsinspektsioon võib, aga ei pea enne hoiatusteate avaldamist tegema päringu isikule, kes on õigusrikkuja või keda inspektsioon peab õigusrikkujaks. Sellele vaatamata pöördus vastustaja 21.02.2024 päringuga kaebaja poole selgituste saamiseks. Kaebaja andis vastuse 28.02.2024, ehk enne kui hoiatusteade avalikustati. Kaebaja vastusest nähtus üheselt, et ta väljastab eraisikutele krediiti, on seda teinud lühikese perioodi jooksul juba seitsmel korral ning kasutab selleks professionaalset kodulehte XXX Seega oli hoiatusteate avaldamine seaduslik meede. Kaebajale on antud ka võimalus oma seadusvastast käitumist põhjendada. Seega on vaidlustatud hoiatusteate avaldamine vastaval kujul olnud formaalselt seaduspärane. 9.4 Ei ole vaidlust selles, et kaebaja on andnud perioodil 03.12.2023-28.02.2024 krediiti seitsmele tarbijale. KAVS § 5 lõikes 1 puudub kriteerium, et krediidi andmine peab olema isiku „peamine“ majandustegevus ja tulu teenimise allikas. Nimetatule ei ole vastustaja osundanud ka vaiet lahendades. Seega ei oma tähtsust, kas kaebaja peamine majandustegevus ja tulu teenimise allikas on seotud krediidi andmisega või mitte. Oluline on KAVS mõttes, et tarbijale krediidi andmise näol on tegemist majandus- või kutsetegevusega. 9.5 Vastustaja tuvastas, et tarbijatele on antud krediiti, krediidi eest on lepitud kokku intress, sõlmitud on vastavasisulised krediidilepingud, mis vastavad tavapärastele (professionaalsetele) krediidi andmise suhetele, kaebaja kasutab erialast selleks loodud keskkonda, et hõlbustada krediidi andmist, lühikese perioodi jooksul on seda tehtud seitsmel korral, kaebaja teenib krediidi väljastamisest tulu. Vastustajale on ka laekunud kaebus osutatud teenuse seaduspärasuse kohta. Sõlmitud laenulepingud on arvestatava tulususega konkreetse laenusumma arvestuses, rikutud on krediidi kulukuse määra (02.07.2024 seisuga 49,95%). 9.6 Kõik kogumis viitab sellele, et kaebaja väljastab majandus- ja kutsetegevuses tarbijatele krediiti ja on KAVS § 5 lõike 1 kohaselt krediidiandja ning vajab selleks tegevusluba KAVS § 10 lõike 1 tähenduses. Nimetatu on kooskõlas KAVS aluseks oleva hüpoteekkrediidi direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ) artikkel 3 punktiga b. Seega ei ole krediidiandja määratlemisel oluline, kas teenitav tulu on isiku peamine tulu teenimise allikas. Oluliseks tunnuseks on tegutsemine vastava majandus- ja kutsetegevusega. Oluline on viidata ka KAVS eelnõu (795 SE) seletuskirja lk-le 16 ja Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-2-1-66-14 (p 16), mis selgitab, mida peetakse VÕS tähenduses silmas majandus- ja kutsetegevuse all. 9.7 Kaebaja osundatu, nagu annaks Finantsinspektsiooni 15.04.2021 märgukiri kaebajale õiguse seadust rikkuda, on eksitav. Märgukirjal ei ole õiguslikku jõudu ja tegu on selgitustega erinevate juhtumite valguses, mis Finantsinspektsioonile enne seda juhtumit olid jõudnud. Finantsinspektsioon on ka kirjas rõhutanud, et tegevusloa vajadust peab isik ise hindama ja see on igal kaasusel erinev. See, et märgukiri kasutab sõna „peamine“ majandustegevuse ees ei vähenda vastava lause järgmist osa, ehk „tulu teenimise allikat“. On üheselt selge, et kaebaja teenus on muutunud tulu teenimise allikaks ja äritegevuseks, mis vajab tegevusluba. Seega on selge, et kaebaja tegevus vastas KAVS § 5 lõike 1 tunnustele. 9.8 Hoiatusteade on proportsionaalne meede. Tegemist on ainsa meetmega, mis on võimalik valida, kui on tuvastatud tegevusloata tegevus. Hoiatusteade on väga lakooniline oma sisus, riivates kaebaja õigusi vaid viisil, et osundab kaebaja tegevusele. Avalikkusel on õigus teada, kui sedalaadi teenust ostes krediidiandjat valivad. 9.9 Hoiatuse tegemine on oluline ja see teenib selgelt avalikkuse huve, kuna tegevusloa kohustus tagab kontrolli krediidi andmise üle. Kaebaja antud laenudest nähtub selgelt, et kaebaja ei arvesta elementaarsete nõuetega, ehk vastutustundliku laenamise põhimõttega, ega krediidi kulukuse arvestamise nõuetega laenu andmisel. Sellisest õigusvastasest laenu andmisest on kohane hoiatada avalikkust. See, et on ka võimalikke teisi KAVS nõuete rikkujaid, ei too kaasa ebavõrdset kohtlemist. 9.10 Vaie on lahendatud õigesti.
KOHTU PÕHJENDUSED
4(9)
3-24-1899
10.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud.
11.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja on loonud veebikeskkonna XXX (dtl 76-88) ning on nimetatud veebikeskkonna kaudu pakkunud eraisikuna tasu eest laenu. Puudub vaidlus ka selles, et kaebaja on perioodil 30.12.2023 kuni 28.02.2024 sõlminud seitsme isikuga laenulepingud (dtl 89-165) ning andnud nende alusel erinevatele isikutele intressiga laenu kokku summas 837,67 eurot ning teeninud krediidi andmiselt intressitulu. Pooled vaidlevad selle üle, kas sellise perioodi jooksul ning sellises kogusummas laenu andmisel on kaebaja käsitletav krediidiandjana KAVS § 5 lõike 1 tähenduses, st isikuna, kes annab oma majandus- ja kutsetegevuses tarbijatele krediiti. Juhul, kui vastus nimetatud küsimusele on jaatav, siis vajab selline tegevus KAVS § 10 lõike 1 järgi tegevusluba ning vastustaja on põhjendatult avaldanud hoiatusteate. Kaebaja leiab, et kuivõrd krediidi andmine ei ole kaebaja peamine majandustegevus ja tulu teenimise allikas, siis ei vajanud selline tegevus tegevusluba ning hoiatusteate avaldamine ei olnud põhjendatud. Seega juhul, kui käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei ole kaebaja tegevus käsitletav krediidi andmisena, siis puudus vastustajal alus avaldada oma kodulehel 27.03.2024 FIS § 543 lg 2 alusel hoiatusteadet (dtl 13), mille sisuks oli hoiatada avalikkust kaebaja eest, kes ilma tegevusloata väljastab krediiti.
12.Hoiatusteate avaldamine on vaadeldav toiminguna HMS § 106 lg 1 mõistes. Kuna toiming riivab kaebaja õigusi avaldades mõju tema mainele, siis peab sellisel toimingul olema õiguslik alus (HMS § 107 lg 1). Kaebaja ongi kaebuses tuginenud esmalt väitele, et toimingul puudub õiguslik alus. Kohus nimetatud käsitlusega ei nõustu.
13.Riigikohus on oma 28.01.2021 lahendis haldusasjas nr 3-19-885 (p-d 13 ja 14) analüüsinud nimetatud vaidluse esemeks olnud toimingu tegemise ajal kehtinud FIS § 2 lg 1 sõnastust ning on leidnud, et Finantsinspektsiooni pädevuses olev finantsjärelevalve FIS § 2 lg 1 mõttes hõlmab järelevalvet kõigi tegevuste üle, mida selles sättes nimetatud seadused reguleerivad, ja seda sõltumata formaalsete eelduste täidetusest, nt loanõude järgimisest. Krediidi andmisele ja vahendamisele pole sellest põhimõttest erandit tehtud. FIS § 2 lg-s 1 loetletud seaduste hulgas on KAVS, mis reguleerib krediidi andmist ja vahendamist ning järelevalvet kõigi krediidiandjate ja vahendajate tegevuse üle (KAVS § 1 lg 1). KAVS §-d 3-6 reguleerivad krediidi andmist ja vahendamist. Finantsinspektsioon on teate andmisega teavitanud, st on sisuliselt leidnud, et kaebajad osutavad KAVS § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 kohast krediidi andmise ja vahendamise teenust. KAVS § 5 lg-s 1 ja § 6 lg-s 1 sätestatud krediidiandja ja -vahendaja mõisted on seotud tegutsemisega krediidi andmise valdkonnas, mitte tegevusloa olemasoluga. Seda järeldust toetab ka KAVS § 2, mis räägib seaduse kohaldamisalast ega maini tegevusluba. KAVS § 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab aga krediidiandjana ja -vahendajana tegutsemiseks olema tegevusluba. Krediidi andmine või vahendamine tegevusloata on keelatud. Finantsinspektsiooni teates on avalikkuse tähelepanu juhitud sellele, et /.../ puudub tegevusluba tarbijatele krediidi andmiseks. Kolleegiumi arvates ei sõltu see, kas isik on finantsjärelevalve subjekt, formaalse loa olemasolust – kui tegevusluba on vastava teenuse pakkumiseks seaduse järgi nõutav, siis on seda teenust ilma loata pakkuv isik igal juhul järelevalve subjekt. Kolleegium selgitas järgnevalt, analüüsides tol ajal kehtinud õiguslikku regulatsiooni, et mõistab tarvidust võimalikult vara teavitada Eesti avalikkust ja tarbijaid põhjendatud ohust ka enne järelevalvemenetluse lõppu. Finantsjärelevalve hõlmab kogu FI tegevust selle raames (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). Kuigi KorS ei kohaldu ja FIS selliste hoiatusteadete avaldamist ei võimalda, ei ole kolleegium veendunud, et seadusandja tahtis välistada klientide ja investorite hoiatamist ning ohu korral teavitamist järelevalvemenetluse kestel. Samuti ei ole kolleegium kindel, et konfidentsiaalsuse eesmärgid ohust teavitamise vajaduse puhul, kus määravaks võib saada muu hulgas hoopis ohu kohta infot andnud allikate kaitse, on samad, mis järelevalvemenetluses nt toimikule ligipääsu ja range ametisaladuse kaitsmise kohustuse korral. Seetõttu juhib kolleegium 5(9)
3-24-1899 seadusandja tähelepanu sellele, et kui seaduses on lünk, siis tuleb täiendada teabe avaldamise aluseid FIS-is, luues nii hoiatusteate avaldamisele õigusliku aluse (p 26).
14.Nimetatud lünk seaduses on praeguseks parandatud ning 30.06.2021 jõustunud FIS § 543 lg 1 sätestab, et inspektsioon võib avalikkust hoiatada tegevusloata finantsteenuse pakkumise või muu FIS § 2 lg-s 1 nimetatud õigusaktile mittevastava tegevuse või selle kahtluse korral. Seega on seadusandja vastava õigusliku regulatsiooni kehtestanud ning hoiatusteate avaldamine oli kehtiva õigusega kooskõlas, s.o toimingu tegemisel oli õiguslik alus.
15.Vastustaja on pidanud vajalikuks hoiatada avalikkust kaebaja eest oma hoiatusteadete portaalis. Käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga on hoiatusteade jätkuvalt aktiivne. Hoiatusteate sisuks on rikkumine või selle kahtlus tegevusloata krediidi andmise näol. Teate avaldamise eesmärk on tagada, et vastav info jõuaks vajadusel võimalikult laia auditooriumini.
16.Vastustaja on FI § 543 lg 2 kohaselt küsinud kaebajalt enne teate avaldamist oma 21.02.2024 päringuga (dtl 9-10) selgitusi vastustaja poolt tuvastatud asjaolude kohta ning kaebaja on vastustajale avaldanud teabe laenulepingute kohta, mille olemasolu ja tingimuste osas pooled ei vaidle. FI seletuskirjas (380 SE) on selgitatud, et kuigi informatiivsed meetmed on oma olemuselt suunatud pigem ohtude ennetamisele, võib teate avaldamisega kaasneda teinekord tuntavaid põhiõiguste riiveid. Kui teavitamise kohal on olemas reaalne riiveoht, tuleb arvestada HMS § 40 lõikes 2 sätestatut. Seega on vastustaja andnud enne haldusakti andmist kaebajale võimaluse asjaolude osas oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, st haldusmenetluses ei ole rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud.
17.KAVS 3 kohaselt on krediidi andmine KAVS tähenduses võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lõigetes 1 ja 2 nimetatud krediidi andmine /.../ sealhulgas krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike toimingute tegemine oma nimel ja arvel. KAVS § 5 lõike 1 kohaselt on krediidiandja KAVS-i tähenduses ettevõtja, kelle majandus- või kutsetegevuseks on tarbijatele krediidi andmine. KAVS § 2 lõike 3 järgi on tarbija VÕS § 1 lõikes 5 nimetatud isik. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
18.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et KAVS § 5 lõike 1 kohaselt on krediidi andjaks üksnes ettevõtja, kelle peamiseks majandustegevuseks ja tulu allikakaks on krediidi andmine. Sätte sõnastus sellist lisakriteeriumi ei sätesta. Samuti ei kinnita kaebaja tõlgendust ka KAVS seaduseelnõu seletuskiri (795 SE). Seega ei pea sätte tähenduses krediidi andmine olema kaebaja peamiseks majandustegevuseks, et selline tegevus kvalifitseeruks krediidi andmiseks KAVS § 3 tähenduses ja kaebaja KAVS § 5 lg 1 järgi krediidi andjaks. KAVS järgi on üksnes oluline, et tarbijatele krediidi andmise näol on tegemist majandus- või kutsetegevusega.
19.Nimetatud käsitlus on kooskõlas KAVS regulatsiooni aluseks oleva hüpoteekkrediidi direktiiviga (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL), mille artikkel 3 punkti b kohaselt on krediidiandja füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda krediiti oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames. Direktiiv sätestab otsesõnu erandid, milliste puhul direktiivis toodud põhimõtteid ei kohaldata. Selliste juhtumitega ei ole käesoleval juhul tegemist. Seega ei ole ka direktiivi järgi isiku määratlemisel krediidiandjana tähendust, kas krediidi andmine on isiku peamiseks majandustegevuseks ja kas teenitav tulu on isiku peamine tulu allikas. Ka KAVS eelnõu 795 SE seletuskirjas (lk 16) on selgitatud, et : „Näiteks nii hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punkti 2 kohaselt kui ka tarbijakrediidi direktiivi kohaselt on krediidiandja füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda direktiivis sätestatud krediiti oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames. Seega on krediidiandjana käsitatavad kõik äriühingud, kellel selline tegevus on lubatud ja kes annavad oma majandus- ja kutsetegevuse raames krediiti tarbijale. /.../ Kui aga krediidi andmine on ettevõtja tegevusala, on vajalik sellel tegutsemiseks vastavalt käesolevale eelnõule ja äriseadustiku § 4 lõikele 2 tegevusluba ning tegevusloata tegutsemine on keelatud.“. Riigikohus on oma 30.09.2014 lahendis haldusasjas nr 36(9)
3-24-1899 2-1-66-14 (p 16) selgitanud, mida tuleks kontrollida füüsilise isiku poolt laenu andmisel ja selle seostamisel tarbijakrediidi direktiiviga. Nimetatud lahendis selgitas Riigikohus, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume, nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. /.../ Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused.
20.Kohus märgib esmalt, et asjaolu, et Finantsinspektsiooni kodulehel on avaldatud ekslik selgitus, mis selgitab, et krediidi andmine on loakohustuslik tegevus üksnes siis, kui tarbijakrediidi andmine on muutunud isiku peamiseks majandustegevuseks ja tulu teenimise allikaks, ei saa muuta seaduse sõnastust ja seadusandja tahet, mida on avatud KAVS seletuskirjas (795 SE). Sellisel vastustaja kodulehel avaldatud selgitusel ei ole õiguslikku jõudu. Vastavale asjaolule juhtis vastustaja kaebaja tähelepanu juba vaidemenetluses. Seega ei ole praegusel juhul õiguslikku tähendust sellel, kas krediidi andmine on olnud kaebaja peamiseks majandustegevuseks ja tulu teenimise allikaks. Hoiatusteate avaldamise eeldusena pidi vastustaja tuvastama, et kaebaja on andnud krediiti oma majandustegevuse raames. Kohus leiab, et kaebaja tegevus krediidi andmisel vastab eelpool viidatud Riigikohtu lahendis toodud kriteeriumitele ning on käsitletav kaebaja majandustegevusena.
21.Vastustaja on menetluses tuvastanud, et kaebaja on andnud tarbijatele krediiti; krediidi eest on lepitud kokku intress; sõlmitud on vastavasisulised krediidilepingud, mis vastavad laenulepingute tunnustele; kaebaja kasutab krediidi andmiseks erialaselt loodud kodulehte, et hõlbustada krediidi turustamist ja selle andmist; kolme kuu jooksul on kaebaja andnud krediiti seitsmel korral ja erinevatele isikutele, kes kohtuistungil väljendatu kohaselt ei olnud kaebaja sõbrad ega tuttavad, vaid võõrad; kaebaja teenib väljastatud krediidilt tulu. Seega on kohtu hinnangul täidetud tingimused, mille põhjal saab kaebaja poolset tegevust lugeda krediidi andmiseks kaebaja majandustegevuses. Kaebaja on sõlminud seitse lepingut tema jaoks tundmatute isikutega üksnes kolme kuu pikkuse perioodi jooksul ning teeninud nimetatud tegevusega kaebaja enda väidetu kohaselt tulu 400 eurot. Kaebaja on krediidi pakkumiseks loonud kodulehe, millel oli huvitatud isikutele avaldatud informatsioon krediidi saamise tingimuste kohta. Asjaolu, et kaebaja lõpetas oma väidete kohaselt tegevuse kohe peale hoiatusteate avaldamisest teda saamist (vastustaja ei ole nimetatud väidet ümber lükanud) ei muuda hinnangut kaebaja tegevusele hoiatusteate avaldamise eelselt. Samuti võib asjaolu, et kaebaja poolt väljastatud laenude maht ületas üksnes pisut 800 euro piiri, olla tingitud sellest, et kaebaja sai teada hoiatusteate avaldamisest ja lõpetas oma väidete kohaselt krediidi andmise. Oluline ei ole mitte krediidi kogusumma, vaid tegevuse spetsiifika – nimetatud summat ei antud krediidina mitte ühele isikule, vaid krediidi saajaid oli kolme kuu jooksul juba seitse, kaebaja pakkus laenu selleks loodud veebikeskkonna kaudu ning sõlmis asjakohased lepingud. Nimetatu viitab kaebaja tegevuse organiseeritusele ja eesmärgile leida võimalikult palju potentsiaalseid kliente ja teenida krediidi andmisest tulu. Ilmselt ongi kaebaja poolt pakutavate ja kaebaja jaoks kõrge tulususega laenude sihtgrupiks isikud, kes vajavad laenu väiksemates summades ootamatute kulutuste katmiseks ning kellel krediidi saamine krediidiasutustelt on raskendatud või on vastavad limiidid juba ammendunud. Seega ei ole kohtu arvates määravat tähendust asjaolul, et kaebaja poolt väljastatud laenude kogusumma jäi väikeseks. Kohtu hinnangul ei saa siinjuures ka väita, et olukorras, kus kaebaja ei oleks kodulehekülge loonud, ei oleks hoiatusteate avaldamist toimunud. Hoiatusteate avaldamine on seotud hinnangu andmisega isiku tegevusele, mitte sellega, kus isik oma tegevuse kohta infot avaldab ja kuidas kliente leiab. Ei saa väita, et olukorras, kus vastustajale oleks laekunud kaebus kaebaja tegevuse kohta laenude andmisel FB vastavas keskkonnas, ei oleks vastavat hoiatusteadet avaldatud. Kodulehe loomine laenude andmise 7(9)
3-24-1899 hõlbustamiseks on üksnes üks kriteerium, mida vastustaja on kaebaja tegevusele hinnangu andmisel hinnanud. Kohtu hinnangul on vastustaja hoiatusteate avaldamisel kohaselt arvesse võtnud ka kaebaja poolt pakutud krediidi kõrget tulusust kaebaja jaoks ning toonud välja, et rikutud on krediidi kulukuse määra (02.07.2024 seisuga 49,95%). Kaebaja ise on väitnud, et oleks kõigi lepingute pealt (st 837,67 euro laenamiselt) teeninud intressitulu 400 eurot (kaebuse p 13).
22.Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustaja on menetluses õigesti tuvastanud, et kaebaja väljastas oma majandus- ja kutsetegevuses krediiti ja on KAVS § 5 lõike 1 kohaselt krediidiandja ning vajab selleks tegevusluba KAVS § 10 lõike 1 tähenduses. Kaebaja andis erinevatele tarbijatele krediiti, tehes seda läbi professionaalselt loodud kodulehe keskkonna XXX ja sai selle eest tulu (intressid, lepingu sõlmimise tasud). Tõendatud on, et lühikese perioodi jooksul (03.12.2023-28.02.2024) väljastas kaebaja juba seitsmele isikule laenu. Kaebajal puudus kirjeldatud tegevuseks tegevusluba, mistõttu on vastustaja avaldanud põhjendatult oma kodulehel hoiatusteadete rubriigis hoiatusteate, milles hoiatas isikuid kaebaja õigusvastase tegevuse eest.
23.Kohus nõustub vastustajaga, et hoiatusteate avaldamine oli proportsionaalne meede. Vastustaja on valinud sisuliselt ainsa meetme, mida tal tegevusloata tegevuse tuvastamisel on võimalik kasutada. Arvestades eelpool kirjeldatud kaebaja tegevust iseloomustavaid asjaolusid oli põhjendatud avalikkust hoiatada tegevusloata tegevuse eest. Hoiatusteate avaldamine võib küll avaldada kahjulikku mõju kaebaja mainele ning rikkuda seeläbi kaebaja põhiõigusi, kuid käesoleval juhul õigustab kaebaja õiguste rikkumist avalik huvi teavitada avalikkust, et kaebaja tegevus krediidi andmisel ei ole vastava tegevusloa puudumise tõttu õiguspärane. Selline teavitamine on suunatud tarbijate õiguste kaitsele, kellel on õigus olla nimetatud asjaolust teadlikud, kui nad krediidiandjat valivad. Hoiatusteate avaldamine teenib avalikkuse huve, kuna tegevusloa olemasolu tagab kontrolli krediidi andmise, sh krediidi andmise tingimuste üle. Kaebaja poolt antud laenude tingimustest nähtub, et eiratud on vastutustundliku laenamise ja krediidi kulukuse määra arvestamise põhimõtteid. Nimetatu kahjustab aga ülemääraselt tarbijate huve, mistõttu on hoiatusteate avaldamine proportsionaalne meede.
24.Kohtu hinnangul ei ole asjakohane kaebaja väide, mille kohaselt on praegusel juhul rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd on ka teisi võimalikke KAVS nõuete rikkujaid. Vastustajale on seadusega antud õigus õigusrikkumise tuvastamisel hoiatusteade avaldada. Vastustaja pädevuses on viia läbi menetlusi iseseisvalt ning otsustada rikkumise tuvastamisel meetme rakendamise üle. Kohus ei saa vastavate võrreldavate näidete puudumise tõttu hinnata, kas kaebajaga sarnases olukorras on koheldud teisi isikuid teisti. Asjaolu, et kaebaja seda väidab ei muuda väidet veel tõeseks.
25.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja toiming, mis seisneb Finantsinspektsiooni koduleheküljel 27.03.2024 hoiatusteate avaldamises, on õiguspärane.
26.Kaebaja on lisaks esitanud ka kohustamisnõude, millega palub kohustada vastustajat lõpetama vastustaja koduleheküljel 27.03.2024 avaldatud hoiatusteate jätkuv avaldamine. Kaebaja on kohtumenetluses avaldanud, et lõpetas krediidi pakkumise veebilehekülje XXX vahendusel koheselt, kui sai hoiatusteatest teada. Kohus kontrollis kohtuistungil koos menetlusosalistega, et nimetatud veebileht on jätkuvalt olemas ja seda ei ole suletud. Küll aga peab kodulehekülje kasutamiseks veebilehele sisse logima. Nimetatust tulenevalt ei ole kohtule praegusel juhul teada, kas kaebaja on ka tegelikkuses ebaseadusliku tegevuse, mis seisneb tegevusloata krediidi andmises lõpetanud, või mitte. Vastavat asjaolu saab aga kontrollida vastustaja. FIS § 54 3 lõikes 4 nähakse ette kaitsemeetmed isiku suhtes, kelle kohta vastav teade avalikustatakse ja kelle õigusi teavitamistoiminguga riivatakse. Kui hoiatusteates esitatud asjaolud ei osutu hiljem põhjendatuks või hoiatusteate tegemise aluseks olnud asjaolud on ära langenud, on vastustaja kohustatud avaldama samas vormis sellekohase teate. Kohus leiab, et olukorras, kus kaebaja on kohtumenetluses avaldanud, et ta on loakohustusliku tegevuse peale hoiatusteate avaldamist lõpetanud, lasub vastustajal kohustus vastava asjaolu esinemist kontrollida ning juhul, kui kaebaja poolt väidetu vastab tegelikkusele, tuleb hoiatusteade kustutada. Olukorras, kus kaebaja on talle 8(9)
3-24-1899 etteheidetava tegevuse lõpetanud, on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne hoiatusteate avaldamise jätkamine kuni FIS § 543 lg-s 5 toodud tähtaja lõppemiseni. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kohus leiab, et vastustajal tuleb kaebaja poolt avaldatu põhjal otsustada, kas hoiatusteate avaldamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud. Vajadusel tuleb vastustajal koguda selleks vajalikku teavet. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja poolt esitatud kohustamiskaebuse HKMS § 41 lg 3 kohaselt ning kohustab vastustajalt otsustama vastustaja kodulehel kaebaja kohta 27.03.2024 avaldatud hoiatusteate avaldamise lõpetamine ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest käesolevas haldusasjas.
27.Kaebaja on kaebuses palunud ka 27.05.2024 vaideotsuse tühistamist. Nagu nähtub vaideotsusest, siis palus kaebaja vaides lõpetada vastustaja kodulehel 27.03.2024 üleslaetud hoiatusteate avaldamine. Kohus leidis eelmises alapunktis, et vastustajal tuleb hoiatusteate avaldamise lõpetamise küsimus otsustada ühe kuu jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Nimetatust tulenevalt tuleb vaideotsus tühistada.
MENETLUSKULUD
28.Kohus rahuldas kaebuse osaliselt. Kohus jättis rahuldamata toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude ning rahuldas kohustamisnõude ja kohustamisnõudega seotud vaideotsuse tühistamise nõude. Seega rahuldas kohus kaebuse pooles ulatuses. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
29.Kaebaja poolt 07.10.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja menetluskuludeks asjas tasutud riigilõiv summas 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud summas 4446,90 eurot (käibemaksuga). Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 180 eurot tund. Kohus leiab, et kulutused on arvestades asja mahtu ja keerukust põhjendatud. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja riigilõivu summas 10 eurot (käibemaksuta) ja lepingulise esindaja kulud summas 2223,45 eurot (käibemaksuga). Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
30.Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.02.2021 otsus asjas nr 3-18-2294, p 27). Seega puudub kohtul alus viivise väljamõistmise taotluse rahuldamiseks ning see taotlus jääb rahuldamata.
31.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
OSALISELT
JÕUSTUNUD
KOHTUOTSUSEGA.
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
08.05.2026
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.