Xi ja Keila Haldus OÜ kaebus majandus ja taristuministri määruse nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse tingimused“ osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad X ja Keila Haldus OÜ (registrikood 14058351), volitatud esindajad vandeadvokaadid Anneli Aab ja Steven-Hristo Evestus
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xi ja Keila Haldus OÜ kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 40 eurot kaebajatele peale käesoleva määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 1). Sekretäril saata määrus kaebajatele (esindajate kaudu).
1.X ja Keila Haldus OÜ esitasid 24.10.2024 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse majandus- ja taristuministri määruse nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse tingimused“ osaliseks tühistamiseks. Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus vaidlusaluse määruse kehtivuse peatamiseks järgmises osas: 1) määruse § 8 lg 2 punkti 1 alates 27.09.2024 kehtivas versioonis, s.o ulatuses, mille kohaselt on määruse § 8 lg 2 p 1 tunnistatud kehtetuks osas, mille kohaselt sai tehnilise konsultandina tegutseda ka isik, kel oli vähemalt kolmeaastane kogemus korteriühistu juhatuse liikmena; 2) määruse § 8 lg 5 alates 27.09.2024 kehtivas redaktsioonis, s.o ulatuses, mille kohaselt ei tohi tehnilise konsultandi teenust osutav isik olla toetuse saajaga, kellele ta osutab tehnilise konsultandi teenust, õigussuhtes, mis on tekkinud enne tehnilise konsultandi teenuse osutamise algust, lisaks ei ole lubatav astuda toetuse saajaga muusse õigussuhtesse ajal, mil isik osutab toetuse saajale tehnilise konsultandi teenust.
3-24-2943
KOHTU PÕHJENDUSED
2.Kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses (HKMS § 121 lg 1 p 1). Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (HKMS § 4 lg 1).
3.Käesoleval juhul on vaidlustatud majandus ja taristuministri määruse nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse tingimused“ § 8 lg 2 punkti 1 ja § 8 lõiget 5 (redaktsioon kehtivusega alates 27.09.2024; edaspidi määrus nr 13) ning taotletud nimetatud osas määruse nr 13 tühistamist.
4.Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 88 on määrus õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2). Toodud määratlus sisaldab kahte üldkorralduse liiki: 1) üldkorraldus, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele ja 2) üldkorraldus, mis on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kaebajate hinnangul on tegemist üldkorraldusega, kuivõrd määrus nr 13 on ajaliselt kui ka esemeliselt piiritletud. Kaebajate hinnangul on vaidlusaluse määruse näol tegemist ka eelhaldusaktiga, kuivõrd sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu (vt HMS § 52 lg 1 p 2; Riigikohtu lahend nr 3-3-1-29-12, p 16).
5.Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 50 lõike 1 kohaselt annab minister määrusi ja käskkirju seaduse alusel ja täitmiseks. Ministri määrus on õigustloov akt (VVS § 51 lg 1). „Üldnõude kohaselt peaks akti vorm olema vastavuses selle materiaalse sisuga, st Vabariigi Valitsuse õigustloovateks aktideks on määrused ning üksikaktideks korraldused. Selline aktide eristamise nõue tugineb muu hulgas PS § 87 punktile 6 ja Vabariigi Valitsuse seaduse
1.peatüki 6. jaole. Õigusaktide andmisel on aga osal juhtudel normatiivse regulatsiooni ning individuaalse ettekirjutuse range eristamine komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni ökonoomsuse põhimõttele. /.../ Üldkorralduse andmine ei tohi olla suunatud isiku menetluslike õiguste ja kaebeõiguse ülemäärasele kitsendamisele. Siinkohal tuleb märkida, et seadusandja võib ka juhul, kui akti liigiks on valitud määrus, näha erinormidega ette täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud. Määruse andmine ei ole kohane juhul, kui üldkorraldus on õigustloovatest aktidest oluliselt konkreetsem.“1 Eeltoodu tähendab, et piiripealsetel juhtudel on seadusandjal võimalik kirjutada täitevvõimule ette, kas lahendada küsimus määrusega või üldkorraldusega; kohus peab seda valikut aktsepteerima, v.a kui ta algatab põhiseaduslikkuse järelevalve selle tõttu, et seadusandja poolt aktile antud kohatu vorm takistab ülemääraselt õiguskaitset.2
6.Vaidlustatud määruse õiguslikuks aluseks on perioodi 2021-2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seadus (edaspidi ÜSS2021_2027) § 10 lg 2. Viidatud sätte kohaselt kehtestab toetuse andmise tingimused valdkonna eest vastutav minister määruse või käskkirjaga või rahastamisvahendi rahastamislepingu või -käskkirjaga. Nimetatud normi osas on seletuskirjas märgitud järgmist: „Lõige 2 on volitusnorm rakendusasutuse ministrile TAT õigusakti – määruse, käskkirja või lepingu kehtestamiseks. TAT kehtestamisel lähtutakse lõike 1 alusel antavatest üldtingimustest. Rahastamisvahendi lepingu või käskkirja puhul lähtutakse ühissätete määruse
Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, punktid 23-24. K. Merusk ja I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2013. Kommentaar paragrahvile 6, punkt cc), lk 75.
2(4)
3-24-2943
artiklist 53 ja IX lisast. /.../ TAT määrus tuleb kehtestada siis, kui toetuse andmine vastab HMS §-s 88 kirjeldatud olukorrale ehk reguleerimiseks piiritlemata arvu juhte. Näiteks TAT koostamisel ei ole teada, millised konkreetsed ettevõtted või asutused saavad olema toetuse saajad, sest need valitakse alles TATs ette nähtud valikukriteeriumide alusel.“ 3 Seega on seadusandja otsustanud, et toetuse kriteeriumid võib kehtestada nii üldaktiga kui üksikaktiga, kuid seletuskirjas on selgitatud, et kriteeriumid tuleb kehtestada määruse vormis juhul, kui reguleeritakse piiritlemata arvu juhte, nagu on sätestatud HMS §-s 88. Asjaolu, et vaidlusaluse määrusega reguleeritakse piiritlemata arvu juhte, kaebajad ei vaidlustada ning selles ei saa olla ka vaidlust. Järelikult ei olnud ÜSS2021_2027 § 10 lg 2 alusel ministril võimalik anda muus vormis üldtingimusi, kui määrus.
7.Samas ei saa akti liigi määramisel lähtuda üksnes volitusnormi tekstis väljendatud seadusandja eelistusest, vaid peab hindama akti liiki selle sisu järgi. 4 Õigusakti liigitamine õigustloovaks aktiks või üksikaktiks sõltub regulatsiooni tegelikust konkreetsusastmest.5
8.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 22.12.2020 otsuses nr 5-20-6 hinnanud kultuuriministri 30.04.2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ § 4 lõike 2 punkti 6 põhiseaduspärasust. Vaidlusalune kultuuriministri määrus reguleeris riigiabi andmist ettevõtjatele. Ka vaidlusalune määrus reguleerib riigiabi andmist juriidilistele isikutele (korteriühistutele). Riigikohus leidis, et määruse näol ei ole sisuliselt tegemist üldkorraldusega, vaid õigustloova aktiga. Riigikohus märkis, et määrus tervikuna on põhimõtteliselt kohaldatav kultuuri- ja spordivaldkonnas toetuste jaotamiseks mitmes taotlusvoorus, kui sarnane vajadus peaks ilmnema ja määruse rakendusaega pikendatakse; selle adressaatide ring ei ole piiritletud individuaalselt.6
9.Kohus leiab, et ka praegusel juhul on tegemist õigustloova aktiga. Vaidlusalune määrus on üldisem kui üksikakt. Adressaatide ring ei ole konkretiseeritud, vaid toetust võivad taotleda kõik korteriühistud (vt määrus nr 13 § 19 lg 1). Asjaolu, et meede, mille raames toetust jagatakse, on ajaliselt piiratud, ei anna alust lugeda määrust oma olemuselt üldkorralduseks. On tavapärane, et riigiabi antakse määratud perioodil.
10.Asjakohatu on viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-29-12, kuivõrd vaidlusaluses otsuses oli kaebeesemeks Eesti Haigekassa juhatuse otsus, millega kuulutati välja valik taastusravi erialal Pärnu ja Tartu piirkonnas ning Harju piirkonnas. Vaidlusaluse määrusega aga ei ole konkreetselt otsustatud toetuse saajad, vaid sätestatud üldised tingimused ja nõuded toetuse taotlejale, abikõlblikele kuludele, toetatavatele tegevustele jne. Seega käesoleval juhul sisaldab vaidlustatud määrus üldkohustuslikke käitumisreegleid7.
11.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et käesoleval juhul on vaidlustatud õigustloovat akti.
12.Kohus selgitab, et halduskohtu pädevuses ei ole lahendada kaebusi õigustloova akti peale. Ka Riigikohus on märkinud, et halduskohus ei vaata läbi õigustloovate aktide peale esitatud kaebusi, kuna selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) § 2 p 1; vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2017 määrus nr 3-17-749, p 9). Selline menetluskord on reguleeritud PSJKS-s. Vastavalt PSJKS § 2 p-le 1 lahendab PSJKS alusel taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele Riigikohus. Taotluse võivad
ÜSS2021_2027 eelnõu 487 SE seletuskiri. Kättesaadav elektrooniliselt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f5873c08-6551-49ac-8bae-973b7192447e/
Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-6-10, p 43 ja seal viidatud kohtupraktika.
Riigikohtu halduskolleegiumi 07.05.2003 määrus nr 3-3-1-31-03, p 11.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 16.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-4-02, p 13.
3(4)
3-24-2943
Riigikohtule esitada Vabariigi President, õiguskantsler, kohaliku omavalitsuse volikogu ja Riigikogu (PSJKS § 4 lg 2).
13.Eeltoodust lähtuvalt puudub halduskohtul pädevus käesoleva kaebuse lahendamiseks, mistõttu kuulub Xi ja Keila Haldus OÜ kaebus selle esitajatele tagastamisele. Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
14.Kaebajad on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse. Arvestades, et kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, siis tuleb jätta ka esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, kuivõrd tegemist on ilmselgelt perspektiivitu kaebusega (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3).
15.Kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt on tasutud kokku riigilõivu 80 eurot. HKMS § 104 lg 5 p-s 2 sätestatakse, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Käesoleval juhul tagastatakse kaebus selle esitajatele HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel, mistõttu kuulub kaebuselt tasutud riigilõiv 40 eurot kaebajatele tagastamisele. Kohus tagastab riigilõivu kontole, kust see tasuti. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu, kuivõrd taotlus on sisuliselt lahendatud – jäetud rahuldamata (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-911, p 10).
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.