Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. september 2024, Tartu 3-22-2505
Haldusasi
X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24. novembri 2022. a ettekirjutuse nr 1052262478 tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2024. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. oktoober 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebajale oli väljastatud Rootsi elamisluba (töötamiseks) kehtivusega kuni 27. oktoobrini 2022. Kaebaja lahkus Rootsist ning saabus läbi Soome Eestisse ja bussiga Narva piiripunkti 24. novembril 2022. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud pidasid kaebaja kinni. Vastustaja tegi kaebajale 24. novembril 2024 ettekirjutuse nr 1052262478 Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 1. detsembril 2022, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks.
2.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 24. novembri 2022. a ettekirjutuse nr 1052262478 tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.
Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Rootsi Kuningriigis pärast elamisloa tähtaja möödumist, kuna ootas vastust kaebaja tööandja poolt esitatud avaldusele kaebaja elamisloa pikendamiseks. Lõpuks otsustas kaebaja Rootsi migratsiooniameti vastust ära ootamata Rootsist lahkuda ja suunduda Vene Föderatsiooni. Kuna lennuliiklus Venemaa ja Rootsi vahel puudub, kasutas kaebaja Euroopa Liidust lahkumiseks Eestit transiiditsoonina. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le 29 ei ole välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamine kohustuslik. Kaebaja ei saa sissesõidukeelu tõttu minna tagasi Rootsi, kus tal on töö, mis majanduslikult kindlustab teda ja tema pere.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Lahkumisettekirjutuse koostamisel leidis PPA, et isiku puhul ei esine lahkumiskohustuse sundtäitmise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu otsustas PPA koostada vabatahtliku lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks tähtajaga 7 päeva. Kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid. Menetlustoimingute tegemise ajal ei teinud isik menetlejaga koostööd, käitus üleolevalt ning keeldus vastamast esitatud küsimustele ja allkirjastamast menetlusdokumente. Rootsi Kuningriiki tehtud päringuga selgus, et kaebajale väljastatud Rootsi elamisluba oli kehtetu ja taotlusi uue elamisloa saamiseks polnud isik esitanud. Majanduslikud sidemed Rootsi Kuningriigiga on kaebajal katkenud ja tal puudub seaduslik alus viibimiseks nii Rootsi Kuningriigis kui ka Schengeni liikmesriikide territooriumil.
4.25. detsembril 2023 esitas kaebaja kaebusele lisaks veel varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. Esmalt taotles kaebaja 27 500 euro väljamõistmist seoses sellega, et PPA tegevuse tõttu ei saanud kaebaja Euroopas edasi töötada, mistõttu jäi tal palk saamata. Teiseks palus kaebaja mõista PPA-lt välja moraalse kahju hüvitise 1 miljon eurot selle eest, et piirivalveametnike tegevusega on kahjustatud tema mainet ja head nime. Kolmandaks taotleb kaebaja vastustajalt 500 euro väljamõistmist seoses sellega, et kaebaja pidi pärast 24. novembri 2022. a sündmusi Narva piiripunktis jääma enda õiguste kohtulikuks kaitsmiseks 5 päevaks Eestisse ning kandis seetõttu majutus-, toitlustus- ja sõidukulusid ning tasus kaebuse esitamisel ettenähtud riigilõivu.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus 8. veebruari 2024. a otsusega rahuldas kaebuse ja tühistas ettekirjutuse sissesõidukeelu osas. Samas ei andnud halduskohus kaebajale luba kaebuse muutmiseks, s.o kaebuse täiendamiseks kahju hüvitamise nõuetega.
6.Halduskohus sedastas, et vabatahtliku lahkumise tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 7 4 lg 1). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (VSS § 7 4 lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3). Viidatud sätetega on võetud Eesti õigusesse üle Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 sätestab, et sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist. Ka Eesti kohtupraktikas on rõhutatud, et VSS § 7 4 kohaldamisel tuleb PPA-l teostada kaalutlusõigust ning pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist igal üksikjuhul otsustada, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt näiteks Riigikohtu otsused asjades nr 3-17-1545 ja nr 317-1927).
PPA osutatud asjaoludest – ennekõike sellest, et kaebaja viibis Schengeni alal 28 päeva ebaseaduslikult ning ei olnud koostööaldis – ei piisa kaebajale maksimaalse, s.o kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamiseks. Usutav on, et kaebajal võis olla alus arvata, et ta saab Rootsis edasi töötada ning et tema tööandja (varasem või tulevane) oli taotlenud või oli taotlemas talle uut elamisluba Rootsis töötamiseks. Kaebaja väidet toetab rootsikeelne üürileping (dtl 19–22), millelt nähtuvad (eeldatavasti kehtivuse kestust tähistavad) kuupäevad 31. oktoober 2022 ja 16. aprill 2023 ning tõenäoliselt metsatöödega tegeleva ettevõtte nimi MJK SKOGSVÅRD AB. Kui PPA ametnikud kaebajat Narva piiripunktis kontrollisid, oli ta sõitmas bussiga Tallinnast Peterburi. Asjaoludest nähtub selgelt, et kaebaja oli soovinud läbida Soomet ja Eestit üksnes selleks, et lahkuda Schengeni alalt oma kodakondsusjärgsesse riiki. Neid asjaolusid vastustaja ei arvestanud kaebajale sissesõidukeelu määramisel. Kokkuvõttes on vastustaja omistanud ülemäärase kaalu asjaoludele, et kaebaja viibis Eestis õigusliku aluseta ega teinud ametnikega piisavalt koostööd, ning on alahinnanud või ei ole kaalunud kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid.
7.Kaebuse täiendamine kahju hüvitamise nõuetega ei ole põhjendatud. Kaebaja esitas täiendavad nõuded kolm päeva enne kirjalikus menetluses halduskohtu poolt määratud taotluste esitamise tähtaja möödumist. Tühistamiskaebuse lahendamisel kindlaks tehtavad asjaolud kattuvad küll osaliselt asjaoludega, mida tuleks kohtul hinnata kaebaja kirjeldatud hüvitamisnõuete lahendamisel, kuid hüvitamisnõuete liitmine praegusele asjale ei ole tühistamisnõude eesmärgi saavutamiseks, s.o sissesõidukeelu kehtivuse kõrvaldamise saavutamiseks otstarbekas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles märkis, et ei vaidlusta halduskohtu otsust sissesõidukeelu tühistamise osas, kuid soovib, et kohus vaataks läbi ka hüvitisenõuded. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et ta on juba algses kaebuses esile toonud vastustaja ametnike erapooliku suhtumise kaebajasse ning osutanud oma õiguste rikkumisele ja kaebajat kahjustavale käitumisele. Seetõttu ei ole kahju hüvitamise nõue uus nõue, vaid täiendus kohtuasja juurde. Kaebaja sai hüvitise suuruse välja arvutada alles pärast seda, kui halduskohus määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päeva. Pooleteise aasta jooksul, mil kohtuprotsess kestis, kaebaja ees ei vabandatud ja vastustaja ei teinud toiminguid, mis võiksid kaasa aidata juhtumi võimalikult kiirele rahumeelsele lahendamisele. Vastupidi, vastustaja oli otsustanud viivitada asja läbivaatamisega nii palju kui võimalik ja tekitada kaebajale maksimaalseid ebamugavusi ja rahalisi raskusi. Kõik see mõjutas hüvitise nõude suurust, kuid ei olnud kaebajale teada kaebuse esitamise ajal. 500 eurot, mis kaebajal kulus Eestis täiendavalt pärast PPA poolt kinnipidamist, on seostatavad sellega, et kaebaja pidi esitama kaebuse oma õiguste kaitseks ja tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul saab ringkonnakohus kontrollida üksnes seda, kas halduskohus on õiguspäraselt keeldunud lubamast kaebajal kaebuse täiendamist varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuetega. Ringkonnakohus ei saa ise esimese instantsina asuda kahju hüvitamise nõuet sisuliselt lahendama. Halduskohus on asjakohaselt põhjendanud, miks ta ei pidanud põhjendatuks kaebuse täiendamist uue nõudega. Kaebaja ei ole sellega kaotanud võimalust oma õiguste kaitseks, s.o kahju hüvitamise nõude esitamiseks, uues menetluses. Ka seda selgitas halduskohus kaebajale. Vastustaja selgitab apellatsioonkaebuses siiski täiendavalt, miks ta ei pea kaebaja kahju hüvitamise nõudeid põhjendatuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
11.Apellatsioonimenetluses on vaidluse all eelkõige see, kas halduskohus õiguspärast keeldus kaebuse muutmise vastuvõtmisest, s.o ei lubanud kaebajal täiendada kaebust varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuetega. Kaebaja soovib, et ringkonnakohus need kaebaja nõuded sisuliselt lahendaks. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et kaebuse täiendamine kahju hüvitamise nõuetega ajal, mil halduskohus oli juba määranud kirjalikus menetluses kohtuotsuse teatavakstegemise päeva, ei olnud õigustatud. Ekslik on kaebaja arusaam nagu ei oleks kahju hüvitamise taotlemisel tegemist uue nõude lisamisega kaebusele. HKMS § 37 lg 2 järgi eristatakse haldusakti tühistamise (p 1) ja kahju hüvitamise (p 4) nõudeid. Kuigi kaebaja kaebuses selgitas, miks ta ei nõustu sissesõidukeelu kohaldamisega ja kuidas sissesõidukeeld teda negatiivselt mõjutab, ei esitanud ta nõuet sissesõidukeeluga põhjustatud kahjulike tagajärgede hüvitamiseks (hüvitamisnõue) enne, kui alles
25.detsembri 2023. a menetlusdokumendis. Kaebuse menetluse võtmise määruses (dtl 101-103) nimetas halduskohus kaebaja nõudena selgelt üksnes tühistamisnõude. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida arusaama, et ta on ühes tühistamisnõudega esitanud ka nõude kahju hüvitamiseks. Hiljem on kaebaja isegi möönnud, et esitas kahju hüvitamise nõude alles 25. detsembri 2023. a menetlusdokumendis.
12.Halduskohus analüüsis kaebaja kahju hüvitamise nõudeid ning leidis, et kaebaja nõuab kahju hüvitamist kolme talle väidetavalt tekkinud kahjuliku tagajärje eest. Esmalt kahju, mis tekkis seoses Eestis viibimisega 24. kuni 29. novembrini 2022, on kaebaja väitel kokku 500 eurot. Teiseks töötasu, mille kaebaja kaotas, kuna sissesõidukeelu tõttu ei olnud tal võimalik jätkata töötamist Rootsi Kuningriigis või muus Euroopa Liidu liikmesriigis. Kaebaja hindas selle kahju suuruseks 27 500 eurot. Kolmandaks mittevaraline kahju kaebaja hea nime ja maine kahjustamise eest. Kaebaja hindas selle eest kohase hüvituse suuruseha 1 000 000 eurot.
13.Halduskohus selgitas põhjendatult, et kaebaja poolt nimetatud kuludest seoses Eestis viibimisega 24. kuni 29. novembrini 2022 osa (riigilõiv ning riigilõivu tasumisel makstud teenustasu, kokku 44,50 eurot) on menetluskulud HKMS § 101 lg 1 tähenduses ja neid ei saa nõuda kahju hüvitamise nõude raames. Need kulud mõistis halduskohus kaebaja kasuks vastustajalt välja. Halduskohtu otsus on selles osas jõustunud.
14.HKMS § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Iseenesest leiab kaebaja õigesti, ta esitas kaebuse täiendamise taotluse 25. detsembril 2023 kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist, s.o enne HKMS § 49 lg-s 1 nimetatud tähtaja saabumist. Samas vaatab kaebaja aga mööda sellest, et ka HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud kaebuse muutmise tähtaja jooksul kaebuse muutmise taotluse esitamisel tuleb järgida HKMS § 55 lg-st 1 tulenevat reeglit, et avaldused tuleb esitada nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Lisaks on kaebuse muutmise vastuvõtmine kohtu diskretsiooniline otsus, mille tegemisel peab kohus hindama, kas kaebuse muutmine teenib kaebuse eesmärki ja on otstarbekas. Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust sellele, et kaebuse muutmise taotluse esitamise korral enne kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumist võtaks kohus kaebuse muutmise igal juhul vastu.
15.Praeguses asjas soovis kaebaja täiendada kaebust nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõuetega. Kahju hüvitamise nõuete rahuldamine ei sõltu vahetult sellest, kas sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale oli õiguspärane või mitte ja kas seetõttu kuulus vaidlustatud ettekirjutus osaliselt tühistamisele. On ilmne, et kaebaja Eestis viibimise kulud ei
ole üheselt seostatavad sissesõidukeelu kohaldamise ja selle vaidlustamisega. Kaebaja peeti kinni Eestist lahkumisel. Seega on tema Eestis viibimine 2022. aasta novembri lõpus põhjustatud eelkõige tema kinnipidamisest. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule juba 25. novembril 2022 ja viibis Eestis seega ilmselt pikemalt kui oli vajalik sissesõidukeelu vaidlustamiseks. Seega pidanuks halduskohus selle nõude lahendamiseks hindama kaebaja 24. novembril 2022 kinnipidamise asjaolusid ja õiguspärasust laiemalt. Selleks pidanuks kohus selgitama asjaolusid, koguma täiendavaid tõendeid ning andma pooltele võimaluse nende kohta seisukoha avaldamiseks. Sama kehtib ka kaebaja poolt saamata jäänud töötasu hüvitamise eest varalise kahju ning maine kahjustamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõuete läbivaatamise kohta. Ka neid nõudeid ei saa lahendada ettekirjutuse tühistamise nõude lahendamisel tuvastatavate asjaolude pinnal. Samuti ei ole kumbagi liiki kahju tekkimine vältimatult ainult sissesõidukeelu kehtestamisega seostatav tagajärg.
16.Teiselt poolt ei aita kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine kaasa sissesõidukeelu tühistamiseks esitatud kaebuse eesmärgi saavutamisele. Sissesõidukeelu õiguspärasus ei sõltu sellest, kas sissesõidukeelu võimalik kahjulik mõju kaebajale tuleb hüvitada raha maksmisega. Seega ei aita kaebaja esitatud tühistamis- ja hüvitamisnõuete lahendamine samas menetluses kaasa asja kiiremale või ökonoomsemale lahendamisele. Vastupidi, arvestades et kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude enam kui aasta tühistamisnõudest hiljem olukorras, kus kohus oli juba määranud kohtuotsuse teatavaks tegemise päeva, on ilmne, et uute nõuete läbivaatamine sama menetluse raames oleks tinginud olulise viivituse menetluses. Viivitus oleks tekkinud isegi juhul, kui halduskohus oleks saanud kahju hüvitamise nõuded kohe menetlusse võtta. Nii see aga ei olnud, sest kaebaja ei ole tasunud riigilõivu hüvitamiskaebuse esitamise eest. Taotletud hüvitise summalt kuulus vastavalt HKMS § 104 lg-le 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg-le 2 tasumisele riigilõiv maksimaalses määras (1050 eurot), millest läheb arvesse tühistamiskaebuse eest juba tasutud riigilõiv (20 eurot). Pidades silmas, et kaebaja on osutanud takistustele Vene Föderatsioonist maksete tegemisele, võib eeldada, et ainuüksi riigilõivu tasumise ja/või selle tasumisest vabastamise taotluse tõttu oleks menetluses tekkinud viivitus veel enne asja sisulise lahendamise juurde asumist. Lisaks on võimalik, et kaebaja oleks taotlenud menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning kohtu poolt menetlusabi taotluse rahuldamise tulemusega mittenõustumisel vaidlustanud halduskohtu määruse ringkonnakohtus ja ringkonnakohtu määruse omakorda Riigikohtus. Sel juhul olnuks viivitus asja menetluses tõenäoliselt veelgi pikem.
17.Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 on kaebetähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks kolm aastat. Seega on kaebajal praegugi piisavalt aega, et esitada kohtule iseseisev kaebus 2022. aasta lõpus väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõuetega. Seetõttu ei kahjustanud kaebuse muutmisest keeldumine kaebaja õigust kahju hüvitamisele ega jätnud teda ilma kohtulikust kaitsest. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on kaebajal enam kui aasta kaebetähtaja möödumiseni kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse pöördumisel.
18.Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud põhjusi, miks eeltoodule vaatamata oli siiski vältimatult vajalik lahendada tema kahju hüvitamise nõuded sissesõidukeelu tühistamise nõudega samas menetluses. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu keeldumine kaebuse muutmisest on õiguspärane. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
20.Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.