X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.02.2024 otsuste nr P62024-236906, P6-2024-236908 ja P7-2024-236910 ning 05.04.2024 vaideotsuse nr 5.2-3/7809-3 tühistamise ja vastustaja kohustamise nõuetes Kaebaja X, volitatud esindaja Aleksandra Bolšakova Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Livia Kask
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema laste nimed tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.10.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
3-24-1340
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) maksis Xile perehüvitist (jagatavat vanemahüvitist ja lapsetoetust) seoses laste A ja B kasvatamisega.
2.SKA 26.02.2024 kontrolli alusel tuvastati, et rahvastikuregistri andmetel ei ole Xi ning tema kahe lapse elukohaks Eesti Vabariik.
3.SKA esitas Xile 27.02.2024 päringu, milles palus teatada perekonna alaline töö- ning elukohariik.
4.X kinnitas 27.02.2024 vastuses SKA-le, et elab ja töötab Eestis, ning selgitas, et senise elukoha aadressi muutmise rahvastikuregistris Türgi vastu tingis seal puhkusel viibimine ja üürikorteri üürilepingu lõppemine Eestis alates puhkusele minekust.
5.SKA 29.02.2024 otsustega nr P7-2024-236910, P6-2024-236906 ja P6-2024-236908 lõpetati alates 24.02.2024 Xile perehüvitiste (nii jagatava vanemahüvitise kui ka lapsetoetuste) maksmine.
6.X esitas 07.03.2024 kõnealuste SKA otsuste peale vaide, milles tõi välja, et pere viibib ajutiselt Türgis puhkusel ning nende tegelik elu- ja töökoht asub Eestis ning perel on Eestiga tugevad seosed.
7.SKA jättis 05.04.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/7809-3 vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Perehüvitist on õigus saada Eestis elavatel Eesti kodanikel ning pikaajalise elaniku elamisloa, alalise elamisõiguse, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elavatel välismaalastel (vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1). PHS § 33 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal. Perehüvitiste maksmise eelduseks on nii vanema kui laste alaline elamine Eestis. Üksnes Eestis elaval perekonnal on õigus saada perehüvitisi Eesti siseriiklike õigusaktide alusel. Elukoha määramisel lähtub SKA tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-st 1, milles sätestatakse, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Menetluses kogutud andmetel ei ole Xil ning tema lastel elukohta Eestis. TsÜS § 14 lg 2 ei kohaldu, kuivõrd isikutel elukoht Eestis puudub. Pere asukoha väljaselgitamiseks on SKA teinud 12.03.2024 päringu ka Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) (päring nr 6-1/8259-1), millele on vastatud 12.03.2024 (nr 5-20/64-2). PPA vastuse kohaselt lahkus pere Eestist 15.02.2024 ning rahvastikuregistri andmetel on nende registreeritud elukoht alates 26.02.2024 Türgis. Vaides välja toodud tõendid (tööandja ja perearsti olemasolu Eestis, sõiduki liisinguleping ja isiklike asjade hoiustamise leping) näitavad küll vaide esitaja seost Eestiga, kuid ei anna kuidagi alust asuda seisukohale, et vaide esitaja ei ole soovinud oma alalist elukohta muuta ning Eesti on siiski perekonna alaline või peamine elukoht. Eestis kehtib residentsuspõhine perehüvitiste skeem, st perehüvitist on õigustatud saama Eestis elavad perekonnad. Praegusel juhul on leidnud kinnitust, et pere ei ela käesoleval ajal alaliselt ja peamiselt Eestis ning laste kasvatamine ei toimu samuti Eestis. Eestisse naastes on vaide esitajal võimalus uuesti perehüvitist taotleda.
8.X esitas 03.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA otsuste nr P7-2024-236910, P62024-236906 ja P6-2024-236908 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks maksta Xile tagantjärele perioodil 24.02.2024 kuni 17.04.2024 saamata jäänud lapsetoetused ja jagatav vanemahüvitis. 2(8)
3-24-1340
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja leiab, et vaidlusalused otsuse on õigusvastased.
9.1.Vastustaja ei ole arvesse võtnud, et kaebaja on Eesti resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 tähenduses. Kaebaja ei nõustu vastustaja tõlgendusega PHS § 4 lg-st 3. Sellest sättest ei saa tuletada, et Eesti elaval residendil on õigus hüvitisele ainult sellel perioodil, millal ta tegelikult Eestis elab. Sellisel tõlgendusel kaotaks PHS § 4 lg-s 3 viide TuMS-le oma sisu ja mõtte. Kuna residendiks olemisega kaasneb riigi ees maksukohustus, siis järelikult lisaks kohustusele tekib ka õigus saada perehüvitisi vähemalt 12 järjestikuse kuu jooksul (vt Tallinna Halduskohtu 23.12.2021 otsus nr 3-21-365, p-d 21, 28 ja 29).
9.2.Kaebaja alaline elukoht ei olnud õigesti SKA poolt tuvastatud (vt TsÜS § 14 lg 2). Seda tõendavad järgmised tõendid: 1. Kaebaja tööandjaks on eesti ettevõte Intertrust Technologies Estonia OÜ. Kaebaja on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. 10.01.2024 esitas kaebaja tööandjale avalduse lapsehoolduspuhkuse saamiseks konkreetsel ajavahemikul 15.01.202401.05.2024. Seega alates 02.05.2024 pidi kaebaja füüsiliselt tööle Eestisse tagasi tulema. Kaebaja on võtnud ühendust oma tööandjaga puhkuse saamise sooviga 01.03.2024, kuid raamatupidaja vea tõttu ei olnud andmed koheselt registrisse kantud (vt kaebaja 29.07.2024 menetlusdokumendi lisad 1-2). 2. Kuni veebruari keskpaigani elas kaebaja koos perega Eestis, üürikorteris. Seoses ajutise puhkusele minekuga lõpetas kaebaja korteri üürilepingu (kuna see oli majanduslikult otstarbekas) ja paigutas puhkuse ajaks oma perekonna asjad lattu Eestis (Miniladu OÜ). 3. Kaebaja viibis perekonnaga ajutiselt Türgis, mitte ei asunud sinna alaliselt elama. Perekond üüris korteri esimene kord üheks kuuks ning seejärel teise korteri. 4. Kaebaja osas rahvastikuregistri kande muutmine oli Tallinna Perekonnaseisuameti soovitusel tehtud. 5. Kaebajal puudub Türgiga igasugune seoses. 6. Kaebajal on olemas Eestis sõiduk ning selle omandamisega liisinguleping. 7. Kaebaja lapsed on Eestis perearsti nimistus. Kohtupraktika kohaselt ei oma ajutine viibimiskoht elukoha tuvastamisel tähtsust (vt Tartu Ringkonnakohtu 04.04.2022 määrus nr 2-21-130761). Eestis alalise elanikuks olekut ei mõjuta ega muuda isiku puhkused ega sõidud välisriiki/lühiajalised tööreisid jne.
9.3.Vastustaja ei ole menetluse käigus teinud vahet mõistetel „elamiskoht“ ja „viibimiskoht“ vahel. PHS on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Perehüvitised, v.a elatisabi, sünnitoetus ja lapsendamistoetus, kuuluvad EL sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemi alla (EMÜ määrus nr 883/2004), millega tagatakse sotsiaalkindlustusõiguste säilimine Euroopa Liidu piires liikuvatele töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjale ja nende pereliikmetele (vt PHS eelnõu seletuskiri). Asjaomase isiku elukohta tuleb EMÜ määruse nr 883/2004 tähenduses faktiliselt hinnata ja see määratakse kindlaks koha järgi, kus on isiku peamine huvide kese (vt Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus C-255/13, p 44).
9.4.SKA on vääralt lähtunud otsuste tegemisel üksnes rahvastikuregistri andmetest (vt Riigikohtu lahend nr 3-21-365, p 18; PHS § 8 lg 3). Rahvastikuregistri andmetel ei ole perehüvitiste määramisel ja maksmisel määravat tähtsust, kui teiste tõendite alusel on tuvastatav, et rahvastikuregistri andmed ei vasta tegelikkusele (vt Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus nr 3-23-88, p 7.1; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2022 otsus nr 3-20-2080, p 11). Uurimispõhimõttest (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajadusel koguda tõendeid omal algatusel. Kaebaja sooviks ei olnud elukohariiki muuta (vt kaebaja 29.07.2024 menetlusdokumendi lisad 3-5).
9.5.SKA ei ole arvesse võtnud, et isiku elukoht võiks olla erandjuhtudel üheaegselt mitmes kohas (TsÜS § 14 lg 2; Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-89-05, p 24; nr 3-2-1-13-16, p 13).
3(8)
3-24-1340
9.6.SKA on oma otsustega mõjutanud laste õigusi, rikkudes neid, kuivõrd vanemate sissetulek katkestati põhjendamatult.
9.7.SKA on piiranud kaebaja õigust vabalt liikuda (põhiseaduse (PS) § 34). Kaebajale ei ole arusaadav, mille alusel on vastustaja järeldanud, et välistatud ei ole, et kaebaja on soovinud oma alalist elukohta muuta.
9.8.Kaebajale on arusaamatu, miks vastustaja vähendas temale määratud vanemahüvitise maksmise perioodi 54 päeva võrra, kuigi isik antud aja eest ei ole perehüvitisi saanud ning SKA otsusel ei saa neid 54 päeva ka tulevikus saada.
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
10.1.Vaidlusalused otsused on õiguspärased. Kaebaja soovib saada lapsetoetust ja jagatavat vanemahüvitist (edaspidi ühiselt nimetatult perehüvitis; PHS § 3 lg 2, § 16 lg 1) perioodi 24.02.2024-17.04.2024 eest.
10.2.PHS § 4 lg 1, § 33 lg 1 ja SÜS § 3 lg 1 koostoimes näevad ette, et Eestis perehüvitiste saamiseks peab alaliselt/reaalselt Eestis elama ja Eestis last kasvatama. PHS eelnõu seletuskirja järgi rakendub Eestis residentsuspõhine perehüvitiste skeem ehk Eestis on perehüvitisi õigustatud saama selle seaduse põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad. Samuti sisustab PHS § 4 lg 2 seda mõtet, et Eestis elamine on perehüvitiste maksmisel primaarne.
10.3.Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 järgi rahvastikuregistrisse (RR) kantud andmete õigsust eeldatakse ja sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse avaliku ülesande täitmisel RR-i kantud põhiandmetest. Ka PHS § 8 lg 3 viitab sellele, et vastustaja peab perehüvitistega seonduvalt esmalt lähtuma RR kandest. Kuna RR andmetel on kaebaja ja tema laste elukoht perioodil 23.02.2024-17.04.2024 Türgi, siis ei olnud kaebaja õigustatud sel perioodil Eestist perehüvitist saama.
10.4.Vaideotsuses esineb ebatäpsus RR kuupäevade osas. Vastustaja lähtus vaidemenetluses vastustaja infosüsteemis SKAIS kuvatavatest RR andmetest. SKAIS kuvab mingil põhjusel kaebaja ja tema perekonna Türgi elukoha alguse kuupäevaks 26.02.2024, kuid eesti.ee kaudu sisenedes nähtub, et RR andmetel on kaebaja ja tema perekonna Türgi elukoha alguse kuupäev 23.02.2024. Vastustaja on kaebusele vastuse koostamisel lähtunud viimati märgitud kuupäevast, sest väike kuupäevade erinevus ei muuda asja sisu.
10.5.Kaebajal ja tema lastel on tähtajaline elamisluba. Tähtajalise elamisloaga isikul peab tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 121 lg-st 3 olema Eestis registreeritud elukoht kogu elamisloa kehtivusaja vältel. PHS § 4 lg-st 3 tulenevalt ei saa maksta perehüvitist TuMS § 6 lgs 1 sätestatud teise alternatiivi alusel ehk pelgalt Eestis viibimise ja maksuresidendi staatuse omamise alusel. Sama kinnitab ka PHS-i eelnõu seletuskiri, millest nähtub, et PHS § 4 lg 3 regulatsiooni puhul on mõeldud eelkõige olukordi, kus inimesel on mitu elukohta (nt elab peamiselt Eestis, kuid suvel elab teises riigis ning on seetõttu registreeritud ka teise riigi registrisse). Eestist perehüvitise saamiseks peab isikul olema elukoht Eestis ehk RR-s registreeritud alaline elukoht ja seda ka PHS § 4 lg 3 sätestatud olukorras. Perehüvitiste maksmiseks ei piisa pelgalt väitest, et kaebaja ei ole Eestist ära kolinud ja seostest nagu tööleping, auto liisingleping, mitteeluruumi üürileping (Miniladu OÜ), tähtajalise elamisloa ja perearsti olemasolu jne.
10.6.Antud juhul kaebajal ja tema lastel puudus perioodil 23.02.2024-17.04.2024 RR andmetel registreeritud elukoht Eestis ning seetõttu ei olnud kaebaja ka PHS § 4 lg-st 3 tulenevalt õigustatud Eestist perehüvitist saama. Vastustaja selgitab kaebajale saadetud kirjades PHS § 4 lg-le 3 viitamist sellega, et kuna menetlust alustades sooviti saada kinnitust, kas pere on lahkunud Türki ning seetõttu on elukoht Eesti RR-s muudetud või on perel samal ajal Eestis elukoha aadressi vahetus ning tegelikult elavad ka siin edasi. Kuna RR-i ei tekkinud 4(8)
3-24-1340
paralleelselt Türgi aadressiga Eesti aadressi, siis loeti Türki registreerimine Eestist lahkumiseks ja kaebaja ning tema pere asus RR andmetel Eestisse uuesti elama alates 18.04.2024.
10.7.Vastustaja ei saa vastutada Tallinna Perekonnaseisuameti antud info ja kaebaja poolt sellest tehtud järelduste ning RR-s tehtud toimingute eest, mille tulemusel kaebaja muutis nii enda, kui ka oma laste elukoha aadressi RR-s, märkides elukohaks Türgi. Perehüvitiste maksmisel ei saa aluseks võtta asjaolu, et kaebaja ja tema pere viibis ajutiselt Türgis, kui isik on oma pere elukohana märkinud RR-s teise riigi. RR andmetel on tuvastatud fakt, et kaebaja ja tema lapsed ei olnud perioodil 23.02.2024-17.04.2024 Eesti alalised elanikud. Kaebaja on ise kinnitanud, et lõpetas üürilepingu ja paigutas oma asjad lattu hoiule ning läks perega Türki. Seega ei olnud neil vaidlusalusel perioodil RR-i andmetel ega ka faktiliselt Eestis elukohta, nad ei elanud ega kasvatanud lapsi Eestis. Tavaliselt teise riiki puhkusele minnes ei lõpetata üürilepinguid, ei paigutata oma asju lattu hoiule, ei kirjutata ennast kogu perega selleks Eestis välja ning teise riiki sisse. Kaebaja väidab, et läks lapsehoolduspuhkusele ja on kaebusele lisanud tööandjale esitatud avalduse lapsehoolduspuhkuse saamiseks, kuid töötamise registri (TÖR) andmetel ei ole kaebaja tööandja juures ei vanemapuhkusele ega tasustamata puhkusele sel perioodil vormistatud.
10.8.EMÜ määrusele nr 883/2004 viitamine ei ole asjakohane, kuivõrd Türgi ei ole EL liige.
10.9.Avaliku ülesande täitmisel ehk perehüvitiste maksmisel tuleb vastustajal lähtuda RR andmetest ja RR andmete õigsust eeldatakse (PHS § 4 lg 1, SÜS § 3 lg 1, RRS § 6 lg 1, § 66 lg 1). PHS § 8 lg-s 3 on ennekõike mõeldud perehüvitise maksmise peatamist ja lõpetamist olukorras, kus isikul on olemas küll RR kanne, aga tõendatud on teiste andmete alusel, et isik elab tegelikult teises riigis. Kuna RR andmetel oli tuvastatud fakt, et kaebaja ja tema lapsed ei oma nimetatud perioodil RR andmetel Eestis elukohta, siis ei olnud vastustajal põhjust rakendada uurimispõhimõtet.
10.10.TsÜS § 14 lg-le 2 viitamine ei ole asjakohane, kuna PHS ei võimalda perehüvitist maksta olukorras, kus isikul puudub üldse RR-i järgne alaline elukoht Eestis.
10.11.Vastustaja ei ole piiranud kaebaja laste põhiõigusi, vaid on otsuse tegemisel lähtunud seaduses sätestatust. Kaebajal oli õigus uuesti perehüvitist saada Eestis alates 18.04.2024, mil ta taas RR-s enda ja laste elukoha Eestis registreeris.
10.12.Vastustaja ei ole perehüvitiste maksmise lõpetamise otsustega piiranud kaebaja põhiõigust vabalt liikuda ega teises riigis puhkusel viibida. Vabalt liikumiseks, sh puhkusel teises riigis viibimiseks ei pea enda elukohta rahvastikuregistris muutma, seda enam olukorras, kus isikul on Eestis elamiseks tähtajaline elamisluba. Kaebaja poolt oma elukoha andmete muutmine rahvastikuregistris on tõendatud fakt, millega kaebaja on rahvastikuregistri kannet muutes andnud Eesti riigile teada, et tema ja tema pere elukoht on alates 23.02.2024 Türgis ja vastustajal tuli sellest lähtuvalt selleks perioodiks perehüvitiste maksmine lõpetada.
10.13.Vanemahüvitise päevade arvu muutumine ei ole käesoleva vaidluse teemaks.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt lõpetanud alates 24.02.2024 kaebajale perehüvitiste (jagatav vanemahüvitis ja lapsetoetus) maksmise, kuivõrd rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja elukoht alates 23.02.2024 Türgi, xxxxxxx.
5(8)
3-24-1340
13.Kaebaja väited seoses vanemahüvitise päevade arvu muutmisega väljuvad käesoleva vaidluse raamest, mistõttu jätab kohus need väited tähelepanuta. Nimelt on kaebaja vaidlustanud SKA 29.02.2024 otsused nr P6-2024-236906, P6-2024-236908 ja P7-2024236910, millega lõpetati kaebajale perehüvitiste maksmine, mitte ei vähendatud vanemhüvitise saamise perioodi. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1 viimane lause).
14.Alljärgnevalt kontrollib kohus vaidlusaluste otsuste õiguspärasust. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54).
15.Perehüvitiste maksmist reguleerib PHS, mille § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse perehüvitis PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 kohaselt on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on tähtajaline elamisluba Eestis.
16.Küll aga nõustub kohus vastustajaga, et perehüvitiste saamise eelduseks on ka Eestis elamine. Nii on PHS eelnõu seletuskirjas märgitud, et Eestis on residentsuspõhine perehüvitiste skeem, mis tähendab, et perehüvitisi on õigustatud saama PHS põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja tema laste rahvastikuregistri järgne elukoht oli alates 23.02.2024 kuni 17.04.2024 Türgi.
17.Tulenevalt RRS §-st 68 on rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu kohaselt. Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks (edaspidi elukoha aadress) (RRS § 65 lg 2 lause 1). Välisriiki, välja arvatud RRS § 71 lg-s 4 nimetatud välisriiki, elama asumisel teatab isik ühe kuu jooksul viimase Eesti elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele või Eesti välisesindusele RRS § 21 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed oma välisriigi elukoha kohta (RRS § 69 lg 4).
18.Kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist (RRS § 66 lg 1).
peab
lähtuma
19.Vaidlusalustest otsustest nähtuvalt on SKA teinud kaebajale 27.02.2024 päringu, milles palus teatada, kaebaja pere alaline elukoht ning kaebaja ja laste ema töökohariik (vt digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl-d) 10, 13, 15 ja 53). Kaebaja on kinnitanud, et elab ja töötab Eestis; elukoha aadressi pidi muutma Türgi vastu, kuna viibib puhkusel ning üürikorterit polnud mõtet maksta (vt dtl-d 10, 13 ja 15).
20.Eelnevast nähtub, et asjas on tõendatud, et kaebaja oli alates 23.02.2024 märkinud rahvastikuregistris oma elukoha aadressiks Türgi. Samuti ei ole vaidlust selles, et teist elukohta rahvastikuregistrisse kaebaja märkinud ei olnud nimetatud perioodil. Järelikult tuli vastustajal eeldada rahvastikuregistri andmete õigsust ning nendest ka vaidlusaluste otsuste tegemisel lähtuda (RRS § 66 lg-d 1 ja 2). Veelgi enam, kaebaja on kinnitanud rahvastikuregistri andmete õigsust, kui vastas SKA 27.02.2024 päringule, et on muutnud elukoha aadressiks Türgi. Seetõttu puudus vastustajal vajadus täiendavalt uurida, milline oli kaebaja tegelik elukoht. Tähtsust ei oma siin asjaolu, kuidas kaebaja on nimetanud elamist Türgis. Selge on see, et kui
kaebaja on muutnud rahvastikuregistris oma elukoha andmeid, siis tuli nendest ka vastustajal lähtuda. Eluliselt võib olla usutav, et majanduslikus mõttes oli otstarbekas kolida kaebajal ja tema perel kolmeks kuuks Türki, kuid see kinnitab fakti, et kaebaja elas nimetatud perioodil oma perega Türgis, sest Eestis puudus tal sel hetkel elukoht. Tavapäraselt, kui pere soovib sõita välismaale puhkama, et pakita oma asju kokku ja panda lattu ega muudeta elukoha aadressi rahvastikuregistris, märkides selleks välisriigi aadressi.
21.Kuigi kaebaja leiab, et oli eksituses oma rahvastikuregistri andmete muutmisel Tallinna Perekonnaseisuameti antud soovituse tõttu, ei mõjutaks kaebaja väite õigsust eeldades see asja lahendamist. Samas aga nähtub, et ka see kaebaja väide ei vasta tõele. Nimelt on Tallinna Perekonnaseisuamet selgitanud kaebajale oma 11.01.2024 e-kirjas, et kui kaebaja registreerib oma elukohana Türgi, siis sellega registreerib ta ennast ka automaatselt praegusest elukohast välja (vt dtl 32). Tallinna Perekonnaseisuameti soovitus kanda rahvastikuregistrisse elukohana Türgi on kooskõlas ka RRS § 69 lg-ga 4. Puudub vaidlus, et olukorras, kus isikul Eestis elukoht puudub ning ta lahkub Eestist koos perega välisriiki, siis tuleb esitada rahvastikuregistrisse andmed välisriigi elukoha kohta ning seda sõltumata asjaolust, kui pikaks perioodiks on plaan Eestist lahkuda. Samuti ei oma praegusel juhul tähtsust asjaolu, mis eesmärgil välisriiki elama asuti.
22.Kohus nõustub vastustajaga ka osas, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele PHS § 4 lg 3, kuivõrd tõendamata on, et kaebajal on mitu elukohta. Selle sätte kohaldamise eelduseks ei ole üksnes TuMS § 6 lg 1 eelduste olemasolu, vaid ka asjaolu, et Eesti elanikul on mitu elukohta. Kaebaja justkui ühest küljest väidab, et Türgi oli tema teine elukoht, kuid samas selgitab, et tegemist oli viibimiskohaga, kuivõrd kaebajal puuduvad igasugused seosed Türgiga. Seega on kaebaja väited ka vastuolulised. Sõltumata sellest ei ole täidetud aga PHS § 4 lg 3 eeldused, kuivõrd kaebajal puudus teine elukoht. Nagu eelnevalt kohus on viidanud, siis peab rahvastikuregistrisse olema kantud teine elukoht, mida aga kaebaja puhul ei olnud juba Eestis elamise ajal. Seetõttu puudub ka vajadus analüüsida, kas kaebaja oli maksuresident TuMS § 6 lg 1 mõttes.
23.Olukorras, kus rahvastikuregistri kande õigsust elukoha osas on kaebaja kinnitanud SKAle, puudus haldusorganil vajadus asuda täiendavalt analüüsima või tõendeid koguma, milline on kaebaja tegelik elukoht. Kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu 23.12.2021 otsuses nr 3-21365 olid teistsugused faktilised asjaolud. Peamine erinevus viidatud haldusasjaga seisneb selles, et haldusasjas nr 3-21-365 oli kaebajatel rahvastikuregistri kande kohaselt elukoht Eesti. Käesoleval juhul on kaebaja kinnitanud, et muutis oma elukoha aadressi ära, kui lahkus Eestist Türki. Ka kaebaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 04.04.2022 määruses nr 2-21-130761 on tegemist olukorraga, kus kostja ei olnud rahvastikuregistris oma elukoha sissekirjutust muutnud, erinevalt praegusest haldusasjast. Seega ei ole kaebaja viidatud lahendid asjakohased ning vastustaja ei pidanud asuma analüüsima, kas tegemist on ajutise viibimiskohaga või elukohaga. Kaebaja enda mõjussfääris ja vaba valik oli muuta rahvastikuregistris oma elukoha andmeid ning seejuures oli ta teadlik, et kui registreerib Türgi oma elukohaks, siis automaatselt registreeritakse ta eelmisest elukohast välja. Veelgi enam, perehüvitiste määramisel on kaebajat teavitatud, et kui kaebaja või tema lapse teine vanem asub elama teise riiki, siis tuleks sellest teada anda SKA-le (vt dtl-d 134 ja 136).
24.Asjakohased ei ole ka kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus nr 3-23-88 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2022 otsus nr 3-20-2080, kuivõrd käesoleval juhul olid rahvastikuregistri andmed õiged (ning andmete õigsust on kinnitanud ka kaebaja ise SKA-le), mistõttu puudus vajadus asuda teiste tõenditega tuvastama kaebaja tegelikku elukohta. Samas on vastustaja vaidemenetluses teinud PPA-le päringu 12.03.2024, millele PPA on vastanud 12.03.2024, et pere lahkus Eestist 15.02.2024 ning rahvastikuregistri andmetel on nende registreeritud elukoht alates 26.02.2024 Türgis (vt dtl 21). 7(8)
3-24-1340
25.Käesoleval juhul ei kohaldu EMÜ määrus nr 883/2004, kuivõrd kaebaja ei elanud perioodil 23.02.2024-17.04.2024 Euroopa Liidu liikmesriigis.
26.Eeltoodust tulenevalt on vaidlusalused otsused õiguspärased ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud ja otsuse avaldamine
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude välja mõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
28.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuse kaebaja ja tema laste nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.