Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 19.09.2024, Tartu 3-21-2996 X.X.-i kaebus Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 11/129 punkti 1.1. õigusvastasuse kindlaks-tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.08.2023. a otsus Menetluse alus Tartu Vangla ja X.X.-i apellatsioonkaebused ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja/apellant – Tartu Vangla Kaasatud haldusorgan – Terviseamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 30.08.2023. a otsus osas, milles halduskohus tunnistas Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 punkti 1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei võimaldanud lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamisega, kui kokkusaaja esitab vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse kohta.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 19.09.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tartu Vangla kohaldas 26.10.2021. a käskkirjaga nr 1-1/129 vangistusseaduse (VangS) § 72 lg 1 alusel vanglas koroonaviiruse leviku tõkestamiseks täiendavaid piirangud lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele tulijatele. Käskkirja p 1.1 kohaselt lubati alates 25.10.2021 vanglasse siseneda lühi- või pikaajalisele kokkusaamisele tulnud vanemal kui 12-aastasel (kaasa arvatud) isikul, kes:
- on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimiskuuri ja vaktsineerimiskuur on lõppenud ning esitab selle kohta tõendi; - on viimase kuue kuu jooksul COVID-19 haiguse läbi põdenud ning esitab selle kohta tõendi; - esitab arstitõendi selle kohta, et COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimine ei ole tervise tõttu lubatud. Sellisel juhul peab külastaja lisaks esitama tõendi, et talle on tervishoiuteenuse osutaja poolt kuni 72 tundi enne kokkusaamist tehtud SARS-CoV-2 RT-PCR test või SARS-CoV-2 antigeen-RTD test, mille tulemus on negatiivne. Käskkirja põhjendustes selgitas vangla, et epidemioloogilise olukorra halvenemine tingib kokkusaamistele tulijatele rangemate piirangute kehtestamise vajaduse. Koroonaviiruse leviku kasv Eestis on kiires tõusus. Terviseamet kehtestas 11.08.2021 tervishoiualase hädaolukorra ja alates 25.10.2021 tagatakse eelkõige erakorraline ja vältimatu abi. Kuna vanglas viibivad isikud piiratud ruumis, on oht nakatumiseks kõrge. Paljud vanglas viibivad isikud kuuluvad haiguse riskirühma. Juba üksiku nakatunud isiku sattumine vanglasse vallandab suure tõenäosusega viiruspuhangu, millele viiruse peiteaja tõttu ei ole võimalik kiiresti reageerida ja suuremat nakatumiste arvu ära hoida. Viiruse peiteperiood on 2-14 päeva. Peamiselt levib viirus vahetu kontakti kaudu piisknakkuse teel, kuid ka õhu kaudu, kus viiruseosakesed on laiali paiskunud. Suurim oht nakkuse levitajana lähtub isikust, kes ei ole vaktsineeritud või kes ei ole COVID-19 haigust viimase kuue kuu jooksul läbi põdenud. Käesoleval ajal olemasoleva teabe kohaselt on ainukeseks tõhusaks nakkusohu vähendamise vahendiks vaktsineerimine viiruse vastu. Vaktsineerimine ei välista küll nakatumist, kuid vähendab nakatumisriski ja haiguse kulg on kergem. Vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud isikust lähtuv oht on väiksem. Kuna haigusel on peiteperiood, siis negatiivne testitulemus ei taga, et isik ei ole nakatunud. Tervise kaitse ning laiemalt vangla julgeoleku tagamise kohustus kaalub üles isikute (nii vangide kui nende lähedaste) õiguse era- ja perekonnaelu puutumatusele. Käskkirjaga seatud piiranguid võib vangla muuta, sh seada täiendavaid piiranguid kokkusaajate vaktsineerimisnõuetele, kokkusaamisele tulijate vanglasse lubamisele või ka keelata kolmandate isikute vanglas viibimine, kui tervishoiualane olukord muutub, tekib täiendav oht vangla julgeolekule või saabub oluliselt täiendavat teavet viiruse kohta.
2.X.X. esitas 02.11.2021 Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 peale vaide, milles leidis, et kokkusaamistele tuleb lubada vaktsineerimata isikuid negatiivse testitulemuse alusel. Justiitsministeerium jättis 09.12.2021. a otsusega nr 11-7/6914-2 vaide rahuldamata.
3.X.X. esitas 19.12.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt saavad kokkusaamistele tulla ainult vaktsineeritud või testi alusel need, kellel on arsti tõend, et vaktsineerimine on haiguse tõttu vastunäidustatud. Kaebajal on pereliikmed, kes on vaktsineerimata ja selliste piirangutega vangla neid kaebaja juurde ei lase. Taotlust kokkusaamiseks ei ole mõtet esitada. Vangla jätab kaebajat niigi pidevalt ilma kokkusaamistest ja antud käskkirjad raskendavad kokkusaamisi veelgi. Kokkusaamistele tuleb lubada ka vaktsineerimata inimesi. Lühiajalistele kokkusaamistele peaks lubama maskis testi alusel, pikaajalisele kokkusaamisele testi alusel. Ka need, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, võivad olla viiruse kandjad.
4.Tartu Vangla tunnistas 18.03.2022. a käskkirjaga nr 1-1/28 piirangud kehtetuks.
5.Halduskohus lubas 07.07.2023. a määrusega kaebajal minna üle Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 p 1.1 õigusvastasuse tuvastamise nõudele ja kaasas menetlusse Terviseameti.
6.Terviseamet leidis halduskohtule esitatus arvamuses, et Tartu Vanglas rakendatud piirangud olid põhjendatud personali ja teiste kinnipeetavate kaitsmise vajadusega. COVID19 pandeemia aegse püsiva ulatusliku Delta variandi leviku foonil oli haigestumine COVID19 nakkushaigusesse 25.10.2021 seisuga väga kõrge, esines epideemiline levik ning 14 päeva haigestumus 100 000 inimese kohta oli 1102 nakatunut. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid, samas oli Eesti elanike hõlmatus vaktsineerimisega üks Euroopa madalamaid. Kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning tervishoiuteenuse osutajatele rakendati täiendavaid meetmeid, et tulla toime COVID-19 haigusega patsientide hulga kasvuga. Viidatud perioodil oli vaktsineerimata inimesel enam kui kaheksa korda suurem tõenäosus nakatudes COVID-19 haigust raskelt põdeda ja haiglaravile sattuda. SARS-CoV-2 infektsiooni diagnoosimiseks kasutati PCR-teste ja antigeeni teste. Antigeeni kiirtestid ei ole tundlikkuselt ja täpsuselt võrreldavad PCR meetodil tehtavate testidega, sh võivad näidata positiivset tulemust alles mitu päeva hiljem kui PCRtest ning võimaldavad tuvastada viirust ainult siis, kui viiruse kogus organismis on väga kõrge. Negatiivne PCR-testi või antigeeni kiirtesti tulemus ei taga, et isik on nakkusohutu ka 72 tundi pärast testi tegemist.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 30.08.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 p 1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei võimaldanud lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamisega, kui kokkusaaja esitab vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse kohta. Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
7.1.Tuvastamisnõue on lubatav. Vastustaja ja Justiitsministeerium tegid vaidemenetluses kindlaks, et vaidlustatud käskkiri võib riivata kaebaja õigusi, kuna kaebaja lähedased isikud on vaktsineerimata.
7.2.Vastustaja otsustust mitte lubada kokkusaamisi negatiivse testitulemuse alusel saab hinnata kahest erinevast aspektist. Esiteks saab vastustaja eesmärgiks pidada vanglaametnike massilise haigestumise ärahoidmist. On ilmne, et suure osa vanglaametnike puudumine teenistuskohustuste täitmiselt on risk vangla julgeolekule. Teiseks saab piirangute eesmärgiks pidada seda, et külastaja ei oleks ohtlik kinnipeetavale, kellega ta kokku saab, ega nakataks teda.
7.3.Lisaks tuleb eraldi vaadelda kolme kokkusaamise viisi: - pikaajalist kokkusaamist ehk reeglina üks ööpäev (erandina kuni kolm ööpäeva) kestvat kinnipeetava ja kokkusaaja kooselamist vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta (VangS § 25 lg 2); - lühiajalist kokkusaamist, mille kestus on kuni kolm tundi, mis toimub vanglateenistuja järelevalve all ja kus kinnipeetav ja kokkusaaja on eraldatud klaasist vaheseinaga (VangS § 24 lg 2, justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiriˮ § 31 lg-d 1 ja 2); - lühiajalise kokkusaamist ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta (vangla sisekorraeeskirja § 31 lg 21).
7.4.Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks ta otsustas mitte lubada negatiivse testitulemuse alusel pikaajalisi kokkusaamisi või lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Vastustaja lähtus kahest määrava tähtsusega asjaolust - esiteks viirus levib lähikontakti kaudu ja teiseks vaktsineerimata isikute hulgas on nakatumise sagedus kõrgem. Põhjendatud oli lähtuda sellest, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkusena, peamiselt lähikontakti kaudu. Nii pikaajalisel kokkusaamisel kui ka lühiajalisel eraldamiseta kokkusaamisel esineb kinnipeetava ja kokkusaaja vahel lähikontakt isikud viibivad kauem kui 15 minuti jooksul üksteisele lähemal kui 2 meetrit.
7.5.Põhimõtteliselt on kaebajal õigus, et ühegi inimese puhul ei saanud välistada, et ta on nakkusohtlik viirusekandja. Nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimene võib olla
nakatunu, kes põeb haigust sümptomiteta või kellel peiteaja tõttu ei ole haiguse sümptomid veel avaldunud. Negatiivse testitulemusega inimese puhul on võimalik, et ta nakatus pärast testi tegemist või et viiruse kogus organismis ei olnud testi tegemise ajal positiivse tulemuse saamiseks piisav. Käsitleda saab ainult tõenäosust ehk seda, kui tõenäoline on, et haigustunnusteta isik on tegelikult nakkusohtlik. See, mil määral vaktsineerimine mõjutas tõenäosust nakatuda, on epideemia kestuse ning erinevate viiruse tüvede puhul olnud erinev. Kui vastustaja lähtus andmetest, mille põhjal vaktsineerimata inimese tõenäosus nakatuda oli ligikaudu neli korda suurem, kaebaja ei ole neid andmeid kahtluse alla seadnud ja ka kohtul ei ole põhjust nendes olulisel määral kahelda, siis oli põhjendatud ja proportsionaalne mitte lubada vaktsineerimata kokkusaajaid kokkusaamisele, mille raames toimus kokkusaaja ja kinnipeetava lähikontakt.
7.6.On küll tõsi, et vaktsineerimata kokkusaaja puhul oli suurem tõenäosus, et kokkusaaja on tegelikult nakatunud, kuid vastustaja ei ole põhjendanud, kuidas sai see olla ohtlik sel määral, et klaasist vaheseinaga eraldamisega toimuvad kokkusaamised tuli keelata. Kokkupuude kinnipeetavaga puudub sellise kokkusaamise puhul täielikult, rääkimata lähikontaktist. Praeguse asja lahendamisel omab tähtsust, kuivõrd mõjutas vaktsineerimine tõenäosust nakatuda. Vastustaja pädevuses olevates küsimustes ehk teenistujate ja kinnipeetavate tervise kaitsmise ning kinnipeetavate ravimise seisukohast ei omanud määravat tähtsust mitte kokkusaaja, vaid teenistujate ja kinnipeetavate vaktsineeritus. Arvestades lühiajalise kokkusaamise läbiviimiseks vajalikke tegevusi ja vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud nõudeid (kokkusaaja peab olema terve, s.t ilma igasuguste viirushaiguse tunnusteta, kasutama isikukaitsevahendeid, desinfitseerima käsi) ei näe kohus kohase töökorralduse puhul olulist riski, et viirus saaks kokkusaajalt vanglaametnikule üle kanduda. Tartu Vanglas oli haigestunud 08.10.2021 seisuga 7 ametnikku ja 8 kinnipeetavat ning 18.10.2021 seisuga 20 ametnikku ja 80 kinnipeetavat. Seega ei levinud haigus vanglaametnike seas sellises progressioonis nagu kinnipeetavate puhul. Seda olenemata asjaolust, et vanglaametnikud liikusid töövälisel ajal vabalt ringi, puutusid kokku igasuguste, nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimestega ning vanglal puudus kontroll selle üle, kas ja mil määral kasutavad vanglaametnikud töövälisel ajal ettevaatusabinõusid ja kaitsevahendeid. Vanglaametniku haigestumise riski ei saanud oluliselt suurendada see, kui ta lühiajaliste kokkusaamistega seotud teenistuskohustusi täites puutus kokku ka vaktsineerimata kokkusaajatega.
7.7.Eeltoodut arvestades ei kaalunud vastustaja eraldamisega toimuvate lühiajaliste kokkusaamiste puhul õigesti ühelt poolt vanglaametnike nakatumise ohtu ja teiselt poolt seda, et kinnipeetava igasugused kokkusaamised lähedastega võivad määramata ajaks katkeda. Vastustaja ei tuginenud selle piirangu kehtestamisel kohastele asjaoludele ning eksis kaalutlusõiguse teostamisel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, milles halduskohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja arvates osutab Riigikohtu otsus asjas nr 5-22-4 sellele, et vangla piiras kokkusaamisi ebamõistlikult ja õigusvastaselt. Seoses vaidlustatud käskkirjaga on kaebaja vanglavälised suhted oluliselt keerulisemad. PCR-testi alusel oleks võinud läbi viia kokkusaamisi, mis eeldavad füüsilist kontakti sugulastega. Selliseid keelde vangla kuidagi ei kompenseerinud (videokõned ja teised välismaailmaga kontakti võimalused). Olukord, mille puhul vaktsineeritutesse suhtutakse COVID-19 ajal teisiti, kui vaktsineerimata inimestesse, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Vaktsineerimine aitab ainult kergemini haigust taluda, kuid levimine on ühesugune nii ühtedel kui teistel. Vangla rikkus oluliselt kaebaja õigust kokkusaamisele lähedastega ning seda väga
pikaks ajaks. Vangla rikkus põhiseaduse (PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 8.
9.Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse kaebuse rahuldamist puudutavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
9.1.Vangla lähtus klaasiga eraldamisega kokkusaamistele tingimuste seadmisel asjakohastest kaalutlustest ning haldusakt on selles osas piisaval määral motiveeritud. Halduskohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas kohus arvestas piirangu õigusvastasuse tuvastamisel Terviseameti seisukohaga ja kui kohus ei pidanud seda asjakohaseks, siis miks.
9.2.Piirangute seadmise ajal oli haigestumiste arv väga kõrge ja esines selge epideemiline levik. Asjakohane oli arvestada väljaspool vanglat valitsenud olukorraga, sest mida suurem oht on nakatuda väljaspool vanglat, seda suuremaks muutub tõenäosus, et see võib töötajate või teiste vanglat külastavate isikute kaudu jõuda ka vanglasse. Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla kindel, et üksnes negatiivse testitulemuse ettenäitamine võiks olla piisavalt tõhus meede.
9.3.Halduskohus eristas ohtu ametnikele ja ohtu kinnipeetavatele. Viiruse leviku puhul ei ole võimalik sellist selget eristust teha. Külastajal on piisavalt kokkupuuteid ametnikega, et tekiks oht viiruse edasikandmiseks. Kuigi ametnike haigestumine ei toimunud 2021. a oktoobri alguses samas progressioonis kinnipeetavatega, siis ametnikud siiski haigestusid ja haigestumus suurenes.
9.4.Halduskohtu arvates oleks vangla saanud muuta töökorraldust selliselt, et külastajatega hoitakse 2-meetrist distantsi ja läbiotsimisel ei ole üks ametnik kokkusaajaga kontaktis kauem kui 15 minutit. Selline hinnang on teoreetiline ja oletuslik. Klaasiga eraldatud kokkusaamisele lubatud külastajate ring on laiem (ka sõbrad-tuttavad võivad külastada) ja külastajate arv ei pruugi piirduda paari inimesega. Sellises olukorras ei ole aga kõigi külastajatega 2-meetrise distantsi hoidmine võimalik. Seda eriti mööda hoone koridore ja trepikoda külastajaid saates.
9.5.Ekslik on halduskohtu arusaam nagu vangla oleks lihtsalt üle võtnud Vabariigi Valitsuse korralduses toodud põhimõtted. Kui nakkusjuhtude arv väljaspool vanglat suureneb ja sellisel määral, et piiranguid tuleb seada ka väljaspool vanglat, siis näitab see olukorra piisavat tõsidust ning seda, et viiruse levikuvõimalused vanglasse on samuti suurenenud.
9.6.Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste puhul ei ole tegemist võrreldavate gruppidega. Kui inimene on otsustanud mitte vaktsineerida, siis on see tema vaba valik, kuid tal tuleb arvestada võimalike piirangutega, mis võivad sellega kaasneda. Vangla ei välistanud kokkusaamisi täielikult. Neil, kellel ei ole tervisest tuleneval põhjusel võimalik end vaktsineerida, oli arstitõendi ettenäitamisel kokkusaamine võimalik.
10.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.1.Pikaajalisi kokkusaamisi puudutavas osas on halduskohtu otsus õiguspärane ja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selles osas otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga seatud piirangud nii klaasiga eraldamiseta lühiajalistele kokkusaamistele kui ka pikaajalistele kokkusaamistele olid õiguspärased ning nende õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus.
10.2.Kaebaja viide Riigikohtu 20.10.2023. a otsusele haldusasjas nr 3-19-2061 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Viidatud asjas ei olnud kinnipeetaval võimalik saada pikaajalist kokkusaamist oma alaealise lapsega seetõttu, et vangla tõlgendas justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiriˮ normi ebaõigesti. Praegusel juhul ei ole tegemist sarnase olukorraga.
10.3.Vaidlustatud käskkirjaga seatud piirangud tunnistati kehtetuks 18.03.2022. Seega kehtisid piirangud veidi vähem kui viis kuud. Tartu Vanglale teadaolevalt toimus kaebajal viimane pikaajaline kokkusaamine tütrega 15.08.2017. Kuigi hilisemalt (19.09.2017, 12.05.2018) on pikaajalisi kokkusaamisi lubatud, ei ole tütar enam kokkusaamisele tulnud. Arvestades viimase kokkusaamise toimumise aega ning seda, et ka peale piirangute lõppemist ei ole kaebajal tütrega kokkusaamisi toimunud, ei ole vangla hinnangul usutav, et piirangute kehtivuse ajal jäid kokkusaamised ära just seatud piirangute tõttu.
10.4.Ekslik on kaebaja arusaam, et vaktsiin aitab ainult kergemini haigust taluda, kuid viiruse levimine toimub ühetaoliselt. Vangla jääb varasema seisukoha juurde, et vaktsineerimata isikutel on väga kõrge nakatumise risk ja olles nakatunud, levitavad nad viirust rohkem kui immuunkaitsega inimesed.
11.Kaasatud haldusorgan jäi vastuses apellatsioonkaebustele varem esitatud seisukohtade juurde. Tartu Vanglas rakendatud piirangud olid COVID-19 pandeemia aegse püsiva ulatusliku riigisisese Delta variandi leviku foonil põhjendatud ning vajalikud nii personali kui ka teiste kinnipeetavate kaitsmiseks. Seoses kaebaja apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, mille kohaselt oleks võinud lubada PCR-testi alusel füüsilist kontakti eeldavaid kohtumisi sugulastega, selgitas Terviseamet, et oluline on silmas pidada, et PCR testi tulemus näitab üksnes viiruse olemasolu testi tegemise ajal. Negatiivne PCR testi tulemus ei taga, et isik on nakkusohutu ka järgmistel päevadel pärast testi tegemist. Negatiivse testi andnud isikud võivad nakatuda ja haigestuda vahetult pärast testi tegemist ja olla 48-72 tundi hiljem teistele juba nakkusohtlikud.
12.Kaebaja esitas 04.07.2024 täiendava seisukoha, milles rõhutas lähedastega suhtlemise olulisust vangistuse ajal. Vaidlusalused piirangud riivavad kaebaja põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, vabale eneseteostusele ja alandavad kaebaja inimväärikust. Lisaks põhjustavad karantiinist vabastuse saamise tingimused ja kontrollitud tegevustes osalemise piirangud põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist, mis on vastuolus PS §-ga 12 ja EIÕK art-ga 14.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja apellatsioonkaebus on sisulist vaidlust puudutavas osas põhjendatud ja tuleb rahuldada.
14.Halduskohus lubas 07.07.2023. a määrusega kaebajal tühistamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele ja märkis hiljem ka otsuses, et tuvastamisnõue on endiselt lubatav. Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud, siis HKMS § 152 lg 2 järgi ei lõpeta kohus menetlust sama paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Riigikohtu praktika kohaselt teenib HKMS § 152 lg 2 alusel õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada (Riigikohtu 28.10.2020. a määrus asjas nr 3-20-580, p 12). Eeltoodule tuginedes selgitas halduskohus, et kaebaja pöördus kohtusse tühistamisnõudega õigel ajal ja praeguse asja menetlus on kestnud kaua kohtu töökoormuse tõttu ehk põhjusel, mis ei olene pooltest. Vaidlustatud piirang mõjutas kaebaja õigusi, kuna kaebajal oli lähedasi isikuid, kes selle tõttu kokkusaamistele kehtestatud tingimustele ei
vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et sellises olukorras saab kaebaja taotluse alusel menetluse jätkamist põhjendatuks pidada.
15.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja (I) ning seejärel vastustaja apellatsioonkaebuse
(II).
I
16.Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, s.o pikaajalist kokkusaamist ja ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta toimuvat lühiajalist kokkusaamist puudutavas osas. Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkiri oli põhjendatud ja proportsionaalne osas, millega vangla otsustas mitte lubada vaktsineerimata kokkusaajaid kokkusaamisele, mille raames toimus kokkusaaja ja kinnipeetava lähikontakt.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsus kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas õiguspärane ja kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud seisukohad ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebajale märgib ringkonnakohus järgmist.
18.Kaebaja rõhutab ka apellatsioonimenetluses enda põhiõiguste rikkumist. Kaebaja tsiteeris Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2021. a määrust teda puudutavas haldusasjas nr 3-21-932, milles ringkonnakohus märkis muu hulgas järgmist: „VangS § 23 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Kokkusaamiste võimaldamise kaudu vanglaväliste suhete säilimise soodustamisel on oluline roll isiku põhiõiguste tagamisel. Samuti saab kinnipeetava suhete hoidmist oma lähedaste ja perekonnaga lugeda vangistuse täideviimise eesmärkide hulka kuuluvaks ning see omab olulist tähendust kinnipeetava vabanemisel tema tavaühiskonda sujuvama sisseelamise saavutamiseks (Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020. a määrus asjas nr 3-19-2035, p 7).ˮ Ringkonnakohus jääb ka praegu selle juurde. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on põhimõttelise lähtekohaga kinnipeetava kokkusaamisõigust puudutava vaidluse lahendamisel. Põhiõiguse piiramine ega piirangu õiguspäraseks pidamine ei tähenda, et vangla ja kohtud ei mõista põhiõiguste sisu ja tähtsust. Põhiõigused ei ole absoluutsed, need võivad olla piiratud muu hulgas teiste isikute põhiõiguste või ülekaaluka avaliku huviga.
19.Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kokkusaamise piirangud riivavad kinnipeetava õigust vanglavälisele suhtlemisele ja seega PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et kokkusaamistele seatud piirangud olid koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil põhimõtteliselt vajalikud. Seetõttu tuleb praeguse vaidluse lahendamiseks hinnata, kas kaebaja kokkusaamisõiguse piirang on proportsionaalne. Kaebaja viitas ka ise PS §-le 11, mis näeb ette, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kui kohus jõuab järeldusele, et kaebaja kokkusaamisõiguse piirang on proportsionaalne ja piirangu kehtestamine õiguspärane, tuleb kaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.Kaebaja vaidlustab seda, et kokkusaamised ei olnud võimalikud vaktsineerimata (ja ilma selleks tervisest tuleneva vastunäidustuseta) kokkusaaja negatiivse testitulemuse alusel. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses Riigikohtu 31.10.2022. a otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-22-4. Kaebaja arvates osutab Riigikohtu otsus sellele, et vangla piiras
kokkusaamisi ebamõistlikult ja õigusvastaselt. Ringkonnakohtu hinnangul viidatud lahendist sellist osutust ei nähtu. Praeguses asjas selgitas halduskohus kaebajale muu hulgas ka seda, et kõnealuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas olid vaidluse esemeks Vabariigi Valitsuse korralduse andmise aluseks olnud pädevus- ja volitusnormid, mitte valitsuse korraldusega kehtestatud konkreetsed piirangud (otsuse p 9). Riigikohus selgitas, et volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. Korralduste proportsionaalsusele saavad kohtud anda hinnangu halduskohtu-menetluses. Samuti selgitas Riigikohus, et inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse (RKPJKo 31.10.2022, nr 5-22-4, p-d 91-92).
21.Praeguses asjas on sellisteks kaalukateks eesmärkideks inimeste elu ja tervise kaitsmine ning vangla toimimine. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal teada olnud andmetele tuginedes oli vangla ohuprognoos põhjendatud ja vaktsineerimata (ilma selleks tervisest tuleneva vastunäidustuseta) külastajate kokkusaamise piirang oli õiguspärane.
22.Kaebaja väide, et seoses vaidlustatud käskkirjaga on tema vanglavälised suhted oluliselt keerulisemad, ei muuda praeguse vaidluse tulemust. Kaebaja tugineb kaebuses sellele, et tema pereliikmed on vaktsineerimata. Vangla esitatud andmete kohaselt toimus kaebajal viimane pikaajaline kokkusaamine tütrega 15.08.2017. Kuigi hilisemalt (19.09.2017, 12.05.2018) on pikaajalisi kokkusaamisi lubatud, ei ole tütar enam kokkusaamisele tulnud. Arvestades viimase kokkusaamise toimumise aega ning seda, et ka peale piirangute lõppemist ei ole kaebajal tütrega kokkusaamisi toimunud, ei ole vangla hinnangul usutav, et piirangute kehtivuse ajal jäid kokkusaamised ära just seatud piirangute tõttu. Ringkonnakohus nõustub, selles osas selgus puudub. Justiitsministeeriumi 19.12.2021. a vaideotsusest nähtub, et ka isaga toimus viimane kokkusaamine 2017. aastal (eelmise vangistuse ajal). Viimane lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega toimus 28.12.2020. Kaebaja ei ole kogu vaidluse jooksul välja toonud selliseid asjaolusid, mis toetaks tema väidet, et tema suhted vaktsineerimata pereliikmetega on oluliselt keerulisemad just vaidlustatud piirangu tõttu.
23.Kaebaja väidab ka, et vangla ei kompenseerinud kuidagi vaidlusalust keeldu, nt videokõnede ja teiste välismaailmaga kontakti pidamise võimalustega. Samas helistamine ja kirjavahetus olid kinnipeetavatele tagatud. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi helistamine ja kirjavahetus, mis on samuti vanglavälise suhtluse viisid, ei asenda vahetut kohtumist lähedastega, on perekonnaelu põhiõiguse riive hindamisel nende võimalustega arvestamine asjakohane. Näiteks helistamisõigus võimaldab kinnipeetaval oma pereliikmetega suhelda vahetule suhtlusele küllalt lähedasel viisil. Ringkonnakohtu hinnangul oli vaidlusaluses olukorras telefoni teel suhtlemine siiski arvestatav alternatiiv lähedastega sideme hoidmiseks.
24.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas muutmata. II
25.Tartu Vangla vaidlustab halduskohtu otsust osas, milles halduskohus kinnipeetava kaebuse rahuldas. Halduskohus tunnistas Tartu Vangla 26.10.2021. a käskkirja nr 1-1/129 p 1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei võimaldanud lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamisega vaktsineerimata (ilma tervisest tuleneva vastunäidustuseta) külastajaga, kui kokkusaaja esitab vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse kohta.
26.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud käskkiri oli piisavalt põhjendatud, piirangute seadmisel lähtuti asjakohastest kaalutlustest ja ei tehtud sellist kaalumisviga, mis võiks kaasa tuua haldusakti õigusvastasuse.
27.Käskkirja kohaselt tingis kokkusaamistele tulijatele rangemate piirangute kehtestamise vajaduse epidemioloogilise olukorra halvenemine. Koroonaviiruse leviku kasv Eestis oli kiires tõusus. Vaidlusaluse käskkirjaga kehtestatud piirangute eesmärgiks oli nakkusohu vähendamine uudse ohtliku nakkushaiguse korral nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 2 lg 2 tähenduses. Tartu Vangla otsus piirata kinnipeetavate kokkusaamisi koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHKo 12.09.2023, nr 3-21-884, p 23). Käskkirja andmisel lähtus vangla eeldusest, et vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud inimeste puhul on nii nakatumise kui raske haigestumise tõenäosus madalam kui vaktsineerimata isikute puhul (vrd RKPJKo 31.10.2022, nr 5-22-4, p 53). Käskkirja põhjenduste kohaselt lähtus vangla sel ajal teada olnud teabest ja nakkusohu statistilistest näitajatest. Vangla märkis muu hulgas, et olemasoleva teabe kohaselt on ainukeseks tõhusaks nakkusohu vähendamise vahendiks viiruse vastu vaktsineerimine. Vaktsineerimine ei välista küll nakatumist, kuid vähendab nakatumisriski ja haiguse kulg on kergem. Vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud isikust lähtuv oht on väiksem. Kuna haigusel on peiteperiood, siis negatiivne testitulemus ei taga, et isik ei ole nakatunud.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on käskkirjas esitatud põhjendused asjakohased ja piisavad. Ka hilisem kohtupraktika kinnitab, et sel ajal ei olnud selget arusaama küsimuses, mil määral põhjustavad uued tüved rasket haigestumist ning kas riigi elutähtsate ülesannete täitmise tagamiseks on tarvis vältida igasugust haigestumist, nii palju kui võimalik. Ehkki viirustüved ja vaktsineerituse tase olid võrreldes epideemia varasemate faasidega muutunud, iseloomustas olukorda jätkuvalt suur dünaamilisus, teaduslike teadmiste ebakindlus viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta (RKPJKo 31.10.2022, nr 5-22-4, p 72).
29.Piirangu eesmärk kaitsta vangla toimimist ning vanglas viibivate isikute elu ja tervist oli legitiimne. Seda õigustas väga kaalukas avalik huvi takistada nakkushaiguse levikut ja vältida ulatuslikku haiguspuhangut, mis oleks ohustanud vangla julgeolekut. Vangla pidas põhjendatult oluliseks ka seda, et arvestatav osa kinnipeetavaid kuulub riskirühma, kellele on koroonahaigus eriti ohtlik. Meede oli eesmärgi saavutamiseks kahtlemata sobiv. Kinnipeetavate kokkusaamiste piiramine aitas viia nakkusohtlike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetas seega nakatumisriski.
30.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustaja ei kaalunud eraldamisega toimuvate lühiajaliste kokkusaamiste puhul õigesti vanglaametnike nakatumise ohtu. Vastustaja selgitas, et kuigi külastaja klaasiga eraldamisega lühiajalisel kokkusaamisel kinnipeetavaga kokku ei puutu, on külastajal eelnevalt kokkupuuted ametnikega (dokumentide vormistamine, kokkusaaja läbiotsimine, asjade hoiule võtmine, kokkusaajale selgituste andmine, kokkusaaja saatmine). Ka toimub lühiajaline kokkusaamine ametnike järelevalve all. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et külastajal on piisavalt kokkupuuteid ametnikega, et tekiks viiruse edasikandmise oht.
31.Vastustaja vastuväiteid arvestades ei saa nõustuda ka halduskohtu järeldusega, et töökorralduslike muudatustega oleks saanud vaktsineerimata kokkusaajaga lühiajalisi eraldamisega kokkusaamisi lubada. Halduskohtu arvates oleks vangla saanud muuta töökorraldust selliselt, et külastajatega hoitakse distantsi 2 meetrit ja läbiotsimisel ei ole üks ametniku kokkusaajaga kontaktis kauem kui 15 minutit. Tartu Vangla selgitas, et kuivõrd klaasiga eraldatud kokkusaamisele lubatud külastajate ring on laiem kui pikaajalisele kokkusaamisele tulijate puhul (ka sõbrad-tuttavad võivad külastada), siis ei pruugi külastajate arv piirduda paari inimesega. Sellises olukorras ei ole aga kõigi külastajatega 2-meetrise distantsi hoidmine võimalik. Seda eriti mööda hoone koridore ja trepikoda külastajaid saates. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus alahindas selles olukorras viiruse edasikandumise ohtu. Vangla ei ole jätnud kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata olulisi asjaolusid ega teinud kaalutlusviga, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamise.
32.Halduskohus tunnistas vaidlusaluse käskkirja osaliselt õigusvastaseks ka seetõttu, et kohtu hinnangul ei kaalunud vastustaja eraldamisega toimuvate lühiajaliste kokkusaamiste puhul õigesti seda, et kinnipeetava igasugused kokkusaamised lähedastega võivad määramata ajaks katkeda. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul sellisele ohule kaalukat tähendust omistada ei saa. Kuigi vaidlusalune piirang kehtis peaaegu 5 kuud, ei saa sellises olukorras rääkida määramata ajast. Koroonapuhangud esinesid lainetena, võimaldades piiranguid leevendada ja vajadusel uuesti seada. Alates koroonapandeemia algusest 2020. aasta kevadel hinnati piirangute vajalikkust kõigis vanglates regulaarselt. Olukorras, kus koroonapiirangute põhiseadusele vastavus oli ka üldiselt avalikkuse suure tähelepanu all, ei ole alust arvata, et vangla oleks jätnud reageerimata, kui tervishoiualane olukord muutub või saabub olulist teavet viiruse kohta. Lisaks on praeguses asjas siiani teatav ebaselgus selles osas, mil määral vaidlusalune piirang tegelikult kaebaja õigusi riivas.
33.Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kuigi vaktsineerimata inimestele täiendava piirangu kehtestamine võis riivata kaebaja õigust kokkusaamisele, ei kaalu see praegusel juhul üles piirangu kehtestamise eesmärki tagada vangla toimimine ning vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Käskkirja kehtestamisel ei tehtud sellist kaalumisviga, mis tooks kaasa haldusakti õigusvastasuse.
34.Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 30.08.2023. a otsuse osas, milles kohus rahuldas kaebuse, ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
35.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ja muid kulusid asjas ei olnud. Ringkonnakohus jätkas kaebajale antud menetlusabi. Ka vastustaja on apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg 10). Pooled ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude menetluskulude kohta. Seega puudub vajadus käesoleva otsusega menetluskulude jaotuse määramiseks ja menetluskulude väljamõistmiseks. Võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
36.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.