Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
16. september 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-2391
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada V.T kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. juuli 2024. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja N.G Puudutatud isik – V.T, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov
Menetluse alus ringkonnakohtus
V.T määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse V.T määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. juuli 2024. a määruse peale haldusasjas nr 3-23-2391.
Jätta V.T määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. juuli 2024. a määrus haldusasjas nr 3-23-2391 muutmata.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik V.T ilmus 25.10.2023 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri ning avaldas soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. PPA pidas isiku välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kinni ning Tallinna Halduskohus andis 27.10.2023 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 3 ja 4 alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 27.11.2023. Kinnipidamise tähtaega on Tallinna Halduskohus 27.11.2023 ja 26.03.2024 määrustega pikendanud kuni 26.07.2024. PPA lükkas 22.04.2024 otsusega nr 12310250099-1 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, tegi ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale ja kohaldas sissesõidukeeldu Eesti
3-23-2391 Vabariiki ja Schengeni alale 5 aastaks. V.T on esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 22.04.2024 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-24-1541).
2.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 22.07.2024 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p 6 ja § 362 lg 5 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isiku jätkuv kinnipidamine kuni rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni on vajalik, sest isik võib põgeneda ja ohustab avalikku korda. Põgenemisoht on tuvastatav väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 6 alusel, sest isik on avaldanud, et ei soovi Venemaale naasta, ning VSS § 68 p 8 alusel, kuna isik on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu (isik ujus üle Narva jõe). Samuti tegi isik 12.05.2024 ettevalmistusi KPK-st põgenemiseks (kahjustas KPK võrkaeda ja okastraati) ning tema toast leiti erinevad põgenemiseks kasutatavad esemed (sh käsitsi joonistatud Eesti kaart ja okaslindi lõhkumiseks kasutatav konks). Isikule kohaldati 13.05.2024 otsusega täiendavaid turvaabinõusid (liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike esemete kasutamise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine) ning ta lubati KPK elutsooni tagasi 21.05.2024. Seejärel aitas puudutatud isik 22.05.2024 KPK-s kaasa teise isiku põgenemiskatsele ning tekitas samal päeval ka endale lõikehaavu (hospitaliseerimist isik ei vajanud), mille tõttu paigutati ta eraldatud lukustatud kambrisse 23.05.2024–30.05.2024. Isiku suhtes toimunud distsiplinaarmenetluses tehti ettepanek määrata karistuseks paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse. Karistus jäi kohaldamata, kuna isik oli juba viibinud eraldatud lukustatud kambris. KPK juhi 24.05.2024 otsusega keelati isikul lisaks kasutada mobiiltelefoni. Isiku sõnul oli Eesti talle transiitriigiks ning ta soovis liikuda edasi Kesk-Euroopasse, eelkõige Saksamaale, kus tal on sõpru. Tuvastatud asjaolud kogumis viitavad, et isik on ohuks avalikule korrale. PPA tuvastas rahvusvahelise kaitse menetluses, et isikut on 25.05.2015 kohtuotsusega Venemaal karistatud kolmeaastase vangistusega relvataolise esemega 17.12.2012 toime pandud röövi ja väljapressimise eest. Isik on pannud toime varavastaseid kuritegusid ja nende uuesti toimepanemise tõenäosus on suur. Kuritegude toimepanemise tõttu saab isiku põgenemisohu tuvastada ka VSS § 68 p 4 alusel. Isiku kinnipidamine on vajalik mh selleks, et teda saaks pärast rahvusvahelise kaitse menetluse lõppu riigist välja saata. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku puhul tõusalt kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Isiku kinnipidamise pikendamine ei ole vastuolus tema tervise või turvalisuse kaalutlustega.
3.Puudutatud isik selgitas 24.07.2024 kohtuistungil, et isik, keda ta 22.05.2024 KPK-s aia ületamisel abistas, lõpetas hiljem KPK-s enda elu. Puudutatud isiku enesevigastuse põhjuseks võis olla KPK-s viibimise talumatus. Kui KPK-s kinnipidamine viib isiku enesevigastamiseni, siis on KPK tegevus probleemne. Puudutatud isikut on KPK-s survestatud ja ilma kohtuotsuseta karistatud. Telefoni ära võtmise tõttu ei saa isik enam esitada enda kaitseks vajalikke tõendeid. Isik on KPK-s viibinud üle poole aasta, kuigi ta ei ole Eestis pannud toime ühtegi kuritegu ja pöördus ise vabatahtlikult PPA-sse. Psühholoogiline nõustamine ei lahenda isiku probleeme.
4.Tallinna Halduskohus pikendas 26.07.2024 määrusega VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel PPA-le antud luba puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks mitte kauemaks kui 26.11.2024. Kuna PPA on nüüdseks isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükanud, siis ei saa teda enam kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Küll aga on isiku jätkuv kinnipidamine põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel avaliku korra kaitseks. Isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale saab pidada direktiivi 2013/33/EL1 art 8 lg 3 punkti e tähenduses tõeliseks, vahetuks ja piisavalt tõsiseks. Kuigi isikut ei ole Eestis ühegi kuriteo eest süüdi mõistetud, ei ole vaidlust
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud)
2(5)
3-23-2391 selles, et isik on Venemaal süüdi mõistetud röövi ja väljapressimise eest ning teda karistati vangistusega range režiimiga koloonias. Puuduvad väited, et süüdimõistmine olnuks poliitiliselt motiveeritud või muul alusel põhjendamatu. Isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale on ka varem põhjalikult hinnatud (nt viimati Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määruses, p-d 17–18) ning kohus ei korda neid põhjendusi. Isiku suhtes ei ole selgunud uusi asjaolusid, mis annaks alust ohtu ümber hinnata. Leebemaid järelevalvemeetmeid ei saa tõhusalt kohaldada, sest puudub usaldus, et isik ei põgene. Nii varasemad kuriteod kui ka ebaseadusliku piiriületuse fakt, samuti rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine ja isiku korduvad KPK-st põgenemise katsed viitavad kogumis selgelt isiku põgenemise ohule. Asjaolusid arvestades ei ole kahtlust, et KPK-st vabastamise korral ei pruugiks isik järelevalvemeetmeid järgida. Kinnipidamise pikendamine kuni 4 kuuks ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kinnipidamise eesmärke ning isikuga seotud asjaolusid. KPK-s on tagatud isiku esmavajadused. Kuigi vabaduse piiramine võib kahtlemata olla isikule vaimselt rusuv, on ta saanud KPK-s psühholoogilist nõustamist ca kord nädalas. Isik on väitnud, et nõustamine ei aita teda piisavalt, kuid ei ole toonud välja konkreetseid probleeme seoses psühholoogilise abiga. Kui isiku vaimse tervise seisund ei võimalda enam tema kinnipidamist, tuleb isik suunata ravile (VSS § 26 9 lg 4), sõltumata isiku kinnipidamiseks antud halduskohtu loa kehtivusest.
5.V.T palub 06.08.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st. Isik on PPA-le selgitanud, et ta on Venemaal kriminaalkorras tagaotsitav, kuna isik on kritiseerinud Venemaa sõjategevust Ukrainas ja tegelenud sõjavastase tegevusega. Venemaa vanglas üritati teda lisaks värvata sõjaväkke ning pärast vabanemist koges isik Wagneri eraarmee liikmete ähvardusi ja rünnakuid. Kohus leidis põhjendamatult, et isik soovis KPK-st põgeneda. Kuigi ta võis sellele mõelda, oli see tingitud isiku psüühika häiritusest KPK-s viibimise tõttu. See ei tähenda, et ta oleks ka reaalselt püüdnud põgeneda. Isik ei kujuta ohtu avalikule korrale ning tema käitumine Venemaal oli põhjustatud poliitilisest tagakiusamisest. Isik on temale määratud karistused ära kandnud ja kahetseb tehtut. KPK-s kinnipidamise aluseks ei saa olla isiku varasem käitumine. Jätkuv kinnipidamine kujutab isiku õiguste üha intensiivsemat riivet ja ei ole proportsionaalne, arvestades tema vaimset tervist. Isiku suhtes saab kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi väiteid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
7.Halduskohus pikendas 26.07.2024 määrusega puudutatud isiku KPK-s kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks. Kinnipidamine avaliku korra ohustamise tõttu on põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (nt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 20–21). Ringkonnakohus jääb oma 24.05.2024 määruses (p-d 17–18) praeguses asjas väljendatud seisukohtade juurde ning leiab, et puudutatud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel on jätkuvalt õigustatud. 3(5)
3-23-2391
8.Isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale saab põhjendada mh isiku varasema käitumisega ja tema juurest leitud esemetega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Isikut on karistatud Venemaal varavastaste kuritegude (röövimine relvataolise esemega, vargus) eest 3-aastase vangistusega. Tegemist ei ole sedavõrd ammuse karistusega, millele ei oleks enam põhjendatud viidata, arvestades seejuures, et varavastaste kuritegude korduva toimepanemise tõenäosus on suur (vt selle kohta lähemalt viited Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määruse p-s 17). Puudutatud isik ei ole selgitanud, kuidas seondub määratud karistus tema väidetava poliitilise tagakiusamisega. Rahvusvahelise kaitse taotluse kohta koostatud PPA 22.04.2024 otsusest nr 12310250099-1 nähtub samas, et puudutatud isik on esitanud enda karistamise kohta vastuolulisi andmeid (väidetavalt kandis isik väljapressimise eest mõistetud 2,5-aastast vangistust, mis lõppes 2023. a mais, kuid erinevad on olnud isiku ütlused, millal karistusaeg algas ja millises paranduskoloonias ta karistust kandis, kusjuures karistamise kohta ei ole PPA kinnitust leidnud). Puudutatud isiku väiteid tema väidetava Venemaal tagaotsimise ja sõjavastase tegevuse kohta hinnatakse tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel haldusasjas nr 3-241541, milles halduskohus on määranud kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks 19.09.2024.
9.Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Kuigi isik on viibinud praeguseks KPK-s üle 10 kuu, ei saa kinnipidamist lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse tõttu, sest VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on isikut lubatud kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10–11). Pärast ringkonnakohtu 24.05.2024 määruse tegemist ei ole ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mis vähendaksid isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab prognoosi, et puudutatud isik järgib PPA seatavaid kohustusi, kuid isiku osas tuvastatud põgenemisoht ei anna selliseks hinnanguks alust. Samuti on puudutatud isik KPK-s viibimise ajal selgelt näidanud, et ta ei hooli kehtestatud reeglitest, püüdes 2024. a mais esmalt ise KPK-st põgeneda ning seejärel aidata teisel isikul KPK-st põgeneda. Määruskaebuse väited, et isik võis vaimse häirituse tõttu üksnes mõelda KPK-st põgenemisele, ei ole usutavad, sest PPA esitatud distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt oli isik teinud põgenemiseks hulga ettevalmistusi ja püüdis ka tegelikult põgeneda, kuid see ei õnnestunud. KPK-s kinnipidamine ei kujuta endast isiku teistkordset karistamist, vaid tegemist on korrakaitsemeetmega, mille eesmärk on tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks, kui tema kaebus haldusasjas nr 3-24-1541 peaks jääma rahuldamata. Kuigi isiku kinnipidamisega kaasnev õiguste riive ajas süveneb ning kinnipidamine võib mõjuda isiku psüühikale rusuvalt, ei ole alust järeldada, et puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on välistatud tema tervise või turvalisuse kaalutlustel. KPK-s on isikule vajaduse korral tagatud juurdepääs meditsiiniteenustele, sh psühholoogi abile (vt VSS § 26 9), ning isik on psühholoogilist nõustamist ka korduvalt saanud (dtl 491–492). Asjaolu, et isik on 22.05.2024 ennast KPK-s tahtlikult vigastanud (lõikus žiletiga käte sisekülgi, tekitades sellega pindmisi vigastusi, mis ei olnud eluohtlikud), ei anna iseseisvat alust isikut KPK-st vabastada. Isikut ei ole jäetud KPK-s vajaliku abita.
10.Eelneva põhjal jääb V.T 26.07.2024 määrus muutmata.
määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
11.Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).
12.Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. 4(5)
3-23-2391 (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.