X’i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 20.01.2023 ettekirjutuse nr 4.116/66299-4 ja 14.03.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/8505-2 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Anton Sigal; esindajad Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata;
2.Asendada avaldatavas tähemärkidega
Edasikaebamise kord
kohtuotsuses
kaebaja
nimi
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 29.08.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusameti 18.08.2021 otsusega nr 1 määrati X’ile vanemahüvitist seoses lapse Y’i (ik xxxxxxxxxxx) kasvatamisega alates 18.11.2021 kuni 26.01.2023. Määratud vanemahüvitise ühe päeva suurus oli 127,38 eurot.
2.Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel sai X 2022. aasta oktoobris tulu summas 6077,33 eurot, mis ületab poolt hüvitise ülempiiri.
3.Sotsiaalkindlustusameti 20.01.2023 ettekirjutusega nr 4.1-16/66299-4 kohustati X’i maksma tagasi vanemahüvitis summas 1622,32 eurot.
4.X esitas 20.02.2023 Sotsiaalkindlustusameti 20.01.2023 ettekirjutusele nr 4.1-16/66299-4 vaide, mis jäeti Sotsiaalkindlustusameti 14.03.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/8505-2 rahuldamata.
5.X esitas 12.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 20.01.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/66299-4 ja 14.03.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/8505-2 tühistamise nõudes.
6.Tallinna Halduskohus jättis 27.04.2023 määrusega kaebuse käiguta täiendava riigilõivu tasumiseks.
7.Tallinna Halduskohus võttis 08.05.2023 määrusega kaebuse menetlusse.
8.Sotsiaalkindlustusamet vastas kaebusele 08.06.2023.
9.Tallinna Halduskohtu 28.05.2024 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10.Sotsiaalkindlustusamet on asunud vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja on saanud tulu perehüvitiste seaduse (PHS) § 44 lg 1 tähenduses. Kaebaja vastustaja seisukohaga ei nõustu. Kaebaja meelest peaks antud juhul analoogia korras rakendama PHS § 44 lg-t 4 või PHS § 44 lg 5 p-i 1. Mõlemast normist tuleneb põhimõte, et enne lapsehoolduspuhkusele jäämist välja teenitud tulu ei mõjuta vanemahüvitist ka juhul, kui see makstakse välja hiljem. Kaebaja ei näe, miks samasugune põhimõte ei peaks rakenduma töölepingu lõpetamise tõttu välja makstud summadele. Vanemahüvitise vähendamise regulatsiooni (PHS § 44 lg 1) eesmärgiks on välistada olukorrad, kus lapsevanem saab sama aja eest nii töötasu kui vanemahüvitist. Vanemahüvitise vähendamise regulatsiooni eesmärgiks aga ei ole välistada mis tahes passiivse või varem välja teenitud tulu saamine. Kaebaja ei nõustu sellega, et seadusest ei saa antud juhul analoogia korras tuletada ka muid erandeid. Seaduses otsesõnu sätestatud erandid katavad piisavalt laia spektri elulistest olukordadest, et neist saaks tuletada üldreegli, mille kohaselt ei vähendata vanemahüvitist olukorras, kus lapsevanem ei ole asunud tööle ega muul viisil käitunud vastuolus vanemahüvitise eesmärgiga. Seaduse seletuskirjast ei tulene ühelgi nähtaval moel vastustaja viidatud kavatsust läheneda vanemahüvitise vähendamise küsimusele „kassapõhiselt“ ehk mehhaaniliselt. Selline lähenemine, viiduna üldpõhimõtte tasandile, oleks vastuolus seletuskirjas selgelt sõnastatud vanemahüvitise eesmärkidega. Kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et PHS ei jäta vastustajale ruumi teistsuguseks otsuseks, taotleb kaebaja, et kohus jätaks PHS-i kohaldamata osas, milles see ei võimalda vastustajale diskretsiooni mitte vähendada vanemahüvitist seoses tulu saamisega, mis on välja teenitud enne vanemapuhkuse algust. Selline regulatsioon riivaks õigusloome võrdsuse põhimõtet (PS § 12 lg 1), mis nõuab, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta. Tulenevalt PHS § 44 lg-st 1 kuulub kaebaja oktoobrikuu 2022 vanemahüvitis vähendamisele ning seaduses ei ole sätestatud erisust jätta vanemahüvitis vähendamata olukorras, kus tööandja maksab välja töösuhte lõppemisel maksmisele kuuluva hüvitise. PHS § 44 lg 4 ja lg 5 p 1 sõnastus on väga üheselt mõistetav ning sellest kõrvale kaldumine ei ole vastustaja võimuses.
11.1.Kaebaja on avaldanud, et ta ütles töölepingu üles oktoobris 2022 (st et tegemist oli kaebaja enda initsiatiiviga, mitte tööandja poolsega ehk töösuhte lõppemine oli kaebaja mõjusfääris) ning tööleping
lõppes 11.10.2022, millega seoses maksis tööandja hüvitist kasutamata jäänud põhipuhkuse ja ületundide eest. Tööandjal tekkis kohustus maksta kaebajale hüvitist pärast seda, kui kaebaja töölepingu üles ütles ning tööandjal ei olnud kohustust maksta hüvitist varasemalt. Rahaline nõudeõigus ei tekkinud vanemahüvitise maksmise eelselt, vaid vanemahüvitise maksmise kuul. Antud juhul ei ole tegemist tööandja süülise käitumisega (PHS § 44 lg 1) ega ole ka tegemist vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest saadud tuluga. Tähelepanu tasub pöörata ka sellele, et PHS § 44 lg 1 kohaselt on oluline, millal tulu saadi, aga mitte, millal see välja teeniti. PHS § 44 lg 5 sätestab erandid, millise tulu suhtes ei rakendata PHS § 44 lg 1 sätestatud vanemahüvitise vähendamist. Sätete sõnastus ei jäta vastustajale võimalust laiendada erandit muudele vanemahüvitise maksmise kuudele.
11.2.Enne PHS jõustumist 01.01.2017 reguleeris vanemahüvitise määramist ja maksmist vanemahüvitise seadus. Analoogselt PHS § 44 lg-ga 1 sätestas vanemahüvitise seadus (VHS) § 3 lg 7 vanemahüvitise maksmise väiksemas summas, kui hüvitise saamise kuul saadi tulu teatud piirist suuremas summas. Vanemahüvitise seaduse §-i 3 lisati 01.09.2007 lõige 71, mis sätestas erisused hüvitise vähendamise osas. Analoogselt PHS § 44 lg 5 p-ga 1 sätestas VHS § 3 lg 71 p 1, et vanemahüvitise vähendamist ei rakendata esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu suhtes.
11.3.Aastal 2022 oli pool hüvitise ülempiirist 2021,54 eurot. Kaebaja sai oktoobrikuus 2022 sellest suuremat tulu, mistõttu kuulub tulenevalt PHS § 44 lg-st 1 tema vanemahüvitis ümberarvutamisele ja vähendamisele. PHS § 462 lg 1 paneb jagatava vanemahüvitise saajale kohustuse teavitada viivitamata Sotsiaalkindlustusametit, kui ta saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist. Sel juhul arvutatakse vanemahüvitis ümber, makstakse välja õiges suuruses ja enammakset ei teki. Sotsiaalkindlustusametile ei ole jäetud kaalutlusõigust. Erandid on sätestatud PHS § 44 lg-tes 4 ja 5 ning Sotsiaalkindlustusameti hinnangul ei ole antud juhul tegemist ühegi nendes lõigetes nimetatud juhuga.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 20.01.2023 ettekirjutust nr 4.116/66299-4 ja taotletud selle tühistamist, samuti vastavasisulise 14.03.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/8505-2 tühistamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 08.05.2023 määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski vastustaja 20.01.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/66299-4 õiguspärasuse küsimuses, vaideotsuse saab tühistada (pigem õigusselguse huvides) üksnes sel juhul kui vaidlustatud haldusakt nr 4.1-16/66299-4 osutub õigusvastaseks.
13.Sotsiaalkindlustusameti 20.01.2023 ettekirjutuse 4.1-16/66299-4, millega nõutakse kaebajalt tagasi alusetult makstud vanemahüvitist, andmisel on lähtutud perehüvitiste seaduse § 14 lõikest 1, § 44 lõigetest 1 ja 3 ning § 464 lõikest 3, samuti sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 1 punktist 3 ja §-st 32.
14.Vastavalt perehüvitiste seaduse (edaspidi ka – PHS) § 14 lõikele 1 kohaldatakse perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse sätteid, arvestades perehüvitiste seaduse erisusi.
15.PHS § 44 lõigete 1 ja 3 kohaselt vähendatakse vanemahüvitist kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu ning seejuures lahutatakse
vanemahüvitisest poolt hüvitise ülemmäära ületav tuluosa, mis on jagatud kahega, kusjuures saadud tulemus ei või olla väiksem kui sama seaduse ja paragrahvi lõikes 2 sätestatud hüvitise määra alusel arvutatud vanemahüvitis. PHS § 464 lg 3 alusel arvutatakse vanemahüvitis ümber ja enam makstud vanemahüvitis nõutakse vanemahüvitise saajalt tagasi kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud.
16.Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (edaspidi ka – SÜS) § 31 lg 1 p 3 võimaldab hüvitise andjal nõuda isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused osaliselt või täielikult tagasi ka muul seaduses (näit. PHS) sätestatud juhul. SÜS § 32 reguleerib tagasinõude otsustamise-, vastava ettekirjutuse koostamise-, teatavakstegemise- ning tagasimaksmise korraga seonduvaid küsimusi, kuid nähtuvalt haldusasja materjalist nendes aspektides menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Sisuline küsimus taandub sellele kas vastav tulu võis või ei võinud mõjutada vanemahüvitist või kas kaebaja suhtes oleks võinud või saanud kohaldada teatavaid erandeid.
17.Nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole vaidlust selles, et antud juhul sai kaebaja 2022. aasta oktoobris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu summas, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist ja mille tõttu oli vastustajal olemas alus vanemahüvitise vähendamiseks, ümberarvutamiseks ja vastavate kulutuste tagasinõudmiseks (PHS § 44 lg 1 ja § 464 lg 3). Kaebaja ei nõustunud sellega eelkõige seetõttu, et tegemist oli töölepingu lõpetamise järgsete väljamaksetega. Ettekirjutuses nr 4.1-16/66299-4 kajastatud ümberarvutuste kui selliste ja liigselt väljamakstud vanemahüvitise summa osas vaidlust ei ole. Seega saab kogu vaidlus taanduda sisuliselt küsimusele sellest kas taolises situatsioonis oleks võinud või pidanud kohalduma mingisugused erandid. Vastustaja PHS § 44 lõigetes 4 ja 5 sisalduvate erandite kohaldamist võimalikuks ei pidanud. PHS § 44 lõigete 4 ja 5 sõnastust ei pea kohus vajalikuks siinkohal üle korrata. Vastustaja on vastavate erandite kohaldamise võimalikkust küllalt põhjalikult analüüsinud 14.03.2023 vaideotsuses, mida kaebaja samuti vaidlustab. Eelnimetatud vaideotsuse kolmandal ja neljandal leheküljel kajastub vastavasisuline analüüs ning lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 kohus neid põhjendusi üle ei korda, sest nende põhjendustega võib nõustuda. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Samuti ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse käivitamiseks, mida kaebaja alternatiivse võimalusena on taotlenud. Ei nähtu, et oleks tegemist kellegi meelevaldse ja ebavõrdse kohtlemisega samalaadses situatsioonis.
18.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu kulude väljamõistmise küsimust ka ei tõusetu.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas lahendis kaebaja nime tähemärkidega. Kaebaja on seda ka taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.