X kaebus Saku valla kohustamiseks tagastama kaebajale sunniraha 2000 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Saku vald, esindaja Siiri Raagmets
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Kohustada Saku valda tagastama Xle temalt Saku Vallavalitsuse 02.11.2023 „Sunniraha sissenõue“ nr 7-6/6-10 alusel nõutud ja 21.11.2023 maksekorraldusega tasutud sunniraha 2000 eurot.
3.Mõista Saku vallalt X kasuks menetluskuluna välja 60 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.09.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Saku Vallavalitsuse järelevalve inspektor teostas 21.02.2023 paikvaatluse ja dokumentide vaatluse Saku vallas, Kiisa alevikus asuval XXXXX kinnistul (kt XXXXXXXXX) paiknevate ehitiste osas. Järelevalve käigus tuvastati muu hulgas, et XXXXXX kinnistut piirav aed asub väljaspool kinnistu piire. Saku Vallavalitsus tegi 19.04.2023 ettekirjutuse nr EK 06-23 (dtl 912), millega kohustas Xt teisaldama XXXXX kinnistul piirneva aia kinnistu piiridesse hiljemalt
3-23-2756 27.08.2023 (resolutsiooni punkt 2). Ettekirjutuses hoiatati, et eelviidatud kohustuse täitmata jätmisel on sunniraha suuruseks 2000 eurot.
2.X teavitas 28.08.2023 e-kirjaga vallavalitsust, et aia teisaldamiseks on leitud sobiv äriühing (Sannik Grupp OÜ), kes teisaldab aia kinnistu piiridesse. Kuna aia teisaldamise tööde teostaja leiti eelmisel nädalal, siis ei jõuta ettekirjutust tähtaegselt (27.08.2023) täita. Saku vallal paluti pikendada ettekirjutuse täitmise tähtaega kahe kuu võrra (dtl 14).
3.X teavitas Saku valda 30.10.2023 e-kirjaga, et on hiljuti OÜ-ga Restor aktiivselt töötanud ettekirjutuste täitmise nimel ning loodetavasti vajalikud dokumendid/projektid valmivad peagi ja seejärel saab kõik ettekirjutused täidetud (dtl 18).
4.Saku vald vastas 30.10.2023 e-kirjaga järgmist: „Tänud informeerimast. 28.08.2023 saadetud kirjas teatasite, et ettekirjutuse punkt, mis puudutab piirdeaeda, saab täidetud kahe kuu jooksul. Tänase päeva seisuga ehk 30.10.2023 ei ole aia teisaldust oma kinnistu piiridesse isegi mitte alustatud, seega ettekirjutuse see punkt samuti jätkuvalt täitmata. Lisaks juhime ka tähelepanu, et Kiisa alevikus on tiheasustusala ja seal kehtib Saku valla üldplaneering. Vastavalt Saku valla üldplaneeringu punktile 4.1.8 piirete lubatud kõrgus on kuni 1,5 m maapinnast, läbipaistvusega vähemalt 25% (ei kehti haljaspiiretele). Seega lisaks oma kinnistu piiridesse viimisele peaks see olema ka osaliselt läbipaistev ja oluliselt madalam kui ta hetkel on.“ (dtl 28).
5.Saku Vallavalitsuse 02.11.2023 hoiatusega nr EK 06/23.02 pikendati X 30.10.2023 avalduse alusel 19.04.2023 ettekirjutuse punkti 1 (ehitise laiendamise seadustamine) täitmise tähtaega kuni 02.01.2024 ning hoiatati, et sunniraha suuruseks ettekirjutuse punkti 1 täitmata jätmise eest 5000 eurot (dtl 33).
6.Saku Vallavalitsus tegi 02.11.2023 sunniraha sissenõude nr 7-6/6-10 (dtl 20), milles kohustas Xt tasuma sunniraha 2000 eurot, kuna 19.04.2023 ettekirjutuse punkt 2 on tähtaegselt täitmata ja taotletud ei ole ka põhjendatud pikendamist.
7.X pöördus 08.11.2023 kirjaga Saku Vallavalitsuse poole seoses 19.04.2023 ettekirjutuse mittetäitmisest tuleneva sunniraha määramisega ja sooviga, et vallavalitsus võõrandaks talle vallale kuuluva maa. Saku Vallavalitsus vastas 15.11.2023 kirjaga nr 7-6/6-12 (dtl 16), et munitsipaalomandis olevaid transpordimaid ja ühiskondlike ehitiste maid Saku Vallavalitsus eraomandisse ei võõranda. Seega piirdeaed ei saa jääda samasse kohta ning peab vastama Saku valla üldplaneeringule (ÜP). Piirdeaed võib olla kuni 1,5 m kõrgune ja 25% läbipaistev. Samas kirjas selgitati Xle, et tema avalduse alusel pikendati ettekirjutuse täitmise tähtaega piirdeaia teisaldamiseks kaks kuud; 31.10.2023 kontrollimisel selgus, et piirdeaed on endiselt teisaldamata ja õigeaegselt ei taotletud tähtaja täiendavat pikendust; maja dokumentatsiooni korrastamine võib võtta rohkem aega ja selleks on antud täiendav tähtaeg kuni 02.01.2024; piirdeaia teisaldamine ei ole sedavõrd keeruline ja aeganõudev, et antud tähtaja jooksul ei oleks saanud seda kinnistu piiridesse viia.
8.X tasus 2000 euro suuruse sunniraha 21.11.2023 maksekorraldusega (dtl 22).
9.X esitas 02.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub kohustada Saku Vallavalitsust maksma tagasi alusetult nõutud ja kaebaja poolt tasutud sunniraha 2000 eurot. Kohus võttis kaebuse 10.01.2024 määrusega menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad.
2(7)
3-23-2756 1) Kaebaja informeeris 28.08.2023 vastustajat, et on leidnud piirdeaia teisaldamiseks töövõtja ning viimane eeldab, et aia teisaldamine on võimalik kahe järgneva kuu jooksul. Töövõtja teatas 01.09.2023 kaebajale, et aia teisaldamiseks on vajalik ehitusprojekt ja ehitusteatis. Kuna kaebajal vastav projekt puudus, siis töövõtja otsustas 04.09.2023 loobuda aia teisaldamisest. Seejärel kaebaja pöördus projekteerimisteenuse pakkuja OÜ Restor poole ning pooled leppisid kokku, et viimane hakkab tegelema nii XXXXX kinnistu hoone kui ka piirdeaia projekteerimisega kogumis. Vastustaja arusaam, et kaebaja ei ole taotlenud piirdeaia teisaldamise tähtaja pikendamist, on vale. Kaebaja selgitas 30.10.2023 kirjas vastustajale, et tegeleb aktiivselt ettekirjutuste täitmiseks vajalike dokumentide ja projektidega ning nende valmimisel täidetakse kõik ettekirjutused. Vastustaja võttis omaks, et tegu on põhjendatud tähtaja pikendamise taotlusega, kuna otsustas selle alusel pikendada ettekirjutuse punkti 1 täitmise tähtaega kuni 02.01.2024. Kui vastustaja aktsepteeris taotlust pikendada tähtaega ehitise seadustamiseks, siis olnuks proportsionaalne ja mõistlik kohaldada sama lähenemist ka piirdeaia teisaldamisele. Seda eriti arvestades, et kaebaja on näidanud üles aktiivsust ja heausksust kõikide ettekirjutuste täitmise suunas. Kaebaja on võtnud vajalikke samme ja otsinud lahendusi ettekirjutuse täitmiseks, mitte viivitanud või eiranud vastustaja nõudeid. 2) Sunniraha sissenõue on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. XXXXX kinnistu soetamise ajal 23.05.2002 paiknes vaidlusalune piirdeaed juba asukohas, kus see paikneb tänase päevani, st seda pole vähemalt 21 aasta jooksul liigutatud. Kui piirdeaed selle aja jooksul kedagi ei häirinud, siis järelikult tegu ei ole vastustaja jaoks äärmiselt tähtsa probleemiga. Kaebaja ei teadnud kuni 2023. a algatatud järelevalvemenetluseni, et piirdeaed asub väljaspool kinnistu piire. Vastustajal oli vaidlusaluse kinnistu detailplaneeringu (DP) menetluse ajal võimalik tutvuda piirdeaia tegeliku asukohaga ja võrrelda seda projektijärgse asukohaga. Kuna vastustaja ei teinud tollel ajal piirdeaia kohta ühtegi märkust ning DP võeti 17.08.2006 vastu, siis kaebajal oli õigustatud arusaam, et see asubki õiges kohas. 3) Õige ei ole vastustaja arusaam, et piirdeaia teisaldamine on lihtne ja kiire. Kuna aed on ligi 60% kõrgem lubatust ja selle läbipaistvus on 0%, siis piirdeaia seadustamiseks tuleb see sisuliselt täiesti maha võtta ja paigaldada selle asemel uus aed. Olemasoleva piirdeaia pikkus on ligikaudu 155 m. See on väga aeganõudev ja kulukas ülesanne, kuna nõuab uue piirdeaia tellimist ja töövõtja palkamist. Kaebaja saab igakuiselt vaid miinimumpalka ja kaebaja abikaasa on pensionär. Seejuures neil on seitse alaealist, keda tuleb ülal pidada. Seega kaebaja majanduslik olukord teeb piirdeaia teisaldamise erakordselt koormavaks. Kaebaja sissetulek ei võimalda selliseid kulutusi ilma olulise elatustaseme languseta. Seetõttu kaebaja oli ka sunnitud taotlema vastustaja käest ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist. Vastustaja antud tähtaja jooksul ei olnud piirdeaia teisaldamise eluliselt võimalik. 4) Vastustaja juhtis alles 30.10.2023 kaebaja tähelepanu asjaolule, et vaidlusalune piirdeaed ei vasta Saku valla ÜP-le, kuna see on kõrgem lubatust ja pole minimaalselt 25% läbipaistvusega. Seejärel juba kolme kalendripäeva pärast oli kaebajale edastatud sunniraha sissenõue. Seega, isegi kui kaebaja oleks teisaldanud piirdeaia õigesse asukohta, siis oleks tekkinud uus probleem, kuna aed ei vasta ÜP nõuetele. Kaebaja tegevus piirdeaia teisaldamisel oleks olnud asjatu. Kaebaja oleks sunnitud tegema topelt tööd ja -kulutusi, esmalt teisaldades aia ja seejärel ehitades ÜP nõuetele vastava uue aia. 5) 2000 euro suurune sunniraha on ebaproportsionaalne ja liiga koormav, arvestades kaebaja majanduslikku olukorda ja aktiivseid püüdlusi ettekirjutuste täitmise suunas. Kuna piirdeaed on paiknenud samas asukohas vähemalt 21 aasta jooksul ilma, et see oleks vastustajat häirinud, ei ole probleem vastustaja jaoks äärmiselt tähtis, mis veelgi rõhutab sunniraha rakendamise
3(7)
3-23-2756 ebaproportsionaalsust. Kaebaja puhul on sunniraha rakendamine karistava tooniga, kuna kaebaja on näidanud üles pühendumust ettekirjutuste täitmisele ning ei ole jätnud ettekirjutust täitmata hooletusest või tahtlikult. 6) Vastustaja ei ole teinud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7 lg-s 1 märgitud hoiatust, mis oleks olnud 02.11.2023 sunnivahendi rakendamise aluseks. Kaebaja esitas 28.08.2023 taotluse piirdeaia teisaldamisega seotud nõude muutmiseks ning vastustaja kinnitas 15.11.2023 vastuses, et ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli pikendatud. Kuigi kaebaja taotlus oli rahuldatud ja ettekirjutus oli vastavalt muudetud, siis vastustaja ei ole muudetud ettekirjutust kajastavat hoiatust andnud. Ka 02.11.2023 sunniraha sissenõudes puudub mis tahes viide hoiatusele. Kuna puudus hoiatus, siis järelikult puudus ka hoiatuses märgitud tähtaeg. Sellest tulenevalt ei olnud lubatud sunnivahendit rakendada.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 1) Sunniraha nõude esitamine oli põhjendatud, kuna kaebaja ei teisaldanud ettekirjutuses ettenähtud tähtajaks (s.o 31.10.2023) võõral kinnistul asuvat aeda. Kuigi kaebaja sai 04.09.2023 teada, et töövõtja Sannik Grupp OÜ loobub tööde teostamisest, ei informeerinud ta vastustajat mõistliku aja jooksul olukorra muutusest. 30.10.2023 edastas menetleja kaebajale e-kirja, milles selgitas, et 30.10.2023 ei ole aia teisaldust oma kinnistu piiridesse alustatud, seega ettekirjutuse see punkt on jätkuvalt täitmata. Antud kirjale ei ole menetleja tänase päevani vastust saanud. 2) Vastustaja nõustub, et sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Menetleja on kaalunud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning määranud sunniraha suuruseks 2000 eurot. Arvestades, et ehitusseadustiku (EhS) § 133 alusel on võimalik määrata sunniraha kuni 6400 eurot, on rakendatud mõistliku suurusega sunnivahendit. Kaebajal oli võimalus 9 kuu jooksul sooritada ettekirjutuses kirjeldatud toimingud. Seda ei ole tehtud tänaseni. Sunniraha rakendamine ei kanna karistuslikku iseloomu, vaid oli määratud eesmärgiga, et kaebaja täidaks 19.04.2023 ettekirjutuse. 3) Tõele ei vasta kaebaja väide, et kuni 2023. aastani ta ei teadnud, et piirdeaed asub väljaspool tema kinnistu piire. Piiriprotokoll XXXXX katastriüksuste piiride looduses kättenäitamise kohta on koostatud 12.06.2001. Sellele on notariaalse volikirja alusel kaebaja esindajana alla kirjutanud Y. Seega pidid piiriprotokollis fikseeritud asjaolud olema teada ka kaebajale. 4) Vastustaja on kaebajale selgitanud, et ebaseaduslik piirdeaed tuleb teisaldada. Kaebaja otsustada on, missugust piirdeaeda ta soovib rajada – kas sellist, mis on ehitusloa kohustuslik või tavalist võrkaeda, mille rajamiseks pole ehitusteatist vaja. Kuivõrd hetkel olemasolev piirdeaed ei ole ehitisregistris, siis pole nõutav ka selle lammutamiseks dokumentatsioon. Ühtlasi maja ja aia dokumentatsioone ei pea menetlema üheaegselt. 5) 19.04.2023 ettekirjutuses on toodud sunniraha määramise alus ja hoiatus sunniraha rakendamise kohta. Ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamine ei tühista esialgset ettekirjutust ega seal fikseeritud sunnivahendi kohaldamise hoiatust. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kuna vastustaja on muutnud ettekirjutuse täitmise tähtaega, oleks pidanud uuesti esitama ka hoiatuse. 19.04.2023 ettekirjutus, sh selles antud sunniraha hoiatus oli jõus. Asjaolu, et vastustaja andis täiendava tähtaja ettekirjutuse täitmiseks, ei muuda ettekirjutuse ega hoiatuse sisu. ATSS § 8 lg 1 eeldused on täidetud ja sunnivahendi rakendamine õiguspärane.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
4(7)
3-23-2756
13.Sunniraha rakendamise üks sisulistest eeldustest on see, et ettekirjutuse adressaat on jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtpäevaks täitmata (ATSS § 2 lg 1, § 7 lg 1 p 3, § 8 lg 1). Seega, kui ettekirjutuse adressaadile ei ole eelnevalt selgelt teada antud, mis kuupäevani on tal võimalik ettekirjutust vabatahtlikult täita, ega hoiatatud, et konkreetsest kuupäevast alates võidakse tema suhtes rakendada sunniraha, ei ole sunniraha rakendamise eeldused täidetud. 13.1 Praegusel juhul sisaldub Saku Vallavalitsuse 19.04.2023 ettekirjutuses hoiatus, et kohustuse – teisaldada piirdeaed enda kinnistu piiridesse – täitmata jätmisel võidakse rakendada 2000 euro suurust sunniraha. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli määratud 27.08.2023. Samas ei ole pooltel vaidlust, et kaebaja taotles 28.08.2023 ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist kahe kuu võrra ning vastustaja ei vastanud kaebajale, kas ja mis ajani tema taotluse alusel ettekirjutuse täitmise tähtaega pikendatakse. Alles Saku Vallavalitsuse 15.11.2023 kirjast nr 7-6/6-12 (s.o pärast 02.11.2023 sunniraha rakendamist) sai kaebajale teatavaks, et vastustaja oli n-ö vaikimisi nõustunud tema 28.08.2023 taotluse alusel tähtaja pikendamisega kuni 31.10.2023. Kui haldusorgan kehtiva ettekirjutuse täitmise tähtaega muudab (sh pikendab), peab ta sellest kirjalikult teavitama ka ettekirjutuse adressaati. Uuest tähtajast sõltub otseselt ka see, mis ajast alates võidakse tema suhtes kohaldada sunnivahendit. Nii näeb ka ATTS § 7 lg 1 p 3 ette, et sunniraha rakendamise hoiatus peab sisaldama kuupäeva, milleni on aega ettekirjutus vabatahtlikult täita. Kuna vastustaja kaebaja 28.08.2023 taotlusele ei vastanud ega teinud ka uut ettekirjutuse täiendavat täitmistähtaega sisaldavat hoiatust, ei saanud kaebajalt ka eeldada teadmist, mis ajani tal võimaldatakse ettekirjutust ilma sunniraha rakendamiseta täita. Kuivõrd haldusorganil ei ole kohustust ettekirjutuse täitmise tähtaega selle adressaadi soovil pikendada ning tähtaega võidakse pikendada ka taotleja poolt soovitust lühemaks ajaks, toob tähtaja pikendamise taotlusele vastamata jätmine kaasa ebaselge olukorra ja võimaldab haldusorganil sunniraha rakendada meelevaldselt. Nii võib haldusorgan sisuliselt rakendada isiku suhtes sunniraha suvalisel ajal pärast tähtaja pikendamise taotluse saamist, märkides alles tagantjärele, kas üldse ja mis ajani ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist vaikimisi aktsepteeriti. Selliselt toimimine ei ole kooskõlas hea halduse tavaga. 13.2 Kuna pärast 28.08.2023 tähtaja pikendamise taotluse saamist ja enne 02.11.2023 sunniraha rakendamist ei teavitanud vastustaja kaebajat ettekirjutuse resolutsiooni punkti 2 täitmise uuest tähtajast ega hoiatanud, mis ajast alates võidakse tema suhtes rakendada sunniraha, ei saa sunniraha rakendamist kaebaja suhtes pidada õiguspäraseks. Vastustaja praktika näib selles osas olevat ebaühtlane, kuna vastuseks kaebaja 30.10.2023 avaldusele koostas vastustaja nõuetekohaselt 02.11.2023 uue hoiatuse nr EK 06/23.02 (dtl 33), milles oli välja toodud ettekirjutuse resolutsiooni punkti 1 vabatahtlikuks täitmiseks võimaldatud uus tähtaeg ja hoiatus sunniraha rakendamise kohta.
14.Isegi kui vastustaja oleks kaebaja 28.08.2023 taotluse alusel tähtaja pikendamise korral teinud kaebajale uue ATSS § 7 lg 1 nõuetele vastava hoiatuse, ei saa sunniraha rakendamist kaebaja suhtes pidada põhjendatuks. 14.1 Vaidlus puudub, et Saku Vallavalitsuse 19.04.2023 ettekirjutus nr 7-6/6-3 kehtib. Ka ei ole vaidlust, et kaebaja ei täitnud ettekirjutuse resolutsiooni p-s 2 toodud kohustust hiljemalt 31.10.2023. Küll aga nähtub asja materjalidest, et kaebaja on pöördunud enne ettekirjutuse täitmiseks võimaldatud tähtaja lõppu 30.10.2023 e-kirjaga vastustaja poole ning andnud teada, et ta on koostöös töövõtjaga aktiivselt töötanud ettekirjutuste täitmise nimel, ning avaldanud lootust, et kõik ettekirjutused saavad peagi täidetud. Kohtu hinnangul tuleb eelviidatud kaebaja kirja mõista tähtaja pikendamise taotlusena nii ettekirjutuse punkti 1 kui ka punkti 2 osas ning nõustuda ei saa 02.11.2023 sunniraha sissenõudes osundatuga, et kaebaja ei ole aia teisaldamise
5(7)
3-23-2756 nõude osas taotlenud tähtaja pikendamist. Vastustaja sellekohane seisukoht on seejuures vastuoluline, arvestades, et selle sama kaebaja kirja alusel on vastustaja pikendanud ettekirjutuse resolutsiooni punkti 1 täitmise tähtaega (02.11.2023 hoiatus nr EK 06/23.02). Kui vastustajale jäi selgusetuks, kas kaebaja taotleb tähtaja pikendamist mõlema või ainult ühe ettekirjutuse punkti osas, pidanuks ta enne sunniraha rakendamist selle välja selgitama ja vajadusel paluma taotluse täiendavat põhjendamist. Praegusel juhul ei ole vastustaja kaebajale enne sunniraha rakendamist selgitanud, et tema 30.10.2023 kirja ei käsitata tähtaja pikendamise taotlusena ettekirjutuse resolutsiooni punkti 2 osas ning kaebajale ei saanud seega olla ettenähtav, et vaatamata tema 30.10.2023 teavitusele oodatakse temalt vastava kohustuse täitmist hiljemalt 31.10.2023 ja vastasel korral asutakse koheselt sunniraha rakendama. Seda eriti olukorras, kus ka kaebaja varasemale (28.08.2023) tähtaja pikendamise taotlusele vastustaja ei vastanud ning tähtaja pikendamisega nõustumine selgus alles pärast kaebaja taotletud täiendava tähtaja saabumist. 14.2 Sunnivahendit võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt ATSS § 2 lg 2, § 3 lg-d 2 ja 3). Sunniraha ei ole sanktsioon, vaid mõjutusvahend. Vastustaja ei ole oma 30.10.2023 vastuskirjas ega ka 02.11.2023 sunniraha sissenõudes põhjendanud, miks ettekirjutuse resolutsiooni punkti 2 täitmiseks pikema tähtaja võimaldamine enam põhjendatud ei olnud. Kohtu hinnangul ei tinginud praegusel juhul sunniraha rakendamist vajadus motiveerida kaebajat täitma kehtivat ettekirjutust. Olukorras, kus ettekirjutuse adressaat on vastustajale enne ettekirjutuse täitmise tähtaega teada andnud, et kohustuste täitmise nimel tegutsetakse, kuid see nõuab veel täiendavat aega ning ettekirjutuse viivitamatuks täitmiseks ka mingisuguseid erandlikke asjaolusid ei esinenud, ei saa kohest sunniraha rakendamist põhjendada pelgalt sellega, et vastustaja arvates oli kaebajal kohustuse täitmiseks piisavalt aega. Vastustaja pole välja toonud ja ka asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale pandud kohustuse täitmine (teisaldada valla maal asuv aed kinnistu piiridesse) oleks avaliku huvi või kolmandate isikute õiguste kaitse seisukohast sedavõrd kiireloomuline (nt kaasneb aia kiiremas korras teisaldamata jätmisega mingisugune oht vms), et teistkordselt kaebaja tähtaja pikendamise soovile vastu tulla poleks olnud võimalik. Olukorras, kus kaebaja on üles näidanud valmisolekut ja aktiivsust ettekirjutuse nõuete täitmise osas ning on ettenähtav, et ettekirjutus täidetakse mõistliku aja jooksul ka sunnivahendit kohaldamata, on kaebajale ettekirjutuse täitmiseks pikema tähtaja võimaldamise asemel tema suhtes 2000 euro suuruse sunniraha rakendamine pigem karistuslik meede ja seega ebaproportsionaalne.
15.Lisaks eeltoodule on praegusel juhul oluline arvestada, et 19.04.2023 ettekirjutuses on kaebajat kohustatud üksnes „aia teisaldamiseks kinnistu piiridesse“ ning muid nõudeid selle kohustusega seonduvalt pole ettekirjutuses välja toodud. Alles 30.10.2023 vastuskirjas on vastustaja juhtinud kaebaja tähelepanu, et lisaks oma kinnistu piiridesse viimisele peaks aed olema osaliselt läbipaistev (vähemalt 25%) ja praegusest oluliselt madalam (1,5 m maapinnast). Seega asus vastustaja 30.10.2023 kirjas sisuliselt muutma (täiendama) kehtiva ettekirjutuse resolutsiooni punktis 2 toodud nõuet. Järelikult ei saanud kaebajalt enne 30.10.2023 eeldada teadmist, et 19.04.2023 ettekirjutuse täitmiseks tema kinnistu piiresse teisaldatav aed peab olema 1,5 m kõrge ja läbipaistvusega 25%. Nii on vastustaja praegusel juhul heitnud kaebajale ette ettekirjutuse resolutsiooni punkti 2 nõuetekohast täitmata jätmist samal ajal, kui ta alles ise tegi kaebajale teatavaks tingimused, mida ta peab ettekirjutuse resolutsiooni punktis 2 esitatud kohustuse täitmisel järgima. Seega saab nõustuda kaebajaga selles, et ettekirjutuse täitmine enne 30.10.2023 võinuks kaasa tuua olukorra, kus kaebaja teisaldanuks aia küll enda kinnistu piiridesse, kuid see poleks vastanud vastustaja viidatud tingimustele ning esinenuks vajadus taas uue aia rajamiseks. Ainuüksi eeltoodut arvestades ei ole kohtu hinnangul sunnivahendi rakendamise põhimõtetega ega hea halduse tavaga kooskõlas reageerida kaebaja 30.10.2023 kirjale kohese sunniraha 6(7)
3-23-2756 rakendamisega. Kohtule ei nähtu ka ühtki arvestatavat põhjust, millest tulenevalt vastustaja kaebaja 30.10.2023 avalduse alusel võimaldas 19.04.2023 ettekirjutuse resolutsiooni punkti 1 täitmiseks pikemat tähtaega, kuid sama ettekirjutuse teise nõude osas, mida sisuliselt asuti alles 30.10.2023 täpsustama, ei olnud kaebajale täiendava tähtaja andmine enam võimalik. Asjakohased ei ole sellises olukorras vastustaja selgitused, et kaebaja saab ise valida, millise aia ta rajab ja selle kohustuse täitmiseks ei kulu nii palju aega kui ehitise seadustamiseks.
16.Kuigi juba eelpool toodud põhjustel ei olnud kohtu hinnangul sunnivahendi rakendamine kaebaja suhtes lubatav, selgitab kohus seoses sunniraha proportsionaalsusega veel järgmist. ATSS § 3 lg 3 kohaselt on ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise tagamiseks lubatud kasutada üksnes sellist sunnivahendit, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma ettekirjutusega pandud kohustuse. Olenemata sellest, et ettekirjutuses on kaebajat hoiatatud 2000 euro suuruse sunniraha rakendamise eest, ei ole see lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sellises summas sunniraha rakendamise ning välistaks haldusorgani õiguse ja kohustuse kaaluda konkreetsel juhul tegelikult rakendatava sunniraha proportsionaalsust. Muu hulgas võib proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtta ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit (vt ka Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p-d 14 ja 27; 19.06.2019 otsus nr 3-17-1059, p 13). Praegusel juhul ei nähtu vastustaja 02.11.2023 sunniraha sissenõudest ega ka kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et vastustaja oleks sunniraha rakendamisel arvestanud sunniraha proportsionaalsust mõjutavaid tegureid. Ainuüksi asjaolu, et EhS § 133 võimaldab määrata sunniraha kuni 6400 eurot, eeltoodut ei kinnita. Võttes muu hulgas arvesse, et kaebaja suhtes rakendati sunniraha esmakordselt, kaebaja ei ole ettekirjutuse täitmisest pahatahtlikult kõrvale hoidunud (kaebaja on valda teavitanud, et kohustuse täitmisega tegeletakse ja see nõuab lisaaega), ettekirjutusest ei nähtu selle täitmise kiireloomuline vajadus ning arvestades ka kaebuses toodud selgitusi kaebaja majandusliku olukorra kohta (kaebaja saab miinimumpalka, tema abikaasa on pensionär ja neil on seitse alaealist last), ei saa kohtu hinnangul pidada proportsionaalseks kaebaja suhtes 2000 euro suuruse sunniraha rakendamist.
17.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja suhtes 2000 euro suuruse sunniraha rakendamine oli õigusvastane. Kohus rahuldab kaebuse ning kohustab vastustajat kaebajale tagastama temalt Saku Vallavalitsuse 02.11.2023 „Sunniraha sissenõue“ nr 7-6/6-10 alusel nõutud ja kaebaja poolt 21.11.2023 maksekorraldusega tasutud sunniraha 2000 eurot.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse vastustaja kahjuks, seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv 60 eurot. Muud võimalikud menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda, kuna ta ei ole 25.06.2024 määruses määratud tähtaja jooksul esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.